Jeremija 36/52. Suhe Sõnaga

Loe eelnevalt Jeremija 36.

Tänane peatükk viib meid ajas tagasi, kui Joosija teine poeg oli vaarao Neko poolt kuningaks pandud 1Aj 3:15. Joosija oli see kuningas, kes oli läbi viinud usupuhastuse ja tema ajal leiti tööde käigus Jumala kojast Moosese seaduse raamat (2 Aj 34). Kui Joosija kuulis selle raamatu sõnu, siis käristas ta oma riided lõhki (2 Aj 34:19), sest ta mõistis, et Jumala viha on jumalatuse pärast tulemas (2 Aj 34:21). Ta küsis nõu prohvet Huldalt (2 Aj 34:23-28). Kuigi ta kuulis, et tema meeleparandus on hävingu mõneks ajaks edasi lükanud, kutsus ta kokku vanemad (2 Aj 34:29), luges kogu rahvale Issanda kojas ette kõik selle raamatu sõnad (2 Aj 34:30), uuendas rahva lepingut Jumalaga (2 Aj 34:32), kõrvaldas kõik jäledused maakondadest, sundis neid teenima Jumalat (2 Aj 34:33) ning pidas üle hulga aja paasapüha (2 Aj 35). Sellises vaimulikus õhkkonnas kasvas üles Joojakim, Joosija poeg. Nagu tänasest peatükist selgub, on tema reaktsioon Jumala sõnale risti vastupidine.

Peatüki alguses käsib Jumal Jeremijal kirjutada rullraamatusse need prohveteeringud, mida ta on saanud (Jr 36:2).  Järgmine salm (Jr 36:3) valmistab mulle kimbatust: Võib-olla nad pöörduvad, kui kuulevad selllest õnnetusest, mida ma saata kavatsen... Kas tähendab see seda, et Jumal ei teadnud, kuidas nad reageerivad?! Seda, et meeleparandus ka Jumala meelt võib muuta, sellest on Jeremija ka rohkem kirjutanud. Aga ometi Jumal oma kõiketeadvuses näeb sedagi ju ette?! Või on see temapoolne veel üks võimalus inimlapsele, et ei saaks hiljem öelda: aga sa ei andnudki mulle võimalust pöörduda?!  Igal juhul tahab Jumal, et inimesed pöörduksid oma kurjadelt teedelt ning elaksid Tema õnnistuse all. A.W. Tozer olevat öelnud, et Jumal hoolib palju rohkem inimese südame olukorrast kui tema tunnete olukorrast.

Niisiis Jeremija saadab oma prohvetijüngri Baaruki selle rullraamatuga Jumala kotta. Paast oli juba välja kuulutataud, arvatakse, et seoses Paabeli sõjakäiguga. Vürstid kutsuvad Baaruki neile ette lugema, jätavad seejärel raamatu kuninga kotta ning käsivad Baarukil ja Jeremijal end ära peita (s 19). Ehk tekitavad loetud sõnad neis aukartust, võib-olla nostalgilist taasavastuse rõõmu, sest nemadki on ilmselt selles samas Joosijaaegses ärkamises kasvanud. Kui aga kuningas kuuleb neid sõnu, käsib tuua raamatu ning hävitab selle tules (s 23). Vürstid, kes olid küll olnud sõnumist puudutatud, ei hakka kuningale vastanduma ega seda tegu hukka mõistma (s 24), olles küll eelnevalt kuningat palunud seda mitte teha (s 25). Joojakim saadab seejärel oma minjonid prohveteid otsima, aga Issand on need ära peitnud (s 26). Meenutame, et prohvet Uurija oli kuningas Joojakim juba mõrvanud (Jr 26:23).

Ma arvan, et teema, mis meie jaoks siin kõige teravamalt kerkib, on see, et kuidas saab inimene, kes on üles kasvanud väga heas vaimulikus õhkkonnas, väga eeskujuliku isa hoole all, olla nii tömp? Kas ta arvas, et prohveteid tappes ja rullraamatuid põletades suudab ta Issandaga võistelda? Arvas ta, et niiviisi suudab ta sõnumi tühjaks teha? Kui Jumal on juba sinu tegude vastu, ei aita ju veel  suurem vastupanu?! Ta oli ka näinud, kuidas Joosija meeleparandusteod olid maale toonud hingamist. Või oligi ehk hoopis selles probleem, et ta oli vaimulike asjadega liiga ära harjunud? Mõtles ta põlgusega oma isale ning arvas ta, et see kõik oli olnud meelepete?! Kõik oleks korraks olnud ka ilma selle usupuhastuse tingel-tanglita?! Need igasugused 'sõnumid' ainult teevad olukordi keerulisemaks?!

Paar aastat tagasi tuli välja Hollywoodi film 'Eli raamat', mida ma peale treileri näinud ei olegi. Mind köitis aga juba treilergi. Katastroofi tagajärjel on maailma ainsaks lootuseks ainuke säilinud eksemplar 'Eli raamatust' ja 'nii mõnedki tapaksid, et seda endale saada' ja peategelane väidab, et tema tapaks vajadusel kindlasti, et seda kaitsta (The only hope is in my hands and some would kill to have it and I will kill to protect it). Meie ajal on raamatute trükkimine nii laialdane, et mõne eksemplari hävitamisel poleks mingit mõtet. Samas aga väljendame samasugust Sõna-vastalist vaimsust kasvõi sellega, kui jätame oma Piibli riiulisse tolmu koguma või kui loeme küll, kuid selle raamatu sõnumit tähele ei pane.

Mu kodukoguduses Eestis on väga sagedasti kuulda pühapäevahommikuses alguspalves õhkamisi 'ühe armsa vana õe eest, kelle poeg on alkohoolik ja ...'. Ma muidugi ei tea, võib-olla on see üks ja sama õde, kellel on eriline ja püsiv usk koguduse palvesse, kuid detailidest jääb mulje, et need on ikkagi eri inimesed, kelle eest pidevalt palvetatakse. Sellised eestpalved on äärmiselt kurvad ja minule kui mittekristlikus peres kasvanule on see müstika, kuidas see probleemide kontsentratsioon koguduses nii kõrge võib olla. Miks see vanemate usk lastele 'külge' pole hakanud? Ma näen oma poja pealt, et laps on nagu 'svamm' ning tema vaimulik seisund sõltub lausa silmnähtavalt minu innukusest ja minu suhtest Jumalaga.

Metodismi rajaja John Wesley kasvas peres, kus oli 14 last, neist tuntud on veel ka Charles Wesley, kes kirjutas laule, millest mõned ka meie pruunis laulikus on. Nende ema Susanna Wesley, keda abikaasa majapidamises väga ei toetanud ('Mother of Methodism'),  leidis kõigi oma lastega (19st lapsest 10 jõudsid täisikka) aega keskendunud palveks. Me ilmselt ei tohiks ka tänapäeval alahinnata seda vaimulikku mõju, mida me oma laste üle omame ning peaksime kasutama kõiki võimalusi, mis meil on (kui nad meid veel kuulavad), et neid juhtida Jumala juurde.

Kallis Issand, me täname Sind Sinu sõna eest. Tänu Sulle, et Sinu sõna jääb igavesti. 1Pt 1:25  Tänu Sulle, et kui Su sõnad avanevad, annavad need valgust ja teevad kohtlase targaks (Ps 19:8, Ps 119:130 ). Aita meil Sinu sõna kalliks pidada, selle üle mõtiskleda ning sellest toituda. Issand, tee oma Sõna elavaks, et see läbistaks me liikmed ja üdi ning oleks meie südame meelsuse ja mõtete hindaja. Aita, et ka meie võiksime oma 'kultuurkihi' alt Sinu sõna rullraamatu 'üles leida' ning selle sõnu tõsiselt südamesse võtta. 
Anna meile tarkust oma lapsi kasvatada ja juhtida jumalakartuses. Tänu Sulle, et Sa oled nad meie hoolde usaldanud, et võiksime oma elusid nendega jagada ning õpetada neile Sinu teid. Palume, et Sa hoiaksid neid eemal kurjadelt teedelt, puhasta nende südamed, anna armu, et nad õpiksid Sind ja Sinu sõna kalliks ja oluliseks pidama. Tõsta üles üks põlvkond noori, kelle süda põleb Sinule. Juhi neid, suuna neid, õpeta ja kasvata. Issand, me palume jätkuvalt meie maa ja rahva eest. Pööra meie südamed Sind kartma ja austama. Tõsta üles eestpalvetajad kogudustes. Anna visioone, nägemusi, tunnetust! Palume, et paljud võiksid pöörduda Sinu poole, otsides Sind kogu südamest. 


Otsisin siit blogist midagi muud, kuid sattusin ühe ammuse blogipostituse peale, mis mitmeski mõttes puudutab tänast teemat   http://armuaken.blogspot.gr/2011/12/valmistage-issandale-teed.html 

Jeremija 35/52. Reekablaste eeskuju

Loe eelnevalt Jeremija 35. peatükk.

Reekablased olid keenlased (1Aj 2:55), kes olid Moosese äia suguvõsast (Km 1:16). Nad polnud Iisraeli soost, kuid elasid nende keskel ning olid nende suhtes sõbralikud ning mõnikord aitasid ka vaenlase vastu, nagu keenlase Heberi naine Jael kohtumõistjate päevil (Km 4:17 jj). Saul manitseb neid tulema välja amalekkide linnast, et ta neid ei hävitaks (1Sm 15:6 ). Jehu, Iisraeli kuningas oli maksnud kätte Ahabi soole, esiisa Reekab oli talle seal abiks olnud (2Kn 10:15 ). Esiisa Joonadab oli neile andnud kummalised keelud ja piirangud (mitte juua veini, külvata seemet, istutada viinamägesid ega ehitada kodasid, vaid elada telkides) (Jr 35:6-7) ning tema järglased olid neid 300 aastat pidanud (35:8-10) ning tulnud Jeruusalemma ainult sõjapakku (35:11), kuid sealgi jätkasid elamist telkides. Oletan, et need keelud pidid nende head põlve võõrastena seal maal pikendama seepärast, et nad ei peaks maaküsimuste üle vaidlema hakkama iisraellastega, kellele maa oli tõotatud Jumala poolt ning muutunud justkui osaks nende identiteedist.

Kogu peatüki mõte on selles, et see grupp inimesi austab oma esiisa korraldusi jäägitult ning ei astu neist üle, samal ajal kui usklikud (iisraellased) mõtlevad ise endale välja vabandusi, kuidas Jumala valitsuse alt pääseda, samal ajal kutsudes teda edasi Isaks ja noorepõlve sõbraks (Jr 3:4-5). Malaakia raamatus on küsimus: Kui mina olen Isa, kus on siis mu au?! Ja kui mina olen Issand, kus on siis mu kartus?! (Ml 1:6) Tundub, et nagu Jeesus ütles, on selleski olukorras 'selle ajastu lapsed oma sugupõlve suhtes targemad kui valguse lapsed?' (Lk 16:8)

Nii neil kui ka meil oli/on Elav Jumal, kes oma rahvast piiritult armastab ning nendega südamest südamesse suhelda igatseb. Miks küll ajuti siis näime arvavat, et me seda ei vaja või et suudame ilma hästi hakkama saama. Kui Jumal räägib ja saadab prohveteidki, aga rahvas ei kuule ega pane tähele, on sellel ülirängad tagajärjed (Jr 35:15-17).  Peaksime olema valvel märkamaks, kui Jumala pale on meist pöördunud ning ta enam ei suhtle meiega--Sõna on igav, palvetada 'ei viitsi' ning nii mõnedki möödalaskmised, mille kohta Jumala Vaim muidu ehk märku annaks, annab ära õigustada, et 'ah mis see ka ära pole' ... Kui nii on juhtunud, aitab just meie püsiv, järelejätmatu palve meid 'rajale tagasi', sest see avab muuhulgas Jumalale võimaluse me teekonda korrigeerida. Ja üleüldse on meil kõigil veel oh kui pikk tee minna... Andku Issand armu, et oskaksime Teda tähele panna ja järgida nii, nagu Tema seda väärib.

Kallis Issand, anna meile armu, et Sa ei peaks ükskord meile ütlema, et me ei ole Sinu häält kuulnud ega Sind järginud. Anna armu tähele panna Sinu vaimu märguandeid ning teha seda, mida Sina meile südamele paned. Tänu Sulle, et isegi see, kuidas Sa meid korrigeerid ja kasvatad, on imeline. Palume, et Sa tõstaksid Eestimaal üles eestpalvetajate armee, kes teenib Sind vaimus ja tões. Anna armu uuele riigikogule ja loodavale valitsusele, muuda inimeste südameid, anna visioone, ilmutusi, Sinu tarkust, kingi kaastunnet vaeste suhtes ning õigluse tunnetust. Palume, et jumalakartus võiks tulla kõigi üle, kes avalikus ruumis sõna võtavad. Too oma kartus ka kogudusse, puhasta seda ja pühitse oma Pruut, et ta võiks Sind, kallis Jeesus, kogu südamest armastada ja järgida.  Kaitse meie maad ja rahvast; täname, et veel on armuaeg. Sinu tahe sündigu Eestimaal! Ole ülistatud ja kiidetud, Auline Kuningas! 

Jeremija 34/52. Vabastusaasta

Loe eelnevalt 34. peatükk.

Siin peatükis on kaks teemat. Esimene neist on prohveteering Sidkijale, mis kõlab justkui julgustusena, et ta ei lange mõõga läbi. Tuuakse välja kõik positiivne, mis temaga veel juhtub. Negatiivsetest asjadest-- seda et kõigepealt tapetakse ta silme all kõik ta pojad ning seejärel torgatakse ta enda silmad välja ning ta veetakse vaskahelates Paabelisse (2Kn 25:7)-- prohveteering vaikib. On see Jumala peen huumorisoon või 'lihtsalt' 'külvi ja lõikuse' seadus?! Kuningas, kes oli tunnistanud vaid positiivseid sõnumeid ning negatiivseid maha vaikinud ja sõnumitoojat taga kiusanud, saab oma langemise sõnumigi positiivsena ning on kahjuks seetõttu täiesti ette valmistamata selleks, mis juhtuma hakkab. Kuningas Taavet selgitab: Ps 18:26-27 Heldele sa osutad heldust, laitmatu mehe vastu sa oled laitmatu; puhta vastu sa oled puhas ja kõvera vastu sa osutud keeruliseks. Jumal vastab meile nii, nagu me taluda suudame.

Teine teema on vabastusaasta. 5 Moosese 15 peatükk selgitab selle olemust täpsemalt. Ühest küljest oli see sotsiaalse õigluse süsteem, mis võimaldas vältida sotsiaalset kihistumist. Iga seitsme aasta tagant said vaesed ehk mitte kõige paremini toimetulevad inimesed võimaluse alustada 'puhtalt lehelt', sest nende võlad kustutati. Ilmselt siis pidi võlausaldaja laenu andes ka mõtlema, et ta laen täidaks õiget eesmärki, sest risk oma vara mitte tagasi saada oli suur. Samas meelitavad tänapäeval mitmed laenufirmad kliente, kutsudes elama üle jõu ning apelleerides himudele, nii et inimene pahatihti ei mõistagi, millisesse lõksu ta seeläbi langeb.

Teisalt oli see vabastus ka rikastele materiaalse maailma köidikutest--toimetulev, 'mittevaene' inimene sai selle seadmise kaudu endale meelde tuletada ja teistele näidata, et kõik, mis tal on, kuulub tegelikult Jumalale. Ta võib heldesti 'avada oma käe' vennale, hädalisele ja vaesele, sest ta on mõistnud, et tema toimetulek on vaid Jumala arm ja õnnistus (34:10-11). 

Jumala südames on vaesed kindlasti aukohal. Js 58 räägib õigest jumalateenistusest/ paastumisest, mille lahutamatu osa on vaeste auväärne kohtlemine (Js 58: 7-10), mis avab taevauksed 'mittevaestele'. Jeesus, kui ta maa peal käis, kuulutas 'vabastust vangidele' ning ka vaesus on mingis mõttes vangistus (Lk 4:18). Jakoobuse kiri tegeleb selle temaatikaga, eriti Jk 2 ja Jk 5, aga ka näiteks 1:10 rikas (kiidelgu) oma madalusest, sest ta kaob nagu rohu õieke...  Meenub ka vaese Laatsaruse lugu, kus rikas mees oli oma lohutuse juba selles elus kätte saanud  Lk 16:25. Näiteid on Uues Testamendis aga veel palju enam... 

Tulles tagasi Jeremija juurde, jõuame Sidkija-aegsesse Jeruusalemma. Sidkija oli vabastusaasta välja kuulutanud. Alguses oli rahvas seda hea meelega järginud, kuid siis oma sulased ja teenijad uuesti tagasi võtnud (34:15-16). Eks 'oma särk ole ihule ikka ligemal' ja lähtuti praktilistest kaalutlustest--töö vajas ju tegemist ja elu pidi edasi minema. Jumala käsud tundusid kauged ja liiga abstraktsed, et neid tõsiselt võtta. Jumal nimetab seda tema nime teotamiseks (s 16) ning pakub lepingu rikkujatele 'vabastust' mõõga, katku ja nälja läbi (s 17), kui Tema algselt pakutud vabastus mammona köidikutest ei sobinud. Tundub, nagu oleks just see tegu olnud viimaseks piisaks Jumala kannatlikkuse karikasse, mis seejärel üle hakkas voolama.  

18. salmi mõistmine võiks valmistada meile kimbatust, kui me ei teaks, et just niimoodi sõlmiti Vanas Testamendis lepinguid. Ka Jumala leping Aabra(ha)miga sõlmiti samamoodi (1 Mo 15:8-10). Loomad raiuti pooleks ning need pooled pandi vastakuti koridorina maapinnale. Lepingupooled käisid mõlemad sellest koridorist läbi ja ütlesid, et tehtagu minuga nagu nende loomadega, kui ma seda lepingut murran.  Aabra(ha)mi lepingu puhul oli tähelepanuväärne, et kuna see oli Jumala ühepoolne leping, oli Jumal (tulesamba ilmingus) ainus, kes tükkide vahelt läbi käis  (1 Mo 15:17). 

Niisiis, Jumala kannatlikkus kurja tegeva rahva suhtes on otsa lõppenud ning ees ootab sõjaline konflikt ning küüditamine. Sellises olukorras on rikastel kõige rohkem kaotada, eriti kui rikkus oli paigutatud kinnisvarasse.  Kui ka polnud, siis igal juhul kadus sõja puhkedes turvaline keskkond, mis oleks võimaldanud endistviisi rikkust kasvatada. 

Kallis Jeesus, me täname Sind, et Sina oled saanud vaeseks meie pärast, et meie Sinu läbi rikkaks saaksime. Aita meil seejuures tähele panna vaeseid meie ümber ning juhata, mida meie saame teha nende olukorra leevendamiseks. Anna meile mõista, et kõik hea and tuleb Taevaselt Isalt ja meie oma vaev ega muretsemine ei lisa sellele midagi juurde. Tänu Sulle, et me võime Sind usaldada oma igapäevastes vajadustes. Tänu Sulle, et Sina annad meile me igapäevase leiva. Anna meile kaastunnet nõrgemate, väetimate ja meist vaesemate suhtes, et Sa ei peaks meie maad tulema lööma needusega. Anna meile armu 'vabaks lasta' kõik meie 'võlglased', mida iganes me arvame, et nad meile võlgu on, sest ainult siis andestad Sina meile meie võlad. Aita meil andestada kõigile, kes meid kuidagioodi riivanud on. Puhasta me süda Sinu vere läbi. Jeesus, me täname Su vere eest, Su surma ja ülestõusmise eest! Tänu Sulle, et Sa loobusid oma jumalikust olust ja tulid siia, et taasühendada meid Isa ja tema armastusega.  Palume oma maa ja rahva Sinu kätte, me täname, et veel on armuaeg. Kaitse ja varja meid oma tiibade varju all. Tõsta üles eestpalvetajad kogudustes, kes seisavad selle maa eest päeval ja ööl, vahimeestena kui kaitsemüür. Palume, et paljud võiksid pöörduda Sinu poole, otsides Sind kogu südamest. Täname ülestõusmispühade jumalateenistuste eest täna me maal. Las Sinu nimi saab suureks ja kõrgeks me maal, õpeta meid mõistam aj tunnetama Sind, nagu Sina seda soovid. Sulle kuulub au, Issand! Nüüd ja igavesti. Aamen.  

Jeremija 33/52. Ohver

Loe eelnevalt 33. peatükk.

Jeremija on endiselt vangis, ilmselt on aeg veel pisut edasi läinud eelmise peatüki prohveteeringutest. Hävitus on veel lõplikult toimumata, kuid juba antakse detailselt pilte taastamisest.

HÜÜA mind, SIIS ma vastan sulle. 

HÜÜA mind, SIIS ma ilmutan sulle suuri asju. 

HÜÜA mind, SIIS ma ilmutan sulle salajasi asju, mida sa ei tea. (33:3) 

Sa pead hüüdma. Ja jääma ootama, mida Tema vastab. 'Hääli' me ümber on mitmesuguseid. Üks kuulutab rahu, teine hävingut, kolmas ärkamist... Kuidas nendest 'sotti' saada? Kas mõistusega 'pusletükke' kokku pannes, et siis võiks 'oma tõde' kuulutada!? Siin on vastus: HÜÜA MIND! Ja küll Tema vastab. Ainult nii võid olla kindel, mida kuulsid ja mitte ainult--kindel ka selles, mida edasi peaksid tegema.

Lugedes salme 4-12 torkab silma see, et Jumal vaatab asjadele hoopis teisiti. Inimlikust vaatenurgast ilmselt ei lohutaks küüditatuid teadmine, et 70 aasta pärast on kodumaal taas kuulda peigmehe ja pruudi lustihäält (s 11). Neile, kes sellise karistuse ja kohtumõistmise alla sattuvad, nende jaoks on valu väga isiklik ja väga sügav. Meie saame neist osa lugedes nende inimeste kirjapandut või vaadates filme. Ühtäkki on kõik neilt võetud ja alustada tuleb päris algusest, kus juures hakkama tuleb saada ränkades tingimustes.

Jumala jaoks on aga tähtis vaid üks... kuidas saada inimesed nii kaugele, et tal oleks võimalik neid puhastada süüst ja neile andestada (33:8), et tuua neile tervist, rahu ja tõde (33:6); kuidas saada nad nii kaugele, et nad vabatahtlikult pöörduksid Tema poole, et kartuse ja värinaga võtta vastu headust ja õnne, mida tema annab (33:9). Rahva heaolu ja hea käekäik on omakorda tunnistuseks Jumala ustavusest ja vägevusest neile, kes on väljaspool.

Lõpliku lahenduse kurjuse probleemile (33:5) toob rahuvürst, Taaveti õiguse võsu (33:15), kes teeb maal õigust ja õiglust. Igaühele, kes teda vastu võtab, annab ta meelevalla saada Jumala lapseks (Jh 1:12). Küllap on aga 'vastuvõtmine' midagi hoopis muud, kui nn 'nelja tõsiasja' ja 'patuse palve' järeleütlemine ja mõistusega jaatamine. Kui kurjuse probleem inimese südames ei lahene, kui ei teki janu Jumala sõna järele ega igatsust palvetada, on Kristuse ohver kasutu ja me pole teda endiselt 'vastu võtnud'. Jumal on õiglane, täielikult püha ja täielikult õige. Tema ei saa lasta pattu oma ligiollu ning peab seda karistama (33:5). Ta on meile valmistanud 'tagavaraväljapääsu', karistades Jeesust surmaga ning teda siis surnuist üles äratades deklareerinud, et patt on võidetud ja ligipääs tagasi Jumala juurde avatud! Kui aga meie seda südamest, kõike muud hüljates, vastu ei võta, tuleb meil endiselt nii isiklikult kui rahvana oma patud ise 'lunastada', makstes nende eest mistahes hinda, ajuti ka kõrgeimat. Ja kusjuures mistahes hoone, kus vabal päeval koos käiakse, ei päästa (Jr 7:10).

18. salm ütleb, et Jumala palge ees ei puudu preester, kes ohverdaks põletus-, tapa- ja roaohvrit iga päev. Vana Testamendi ohvritalitus nagu me seda teama, on lõppenud, sest Jeesus, veatu ohvritall viis iseenese vere kõige pühamasse paika (Hb 9:11-12). Mida siis tähendab ohverdamine 'iga päev'? Teame, et Jeesus ohverdas oma maise elu päevil 'palumisi ja anumisi suure hüüdmise ja pisaratega selle poole, kes teda võis päästa surmast (Hb 5:7).  Nii et Jumala silmis on see ohver. Nüüd on maa peal Kristuse ihu, kogudus, kes samuti on kutsutud 'ohverdama' (Hb 13:15 ), palves ja Jumala sõna tunnitamises neile, kes Teda veel ei tunne. Niisiis, meist igaühest sõltub, kuidas see tõotus/prohveering (s18)  täituda saab.

Viimane osa räägib sellest, et Jumala asjad on püsivad. Tema tõotused on 'jah' ja 'aamen'. Kui kõik ei lähe nii nagu loodeti, on 'viga' alati meis ja mitte selles, et Jumal oleks tujukas või muudaks käigupealt oma plaane. Tema on ustav, nii nagu on kindel päeva ja öö vaheldumine. Seegi on Jumala leping (33: 20) ning ööpäeva vaheldumine peaks meile igal päikesetõusul ja -loojangul meelde tuletama Jumala headust, ustavust ja vägevust.

Kallis Taevane Isa, me täname Sind selle eest, kes Sa oled. Täname, et oled loonud, taeva ja maaa, päikese ja kuu ning tähed taevasse. Täname Sind Sinu lepingu eest päeva ja ööga, mille kaudu Sa meid lased tegutseda päeval  ning annad kosutust öösel.  Täname Sind Su lepingu eest Su sulase Taavetiga, kellel ei puudu 'võsu' Sinu palge ees. Täname Sind, Jeesus, et Sina oled see rahuvürst, Issand, meie õigus, kes pidi tulema. Täname Sind Sinu igavese lepingu eest. Täname, et me võime uskuda Sinusse ja Sinu vere väesse, mis tänagi veel puhastab, tervendab ja vabastab, kõiki, kes Sinu poole pöörduvad. Tänu Sulle, et ka meie võime ohverdada palumisi ja anumisi suure hüüdmise ja pisaratega, teenides Sind oma palvekambrites. Aita meil hüüda Sinu poole kõigega, mis meis on, et Sina võiksid meile ilmutada oma suuri ja salajasi asju. Anna armu, et eesti rahvas võiks vastu võtta Sinu vereohvri ning südamest pöörduda Sinu poole. Puuduta südameid homsete pühade ajal, kui tavalisest rohkem inimesi on kirikutes, puuduta meid oma Vaimuga, anna igatsust, mida miski ega ükski kustutada ei saaks. 

Jeremija 32/52. Tehing

32. peatükk. Jeremija on vangis. Tema süü seisneb selles, et ta on kuulutanud, et linn langeb Paabeli kuninga kätte ja kuningas Sidkija ei pääse (32:3-4). Tähelepanuväärne on aeg, millal see kõik toimub. Sidkija valitses 11 aastat, tegevus toimub 'Sidkija kümnendal aastal', seega aasta enne õudset lõppu. Just sellisel ajal tuleb Jeremija juurde onupoeg ja pakub müüa põldu, mille suhtes Jeremijal ostueesõigus oli. Ja Jeremija ostabki. Iseenesest majanduslikult täiesti kahjulik otsus, kui tead, et varsti pole kõigest sellest midagi järel. Kuna prohvet oli aga Jumalale sõnakuulelik, siis ta tegi seda prohvetliku teona, et näidata, et häving ei ole lõplik ja seda ostukirja võib tulevikus veel vaja minna (32:13-14). Kummatigi närib teda ennast küsimus, et mis selle kõige mõte oli? Ja Jeremija pöördub Jumala poole ning palvetab ülivõimsalt:

17 „Oh Issand Jumal! Vaata, sina oled teinud taeva ja maa
oma suure rammu ja väljasirutatud käsivarrega: ükski asi ei ole
võimatu sinul, 
18 kes osutad heldust tuhandeile, aga tasud vanemate süü
nende laste sülle pärast neid; sina oled suur, vägev Jumal,
kelle nimi on vägede Issand, 
19 suur nõu ja vägev teo poolest, sina, kelle silmad on lahti
inimlaste kõigi teede kohal, et anda igaühele tema teede ja
tegude vilja järgi, 
20 sina, kes oled teinud tunnustähti ja imetegusid
Egiptusemaal ning teed neid tänapäevani Iisraelis ja muude
inimeste seas, ja kes oled teinud enesele nime, nõnda nagu see
tänapäeval on. 
21 Sina tõid ära oma Iisraeli rahva Egiptusemaalt
tunnustähtede ja imetegudega, vägeva käe ja väljasirutatud
käsivarrega ning suure hirmu abil 
22 ja andsid neile selle maa, mille sa vandega olid tõotanud
anda nende vanemaile, maa, mis voolab piima ja mett. 
23 Aga kui nad tulid ja võtsid selle omaks, siis nad ei
võtnud kuulda su sõna ega käinud su Seaduse järgi, nad ei
teinud midagi kõigest sellest, mida sa neid olid käskinud teha;
seepärast lasksid sa tulla neile kogu selle õnnetuse. 
24 Vaata, piiramisvallid ulatuvad linnani, et seda vallutada,
ja linn antakse mõõga, nälja ja katku abil kaldealaste kätte,
kes sõdivad selle vastu. Millest sa oled rääkinud, see on
sündinud, ja vaata, sa ise näed seda. 
25 Aga sina, Issand Jumal, ütlesid mulle ometi: Osta raha
eest enesele põld ja võta tunnistajad, ehk küll linn antakse
kaldealaste kätte!” 

Enamik palvest on ülistus ja Jumala suuruse ning vägevuse tunnistamine. Kuidagi möödaminnes mainib ta lõpuks, mis teda häirib. Ja Jumal vastab talle. Otse. Alguses küsib ta justkui, kas prohvet siis ei usu, et miski pole Jumalale võimatu? (32:27, vrdl. s 17). Samas selgitab ta veelkord olukorda, andes seeläbi selgust, turvalisust, aga ka lootust. See palve on üks suurepärane näide, kuidas esmalt Jumala riiki ning tema õigust otsides kõik muu sellele pealekaubaks antakse.

Selle peatüki põhjal võiksime mõtelda kolmele teemale:
1) Vangistuses viibimine Jumala sõna ehk Kristuse pärast... Lihtsalt seetõttu, et sõnum oli 'vale'. Selle sama pärast löödi risti Jeesuski...
2) Meie suhted materiaalsete väärtustega. Kas nõustuksime, kui Jumal käsiks mingi täiesti kahjuliku tehingu teha; kas teeksime seda puhtalt sellepärast, et Tema seda palus; Tema, kes oma poegagi ei säästnud meie eest. Kas annaksime oma 'eesli' lihtsalt sellepärast, et 'Issand vajab teda'. (Lk 19:30-31). 
3) Soovitaksin võtta see palve (s. 17-25) ning uuesti lugeda/ümber kirjutada, kohendades selle vastavaks Jumala uuele päästetööle ning meie oma/riigi olukorrale. Ja oodakem ja vaadakem, kuidas Jumal seejärel rääkima hakkab.

Samas on siin ka vägagi Suure Reedega seotud viide Jumala päästele Egiptusest, kui Tema nad väljasirutatud käe ja imetähtedega välja tõi. Viimasel ööl, valveööl, pidi iga pere tapma ühe lambatalle ning verega määrima uksepiidad, et surmaingel nende kojast mööduks ega tooks esmasündinutele surma nagu Egiptlaste kodades (2 Mo 12). Nüüd on Kristus, Jumala Tall, tapetud ja Tema veri on toonud pääste kõigile, kes oma 'uksepiidad' sellega tähistavad ning selle vere varju all kaitset otsivad; ta on meie patud ise kandnud üles ristipuule oma ihus, et meie pattudele ära sureksime ja elaksime õigusele; see on Jumala Tall, kelle vermete tõttu me olete terveks saanud (1 Pt 2:21-25). Teine viide Suure reede sündmustele on põllu ostmine. Teatavasti ostsid ülempreestrid verepõllu raha eest, mille Juudas oli tagastanud, kui oli oma Issanda ära andnud (Mt 27:6-9)

Peatüki lõpuosa räägib taas sellest, kuidas Jumal toob tagasi oma rahva, kellega ta tahab teha igavese lepingu, mille tagajärjel tuleb jumalakartus inimeste südamesse (32:40). Ta annab neile ühesuguse südame ja tee (32:39). Sel ajal muutub väärtuslikuks ka Jeremija ostetud põld ja selle ostukiri, õnnistuseks järeltulevatele põlvedele (32:43-44). See on ka omamoodi meeldetuletus, et mitte kõik teod ja ohvrid ei too käegakatsutavat 'tulu' koheselt, mõnedel ohvritel on väärtus alles tulevaste põlvede jaoks.

Kallis Jeesus! Täname Sind Sinu surma eest. Tänu Sulle Su vere eest, mis voolas, et vabastada meid. Täname Sind, et see ei ole nagu sikkude ega vasikate veri, vaid Sinu kui püha Talle veri, millega Sa läksid kõige pühamasse paika ja saavutasid igavese lunastuse. Palume Sind, et mõistaksime Su ohvri suurust ja oskaksime seda kalliks pidada. Puhasta meie südametunnistus surnud tegudest teenima elavat Jumalat. Jumal, me täname, et Sina paljastad pimeduse viljatuid tegusid meie sees ja meie ümber. Täname, et mitmed kuriteod on saanud avalikuks. Õnnista eriliselt politseid ning too veel enam päevavalgele seda meie ümber, mis sind ei austa. Las Sinu õiglus valitseda me maal. Anna armu, et mõtleksime ka vaestele, anna tunda, kuidas Sa tahad meid näha teiste inimeste olukordade lahendusena. Kõige enam me palume aga, et me võiksime üks olla, nagu Sinu Jeesus, Ketsemani aias Isa poole palusid, palume, et Sinu ihu, Su kogudus võiks Sinu vaimus ühiselt ellu viia Sinu plaane ja tegusid. Jeesus, Sa kunagi ütlesid, et suurim tegu on see, et me usume Sinusse. Issand, kasvata meie usku, vii meid sügavamale Sinu sisse, et me armastus võiks kasvada; me tunnetus võiks kasvada ja Sina võiksid saada suureks meie sees ning seeläbi saada avalikuks maailmale. 

Jeremija 31/52. Jäägi õnnistus

31. peatükk.

Taas kohtame siin kirjakohta, mida sageli tsiteeritakse: Ma olen sind armastanud igavese armastusega, seepärast jääb mu osadus sinuga (Jr 31:3) ja taas olen näinud seda kasutatavat n.ö 'tühjalt kohalt', peaaegu et Jumala kõikelubava ja -salliva armastuse tõestuseks. Ometi polnud see armastus pime ega kõikelubav, sest siin räägitakse ajast, kui kõik karistus on kantud ja rahvas on taas pöördunud kogu südamest Jumala poole ning Tema hakkab neid uuesti üles ehitama.

Veel räägitakse siin 'jäägist’. Kui kurjus ja vastuhakk lähevad väga suureks, toob Jumal karistuse, kuid samas jätab alati jäägi, kes on ustav ja Tema plaane edasi viib. Nii oli see Noa ajal, kui 'jäägiks' oli Noa perekond, need kaheksa hinge, kes päästeti läbi vee (1Pt 3:20). Kõrbes tõotatud maa poole liikuvatest tuhandetest, kes Egiptusest välja olid tulnud, pääses sinna vaid kaks, Kaaleb ja Joosua. Eelija oli omal ajal väga heitunud, arvates, et ta on üksi järele jäänud (Rm 11:3), samas oli Jumalal varuks lausa seitse tuhat meest, kes ei olnud kummardunud baalide ette (Rm 11:4). Jesaja kasutab seda väljendit nende kohta, kes Iisraelist lõpuks Messia poole pöörduvad: Olgu Iisraeli sugu otsekui mereliiva, ometi pöördub sellest vaid jääk (Js 10:22). Kas sama analoogiat saab kasutada ka koguduse kohta, sõltub sellest, millist teoloogilist positsiooni esindatakse--kas arvatakse, et see käib (vaid) füüsilise Iisraeli, (vaid) koguduse või mõlema kohta. Rooma kiri annab minu meelest küll arvata, et ka füüsiline Iisraeli 'jääk' taastatakse 'armuvalikut mööda' (Rm 11:5). 

Samamoodi on ka selle peatüki kohta mitmeid vastakaid arvamusi. Kui arvata, et see vaid koguduse kohta käib, siis mida teha salmidega nagu: Tema, kes pillutas Iisraeli, kogub ja hoiab teda?  (31:10). Siinkohal ei ole mul aega ega tahtmistki seda diskussiooni arendada, seda enam, et tegemist on ühe mehe unenäoga (31:26) :-). Igal juhul avaneb siin üks ütlemata rõõmus vaatepilt sellest, kuidas Jumala lunastus saab nähtavaks. Inimesed ilutsevad ja säravad Jumala ustavuse ning headuse pärast: nende hing on nagu kastetud rohuaed ja nad ei närbu enam (31:12), olles trööstitud ja kosutatud kuni küllastumiseni (31:13-14). Samas meenutatakse hukkunuid (31:15; 31:18), kuid nähakse selles oma süüd ning võimalust meeleparanduseks (31:19).

Jumal igatseb andestada (31:20) ning ootab, et rahvas peaks meeles 'märgikive' ja rada, mida nad on käinud. Suurimaks tähiseks läbi kogu ajaloo on Jeesuse rist. Nagu kunagi pani Jumal merele piiri, öeldes, siiamaani ja ei mitte enam Õp 8:29, samamoodi pani Jeesus piiri patule, pakkudes igaühele võimalust pöörduda, kui me vaid tunnistame, et tema vereohver ka meie pattude eest on maksnud, ning otsustame elada Temale. Tule tagasi, inimlaps, sest vaid Jumalas leiad sa rahu! (31:21)

Iisraeli ja Juuda sooga tehakse uus leping (31:31), sest vana leping, mis tehti Egiptusest välja tulles, on rahva poolt murtud (31:32). Uus leping kirjutatakse südamesse (31:33) ja siis on tunnetus Jumalast nii elav, et sellekohast õpetust polegi enam vaja (31:34). Meile meeldib mõelda, et Jeesuse läbi me olemegi sellises uues lepingus, kuid miks siis meie tegude viljad koguduses rohkem sõnakuulmatu Iisraeli tegusid/vilju meenutavad?  Ehk selle uue lepingu toimima hakkamiseks ei piisa vaid nelja tõsiasja tunnistamisest ja 'patuse palvest'?  Ehk on see uus leping ka kättesaadav praegu vaid jäägile, kes Tema seadusi, Tema sõna, Tema ligiolu kõigest kõrgemaks hindavad ning Teda otsivad kui kõige hinnalisemat aaret (Mt 13:44)

Kallis Jeesus, me täname Sind Sinu ülisuure armu eest! Täname, et Sina oled ustav ja Sinu plaanid täituvad ka siis, kui meie inimestena oma osa tegemata jätame. Täname, et Su ustavus on suur ja Su arm on uus igal hommikul. Tänu Sulle, Jeesus, selle 'märgikivi' eest, mille Sa seadsid Kolgatale. Tänu Sulle vere eest, mis voolas Sinu ristist. Täname, et see on uue lepingu veri, mis võib muuta igaühe südame, kes Sinu poole pöördub ja kõike muud hüljates Sind otsib. Anna ennast tunda otsijatele, Jeesus! Me täname, et Sa oled viimasel ajal andnud meile prohvetlikku lootust ja rõõmu. Tõsta Eestimaal üles inimesed, kelle süda põleb Sinule, kes kuulevad Su häält ning ei kaldu sellest ei paremale ega vasakule. Tee teoks oma plaanid Eestimaal! Sinu tahe sündigu me maal! 

Igapäevased palveteemad:

1) et Jumal tõstaks üles eestpalvetajate armee, kes seisaks vahimehena maa ja rahva eest:

2) et Jumala tahe sünniks riigivalitsemises; Jumal annaks tarkust valitud riigikogule ning pööraks nende südamed;

3) ühe või mitme (vabalt valitud) hääleka jumalavastase arvamusliidri pöördumise pärast;

4) et Jumal puhastaks oma koguduse ning ilmutaks oma au me maal imetegude ja tunnustähtede kaudu;

5) et Jumal kaitseks Eestit, Baltikumi ja kogu Euroopat

Kaeva kaevud lahti!!!

Hiljutine prohveteering Eestimaa kohta lubab avada iidsed portaalid ning tuua ennenägematut õnnistust me maale. Täna hommikul ärgates oli postkastis prohveteering Redigging the wells, kuigi ma pole isegi enam nende listis. Selles prohveteeringus lubatakse kõigile, kes 90 päeva jooksul end eriliselt pühendavad, väga suurt õnnistust. Jumal püstitab kaitsevalli nende inimeste ümber ning see kaev, mida nad kaevavad, saab olema nii sügav, et inimesed saaksid tulla nende juurde; inimesed, kes on saanud haiget, on raskustes ja elavad ilma sihita, tulevad nende kaudu Jumala juurde. See kõnekujund kaevudest pärineb 1 Moosese 26, kus Iisak kaevab lahti oma isa Aabrahami kaevatud õnnistusekaevud, mille vaenlased (vilistid) olid mullaga matnud. See on võimas kujund sellest, et Jumal tahab endisaegsed õnnistused taastada.

Miks ma seda siin refereerin? Sest kaks päeva enne selle Eestimaa prohveteeringu lugemist, laupäeva õhtul, olin ma kirjutanud  Jeremija 29. peatüki kohta (vt kaht viimast lõiku enne palvet), et igasugused visioonid võivadki jääda unistusteks, kui neid oma südamest läbi ei lasta ega Jumala ees sügavas palves läbi ei 'katsuta'. Üsna samal ajal mõistsin ka seda, et vaatamata Jumala tõotusele (vaid) 70-aastasest vangipõlvest oleks seegi jäänud vaid unistuseks, kui Taaniel poleks palves võidelnud selle täitumise pärast. Ja kui täna tuli see kaevude lahtikaevamise lugu, siis mõistsin, et nad on kõik miskitpidi seotud.

Seega tahaksin täna rõhutada, et ilmselt on aeg käes, et pühenduda nii oma palvekambris kui koonduda kogudustes. Need suurepärased visioonid me maa ja rahva kohta ei saa iialgi täituma, kui pole Taaniele, kes Jumala ees seisaksid ja end 'lõhki käristaksid'. Tõepoolest, Jumal otsib hetkel ka meie maal inimesi, kes teda Tema sõnast kinni võtaksid, taevariiki ründaksid ning enne lahti ei lase, kui tõotused täituma hakkavad. Tehkem seda need 90 või mitu iganes päeva Issand me südamele paneb ja vaadakem, kuidas Ta meid kätte saab ja mida Ta meie maal korda tahab saata... 

Kallis Taevane Isa, me täname Sind Su imeliste tõotuste eest meie maa ja rahva suhtes. Täname sind ärkamiste eest, mis on olnud me maal, ärkamiste eest, mis on muutnud inimsüdameid ning uuendanud ühiskonda. Anna meile armu lahti kaevata need iidsed kaevud, mis on olnud kinni maetud ja mulda täis loobitud. Anna meile rõõmu lootuses, vastupidavust viletsuses, püsivust palvest! Anna meile püsivust, kuni kogeme läbimurret Sinu vaimus. Anna meile suurem ilmutus sellest, kes Sina oled, et võiksime Sind järgida kogu südamest. Aita, et meie südamete templist ja uuendatud kaevudest võiksid pidevalt voolata välja eluvee jõed. Jeesus, me täname Sind Su vere eest, mis tänagi veel tervendab, päästab ja vabastab. Me palume Sinu vere varju me maale ja rahvale. Sündigu, Issand, Sinu tahtmine, nagu taevas nõnda ka meie maal.  

Igapäevased palveteemad:
1) et Jumal tõstaks üles eestpalvetajate armee, kes seisaks vahimehena maa ja rahva eest:
2) et Jumala tahe sünniks riigivalitsemises; Jumal annaks tarkust valitud riigikogule ning pööraks nende südamed;
3) ühe või mitme (vabalt valitud) hääleka jumalavastase arvamusliidri pöördumise pärast;
4) et Jumal puhastaks oma koguduse ning ilmutaks oma au me maal imetegude ja tunnustähtede kaudu;
5) et Jumal kaitseks Eestit, Baltikumi ja kogu Euroopat