15valvake, ... 16et keegi ei oleks hooraja ega ka kõlvatu nagu Eesav,
kes üheainsa kõhutäie eest andis käest oma esmasünniõiguse.
17Te ju teate, et kui ta pärastpoole küll tahtis pärida õnnistust,
tunnistati ta kõlbmatuks;
ta ei leidnud meeleparanduseks kohta,
ehk ta küll seda pisaratega otsis He 12:15-17
"Ta ei leidnud mahti meeleparanduseks" ütleb vana tõlge. Kui sellele kirjakohale noore kristlasene selgitust küsisin, vastas pastor, et ju need ikka need võõramaa naised olid, mis ka ema Rebeka südant kurvastasid. Samas, oli ju nii Taaveti kui Saalomoni haaremis nii oma- kui võõramaiseid naisi, nii et see ei saanud päriselt lõplik põhjus olla. Pigem on põhjus lihtsam, seesama, mis ülaltoodud kirjakohastki otse vastu kiirgab---ta oli kõlvatu, sest pidas kõhutäit, iseenese orjamist tähtsamaks kui Jumala tahet ja Jumala tõotusi oma elus. Ja õnnistust tahtis ta küll, aga kahjuks oli see võimatu ilma Jumalat TÕELISELT esikohale seadmata. Ehk pisaratest üksi on vähe kasu. Nagu murtud hääletoonistki ja malbest välisilmest...
Vaadates seda, kuidas Jaakob õnnistuse päris, siis midagi auväärset seal küll ei ole. Ta petab oma venda, kaasab oma ema pettustesse, kes petab oma meest (või oli see ema algatus?), üks valede ja vassimiste rada. Ometi ütleb Jumal läbivalt Vanas Testamendis: Jaakobit ma armastasin ja Eesavit ma vihkasin. Kuidas siis Jumal võib olla nii ebaõigalne? Kas ta pole siis aus? Vastus on eelmises lõigus juba olemas... Jumal näeb meie südamesse ja näeb, kes seal troonil on... kas MINA oma himudega või on seal üks JANU Jumala järgi, TEMA plaanide täitumise järgi minu elus ja minu rahva elus. Et Jumal saaks õnnistada selleks, et sa oleksid õnnistuseks, mitte selleks, et lõpuks kogeda: mul on endal küll kõik hästi!
Jumal ei ole ka ebaõiglane. Kui Jaakob Laabani juurest tuleb, siis on tema armas ema juba surnud, nii et hingevalu oma petuskeemide eest pidi ta ikkagi kannatama. Aga ju ta arvas selle pühkmeiks Jumala ülivõimsa tunnetuse vastu. Nagu oma füüsilise puusaliigese puude, mis tal Jumalaga võitlemisest tuli, võitlemisest ikka selle nimel, et Jumal teda õnnistaks. Ehk teisisõnu, pettusest üksi oleks väheks jäänud, vaja oli see õnnistus ka Jumala käest kätte saada, vaatamata hinnale, mida maksta tuli.
Kas tänapäeval on Jumal muutunud ja asjad teisiti? Kui tuleme kokku ja pisarsilmil Jumalat palume, kuid meie elu jääb samasuguseks, kas arvame pärida õnnistust? Või heidetakse ka meid siis kõrvale kui kõlbmatuid? Uus Testament pakatab manitsustest, kui hoolega tuleks järgida Sõna, et kord "kurjal päeval" püsima jääda. Me ei kuule neist asjust kantslist eriti. Ikka pigem seda, et Jumal on kõik andestanud ja tule võta vastu ja siis saad taevasse. Kas pole me mitte oma kindlalt aluselt sedamoodi jutlustades kõrvale läinud?
Nagu kirjutasin detsembris Parandage meelt, sest Taevariik on lähedal, ei saa ka Jeesust tegelikult olla südmaes, mis on kõrk ja omaasju täis. Just sellepärast saatis Jumal enne Jeesuse esimest tulekut Johannese, kes VALMISTAS RAHVA SÜDAMEID.
Lk 7:23 ütleb Jeesus, et õnnis on see, kes temast ei pahandu. Miks peaks? Jeesus on ju armastav kaisukaru, kes meile kõik andestab... Või siiski mitte? Rääkis Jeesus tõesti tõtt, kui ta seda ütles? Kas Jumal on tõesti nii öelnud? tuleb vana kiusaja meid külastama...
Kui vaadata seda kirjakohta edasi, siis hakkab Jeesus rahvale rääkima Johannesest. Kolm korda küsib ta neilt: MIKS TE LÄKSITE KÕRBESSE TEMA JUURDE??? Mida te tahtsite näha? Ja vastuseid on ka kolm.
1) Tuules kõikuvat roogu? Et kui tuleb vastuseis, kui Heroodes ta vangi võtab, siis ta kindlasti loobub oma sõnumist?! -Nagu nägite, seda ei juhtunud!
2) Pehme riidega rüütatud inimest? Sinu arusaamadele vastavat Jumala sulast... kes oleks ilusti riides ja räägiks vaikse häälega, sest Jumal on armastus?! - Ei, sellised inimesed on ametlikel positsioonidel. Kuningakodades.
3) Prohvetit? ... See vastus on enam-vähem, ütleb Jeesus. Ta ongi prohvet, ainult et ta on enam kui prohvet... keegi, kes valmistab Issanda teed.
MIKS TE LÄKSITE KÕRBESSE TEDA VAATAMA? Teisal annab Jeesus vastuse: Jh 5:35 Johannes oli lamp, mis põles ja paistis, teie aga tahtsite üürikest aega ilutseda tema valguses. Johannes oli inimene, kes põles Jumala tules, teile meeldis see sära, teile meeldis see soojus, teile meeldis lõkketule valgel ennast soojendada ja lõkke ümber tantsida, kuid see pole eesmärk---Johannese kuulutuse eesmärk oli pigem see, et sa ka ise sellesse tulle astuksid ja Jumala puhastavast väest osa saaksid... Nagu Hesekielilegi öeldakse peatükis "vahimehe kohustus" Hs 33:32 Ja vaata, sa oled neile nagu armastuslaul, ilus kõlalt ja kaunisti kanneldatud: nad kuulevad küll su sõnu, aga nad ei tee nende järgi. Nii tore on ju kuulata vaadata kedagi, kes põleb Jumalale ja nii tore on mõtiskleda selle üle ja sellest "osa saada"... Oma ellu aga neid kärpimise/puhastamise kääre (Jh 15:2) lasta on hoopis teine asi.
Ehk siis jutt käib endiselt meeleparandusest ja põhjus on endiselt see, et me Jeesusest ei pahanduks. Jeesus kinnitab läbi Uue Testamendi korduvalt, et peaaegu MITTE KEEGI ei suuda mõista tema valitsuse ja tema riigi olemust. Ei suutnud seda jüngridki enne Jeesuse ülestõusmist, ainult üks vaimudest vaevatud, kuid Jeesuse poolt vabastatud naine kuulis, mida Jeesus tegelikult rääkis (loe pikemalt Himudest ja pühitsusest). Kui jüngridki ei suutnud mõista, olles kolm aastat ihulikult Jeesusega käinud, siis milline lootus on meil?! Kas ei peaks me oma päästesse siis tõepoolest "kartuse ja värinaga" Fl 2:12 suhtuma, mitte ainult silmapisaratele lootma jäädes?!
Ja põhjus on väga lihtne: et me tunneksime Jeesuse ära, kui Püha Vaim võimsalt enne Jeesuse taastulekut tegutsema hakkab. Meie tavaliselt pahandume kõige ja kõigi peale, kes meid natukenegi kriibivad. Ja peame pahandumist oma õiguseks. Kuid JEESUS on ju Sulle õiguseks saanud. Mida Sa siis enam pahandud? Johannes ei pahandunud ka selle peale mitte, et näed, tegin siin Jumalariigi tööd, mind visati vanglasse ja Jeesus, sul oleks ju vägi mind siit vabastada. Saada oma tuli, millest ma kuulutasin ja põleta see Heroodes ribadeks!!! Ta ei mõelnud nii, pigem saatis oma jüngrid Jeesuse juurde, et need kuuleksid Jeesuse käest otse, kes ta on ja milleks ta tuli.
Mis on Jeesuse õigus? See on õigus oma õigusest loobuda. (Vt. mäejutlust näiteks) Kui tema oma rahvas ta ristile oli löönud ja lähimadki jüngridki laiali jooksnud, ei pahandu ta sellestki, vaid tal jätkub kaastunnet nende kõigi vastu nende eest Jumalat paluda: "Andesta neile, sest nad ei tea, mida nad teevad", kusjuures tehes seda täiesti siiralt, ilma ühegi vihajuure ja okkata südames. Seda õigust on mitmed ajaloos ka kasutanud. Näiteks Paulus, kes sai silmaimeks maailmale, viimseks põlatuks, ta tegi seda, sest ta ihkas paremat kodumaad, kui see, kus ta parasjagu viibis. Hb 11:16
Et teoloogiliselt korrektne olla, tuleks mainida, et loomulikult tähendab Kristuse õigus eelkõige patuse inimese õigust seista Jumal Isa ees ja mitte hävitatud saada, sest Poja veri (ehk Veatu Ohvri püha veri) on tema patu kõik kinni katnud. Aga ka siinkohalgi võib küsida, et kui sulle on kõik andestatud, siis kes oled sina, et sa teiste peale pahandad, kui nad sinu vastu eksivad.
Kui me ei mõista Johannese tähtsust Jeesuse eelkäijana ega oma eludes, ei mõista me ka Jeesust ega suuda teda päriselt vastu võtta. Võime küll austada huultega, aga süda jääb kaugeks.
Johannes manitses inimesi valmistuma Issanda tulekuks: Vabanege oma pettekujutelmadest! te mõtlete, et kui te teate kõiki Jumala suuri asju ja olete tegevad koguduse töös, siis te elategi jumalikus reaalsuses! Vabanege oma fantaasiatest ja elage ometi reaalsuses! Võtke Sõna tõsiselt! Käige selles! Ärge rebige sealt tükke välja oma himude ja oma mõtete õigustuseks, nagu kõrvad sügelevad! Laske end murda Jumala sõnal! Andke Issandale maad oma südames!
Psalm 50 muide on ka väga õpetlik Ps 50:16 Aga õelale ütleb Jumal: "Mis on sul sellest, et sa jutustad mu seadustest ja võtad oma suhu minu lepingu?" Lugesin seda ja jahmatusin: kas õelad siis ka Jumala sõnast jutustavad ja tema lepingust kiitlevad?! Tuleb välja, et jah! Edasi räägitakse sellest, kui ohtlik on olla Jumala sõna juures, laskmata seda enda südamesse tööd tegema: Ps 50:17 17Sina ju vihkad õpetust ja heidad mu sõnad oma selja taha. Kui sa näed varast, siis sa oled meeleldi koos temaga ja sul on osa abielurikkujatega. 19Oma suu sa läkitad kurja rääkima ja su keel sepitseb pettust.
Ma usun, et kui saaksime analüüsida neid olukordi, millest prohvet siin räägib, siis leiaksime, et mitte avalikult ja otse ei toimu need patuteod, vaid "poliitilistel kaalutlustel", "pragmaatilistel alustel", "et oleks kõigil hea ja vähem tüli". Aga see on väga ohtlik tee ja Jumalat pole seal ammu, ehkki ta pole siiamaani otseselt sekkunud. Ps 50:21Seda sa tegid, aga mina olin vait. Kas sa arvad, et mina olen niisugune nagu sina? Ma tahan sind noomida ja seda seada su silma ette!" Ehk selgituseks, kuna ma pole siiani sekkunud, siis sa arvad, et tegutsed minu heameele all ja mind esindades. Ära lase ennast eksitada (vabane pettekujutelmadest ja hakka elama Jumala sõna reaalsuses!), mina ei ole selline nagu sina. Paranda ruttu meelt, enne kui on hilja. Sest igavikus ei ole sul enam lootust.
Tahaksin taaskord tsiteerida Aino Henno luuletust Selguse pasunast
Nüüd aga kuula häält selguse pasunast:
Saatan on süüdlane, tema teid pettis.
Keelates vabadusvõitlusse asumast
julguse, usu ja rõõmu teilt võttis.
Jeesus ootab tänagi veel, et me meelt parandaksime, teeksime seda aga tõeliselt, avades oma sisemuse ja tehes selle haavatavaks (vt Vägvisare, kuidas kogeda janu), mille tagajärjel saab Jumal oma astjatesse armu valada. Andku Issand tarkust ja tunnetust selleks!
neljapäev, 4. veebruar 2010
teisipäev, 2. veebruar 2010
Himudest ja pühitsusest
Paari nädala jooksul olen püüdnud paastuda. Kindlatel nädalapäevadel 2x nädalas, päev korraga. Edutult. Pool päeva läks enam vähem kenasti, siis said himud mu üle võitu. Ja siis kindlale nädalapäevale järgneval päeval oli umbes sama lugu. Ostsin lapsele naerunäoga 2 küpsist kaasa, poolel koduteel olin ühe juba manustada jõudnud. Väga kurb. Laps imestas, et kuidas talle vaid üks küpsis saadeti.
Aga tegelikult oli kõige kurvem selle asja juures see, et ma ei võtnud oma võimetust himusid taltsutada absoluutselt tõsiselt. Polsterdasin ennast Jumala sõnaga, oma teadmistega ja isegi Jumala väga selge juhtimisega oma ja lähedaste elus. Siis on ju kõik ok, kui asi ikka veel kuidagimoodi toimib, olgugi, et mina nõder olen?! Kas pole? Ehk siis, kui järjekordselt ei õnnestunud, siis turgutasin ennast: "Jumal ju armastab mind! Ta saab aru, et ma nõder olen. Ta on nii palju suurem, et minu võimetus Teda küll endast välja ei vii. Palun andeks ja lähen edasi...“
Ja tõused ja kõnnid ja koperdad ikka samasse auku. Ja kui neid auke üksteise kõrval on ridamisi, siis ühtäkki kaob juhtimine ära... Oled vaid kanal, kuid endani vesi ei jõua. Ehk nagu ülempreester, kes prohveteeris, kuid ei saanud ise sõnumist aru. Või Peetrus, kes pärast oma suurt ilmutust „ämbrisse“ astus.
Kriis kestis senikaua, kuni mõistsin, et tuleb eestpalvele minna ja see võimetus üles tunnistada. Otsusest piisas, et minu jaoks asjad paika loksusid, kuid otsustasin otsuse ka täide viia. Huvitaval kombel manitseti ka kantslist pühapäeval: „Kaua te lonkate kahe karguga! Kui Jehoova on Jumal, teenige teda! Kui mitte, teenige baali.“ Jutlustaja pööras selle manitsuse küll maailma vastu, kuid ma usun, et Jumal puudutas seeläbi peale minu nii mõnegi tukkuja südant veel. Mis meil maailmast (st miks on meil vaja neile näpuga näidata), kui ei suuda oma himudega toime tulla?!
Samas on see väga suur arm, kui Jumal meile meie himusid ja patte näitab ja me neist teadlikud oleme. Samasugust apologeetikat võib ju teoreetiliselt harrastada mistahes patus, probleemis või kiusatuses olles. Jumal armastab ja kui ma piisavalt palju andeks palun, siis on ju kõik hästi. Eks praktiseerisin minagi veel aasta tagasi sellist (enese)usku. Piibel ütleb selliste praktiseerijate kohta väga otse: 2Tm 3:5kellel on küll jumalakartuse nägu, aga kes on salanud selle väe. Niisuguseid väldi!
Et vägi, mis ei pea olema ilmtingimata imetegudes väljendunud. Küll aga on selle oluliseks osaks elujõud, -rõõm ja –tahe. Vabadus, mida ka teised näevad. Vastandiks ikka see sama lämmatav religioossus, mis tugineb oma õigusele, oma väärt olemisele, oma ustavuse tegudele ehk rabelemisele.
Kuulsin hiljuti üht jutlust Betaania Maarjast, sellestsamast, kellel oli õde Marta ja vend Laatsarus. Seesama, kes istus Jeesuse jalgade ees ja kuulas. Ning pani tähele, mida meister õpetas. Vaatamata sellele, et õde Marta teda noomis, et ta piisavalt ei rabelenud koos temaga. Jh 12:3 on ära toodud ta nimeliselt. Igal pool mujal on ta „naine“.
Jutlustaja toob huvitava paralleeli. Kui Peetrus tunnistas Jeesuse ilmutuse põhjal Messiaks, mõistmata ise, mida ta räägib, nagu me kohe sellele tunnistusele järgnevast dialoogist võime aru saada, siis hakkas Jeesus kuulutama oma surma ja ülestõusmist. Jüngrid olid temaga koos, kuid ei mõistnud öeldut. Kui Jeesus püüdis minna üha sügavamale ja madalamale, siis jüngrite igatsus oli minna ikka kõrgemale ja kõrgemale, rahuldades oma igatsust au järele: Kes saab istuda Su paremal või vasemal käel. Mõned memmepojad tõid isegi ema kaasa, et siis oleks palvel rohkem jõudu. Kummatigi oli ainult Maarja see, kes mõistis süvitsi, mida Jeesus rääkis. Ja valmistas teda ette matmiseks. Selle protseduuri hind aga oli tema kaasavara, ehk kogu tema maine vara ja tema (ilmalik) tulevikulootus.
Jutlustaja räägib ka seda, et manitsus kuulutada naise mälestust igal pool, kus evangeeliumi kuulutatakse (Mk 14:9) tähendab seda, et jüngerluse standard Jeesuse jaoks ei ole mitte igavese au pärast kraaklevad jüngrid, vaid Maarja Betaaniast, kes on Jeesuse pärast valmis kõigest loobuma. Kas pole võimas?
Minu jaoks täna minu võitluste valgel tähendab see kompromissitut võitlust patu ja himudega minu enda sees. Pühitsuse taotlemist, mis on Jumala tahe. 1Ts 4:3Jah, see on Jumala tahtmine: teie pühitsus, et te hoiduksite hooruse eest,1Ts 4:4et igaüks teie seast oskaks pidada oma astjat pühitsuses ja aus. Sellised väliselt süütuna näivad kompromissid ja himude rahuldamised ei kanna head vilja. Ja kui ma oma himudest loobuda ei saa/taha, siis millest me üldse räägime. Parem oleks tõesti avalikult baali teenida, mitte kahe karguga oma sisemust turvata.
1 Tess 4:6 manitseb ka, et ükski vend (ega õde) ei petaks meid pühitsuse taotlemisel, sest Issand maksab sellistele ise kätte. Teistsuguse evangeeliumi (sa oled kord palunud Jeesuse südamesse, nüüd on kõik olemas, usu vaid ja tuku edasi) kuulutajat koheldakse kord karmilt (vt Gl 1:8). Õige evangeelium kuulutab VABADUST patu ja surma väest. Aga vaid Jumala vägi võib vabastada muust väest, mis meid sidunud on. Jumala tahe meie suhtes on pühitsus ja kui me seda ei taotle, oleme Tema tahtest väljas ja väga õnnetus olukorras. Nagu oks, kes enam ei toitu viinapuu mahlast. Vahet ei ole, kas me seda ise tajume või mitte.
Rm 13:11Ja tehke seda, teades aega: käes on tund unest virguda, sest nüüd on meie pääste lähemal kui siis, kui me usklikuks saime. 12 Öö on lõpule jõudmas ja päev on lähedal. Pangem siis maha pimeduse teod, rõivastugem valguse relvadega! 13 Elagem kombekalt nagu päeva ajal, mitte prassimises egapurjutamises, mitte kiimaluses ega kõlvatuses, mitte riius ega kadeduses, 14 vaid rõivastuge Issanda Jeesuse Kristusega ja ärge tehke ihu eest hoolitsemisest himude rahuldamist!
Issanda taastulek on ju väga ligi. Ligemal kui kunagi varem. Kui kukk kireb, nagu kunagi Peetruse jaoks, siis peame hoolega vaatama, mida me sellega peale hakkame. Kas laseme sel märguandel purustada oma südame või teiseneb see heli pikapeale kana kaagutamiseks. Ja vabadus, mis Peetruseni jõudis alles pärast murdumist ja oma võimetest ja kõigest muust lahti ütlemist, jääks üldse tulemata.
Aga tegelikult oli kõige kurvem selle asja juures see, et ma ei võtnud oma võimetust himusid taltsutada absoluutselt tõsiselt. Polsterdasin ennast Jumala sõnaga, oma teadmistega ja isegi Jumala väga selge juhtimisega oma ja lähedaste elus. Siis on ju kõik ok, kui asi ikka veel kuidagimoodi toimib, olgugi, et mina nõder olen?! Kas pole? Ehk siis, kui järjekordselt ei õnnestunud, siis turgutasin ennast: "Jumal ju armastab mind! Ta saab aru, et ma nõder olen. Ta on nii palju suurem, et minu võimetus Teda küll endast välja ei vii. Palun andeks ja lähen edasi...“
Ja tõused ja kõnnid ja koperdad ikka samasse auku. Ja kui neid auke üksteise kõrval on ridamisi, siis ühtäkki kaob juhtimine ära... Oled vaid kanal, kuid endani vesi ei jõua. Ehk nagu ülempreester, kes prohveteeris, kuid ei saanud ise sõnumist aru. Või Peetrus, kes pärast oma suurt ilmutust „ämbrisse“ astus.
Kriis kestis senikaua, kuni mõistsin, et tuleb eestpalvele minna ja see võimetus üles tunnistada. Otsusest piisas, et minu jaoks asjad paika loksusid, kuid otsustasin otsuse ka täide viia. Huvitaval kombel manitseti ka kantslist pühapäeval: „Kaua te lonkate kahe karguga! Kui Jehoova on Jumal, teenige teda! Kui mitte, teenige baali.“ Jutlustaja pööras selle manitsuse küll maailma vastu, kuid ma usun, et Jumal puudutas seeläbi peale minu nii mõnegi tukkuja südant veel. Mis meil maailmast (st miks on meil vaja neile näpuga näidata), kui ei suuda oma himudega toime tulla?!
Samas on see väga suur arm, kui Jumal meile meie himusid ja patte näitab ja me neist teadlikud oleme. Samasugust apologeetikat võib ju teoreetiliselt harrastada mistahes patus, probleemis või kiusatuses olles. Jumal armastab ja kui ma piisavalt palju andeks palun, siis on ju kõik hästi. Eks praktiseerisin minagi veel aasta tagasi sellist (enese)usku. Piibel ütleb selliste praktiseerijate kohta väga otse: 2Tm 3:5kellel on küll jumalakartuse nägu, aga kes on salanud selle väe. Niisuguseid väldi!
Et vägi, mis ei pea olema ilmtingimata imetegudes väljendunud. Küll aga on selle oluliseks osaks elujõud, -rõõm ja –tahe. Vabadus, mida ka teised näevad. Vastandiks ikka see sama lämmatav religioossus, mis tugineb oma õigusele, oma väärt olemisele, oma ustavuse tegudele ehk rabelemisele.
Kuulsin hiljuti üht jutlust Betaania Maarjast, sellestsamast, kellel oli õde Marta ja vend Laatsarus. Seesama, kes istus Jeesuse jalgade ees ja kuulas. Ning pani tähele, mida meister õpetas. Vaatamata sellele, et õde Marta teda noomis, et ta piisavalt ei rabelenud koos temaga. Jh 12:3 on ära toodud ta nimeliselt. Igal pool mujal on ta „naine“.
Jutlustaja toob huvitava paralleeli. Kui Peetrus tunnistas Jeesuse ilmutuse põhjal Messiaks, mõistmata ise, mida ta räägib, nagu me kohe sellele tunnistusele järgnevast dialoogist võime aru saada, siis hakkas Jeesus kuulutama oma surma ja ülestõusmist. Jüngrid olid temaga koos, kuid ei mõistnud öeldut. Kui Jeesus püüdis minna üha sügavamale ja madalamale, siis jüngrite igatsus oli minna ikka kõrgemale ja kõrgemale, rahuldades oma igatsust au järele: Kes saab istuda Su paremal või vasemal käel. Mõned memmepojad tõid isegi ema kaasa, et siis oleks palvel rohkem jõudu. Kummatigi oli ainult Maarja see, kes mõistis süvitsi, mida Jeesus rääkis. Ja valmistas teda ette matmiseks. Selle protseduuri hind aga oli tema kaasavara, ehk kogu tema maine vara ja tema (ilmalik) tulevikulootus.
Jutlustaja räägib ka seda, et manitsus kuulutada naise mälestust igal pool, kus evangeeliumi kuulutatakse (Mk 14:9) tähendab seda, et jüngerluse standard Jeesuse jaoks ei ole mitte igavese au pärast kraaklevad jüngrid, vaid Maarja Betaaniast, kes on Jeesuse pärast valmis kõigest loobuma. Kas pole võimas?
Minu jaoks täna minu võitluste valgel tähendab see kompromissitut võitlust patu ja himudega minu enda sees. Pühitsuse taotlemist, mis on Jumala tahe. 1Ts 4:3Jah, see on Jumala tahtmine: teie pühitsus, et te hoiduksite hooruse eest,1Ts 4:4et igaüks teie seast oskaks pidada oma astjat pühitsuses ja aus. Sellised väliselt süütuna näivad kompromissid ja himude rahuldamised ei kanna head vilja. Ja kui ma oma himudest loobuda ei saa/taha, siis millest me üldse räägime. Parem oleks tõesti avalikult baali teenida, mitte kahe karguga oma sisemust turvata.
1 Tess 4:6 manitseb ka, et ükski vend (ega õde) ei petaks meid pühitsuse taotlemisel, sest Issand maksab sellistele ise kätte. Teistsuguse evangeeliumi (sa oled kord palunud Jeesuse südamesse, nüüd on kõik olemas, usu vaid ja tuku edasi) kuulutajat koheldakse kord karmilt (vt Gl 1:8). Õige evangeelium kuulutab VABADUST patu ja surma väest. Aga vaid Jumala vägi võib vabastada muust väest, mis meid sidunud on. Jumala tahe meie suhtes on pühitsus ja kui me seda ei taotle, oleme Tema tahtest väljas ja väga õnnetus olukorras. Nagu oks, kes enam ei toitu viinapuu mahlast. Vahet ei ole, kas me seda ise tajume või mitte.
Rm 13:11Ja tehke seda, teades aega: käes on tund unest virguda, sest nüüd on meie pääste lähemal kui siis, kui me usklikuks saime. 12 Öö on lõpule jõudmas ja päev on lähedal. Pangem siis maha pimeduse teod, rõivastugem valguse relvadega! 13 Elagem kombekalt nagu päeva ajal, mitte prassimises egapurjutamises, mitte kiimaluses ega kõlvatuses, mitte riius ega kadeduses, 14 vaid rõivastuge Issanda Jeesuse Kristusega ja ärge tehke ihu eest hoolitsemisest himude rahuldamist!
Issanda taastulek on ju väga ligi. Ligemal kui kunagi varem. Kui kukk kireb, nagu kunagi Peetruse jaoks, siis peame hoolega vaatama, mida me sellega peale hakkame. Kas laseme sel märguandel purustada oma südame või teiseneb see heli pikapeale kana kaagutamiseks. Ja vabadus, mis Peetruseni jõudis alles pärast murdumist ja oma võimetest ja kõigest muust lahti ütlemist, jääks üldse tulemata.
laupäev, 30. jaanuar 2010
Kust see oli?
Ühel päeval tulid variserid Jeesuse juurde palvega avaldada, milles seisneb tema meelevalla saladus. Toivo Jürgenson tõlgendas seda palvet kunagi nii: "Jeesus, meil on kõik muidu olemas ja kõik toimib kui kellavärk. Kui nüüd teaks, kust sellist väge saada, siis läheks võtaks endale ka! Nii et aita meid ja ütle, kust see pärit on!"
Jeesus, kes ikka inimesi eelkõige mõtlema ja oma sisemust läbi katsuma innustas, vastas: Kust oli Johannese ristimine? Me teame, kuidas see lugu edasi läks: Mt 21:25 Kust oli Johannese ristimine: kas taevast või inimestest?" Nemad arutlesid aga endamisi: "Kui me ütleme, et taevast, siis ta ütleb meile: "Miks te siis ei uskunud teda?" 26Kui me aga ütleksime, et inimestest, siis tuleks meil karta rahvahulki, sest kõikide meelest oli Johannes prohvet."27Nii nad vastasid Jeesusele: "Meie ei tea." Siis lausus ka tema neile: "Ega minagi ütle teile, millise meelevallaga ma seda kõike teen."
Siin on mitu tähelepänuväärset momenti. Esiteks, tol ajal tehti maailma ajalugu väga erilisel moel. Jumal oli ise ihulikult inimeste hulgas, olles saatnud eelkäijaks oma sõnumitooja. Vaimulik eliit aga, kes oli nii ametis oma teenimisega, ei olnud seda tähelegi pannud, et midagi sünnib. Neil polnud Johannese kohta mingit oma arvamust. Kui tuleb selline küsimus, on nende jaoks ainsaks probleemiks, kuidas vastata nii, et "kirik keset küla" jääks. Et võimalikult vähe saaks häiritud nende enda status quo ja et kellelgi poleks ebamugav.
Teiseks, see küsimus on olnud aktuaalne läbi sajandite ja on aktuaalne ka tänapäeval. KUST ON PÄRIT KUTSE MEELEPARANDUSELE? Kas inimestelt või Jumalalt?! Kas see on Jumal, kelle pikk meel ja armulikkus meid ikka ja jälle meelt ajab parandama või on see vaid rünnak saatanalt, millega ta meie mugavat eluolu ähvardab? Eriti peab sellele küsimusele õigesti vastama vaimulik eliit. Ning tegema seda ausalt oma südames, kõrvale heites oma poliitilise agenda, oma isiklikud eelistused ja meelistused.
Me näeme, et tegelikult oli variseridel oma südames sellele küsimusele vastus olemas ja see vastus määras nende suhtumise Jeesusesse ja sai nö saatuslikuks Jeesusele, kes seeläbi elu kaotas, kuid veel enam olid kaotajateks nad ise, kes igavesest õndsusest ilma jäid. Vaatamata oma "aulisele" teenistuskarjäärile Jumala riigi hüvanguks. Või nii nad arvasid.
Kolmandaks, kui hakata Jeesuse ees salatsema, siis juhtub see, mis ikka sel puhul juhtub. Väliselt justkui oled auväärne ja "päeva päästnud", vastates diplomaatiliselt: "me ei tea", ehk me ei oska otsustada-oleme inimlikult nii nõdrad ja ei suuda seda oma mõtetes ära mõista. Tegelikult aga oled ise otsustanud veelkord oma südant paadutada ja jääda oma kangusega oma õiguse ja oma arvamuse juurde. Jeesuse vastust küsimusele meelevallast sa ei kuule ega saagi kuulma. Sest järgmine kord on pöördumine veel kallima hinnaga.
Mida rohkem ennast paadutad, seda raskem on järgmine kord pöörduda. Ühel hetkel ei ole see enam võimalik (vt Juudase sündroom ), sest su teod jõuavad su usule järele ja teed midagi sellist, millest tagasipöördumist ei ole. Nagu Juudas, kes andis ära süütuma vere ning kui tulemus polnud see, mis tema seeläbi tahtis saavutada (et Jeesus ometi kõigile kinnivõtjatele saaks oma väge demonstreerida?!), siis oli ahastus suur. Ja pöörduda oma ahastuses Jumala poole ta enam ei suutnud, sest usaldus Jumala vastu oli kadunud--tema usuelu siiamaani oli pigem olnud Jumala ligiolus oma asja ajamine. Seega oli "lahendus" tema olukorralegi inimlik.
Jumala sõna kuulmine/lugemine, palve ja eelkõige paastumine ei ole kunagi neutraalsed asjad. Me kinnistame seda südamehoiakut, mis meis on. Kui see on omaõiguslik ja oma poliitilise agenda tagaajamine, siis see vaid kinnitub ja pole vahet, kui palju me vaimulikele distsipliinidele pühendume. 2Ts 2:10-12 kirjeldab seda olukorda. Nagu ka kogu Jesaja 58. peatükk Js 58:3 ja edasi. 1Tm 4:8 Sest kehalisest harjutamisest on vähe kasu, aga jumalakartus on kasulik kõigeks ning sellel on praeguse ja tulevase elu tõotus. Ehk siis, igasugune askees e ihu kurnamine on kasutu, kui see pole läbi viidud õiges meelsuses. Olgu selleks pikad palved, usin Sõna lugemine, paastumine või muud vaprad "ustavuse teod".
Religioossuse vaimsus on üks siduvamaid ja pimestavamaid vaime üldse. Sest sellega kaasneb omaõiguslik mul-on-kõik-hästi-hoiak. Olen parem kui teised, püham kui teised, mul on Jumal ka veel kõigile oma asjadele lisaks. Mul on valgus, mul on pääste, olen igavesti koos Jumalaga.
Ja ei teagi, et oled paljas ja alasti ja loodad täiesti valedele asjadele, mis ei suuda sind kanda isegi ajalikes raputustes, igavikust rääkimata. Kord küsisid variserid Jeesuselt, kas ka nemad on pimedad. Jh 9:41 oli Jeesuse vastus. Ehk põhimõtteliselt sama, mida ta ütles mäejutluses: Kui valgus, mis on sinu sees, on pimedus, kui suur on siis pimedus???
Ja raske, väga raske on sellest religioossusest välja tulla, sest eelkõige eeldaks see ausust, mida siiamaani sellisel tasemel praktiseeritud ei ole. Ja loomulikult on inimlapsel hirm: mis siis saaks, kui ma oma karkudest loobuksin? Kas Jumal mind siis ikka veel armastab? Äkki jätab ta mu siis maha ja jään teiste ees häbisse?! Ehk jõuame taas selle põhiküsimuseni: kelle arvamus sulle rohkem korda läheb: inimeste või Jumala oma? Kuhu kogud oma varandust: maa peale või taevasse? Ja meil on tema tõotus, et kus iganes oleme kuningriigi pärast millestki loobunud, saame kordades rohkem tagasi nii siin- kui sealpoolsuses. Lk 12:32Ära karda, sa pisike karjake, sest teie Isal on hea meel anda teile kuningriik! HEA MEEL tähendab seda, et see tõesti on Jumala soov ja igatsus. Kuid ainult neile, kes teda TÕES ja VAIMUS kummardavad.
Me ilmselt ei anna endale aru, et mitmed prohvetid (Jesaja, Jeremija, Aamos) taunivad sellist jumalateenistust, kus huuled küll ülistavad, aga süda on kaugel. Kus Jumal on väga kenasti sobitatud oma plaanidesse, selmet peatuda ja küsida: Issand, mis on Sinu plaan? Mida tahad SINA teha minu elus ja minu elu läbi?
Aamos ütleb: Am 5:22 Ma olen teie pühadest nördinud, ma põlgan neid ja ma ei salli teie koosolekute lõhna. Sest kuigi te toote mulle oma põletus- ja roaohvreid, ei ole mul neist hea meel ja ma ei vaatagi teie rasvase tänuohvri peale. 23Saada ära mu eest oma laulude kära, ma ei taha kuulda su naablite mängu!
MIKS küll ometi? Vastus on neljandas peatükis, kuidas kõike tehakse Jumala sõna vastaselt, samas Jumala ligi hoides ja justkui tema egiidi all. Kõik on valesti, aga ülistajad ei mõista seda, sest nende silmad on pimedad. Ja manitsust ei panda tähele: Am 5:10 Nad vihkavad noomijat väravas ja põlgavad seda, kes räägib tõtt.
Jumal julgustab neid siis oma patu mõõtu täitma. Am 4:4 Minge Peetelisse ja astuge käsust üle, veel rohkem astuge käsust üle Gilgalis: tooge hommikuti oma tapaohvreid, iga kolme päeva järel oma kümniseid. 5Suitsutage hapnenust tänuohvrit ja kuulutage välja vabatahtlikud annetused, tehke need teatavaks! Sest seda te armastate, Iisraeli lapsed, ütleb Issand.
Mida siis teha? Palvetada Efesose 1:17 palvet silmade ja südame avamiseks ja lisada sellele lihtne palve kasvõi 10 korda päevas: "Issand, ärata mind üles!" Teiseks, võtta väga tõsiselt lahendusi ming püüda olla aus iseenda ja Jumala ees. Loe näiteks lisamaterjale postitusest Vägvisare, mis muide on tõlge Larry Crabbi raamatust "Inside out".
See on elu ja surma küsimus. Sinu hinge jaoks. Kui su õigus pole parem kui variseride oma, ei saa sa taevariiki sisse, vahet pole, mida usud. Nagu vanemgi poeg oli vaid teenistuses ja mitte osaduses. Ja jäi kõigest ilma.
Oh Issand, aita meil Sind leida, kuni Sa oled veel leitav!
PS. Kirjutan seda siin ja taustaks mängib Kansase ärkamine. Ja üllatus-üllatus, 10 min tagasi hakati palvetama religioossusest vabanemiseks. Arvan, et ajaliselt on see Friday part 2 of 2. kohe algusest. Panen hiljem siia ka otselingi. Link nüüd siin: http://cmp.ihop.tv/gp.php?pid=_0Mk6Rwob_q6QiHQGNfy3aMBU_sM_jpX. 5 minutit on ülistust ja siis hakkab Brian, üks kohaliku koguduse juhte, rääkima oma kogemusest, kui IHOPi vaatama tuli, et mis siin siis ikka õieti toimub... Vaata Sina ka!
Jeesus, kes ikka inimesi eelkõige mõtlema ja oma sisemust läbi katsuma innustas, vastas: Kust oli Johannese ristimine? Me teame, kuidas see lugu edasi läks: Mt 21:25 Kust oli Johannese ristimine: kas taevast või inimestest?" Nemad arutlesid aga endamisi: "Kui me ütleme, et taevast, siis ta ütleb meile: "Miks te siis ei uskunud teda?" 26Kui me aga ütleksime, et inimestest, siis tuleks meil karta rahvahulki, sest kõikide meelest oli Johannes prohvet."27Nii nad vastasid Jeesusele: "Meie ei tea." Siis lausus ka tema neile: "Ega minagi ütle teile, millise meelevallaga ma seda kõike teen."
Siin on mitu tähelepänuväärset momenti. Esiteks, tol ajal tehti maailma ajalugu väga erilisel moel. Jumal oli ise ihulikult inimeste hulgas, olles saatnud eelkäijaks oma sõnumitooja. Vaimulik eliit aga, kes oli nii ametis oma teenimisega, ei olnud seda tähelegi pannud, et midagi sünnib. Neil polnud Johannese kohta mingit oma arvamust. Kui tuleb selline küsimus, on nende jaoks ainsaks probleemiks, kuidas vastata nii, et "kirik keset küla" jääks. Et võimalikult vähe saaks häiritud nende enda status quo ja et kellelgi poleks ebamugav.
Teiseks, see küsimus on olnud aktuaalne läbi sajandite ja on aktuaalne ka tänapäeval. KUST ON PÄRIT KUTSE MEELEPARANDUSELE? Kas inimestelt või Jumalalt?! Kas see on Jumal, kelle pikk meel ja armulikkus meid ikka ja jälle meelt ajab parandama või on see vaid rünnak saatanalt, millega ta meie mugavat eluolu ähvardab? Eriti peab sellele küsimusele õigesti vastama vaimulik eliit. Ning tegema seda ausalt oma südames, kõrvale heites oma poliitilise agenda, oma isiklikud eelistused ja meelistused.
Me näeme, et tegelikult oli variseridel oma südames sellele küsimusele vastus olemas ja see vastus määras nende suhtumise Jeesusesse ja sai nö saatuslikuks Jeesusele, kes seeläbi elu kaotas, kuid veel enam olid kaotajateks nad ise, kes igavesest õndsusest ilma jäid. Vaatamata oma "aulisele" teenistuskarjäärile Jumala riigi hüvanguks. Või nii nad arvasid.
Kolmandaks, kui hakata Jeesuse ees salatsema, siis juhtub see, mis ikka sel puhul juhtub. Väliselt justkui oled auväärne ja "päeva päästnud", vastates diplomaatiliselt: "me ei tea", ehk me ei oska otsustada-oleme inimlikult nii nõdrad ja ei suuda seda oma mõtetes ära mõista. Tegelikult aga oled ise otsustanud veelkord oma südant paadutada ja jääda oma kangusega oma õiguse ja oma arvamuse juurde. Jeesuse vastust küsimusele meelevallast sa ei kuule ega saagi kuulma. Sest järgmine kord on pöördumine veel kallima hinnaga.
Mida rohkem ennast paadutad, seda raskem on järgmine kord pöörduda. Ühel hetkel ei ole see enam võimalik (vt Juudase sündroom ), sest su teod jõuavad su usule järele ja teed midagi sellist, millest tagasipöördumist ei ole. Nagu Juudas, kes andis ära süütuma vere ning kui tulemus polnud see, mis tema seeläbi tahtis saavutada (et Jeesus ometi kõigile kinnivõtjatele saaks oma väge demonstreerida?!), siis oli ahastus suur. Ja pöörduda oma ahastuses Jumala poole ta enam ei suutnud, sest usaldus Jumala vastu oli kadunud--tema usuelu siiamaani oli pigem olnud Jumala ligiolus oma asja ajamine. Seega oli "lahendus" tema olukorralegi inimlik.
Jumala sõna kuulmine/lugemine, palve ja eelkõige paastumine ei ole kunagi neutraalsed asjad. Me kinnistame seda südamehoiakut, mis meis on. Kui see on omaõiguslik ja oma poliitilise agenda tagaajamine, siis see vaid kinnitub ja pole vahet, kui palju me vaimulikele distsipliinidele pühendume. 2Ts 2:10-12 kirjeldab seda olukorda. Nagu ka kogu Jesaja 58. peatükk Js 58:3 ja edasi. 1Tm 4:8 Sest kehalisest harjutamisest on vähe kasu, aga jumalakartus on kasulik kõigeks ning sellel on praeguse ja tulevase elu tõotus. Ehk siis, igasugune askees e ihu kurnamine on kasutu, kui see pole läbi viidud õiges meelsuses. Olgu selleks pikad palved, usin Sõna lugemine, paastumine või muud vaprad "ustavuse teod".
Religioossuse vaimsus on üks siduvamaid ja pimestavamaid vaime üldse. Sest sellega kaasneb omaõiguslik mul-on-kõik-hästi-hoiak. Olen parem kui teised, püham kui teised, mul on Jumal ka veel kõigile oma asjadele lisaks. Mul on valgus, mul on pääste, olen igavesti koos Jumalaga.
Ja ei teagi, et oled paljas ja alasti ja loodad täiesti valedele asjadele, mis ei suuda sind kanda isegi ajalikes raputustes, igavikust rääkimata. Kord küsisid variserid Jeesuselt, kas ka nemad on pimedad. Jh 9:41 oli Jeesuse vastus. Ehk põhimõtteliselt sama, mida ta ütles mäejutluses: Kui valgus, mis on sinu sees, on pimedus, kui suur on siis pimedus???
Ja raske, väga raske on sellest religioossusest välja tulla, sest eelkõige eeldaks see ausust, mida siiamaani sellisel tasemel praktiseeritud ei ole. Ja loomulikult on inimlapsel hirm: mis siis saaks, kui ma oma karkudest loobuksin? Kas Jumal mind siis ikka veel armastab? Äkki jätab ta mu siis maha ja jään teiste ees häbisse?! Ehk jõuame taas selle põhiküsimuseni: kelle arvamus sulle rohkem korda läheb: inimeste või Jumala oma? Kuhu kogud oma varandust: maa peale või taevasse? Ja meil on tema tõotus, et kus iganes oleme kuningriigi pärast millestki loobunud, saame kordades rohkem tagasi nii siin- kui sealpoolsuses. Lk 12:32Ära karda, sa pisike karjake, sest teie Isal on hea meel anda teile kuningriik! HEA MEEL tähendab seda, et see tõesti on Jumala soov ja igatsus. Kuid ainult neile, kes teda TÕES ja VAIMUS kummardavad.
Me ilmselt ei anna endale aru, et mitmed prohvetid (Jesaja, Jeremija, Aamos) taunivad sellist jumalateenistust, kus huuled küll ülistavad, aga süda on kaugel. Kus Jumal on väga kenasti sobitatud oma plaanidesse, selmet peatuda ja küsida: Issand, mis on Sinu plaan? Mida tahad SINA teha minu elus ja minu elu läbi?
Aamos ütleb: Am 5:22 Ma olen teie pühadest nördinud, ma põlgan neid ja ma ei salli teie koosolekute lõhna. Sest kuigi te toote mulle oma põletus- ja roaohvreid, ei ole mul neist hea meel ja ma ei vaatagi teie rasvase tänuohvri peale. 23Saada ära mu eest oma laulude kära, ma ei taha kuulda su naablite mängu!
MIKS küll ometi? Vastus on neljandas peatükis, kuidas kõike tehakse Jumala sõna vastaselt, samas Jumala ligi hoides ja justkui tema egiidi all. Kõik on valesti, aga ülistajad ei mõista seda, sest nende silmad on pimedad. Ja manitsust ei panda tähele: Am 5:10 Nad vihkavad noomijat väravas ja põlgavad seda, kes räägib tõtt.
Jumal julgustab neid siis oma patu mõõtu täitma. Am 4:4 Minge Peetelisse ja astuge käsust üle, veel rohkem astuge käsust üle Gilgalis: tooge hommikuti oma tapaohvreid, iga kolme päeva järel oma kümniseid. 5Suitsutage hapnenust tänuohvrit ja kuulutage välja vabatahtlikud annetused, tehke need teatavaks! Sest seda te armastate, Iisraeli lapsed, ütleb Issand.
Mida siis teha? Palvetada Efesose 1:17 palvet silmade ja südame avamiseks ja lisada sellele lihtne palve kasvõi 10 korda päevas: "Issand, ärata mind üles!" Teiseks, võtta väga tõsiselt lahendusi ming püüda olla aus iseenda ja Jumala ees. Loe näiteks lisamaterjale postitusest Vägvisare, mis muide on tõlge Larry Crabbi raamatust "Inside out".
See on elu ja surma küsimus. Sinu hinge jaoks. Kui su õigus pole parem kui variseride oma, ei saa sa taevariiki sisse, vahet pole, mida usud. Nagu vanemgi poeg oli vaid teenistuses ja mitte osaduses. Ja jäi kõigest ilma.
Oh Issand, aita meil Sind leida, kuni Sa oled veel leitav!
PS. Kirjutan seda siin ja taustaks mängib Kansase ärkamine. Ja üllatus-üllatus, 10 min tagasi hakati palvetama religioossusest vabanemiseks. Arvan, et ajaliselt on see Friday part 2 of 2. kohe algusest. Panen hiljem siia ka otselingi. Link nüüd siin: http://cmp.ihop.tv/gp.php?pid=_0Mk6Rwob_q6QiHQGNfy3aMBU_sM_jpX. 5 minutit on ülistust ja siis hakkab Brian, üks kohaliku koguduse juhte, rääkima oma kogemusest, kui IHOPi vaatama tuli, et mis siin siis ikka õieti toimub... Vaata Sina ka!
teisipäev, 26. jaanuar 2010
Inimkonna õnne võti
Kus leidub inimkonna õnne võti
ja kuhu kaotas selle muistne põlv?
Ja mis see on, et meie veel ei õpi
siin selgeks, kuidas laheneks see sõlm!
See sõlm on troon ja kes küll sellel istub
ning küsimus, kel kuulub keskne paik
me südameis, kus mitmeid tuuli ristub
ja kus suur igatsus ei jää veel vait.
Kord istus sellel kuldsel troonil Jumal,
kes igal ajal käske anda võis,
me Temast kanname vaid nõrka kuma -
maas, tallatud on õnne kaunis õis.
Kord ühel päeval, kiusatusetunnil
sealt keskmest tõukas Looja loodud põrm.
Ta asetäitjaks "mina" end nüüd sunnib
ja lõppenud on lapse-suhe õrn.
Ja kohus tabas omaksvõetud rada:
kus keskmeks "mina", seal on lõpuks surm.
Kus soov on olla Jumalata, vaba,
seal hing on orjuses ja ikka kurb.
Jah- siin on inimkonna õnne võti:
Kas küllalt puhtaks võib veel saada troon,
mil sajandeid ta mina-kultust õpib
ja jääva elu selle ohvriks toob.
Kas võib seal veelkord võtta Jumal aset?
Jah - Tema ise valmistanud tee,
mis taeva jälle südamesse laseb,
kui Talle veri selle puhtaks teeb.
1952, Aino Henno
kogumikust "Hõbepasun", kasutatud autori loal.
KOMMENTAARIKS
Mäletate seal kollastes nelja tõsiasja buklettides seda ümmargust joonist toolist ja sellest, kes seal toolil/troonil istub. Seda lugedes oli justkui tunne, et võtad Jeesuse vastu neid tõsiasju korrates ja ongi trooni peal ka õige valitseja.
Paulus ütles, et me nõuaks oma päästet kartuse ja värinaga... Filipi 2:12. Samas kirjas räägib ta ju ka sellest, et vaatamata oma sugupuule, vaatamata oma teenistusele, ei enne ega pärast täielikku pöördumist Kristuse poole, ei ole ta veel midagi saavutanud. Vaid ta sirutub ettepoole ja arvab kõike pühkmeiks Jumala tunnetuse eest. Tunnetuse ehk ligiolu eest, mis ainsana võib sügavamale viia, mis ainsana võib anda rahu rahutu maailma rüpes.
"Mina olen" on sinuga, ütles Jumal ka Moosesele oma kutses. Kes võib siis olla Sinu vastu?! Sul on ülemvõim mistahes konfliktis, mistahes olukorras, Mooses, sest TAEVA JUMAL on SINUGA! Moosese kaudu, tema üleantud elu tagajärjel (vt Võidu hind üleantuse vajadusest) ja Moosese palve peale laienes see ligiolu kogu Iisraelile, päeval pilvesambas ja öösel tulesambas. Ja siis pidi igamees oma elu seadma pilve järgi, mis võis ka olla ebamugav ajuti... Ma olen juba nii väsinud, aga pilv läheb edasi... Ma alles sain silma kinni, kui pilv hakkas jälle liikuma... Ma kogen just nüüd uut jõudu, lähme edasi, no miks see pilv just nüüd seisma jäi...
Aga Jumala plaanid ja teed ja mõtted on ajast aega olnud kõrgemad kui meie omad. Ja meil on antud valik need plaanid vastu võtta ja neid järgida või jalust eest ära minna. Sest muidu viiakse. Jalad ees. GET IN or GET OUT! Tule sisse või mine välja, ära seisa ukse peal ees, takistades teisi, kes sisse minna tahavad! (Mt 23:13) Ole külm või kuum! Aga mitte leige! Astu Jumalaga ühte paati või põlga ta päris ära. Ära ole lihtsalt tolerantne. Selle eest sülitatakse sind igavikus (või ka siin) suust välja niikuinii. Kui Jehoova on Jumal, teeni Teda. Kui mitte, siis teeni baali! Aga ikka innukalt ja kompromissitult.
Haiti maavärinat olla kaks nädalat ette ennustatud. Oh kas tõesti? Kas tõesti on Jumal selle taga? Kas tõesti võib JUMAL midagi sellist saata ühele rahvale?! Kas ta tõesti kellelegi seda ka veel ette ütleb? Sellisest Jumalast pole ju kantslist kuulnudki.... Ja nii edasi. Õnnis on, kes minust ei pahandu, ütleb Jeesus. Õnnis on see, kes, kui Jumal tuleb külastama meie maad, ei ütle, et Oi, ma ei teadnudki, et Jeesus on selline. Mina teadsin, et ma võin elada nagu tahan ja teha, mida tahan ja kui ma siis pühapäeva hommikul KÕIK andeks palun, siis ongi KÕIK korras. SELLIST Jeesust ma küll ei tahtnud ega teadnud oodata...
Armsad, meil pole eriti valikut, kuigi väga tahaksime oma postmodernistlikus rootsi lauas ka valida sellist jumalat, kes meile kõige mugavam on. Õigupoolest oleme seda juba ju teinudki. Ja prohvet on ülalolevas luuletuses seda üle poole sajandi ka ette näinud ja kirja pannud. Meile hoiatuseks.
Nimelt. Meie jumal on MINA, kes istub troonil. See on see jumalus, keda me teenime ja ülistame ja kelle nimel ja kelle hüvanguks me kõik ohvriks toome. Mäng käib ju selle peale, et see "mina" oleks võimalikult kaitstud ja polsterdatud. Et ta kunagi külma ega haiget ei saaks. Palvedki on ju meil sellised, et "aita, et ma häbisse ei jääks". Seda jumalust muide karjuvad meile näkku ka EMTi plakatid juba pikemat aega. Võta pakett ja maksa hind-- kuus kuuskümmend kuus krooni. Paketi nimi on loomulikult "M!NA".
Loomulikult komistame ja kukume. Sellest pole midagi, julgustame oma mina. Kõik eksivad ja vaja vaid ruttu ruttu andeks paluda. Ikka ise, et vaid oma jumal kuuleks, mitte teistele tunnistada, sest see oleks piinlik. Ja siis kirjakohti, neid kõige õigemaid, kõige armsamaid ruttu peale lugeda ja igasugu süüdistusi südames tõrjuda. Kõik on juba andestatud, võta ainult vastu. "Mul pole millestki puudu..."
Kõik olekski nagu õige, aga tegelikult on väga valesti. Nende VILJAST te tunnete nad. Kui vilja ei ole või vili roiskunud on, on midagi väga viltu. Isegi vaatamata sellele, kui oled oma südametunnistuse ja ka terve koguduse südametunnistuse suutnud vaigistada Jumala ees. Koged küll "rahu", kuid aegajalt närib hinge see kurbus ja orjus, mis on patu ja surma vältimatu kaaslane. See rahu on pigem kabelirahu, selline, mis tähistab lahutust ja viljatust, nagu oks, mis viinapuust on ära murtud (Joh 15).
Elu ei ole, jõudu ei ole, elavat Jeesust ei ole. On vaid mingid mõttekonstruktsioonid ehk nikerdatud kujud (baalid) meie mõtetes ja südames. Ja selline usk ei kanna meid isegi mitte igapäevaselt, veel vähem siis, kui Kõigekõrgema kohtumõistmised maad tabavad või siis, kui ta taas tuleb oma auhiilguses. Lõpmatuseni ei õnnestu neil, kes koja rendile on saanud, kõiki käskjalgu ja poegi ära tappa ja ära ajada. Peremees tuleb tagasi ja teeb nii, nagu tahab. Ja ei hooli enam sellest, kuidas MINA tahan.
Sajandeid on õpitud mina-kultust, ütleb prohvet luules. Eriti viimased 3-4 sajandit. Valgustus pimedast keskajast, mõistuse vabanemine ja ülistus. Renessanss.... Oo jaa. Nüüd oleme ju tõeliselt vabad ja uuesti sündinud. Võime teha, mida tahame. Isegi ühiskond võimaldab meid tegeleda kõige muuga, me ei pea küttima ja marju korjama hommikust õhtuni, et hing sees püsiks. Ja raha eest saab kõike. Või peaaegu kõike. see tähendab, et kõike, mida vaja on. Ja mida osta ei saa, seda pole järelikult vajagi. Saab ilma kah hakkama! Vot. --"Mil sajandeid ta mina-kultust õpib ja jääva elu selle ohvriks toob." MOTT.
Ja minul on küll sarnaselt prohvetiga küsimus, et kas sellest hullusest on üldse tagasiteed? Kas see troon võib üldse kunagi veel puhtaks saada?! Aga võib! Sest tee on valmis. Ta nähtamatu rajana kulgeb. Ta ootab, et riskida julgeks. Jumal ise on valmistanud selle tee, mis kulgeb Talle vere kaudu. Pole vahet, kas oled kollast bukletti kunagi papagoina järele öelnud või südamest uskunud. Veatu Lambatalle püha vere puhastav vägi on siin täna igaühe jaoks. Ja Tema võib KÕIK uueks teha.
Võta vaid vastu Jumala Pääste Jeesuse vere läbi ja jää Tema risti alla, Tema altarile nii kauaks, kuni Sa puhtaks saad. Ära vaigista oma südant Jumala ees. Las ta opereerib Sind kirurgina oma laual ja kõrvaldab kõik kasvajad su seest ja väljast, kõik valed ja köidikud, kõik, mis sind on maha rõhunud. Ära rabele laualt enne maha, kui Suur Kirurg on selleks korraks lõpetanud ja haavad õrnalt oma veresidemega sidunud. Siis saad tõusta Tema Vaimus ja väes ning kogeda taastatud lapse-suhet, kuid mitte ainult. Ta on ka sinu hinge kallim, peigmees, kes oma pruuti valmistab. Et igavikus IGAVESTI koos olla...
Taevas meie linna ja maa kohal on hetkel nii lahti. Tõsta vaid silmad ja näe kõiki tunnustähti, mis nii Taevas kui maa peal on. ja kui põlgad ära tasased, hiljukesi voolavad veed, ei mõista sa miskiks pidada Jumala Vaimu voogusid, kui need kord kohale jõuavad. Inimlaps peab end "tavast läbi kaevama" nagu ka üks luulesalm ütleb ja väga hoolega valvama, et hiljaks ei jääks, sest paganate täisarv saab varsti täis ning "Ta enam kaua järel sul ei käi." Viimseil päevil
Ja veel üks prohveteering aastast 1967 praeguse Eesti aja kohta:
ÕHTUNE HÄMARUS
Maailma alused kõiguvad väga
Miski on mäda, nii sügavalt mäda!
Jeesus, su abi on tarvis meil.
Võimsaim võimus siin isegi vaarub,
inimsoo saatus on tõsiselt kaalul.
Leidub tas endas veel pääseteid?
Oo, kui suur arv on neid proovitud juba!
Tuhandeid aastaid on olnud meil luba
katsuda läbi kõik parandusteed.
Kas me siis tõepoolest veel ei väsi,
kas me ei märka, et aitaja käsi
pakub end meile ka täna veel?
Õhtune hämarus piinatud maale
laskub, näe, kohtute taevakaarest.
Õudus pea haarab sind, rahvahulk.
Haara sest käest veel sel armutunnil!
Kas sinu süda sind selleks ei sunni,
tuhm on ka viimane usukuld?
1967, Aino Henno
kogumikust "Hõbepasun"
kasutatud autori loal
"Jumala kohtuotsused on Jumala armu väljendus, et panna piir patu levikule"- D. Jackson
ja kuhu kaotas selle muistne põlv?
Ja mis see on, et meie veel ei õpi
siin selgeks, kuidas laheneks see sõlm!
See sõlm on troon ja kes küll sellel istub
ning küsimus, kel kuulub keskne paik
me südameis, kus mitmeid tuuli ristub
ja kus suur igatsus ei jää veel vait.
Kord istus sellel kuldsel troonil Jumal,
kes igal ajal käske anda võis,
me Temast kanname vaid nõrka kuma -
maas, tallatud on õnne kaunis õis.
Kord ühel päeval, kiusatusetunnil
sealt keskmest tõukas Looja loodud põrm.
Ta asetäitjaks "mina" end nüüd sunnib
ja lõppenud on lapse-suhe õrn.
Ja kohus tabas omaksvõetud rada:
kus keskmeks "mina", seal on lõpuks surm.
Kus soov on olla Jumalata, vaba,
seal hing on orjuses ja ikka kurb.
Jah- siin on inimkonna õnne võti:
Kas küllalt puhtaks võib veel saada troon,
mil sajandeid ta mina-kultust õpib
ja jääva elu selle ohvriks toob.
Kas võib seal veelkord võtta Jumal aset?
Jah - Tema ise valmistanud tee,
mis taeva jälle südamesse laseb,
kui Talle veri selle puhtaks teeb.
1952, Aino Henno
kogumikust "Hõbepasun", kasutatud autori loal.
KOMMENTAARIKS
Mäletate seal kollastes nelja tõsiasja buklettides seda ümmargust joonist toolist ja sellest, kes seal toolil/troonil istub. Seda lugedes oli justkui tunne, et võtad Jeesuse vastu neid tõsiasju korrates ja ongi trooni peal ka õige valitseja.
Paulus ütles, et me nõuaks oma päästet kartuse ja värinaga... Filipi 2:12. Samas kirjas räägib ta ju ka sellest, et vaatamata oma sugupuule, vaatamata oma teenistusele, ei enne ega pärast täielikku pöördumist Kristuse poole, ei ole ta veel midagi saavutanud. Vaid ta sirutub ettepoole ja arvab kõike pühkmeiks Jumala tunnetuse eest. Tunnetuse ehk ligiolu eest, mis ainsana võib sügavamale viia, mis ainsana võib anda rahu rahutu maailma rüpes.
"Mina olen" on sinuga, ütles Jumal ka Moosesele oma kutses. Kes võib siis olla Sinu vastu?! Sul on ülemvõim mistahes konfliktis, mistahes olukorras, Mooses, sest TAEVA JUMAL on SINUGA! Moosese kaudu, tema üleantud elu tagajärjel (vt Võidu hind üleantuse vajadusest) ja Moosese palve peale laienes see ligiolu kogu Iisraelile, päeval pilvesambas ja öösel tulesambas. Ja siis pidi igamees oma elu seadma pilve järgi, mis võis ka olla ebamugav ajuti... Ma olen juba nii väsinud, aga pilv läheb edasi... Ma alles sain silma kinni, kui pilv hakkas jälle liikuma... Ma kogen just nüüd uut jõudu, lähme edasi, no miks see pilv just nüüd seisma jäi...
Aga Jumala plaanid ja teed ja mõtted on ajast aega olnud kõrgemad kui meie omad. Ja meil on antud valik need plaanid vastu võtta ja neid järgida või jalust eest ära minna. Sest muidu viiakse. Jalad ees. GET IN or GET OUT! Tule sisse või mine välja, ära seisa ukse peal ees, takistades teisi, kes sisse minna tahavad! (Mt 23:13) Ole külm või kuum! Aga mitte leige! Astu Jumalaga ühte paati või põlga ta päris ära. Ära ole lihtsalt tolerantne. Selle eest sülitatakse sind igavikus (või ka siin) suust välja niikuinii. Kui Jehoova on Jumal, teeni Teda. Kui mitte, siis teeni baali! Aga ikka innukalt ja kompromissitult.
Haiti maavärinat olla kaks nädalat ette ennustatud. Oh kas tõesti? Kas tõesti on Jumal selle taga? Kas tõesti võib JUMAL midagi sellist saata ühele rahvale?! Kas ta tõesti kellelegi seda ka veel ette ütleb? Sellisest Jumalast pole ju kantslist kuulnudki.... Ja nii edasi. Õnnis on, kes minust ei pahandu, ütleb Jeesus. Õnnis on see, kes, kui Jumal tuleb külastama meie maad, ei ütle, et Oi, ma ei teadnudki, et Jeesus on selline. Mina teadsin, et ma võin elada nagu tahan ja teha, mida tahan ja kui ma siis pühapäeva hommikul KÕIK andeks palun, siis ongi KÕIK korras. SELLIST Jeesust ma küll ei tahtnud ega teadnud oodata...
Armsad, meil pole eriti valikut, kuigi väga tahaksime oma postmodernistlikus rootsi lauas ka valida sellist jumalat, kes meile kõige mugavam on. Õigupoolest oleme seda juba ju teinudki. Ja prohvet on ülalolevas luuletuses seda üle poole sajandi ka ette näinud ja kirja pannud. Meile hoiatuseks.
Nimelt. Meie jumal on MINA, kes istub troonil. See on see jumalus, keda me teenime ja ülistame ja kelle nimel ja kelle hüvanguks me kõik ohvriks toome. Mäng käib ju selle peale, et see "mina" oleks võimalikult kaitstud ja polsterdatud. Et ta kunagi külma ega haiget ei saaks. Palvedki on ju meil sellised, et "aita, et ma häbisse ei jääks". Seda jumalust muide karjuvad meile näkku ka EMTi plakatid juba pikemat aega. Võta pakett ja maksa hind-- kuus kuuskümmend kuus krooni. Paketi nimi on loomulikult "M!NA".
Loomulikult komistame ja kukume. Sellest pole midagi, julgustame oma mina. Kõik eksivad ja vaja vaid ruttu ruttu andeks paluda. Ikka ise, et vaid oma jumal kuuleks, mitte teistele tunnistada, sest see oleks piinlik. Ja siis kirjakohti, neid kõige õigemaid, kõige armsamaid ruttu peale lugeda ja igasugu süüdistusi südames tõrjuda. Kõik on juba andestatud, võta ainult vastu. "Mul pole millestki puudu..."
Kõik olekski nagu õige, aga tegelikult on väga valesti. Nende VILJAST te tunnete nad. Kui vilja ei ole või vili roiskunud on, on midagi väga viltu. Isegi vaatamata sellele, kui oled oma südametunnistuse ja ka terve koguduse südametunnistuse suutnud vaigistada Jumala ees. Koged küll "rahu", kuid aegajalt närib hinge see kurbus ja orjus, mis on patu ja surma vältimatu kaaslane. See rahu on pigem kabelirahu, selline, mis tähistab lahutust ja viljatust, nagu oks, mis viinapuust on ära murtud (Joh 15).
Elu ei ole, jõudu ei ole, elavat Jeesust ei ole. On vaid mingid mõttekonstruktsioonid ehk nikerdatud kujud (baalid) meie mõtetes ja südames. Ja selline usk ei kanna meid isegi mitte igapäevaselt, veel vähem siis, kui Kõigekõrgema kohtumõistmised maad tabavad või siis, kui ta taas tuleb oma auhiilguses. Lõpmatuseni ei õnnestu neil, kes koja rendile on saanud, kõiki käskjalgu ja poegi ära tappa ja ära ajada. Peremees tuleb tagasi ja teeb nii, nagu tahab. Ja ei hooli enam sellest, kuidas MINA tahan.
Sajandeid on õpitud mina-kultust, ütleb prohvet luules. Eriti viimased 3-4 sajandit. Valgustus pimedast keskajast, mõistuse vabanemine ja ülistus. Renessanss.... Oo jaa. Nüüd oleme ju tõeliselt vabad ja uuesti sündinud. Võime teha, mida tahame. Isegi ühiskond võimaldab meid tegeleda kõige muuga, me ei pea küttima ja marju korjama hommikust õhtuni, et hing sees püsiks. Ja raha eest saab kõike. Või peaaegu kõike. see tähendab, et kõike, mida vaja on. Ja mida osta ei saa, seda pole järelikult vajagi. Saab ilma kah hakkama! Vot. --"Mil sajandeid ta mina-kultust õpib ja jääva elu selle ohvriks toob." MOTT.
Ja minul on küll sarnaselt prohvetiga küsimus, et kas sellest hullusest on üldse tagasiteed? Kas see troon võib üldse kunagi veel puhtaks saada?! Aga võib! Sest tee on valmis. Ta nähtamatu rajana kulgeb. Ta ootab, et riskida julgeks. Jumal ise on valmistanud selle tee, mis kulgeb Talle vere kaudu. Pole vahet, kas oled kollast bukletti kunagi papagoina järele öelnud või südamest uskunud. Veatu Lambatalle püha vere puhastav vägi on siin täna igaühe jaoks. Ja Tema võib KÕIK uueks teha.
Võta vaid vastu Jumala Pääste Jeesuse vere läbi ja jää Tema risti alla, Tema altarile nii kauaks, kuni Sa puhtaks saad. Ära vaigista oma südant Jumala ees. Las ta opereerib Sind kirurgina oma laual ja kõrvaldab kõik kasvajad su seest ja väljast, kõik valed ja köidikud, kõik, mis sind on maha rõhunud. Ära rabele laualt enne maha, kui Suur Kirurg on selleks korraks lõpetanud ja haavad õrnalt oma veresidemega sidunud. Siis saad tõusta Tema Vaimus ja väes ning kogeda taastatud lapse-suhet, kuid mitte ainult. Ta on ka sinu hinge kallim, peigmees, kes oma pruuti valmistab. Et igavikus IGAVESTI koos olla...
Taevas meie linna ja maa kohal on hetkel nii lahti. Tõsta vaid silmad ja näe kõiki tunnustähti, mis nii Taevas kui maa peal on. ja kui põlgad ära tasased, hiljukesi voolavad veed, ei mõista sa miskiks pidada Jumala Vaimu voogusid, kui need kord kohale jõuavad. Inimlaps peab end "tavast läbi kaevama" nagu ka üks luulesalm ütleb ja väga hoolega valvama, et hiljaks ei jääks, sest paganate täisarv saab varsti täis ning "Ta enam kaua järel sul ei käi." Viimseil päevil
Ja veel üks prohveteering aastast 1967 praeguse Eesti aja kohta:
ÕHTUNE HÄMARUS
Maailma alused kõiguvad väga
Miski on mäda, nii sügavalt mäda!
Jeesus, su abi on tarvis meil.
Võimsaim võimus siin isegi vaarub,
inimsoo saatus on tõsiselt kaalul.
Leidub tas endas veel pääseteid?
Oo, kui suur arv on neid proovitud juba!
Tuhandeid aastaid on olnud meil luba
katsuda läbi kõik parandusteed.
Kas me siis tõepoolest veel ei väsi,
kas me ei märka, et aitaja käsi
pakub end meile ka täna veel?
Õhtune hämarus piinatud maale
laskub, näe, kohtute taevakaarest.
Õudus pea haarab sind, rahvahulk.
Haara sest käest veel sel armutunnil!
Kas sinu süda sind selleks ei sunni,
tuhm on ka viimane usukuld?
1967, Aino Henno
kogumikust "Hõbepasun"
kasutatud autori loal
"Jumala kohtuotsused on Jumala armu väljendus, et panna piir patu levikule"- D. Jackson
Viimseil päevil
Tean - viimseil päevil oma Vaimu valab
me Jumal kõige liha peale veel.
Siis taeva tuli on kui metsapalang,
ta valgus näitab miljoneile teed.
Ei ole vahet - sulane või isand,
kas emand suur või ümmardaja vaid,
neil ühine on Vaimust-sünni Isa
ja õpetajaks neile sama Vaim.
Siis imetähti sünnib maal ja taevas,
kõik loodu annab Temast tunnistust,
et otsiv hing end tavast läbi kaevaks
ja mõistaks lähenevat õnnistust.
Neil päevil Jeesuses on pääsemine.
Ta nime appihüüdjatele arm
end avab nagu ülevoolav ime
kuid - ükskord täitub paganate arv.
Seepärast, sõber, kui neil päevil märkad,
et maa ja taevas tunnustähti täis,
siis vaimus püha kutse peale ärka!
Ta enam kaua järel sul ei käi.
1952, Aino Henno.
Kogumikust "Hõbepasun". Kasutatud autori loal.
me Jumal kõige liha peale veel.
Siis taeva tuli on kui metsapalang,
ta valgus näitab miljoneile teed.
Ei ole vahet - sulane või isand,
kas emand suur või ümmardaja vaid,
neil ühine on Vaimust-sünni Isa
ja õpetajaks neile sama Vaim.
Siis imetähti sünnib maal ja taevas,
kõik loodu annab Temast tunnistust,
et otsiv hing end tavast läbi kaevaks
ja mõistaks lähenevat õnnistust.
Neil päevil Jeesuses on pääsemine.
Ta nime appihüüdjatele arm
end avab nagu ülevoolav ime
kuid - ükskord täitub paganate arv.
Seepärast, sõber, kui neil päevil märkad,
et maa ja taevas tunnustähti täis,
siis vaimus püha kutse peale ärka!
Ta enam kaua järel sul ei käi.
1952, Aino Henno.
Kogumikust "Hõbepasun". Kasutatud autori loal.
laupäev, 23. jaanuar 2010
Jumala kutse
Kui Jumal Sind kutsub oma nö "teise kutsega" (vt Ja kui sa ükskord pöördud..., Kui Sa ükskord pöördud... II osa), siis on selle kutse lahutamatuteks osadeks murdumine ja oma nõtruse mõistmine (vt nt minu kogemust Murdumine) ühelt poolt ja teisalt tähelepanelikkus Jumala Vaimu väikseimatelegi puudutuste vastu ja sellele allumine, isegi, kui inimlikult ja mõistusega võttes tegutsed rumalasti (vt nt Kõik ma annan Jeesusele...).
Allud, kuigi inimlikult tundub riskantne ja liiga ebamugav, samas ei taha enam oma sõnakuulmatusele aega kulutada. Niipea, kui seda teed, viiakse Sind sügavamale, näidatakse uus ülesanne, mis võib olla veel "ebamugavam" ja "mõistusevastasem". Kui sellesse püsima jääd, siis avastad mõne aja pärast, et "tema ike on magus" ja "koorem kerge", ehk teisisõnu, see ebamugavus hajub ja asendub igatsusega Teda esindada, mitte oma reputatsiooni ja ei tea veel mille pärast muretseda. Tema annab. Kui annab. Ja kui ei anna, ikka on OK.
Mulle tundub, et me sageli ehitame oma usuelu valedele alustele. See on ohtlik, sest on lõpuajad ja sajud on tulemas ja kui alus ei ole rajatud kaljule, laguneb su uhke häärber liivase pinnase tõttu. Ja langemine on SUUR ja mis peaasi, OOTAMATU! Ma ei teadnudki, et Jeesus on SELLINE! Miks pole keegi mulle Teda sellisena tutvustanud?! Miks minu eest kirikus varjati, et Ta SELLINE on?! Ma tahtsin Teda TÕELISELT järgida, miks seda takistati??? Milline sajandi pettumus! Tahad Sa seda oma lammastele? Tahad Sa ükskord Jumala ees oma tegusid selles vallas selgitada ja oma pärandist loobuda?!
Millised need valed alused on?
Ehitamine ustavusele. Minuga on kõik korras, sest ma käin kirikus korralikult. Las ma selgitan, ma usun, et kirikus käimine on VÄGA oluline. Ma pean sellist suhtumist vaimulikuks snobismiks ja väga ohtlikuks, et ma ei jaksa pühapäeviti käia, aga ma olen vahva grupijuht või piibliõpetaja. Ma edendan nii Jumala riiki. Kuidas sa saad kedagi juhtida, kui sa ei tea, mida Vaim kogudusele ütleb?! Kuidas sa saad juhtida neid inimesi, kui sa ei tea, kuidas neid pühapäeval või teisipäeval juhitakse? Ehk teisisõnu, kui pead end arstiks, siis kuidas saad neid ravida, kui sa ei tea, mida neile muul ajal manustatakse?!
Mina palvetan igal hommikul enne kõiki tegevusi. Või siis ei palveta ja tunnen, et kogu päev on sellega mokas. Aga kui palvetan, kui suudan kuidagi olla "ustav", siis on kogu päev korda läinud... kahjuks vaid oma naba imetledes. MINA olin nii ustav ja nüüd ma olen nii tubli. Siia võib lisada veel muud ustavuse teod, millega me maadleme ja siis väga õnnelikud oleme, kui õnnestub. Ehk siis isetehtud käsuteod, mille läbi ei saa õndsaks ükski liha.
Aga Jumal ei vaja ustavaid, vaid sõnakuulelikke (vt Võidu hind). Neid, kes on valmis ka oma vaimuliku rutiini pühkmeiks pidama (vrdl Fl 3:8), kui Issand neid kutsub oma ülesandega. Jumal ootab, et annaksid Talle oma parima. Kes on öelnud, et see peab olema päeva esimene tund?! Mõned ei ärka üleski selleks ajaks... Aga me teame, et nii peab ja võitleme selle pseudoprobleemiga, kui ei õnnestu "ustav olla" ja hommikul paar tundi varem üles ärgata. Ja hingevaenlane irvitab meie peale, sest niikaua, kui me oma nabaga tegeleme, ei ole meil ju Jumala tõeliste asjadega asja.
Paulus ütleb Filipi kirjakohas : Fl 3:8 Jah, enamgi: ma pean KÕIKE kahjuks Issanda Kristuse Jeesuse kõikeületava tunnetuse kõrval. Tema pärast olen ma minetanud kõik selle ja pean seda pühkmeiks, et saada kasuks Kristust. Ehk teisisõnu, Jumala ligiolu ja TUNNETUS on need rikkused, mille poole püüdlema peame, mitte oma ustavuse tegusid taga ajama. Nii meie ustavus kui usk on tegelikult Jumala annid ja ka siin ei lisa meie oma vaev MITTE MIDAGI juurde.
Teist alust, kui Kristus, ei või keegi rajada. Ja POINT, veelkord, on ju see, et Ta on ELAV isik, mitte eneseabiõpetuste mõttekonstruktsioon, keda võiks igatepidi oma himudes ära kasutada ja siis ilusaid kirjakohti, nagu Psalm 23, krooniks tsiteerida. Ta on elav isik, armukade Jumal, kes otsib osadust ja teeb seda IGA HINNAGA! Talle ei avalda muljet ei meie ajalikud lusthooned (olgu need kirikuhooned või kaubamajad-päikesetemplid) ega meie enda hoolikalt lubjatud südameseinad. See kõik võib hävineda, et nähtavale tuleks see, mis meil PÄRISELT südames on ja millele me toetume.
Keegi ütles hiljuti, et praegune põlvkond näeb Jumalat ükskõikse ja nõrgana. "Ta ei tee head ega kurja". Ta ei anna meile seda ärkamist, mida Ta lubanud on. Ja ta kindlasti ka ei sekku meie igapäevaellu. Ehk nagu üks pastor mind paar kuud tagasi Näoraamatus õpetas: "Jumal sekkub selle kaudu, et sa vastutad oma tegude eest..." Või midagi sarnast... Aga, põhimõtteliselt võime olla kindlad, et ta ei tule meie maad nuhtlema needusega. Sest selleks armastab Ta meid liiga palju. Yeah, right! See on õige, et Ta meid liiga palju armastab, liiga palju selleks, et meid häbisse jätta, Ta tahab sealt meid välja tuua, maksku, mis maksab!
Sefanja raamatus on read: Sf 1:12Ja sel ajal sünnib: ma otsin lampidega Jeruusalemma läbi ja karistan neid, kes tukuvad oma põhjapärmil, kes ütlevad oma südames: "Issand ei tee ei head ega kurja!" Jesaja ütleb omakorda Js 42:14Ma olen kaua vaikinud, olnud tegevuseta, hoidnud ennast tagasi. Aga nüüd ma oigan otsekui sünnitaja, hingeldan ja ahmin õhku ühtaegu.
Jumal on kaua tegevuseta olnud, aga sünnitusvalud on juba alanud... Sõjad ja sõnumid sõjast ning maavärinad. Haiti nõidusest ja ebajumalateenistusest läbi imbunud kristlas- ja ühiskonda on juba tabanud Jumala ajalik kohtumõistmine. Ja Ta peab oma templi ka meie maal puhastama, nii meie ihu templid kui ka Jumala templid siin linnas. Ja Ta teeb seda, ühel või teisel viisil. Ärkamine ei saa tulla mitte kellegi "oma agenda" peale. Jumal ei anna oma kiidetavust nikerdatud kujudele, isegi kui need nikerdused ka vaid meie mõtetes on.
Kus Sa oled täna? Oled oma mõttekonstruktsioonide kammitsais ja ehitad oma ustavusele? Või oled sa kui veritõbine naine 12 aastat igasugu arstide juures oma jõu ja varanduse raisanud ning abi pole saanud?! Jeesus on täna siin, siruta vaid käsi ja puuduta ta kuuepalistust! Pead vaid tahtma terveks saada ja tahtma astuda osadusse, isegi, kui Ta sinust siis kogu maailma naerualuse teeks. 1Kr 1:25, 1Kr 2:14
Me räägime oma ohvrist, mis on tegelikult naeruväärne. See vähene, mida me Jumalale ohverdada saame, pole MITTE MIDAGI väärt Tema ülivõimsa, kõikeületava tunnetuse vastu. Me oma enesepiisavuses lihtsalt ei taju seda. Oh, andku Issand meile mõista Tema armu rikkust ja tunnetuse sügavust. Aamen!
Allud, kuigi inimlikult tundub riskantne ja liiga ebamugav, samas ei taha enam oma sõnakuulmatusele aega kulutada. Niipea, kui seda teed, viiakse Sind sügavamale, näidatakse uus ülesanne, mis võib olla veel "ebamugavam" ja "mõistusevastasem". Kui sellesse püsima jääd, siis avastad mõne aja pärast, et "tema ike on magus" ja "koorem kerge", ehk teisisõnu, see ebamugavus hajub ja asendub igatsusega Teda esindada, mitte oma reputatsiooni ja ei tea veel mille pärast muretseda. Tema annab. Kui annab. Ja kui ei anna, ikka on OK.
Mulle tundub, et me sageli ehitame oma usuelu valedele alustele. See on ohtlik, sest on lõpuajad ja sajud on tulemas ja kui alus ei ole rajatud kaljule, laguneb su uhke häärber liivase pinnase tõttu. Ja langemine on SUUR ja mis peaasi, OOTAMATU! Ma ei teadnudki, et Jeesus on SELLINE! Miks pole keegi mulle Teda sellisena tutvustanud?! Miks minu eest kirikus varjati, et Ta SELLINE on?! Ma tahtsin Teda TÕELISELT järgida, miks seda takistati??? Milline sajandi pettumus! Tahad Sa seda oma lammastele? Tahad Sa ükskord Jumala ees oma tegusid selles vallas selgitada ja oma pärandist loobuda?!
Millised need valed alused on?
Ehitamine ustavusele. Minuga on kõik korras, sest ma käin kirikus korralikult. Las ma selgitan, ma usun, et kirikus käimine on VÄGA oluline. Ma pean sellist suhtumist vaimulikuks snobismiks ja väga ohtlikuks, et ma ei jaksa pühapäeviti käia, aga ma olen vahva grupijuht või piibliõpetaja. Ma edendan nii Jumala riiki. Kuidas sa saad kedagi juhtida, kui sa ei tea, mida Vaim kogudusele ütleb?! Kuidas sa saad juhtida neid inimesi, kui sa ei tea, kuidas neid pühapäeval või teisipäeval juhitakse? Ehk teisisõnu, kui pead end arstiks, siis kuidas saad neid ravida, kui sa ei tea, mida neile muul ajal manustatakse?!
Mina palvetan igal hommikul enne kõiki tegevusi. Või siis ei palveta ja tunnen, et kogu päev on sellega mokas. Aga kui palvetan, kui suudan kuidagi olla "ustav", siis on kogu päev korda läinud... kahjuks vaid oma naba imetledes. MINA olin nii ustav ja nüüd ma olen nii tubli. Siia võib lisada veel muud ustavuse teod, millega me maadleme ja siis väga õnnelikud oleme, kui õnnestub. Ehk siis isetehtud käsuteod, mille läbi ei saa õndsaks ükski liha.
Aga Jumal ei vaja ustavaid, vaid sõnakuulelikke (vt Võidu hind). Neid, kes on valmis ka oma vaimuliku rutiini pühkmeiks pidama (vrdl Fl 3:8), kui Issand neid kutsub oma ülesandega. Jumal ootab, et annaksid Talle oma parima. Kes on öelnud, et see peab olema päeva esimene tund?! Mõned ei ärka üleski selleks ajaks... Aga me teame, et nii peab ja võitleme selle pseudoprobleemiga, kui ei õnnestu "ustav olla" ja hommikul paar tundi varem üles ärgata. Ja hingevaenlane irvitab meie peale, sest niikaua, kui me oma nabaga tegeleme, ei ole meil ju Jumala tõeliste asjadega asja.
Paulus ütleb Filipi kirjakohas : Fl 3:8 Jah, enamgi: ma pean KÕIKE kahjuks Issanda Kristuse Jeesuse kõikeületava tunnetuse kõrval. Tema pärast olen ma minetanud kõik selle ja pean seda pühkmeiks, et saada kasuks Kristust. Ehk teisisõnu, Jumala ligiolu ja TUNNETUS on need rikkused, mille poole püüdlema peame, mitte oma ustavuse tegusid taga ajama. Nii meie ustavus kui usk on tegelikult Jumala annid ja ka siin ei lisa meie oma vaev MITTE MIDAGI juurde.
Teist alust, kui Kristus, ei või keegi rajada. Ja POINT, veelkord, on ju see, et Ta on ELAV isik, mitte eneseabiõpetuste mõttekonstruktsioon, keda võiks igatepidi oma himudes ära kasutada ja siis ilusaid kirjakohti, nagu Psalm 23, krooniks tsiteerida. Ta on elav isik, armukade Jumal, kes otsib osadust ja teeb seda IGA HINNAGA! Talle ei avalda muljet ei meie ajalikud lusthooned (olgu need kirikuhooned või kaubamajad-päikesetemplid) ega meie enda hoolikalt lubjatud südameseinad. See kõik võib hävineda, et nähtavale tuleks see, mis meil PÄRISELT südames on ja millele me toetume.
Keegi ütles hiljuti, et praegune põlvkond näeb Jumalat ükskõikse ja nõrgana. "Ta ei tee head ega kurja". Ta ei anna meile seda ärkamist, mida Ta lubanud on. Ja ta kindlasti ka ei sekku meie igapäevaellu. Ehk nagu üks pastor mind paar kuud tagasi Näoraamatus õpetas: "Jumal sekkub selle kaudu, et sa vastutad oma tegude eest..." Või midagi sarnast... Aga, põhimõtteliselt võime olla kindlad, et ta ei tule meie maad nuhtlema needusega. Sest selleks armastab Ta meid liiga palju. Yeah, right! See on õige, et Ta meid liiga palju armastab, liiga palju selleks, et meid häbisse jätta, Ta tahab sealt meid välja tuua, maksku, mis maksab!
Sefanja raamatus on read: Sf 1:12Ja sel ajal sünnib: ma otsin lampidega Jeruusalemma läbi ja karistan neid, kes tukuvad oma põhjapärmil, kes ütlevad oma südames: "Issand ei tee ei head ega kurja!" Jesaja ütleb omakorda Js 42:14Ma olen kaua vaikinud, olnud tegevuseta, hoidnud ennast tagasi. Aga nüüd ma oigan otsekui sünnitaja, hingeldan ja ahmin õhku ühtaegu.
Jumal on kaua tegevuseta olnud, aga sünnitusvalud on juba alanud... Sõjad ja sõnumid sõjast ning maavärinad. Haiti nõidusest ja ebajumalateenistusest läbi imbunud kristlas- ja ühiskonda on juba tabanud Jumala ajalik kohtumõistmine. Ja Ta peab oma templi ka meie maal puhastama, nii meie ihu templid kui ka Jumala templid siin linnas. Ja Ta teeb seda, ühel või teisel viisil. Ärkamine ei saa tulla mitte kellegi "oma agenda" peale. Jumal ei anna oma kiidetavust nikerdatud kujudele, isegi kui need nikerdused ka vaid meie mõtetes on.
Kus Sa oled täna? Oled oma mõttekonstruktsioonide kammitsais ja ehitad oma ustavusele? Või oled sa kui veritõbine naine 12 aastat igasugu arstide juures oma jõu ja varanduse raisanud ning abi pole saanud?! Jeesus on täna siin, siruta vaid käsi ja puuduta ta kuuepalistust! Pead vaid tahtma terveks saada ja tahtma astuda osadusse, isegi, kui Ta sinust siis kogu maailma naerualuse teeks. 1Kr 1:25, 1Kr 2:14
Me räägime oma ohvrist, mis on tegelikult naeruväärne. See vähene, mida me Jumalale ohverdada saame, pole MITTE MIDAGI väärt Tema ülivõimsa, kõikeületava tunnetuse vastu. Me oma enesepiisavuses lihtsalt ei taju seda. Oh, andku Issand meile mõista Tema armu rikkust ja tunnetuse sügavust. Aamen!
reede, 22. jaanuar 2010
Kui Sa ükskord pöördud... II osa
Täna tuli mulle jätkuvalt meelde, et olin kunagi lugenud Peetruse teisest pöördumisest ka Oswald Chambersi raamatust "Kirkuse kütkes"... aga millise kuupäeva alt?! Nüüd on ka kuupäevad olemas... 4. ja 5. jaanuar. Tahaksin siia trükkida raamatust lõike lõikude otsa, kuid see poleks aus. Võin vaid lisada inglisekeelsed viited January 4th. ja January 5th.
Aga Peetruse elu sisaldabki võiduka ja viljaka teenistuse võtit. Peetrus tuli alguses Jeesuse juurde ja pühendus talle 100%, kuid see oli nö "loomulik pühendumine", mis aga ei tee kedagi veel jüngriks, sest loomulik pühendumine salgab Jeesuse alati maha, ühel või teisel viisil. Chambers nimetab seda esimest pühendumist väliseks pühendumiseks. Tibeeria järve ääres palub Jeesus Peetruselt aga sisemist märterlust, vaatamata sellele, et nende kahe kutse vahel salgas Peetrus teda vannete ja needmistega.
Täpselt nagu Moosese puhul, saab see teine kutse toimuda alles siis, kui inimene on jõudnud oma mina ja enesepiisavuse lõppu. Alles siis, kui need on täielikult otsa saanud ja Peetrusel ei ole enam midagi sellist, millele ta tahaks toetuda. Nojah, justkui varem oleks tal seda olnud?! Ei olnud tal iseendas ju kunagi mitte midagi toetumisväärset. Ta ainult väga pikka aega (ka igapäevaselt Jeesusega kõndides) ei teadnud seda...
Alles siis, kui ta ise ka tunnetas oma nõtrust, võis ta näha ja mõista ennast nii, nagu Jeesus teda mõistis. Haavatud, murtud ja langenud inimlapsena, kes on vaatamata sellele Jumalalt armu saanud ja kellega Issand osadust otsib ja peale kõige selle veel ka oma riigis kasutada tahab. Mitte õige pisut kuskil ääremail, vaid lausa sellele kaljule rajada oma koguduse. "Sina oled Kaljo ja sellele kaljule rajan ma oma koguduse!" on keegi seda tabavalt maakeeli parafraseerinud.
Ma kardan, et meid on igasugu kristlikud eneseabiõpikud täielikult ära rikkunud. Kujutagem ette olukorda, kus meile on antud aulised prohveteeringud ja siis ühtäkki kogeme, et lootus on otsa saanud. Jeesus, kellest me nii palju lootsime, on surnud. Mida siis teha? Kas ootame Jumala lahendust ja ülestõusmise väge, või hakkame ise sebima, teades, et kui meie ei tee, siis ei tee keegi. Ja meil on ometi kohustus ja vastutus ja mis kõik veel...
Ehk teisisõnu, ka Peetrus oleks võinud pärast Jeesuse salgamist ja ristisurma porist püsti tõusta, pühkida suurema muda oma kuuereväärilt ja ütleda: no mis see siis nii väga oli?! Kõik ju eksivad. No läks pisut viltu. Aga ega Jumal mind vähem sellepärast ei armasta! Palun andeks ja lähen edasi, mul ikkagi vaja oma kaljule kogudus rajada. Ehk see oleks olnud variseri tee, kus ta oleks iseendas (ja Jumalat karguna kasutades) leidnud seda jõudu, mida Jesaja nii väga põlgab. Js 57:10 Sa väsisid oma paljudest rännakutest, aga sa ei öelnud: "Lootuseta!" Sa leidsid uut elujõudu, sellepärast sa ei nõrkenud.
Peetrus aga ei hakka oma sisemust vaigistama, vaid ta laseb oma patul purustada oma südame, kuid mitte oma lootust evangeeliumile. Ta laseb Jumala Vaimul end uurida ja näidata, et ta on valu teel ja hakkab janunema igavese tee järele. Chambers ütleb: Kui Jumal toob su ellu ootamiseaja, siis ära täida seda askeldamisega, lihtsalt oota. Ehk nagu ütleb Jesaja Js 30:15 Pöördudes ja vaikseks jäädes te pääseksite, rahus ja lootuses oleks teie jõud...
Chambers taas: Ära kunagi jookse minema enne, kui Jumal annab sulle oma suunaviida. Mooses pidi seda suunaviita ootama 40 aastat, Ristija Johannes 20 aastat. Peetrus sai oodata mõne päeva, sest Jumal tahtis välja valada oma Vaimu. Aeg oli otsa saanud ja kõik käis kiirendusega. Ka tänasel päeval tahab Jumal oma Vaimu välja valada ja otsib tühje astjaid. Neid, kes on iseendast tühjaks saanud ja näevad end nii, nagu Jeesus neid näeb... nõrkade ja täielikult küündimatutena ilma Jumalata. Selleks aga on meil vaja vabaneda nendest karkudest, mis meid takistavad olemast Jumalale avatud. Igasugune inimlik nö kristlik abi on kurjast (a la "ära lase vaenlasel ennast süüdistada, Jumal on juba kõik andestanud"), sest selline "abi" paneb meid vaid intellektuaalselt jaatama Jumala armastust meie suhtes ning ei lase tegelikult Jumala Vaimu meie ellu sisse.
Ja me jääme seeläbi ilma osadusest ja Jumala ligiolust ja tõelistest lahendustest ning rahuldumegi vaid õnnistustega, mis aeg ajalt meie ellu "murravad". Ja arvame, et oleme väga "õnnistatud", nii siin kui sealpool igavikku. Tegelikult ei ole me Teda aga tundnudki ja me ei mõista Jumala südamelööke. Oleme võimetud tõlgendama aja märke ja võimetud mõistma Jumala tegutsemisi ja plaane meie rahva suhtes. Loeme Piiblist vaid neid kirjakohti, mis meile meeldivad, rebime need kontekstist välja ja kasutame neid "nagu kõrvad sügelevad." Ka see on lõpuaja märk, vt 2Tm 4:3
Me ei kuule Jumala häält kõuepilves, mis ütleb meile, et kui Moosese 5. raamatu needused on maad tabanud, tuleb rahvana meelt parandada, sest muidu peab Jumal meile füüsilise hävituse kaudu õpetama sõnakuulelikkust. Vaata, täna on hästi soodus aeg! 2Kr 6:2 Täna on veel armuaeg. Hb 4:7 Parandagem meelt, et Ta ei peaks tulema ja lööma maad needusega. Ml 3:24
Selleks aga, et olla Jumalaga "ühes paadis" ja mõista Tema valu päästmata hingede pärast ja nutta koos Jeesusega Jeruusalemma saatuse pärast, et ta pole oma visitatsiooniaega ära tundnud, on vaja jõuda oma varudega lõpule ja mõista, nagu Chambers soovitab, et "kõik meie tõotused ja otsused lõpevad salgamisega, sest meil ei ole jõudu neid täita. Kui iseenese varudega lõpule jõuame, mitte ainult kujuteldavalt, vaid täielikult, siis suudame võtta vastu Püha Vaimu." Alles siis saab Jeesus hakata meid juhtima, ei mitte enne.
Aga Peetruse elu sisaldabki võiduka ja viljaka teenistuse võtit. Peetrus tuli alguses Jeesuse juurde ja pühendus talle 100%, kuid see oli nö "loomulik pühendumine", mis aga ei tee kedagi veel jüngriks, sest loomulik pühendumine salgab Jeesuse alati maha, ühel või teisel viisil. Chambers nimetab seda esimest pühendumist väliseks pühendumiseks. Tibeeria järve ääres palub Jeesus Peetruselt aga sisemist märterlust, vaatamata sellele, et nende kahe kutse vahel salgas Peetrus teda vannete ja needmistega.
Täpselt nagu Moosese puhul, saab see teine kutse toimuda alles siis, kui inimene on jõudnud oma mina ja enesepiisavuse lõppu. Alles siis, kui need on täielikult otsa saanud ja Peetrusel ei ole enam midagi sellist, millele ta tahaks toetuda. Nojah, justkui varem oleks tal seda olnud?! Ei olnud tal iseendas ju kunagi mitte midagi toetumisväärset. Ta ainult väga pikka aega (ka igapäevaselt Jeesusega kõndides) ei teadnud seda...
Alles siis, kui ta ise ka tunnetas oma nõtrust, võis ta näha ja mõista ennast nii, nagu Jeesus teda mõistis. Haavatud, murtud ja langenud inimlapsena, kes on vaatamata sellele Jumalalt armu saanud ja kellega Issand osadust otsib ja peale kõige selle veel ka oma riigis kasutada tahab. Mitte õige pisut kuskil ääremail, vaid lausa sellele kaljule rajada oma koguduse. "Sina oled Kaljo ja sellele kaljule rajan ma oma koguduse!" on keegi seda tabavalt maakeeli parafraseerinud.
Ma kardan, et meid on igasugu kristlikud eneseabiõpikud täielikult ära rikkunud. Kujutagem ette olukorda, kus meile on antud aulised prohveteeringud ja siis ühtäkki kogeme, et lootus on otsa saanud. Jeesus, kellest me nii palju lootsime, on surnud. Mida siis teha? Kas ootame Jumala lahendust ja ülestõusmise väge, või hakkame ise sebima, teades, et kui meie ei tee, siis ei tee keegi. Ja meil on ometi kohustus ja vastutus ja mis kõik veel...
Ehk teisisõnu, ka Peetrus oleks võinud pärast Jeesuse salgamist ja ristisurma porist püsti tõusta, pühkida suurema muda oma kuuereväärilt ja ütleda: no mis see siis nii väga oli?! Kõik ju eksivad. No läks pisut viltu. Aga ega Jumal mind vähem sellepärast ei armasta! Palun andeks ja lähen edasi, mul ikkagi vaja oma kaljule kogudus rajada. Ehk see oleks olnud variseri tee, kus ta oleks iseendas (ja Jumalat karguna kasutades) leidnud seda jõudu, mida Jesaja nii väga põlgab. Js 57:10 Sa väsisid oma paljudest rännakutest, aga sa ei öelnud: "Lootuseta!" Sa leidsid uut elujõudu, sellepärast sa ei nõrkenud.
Peetrus aga ei hakka oma sisemust vaigistama, vaid ta laseb oma patul purustada oma südame, kuid mitte oma lootust evangeeliumile. Ta laseb Jumala Vaimul end uurida ja näidata, et ta on valu teel ja hakkab janunema igavese tee järele. Chambers ütleb: Kui Jumal toob su ellu ootamiseaja, siis ära täida seda askeldamisega, lihtsalt oota. Ehk nagu ütleb Jesaja Js 30:15 Pöördudes ja vaikseks jäädes te pääseksite, rahus ja lootuses oleks teie jõud...
Chambers taas: Ära kunagi jookse minema enne, kui Jumal annab sulle oma suunaviida. Mooses pidi seda suunaviita ootama 40 aastat, Ristija Johannes 20 aastat. Peetrus sai oodata mõne päeva, sest Jumal tahtis välja valada oma Vaimu. Aeg oli otsa saanud ja kõik käis kiirendusega. Ka tänasel päeval tahab Jumal oma Vaimu välja valada ja otsib tühje astjaid. Neid, kes on iseendast tühjaks saanud ja näevad end nii, nagu Jeesus neid näeb... nõrkade ja täielikult küündimatutena ilma Jumalata. Selleks aga on meil vaja vabaneda nendest karkudest, mis meid takistavad olemast Jumalale avatud. Igasugune inimlik nö kristlik abi on kurjast (a la "ära lase vaenlasel ennast süüdistada, Jumal on juba kõik andestanud"), sest selline "abi" paneb meid vaid intellektuaalselt jaatama Jumala armastust meie suhtes ning ei lase tegelikult Jumala Vaimu meie ellu sisse.
Ja me jääme seeläbi ilma osadusest ja Jumala ligiolust ja tõelistest lahendustest ning rahuldumegi vaid õnnistustega, mis aeg ajalt meie ellu "murravad". Ja arvame, et oleme väga "õnnistatud", nii siin kui sealpool igavikku. Tegelikult ei ole me Teda aga tundnudki ja me ei mõista Jumala südamelööke. Oleme võimetud tõlgendama aja märke ja võimetud mõistma Jumala tegutsemisi ja plaane meie rahva suhtes. Loeme Piiblist vaid neid kirjakohti, mis meile meeldivad, rebime need kontekstist välja ja kasutame neid "nagu kõrvad sügelevad." Ka see on lõpuaja märk, vt 2Tm 4:3
Me ei kuule Jumala häält kõuepilves, mis ütleb meile, et kui Moosese 5. raamatu needused on maad tabanud, tuleb rahvana meelt parandada, sest muidu peab Jumal meile füüsilise hävituse kaudu õpetama sõnakuulelikkust. Vaata, täna on hästi soodus aeg! 2Kr 6:2 Täna on veel armuaeg. Hb 4:7 Parandagem meelt, et Ta ei peaks tulema ja lööma maad needusega. Ml 3:24
Selleks aga, et olla Jumalaga "ühes paadis" ja mõista Tema valu päästmata hingede pärast ja nutta koos Jeesusega Jeruusalemma saatuse pärast, et ta pole oma visitatsiooniaega ära tundnud, on vaja jõuda oma varudega lõpule ja mõista, nagu Chambers soovitab, et "kõik meie tõotused ja otsused lõpevad salgamisega, sest meil ei ole jõudu neid täita. Kui iseenese varudega lõpule jõuame, mitte ainult kujuteldavalt, vaid täielikult, siis suudame võtta vastu Püha Vaimu." Alles siis saab Jeesus hakata meid juhtima, ei mitte enne.
Tellimine:
Postitused (Atom)