Jeremiah 46/52. Häda Egiptusele!

Loe eelnevalt Jeremija 46. peatükk.

Peatükid 46-51 sisaldavad prohveteeringuid rahvaste kohta. Neid on raske lugeda, veel raskem neist kirjutada. Tekst sisaldab palju viiteid ajaloosündmustele ja tollasele olustikule, selle tundmiseks oleks vaja põhjalikult süveneda. Viiteid on ka Karkemise lahingule, mis toimus praeguse Türgi ja Süüria piiril. Selliseks viiteks peetakse näiteks "Kiidukukk, kes laskis silmapilgu mööda" (46:11).

Egiptus oli Iisraeli täielik vastand. Tugev elusoon, Niiluse jõgi, toitis neid ning oli majandust elavdavaks transiiditeeks.  Elu oli etteaimatav, nad ei pidanud ootama varajast ega hilist vihma ning neist sõltuma. Eks etteaimatavus ja võimupositsioonide kindlus toidab ka enesekindlust (s 8), mis, nagu me siin näeme, üsna alusetu võib olla (s 5).  Egiptuses oli ka palju jumalaid, igal ühel oma roll ja vastutusala. Iisraelil, sellel tillukesel rahval kitsal maaribal oli vaid üks Jumal, kes see eest oli Taeva Vägede Issand. Jumalate suurust tavatseti mõõta rahvaste vägevuse kaudu. Ometi näeme siin, et härg Apis, üks Egiptuse ebajumalatest, sunnitakse Iisraeli Jumala poolt põgenema (s 15).

Salmides 20-21 näidatakse kujundlikult, kuid samas humoorikalt, kui vähe on vaja, et see, mis paistab tugev ja ilus, enam toimida ei saaks. Egiptus on kui ilus õhvake (vasikas), aga pisike parm võib ta ajada 'kiini jooksma' (s 20) ning siis pole sellisest loomast enam mingit kasu. Muide, see väljend 'kiini jooksma' EKI kodulehelt kontrollides tähendab: ’1. (loomade kohta:) kiinide ja parmude eest arutult joostes põgenema; 2. (inimeste kohta:) rumalast peast, arutult, pimesi jooksma v. tormama’. Eks me peame ka jälgima, et mistahes 'parmud' või 'sääsed' meid ei 'hammustaks' (inimesed, kes meid ärritavad), nii et me kaotame kui pea ning tormame pimesi edasi. Egiptus võib olla kuitahes rikas ja edukas, kuid Jumalal on kerge teda kõigutada.

'Tema hääl on kui vingerdava ussi sisin' (s 22)--suursugused maod olid vaaraode ülemvõimu sümboliks. 'Vingerdavas ussis' pole aga suursugususest midagi järele jäänud.

Egiptuse tütar jääb häbisse. Hesekiel kuulutab samuti Egiptusele hävitust, kujutades teda suure krokodillina (Hs 29), kes lamab jõgede keskel ning ütleb: "Niilus on minu päralt" (Hs 29). Ka mitmetes muudes kirjakohtades on Jumala kohus tabanud neid valitsejaid, kes oma ülbuses kõigutamatud olid ning Jumala teid ning märguandeid tähele ei pannud (vt nt Tn 4; Apt 12:20-23)

Lõpuks korratakse tõotusi Jaakobile (võrdle Jr 30). Jumal ei tee vahet inimeste (ega rahvaste) vahel. Kellelgi ei saa olla mingi pailapse rolli. Ka Jumala omandrahvas saab õiglaselt karistada.

Kallis Issand, me täname, et sa oled meid toonud välja 'Egiptusest' ning kõigest, mida see iidne riik sümboliseeris: toetumist iseendale ning iseenda upitamine. Sa oled meid kõigest sellest vabastanud, maksnud ühe imeliselt kalli hinna. Aitameil käia uus elus ja et Sinu rist, Jeesus, püsiks meil iga päev silme ees. Anna armu, et me ei mõtleks üleolevalt selle kohta, mida tuleb mõtelda, vaid mõtleksime nõnda, et me saaksime arukaks sedamööda, kuidas Sina, Jumal, igaühele usu mõõdu oled jaganud (Rm 12:3). Me täname, et Sina oled igavene. Tänu Sulle, et Sina oled ainus, kelle peale me loota saame. Tänu Sulle, et Sa tahad meile avada taevased rikkused, kui me jääme püsivalt eestpalvesse ja Su taevariigile 'peale käime'. Anna armu, et me otsiksime vaid Sind, Issand, mitte seda, mida Sina meie eest teha saaksid. Me täname Sind ka alanduste eest, sest Sinu alandus teeb meid suureks 2Sm 22:36. Aita meil õppida sinust, kes sa oled tasane ja südamest alandlik. Ma palun alandlikkust ja üksteisega arvestamist nii endale kui ka oma maale ja rahvale. Õnnista eriliselt meie valitsejaid, aita, et ka nemad võiksid oma pilgud Nebukadnetsari kombel taevasse tõsta ning mõista, et Taevas valitseb. 

  

Jeremija 45/52. Baaruki probleem

Loe eelnevalt Jeremija 45. peatükk.

Baaruk oli Jeremija abiline; mees, kes tema dikteerimise all sõnumid kirja pani ning aitas ka mujal, nii kui sai, näiteks põldu osta, kui Jeremija vangis oli (Jr 32) ning vahendas kirjapandut, kui see Jeremija ise seda teha ei saanud (Jr 36). Lõpuks arvavad sõjapealikud, et Jeremija hoopis täidab ise Baaruki korraldusi ning süüdistavad neid vandenõus (Jr 43:3). Käesolev lugu viib meid taas ajas tagasi kuningas Sidkija isa Joojakimi aega. Joojakim oli see kuningas, kes ühe prohveti oli juba tapnud (Jr 26:20-23). Seega ei olnud see mingi kerge aeg sellises ametis. Prohvet on nördinud, et ta elu ja olukorrad on rahutud. Tahaks midagi enamat, sest ta on seda jumalameest teenima hakates ju kõigest muust loobunud.

Jumala vastus on: "Ära nõua enesele suuri asju!" Seegi on Jumala sõna ja praeguses olukorras mõeldud  suure julgustusena. Huvitav, mitu korda oleme seda kirjakohta jutlustes kuulnud või FB seinal rippumas näinud? Minul esiti ei meenu kohe mitte ühtegi selleteemalist. Pigem olen ma näinud, et üks 'prosperiti-tont' käib mööda maad ringi ja hullutab inimesi. Eile ilmus ka üks seda probleemi käsitlev inglisekeelne artikkel: 'Evangelistid peaksid mitte tõotama inimestele, et Jumalal nende jaoks imeline plaan on'. Pealkirja tekstist lahus vaadates ma protesteeriksin kohe, sest mina omal ajal, ca 25 aastat tagasi uskusin seda küll tõemeeli (kuigi see polnud mu pöördumise aluseks) ja tagasi vaadates ei kahetse ma midagi. Jumal on tõepoolest imeliselt juhtinud ja teinud võimalikuks päris 'võimatuid' asju ning õnnistanud ülevoolavalt. Jah, ka minu elus on olnud raskusi ja kaotusi, kuid pärast ühte eluperioodi, kus olin oma asjadega täiesti tupikusse jõudnud, ei olnud mul enam küsimusi stiilis: Miks küll nii, Jumal?! Olin oma südamevalus nimelt nii kaua ja tõsiselt otsinud ja Jumalale 'peale käinud', et Tema mulle ise kõike selgitas ning ma nägin Teda ka seal, kus enne oli tundunud, et ta oli mu 'maha jätnud'.

Artikkel räägib pigem sellest, et potentsiaalsetele usklikele lubatakse kerget ja imelist elu-- täpsem tõlge oleks ehk 'head elu', selles mõttes, et 'muredeta, raskusteta'. Inimesed meelitatakse valelootustega kirikus käima ning siis, kui tulevad raskused, ei osata nendega midagi peale hakata. Autor väidab ka, et just seetõttu on kristlikes peredes kasvanud lapsed tihti usukauged või üldse eemale läinud, sest ootused ja tegelikkus ei lähe kokku. Küsimus ei ole minu meelest niivõrd mitte vaidluses, kas on ikka imeline plaan või mitte, vaid selles, et see plaan saab täituda seda imelisemalt, mida lähedasemas osaduses inimene on ja mida enam ta Jumala riiki otsib üle kõige muu ehk 'esiti'. Ja kui see osadus on tõeliselt lähedane, võib juhtuda, et inimene selleks, et 'Kristuse tunnetust' kätte saada, võib kõige muu Pauluse kombel kahjuks ja pühkmeiks (algkeeles 'haisvaks saastaks' :-)) arvata (Fl 3:8).

'Oleme muutnud päästmise kitsa tee kergeks rajaks. Oleme teinud Kuningas Jeesusest ülemteenri. Tahame, et rist oleks kerge, teekond lihtne ja et oleksime koormatest priid.' Paljud lubavad probleemidevaba elu, samas tegeleme iga nädal arvukate probleemidega. Kahjuks võivad ebarealistlikud ootused Jumala suhtes tuua depressiooni ja lootusetuse.

Kuidas sobitub 'hea elu' kokku sellega, et suur grupp kristlasi hiljuti Egiptuses mõrvati? Mida öelda kristlikule perele, kelle mõlemad lapsed surevad kümne aasta jooksul? Või vanematele, kellele teatatakse, et nende 3-aastasel on verevähk? Ja apostlid... 11 neist kaheteistkümnest surid märtritena...  

Siin on võti: Meie suhe Jumalaga ei sõltu vastamata palvetest, katsumustest, raskustest ega tagakiusust, vaid sellest, kes Tema on. Tema on meie vundament tormide keskel. Tema on meie rahu hirmude keskel. Tema on meie lohutus ängistuses. Evangeelium on lootuse ja lunastuse sõnum, mis pakub meile Jumala armu katsumuste keskel ning rahu, mis ületab kõik arusaamise. Me ei leia seda sisemist rahu enne, kui meil on rahu Jumalaga. 

Kummalisel kombel on ka siin, kui Jumal just niimoodi vastab, tegemist ajastusega. Kunagi keegi ütles tabavalt Jabesi palve kohta (1 Aj 4:10),  et siis, kui Iisrael peitis end koobastes kohtumõistjate ajal, polnud mõtet seda palvet paluda, sest koopa seinad ei ole kummist. Sama on ka siin kirjakohas. Mida Sa, Baaruk, kogu selle materiaalse õnnistusega peale hakkad, kui kõik varsti kohe hävineb?! (Jr 45:4). Baarukile saab osaks elu, kuhu ta iganes läheb. Seda on muide rohkem, kui Jeremijale osaks sai. Pärast eelmist, 44. peatükki ei kuule me Jeremijast enam midagi. Kõik prohveteeringud viimastes peatükkides, millel on ajaline märge, näitavad, et need on kirja pandud palju aega varem. Ilmselt hukkus Jeremijagi Egiptuses mõõga ja/või nälja abil.

Ole Jumalaga osaduses! Pane tähele, mis ajal me elame! Ära nõua enesele suuri asju! Mõista, et Jumal on su suurim rikkus! Küll tema siis kaitseb, varjab ja varustab...

Kallis Taevane Isa! Ma palun, et Sa ilmutaksid ennast igale ühele, kes Sind otsib, Eestimaal ja kaugemalgi. Ma palun, et me võiksime tõeliselt tunda Sind, ainust tõelist Jumalat ja Jeesus Kristust, keda Sina oled läkitanud. Anna armu, et saaksime aru Sinu sõnast; et võiksime mõista, mida sa teed ja kuidas sa tegutsed. Aita, et me käiksime seda kitsast teed, kus Sina tahad meid vabastada kõigest sellest, mis Sind ei austa. Me täname, Sind, Jeesus, et Sina oled meie eest kõik andnud, saanud vaeseks ning täiesti tühjaks, et meie saaksime rikkaks, et meil oleks elu ja seda ülirohkesti. Täna me Sinu vere eest, mis tänagi veel tervendab ja vabastab. Täname Sind, et Sa oled meie tugev alus tormide keskel; oled kartustes meie rahu ning lohutus ängistuses. Tänu Sulle, et Sina annad meile  armu katsumuste keskel ning Sinu rahu ületab kõik arusaamise. Kuningate kuningas, täname Sind Sinu armastuse ja pika meele eest. Issand, Sa näed rahulolematust me riigis. Sa näed ebaõiglust ja hoolimatust. Palume, et Sina ise tuleksid, annaksid tarkust, kuidas sellega võidelda, ning tooksid parima võimaliku lahenduse. Puuduta me valitsejate südameid, anna mõistmist ja arusaamist. Tahame Sind usaldada kõigis oma eluvaldkondades. Täname, et ilma Sinuta ei suuda me midagi teha. Jumal, me palume, et Sinu tahtmine võiks sündida me maal.    

Jeremija 44/52. Murduda? Või mitte?

Loe eelnevalt Jeremija 44. peatükk.

Siin räägib Jeremija taas rahvale ning selgitab, miks on kõik läinud valesti. Ta kordab põhilisi tõdesid, mida ka meie võiksime tänapäeval tähele panna. Kostab küll protestihääli, et justkui Vana Testament enam ju ei kehti ja meil on nüüd Jeesuse rist ja veri kaitseks. Loomulikult on, kuid need kaks ei toimi automaatselt, vaid ainult olukordades, kus Jeesuse vere ohver on isiklikult vastu võetud ning inimsüda(med) patust puhastatud. Kus seda ei ole, kehtib ikka Vana Testament ehk 'retributiivne õigus' (s.t silm silma ning hammas hamba vastu). Sel eesmärgil oli Jumal Iisraeli lastele ohverduste süsteemi andnud--et oleks võimalik oma pahategude eest andeks saada, selle eest sümboolset hinda makstes (kui kuritegu surmanuhtlust ei nõudnud). Meenutagem, et ka Jeesuseaegne Jeruusalemm ei võtnud Jumala andi Kristuses vastu ning hävides vajus pikkadeks aastateks unustusse.

Tagantjäreletarkuses on meil kerge neid lugusid lugeda ja olla n.ö 'võitja poolel' ehk näha asju justkui Jumala vaatevinklist. Samas, kas oleksime sama vastuvõtlikud ja mõistvad, kui keegi esitaks väljakutse meie kivistunud arusaamadele ning kutsuks üles oma tõekspidamisi revideerima?! Ka meil on sarnaselt Jeremija kuulajaskonnale hulk uskumusi, milline Jumal on või (enam) ei ole ning mida ta teeb ja (enam) ei tee. Alanduda Jumala sõna alla ning lasta prohvetil paljastada minu enda südame kurjad kavatsused, selline võime on tõeline and ülevalt ning ainus, mis meid meie mugavustsoonist välja saab tuua--seda muidugi vaid siis, kui me ise juhuslikult (Jumalastki?) 'paremini' ei tea, kuidas asjad 'tegelikult' on.

Ebajumalateenistuse teema on siin taas üles tõstetud. See on jõledus Jumala silmis, ta vihkab seda. Teistele jumalatele suitsutamine hävitab rahva sisemiselt ning ähmastab nende arusaamist tõelisest Jumalast. Huvitav on siin see, et me kuuleme rahvast Jeremijale vastu rääkimas ning nad kuulutavad oma uskumusi ja arusaamist. -- Kui me suitsutasime taevavägedele, siis oli leivaküllus ja hea põli (44:17). Nüüd, kus me pole seda enam teinud, on tulnud nälg ja mõõk (s 18). Eks ta ole, selline südamehoiak, kus vaimulikke tegevusi tehakse selleks, et Jumalalt midagi saada, pole kindlasti Talle meelepärane, samuti pole seda 'pooleterane' pöördumine-- kuna sa oled leige, mitte külm ega kuum, tahan ma su välja sülitada oma suust, ütles ju ülestõusnud Jeesuski oma kogudusele (Ilm 3:16).

10. salmi algus: 'Nad ei ole murdunud tänapäevani...'  on vist selle peatüki võtmesõna. Kui hoiame Kristuse õiguse juures alal oma õiguse, siis pole ju sellest esimesest mingit kasu. Psalmides on kirjakohad:
Ps 34:19 Issand on ligi neile, kes on murtud südamelt, ja päästab need, kellel on rusutud vaim.

Ps 51:19 Jumalale meelepärane ohver on murtud vaim, murtud ja purukslöödud südant ei põlga Jumal. 

Ps 147:3 Ta parandab need, kelle süda on murtud, ja seob kinni nende valusad haavad.

ning õpetussõnades:

Õp 29:1 Kes noomimisest hoolimata jääb kangekaelseks, murtakse äkitselt ja paranemist ei ole.

Olen veidi mures kõigi nende vaimulike tehnoloogiate pärast, mida viimasel ajal harrastatakse. Ikka kuidasmoodi end positsioneerida ja mida ütelda ning mida mõtelda. Ilmselt on sellised kunstlikud moodustised seda vägevamad, mida suuremad on hirmud ning mida väiksem tegelik, osadusel põhinev usaldus Jumala vastu.  Sellest me aga väga ei kuule, kuidas saada sellist murtud südame hoiakut, mis Jumalale meelepärane on; kuidas vabaneda 'inimeste kartusest', et jõuda välja sinna, kus mind ei huvita, mida teised mõtlevad ning ütlevad ja kas kõik (ka võhivõõrad) mind ikka 'armastavad' ('laigivad', kiidavad, tunnustavad) ning mulle minu enda mõtteid tagasi söödavad, et ma ei heituks...

Oh oleks meil tarkust:

1. 'väriseda tema sõna ees' (Js 66:2);
2. tühjaks saada kõigest ballastist, mida mõistusesse aastatega korjatud on, kus iga vähegi potentsiaalselt häirivat mõtet/kirjakohta saab tühjaks teha mõeldes: aga see käib ju hoopis millegi/kellegi muu kohta;
3. vaikseks jääda Sõna 'sees' (lugedes, mõtiskledes ja palvetades) ning oodata, kuni Tema ise meiega rääkima hakkab.

Kui me niimoodi teeksime, ei oleks meil vaja importida väljamaiseid tehnoloogiaid ega 'varastada üksteiselt Jumala sõna' (vt Jr 23). Siis ilmselt saaks ka Jeesuse ihu--kogudus-- ilmutada suuremat ühtsust ning lõpuks ometi 'ühes rütmis' toimima hakata, kui Koguduse Issand ise oma rahva südamed kätte saab. Sellel 'kurjal päeval' (Ef 6:13), kui meil kogu vaimulikku sõjavarustust vaja läheb, oleneb kõik ainult kogutud õli hulgast ning tegelikust osadusest, mitte sellest, kui hästi me igasugused tehnoloogiad omandanud oleme.

Jumal otsib meiega osadust. Ta on seda teinud aegade algusest peale. Siis, kui Aadam ja Eva olid end ära peitnud, tegi Jumal neile esimese ohvrilooma nahast nahksed kehakatted ning valmistas inimkonnale tee tagasi Tema juurde. Osadus Sõnaga on ilmselt kõige kindlam viis teada, kus ma oma suhtes Jumalaga olen. Corey Russell IHOPist küsis kunagi, et 'Millal Sa viimati Sõna lugedes nutsid?' ehk see võis tähendada umbes seda: 'Millal Sa viimati olid nii tundlik, et Jumala Sõna Sinu südant sai puudutada?' Meenub teinegi tsitaat samalt mehelt, et 'küsimus pole mitte, kas sina tunned Jumala sõna vaid kas Jumala sõna tunneb sind?' (Arvan, et see tähendab küsimust, et kas see sõna on sind ennast ka näinud, või tead sa temast vaid kuulujutu tasemel?) Lk 7:23 ja õnnis on see, kes minust iial ei pahandu! Kas meie tunneme Jeesuse ära, kui ta end meile mistahes viisil või olukordades ilmutab, eriti siis, kui ta meie mõttekõrgistusi, mis end Jumala tunnetuse vastu üles on ehitunud, murda püüab?! Meenutagem, et maa pealgi käinud Jeesust ei tundnud enamik temaga kohtunutest ära. Kas meie tunneksime, kui ta ette hoiatamata meie kogudust või meid ennast külastaks? Või saadaks meie teele ingleid, ilma et me seda mõistaksime (Hb 13:2)?

Lõpuks kuulutab Jeremija kaotust vaarao Hofrale (Jr 44:30). See sõnakuulmatu Jumala rahva jääk on justkui prohvet Joona, kelle pärast laev hukkumas oli. Jumala tahet kas meelega või 'kogemata' trotsivad usklikud ei ole head reisikaaslased, sest nad veavad ka ümberkaudsed kuristikku. Sama kehtib ka vastupidi. Õnnistus, mida Jumal oma järgijatele ülivoolavalt annab, levib...

Kallis Issand Jeesus, me täname Sind selle eest, kes Sa oled. Täname Sind, Jeesus, et Sa oled oma vere valanud Kolgatal ning toonud suurima pääste oma kalli vere läbi. Tee meid tundlikuks Sinu Sõnale, elusta oma Sõna oma Vaimu läbi ning anna igatsust seda lugeda ja uurida ning selle üle mõtiskleda ja seda oma ellu rakendada. Aita, et me vaataksime kummargil vabaduse täiusliku käsu sisse ning ei oleks unustavad kuuljad. Tänu Sulle, et Sa otsid osadust ning täidad meie astjad õliga. Tänu Sulle, et Sa oled meile andnud vaimuliku sõjapidamise riistad, mis aitavad meil jääda seisma 'kurjal päeval'. Palume ebajumalateenistuse pärast meie maal. Sina tead, Issand, kui paljud uurivad horoskoope või käivad nõidade juures oma elule valgustust otsimas. Ma palun, et Sa murraksid kõik köidikud, mis on sidunud rahvast nende ja mistahes muude jäleduste külge. Aita, et otsiksime selgust ja valgust üksnes Sinult, Issand. Anna meile üks murtud süda, Sina, kes sa oled murtud eluleib. Aita meil jääda vaikseks Sinu ees, et võiksime kuulda, mida Sina täna kogudusele ütled. Juhi meid ja suuna Sinu teedel. Ehita meid üles pühaks preesterkonnaks, tooma Sulle Sinule meelepäraseid ohvreid...     

Igapäevased palveteemad:

1) et Jumal tõstaks üles eestpalvetajate armee, kes seisaks vahimehena maa ja rahva eest:

2) et Jumala tahe sünniks riigivalitsemises; Jumal annaks tarkust valitud riigikogule ning pööraks nende südamed;

3) ühe või mitme (vabalt valitud) hääleka jumalavastase arvamusliidri pöördumise pärast;

4) et Jumal puhastaks oma koguduse ning ilmutaks oma au me maal imetegude ja tunnustähtede kaudu;

5) et Jumal kaitseks Eestit, Baltikumi ja kogu Euroopat

Jeremija 43/52. Egiptusesse!

Loe eelnevalt läbi 43. peatükk.

Vaevalt jõuab Jeremija prohveteerimise lõpetada, kui teda hakatakse süüdistama valetamises ja konspiratsioonis. Olles küll Jeremijat eelmises peatükis nii härdalt ja tõsimeelselt palunud, ei suuda nad nüüd ühtäkki uskuda, et Jumal neil nende omal maal elada tahab lasta. Jumala Sõna nimetab neid 'ülbeteks meesteks', mõned tõlked vihjavad, et ka Asarja ja Joohanan oli ülbed (...ja teised ülbed mehed). Seega, tähtsaim omadus (Jumala, aga ilmselt ka iga) rahva juhtimiseks, alandlikkus, oli neil puudu. Seetõttu juhivad nad rahva hukatusse.  Joohanan, kes oli olnud nii vapper, et rahva Ishmaeli käest ära päästis, osutub nüüd ise inimröövijaks, võttes kaasa kogu rahva, kes oli Gedalja hoolde jäetud.

Kaasa võetakse ka Jeremija ja Baaruk, ilmselt vastu tahtmist. Meile pole jäetud siin mingit nendevahelist vestlust, kas ja kui palju neil selles otsuses sõnaõigust oli. Mõnes mõttes oli see justkui jõudemonstratsioon sundida jumalamehi käituma nende oma sõnumite vastaselt. Teisalt võib-olla mõtlesid liidrid, et kui need mehed kaasas on, aitab see kuidagi Jumala kaitset ära teenida.

Püüdes panna ennast nende meeste olukorda, siis millised olid nende valikud? Nad olid uhked mehed ning kuidagimoodi pääsenud eelmisest küüditamiselainest. Lahkumine pani neid ehk tundma, et nad saavad ise oma saatust juhtida, samas kui paigale jäämine oleks tähendanud passiivset ootamist ja ebakindlust... mine tea, kas Jumal ikka tõesti meid siin kaitseb... Arvatakse ka, et osa neist sõjapealikest olid olnud Sidkija-aegsed 'kabinetliikmed', kes Jeremiat taga olud kiusanud ning olid seetõttu põhimõtteliselt tema kuulutuste vastu. Nii lähevadki nad kõik Egiptusesse.

Jumala sõna loomulikult ei ole ahelais ning Jeremija prohveteerib sealgi. Mitmed kommentaatorid näevad sillutises(1Jr 43:9), mis pidavat koosnema telliskividest, viidet sellele, et Egiptuse häving algas peale hetkest, kui Jumal nende ebajumalate üle Moosese ajal kohut mõistis. Olid ju Iisraeli lapsed omal ajal orjuses just telliskive valmistanud. Nüüd karistab Jumal Egiptust taas, seekord Nebukadnetsari läbi. Sel korral on Juuda lapsed need, kelle üle koos egiptlastega kohut mõistetakse. Kuidas küll on rollid muutunud! Keegi Charles Lee Feinberg on öelnud: "Mõelge ometi sellele! Aabrahami järglased pöörduvad tagasi Egiptusesse kaua aega pärast seda, kui neid sealt vabastatud oli. Suurte kannatustega oli neid päästetud Egiptuse orjusest ainult selleks, et sinna lüüasaanud lootusetu jäägina tagasi pöörduda!"

Võib-olla on siin paralleel ka meie vaimuliku elu jaoks? Olles kogenud imelist päästet 'Egiptusest' püüame teinekord sinna tagasi pöörduda, kui elu 'tõotatud maal' liiga riskantne ja paljunõudev tundub. 'Egiptuse lihapotid' pakuvad käegakatsutavat lohutust, selmet küll tõotatud, kuid 'muutliku kliimaga' maal (st rasketes tingimustes) Jumalat lõpuni usaldada?

Igapäevased palveteemad:

1) et Jumal tõstaks üles eestpalvetajate armee, kes seisaks vahimehena maa ja rahva eest:

2) et Jumala tahe sünniks riigivalitsemises; Jumal annaks tarkust valitud riigikogule ning pööraks nende südamed;

3) ühe või mitme (vabalt valitud) hääleka jumalavastase arvamusliidri pöördumise pärast;

4) et Jumal puhastaks oma koguduse ning ilmutaks oma au me maal imetegude ja tunnustähtede kaudu;

5) et Jumal kaitseks Eestit, Baltikumi ja kogu Euroopat

Jeremija 42/52. Egiptusesse või mitte?

Loe eelnevalt 42. peatükk.

Kohtume taas Jeremijaga, kes ilmselgelt ei olnud Mispas koos Gedaljaga ega langenud Ishmaeli ohvriks. Segastel aegadel ilmsiks saanud kangelane Joohanan on vapper, tark ja ustav mees. Ta oli andnud Gedaljale teada vandenõust, kuigi seda sõnumit Gedalja küll vastu ei võtnud. Just Joohanan on see, kes Ishmaeli poolt vangivõetud rahva tagasi toob ja kurikaela põgenema sunnib.

Nüüd on tal uus mure. Ta teab, et kaldealased ei vaata hästi sellele, et nende sõjamehed ja nende poolt paika pandud asevalitseja kauges provintsis tapeti. Ta on näinud, mida Paabel teeb mässajatega--oodata on uusi repressioone. Ja küllap ta mõistab, et suur Paabel ei hakka vahet tegema tegelike mässajate ja nende vastaste ehk Gedalja pooldajate vahel. Ta mõistab, et Paabeli jaoks on nad vaid üks pisike tülikas ääremaa. Seda kõike teades on kindlasti tark varju otsida kuskil mujal, mõnes naaberriigis, kes suudab ennast kaitsta. Kuna ta on aga jumalakartlik mees, tahab ta Jeremija kaudu saada kinnitust Jumalalt. Õnnistust tuleb ju ometi paluda kõigele, mis iial ette võtad sa...

Alguses jääb mulje, et nad on seda küsimust kas minna või mitte minna tõesti tõsiselt võtnud. Tundub, et nad on tõepoolest midagi õppinud Jumala hääle kuulamisest ja sellele kuuletumisest. Tulgu, mis tuleb, nad ei hakka hiljutisi vigu kordama:
5 Siis nad ütlesid Jeremijale: „Issand olgu meie vastu tõsine
ja ustav tunnistaja, kui me ei tee iga sõna järgi, millega
Issand, su Jumal, läkitab sind meie juurde! 
6 Olgu see hea või kuri, me kuulame Issanda, oma Jumala häält.
Tema juurde me läkitame sinu, et meil võiks olla hea
põli, kui me kuulame Issanda, oma Jumala häält.” 

Aga oh häda! Sõnum, mis tuleb, ei ole selline, nagu oodati. Jumal justkui ei saa aru, et praegune olukord pole enam nii nagu Sidkija ajal, ta ei mõista, et praegu on maale jääda ülimalt ohtlik--rahvas on ju kallale kippunud Paabeli esindajatele! Jumal aga ei hooli sellest. Jeremija sõnum on enam-vähem sama kui vanasti... jääge, palun, siia maale, teid ehitatakse üles. Kui põgenete, langete katku, nälja ja mõõga abil. Prohveteering näeb ka ette, et rahvas ei võta seda sõna vastu  ning küsimagi mindi meelepettest... taheti vaid kinnitust oma 'õigetele' plaanidele. Kas pole ka tänapäeval ootused 'prohveteeringutele' samasugused?

Jumala igatsus oli rahvas taastada tõotatud maal. Ta igatses, et lõpuks ometi õpivad nad usaldama teda kõige kitsamates olukordades, et ta võiks neile näidata oma päästet, üles ehitada nende rahutud hinged, vajutada nende südamesse sõnakuulelikkuse õnnistuse. Taeva Jumal lubab paigale jäämise korral oma armu, halastust. kaitset ja päästet. Rahvas mõtleb kitsikuses olles aga oma naha päästmisele. Nüüd ja praegu. Hirm Paabeli ees oli nende arusaamist ähmastanud, pikaajaline ebajumalateenistus nende vaimuliku vastuvõtuvõime tömbistanud. Ja tahetakse minna just Egiptusesse, ebajumalate ja materiaalse rikkuse kantsi, kus on ka riigikaitse seisukohalt turvaline.

Huvitav, kui inimesed selliseid valikuid teevad, kas mõtlevad nad siis, et Jumala käsi nendeni sinna teise paika ei ulatu? Ps 139 kinnitab meile, et sellist paika pole mitte kusagil. Või usaldasid nad niivõrd oma tunnetust, ega mõistnud, et neid halvanud hirm ei lasknud neil adekvaatselt otsustada. Ilmselt on asi ka selles, et usaldust Jumala vastu ei saa üles ehitada ühe päevaga. See on pikk protsess, mis ehitub kõigile varasematele kogemustele ja valikutele. Mida enam me Teda usaldame, seda enam annab Ta meile põhjust veel rohkem Tema peale loota, samal ajal paljastades meile need hetked, kus me tegelikult valisime vastupidi. Kogu elu võib olla ettevalmistus mingiks sündmuseks, mis osutub justkui eksamiks, kus selgub, kas oled teda usaldama õppinud või mitte. Joohanan, kes oli muidu igat pidi kiitust väärt, ei suutnud seda lõplikku testi läbida. Võimalik, et tema terav analüüsivõime, ettevõtlikkus ja vaprus töötasid tema kahjuks. See hoiatav näide kõneleb ilmekalt ka sellest, et Jumala usaldamine ei tule loomulikult mitte kellelegi...

Igapäevased palveteemad:

1) et Jumal tõstaks üles eestpalvetajate armee, kes seisaks vahimehena maa ja rahva eest:

2) et Jumala tahe sünniks riigivalitsemises; Jumal annaks tarkust valitud riigikogule ning pööraks nende südamed;

3) ühe või mitme (vabalt valitud) hääleka jumalavastase arvamusliidri pöördumise pärast;

4) et Jumal puhastaks oma koguduse ning ilmutaks oma au me maal imetegude ja tunnustähtede kaudu;

5) et Jumal kaitseks Eestit, Baltikumi ja kogu Euroopat

Jeremija 41/52. Täielik kaos

Loe eelnevalt 41. peatükk.

Seda peatükki lugedes võiks kohe küsida, et miks juhtuvad heade inimestega halvad asjad. Me ei saa siit teada, miks küll Jumal ei kaitse meest, kes ühena vähestest usub Jeremija prohveteeringuid ning keeldub uskumast kaasinimesest halba (vt 40:16)? Miks laseb Jumal vaenlase nõu täide minna? Aga võib-olla on Gedalja liiga heasüdamlik selle kurja aja jaoks? On ta 'liiga hea' allesjäänud Juuda rahvale (eeldades, et iga rahvas väärib oma juhte) ning ta 'koristatakse rahusse' (Js 57:1-2)?! Või ei taju ta lihtsalt 'suurt pilti' ega taipa, millisel ajastul teda juhiks on pandud ning millised meeleolud piirkonnas valitsevad?!

Ammonlaste kuninga õhutusel ja piiblikommentaatorite arvates kadedusest motiveerituna tapab Ishmael Gedalja pidusöögi ajal, olles teeselnud heasoovlikku külalist. Koos temaga kaotavad elu kõik Gedalja juures olnud juudi mehed ja kaldea sõjamehed. Nagu sellest veel vähe oleks, tapab Ishmael järgmisel päeval 70 meest, kes murtud südametega, alandlikena Jumala ees olid teel Jumala kotta ohverdama. Taas esitleb ta end lahke ja heatahtlikuna, kuid tapab nad siis ning viskab nende laibad kaevu. 10 meest pääsevad, sest lubavad avaldada peidetud toiduvarud. Seejärel võtab ta vangi kogu rahva, kaasaarvatud kuningatütred, keda Paabeli pealik oli Gedalja hoolde jätnud. See Ishmael pidi küll olema mingi kuri geenius, kes kaldealaste poolt turvatud peakorteris sellist hävingut saab külvata. Paljuski õnnestus see tal ilmselt Gedalja lihtsameelset usaldust enda huvides ära kasutades. Kuidas aga saavad 11 meest järgmisel päeval võidutseda 80 üle?

Siin peatükis tõuseb ka tõeline kangelane, Kaareahi poeg Joohanan. Tema oli see, kes oli algselt Gedaljat hoiatanud vandenõu eest, kuid oli selle eest saanud süüdistuse laimamises. Nüüd, kus ta kuuleb, et vandenõu on õnnestunud, on rahva saatus talle esmatähtis ja ta ei viivita Ishmaeli vastu sõtta minemast. Ishmael küll pääseb kaheksa mehega ning läheb tagasi ammonlaste juurde, kuid Joohanan suudab vabastada rahva, kellel selle üle väga hea meel, on ning kes seejärel tagasi pöördub. Joohananist saab seejärel de facto kui mitte kogu maa uus juht, siis vähemalt 'pealinna linnapea'. Ja Joohanan mõistab viimaste sündmuste potentsiaalset mõju ning aimab ette kaldealaste reaktsiooni nende poolt paika pandud valitseja mõrva suhtes. Seetõttu pakib ta kohvreid, et kogu rahvaga Egiptusesse maapakku minna. Inimlikult tundub see ainuõige otsusena, sest elu omal maal on muutunud liiga riskantseks.

Jumal, me täname, et Sina valitsed. Me täname, et Sina tegutsed ja juhid maailma rahvaste ajalugu ka siis, kui meile tundub mõni periood täieliku kaosena. Anna armu, et meie riigis ükski juht ei tegutseks välisvaenlase õhutusel ega isiklikust kadedusest motiveerituna. Me täname sind me juhtide ja ülemuste eest, kelle Sina oled meie üle seadnud. Aita meid, et suudaksime hinnata seda tööd, mida nad meie heaks teevad, et võiksime elada vaikset ja rahulikku elu kõiges jumalakartuses ja väärikuses. Aita meil mõista meelevalda, mida kätkevad endas need ametid, mis tagavad meile korra ja heaolu. Õnnista politseinikke, piirivalvureid, tuletõrjujaid ja  kõiki teisi riigiametnikke. 

Igapäevased palveteemad:

1) et Jumal tõstaks üles eestpalvetajate armee, kes seisaks vahimehena maa ja rahva eest:

2) et Jumala tahe sünniks riigivalitsemises; Jumal annaks tarkust valitud riigikogule ning pööraks nende südamed;

3) ühe või mitme (vabalt valitud) hääleka jumalavastase arvamusliidri pöördumise pärast;

4) et Jumal puhastaks oma koguduse ning ilmutaks oma au me maal imetegude ja tunnustähtede kaudu;

5) et Jumal kaitseks Eestit, Baltikumi ja kogu Euroopat  

Jeremija 40/52. Järellainetus

Loe eelnevalt Jeremija 40. 

Jeremija prohveteeringud on lõpuks läinud täide. Võib ta mõttes endale 'õlale patsutada' ning mõelda 'tubli töö' ja 'no ma ju rääkisin!'? Pigem mitte. Maa on laastatud ja rahvas on ahelais. Vaenlase armee kõrge ametniku tunnustus raputab kui soola haavale--nemad saavad aru, kuid oma rahvas ei tahtnud mõista... Samas on muidugi alati kergem teiste probleeme ja möödalaskmisi tähele panna. Pinnud, palgid, jne. Ka Paabeli jaoks on Jumalal prohveti kaudu nii mõndagi öelda (vt Jeremija 50-51).

Jeremijale üksi antakse valida, kas lahkuda prohvetina, keda lõpuks vääriliselt tunnustama hakatakse, või jääda paigale ning olla kasuks oma rahvale, kes veel alles on jäänud (vrdl Fl 1:24 ). 'Kogu maa on su ees lahti'--nii ütlesid ka Aabraham Lotile, kui talle tema elupaiga valida andis (1Ms 13:9) ja vaarao Joosepile, et tema isa ja vendi Egiptusesse majutada (1Ms 47:6) Teisisõnu, Mine, kuhu tahad ja tee, mida soovid. Jeremija valib oma viletsa kodumaa. Paabelisse mitteminek vabastab prohveti ka süüdististest, justkui oleks ta varasemalt prohveteerinud oma isiklikku kasu silmas pidades. Arvatakse, et 5. salmi lõpuosas mainitud teeroog ja kingitus olid pigem väikeseks kompensatsiooniks selle eest, mida Jeremija vallutustes kaotanud oli.

Juudat jääb asehaldurina valitsema Gedalja. Seekord on Paabeli personalivalik sedavõrra parem olnud, et mees on ustav oma ülemustele (Jr 40:10). Ta julgustab allesjääjaid alistuma Paabeli kuningale ja lubab, et neil on siis hea põli. Sõnum levib ja kannab endas justkui uut lootust, sest inimesed pöörduvad tagasi naaberriikidest, kuhu nad sõja eest eelnevalt pagenud olid (Jr 40:9). Samas pole Gedalja ilmselt ka mitte kõige nutikam, kuna ta ei võta kuulda oma sõjapealike luureandmeid, et Ammoni kuningas tahab teda tappa. On see hoiatav näide, et inimestesse ei tasu 'kinni jääda' ja Jumal võib ka muuta neid kanaleid, kelle kaudu ta meiega suhtleb, et me oleksime kogu aeg 'ärksad'--ehk oli ta ära harjunud, et vaid Jeremija kaudu saab Jumal kellegagi suhelda... need sõjaväepealikud, mida nemad ka Jumala asjadest teavad, räägivad vaid kuulujutte ja laimavad niisama... Jumal võib ju rääkida eesligi kaudu ning kividki hakkavad kisendama, kui vaid Tema seda tahab.

Gedalja kutsub rahvast üles koguma veini, suvist puuvilja ning õli (40:9b). Kindlasti saaks siin mõtiskleda, miks vaid veini ja suvist puuvilja väga palju koguti, kuid õli kohta ei öelda enam midagi...  (40:12). Muudest kirjakohtadest teame (Mt 25:1-13), et õli kogumine saviastjatesse on just see, mis kindlustab ka kõik muu...

Kallis Issand, me täname, et Sina valitsed, isegi kui me seda ei taju või ei märka, kuidas see, mis sünnib, kuidagi Sinu plaanidega kooskõlas saab olla. Aita meil koguda õli, et me suudaksime püsima jääda selle ajani, kui Sina tagasi tuled. Anna armu, et me oleksime vagurad kui tuvid, kuid targad nagu maod, aita, et me oleksime tundlikud Sinu vaimule ega laseks ennast ühestki eksitada. Palume oma räsitud ja muserdatud kodumaa eest. Anna, et Sinu rahvas võiks alanduda palvele kõigis paigus, et Sina saaksid tulla ja tervendada me maa.