Olen endiselt Reeküla lainel ja mõtisklen sõnumitele, mida kuulsin. Läbivateks teemadeks olid lambid, õli, 10 neitsit, Jeesus, kes peigmehena tagasi tuleb. Ja siis üks nägemus vintsutatud rahvahulkadest, kellel ei ole karjast. Ja üks mõistulugu mereäärsetest päästejaamadest, mis ajapikku üksteise järel klubideks muutusid ja need liikmed, kes inimesi päästa tahtsid, endi hulgast välja heitsid. Kindlasti oli teemasid veelgi, püha preesterkond ja elavad kivid, näiteks. Ja mitmesugused raamatud, mida Jumala juures kirjutatakse.
Valgus võidab! kinnitas see pastor veendunult, kes teistkordselt! sama sõnumi ja sama kingitusega (sic!) kantslisse astus. kuna esimene kingitus oli olnud ühiskingitus, võib öelda, et lampe ja õli kingiti Kuressaarest Kärsani ja Virust Võruni (see viimane pole päris täpne, kirjanduslik liialdus lihtsalt).
Valgus võidab! Ega selles ei kahtlegi eriti vist keegi. Minu meelest on aga suuremaks küsimuseks, millisel poolel oled Sina ja olen mina, kui raamatud avatakse. Sest nisu ja luste näevad praegu veel üsna samamoodi välja. Seega, miski väline ei saa olla kindlaks tõendiks. Ei see, kes kui hästi keegi Sõna jagab või isegi prohveteerib. Te olete minu nimel teinud suuri asju, ma pole teid eladeski tundnud. Või need samad neitsid, kes kõik üsna ühtemoodi välja nägid. Kui nad siis lõpuks õliga tagasi tulid, vastas Peigmees, et ta ei tunne neid.
Üks kuulsamaid Jeesuseaegseid prohveteid oli ju tolle aasta ülempreester, kes prohveteeris, et parem on, kui üks inimene sureb paljude eest, kui see, et kogu rahvas otsa saab. Ta isegi ei mõelnud, et ta tol hetkel prohvet oli. Lihtsalt ütles oma common sense tunde välja. Aga ometi on see üks Vaikse nädala suuremaid prohveteeringuid.
Ja see kord, kui Jumal looma kaudu rääkis, kus koormakandja loom rääkis inimkeelil ja takistas prohveti jõledust. Et see oli esimene kord, aga kindlasti mitte viimane. Ju on neid "eesleid" veelgi olnud, kes küll sõnumi kohale viivad, kuid ise sellest osa ei saa. Jumal võib sind väeliselt kasutada, kuid samas võid olla kui palgaline, keda Isa kojas ju palju oli--need, kel on kindlad töökohustused, kindlad kohtumisajad (ka arenguvestlused) ülemusega (st kindlad palveajad), nad on ustavad ja hoolsad. Aga see perekonna värk on midagi hoopis muud...
Samavõrra ei anna päästekindlust hoolikalt klantsitud välispilt. Ehk teoloogiliselt rääkides isiklik pühitsus. Lõpuni rõõmsameelne või headusest pakatav inimene ei ole tingimata see, kes kaasa saab. Või enesega nii füüsiliselt kui emotsionaalselt toimetulev isik. Loeb vaid õli ja varjul olev südame inimene. Sest igasugu eneseabi kursused suudavad meid rikkaks ja edukaks teha ka ilma Jumalata. Ja kui "kristlik" mõistena lisada ehk siis kristlik eneseabi, siis tähendab see vaid seda, et Jumalat kasutatakse ühe meetodina. Ei enamat. Sest taotletakse ikkagi vaid Jumala ande, mitte Teda ennast ega lähedust temaga.
Mis siis on tähiseks? Kui mitte teistele ja väliselt, vaid mulle endale?! Eks ikka see, et ma 1) elan Lunastuse reaalsuses ja 2) et ma Jeesusest ei pahandu. Ei pahandu sellest, mida Tema teeb (ja kelle kaudu Ta suvatseb seda teha) ega sellest, mida Tema tegemata otsustab jätta (või keegi inimene mu ootusi ei täida). Selline pahandumatu süda ju ongi see, mis ei otsi omakasu, ei ole kade, ei suurustle, ei tee ligimesele kurja jne Seal pole viha juuri, mis üles kasvades paljusid rüvetaks.
Hoiatab ju Jakoobuski, et kui meie südames on kibedat kadedust ja riiakat meelt, siis ärgem valetagem tõe vastu. Mitte et tõde sellest kuidagi määrduks, vaid selle pärast, et me ise ei taipa siis enam heal ja kurjal vahet teha. Sest me ei suuda midagi tõe vastu, vaid üksnes selle poolt. Tõde jääb ise püsima, ka valelike inimeste läbi (nagu Paulus tabavalt kirjeldab).Või eeslite kaudu. Või kisendavate kivide kaasabil. Jumalal pole ju ükski asi võimatu.
Selles olen ma ka veendunud, et mida kauem on inimene Jumalariigi tööl, kuid oma südame vajadusi ja sisemisi signaale tähele ei pane, seda enam ta paadub, kuni ühel päeval on müürid ta ümber sulgunud. Tee, mis tahad, välja ei näe. Ja Jumal ei võta ju tagasi oma armuande ja kutsumist. Nii nagu endine imemehest rändjutlustaja võib nüüd pärast ühist joomingut oma kaaslastele evangeeliumi kuulutada, nii et nad kõik laua all nuttes meelt parandavad, võib ka näiteks aastaid päeva koormat ja palavust kandnud pastor, kes osaduse ära on kaotanud, säravalt jutlustada. Mõned ebakohad ja Jumala Sõna väänamised küll on, kuid ega nad väga välja ka ei paista. Sõnad on ju õiged ja igati järgimist väärt. Ja meile kohustuseks, st järgida sõnu, mitte tegusid.
Mõnikord aitab sellisest august välja (või vähemalt augu äärele) mingi suur tragöödia, mis sellele surmavankrile pidurit püüab tõmmata. Kuid ka siis on meil valida. Kas lasta Dr. Jeesus meie südant opereerima, või tõusta kohe krapsti püsti ja uuesti sadulasse hüpata. Sest töö vajab ju tegemist ja kui mina ei tee, ei tee keegi. Aga seda tunnetust ei ole, et kui ma ise olen oma esimese armastuse kaotanud, siis ei ole ka minu tööst mingit püsivat kasu. Selline töö pigem paadutab, eelkõige mind ennast, aga ka kõiki neid, kes mind kuulevad.
Kuid see armastus on olemas. See esimene armastus ootab meid, on kogu aeg oodanud, et me oma rabelemise jätaks ja osadusse tuleks. Et Jeesus oleks meie Magnificent Obsession (Imeline Kinnisidee), mu eksistentsi algus ja lõpppunkt. Sest ainult Jeesuses olles ja Temaga käies on meil lootust pääseda. Ainult nii on süda pehme ja õli võib lambis põleda. Tulge osadusse, on Maarjamaa prohvetid meid aastaid manitsenud. Kui kaua keeldume pöördumast oma teedelt?!
Jumal ei vaja Sinu tööd, kui Sa ise tema eest põgened. Tal on palgalisi niigi. Ta tahab Sinu südant. See õrn Jumala Talleke, kes püha verega hinna maksis Sinu eest ja minu eest, et meil oleks elu, seesama Tapetud Tall igatseb Sind armastada selle armastusega, millega Isa Teda armastab. Ta igatseb Su andumust, Su armastust. Pole olemas hullemat asja kogu universumis kui vastuseta jäänud, ärapõlatud armastus. Kui armastus on välja valatud, ootab väljavalaja sellele kohast reaktsiooni. Mida rohkem end armastuses anname, seda enam tahaksime, et teine pool seda vääriliselt hindaks ja vastu võtaks. Ehk vastaks armastusega.
Kallis inime, pane maha kõik, mis sind takistab--ükski patt pole nii suur, et saaks Sind Jumalast ja tema armastusest eraldada. Anna talle see, mida ta tahab. Anna talle oma süda, mis on täis armastust ja andumust. Lase Tema sisse oma kõige keerulisematesse otsustesse. Ole niikaua osaduses, kuni tuleb selgus. Valgus võidab kindlasti! Millisel teel oled sel hetkel aga Sina?
teisipäev, 27. juuli 2010
pühapäev, 25. juuli 2010
Kuivastu-Virtsu
Üks mu endistest võitluskaaslastest küsis, et nojah, tuled siin sellise uue jutuga, et kuidas nii olla saab?l Et kogudus on ju nagu ihu, et kuidas siis saab nii olla, et üks saab ühtemoodi (või uutmoodi) aru, teised aga ei saa päris niimoodi. Täna, olles tagasiteel Reeküla koguduse 100. sünnipäevalt, võin tunnistada, et see pole mingi minu monopol praeguseks ajaks. Jumal tõepoolest räägib nendest asjadest väga mitme tunnistaja kaudu. Täpselt nendest samadest asjadest. Täpselt nende väljenditega. Küsimus aga on selles, et kas me võtame neid sõnumeid tõsiselt või jääme lihtsalt "ilutsema", et ometi kord oli laud vaimulikust roast lookas. Kas teadvustame endale, et JUMAL RÄÄKIS ja OOTAB MEILT VASTUST, või oli see lihtsalt üks kena armastuslaul, ilus kõlalt ja kaunisti kanneldatud... Aga siinkohal mu hommikused mõtted...
Mul on kaks tuttavat, kardinaalselt erinevad mistahes inimlikul skaalal. Üks naine, teine mees, üks noorem, teine vanem, üks... jne. Oma suhet Jumalaga määratlevad nad skaalal "võiks parem olla kuni "kõik on valesti", ehk mõlemad näevad seal arenguruumi iseenda jaoks. Ja ometi, kui neid kuulata, siis põletavaim küsimus on hoopis: kas Jumal saab mind kasutada. Kas ta vaatab läbi sõrmede sellele või teisele mu puudusele (ei räägi siin teadlikult patus elamisest). Et umbes, mis nüüd mina, mina proovisin ja ei tulnud väga hästi välja, aga sõnum ise on ju täitsa nitšhevoo, seda peaks küll levitama. Või teiste eest palvetama, nii et aitab kohe. Ja/või kui mina ei tee, siis ei tee keegi ja jääbki tegemata.
Kolmanda näitena võib lisada inimese, kes leiab, et kõik, mis on väiksem kui pealinn, on tema kutsumise juures liiga väike. Ja Jumal justkui oleks talle andnud uue ülesande ja uue linna, kuid ei saa ju välja minna sellest eelmisest elust, mis ajuti väga suure õnnistuse all on olnud. Ja kahest eelmisest eristab teda ilmselt? vaid see, et ta ei taju, et ta suhe ehk mitte päris enam armastusel ei põhine.
Et siis Jumal justkui hooliks meist meie töö pärast. "Tal on meiega üks plaan", oleme kuulnud. Peame täitma tema tahet, maksku mis maksab. Sest töö on vaja ära teha. Ja Jumal tänatud, et ta minu seda tööd tegema valis, siis saab ikka kindel olla, et tehtud saab! Või siis saame südant valutada, et näed, mul jälle ei tule nii absoluutselt perfektselt välja, järelikult--mis kasu siis kõigest muustki on?!
Minu meelest on kõik need inimesed vangis. Orjuses isakojas. Jumal on kui Suur Töödejuhataja ja meie tema väelised ja mõnikord mitte nii väelised (mis me sinna parata saame, oleme ju vaid nõdrad inimesed) töötegijad. Ja rõõmutseme me muidugi ütlemata suure rõõmuga siis, kui kord saja aasta jooksul on tähtede seis täpselt õige ja meil õnnestub mingi töölõik täpselt nii, nagu planeerisime. Kairos moment! Vaat siis on Jumal ka ütlemata ligidal. Aga muidu, kui midagi suurt ja võimast ei toimu, no siis on kuidagi mitte nii hea.
Evangeelium on rõõmusõnum nendele, kes on väljaspool. Meie oleme seespool, sest x aastat (5, 10, 15, 20 jne) tagasi tulin eestpalvele ja siis käis tuline jutt igalt poolt läbi. Ma kogesin andestust, lunastust, sain puhtaks Jumala ees, hinge tuli rõõm ja rahu. Ei, nüüd enam niimoodi ei ole kohe päris kindlasti, aga no ega kogu aeg ka nii hea olla ei saa. Saaks nüüd veel midagi tema riigi heaks veel teha, siis võiks ehk rahule jääda...
Armsad, kallid, Jumalast armastatud ja hoolitud vennad ja õed! Evangeelium on rõõmusõnum ka meile. See rahu ja andestus, millest jutlustame ja mida me inimesi uskuma püüame meelitada, see on ka meie jaoks igapäevaselt olemas. Ja tänagi veel, non-stop vetevoog, mitte 5,10, 15, 20 aasta tagune üksikkogemus.
Kui jüngrid tulid tagasi, olles ülirõõmsad sellest, et Jumal nende läbi oli vägevasti toiminud, julgustas Jeesus neid asju õiges perspektiivis nägema. Ärge rõõmustage sellest, et kurjad vaimud teile alistuvad, vaid sellest, et teie nimed on taevasse kirja pandud. Kuidas nii, võiksime mõelda? Veel enam--kas oleme näinud kedagi, kes jätaks rõõmustamata, kui suured asjad toimivad. Samas, kui keegi väga rõõmustab sellest, et tema nimi on taevasse kirja pandud, siis tundub see kuidagi ebausutav või millegi kompenseerimine justkui. Et pole ikka nagu see.
Me elame justkui nägemises juba, st meil on kõik olemas. Ja kui süda järele ei tule, siis deklareerime, et ikka on olemas. Ja kasutame mingeid samme ja metoodikaid, et Jumalat sundida meile lähemale tulema. Kui tahad õnnistust, siis õnnista teisi, eriti neid, kelle peale vimma kannad... Kui tahad rikkust, anna ise raha ära.... jne jne. Jumal redutseeritakse printsiipide tasemele, keda on võimalik ära osta ja kes nendele printsiipidele siis allub.
Peigmeest oodates... see pole kutse mitte ainult uskmatutele, et neile võiks ükskord mõistmine tulla, kui väga Jumal neid armastab, vaid see on üleskutse meile, kelle Peigmees viibib. Et õli ikka lambis oleks ja et see kuidagi ei lõpeks. Et süda pehme oleks ja rasv südame ümber mitte rääsunud ja tardunud poleks, vaid õlina põleks igavese tänuohvrina. Ainus viis Jumalat mõjutada enesele lähemale tulema on meeleparandus. Puhastage käed, te patused... Tulge Jumala ligi, siis tuleb Jumal teie ligi... Jk 4:10. Käristage lõhki oma süda, mitte oma riided Joel 2. Kui minu rahvas, kellele on pandud minu nimi, alandub minu ette, siis ma tervendan maa. 2 Aj 7:14.
See x aasta tagune kogemus on ka täna veel võimalik, igapäevaselt võimalik kogeda. Vajame vaid suuremat ilmutust Jumala armastusest, igapäevase, toimiva ja reaalselt kogetava suhte võimalikkusest. Ja siis ei vaja uskmatud enam veenmist, nad näevad ise meie sees leeki, mis neid kiivaks teeb. Siis näevad nad usuelu reaalsust, mitte punnitamist ja tilliseemnete lugemist, mis meid kokkuvõttes veel omaõigemaks teeb, kui siis, kui me veel patused olime.
Ja kui me oma identiteedi vaid Jumala riigi tööl rajame, sellel, kui palju meile kurjad vaimud alistuvad, siis ühel päeval on need vaimud tule ja väävli järves. Siis avastamegi, et uus laul, mida Talle Kiituseks lauldakse, on meile täiesti tundmatu.
Mul on kaks tuttavat, kardinaalselt erinevad mistahes inimlikul skaalal. Üks naine, teine mees, üks noorem, teine vanem, üks... jne. Oma suhet Jumalaga määratlevad nad skaalal "võiks parem olla kuni "kõik on valesti", ehk mõlemad näevad seal arenguruumi iseenda jaoks. Ja ometi, kui neid kuulata, siis põletavaim küsimus on hoopis: kas Jumal saab mind kasutada. Kas ta vaatab läbi sõrmede sellele või teisele mu puudusele (ei räägi siin teadlikult patus elamisest). Et umbes, mis nüüd mina, mina proovisin ja ei tulnud väga hästi välja, aga sõnum ise on ju täitsa nitšhevoo, seda peaks küll levitama. Või teiste eest palvetama, nii et aitab kohe. Ja/või kui mina ei tee, siis ei tee keegi ja jääbki tegemata.
Kolmanda näitena võib lisada inimese, kes leiab, et kõik, mis on väiksem kui pealinn, on tema kutsumise juures liiga väike. Ja Jumal justkui oleks talle andnud uue ülesande ja uue linna, kuid ei saa ju välja minna sellest eelmisest elust, mis ajuti väga suure õnnistuse all on olnud. Ja kahest eelmisest eristab teda ilmselt? vaid see, et ta ei taju, et ta suhe ehk mitte päris enam armastusel ei põhine.
Et siis Jumal justkui hooliks meist meie töö pärast. "Tal on meiega üks plaan", oleme kuulnud. Peame täitma tema tahet, maksku mis maksab. Sest töö on vaja ära teha. Ja Jumal tänatud, et ta minu seda tööd tegema valis, siis saab ikka kindel olla, et tehtud saab! Või siis saame südant valutada, et näed, mul jälle ei tule nii absoluutselt perfektselt välja, järelikult--mis kasu siis kõigest muustki on?!
Minu meelest on kõik need inimesed vangis. Orjuses isakojas. Jumal on kui Suur Töödejuhataja ja meie tema väelised ja mõnikord mitte nii väelised (mis me sinna parata saame, oleme ju vaid nõdrad inimesed) töötegijad. Ja rõõmutseme me muidugi ütlemata suure rõõmuga siis, kui kord saja aasta jooksul on tähtede seis täpselt õige ja meil õnnestub mingi töölõik täpselt nii, nagu planeerisime. Kairos moment! Vaat siis on Jumal ka ütlemata ligidal. Aga muidu, kui midagi suurt ja võimast ei toimu, no siis on kuidagi mitte nii hea.
Evangeelium on rõõmusõnum nendele, kes on väljaspool. Meie oleme seespool, sest x aastat (5, 10, 15, 20 jne) tagasi tulin eestpalvele ja siis käis tuline jutt igalt poolt läbi. Ma kogesin andestust, lunastust, sain puhtaks Jumala ees, hinge tuli rõõm ja rahu. Ei, nüüd enam niimoodi ei ole kohe päris kindlasti, aga no ega kogu aeg ka nii hea olla ei saa. Saaks nüüd veel midagi tema riigi heaks veel teha, siis võiks ehk rahule jääda...
Armsad, kallid, Jumalast armastatud ja hoolitud vennad ja õed! Evangeelium on rõõmusõnum ka meile. See rahu ja andestus, millest jutlustame ja mida me inimesi uskuma püüame meelitada, see on ka meie jaoks igapäevaselt olemas. Ja tänagi veel, non-stop vetevoog, mitte 5,10, 15, 20 aasta tagune üksikkogemus.
Kui jüngrid tulid tagasi, olles ülirõõmsad sellest, et Jumal nende läbi oli vägevasti toiminud, julgustas Jeesus neid asju õiges perspektiivis nägema. Ärge rõõmustage sellest, et kurjad vaimud teile alistuvad, vaid sellest, et teie nimed on taevasse kirja pandud. Kuidas nii, võiksime mõelda? Veel enam--kas oleme näinud kedagi, kes jätaks rõõmustamata, kui suured asjad toimivad. Samas, kui keegi väga rõõmustab sellest, et tema nimi on taevasse kirja pandud, siis tundub see kuidagi ebausutav või millegi kompenseerimine justkui. Et pole ikka nagu see.
Me elame justkui nägemises juba, st meil on kõik olemas. Ja kui süda järele ei tule, siis deklareerime, et ikka on olemas. Ja kasutame mingeid samme ja metoodikaid, et Jumalat sundida meile lähemale tulema. Kui tahad õnnistust, siis õnnista teisi, eriti neid, kelle peale vimma kannad... Kui tahad rikkust, anna ise raha ära.... jne jne. Jumal redutseeritakse printsiipide tasemele, keda on võimalik ära osta ja kes nendele printsiipidele siis allub.
Peigmeest oodates... see pole kutse mitte ainult uskmatutele, et neile võiks ükskord mõistmine tulla, kui väga Jumal neid armastab, vaid see on üleskutse meile, kelle Peigmees viibib. Et õli ikka lambis oleks ja et see kuidagi ei lõpeks. Et süda pehme oleks ja rasv südame ümber mitte rääsunud ja tardunud poleks, vaid õlina põleks igavese tänuohvrina. Ainus viis Jumalat mõjutada enesele lähemale tulema on meeleparandus. Puhastage käed, te patused... Tulge Jumala ligi, siis tuleb Jumal teie ligi... Jk 4:10. Käristage lõhki oma süda, mitte oma riided Joel 2. Kui minu rahvas, kellele on pandud minu nimi, alandub minu ette, siis ma tervendan maa. 2 Aj 7:14.
See x aasta tagune kogemus on ka täna veel võimalik, igapäevaselt võimalik kogeda. Vajame vaid suuremat ilmutust Jumala armastusest, igapäevase, toimiva ja reaalselt kogetava suhte võimalikkusest. Ja siis ei vaja uskmatud enam veenmist, nad näevad ise meie sees leeki, mis neid kiivaks teeb. Siis näevad nad usuelu reaalsust, mitte punnitamist ja tilliseemnete lugemist, mis meid kokkuvõttes veel omaõigemaks teeb, kui siis, kui me veel patused olime.
Ja kui me oma identiteedi vaid Jumala riigi tööl rajame, sellel, kui palju meile kurjad vaimud alistuvad, siis ühel päeval on need vaimud tule ja väävli järves. Siis avastamegi, et uus laul, mida Talle Kiituseks lauldakse, on meile täiesti tundmatu.
neljapäev, 22. juuli 2010
Suvemõtted
Külastasin hiljuti oma kolme vaimuliku aktiivsuse perioodi lähimat "võitluskaaslast" (igast perioodist ühte). Kummaline oli aga see, et seekord olin ma kõigil kolmel korral nende abikaasade külaline. Meestele ei saa nagu "pihta" enam eriti. Üldse tundub praegu kuidagi olevat "naiste aeg". Mehed oleks justkui kõik Tarsise poole teel...
Hommikul lugesin taas Chambersit. Räägin siinkohal siis ikka sellest raamatust "Kirkuse kütkes", mis on postuumne kompilatsioon ühe piiblikooli kaplani jutlustest, mis seejärel iga päeva sõnumiks on liigendatud. Seetõttu on kaval seda raamatukest lugeda järjest, saab palju parema pildi ja mõte ei lähe uitama. Netist saab inglisekeelse variandi http://www.myutmost.org/ . Paar nädalat tagasi lugesin ühe jutiga läbi juuni-juuli ning siis alustasin algusest, jaanuarikuust. Seekord võtsin ette, kust pooleli jäi. 26. jaanuar niisiis. Ja mõtlemapanevat on seal tõesti palju. Mõned näited
*Iga kord, kui meie vaimulik osadus on tuhmunud, on see tänu sellele, et oleme arvanud, et teame rohkem ja paremini kui Jeesus Kristus.
*"vaadake lilli väljal"- nad kasvavad ja õitsevad seal, kuhu neid on pandud. Paljud meie hulgast keelduvad kasvamast seal, kuhu meid on pandud (st põgenevad olukordade eest) ja seega ei juurdu me kusagil.
*"Ärge muretsege oma elu pärast"-see on hoiatus, mida tuleb ikka ja jälle korrata, et selle maailma mured, rikkuse petlikkus ja himu teiste asjade suhtes lämmatab meie seest kõik, mille Jumal on meisse pannud. Need asjad tulvavad meie ellu, kui me ei lase Jumalal nendega tegeleda.
*Põikpäisus ja omaõigus torkavad Jeesust kui mõõgaga iga kord. See ei pruugi kellelegi teisele haiget teha, kuid see haavab Tema Vaimu. Ja kui me aru saame, et oleme seeläbi kogu aeg Jeesus Kristust taga kiusanud, siis see on üks purustavamaid ilmutusi üldse.
*Kas Jumala Sõna on minu jaoks lõpmatult terav või valetab mu elu asjade kohta, mida ma õpetan?! Võin rääkida pühitsusest, kuid seejuures elada välja saatana vaimu, vaimu, mis kiusab Jeesust Kristust taga.
*Kas ma olen kiusanud taga Jeesust Kristust seeläbi, et nõuan innukalt, et saaksin teda teenida omal moel, minu tingimustel. Kui ma tunnen, et olen täitnud oma kohust, kuid olen seejuures ikkagi haavanud Teda seda tehes, võin olla kindel, et see ei olnud mu kohus, sest see pole minus esile toonud mitte tasast ja vaikset vaimu, vaid eneserahulduse vaimu. Me usume, et kui midagi on ebameeldiv ja raske, siis on see kindlasti meie kohus. Kuid kui Jumala vaim tegutseb, võime öelda kui Taavet. "Sinu käsk on mulle rõõmuks"
* Saagu Sulle harjumuseks öelda: "Räägi, Issand" ja Sinu elu muutub läbinisti romantikaks. Kui olukorrad hakkavad rõhuma, ütle: Räägi, Issand ja võta kuulamiseks aega. Kui me nõnda kuulame, lähevad meie kõrvad teravaks ja nagu Jeesus, hakkama kuulma Jumalat kogu aeg.
*Jumala kutse Sinule võib Sinu "Elile" (parimale inimesele meie elus) haiget teha, kuid kui püüame kedagi teist kaitsta Jumala ilmutuse eest (nagu Saamuel ei tahtnud Elile alguses rääkida), siis muutub see takistuseks minu hinge ja Jumala vahel. Lähed ise hukka, kui keeldud maha löömast oma paremat kätt või silma välja pistmast.
*Ära kunagi küsi nõu teistelt asjade kohta, mille suhtes pead ise Jumala ees seisma. Kui küsid nõu, juhtub peaaegu alati, et oled lõpuks saatana poolel. "Ma ei hakanud kohe nõu pidama liha ja verega".
Hommikul lugesin taas Chambersit. Räägin siinkohal siis ikka sellest raamatust "Kirkuse kütkes", mis on postuumne kompilatsioon ühe piiblikooli kaplani jutlustest, mis seejärel iga päeva sõnumiks on liigendatud. Seetõttu on kaval seda raamatukest lugeda järjest, saab palju parema pildi ja mõte ei lähe uitama. Netist saab inglisekeelse variandi http://www.myutmost.org/ . Paar nädalat tagasi lugesin ühe jutiga läbi juuni-juuli ning siis alustasin algusest, jaanuarikuust. Seekord võtsin ette, kust pooleli jäi. 26. jaanuar niisiis. Ja mõtlemapanevat on seal tõesti palju. Mõned näited
*Iga kord, kui meie vaimulik osadus on tuhmunud, on see tänu sellele, et oleme arvanud, et teame rohkem ja paremini kui Jeesus Kristus.
*"vaadake lilli väljal"- nad kasvavad ja õitsevad seal, kuhu neid on pandud. Paljud meie hulgast keelduvad kasvamast seal, kuhu meid on pandud (st põgenevad olukordade eest) ja seega ei juurdu me kusagil.
*"Ärge muretsege oma elu pärast"-see on hoiatus, mida tuleb ikka ja jälle korrata, et selle maailma mured, rikkuse petlikkus ja himu teiste asjade suhtes lämmatab meie seest kõik, mille Jumal on meisse pannud. Need asjad tulvavad meie ellu, kui me ei lase Jumalal nendega tegeleda.
*Põikpäisus ja omaõigus torkavad Jeesust kui mõõgaga iga kord. See ei pruugi kellelegi teisele haiget teha, kuid see haavab Tema Vaimu. Ja kui me aru saame, et oleme seeläbi kogu aeg Jeesus Kristust taga kiusanud, siis see on üks purustavamaid ilmutusi üldse.
*Kas Jumala Sõna on minu jaoks lõpmatult terav või valetab mu elu asjade kohta, mida ma õpetan?! Võin rääkida pühitsusest, kuid seejuures elada välja saatana vaimu, vaimu, mis kiusab Jeesust Kristust taga.
*Kas ma olen kiusanud taga Jeesust Kristust seeläbi, et nõuan innukalt, et saaksin teda teenida omal moel, minu tingimustel. Kui ma tunnen, et olen täitnud oma kohust, kuid olen seejuures ikkagi haavanud Teda seda tehes, võin olla kindel, et see ei olnud mu kohus, sest see pole minus esile toonud mitte tasast ja vaikset vaimu, vaid eneserahulduse vaimu. Me usume, et kui midagi on ebameeldiv ja raske, siis on see kindlasti meie kohus. Kuid kui Jumala vaim tegutseb, võime öelda kui Taavet. "Sinu käsk on mulle rõõmuks"
* Saagu Sulle harjumuseks öelda: "Räägi, Issand" ja Sinu elu muutub läbinisti romantikaks. Kui olukorrad hakkavad rõhuma, ütle: Räägi, Issand ja võta kuulamiseks aega. Kui me nõnda kuulame, lähevad meie kõrvad teravaks ja nagu Jeesus, hakkama kuulma Jumalat kogu aeg.
*Jumala kutse Sinule võib Sinu "Elile" (parimale inimesele meie elus) haiget teha, kuid kui püüame kedagi teist kaitsta Jumala ilmutuse eest (nagu Saamuel ei tahtnud Elile alguses rääkida), siis muutub see takistuseks minu hinge ja Jumala vahel. Lähed ise hukka, kui keeldud maha löömast oma paremat kätt või silma välja pistmast.
*Ära kunagi küsi nõu teistelt asjade kohta, mille suhtes pead ise Jumala ees seisma. Kui küsid nõu, juhtub peaaegu alati, et oled lõpuks saatana poolel. "Ma ei hakanud kohe nõu pidama liha ja verega".
esmaspäev, 19. juuli 2010
Printsessi pikk ja okkaline tee
Jätkame printsessikroonikat ja mõtleme, mida me printsess seal merepõhjas teeb. Eks otsib aardeid. Vaimuande ja ajalikke õnnistusi. Ja teenistust kuningriigi heaks. Kuid ennekõike otsib ta sealt armastust. Ja mida raskemini leitav, seda tõelisem. Või nii ta arvab. Mida teeb seepeale Prints? mis tal üle jääb, vaatab kurvalt pealt, palvetab Isa poole, et Printsess ometi kord mõistaks ja aru saaks, et seekord on Prints ise mõrsjahinna maksnud ja pruudi oma vaev veimevaka kogumisel ei lisa sinna midagi juurde.
Kirjutasin eelmises postituses, et raskeim asi maailmas on panna keegi teine sind armastama. Ja isegi kui see õnnestub, või peaks ütlema, et "kui see juhtub", sest tegelikult ei ole olemas universaalset valemit, kuidas seda teha, on vaid manipulatsioonitehnikad a la Cosmopolitan ja selliste esimeste lausete kogud, mis teises pooles huvi peaksid äratama. Nii et isegi kui see juhtub ja inimesed üksteisesse armuvad, ei suuda me alati usaldada teise poole armastust ega täielikult vältida umbusaldust enda seest, et ehk teise motiivid pole ikka need isetuimad...
On suur vahe, kas armastame kedagi selle pärast, mida temalt saada võib... (rikkus, aga ka turvatunne või seltskondlik positsioon näiteks või midagi veel) või sellepärast, et meil on koos lihtsalt tore olla, suhtes on sädet ja jõudu, kõik ettevõetu läheb korda jne. Kui see alusmotiiv peaks olema see esimene ja ma näen vaid seda, kui palju partner mulle anda saab, kas praegu või tulevikus, siis pean ma ka ju ise vaatama, et ma tasemel oleksin, ja kui päris ei ole, siis jätma vähemalt muljet, et olen, sest muidu võib ta mu maha jätta. Ja kuna ta mulle nii palju annab, siis ma ju PEAN teda armastama. PEAN tegema seda, teist ja kolmandat, pean orjama nii, et ninast veri väljas.
Ja oletame, et mees seejuures tõesti armastab meie Lumivalgekest, armastab teda sellisena, nagu ta on, koos tema komplekside, hirmude ning taagana kaasas oleva lapsepõlvepärandiga. Sest need eelmisest elust kaasatulnud kompleksid ja valearusaamad, nendega on kerge toime tulla, kui tüdruk neid vaid tunnistada julgeb, siis saab ju mees temale kinnitada vastupidist nii sõnade ja tegudega. Ja ühel päeval usub naine mehe armastust ja see armastus muudab teda ning ta muutub inetust pardipojast kauneimaks luigeks.
Hullem on aga see, kui tüdruk oma otsinguil ühtäkki ise "täiuslikuks" saab, oma murtuse ja kompleksid nö seljataha jätab ning hakkab usus käituma selliselt, nagu ta arvab, et mees ning mehe seltskond (see, kuhu ta nii väga sisse on tahtnud saada) teda vajab ja hindab. Ühtäkki pole tal enam ühtki vajadust, on vaid tugevus, mis sest, et süda nutab endiselt. Nii on see väike kompleksides tüdruk müüdud orjusesse, kusjuures ta on seda teinud isiklikul initsiatiivil.
Ja sellist orjatari ei taha ka mees endale. Tal on raha ja rikkust jalaga segada. Ta võiks endale töötajaid palgata kümnete kaupa, kelle ametijuhendis ja töölepingus saab kindlalt ära määrata ja väga täpselt paika panna, millist käitumist oodatakse, millist riietust, millist kõnemaneeri; millisel kellaajal on iganädalased või -päevased arenguvestlused, millised on ülesanded ja millised on oodatavad tulemused. Tegelikult ongi mehel selliseid väga usinaid ja ustavaid töötegijaid ka juba enam kui piisavalt.
Ja naine vaatab neid töötegijaid, näeb, kuidas mees suhtleb nendega vabalt ja nad saavad täpselt seda, mida nad mehelt igatsevad. Naine aga ei saa, sest tema vajadused on täitmata. Lisaks oma eelmisest elust saadud kompleksidele tuleb sisse nüüd ka kadedus töötajate suhtes, mis õigusega nemad mehe suuremat tähelepanu naudivad?! Kasvavad üles viha juured, väikeses peakeses küpseb plaan, kuidas intriigide või millegi muuga veel mehe tähelepanu endale tõmmata, näidata oma ustavust ja lojaalsust kõigi ees, et ka mees ükskord ometi mõistaks, et naine on valmis tegema MIDA IGANES, et meest endale tagasi võita. Vahendeid valimata, sest sõjas ja armastuses on kõik lubatud.
Mees aga ei suuda ära imestada, mis on saanud sellest malbest ja sulnist tütarlapsest, kelle tema suudlus kord klaaskirstust äratas. Nüüd on asemele tulnud üks fuuria, kes võitleb kõigi ja kõigega, et mehe armastust ära teenida. Seega tahab ta naisele teha ÜLLATUSE, tänutäheks kõigi pingutuste eest, mida naine on teinud. Ta tellib catering firmast uhke pidusöögi, mida vaid nemad kaks koos võiksid nautida Mehel on vaid ÜKS igatsus, et naine mõistaks, kui väga mees teda armastab.
Cateringi auto jõuab õnnetuseks aga varem kohale kui mees. Naine tuleb uksele ja küsib, mida see peaks tähendama?! Catering?! Milleks? Kas minu toidud pole talle piisavalt head?! Ta püüab teenindajaid minema saata, kuid need jäävad endale kindlaks: KÕIK ON MAKSTUD! Palun VÕTA SEE VASTU! Naine ei viitsi rohkem nendega vaielda ja võtab kandikud enda kätte... ning suundub otsejoones prügikasti poole. Mauhti! lähevad need kõige kaduva teed.
Kiiresti läheb naine seejärel võileibu vorpima, sest talle meenub, et toit jäi valmistamata. Lisaks püüab ta oma käkerdistega mehe tähelepanu saavutada. Naisel aga ei suju miski, sest saavutamisvajadus on nii suur, et nuga lõikab näppu ja viilud tulevad kõik ebaühtlased. Sellest pole midagi, lõikan veel kiiremini, see PEAB ükskord õnnestuma! Verekaotus on aga suur ja naine langeb minestuses maha. Kui mees pisut hiljem koju tuleb, leiab ta naise köögi põrandalt vereloigust. Ja ta ei suuda mõista, mis toimub...
KALLIS, MIDA SA TEED????? Milleks selline rabelemine?! Ma ARMASTAN Sind. Sellisena nagu Sa oled. MINA valisin Sind, sina olid SURNUD, klaaskirstus küll, kuid surnud sellegipoolest. Ma ei vaja Su võileibu, mul on KÕIK OLEMAS. Mulle kuulub MAA ja SELLE TÄIUS. MA igatsen vaid SINU ARMASTUST. IGATSEN SIND ENNAST, et Sa mind võiksid armastada sellisena nagu MINA OLEN. Mitte sellepärast, mida ma Sulle praegu või tulevikus anda võin. KÕIK, mis on minu, on ka SINU OMA. USALDA MIND, veeda aega MINUGA, jaga minuga oma hirme ja muresid, las ma räägin Sulle, kui ilusana ma Sind tegelikult näen.
Sa oled MINU NAINE, mu KUNINGANNA. Ära pane end orjaikkesse, mul on töötegijaid niigi, rohkem, kui ma kokku suudan lugeda. Vajan vaid su SÜDANT. VÕTA VASTU minu armastus, ma ei anna sulle nii, nagu maailm annab. Minu armastus on täiesti teistsugune. Sa oled KUNINGANNA ja mitte keegi ei saa Su positsiooni kõigutada. Ära mine tagasi, ära mine tagasi merepõhja oma tühiseid aardeid otsima. Need on vaid hukkunud laevade riismed... Tuleb aeg, kui Merd ei ole enam...
Kirjutasin eelmises postituses, et raskeim asi maailmas on panna keegi teine sind armastama. Ja isegi kui see õnnestub, või peaks ütlema, et "kui see juhtub", sest tegelikult ei ole olemas universaalset valemit, kuidas seda teha, on vaid manipulatsioonitehnikad a la Cosmopolitan ja selliste esimeste lausete kogud, mis teises pooles huvi peaksid äratama. Nii et isegi kui see juhtub ja inimesed üksteisesse armuvad, ei suuda me alati usaldada teise poole armastust ega täielikult vältida umbusaldust enda seest, et ehk teise motiivid pole ikka need isetuimad...
On suur vahe, kas armastame kedagi selle pärast, mida temalt saada võib... (rikkus, aga ka turvatunne või seltskondlik positsioon näiteks või midagi veel) või sellepärast, et meil on koos lihtsalt tore olla, suhtes on sädet ja jõudu, kõik ettevõetu läheb korda jne. Kui see alusmotiiv peaks olema see esimene ja ma näen vaid seda, kui palju partner mulle anda saab, kas praegu või tulevikus, siis pean ma ka ju ise vaatama, et ma tasemel oleksin, ja kui päris ei ole, siis jätma vähemalt muljet, et olen, sest muidu võib ta mu maha jätta. Ja kuna ta mulle nii palju annab, siis ma ju PEAN teda armastama. PEAN tegema seda, teist ja kolmandat, pean orjama nii, et ninast veri väljas.
Ja oletame, et mees seejuures tõesti armastab meie Lumivalgekest, armastab teda sellisena, nagu ta on, koos tema komplekside, hirmude ning taagana kaasas oleva lapsepõlvepärandiga. Sest need eelmisest elust kaasatulnud kompleksid ja valearusaamad, nendega on kerge toime tulla, kui tüdruk neid vaid tunnistada julgeb, siis saab ju mees temale kinnitada vastupidist nii sõnade ja tegudega. Ja ühel päeval usub naine mehe armastust ja see armastus muudab teda ning ta muutub inetust pardipojast kauneimaks luigeks.
Hullem on aga see, kui tüdruk oma otsinguil ühtäkki ise "täiuslikuks" saab, oma murtuse ja kompleksid nö seljataha jätab ning hakkab usus käituma selliselt, nagu ta arvab, et mees ning mehe seltskond (see, kuhu ta nii väga sisse on tahtnud saada) teda vajab ja hindab. Ühtäkki pole tal enam ühtki vajadust, on vaid tugevus, mis sest, et süda nutab endiselt. Nii on see väike kompleksides tüdruk müüdud orjusesse, kusjuures ta on seda teinud isiklikul initsiatiivil.
Ja sellist orjatari ei taha ka mees endale. Tal on raha ja rikkust jalaga segada. Ta võiks endale töötajaid palgata kümnete kaupa, kelle ametijuhendis ja töölepingus saab kindlalt ära määrata ja väga täpselt paika panna, millist käitumist oodatakse, millist riietust, millist kõnemaneeri; millisel kellaajal on iganädalased või -päevased arenguvestlused, millised on ülesanded ja millised on oodatavad tulemused. Tegelikult ongi mehel selliseid väga usinaid ja ustavaid töötegijaid ka juba enam kui piisavalt.
Ja naine vaatab neid töötegijaid, näeb, kuidas mees suhtleb nendega vabalt ja nad saavad täpselt seda, mida nad mehelt igatsevad. Naine aga ei saa, sest tema vajadused on täitmata. Lisaks oma eelmisest elust saadud kompleksidele tuleb sisse nüüd ka kadedus töötajate suhtes, mis õigusega nemad mehe suuremat tähelepanu naudivad?! Kasvavad üles viha juured, väikeses peakeses küpseb plaan, kuidas intriigide või millegi muuga veel mehe tähelepanu endale tõmmata, näidata oma ustavust ja lojaalsust kõigi ees, et ka mees ükskord ometi mõistaks, et naine on valmis tegema MIDA IGANES, et meest endale tagasi võita. Vahendeid valimata, sest sõjas ja armastuses on kõik lubatud.
Mees aga ei suuda ära imestada, mis on saanud sellest malbest ja sulnist tütarlapsest, kelle tema suudlus kord klaaskirstust äratas. Nüüd on asemele tulnud üks fuuria, kes võitleb kõigi ja kõigega, et mehe armastust ära teenida. Seega tahab ta naisele teha ÜLLATUSE, tänutäheks kõigi pingutuste eest, mida naine on teinud. Ta tellib catering firmast uhke pidusöögi, mida vaid nemad kaks koos võiksid nautida Mehel on vaid ÜKS igatsus, et naine mõistaks, kui väga mees teda armastab.
Cateringi auto jõuab õnnetuseks aga varem kohale kui mees. Naine tuleb uksele ja küsib, mida see peaks tähendama?! Catering?! Milleks? Kas minu toidud pole talle piisavalt head?! Ta püüab teenindajaid minema saata, kuid need jäävad endale kindlaks: KÕIK ON MAKSTUD! Palun VÕTA SEE VASTU! Naine ei viitsi rohkem nendega vaielda ja võtab kandikud enda kätte... ning suundub otsejoones prügikasti poole. Mauhti! lähevad need kõige kaduva teed.
Kiiresti läheb naine seejärel võileibu vorpima, sest talle meenub, et toit jäi valmistamata. Lisaks püüab ta oma käkerdistega mehe tähelepanu saavutada. Naisel aga ei suju miski, sest saavutamisvajadus on nii suur, et nuga lõikab näppu ja viilud tulevad kõik ebaühtlased. Sellest pole midagi, lõikan veel kiiremini, see PEAB ükskord õnnestuma! Verekaotus on aga suur ja naine langeb minestuses maha. Kui mees pisut hiljem koju tuleb, leiab ta naise köögi põrandalt vereloigust. Ja ta ei suuda mõista, mis toimub...
KALLIS, MIDA SA TEED????? Milleks selline rabelemine?! Ma ARMASTAN Sind. Sellisena nagu Sa oled. MINA valisin Sind, sina olid SURNUD, klaaskirstus küll, kuid surnud sellegipoolest. Ma ei vaja Su võileibu, mul on KÕIK OLEMAS. Mulle kuulub MAA ja SELLE TÄIUS. MA igatsen vaid SINU ARMASTUST. IGATSEN SIND ENNAST, et Sa mind võiksid armastada sellisena nagu MINA OLEN. Mitte sellepärast, mida ma Sulle praegu või tulevikus anda võin. KÕIK, mis on minu, on ka SINU OMA. USALDA MIND, veeda aega MINUGA, jaga minuga oma hirme ja muresid, las ma räägin Sulle, kui ilusana ma Sind tegelikult näen.
Sa oled MINU NAINE, mu KUNINGANNA. Ära pane end orjaikkesse, mul on töötegijaid niigi, rohkem, kui ma kokku suudan lugeda. Vajan vaid su SÜDANT. VÕTA VASTU minu armastus, ma ei anna sulle nii, nagu maailm annab. Minu armastus on täiesti teistsugune. Sa oled KUNINGANNA ja mitte keegi ei saa Su positsiooni kõigutada. Ära mine tagasi, ära mine tagasi merepõhja oma tühiseid aardeid otsima. Need on vaid hukkunud laevade riismed... Tuleb aeg, kui Merd ei ole enam...
pühapäev, 18. juuli 2010
Printsess merepõhjas
Ühe kirjavahetuse käigus jõudsid minuni laulusõnad:
Veed on küll sügavad,
aga need ei uputa,
sest Sõna räägib,
Jumal on meiega-
Kui ma selle sõnumi peale mõtlesin, tulid mu silme ette mere põhjas kõndivad kristlased, kes "alistavad" järjest sügavamaid madalikke, kõndides ringi, silmad, suu ja nina suletud ning hing kinni. Ja Issand on loomulikult nendega kaasas, täpselt nagu ta oleks kaasas tulises ahjuski. Ja aeg-ajalt pidid nad lihtsalt hingamisajad vastu võtma, sest õhk sai vee all otsa. Siis tõusid nad pinnale, ujusid pisut aega, taastasid oma hapnikuvarud ning läksid tagasi merepõhja "uutele väljakutsetele".
Kuid midagi oli selles pildis viltu. Miski nagu häiris. Siis kuulsingi vaikset häält oma südames: Kui ma tahaksin, et nad merepõhjas kõnniksid, kuivataksin ma merevee nende ümbert. Kuid, Issand, küsisin ma, miks nad siis seal vee all kõnnivad? Vastus: Sest nad ei võta vastu minu armastust, nad ei tunneta, et on väärt pinnal püsima, nad ei usu, et mina võin neid kogu aeg vee peal hoida.
Miks me siis ei usalda? Miks püüame välja teenida teenimatut? Miks tahame, et meie oma riided kõlbaksid Jeesusele ja põlgame ära Tema valge rüü?! Sa oled ju Tema laps ja pärija. Oled kallihinnaliselt ostetud.
Oled Kristuse MÕRSJA. Pulmapidudel kuuleme mõnikord pea klišeena kõlavat väljendit, kus äi ütleb: Täna ei kaota ma mitte oma poega, vaid saan uue tütre perekonda. Just seda see adopteeritud/lapsendatud lapseõigus tähendab. Just selliselt saad olla kaaspärija koos oma mehega, kes on iseennast toonud oma mõrsja lunahinnaks.
Ja kui ta nõnda palju on Sinu eest maksnud, et iseenese ohvriks on toonud, kas polnud Sa seda (või Teda) siis väärt? Kuidas julged põlata Tema armastust enda suhtes? Jeesus tegi seda rõõmuga, sest ta armastab Sind. Aga vastu armastama Ta Sind sundida ei suuda. See ei ole Tema iseloomuga kooskõlas. Ta oma armastuses austab Sind ja sinu valikuid, kuid ometi Ta süda nutab Sinu pärast.
Sest raskeim asi maailmas on sundida kedagi armastama. Sinu enda pärast, st selle eest, kes sa oled. Mitte selle pärast, mida sinult saada võib (tervis, raha, pere, lapsed, hea töö, jne) või selle eest, millist teenet selle sõpruse eest võiks kunagi tulevikus oodata (lõpuks saan taevasse).
Kristuse Mõrsja on kui aastaid klaaskirstus lamanud Lumivalgeke ja kui Printsi suudlus ta kord äratab, siis sellest siiski ei piisa, et "õnnelikult elu lõpuni" elada. Sest Lumivalgeke ei ole harjunud, et temast keegi hoolib. Ta oli varakult jäänud ema armastuseta, isal aga polnud tema ega ka teiste lähedaste jaoks lihtsalt aega. Nii sirguski neiu kurja ja kadeda võõrasema seltsis. Naise seltsis, kes oli nii ebakindel, et pidi kasutama peeglit ja maagiat, et oma väärt olemises kindel olla. Huvitav, kas tema abikaasa teda iialgi milleski ei tunnustanud?
Just selline oli Lumivalgekese ainus naiselik eeskuju ja ainuke näide abieluliidust, mida ta teadis. Kuidas peaks ta nüüd, pruudiikka jõudnuna teadma, milline see tõeline armastus üldse välja peaks nägema?! Selline, mis ei kalkuleeri ega võimutse, milles ei oleks omakasu ja mis annaks sisemist kindlust mõlemale partnerile?Mis keskenduks sisemisele, aga mitte välisele ilule?
Seda me vendadelt Grimmidelt ei kuule, kuidas kangelastel edasi läheb, nende tegelased elavad kõik happily ever after, ehk õnnelikult igavikuski. Mina usun, et prints, kes oli pärist täiuslikust perekonnast, pidi printsessile kogu aeg meelde tuletama, et tema, printsess, on väärt kogu armastust, mis printsil pakkuda on. Ja prints ei väsinud oma armastust kallimale väljendamast ja ühel hetkel hakkas ka printsess seda uskuma ja sai printsiga võrdväärseks partneriks.
Siis ei pidanud ta enam merepõhjas sumpama, et printsile oma ustavust näidata. Tegelikult ei olnud tal seda ka päris alguses vaja teha, sest prints himustas teda näha enda kõrval, seal kus tema on (Joh 17:24). Aga printsess peab ise sellest enne aru saama, vägisi ei saa teda sinna taevasesse ballisaali tirida, ta tilkuvad riided ja merele igatsev pilk ei laseks tal ballisaalis toimuvat niikuinii nautida. Kuid prints tahab vaid armastust kogu südamest ja on valmis selle nimel ka ootama. Niikaua, kuni printsess omadega valmis saab.
Veed on küll sügavad,
aga need ei uputa,
sest Sõna räägib,
Jumal on meiega-
Kui ma selle sõnumi peale mõtlesin, tulid mu silme ette mere põhjas kõndivad kristlased, kes "alistavad" järjest sügavamaid madalikke, kõndides ringi, silmad, suu ja nina suletud ning hing kinni. Ja Issand on loomulikult nendega kaasas, täpselt nagu ta oleks kaasas tulises ahjuski. Ja aeg-ajalt pidid nad lihtsalt hingamisajad vastu võtma, sest õhk sai vee all otsa. Siis tõusid nad pinnale, ujusid pisut aega, taastasid oma hapnikuvarud ning läksid tagasi merepõhja "uutele väljakutsetele".
Kuid midagi oli selles pildis viltu. Miski nagu häiris. Siis kuulsingi vaikset häält oma südames: Kui ma tahaksin, et nad merepõhjas kõnniksid, kuivataksin ma merevee nende ümbert. Kuid, Issand, küsisin ma, miks nad siis seal vee all kõnnivad? Vastus: Sest nad ei võta vastu minu armastust, nad ei tunneta, et on väärt pinnal püsima, nad ei usu, et mina võin neid kogu aeg vee peal hoida.
Miks me siis ei usalda? Miks püüame välja teenida teenimatut? Miks tahame, et meie oma riided kõlbaksid Jeesusele ja põlgame ära Tema valge rüü?! Sa oled ju Tema laps ja pärija. Oled kallihinnaliselt ostetud.
Oled Kristuse MÕRSJA. Pulmapidudel kuuleme mõnikord pea klišeena kõlavat väljendit, kus äi ütleb: Täna ei kaota ma mitte oma poega, vaid saan uue tütre perekonda. Just seda see adopteeritud/lapsendatud lapseõigus tähendab. Just selliselt saad olla kaaspärija koos oma mehega, kes on iseennast toonud oma mõrsja lunahinnaks.
Ja kui ta nõnda palju on Sinu eest maksnud, et iseenese ohvriks on toonud, kas polnud Sa seda (või Teda) siis väärt? Kuidas julged põlata Tema armastust enda suhtes? Jeesus tegi seda rõõmuga, sest ta armastab Sind. Aga vastu armastama Ta Sind sundida ei suuda. See ei ole Tema iseloomuga kooskõlas. Ta oma armastuses austab Sind ja sinu valikuid, kuid ometi Ta süda nutab Sinu pärast.
Sest raskeim asi maailmas on sundida kedagi armastama. Sinu enda pärast, st selle eest, kes sa oled. Mitte selle pärast, mida sinult saada võib (tervis, raha, pere, lapsed, hea töö, jne) või selle eest, millist teenet selle sõpruse eest võiks kunagi tulevikus oodata (lõpuks saan taevasse).
Kristuse Mõrsja on kui aastaid klaaskirstus lamanud Lumivalgeke ja kui Printsi suudlus ta kord äratab, siis sellest siiski ei piisa, et "õnnelikult elu lõpuni" elada. Sest Lumivalgeke ei ole harjunud, et temast keegi hoolib. Ta oli varakult jäänud ema armastuseta, isal aga polnud tema ega ka teiste lähedaste jaoks lihtsalt aega. Nii sirguski neiu kurja ja kadeda võõrasema seltsis. Naise seltsis, kes oli nii ebakindel, et pidi kasutama peeglit ja maagiat, et oma väärt olemises kindel olla. Huvitav, kas tema abikaasa teda iialgi milleski ei tunnustanud?
Just selline oli Lumivalgekese ainus naiselik eeskuju ja ainuke näide abieluliidust, mida ta teadis. Kuidas peaks ta nüüd, pruudiikka jõudnuna teadma, milline see tõeline armastus üldse välja peaks nägema?! Selline, mis ei kalkuleeri ega võimutse, milles ei oleks omakasu ja mis annaks sisemist kindlust mõlemale partnerile?Mis keskenduks sisemisele, aga mitte välisele ilule?
Seda me vendadelt Grimmidelt ei kuule, kuidas kangelastel edasi läheb, nende tegelased elavad kõik happily ever after, ehk õnnelikult igavikuski. Mina usun, et prints, kes oli pärist täiuslikust perekonnast, pidi printsessile kogu aeg meelde tuletama, et tema, printsess, on väärt kogu armastust, mis printsil pakkuda on. Ja prints ei väsinud oma armastust kallimale väljendamast ja ühel hetkel hakkas ka printsess seda uskuma ja sai printsiga võrdväärseks partneriks.
Siis ei pidanud ta enam merepõhjas sumpama, et printsile oma ustavust näidata. Tegelikult ei olnud tal seda ka päris alguses vaja teha, sest prints himustas teda näha enda kõrval, seal kus tema on (Joh 17:24). Aga printsess peab ise sellest enne aru saama, vägisi ei saa teda sinna taevasesse ballisaali tirida, ta tilkuvad riided ja merele igatsev pilk ei laseks tal ballisaalis toimuvat niikuinii nautida. Kuid prints tahab vaid armastust kogu südamest ja on valmis selle nimel ka ootama. Niikaua, kuni printsess omadega valmis saab.
laupäev, 17. juuli 2010
Õnnis, kes minust ei pahandu
Need on Jeesuse sõnad, mida ta ütles Johannese jüngritele, kes oma vangistatud meistri poolt olid saadetud Jeesuselt aru pärima. Mitte et Johannesel seda teadmist vaja oleks olnud, vaid tal oli vaja oma jüngrid Jeesusele üle anda, sest tema enda kahanemistund oli ligi jõudmas.
Õnnis, kes ei pahandu... Johannes oli selles mõttes eeskujuks sellisest pahandamatust südamest. Mis elus kanda mul määrand Isa, kas õnneraja või valutee, ma usun, see on mu parim osa, see tuleb kasuks hingele. Et mida iganes Jumal saadab, see on ikkagi PARIM osa. Ja õnnis olen, kui ma ei pahandu, et miks nii ja kuidas naa. Aga mina vist ikka pahandun küll. Ja olen ilmselt kõige ja kõigi peale kogu aeg pahandunud, kuid nüüd antakse mulle vähemalt teada, et need asjad mu elus viltu on.
Näiteks, kui keegi tuleb ja palub, et sa temaga ühe penikoorma kaasas käiksid. Kuigi sina olid hoopis teisele poole teel. Ja pealegi, ega sa mingi peni pole, et penide koormaid kandam peaksid (see sõnademäng vist vaid maakeeles võimalik). Ei, sina pole peni, sa oled... hobune, uhke ja taltsutamatu, lakk uljalt tuules lehvimas... Kõik võib olla, kuid päeva lõpuks oled vaid hobueesel, see ilma aruta, keda tuleb suuliste ja valjastega taltsaks teha, muidu nad ei tule su ligi... (ps 32)
Ma väärin enamat. Väärin muud, väärin muud, muud, väärin muud... See, mis mulle osaks on antud, no see pole ikka see. Osadus, kuhu mind on asetatud, no pole ikka see, inimesed na lihalikud. Linn, kus ma elan, no pole ikka see, pisut räpane. Maakoht, kus peatun, no pole ikka see, pisut väike ... või pisut suur, või pisut lage, või pisut metsane jne jne... MINA väärin muud. MINA väärin enamat. Kuninga laps ju! Eks tule seda siis palves innukamalt nõuda ja sõnades julgemalt deklareerida, küll siis ühel päeval "Kalev koju jõuab" ja mu põlve uueks loob...
Ometi ütleb Jeesus mäejutluses (mis meile justkui selline hüpoteetiline eeskuju on, mitte päriselt järgimiseks), et kui keegi sunnib sind minema ühe penikoorma, mine kaks. Kui keegi tahab sult särki, anna ka vammus. Paulus sekundeerib: mis omaõigust te taga ajate?! Miks te pigemini ei kannata kurja?! Miks te üldse kohtus käite?! Ja teisal: Jumalakartus on suur tuluallikas, kui ta on ühendatud rahulolemisega.
Usukangelased Heebrea 11 kannatasid kurja viimse veretilgani, ise vabastusest loobudes, et saada parem ülestõusmine. Milline ilmutus, milline meelevald! Teisisõnu, nad võtsid vastu selle, mis Jumal saatis ja ei nurisenud, vaid tervitasid oma kannatusi juba kaugelt, teades, et selle kaudu saab Jumala tahe nende sees täielikuks.
No ja siis mina? mida teen mina? Kui mulle pakutakse teenida ühes rollis, mis ei ole ehk mu esimene eelistus praegusel ajamomendil ja sellises mahus, mis tundub liiga pingutav, siis mida teen mina? Väärin loomulikult MUUD! Seega ütlen Lutsu Kevade vaimus, et ma teen pool, kuna ma tervet rehkendust ei jaksa... Kuni saan palves noomida.
Ma ei ole ju enam iseenda oma, et võiksin nokkida ja valida, mida teha ja mida tegemata jätta. Ja Kristuse õigus ja omaõigus ei passi kokku mitte kuidagi. Omaõigus ei jäta ruumi millelegi muule. Ja jõust tuleb puudu?! kes on öelnud, et sa seda omast jõust tegema pead? Otse vastupidi. Paulus noomib: kes teenib, see teenigu otsekui jõust, mida Issand annab.
Nii, et mis õigus on mul vastu hakata Jumala tahtele? Selle vastu, mis ülemuse kaudu tuleb? Sest ülemused on kõik Jumalast seatud, nagu Paulus jällegi toonitab. Ei mitte mingit! Olen surnud koos Kristusega, ja surnutel ei ole enam mingit oma õigust ega võimu otsustada, kes mida kus tegema peaks. Valus õppetund oli. Kurb ja valus. Et millal ma ometi õpin ja millal Jeesus mu silme ees nii suureks saab, et igasugune võimu-ja vaimuvõitlus täiesti külmaks jätab? Et ma iialgi ei pahanduks sellest osast, mida Issand mulle annab?!
See on siis pahandumine selle peale, et sulle midagi antakse (olgu hea või kuri). Sama mündi teine pool on pahandumine selle üle, et sulle ei anta, vaid antakse kellelegi teisele. Kust on Jumala vaim läinud minu seest sinu sisse, pahandas üks prohvet Miika peale, kui see ainsana tõde kuulutas ja teised prohvetid kõik mesisõnadest eksitatud olid ning Joosafatile ja Ahabile võitu ja kordaminekuid ennustasid (1Kn 22:8jj).
Õnnis, kes ei pahandu. Sest kui sa pahandud, siis on su südames kibedat kadedust ja riiakat meelt (Jk 3:14) ning sa paratamatult valetad tõe vastu, sest kogu su väärtushinnangute süsteem hakkab keerlema sinu enda ümber, su väärt olemise ja õiguste ümber. Sina ise saad kõigi asjade mõõdupuuks (nad mõõdavad endid iseenestega, räägib Paulus teisal) ja Jumalaga pole seal õige varsti midagi pistmist. Sest viha juur on üles kasvanud ja kui seda on kadedusega kastetud, siis Jumala seeme hävib. Ning mitte vaid sa ise, vaid paljud on seeläbi rüvetunud. Mürgist saavad vargsi osa ka kõik need, kes sind kuulevad.
Ja võime seejärel ükskõik kui õigeid sõnu suust välja ajada, sõnadeks need jäävadki, kuni ükskord tabab meid äkiline hukatus. Või mingi seletamatu kriis. Ja siis ei saa me aru ega mõista, et miks küll ometi. KÕIK oli ju paigas. Ma olin USTAV. Palvetasin kogu aeg ja käisin kirikus ja juhtisin seda või teist gruppi. Jeesus, SINA ju nii ei lubaks. Sa ju pidid mind ARMASTAMA. SELLINE asi küll Jumalast olla ei saa.
Või pöördub mu viha nende inimeste vastu, kes mulle kurja tegid. Nagu polekski Jumal maailma valitseja, vaid selleks on mingid suvalisi valikuid tegevad väetid inimesed, kes oma meelevalla justkui kusagilt mujalt kui Jumalalt saanud oleks... On väga suur arm, kui inimene taipab nendelt rusudelt tõelist osadust otsima hakata ja välisest ennast vabaks võitleb. Nagu Jaakob, kes enne Jumalast lahti ei lasknud, kui TEMA õnnistas, mis sest et puusaliiges igavesti paigast ära läks ning kogu järgneva elu lausa igal sammul ennast tunda andis...
Jumal pani niisiis mu ette küsimuse, näitas ühte pildikest lähitulevikust ja küsis, et oletame, et selles paigas, selles olukorras, selle inimese kaudu, ma valan oma vaimu välja. Nii, et keegi ei saa midagi selle vastu. Sina oled seda ju igatsenud? Kas sobiks, kui see juhtuks niimoodi? Tore oleks kirjutada, et ma langesin seejärel põlvini ülistuses ja tänus Jumala ees, et lõpuks ometi! Minu ja väga paljude palved saavad vastuse! Aga ei, loomulikult mitte! Elu teeb oma korrektiivid, nagu me elutargalt ütleme. Mu sees kihvatas, küll õige pisut ja õige korraks. Aga ikkagi, see pole oluline, et "õige pisut", et peaegu nagu polnudki... Oluline on see, et ma pahandusin. Kuid õnnis on SEE, kes ei pahandu.
Kunagi aastaid tagasi kuulsin üht lauset, et mistahes inimkoosluse võimekusel ei oleks piire, kui meid ei huvitaks, kelle arvele see läheb (who gets the credit). Seejärel tulid need "juhtimis"õpetused, kuidas oma ideid kellelegi kõrgemal maha müüa, et ta tunneks, et see hoopis tema idee on. Mis on sama asi, sest mina saaksin siis ju seljataga käsi hõõruda, et näed, MINU mõte ikkagi, aga see suur ja tark ülemus läks õnge!
Aga kui me üldse ei hooliks, kelle nime selle või teise kordaminekuga seostataks järgnevate inimpõlvede vältel?! Kui meie igatsus ei oleks olla tark ja väljapaistev ja lugupeetud, vaid ainult see, kuidas Jeesusele meelepärane olla? Ja see on ju lihtne (vähemalt paberil). Jeesus tuli selleks, et meid VABASTADA. Nii et siis peaksin ma olema lihtsalt VABA kõigest, mis mind siiani takistab.
Vaba kõigest, mis varjutab Jeesust mu silma eest ja südamest. VABA vihast, kadedusest, omaõigusest, teistele muljet avaldamisest, ühis- ja kogukonna ootustest, himudest, argusest, kibedusest... Siis suudaksin võtta absoluutselt kõike kui Jumala kingitust ning öelda koos laulikuga, et kõik mu allikad on sinus, Issand! Suudaksin taluda peksu, sõimu, väärkohtlemist ning aina õnnistada. Oleksin SURNUD iseendale ja oma himudele. Ükski lant, mis heidetakse, kas juhuslikult või spetsiaalselt minu püüdmiseks, ei hakkaks mu sisemuses millestki kinni. Sest mina ja mu elu on varjul Kristuses. Vaat, see oleks alles ELU!
Aga praegu veel nii ei ole ja kummatigi ei saa ka mina ise midagi selleks väga palju kaasa aidata. Kui vaid seda, et paluda, et Jeesuse veri mu kurja südame kinni kataks. Ja ilmutaks mulle oma kirkust, mida vaadeldes ka mina Tema sarnasemaks võin muutuda. Et Ta ilmutaks mulle oma armastust maailma vastu, mis Teda ristile viis. Et mu südamesse tuleks kahjuvalu hingede pärast, nende pärast, kes Jeesust veel ei tunne. Või on kunagi korraks tundnud, kuid seeme on lämmatatud, kuid nad ise ei teagi --võivad ju ohakate õiedki kaugelt kenad ja ilusad välja paista.
VABADUS. VAAA-BAA-DUUS! Let freedom ring! nagu ütles ML King. Ainult siis, kui Poeg meid vabaks teeb, oleme tõeliselt vabad. Kuid Poja risti alla ei mahu muud, kui vaid meie vaevatud inimvare. Ei ühtki omakootud kallist riiet ega võimast iti-vidinat saa sinna kaasa võtta. Ainult päris üksi sünge risti alla tulles on sul võimalik inimröövijatest võitu saada. Ilma backupi ja julgustuseta. See on kõhe ja kohutav väljavaade, ning tee on pime ja ähvardav, kuid teisiti pole see võimalik. Vaid surmaorust läbi minnes ootab teisel pool allikate maa...
Õnnis, kes ei pahandu... Johannes oli selles mõttes eeskujuks sellisest pahandamatust südamest. Mis elus kanda mul määrand Isa, kas õnneraja või valutee, ma usun, see on mu parim osa, see tuleb kasuks hingele. Et mida iganes Jumal saadab, see on ikkagi PARIM osa. Ja õnnis olen, kui ma ei pahandu, et miks nii ja kuidas naa. Aga mina vist ikka pahandun küll. Ja olen ilmselt kõige ja kõigi peale kogu aeg pahandunud, kuid nüüd antakse mulle vähemalt teada, et need asjad mu elus viltu on.
Näiteks, kui keegi tuleb ja palub, et sa temaga ühe penikoorma kaasas käiksid. Kuigi sina olid hoopis teisele poole teel. Ja pealegi, ega sa mingi peni pole, et penide koormaid kandam peaksid (see sõnademäng vist vaid maakeeles võimalik). Ei, sina pole peni, sa oled... hobune, uhke ja taltsutamatu, lakk uljalt tuules lehvimas... Kõik võib olla, kuid päeva lõpuks oled vaid hobueesel, see ilma aruta, keda tuleb suuliste ja valjastega taltsaks teha, muidu nad ei tule su ligi... (ps 32)
Ma väärin enamat. Väärin muud, väärin muud, muud, väärin muud... See, mis mulle osaks on antud, no see pole ikka see. Osadus, kuhu mind on asetatud, no pole ikka see, inimesed na lihalikud. Linn, kus ma elan, no pole ikka see, pisut räpane. Maakoht, kus peatun, no pole ikka see, pisut väike ... või pisut suur, või pisut lage, või pisut metsane jne jne... MINA väärin muud. MINA väärin enamat. Kuninga laps ju! Eks tule seda siis palves innukamalt nõuda ja sõnades julgemalt deklareerida, küll siis ühel päeval "Kalev koju jõuab" ja mu põlve uueks loob...
Ometi ütleb Jeesus mäejutluses (mis meile justkui selline hüpoteetiline eeskuju on, mitte päriselt järgimiseks), et kui keegi sunnib sind minema ühe penikoorma, mine kaks. Kui keegi tahab sult särki, anna ka vammus. Paulus sekundeerib: mis omaõigust te taga ajate?! Miks te pigemini ei kannata kurja?! Miks te üldse kohtus käite?! Ja teisal: Jumalakartus on suur tuluallikas, kui ta on ühendatud rahulolemisega.
Usukangelased Heebrea 11 kannatasid kurja viimse veretilgani, ise vabastusest loobudes, et saada parem ülestõusmine. Milline ilmutus, milline meelevald! Teisisõnu, nad võtsid vastu selle, mis Jumal saatis ja ei nurisenud, vaid tervitasid oma kannatusi juba kaugelt, teades, et selle kaudu saab Jumala tahe nende sees täielikuks.
No ja siis mina? mida teen mina? Kui mulle pakutakse teenida ühes rollis, mis ei ole ehk mu esimene eelistus praegusel ajamomendil ja sellises mahus, mis tundub liiga pingutav, siis mida teen mina? Väärin loomulikult MUUD! Seega ütlen Lutsu Kevade vaimus, et ma teen pool, kuna ma tervet rehkendust ei jaksa... Kuni saan palves noomida.
Ma ei ole ju enam iseenda oma, et võiksin nokkida ja valida, mida teha ja mida tegemata jätta. Ja Kristuse õigus ja omaõigus ei passi kokku mitte kuidagi. Omaõigus ei jäta ruumi millelegi muule. Ja jõust tuleb puudu?! kes on öelnud, et sa seda omast jõust tegema pead? Otse vastupidi. Paulus noomib: kes teenib, see teenigu otsekui jõust, mida Issand annab.
Nii, et mis õigus on mul vastu hakata Jumala tahtele? Selle vastu, mis ülemuse kaudu tuleb? Sest ülemused on kõik Jumalast seatud, nagu Paulus jällegi toonitab. Ei mitte mingit! Olen surnud koos Kristusega, ja surnutel ei ole enam mingit oma õigust ega võimu otsustada, kes mida kus tegema peaks. Valus õppetund oli. Kurb ja valus. Et millal ma ometi õpin ja millal Jeesus mu silme ees nii suureks saab, et igasugune võimu-ja vaimuvõitlus täiesti külmaks jätab? Et ma iialgi ei pahanduks sellest osast, mida Issand mulle annab?!
See on siis pahandumine selle peale, et sulle midagi antakse (olgu hea või kuri). Sama mündi teine pool on pahandumine selle üle, et sulle ei anta, vaid antakse kellelegi teisele. Kust on Jumala vaim läinud minu seest sinu sisse, pahandas üks prohvet Miika peale, kui see ainsana tõde kuulutas ja teised prohvetid kõik mesisõnadest eksitatud olid ning Joosafatile ja Ahabile võitu ja kordaminekuid ennustasid (1Kn 22:8jj).
Õnnis, kes ei pahandu. Sest kui sa pahandud, siis on su südames kibedat kadedust ja riiakat meelt (Jk 3:14) ning sa paratamatult valetad tõe vastu, sest kogu su väärtushinnangute süsteem hakkab keerlema sinu enda ümber, su väärt olemise ja õiguste ümber. Sina ise saad kõigi asjade mõõdupuuks (nad mõõdavad endid iseenestega, räägib Paulus teisal) ja Jumalaga pole seal õige varsti midagi pistmist. Sest viha juur on üles kasvanud ja kui seda on kadedusega kastetud, siis Jumala seeme hävib. Ning mitte vaid sa ise, vaid paljud on seeläbi rüvetunud. Mürgist saavad vargsi osa ka kõik need, kes sind kuulevad.
Ja võime seejärel ükskõik kui õigeid sõnu suust välja ajada, sõnadeks need jäävadki, kuni ükskord tabab meid äkiline hukatus. Või mingi seletamatu kriis. Ja siis ei saa me aru ega mõista, et miks küll ometi. KÕIK oli ju paigas. Ma olin USTAV. Palvetasin kogu aeg ja käisin kirikus ja juhtisin seda või teist gruppi. Jeesus, SINA ju nii ei lubaks. Sa ju pidid mind ARMASTAMA. SELLINE asi küll Jumalast olla ei saa.
Või pöördub mu viha nende inimeste vastu, kes mulle kurja tegid. Nagu polekski Jumal maailma valitseja, vaid selleks on mingid suvalisi valikuid tegevad väetid inimesed, kes oma meelevalla justkui kusagilt mujalt kui Jumalalt saanud oleks... On väga suur arm, kui inimene taipab nendelt rusudelt tõelist osadust otsima hakata ja välisest ennast vabaks võitleb. Nagu Jaakob, kes enne Jumalast lahti ei lasknud, kui TEMA õnnistas, mis sest et puusaliiges igavesti paigast ära läks ning kogu järgneva elu lausa igal sammul ennast tunda andis...
Jumal pani niisiis mu ette küsimuse, näitas ühte pildikest lähitulevikust ja küsis, et oletame, et selles paigas, selles olukorras, selle inimese kaudu, ma valan oma vaimu välja. Nii, et keegi ei saa midagi selle vastu. Sina oled seda ju igatsenud? Kas sobiks, kui see juhtuks niimoodi? Tore oleks kirjutada, et ma langesin seejärel põlvini ülistuses ja tänus Jumala ees, et lõpuks ometi! Minu ja väga paljude palved saavad vastuse! Aga ei, loomulikult mitte! Elu teeb oma korrektiivid, nagu me elutargalt ütleme. Mu sees kihvatas, küll õige pisut ja õige korraks. Aga ikkagi, see pole oluline, et "õige pisut", et peaegu nagu polnudki... Oluline on see, et ma pahandusin. Kuid õnnis on SEE, kes ei pahandu.
Kunagi aastaid tagasi kuulsin üht lauset, et mistahes inimkoosluse võimekusel ei oleks piire, kui meid ei huvitaks, kelle arvele see läheb (who gets the credit). Seejärel tulid need "juhtimis"õpetused, kuidas oma ideid kellelegi kõrgemal maha müüa, et ta tunneks, et see hoopis tema idee on. Mis on sama asi, sest mina saaksin siis ju seljataga käsi hõõruda, et näed, MINU mõte ikkagi, aga see suur ja tark ülemus läks õnge!
Aga kui me üldse ei hooliks, kelle nime selle või teise kordaminekuga seostataks järgnevate inimpõlvede vältel?! Kui meie igatsus ei oleks olla tark ja väljapaistev ja lugupeetud, vaid ainult see, kuidas Jeesusele meelepärane olla? Ja see on ju lihtne (vähemalt paberil). Jeesus tuli selleks, et meid VABASTADA. Nii et siis peaksin ma olema lihtsalt VABA kõigest, mis mind siiani takistab.
Vaba kõigest, mis varjutab Jeesust mu silma eest ja südamest. VABA vihast, kadedusest, omaõigusest, teistele muljet avaldamisest, ühis- ja kogukonna ootustest, himudest, argusest, kibedusest... Siis suudaksin võtta absoluutselt kõike kui Jumala kingitust ning öelda koos laulikuga, et kõik mu allikad on sinus, Issand! Suudaksin taluda peksu, sõimu, väärkohtlemist ning aina õnnistada. Oleksin SURNUD iseendale ja oma himudele. Ükski lant, mis heidetakse, kas juhuslikult või spetsiaalselt minu püüdmiseks, ei hakkaks mu sisemuses millestki kinni. Sest mina ja mu elu on varjul Kristuses. Vaat, see oleks alles ELU!
Aga praegu veel nii ei ole ja kummatigi ei saa ka mina ise midagi selleks väga palju kaasa aidata. Kui vaid seda, et paluda, et Jeesuse veri mu kurja südame kinni kataks. Ja ilmutaks mulle oma kirkust, mida vaadeldes ka mina Tema sarnasemaks võin muutuda. Et Ta ilmutaks mulle oma armastust maailma vastu, mis Teda ristile viis. Et mu südamesse tuleks kahjuvalu hingede pärast, nende pärast, kes Jeesust veel ei tunne. Või on kunagi korraks tundnud, kuid seeme on lämmatatud, kuid nad ise ei teagi --võivad ju ohakate õiedki kaugelt kenad ja ilusad välja paista.
VABADUS. VAAA-BAA-DUUS! Let freedom ring! nagu ütles ML King. Ainult siis, kui Poeg meid vabaks teeb, oleme tõeliselt vabad. Kuid Poja risti alla ei mahu muud, kui vaid meie vaevatud inimvare. Ei ühtki omakootud kallist riiet ega võimast iti-vidinat saa sinna kaasa võtta. Ainult päris üksi sünge risti alla tulles on sul võimalik inimröövijatest võitu saada. Ilma backupi ja julgustuseta. See on kõhe ja kohutav väljavaade, ning tee on pime ja ähvardav, kuid teisiti pole see võimalik. Vaid surmaorust läbi minnes ootab teisel pool allikate maa...
neljapäev, 15. juuli 2010
Pea asi
Hiljuti küsis minult üks õde, et Sul siis vaimuannid töötavad, saad ilmutusi jne? Ühmasin midagi kohmetunult vastuseks, et "ää.. eee.. nojah". Ausam oleks olnud vastata, ja ma oleksin seda ka teinud, kui oleksin selle peale siis tulnud, et "kust mina tean, võib olla on mu kujutlusvõime lihtsalt viimasel ajal nii elavaks saanud?" Sest ega ma ei teagi, 100% pole mul mingit kindlust, mul ei ole inglit nähtaval kujul mind kinnitamas igal minutil, et jah, ajad õiget asja küll. Aeg-ajalt lihtsalt lähevad "tükid kokku" ja siis on selline tunne, et minu käes on kang ja ma näen ja tajun seda toetuspunkti, millega võiks terve maailma paigast nihutada. Nagu Archimedes olla igatsenud...
Seesama õde jagas samal õhtul oma kogemust ühest palvegrupist, kus annid küll kõik toimivad, aga inimesed lähevad järjest lollimaks. Nojah, miks peakski need kaks omavahel seotud olema? Te olete võimsaid tegusid teinud minu nimel, aga ma pole teid eladeski tundnud, hoiatab Jeesus sellise võimaluse eest.
Ma olen siin vist juba jaganud seda lugu kahest mungast, kes on pikal ja raskel rännakul ja üks küsib teise käest: Vend Leo, kas sa tead, et kui mul oleksid kõik vaimuannid, ja kõik inimesed, kelle eest palvetaksin, saaksid terveks, ei oleks mu rõõm Kristuses täielik? Ja kui ma jutlustaksin ja absoluutselt kõik tuleksid päästmisele, ei oleks mu rõõm täielik? Ja ta läheb järjest edasi ja toob veel näiteid asjadest, millega me inimlikult üksteist ja oma usku mõõdame ja jätab noore munga järjest suuremasse kimbatusse. Jünger ei pea lõpuks vastu ja anub: Millal siis see rõõm täielikuks saaks? Ja elutark munk vastab, et siis, kui me oleme käinud mitu päeva söömata-joomata, külmas ja näljas ja kui me jõuaksime ühe maja juurde ja paluksime sisselaskmist ja meid vaid sõimataks ja lõpuks, kui me ikkagi ära ei lähe, vaid edasi paluksime, pekstaks meid, löödaks maha ja jäetaks porilompi surema, siis, alles siis, kui tol hetkel ei ole mu südames mitte mingit okast selle pererahva suhtes, alles siis võib mu rõõm Issandas täielik olla.
Meie jaoks aga on vaimuandide toimimine ja rahva kokkuvool ülimateks usuelu õigsuse pitseriks. Me ootame isegi sellist ärkamist, kus Jumal võiks tegutseda justkui meist sõltumata. Tuua inimesi kirikusse ja tervendada ja oma väge näidata. Meie aga saame jääda samasuguseks. Meil pole mingit muutust vaja... oleme juba niigi head... See olukord muutub koomiliseks, kui vaimuannid toimivad inimesel, kes näiteks alguses joob koos oma sõpradega ja pärast palvetab nende eest nii, et neil tuleb patu tundmine ja nad "nutavad tal laua all". Või kui edukalt teenib inimene, kes elab ilmses seksuaalpatus- pedofiilia, abielurikkumine jne. Selle viimase all mõtlen ikka jumalasulase abieluvälist seksuaalsuhet, mitte kahe inimese monogaamset suhet enne abielu sõlmimist. Kuigi võiks ka selle sinna sisse arvata.
Vaat, siis me kratsime kukalt ja mõtleme, et kuidas siis nii?! Kuidas Jumal on nii ebaõiglane, et annab oma annid patustele, aga mina näe, kõigiti eeskujulik ja eesrindlik, miks mul need asjad ei toimi?! (ikka seesama et a la saaks nüüd väe ka veel sellele oma asjale juurde, vat siis oleks veel eriti hästi). Kallid, SEE ON JUMALA SUUR ARM, et ei toimi. Sest kui toimiks, ei näeks sa mitte mingit vajadust pöördumiseks ja Jumala otsimiseks.
Olen märganud, et kui need vaimuannid toimivad, siis nendega on selline lugu, et mõnikord on mu isiklik osadus sellega sünkroonis ja siis on kõik kuidagi ka emotsionaalselt parem ja helgem. Teinekord jätab ilmutus mu nõrgaks ja tühjaks, nagu näiteks siis, kui äratatakse keset ööd ja magama enam jääda ei saa ja kogu päeva tegeled, enne kui tunned, et nüüd on valmis. See ei ole kerge töö ja nõuab kogu inimlikkku pigutust. Ja kogu Jumalikku armu, mida ta tolleks hetkeks annab. Ja tuju ja kõik muu subjektiivne läheb paremaks alles siis, kui selle sõnumi enda sisse tööd tegema lasen. Ja end välja magan.
Emotsionaalselt palju rahuldusttekitavam on see, kui aednik mu oksi kärbib. See on nagu külm dušš kuumal ja kleepuval suvepäeval. Parim asi maailmas. See juhtub siis, kui Ta näitab mulle mu südame sügavaimaid soppe ja seda, et Tema arm selle kinni katab. Või siis, kui jätan vastu löömata, kuigi võiks, ja teise põse ette keeran. Kui jätkub mõistmist, et inimene on ise endaga puntras, kui ta sulle haiget teeb ja ootab ehk, et sina teda lahti aitad harutada või hoopis, et sa tuleksid selg ees ja tekiga tema alastuse kinni kataksid (Vt Noa ja pojad)
Tuhat korda parem sellest, et sul on õigus, on see, kui sa oled VABA. Kui mistahes konks, mis kasvõi ekstra sinu püüdmiseks on välja visatud, ei hakka su sisemuses millestki kinni. Pole kohta lihtsalt...
Ja selle kõige juures tajun ma, et võimalik oleks küll Jumalat üldse mitte tähele panna ja toimelda ikkagi tema andidega. Ja pälvida kõrvalseisjate imetlus. Või olla kõigiga riius, kuid ajada absoluutselt õiget ja kompromissitut juttu. Aga ma ei taha nii. Sest sellisel juhul jätaksin ma iseenda välja. Jumala riigist jätaksin välja. Seega on mulle tähtis Jumala ligiolu, armastuse osadus. Ja mitte niivõrd vaimuannid. Neid on vaja teiste jaoks. Et inimeste tähelepanu köita, et nad mõtlema hakkaksid, et võib olla tõesti on midagi enamat olemas, kui igapäine ninaalune.
Seega on mulle oluline, et ma jõuaksin välja sinna, kus mind võidaks kohelda nii ebaõiglaseslt kui vähegi võimalik, aga see ei heidutaks mind mitte karvavõrdki. Ma suudaksin seda näha küll (ei muutuks klappidega naiivitariks), kuid see ei jõua mu südamesse mind ega mu sisemist last hävitama. Et mu südames ei oleks mitte ühtegi pimedat soppi, kuhu see omaõigus ehk kurjus võiks kanda kinnitada. Et ma võiksin saada lapseks kurjuses ja mind ei viiks endast välja mitte kuidagi kõigi nende valikud, kes on otsustanud jääda kurjuse lasteks. Sest seda ma enam ei mäleta... See ei ole minu teema. Mina lähen edasi, vaadates aina Kristuse palgesse, nähes tema kirkust ja lastes ennast muuta selle kirkuse sarnaseks.
Me võime väga lihtsalt ennast vabandada, et meil on kõik suhted kõigiga korras, mis sellest, et tülikad inimesed oleme enda kõrvalt lihtsalt isoleerinud. Nad on meie konnasilmale astunud ja seega ei saa neid ka muidu tõsiselt võtta. Oleme nad enda elust "tapnud", pidades neid rumalaks ja kõlbmatuks. Kuid Jeesus ütleb mäejutluses, et kui kellelgi on midagi sinu vastu, siis mine ja lepi ennem ära, kui sa oma andi tood. Et ohtlik on mängida neid ülekullatud mänge Jumala ligiolus. Kui kellelgi on midagi sinu vastu, siis tähendab, et peaksid sellega tegelema ja ära leppima ja enne mitte järele jätma, kui tõepoolest rahu maa peal on.
Mõtlen ühe kiriku juhtkonna peale ja kuigi neil pole mitte kellegi vastu mitte midagi, kui selle kohta küsima läheks, siis ometi tean ma õige mitut, kellel on midagi nende vastu. Aga kuristik jääb ületamata, sest ei tulda selle pealegi, et Jeesus võis oma sõnu tõsiselt võtta. Et tegelikult, kui kellelgi on midagi sinu vastu, siis sa ei tohiks armulaual käia, kui sa just nuhtlust ja surma endale ei soovi. Aga jällegi, ega seegi pole minu asi ja ju nad üksord Jumala ees sellest aru peavad andma. Mooses ja prohvetid on neil ju olemas, et nad neid võiksid kuulda võtta.
Õnnis on see sulane, keda Issand tulles leiab andmas oma majarahvale õiget toitu õigel ajal. Olgu Issand selleks meile armuline.
Ja see pealkiri? ... ah jaa, see on lihtsalt viide Paulusele vanast tõlkest: et te võiksite mõista, mis on peaasi.... eks see ikka Pea Asi ole...
Seesama õde jagas samal õhtul oma kogemust ühest palvegrupist, kus annid küll kõik toimivad, aga inimesed lähevad järjest lollimaks. Nojah, miks peakski need kaks omavahel seotud olema? Te olete võimsaid tegusid teinud minu nimel, aga ma pole teid eladeski tundnud, hoiatab Jeesus sellise võimaluse eest.
Ma olen siin vist juba jaganud seda lugu kahest mungast, kes on pikal ja raskel rännakul ja üks küsib teise käest: Vend Leo, kas sa tead, et kui mul oleksid kõik vaimuannid, ja kõik inimesed, kelle eest palvetaksin, saaksid terveks, ei oleks mu rõõm Kristuses täielik? Ja kui ma jutlustaksin ja absoluutselt kõik tuleksid päästmisele, ei oleks mu rõõm täielik? Ja ta läheb järjest edasi ja toob veel näiteid asjadest, millega me inimlikult üksteist ja oma usku mõõdame ja jätab noore munga järjest suuremasse kimbatusse. Jünger ei pea lõpuks vastu ja anub: Millal siis see rõõm täielikuks saaks? Ja elutark munk vastab, et siis, kui me oleme käinud mitu päeva söömata-joomata, külmas ja näljas ja kui me jõuaksime ühe maja juurde ja paluksime sisselaskmist ja meid vaid sõimataks ja lõpuks, kui me ikkagi ära ei lähe, vaid edasi paluksime, pekstaks meid, löödaks maha ja jäetaks porilompi surema, siis, alles siis, kui tol hetkel ei ole mu südames mitte mingit okast selle pererahva suhtes, alles siis võib mu rõõm Issandas täielik olla.
Meie jaoks aga on vaimuandide toimimine ja rahva kokkuvool ülimateks usuelu õigsuse pitseriks. Me ootame isegi sellist ärkamist, kus Jumal võiks tegutseda justkui meist sõltumata. Tuua inimesi kirikusse ja tervendada ja oma väge näidata. Meie aga saame jääda samasuguseks. Meil pole mingit muutust vaja... oleme juba niigi head... See olukord muutub koomiliseks, kui vaimuannid toimivad inimesel, kes näiteks alguses joob koos oma sõpradega ja pärast palvetab nende eest nii, et neil tuleb patu tundmine ja nad "nutavad tal laua all". Või kui edukalt teenib inimene, kes elab ilmses seksuaalpatus- pedofiilia, abielurikkumine jne. Selle viimase all mõtlen ikka jumalasulase abieluvälist seksuaalsuhet, mitte kahe inimese monogaamset suhet enne abielu sõlmimist. Kuigi võiks ka selle sinna sisse arvata.
Vaat, siis me kratsime kukalt ja mõtleme, et kuidas siis nii?! Kuidas Jumal on nii ebaõiglane, et annab oma annid patustele, aga mina näe, kõigiti eeskujulik ja eesrindlik, miks mul need asjad ei toimi?! (ikka seesama et a la saaks nüüd väe ka veel sellele oma asjale juurde, vat siis oleks veel eriti hästi). Kallid, SEE ON JUMALA SUUR ARM, et ei toimi. Sest kui toimiks, ei näeks sa mitte mingit vajadust pöördumiseks ja Jumala otsimiseks.
Olen märganud, et kui need vaimuannid toimivad, siis nendega on selline lugu, et mõnikord on mu isiklik osadus sellega sünkroonis ja siis on kõik kuidagi ka emotsionaalselt parem ja helgem. Teinekord jätab ilmutus mu nõrgaks ja tühjaks, nagu näiteks siis, kui äratatakse keset ööd ja magama enam jääda ei saa ja kogu päeva tegeled, enne kui tunned, et nüüd on valmis. See ei ole kerge töö ja nõuab kogu inimlikkku pigutust. Ja kogu Jumalikku armu, mida ta tolleks hetkeks annab. Ja tuju ja kõik muu subjektiivne läheb paremaks alles siis, kui selle sõnumi enda sisse tööd tegema lasen. Ja end välja magan.
Emotsionaalselt palju rahuldusttekitavam on see, kui aednik mu oksi kärbib. See on nagu külm dušš kuumal ja kleepuval suvepäeval. Parim asi maailmas. See juhtub siis, kui Ta näitab mulle mu südame sügavaimaid soppe ja seda, et Tema arm selle kinni katab. Või siis, kui jätan vastu löömata, kuigi võiks, ja teise põse ette keeran. Kui jätkub mõistmist, et inimene on ise endaga puntras, kui ta sulle haiget teeb ja ootab ehk, et sina teda lahti aitad harutada või hoopis, et sa tuleksid selg ees ja tekiga tema alastuse kinni kataksid (Vt Noa ja pojad)
Tuhat korda parem sellest, et sul on õigus, on see, kui sa oled VABA. Kui mistahes konks, mis kasvõi ekstra sinu püüdmiseks on välja visatud, ei hakka su sisemuses millestki kinni. Pole kohta lihtsalt...
Ja selle kõige juures tajun ma, et võimalik oleks küll Jumalat üldse mitte tähele panna ja toimelda ikkagi tema andidega. Ja pälvida kõrvalseisjate imetlus. Või olla kõigiga riius, kuid ajada absoluutselt õiget ja kompromissitut juttu. Aga ma ei taha nii. Sest sellisel juhul jätaksin ma iseenda välja. Jumala riigist jätaksin välja. Seega on mulle tähtis Jumala ligiolu, armastuse osadus. Ja mitte niivõrd vaimuannid. Neid on vaja teiste jaoks. Et inimeste tähelepanu köita, et nad mõtlema hakkaksid, et võib olla tõesti on midagi enamat olemas, kui igapäine ninaalune.
Seega on mulle oluline, et ma jõuaksin välja sinna, kus mind võidaks kohelda nii ebaõiglaseslt kui vähegi võimalik, aga see ei heidutaks mind mitte karvavõrdki. Ma suudaksin seda näha küll (ei muutuks klappidega naiivitariks), kuid see ei jõua mu südamesse mind ega mu sisemist last hävitama. Et mu südames ei oleks mitte ühtegi pimedat soppi, kuhu see omaõigus ehk kurjus võiks kanda kinnitada. Et ma võiksin saada lapseks kurjuses ja mind ei viiks endast välja mitte kuidagi kõigi nende valikud, kes on otsustanud jääda kurjuse lasteks. Sest seda ma enam ei mäleta... See ei ole minu teema. Mina lähen edasi, vaadates aina Kristuse palgesse, nähes tema kirkust ja lastes ennast muuta selle kirkuse sarnaseks.
Me võime väga lihtsalt ennast vabandada, et meil on kõik suhted kõigiga korras, mis sellest, et tülikad inimesed oleme enda kõrvalt lihtsalt isoleerinud. Nad on meie konnasilmale astunud ja seega ei saa neid ka muidu tõsiselt võtta. Oleme nad enda elust "tapnud", pidades neid rumalaks ja kõlbmatuks. Kuid Jeesus ütleb mäejutluses, et kui kellelgi on midagi sinu vastu, siis mine ja lepi ennem ära, kui sa oma andi tood. Et ohtlik on mängida neid ülekullatud mänge Jumala ligiolus. Kui kellelgi on midagi sinu vastu, siis tähendab, et peaksid sellega tegelema ja ära leppima ja enne mitte järele jätma, kui tõepoolest rahu maa peal on.
Mõtlen ühe kiriku juhtkonna peale ja kuigi neil pole mitte kellegi vastu mitte midagi, kui selle kohta küsima läheks, siis ometi tean ma õige mitut, kellel on midagi nende vastu. Aga kuristik jääb ületamata, sest ei tulda selle pealegi, et Jeesus võis oma sõnu tõsiselt võtta. Et tegelikult, kui kellelgi on midagi sinu vastu, siis sa ei tohiks armulaual käia, kui sa just nuhtlust ja surma endale ei soovi. Aga jällegi, ega seegi pole minu asi ja ju nad üksord Jumala ees sellest aru peavad andma. Mooses ja prohvetid on neil ju olemas, et nad neid võiksid kuulda võtta.
Õnnis on see sulane, keda Issand tulles leiab andmas oma majarahvale õiget toitu õigel ajal. Olgu Issand selleks meile armuline.
Ja see pealkiri? ... ah jaa, see on lihtsalt viide Paulusele vanast tõlkest: et te võiksite mõista, mis on peaasi.... eks see ikka Pea Asi ole...
Tellimine:
Postitused (Atom)