laupäev, 19. juuni 2010

Andke jõudu.... paaalun!!

Jälle taas on viimasel ajal lausa väga mitmest allikast minu tähelepanu köitnud see rammetuse teema. Jutlustaja räägib kõigepealt sellest, et meil on kõik olemas, siis sellest, et me peame seda jagama ja siis sellest, et aga jõudu võib-olla pole. Ja siis tavaliselt palvetatakse selle pärast, et oleks jõudu. Ja siis "usus" saadetakse inimesed jälle välja. Ja nii konverentsist konverentsini.

Mt 23:15 Häda teile, kirjatundjad ja variserid, te silmakirjatsejad! Te rändate läbi mered ja mandrid, et pöörata kas või üks oma usku, ja kui see sünnib, siis te teete temast põrgulise, kahevõrra niisuguse, kui te ise olete. Ehk siis, siin on minu meelest tõestus, et evangelism iga hinnaga on ohtlik ja mõttetu.

Et mida ma tahan öelda, et tegelikult on hea, et meil seda jõudu ei ole ja me seda ka neilt konverentsidelt väga kergesti üles ei nopi, kui, siis vaid väga lühiajaliselt. Sest jõu puudus on märk, et midagi on puudu või valesti kusagil väga palju sügavamal. Aga kuna me "usu kaudu" oleme vastu võtnud, et kõik on uueks saanud ja läheb paratamatult tõusuteed ka ilma meie introspektsioonita (ehk sisekaemuseta ehk sissevaatamiseta), siis jääbki justkui vaid see, et kuidas seda jõudu ehk väge nüüd siis sinna juurde saaks konstrueerida. Sest väge me ei saa endale ette kujutada, nagu kõike muud.

Sama küsimus oli ka variseridel Jeesusele. Et Jeesus, kuule, kust sul see vägi on? Et näed, meie teeme ka kõike õigesti, saaks nüüd veel väe ka selle kõige peale, vat siis oleks veel eriti hästi. Aga Jeesus ei ütle. Vaid "kiusab" neid oma vastuküsimusega. Ei no mis ta siin kiusab, ikka rohkem püüab nende südametunnistuse panna otsustama ja vastutust võtma. Sellest kohustusest libisetakse aga oskuslikust välja ja kõik läheb vanamoodi "usus" edasi.

Mõelgem inimlikule näitele. Kui oleme armunud, on meil väge ja jõudu, võime kauem üleval olla, võime teha pea võimatuid asju oma armsamale ja armsamaga koos. Kui aga midagi tuleb meie vahele, siis on jõuetus, viitsimatus, tähelepanematus, jne jne. See on tegelikult märk, et midagi on kusagil nihu ja nt toidulisandite manustamine ei annaks sealjuures soovitud efekti. Mõneti ehk küll võib vitamiin katta selle suhtlemisprobleemidest tekkinud hälbe kinni. Kuid probleem jääb ju lahendamata ja levib kui vähktõbi.

Miks see kõik nii oluline on ja miks see üldse teemasse puutub? Kas ei mõista Jumal kord kohut meie üle meie tegude põhjal? Ja kui olen ikka olnud jutlustaja ametis, kas siis mitte ma ei saa mingit eelistust?! Ei, eelistust, sa kohe kindlasti ei saa. Pigem vastupidi, Sinult nõutakse rohkem, sest Sul on olnud suurem vastutus. Oma karja eest, kelle üle Issand Sind on pannud, et Sa annaksid talle rooga omal ajal. Ja kui Sa pole seda suutnud/osanud teha, siis mina sind ei kadesta. Kõik need ohvrid, mida oled "hambad ristis" toonud, on mõttetud, sest Su süda ei ole olnud jäägitult Issandas.

Sest Issand ei vaja Sinu tööd, vaid Sind ennast. Sina kui inimene oled tema esimene prioriteet. Ja ta on armukade Jumal, nii et ta ei jaga Sind mitte ühegi deemoniga (olete näinud meest, kes oma naist teistega jagaks? Miks arvame, et Jumala kriteeriumid madalamad on?!) Ta ei vaja Sinu tööd. Kui Jumal tõesti evangeliseerida tahaks, siis ta saadaks selle ühe ingli (nagu Ilmutuse raamatus lõpuaegadel sünnib) iga päev kuulutama evangeeliumi või kirjutaks suurte tähtedega taevasse Johannese 3:16 igal õhtul. Arvad, et see oleks tal võimatu? Kindlasti mitte.

Jeesus tuli ja sai lihaks meie keskel ning kõndis maa peal ihulikult. Nüüd, pärast oma ristisurma on Ta tagasi maa peal oma Vaimu kaudu. Ja ta tahab lihaks saada meie igaühe kaudu, kes me usume. Meie peame laskma Tal seda teha, ükskõik kui ebamugav see oleks või mida see endaga kaasa tooks. Sest muidu on ka meie töö mõttetu. Võime küll väliselt endale ja oma sõbrale seljale patsutada ja öelda "Pole paha!", kuid tegelikult on kasvanud vaid kibuvitsad ja ohakad.

Eile jutlustas meil "mustanahaline piisop" (pühapäeval jutlustab "valgenahaline piiskop", kui keegi tasakaalu otsib;-) ja tema julgustas meid ära kuulama inimeste murtust ja valu ja piina, et seda siis seeläbi leevendada. Kuna saalis istus ka inimene, kellele mina olin 12+ aastat tagasi oma valud ja piinad avanud ning kes, nagu palju aastaid hiljem selgus, mind hoopis seekaudu ära kasutas ning olukorra meie mõlema jaoks palju hullemaks tegi, siis tabasin end mõttelt, et tegelikult sellest valmisolekust ja jõust kuulata ei piisa.

Mida Sa teed, kui see inimene tulebki Su juurde? Kas oled piisavalt olnud osaduses, oled Jeesuses piisavalt kasvanud, on Su iseloom valmis, et suudad selle inimese edasi juhatada Kristuseni või lased tal iseennast imetleda ja takerduda ning klammerduda Sinu enese külge?! Jah, ka minul on hiljutine kogemus, et lahtirebimine võib olla valus mõlemale poolele, kuid sellisel jätkuval klammerdumisel oleksid igavikulised tagajärjed ning me kõik peame tegema valikuid ning lõpuks nende valikute eest Jumala ees vastutama.

Vestlesin selle saalis viibinud inimesega pärast teenistust ja see, mis kõlama jäi, oli, et mitte päevagi ei möödu tema väga kõrges vaimulikus ametis, kui ta ei mõtle, milline läbikukkumine on tema elu ja teenistus olnud. Ja seda vaatamata välisele särale, tuhandete lemmikuks olemisele ja kõigele muule, millel lõppkokkuvõttes ei ole ju tähtsust. Ja tegelikult, mõtlen ma, on tal tohutult vedanud, et ta seda juba praegu siin ilmas mõtelda saab ja ehk annab veel midagi korda seada. Palvetes Jumalani läbi murda. Võidelda Jumalaga niikaua, kuni ta õnnistab. Otsida oma südame sügavaimatest soppidest põhjusi, miks need asjad juhtusid, nii nagu nad juhtusid. Otsida nii kaua, kuni andestus on leitud, mitte vaid "usu kaudu" endale korrutada, et ju kõik ikka hästi on. Andku Issand jõudu selleks.

Jumal otsib meist igaühte. Ja teeks ükskõik mida, et meid endale saada. Jeesus andis iseenese meie eest ja oleks seda teinud ka siis, kui oleksid üksinda vajanud päästet ja andestust. Samas ei jaga ta meid kellegagi ja kui meie soovime liitu astuda ja /või liidus olla kellegi teisega (st vastaspoolega), taandub ta. Ikka annab ta meile võimalusi, ikka kustub ta meid tagasi. Kas me aga kuuleme, on iseasi. Kas me paneme tähele või on meie "usk" meid sedavõrra kindlaks teinud, et meid miski muu enam ei huvitagi...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Käsk rõõmustada

     Katkend raamatust:   Samuel Whitfield. "Jüngerlus algab vaatlemisest".  Tõlkinud Kõrberoos UY.  Copyright  © 2023, by OneKing...