Sele nädala piiblitunnis rääkisime Taavetist ja tema lauludest. Me ikka aeg-ajalt räägime neist, kuna 1-2 x kuus on teemaks Taaveti laulud, me võtame neid läbi, valikuliselt. Olen tähele pannud, et meile meeldivad eelkõige need nnn võidulaulud, kui Taavet on juba lahenduseni jõudnud. Need, kus ta masenduses on, need jätame targu vahele. Sest mine sa tea, kuidas mõjub... Seekord olime jõudnud 27. laulu juurde ja teemaks "Keda peaksin kartma?!" Retooriline küsimus vastab ise, et mitte kedagi, kui kaitsjaks on Jumal. Ja nii just Taavet tõesti mõtlebki.
Ma olen alati olnud nende võidusõnumite suhtes pisut skeptiline ja arvanud, et tegu on kontekstuaalse probleemiga. Nimelt, et Taaveti võidulaulud olid lauldud pärast väga kibedaid kogemusi ja pikki tunde Jumala otsimist. Need ei olnud ühe "couch potato" ehk teleka ees lösutava inimese konstanteering, et kõik on niikuinii hästi, sest Jumal kaitseb niikuinii, sest ta on lubanud, kui mina korra tema poole pöördun, siis on elu lõpuni kõik hästi. Et olen ikka arvanud, et tegu on kontekstiga ja selle vägivaldse mugandamisega meie eludesse.
Sel nädalal, kui taas räägiti Jumala kaitsest ja sellest, et me TEAME, et Jumal on meiega ja tahab meile head ja kaitseb, küsisin ma küsimuse. Kuna ettekandja oli ka öelnud, et kui osadus Jumalaga on taastatud, siis võib meil olla julgus Jumalalt seda kaitset paluda. Küsisin siis, et kas seda taastatud osadust võib ka ette kujutada? Et loed Piiblist Taaveti laule taastatud osadusest ja võtad "usu läbi" vastu, et sinu osadus on ka taastatud, kuigi muud isiklikumat ei kaasne. Ehk teisisõnu, kas on võimalik elada enesepettuses, arvates et kõik on väga hästi ja tegelikult laskuda järjest sügavamale (sest just see oli olnud minu kogemus väga pikki aastaid).
Mõistagi ei saanud ma vastust. Ettekandja lükkas palli osavalt pastorile, kes rääkis vastuseks mõistuloo, kuidas me taevas Jeesuse kindlalt ära tunneme, kuigi me teda praegu veel ei näe. See oli olnud jah/ei küsimus, mis ootas jah/ei vastust. Ma võin vaid oletada, et oma vastusega mõtles pastor, et kuigi sa praegu mitte midagi ei näe, pole hullu midagi, sest ükskord taevas saad ikka Jeesusega kokku. Pärast teenistust vastas ettekandja nelja silma all, et ta ei vastanud mulle avalikult, sest tema ei ole kohtumõistja. Loo moraal: selliseid küsimusi ei tohi küsida, selliseid mõtteid ei tohi mõtelda. No kas tõesti?! Aga kuidas saab siis Jumal minu südame sügavaimatesse soppidesse, kui ma tal juba Jumala Sõnagagi uksed aknad kinni panen?!
Etüüd 2. Vaatasin hiljuti üht noorte sketši Apostlite tegudest. Väga vinge teostus! Jõudsin saali sel ajal, kui Paulus ja Barnabas tülitsesid. Sellele järgnes Pauluse pikk sisemonoloog, et Jumal teda ka veel kunagi ja kuidagi kasutaks. Ja et oi kui paha, et tülli mindi. Kummatigi, kui lugeda kasvõi 2 Korintose kirja, saab selgeks, et Paulus ei saanud olla hetkegi sellises masenduses, nagu meie tavaliselt oleme, kui mingi tagasilöök tuleb. Ta oli NÄINUD ISSANDAT ja see muutis kõik.
Eile õhtul kuulasin taas Kansast, salvestisi arhiivist. Mõnikord kuulan ülistust, kuid enamasti püüan tabada sõnumit, ehk õpetust. Kuulasin seda teenistust http://cmp.ihop.tv/gp.php?pid=167Y0rJXEDe5GAcSzObuvBfpRDVp1yvc, kus sõnumi lõpetab Allen Hood (alates 1:35). Ta räägib seal tarkuse ja ilmutuse vaimu vajalikkusest. Ja et see ei ole mitte "pisut enam fakte, pisut enam piibliõpet", vaid see on Jumala visiooni saamine oma ellu. Visioonid nagu Hesekiel 1, Jesaja 6, Pauluse visioon Damaskuse teel, Johannese ilmutuse raamat.
Eelkirjutatu (ja nädala jooksul kogetu) valgel oli eriti huvitav kuulda, kuidas ta kord ühe kirjakohaga maadles, nimelt, et miks küll Jumal annab Ilmutuse raamatu Filadelfia koguduse, selle kõige ustavama koguduse tasuks "vaid" selle, et nad on sambaks uues Jeruusalemmas. Et nad ei tohi sealt iialgi lahkuda... Kui ta seda Jumalalt küsis, ütles Jumal: "Allen, You have NO revelation. You have NO idea what awaits you! but the spirit who searches the deep things of God wants to make it known to you if you really want it." (Sul ei ole ilmutust, sa ei saa absoluutselt aru, mis sind ees ootab, kuid Vaim, kes uurib südame sügavusi, tahab sulle seda teada anda, kui sa tõesti tahad) Ja Allenile omase siiruse ja aususega tunnistab ta seejärel: Then I realized that in the deep pockets of my heart I’m really a practical atheist. I say I believe in God, but I don’t really believe He is real, I don’t really believe the New Jerusalem is for real, I don’t really believe God is coming down to people, all my thoughts are metaphorical and abstract, in principle. In the mean time, there is a real God, on a real throne, with real living creatures who are beholding his glory and there is a real house called the Father’s house where Jesus is preparing a place for you and me.
Kallid, kui praeguse aja suurima ärkamise üks õpetuslikke juhte julgeb tunnistada, et vaatamata oma aastatepikkusele väga usinale ja truule igapäevasele Jumala otsimisele oli ta oma südame sügavaimates nurkades praktiline ateist, kes TEGELIKULT ikkagi ei uskunud Jumala reaalsusesse ja nägi kõike abstraktselt ja printsiipides, siis kas tõesti paneks Jumal meile meie ausust pahaks, kui julgeksime tunnistada, et oleme usust päris kaugele jõudnud oma isetehtud takistuste ja tõketega?! Kardan, et see ausameelne ülestunnistus on meie ainuke lootus. Sest kui me iseenestest ja Kristuse ihust endale aru ei anna, siis joome ja sööme enestele nuhtlust. Ja see ilus lubjatud sein variseb kord niikuinii, kui mitte siin elus, siis igavikus. Seega, mida varem, seda parem.
Alleni vastus ja lahendus probleemile on:
"God, release the spirit of wisdom and revelation! Its not a concept-you reading a little bit more and getting a little more facts. Its God manifesting his etermal purpose in a human being, its his power, the hope of his calling, his inheritance in you. His eternal purpose being worked out in the human being. His eternal purpose for the bride of Christ is a house of prayer (ööpäevaringne ülistus) forever.
We need a vision of God, and if we do, holiness abounds, his inheritance in us comes. We know why we exist (the hope of our calling). We need an encounter with the Holy.
He needs to mark us with a vision oif God. If you get visions of God, you get knocked off your horse like Saul from Tarsus did and then you become Paul the apostle.You will only live up to what you see. You gotta have to see what John saw if you want to be like him.
The fastest escort to that encounter is not a man praying for you on the platform is your spirit reaching and you pressing in: Show me your glory! Täpselt nagu Mooses tegi siis, kui Iisareli lapsed olid just valmist teinud kuldvasika. ta läks Jumala ette ja ütles: Näita mulle oma auhiilgust! Sest kui Sina kaasa ei tule, siis me ei lähe edasi. Kui sina ei tule, ei suuda ma seda rahvast juhtida.
Et meie teenistus, meie elu ja kõik mis või kes me oleme saab olla vaid nii suur, kui see, mida me oleme NÄINUD. Ja sellest hambad ristis pingutamisest ei ole kasu mitte millekski, see ei too meid Jumalale lähemale mitte sentimeetritki. Taaveti ja meie ning apostlite ja meie põhiline erinevus ongi see, et nemad NÄGID Issandat. Me ei tohiks võtta nende kogemusi ja neid korrutades arvata, et meiegi oleme sama kaugele jõudnud. Eriti siis, kui sulgeme oma südame Jumala Vaimule, kes tahab meie südame sügavaid soppe valgustada ja meile meie olukorda ilmutada. Ta ei tee seda meiega arvestamata. He wants to make it known to you, only if you want to. Vaid nii saame vabaneda praktilisest ateismist oma elus ning pragmatismist, mis nii kerge tulema on. Et jah, Jumalat on hea palves teenida, aga kui tuleb mõni praktiline küsimus, siis otsustan või teen ikka nii, kuidas mõistusega tundub kõige mugavam olevat.
Mõelgem korraks veel lõpetuseks, kui suur on Jumala arm, et teades seda kõike, teades, mis tegu me oleme, et me oleme põrm ja et me pattulangemisest saadik püüame end omatehtud viigilehtedega katta (ning ta näeb need kaitsed ja katted hoobilt läbi), ikkagi ootab meid ja armastab meid. Ikkagi loodab ja usub, et inimesed, kes on loodud Tema näo järgi, võiksid tulla järele oma pärandile ning hakata seda kasutama, juba siin maa peal. Sest kui me oleme näinud Jumala kirkust, siis on jumalik elu lihtne ja vaimuannid kergesti praktiseeritavad, pühadus (st Vaimu viljad) toimib kui "iseenesest"
Jumal soovib, et meie arusaam Tema kirkusest võiks olla suurem inglitest, keda polnud vaja päästa, kelle jaoks ei olnud vaja Jumala Poja verd valada. Nemad mõistavad juba praegu, nemad saavad aru Jumala kirkusest ja ei väsi Teda kiitmast ja ülistamast. Sest nad NÄEVAD Teda sellisena, nagu Tema on. Nad näevad Jumalat Tema kirkuses. Ja ka meile on see võimalus avatud, tuleb vaid tahta lasta Jumal oma ellu, paluda, et Jumal ilmutaks ennast ja oma kirkust. Küsimus on ainult selles, et kas me tahame?!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar