Mitte kõik variserid ei olnud pahad! Absoluutselt nõus! Ma läheksin veel kaugemale ja ütleksin, et mitte ükski variser ei olnud iseenesest paha. Nad olid tolleaegne vaimulik eliit, parimad rahva hulgast, kes elasid ja teenisid Jumalat oma parima arusaamise juures. Ja paljud neist olid ka otsijad hinged.
Nikodeemus tuli öö varju all Jeesuse juurde, sest tahtis õppida. Jeesus vastas talle, et mitte keegi ei saa Jumala riiki näha, kui ta ülevalt ei sünni. Vt. Johannese 3.ptk. Nikodeemus ei mõista seda ja küsib edasi. Ning Jeesus vastab. Kannatlikult.
Siis oli see noor käsuõpetaja, kes oli kõik käsud pidanud ja tahtis Jeesuse juurde tulla. Jeesus ütles, et tore, et oled pidanud, nüüd mine müü oma vara maha ja jaga vaestele. Noormees läks kurvalt ära, sest tal oli palju vara.
Nagu Nikodeemusele, nii vastab Jeesus ka noorele käsuõpetajale sisuliselt sama asja: sinu enese väärt olemisest ei piisa. Jumala riigi dünaamika ja tegutsemispõhimõte on midagi hoopis muud. Pead enne iseenesest täiesti tühjaks saama, kõik pühkmeiks arvama ja siis saad Kristuse üldse vastu võtta. Uuesti sündima, saama korraga mõnes mõttes jälle väetiks beebiks, kes ise midagi ei oska ega suuda. Vaid teiste abile lootes on võimalik ellu jääda.
Nii et nad olid otsijad. Nad olid ka austusväärsed. Vaimulikus ühiskonnas... No kes siis veel?! Vaatamata Rooma ülemvõimule juhtisid nemad seda rahvast. Nad pidid seejuures vaatama, et kõik jääks piiridesse, et ei oleks väga palju rahutusi, et roomlased riiki ära ei võtaks. Seega olid nad suured praktikud. Püüdsid tegutseda nii, et kirik keset küla jääks. Et oleks selline mugav ja pretensioonitu elu, pragmaatiline juhtimine. Ja kui mingeid aateid või inimesi selle nimel ohvriks peaks tooma, siis las toome. Milles küsimus?! Ja enamuse tahe/arusaam peab võidutsema vähemuse üle. Parem on, kui üks inimene hukkub, kui et kogu rahvas hukka saab, prohveteeris ülempreester. Ehk parem on, kui ühe probleemse inimesega lõpparve teeme, siis jäävad teised rahule, oleks tänapäeva kontektsis see lause.
Gamaaliel oli väga lugupeetud inimene. Pauluse endine õpetaja. Tema sõna maksis suurkohtus. Ja seda sõna jõudu rakendas ta siis, kui Johannest ja Peetrust taheti hukata heateo pärast, mille nad olid vigasele teinud. Gamaaliel tõuseb püsti ja ütleb, et ärge ikka hukake, mine tea, äkki ikka oli see imetegu Jumalast, mõelge, kui me need ka ära tapame, siis milline võiks olla Jumala karistus!
Ta ei mõtle nende kalameeste ja nende heaolu peale, ta ei mõtle, et suurkohtus väänatakse õigust. Tal pole midagi selle vastu, et mehed peksuga vabaks lastakse. Peaasi, et saaks kuidagi nii, et Jumal ei karistaks. Gamaaliel oli olnud üks nende hulgast, kes ka Jeesuse oli surma mõistnud ja hukanud. Ta oli näinud tagajärgi. Lõhutud tempel ja kärisenud eesriie. Ja nüüd oli see hirm, mis nüüd teda mõtlema pani, et kas maksab ikka Jumala vastu lõpuni mässata?! Õppinud ja targa mehena teadis ta vastust-- muidugi ei maksa!
Teoorias oleme me kõik tugevad. Aga kuidas ikka selles paljasjalgses terava keelega puusepas, kes kõigile näpuga näitab, ära tunda Jumala poega... Vaat see on küsimus. Kuidas asotsiaalse välimuse ja sõjaka kõnega Johanneses ära tunda Jumala kallist tööriista ja teerajajat Jeesusele? Ka tema ütleb ju väga tervaid ja ebameeldivaid asju, mis hirmsasti hinge kriibivad. Vaat see on küsimus.
Eks vastused ikka sellelsamal puusepal olemas. Kuidas te võite uskuda, kui te ootate austust üksteiselt ega otsi seda austust, mis tuleb üksnes Jumalalt? (Joh 5:44). Ehk see sama, mille pärast me Gamaalieli imetleme, et ta oli väga austusväärne rahva ja suurkohtu hulgas, on see, mis talle endale tema suhtes Jumalaga püüdepaelaks saab. Tal on kõik juba siin elus käes, võiks siinkohal parafraseerida Mäejutlust.
Tooksin siinkohal terve lõigu Johannese 5. ptk.
41Mina ei vaja austust inimestelt, 42kuid ma tunnen teid: teie sees ei ole armastust Jumala vastu. 43Mina olen tulnud oma Isa nimel, ja ometi ei võta te mind vastu. Kui mõni teine tuleb iseenese nimel, siis tolle te võtate vastu. 44Kuidas te võite uskuda, kui te ootate austust üksteiselt ega otsi seda austust, mis tuleb üksnes Jumalalt? 45Ometi ärge arvake, et mina hakkan teid Isa ees süüdistama. See, kes teid süüdistab, on hoopis Mooses, kelle peale te oma lootuse olete pannud, 46sest kui te usuksite Moosest, siis te usuksite ka mind, sest tema on kirjutanud minust.47Aga kui te isegi tema kirju ei usu, kuidas te siis saate uskuda minu sõnu?"
Praktilised küsimused:
1. Mida tähendab: Kui keegi tuleb iseenda nimel? Kuidas ma selle ära tunnen? Kõik ju väliselt ütlevad tänapäeval, et nad tulevad "Jeesuse nimel". See ju ei aita (Lk 6:46 Aga miks te mind hüüate: "Issand, Issand!" ega tee, mida ma ütlen? või isegi Mt 7:22)
2. Kas ma ootan austust inimestelt rohkem kui austust Jumalalt? Kuidas ma austust Jumalalt ära püüan teenida? Mida ma selle nimel teen? Kas teengi üldse midagi?
3. Kas ma usun Moosest? Kas Jumala sõna on mulle tõeliselt tähtis? Kas ma loen seda valimatult ega otsi vaid kirjakohti, nii nagu mu kõrvad sügelevad? Kas ma lasen Jumala sõna terval mõõgal oma südames tööd teha. (st kas Jumal noomib mind Sõna läbi või olen ma sohilaps (Vt. Karistus ja armastus ).
4. Kas mu usk on pigem pragmaatiline (üks kõigi eest) või pigem ebaratsionaalne (kõik ühe eest). Ehk variseride kuldreegel, parem kui üks hukub, kui terve rahavs otsa saab Versus Hea karjane, kes 99 sinnapaika jättis ja ühele järele läks.
5. Kas minu sees on Jumala armastus? Inimestena me ju tunnetame, kas me kedagi armastame või mitte. Kas mind täna motiveerib armastus Jumala vastu (andumine armastavale peigmehele) või pigem hirm: vennad, tõmbame veitsa tagasi, peksame neid kalamehi ja hoiatame. Muidu mine tea, mida Jumal VEEL võiks teha. Templit nagunii vaja lappida.
esmaspäev, 1. märts 2010
pühapäev, 28. veebruar 2010
Meenutusi Tartu aegadest, II osa
Leidsin eile ühe vana märkmiku, mis 1990/91 mul Tartus kasutusel oli. Seal olid ka mõned vaimulikud mõtted. Kahju, oleks võinud rohkem olla. Jutlustada/tunnistada sai ju mitu korda nädalas, vaid üksikud on sinna talletatud. Otsustasin siis selle pikima siinjuures ära tuua. Põhjusi on mitu.
Esiteks on see stiilinäide, millega vastpöördunu tollases kontekstis tegeles ja millele mõtles. Teiseks on mul tekkimas järjest suurem selgus, et meie suurim probleem tänapäeva koguduses on see, et meil pole ihu osadust. Lugesin eile Efesose kirja, mis üheltpoolt kubiseb suurepärastest tõotustest, teiselt poolt aga on need kõik antud IHU ülesehitamiseks ja toimivad vaid IHU kontekstis.
Kolmandaks on miniajendiks eilne kirjavahetus, et kui eesmärk on üks (nt Tallinnast Tartusse), siis võib sinna ju eri teid pidi jõuda. Füüsilises maailmas ehk küll, aga ma ei kujuta seda kuidagi ette siis, kui IHU on ÜKS --et jalad läheksid mööda Tartu maanteed, varbad mööda Piibe maanteed, varbaküüned Viljandi maanteed pidi ja keha jõuab üldse Jõhvi kaudu kohale. Mnjah.
Sattusin just lugema John Wesley tsitaati: There is nothing more unchristian than a solitary Christian. See oli illustratsiooniks Heebrea 10:25 kirjakohale-ärge jätke maha koguduse kooskäimisi. Samas on ju teada, et koos KÄIMINE ei vabasta kedagi üksildusest. Kõige üksildasem võib inimene olla just rahva hulgas, millega tal midagi ühist ei ole. Samas Efesose kirja lugedes ei ole kahtlustki, et osadus, mida Paulus silmas peab, on sarnane abikaasade vahelisele osadusele, kus kaks üheks saavad. Ja seda loomulikult mitte füüsilises mõttes vaid vaimses. Ja siin on üheks saajaid n+2, mis ongi ju väga suur ime.
************
Maarja
Kirjutatakse terveid raamatuid sellest, mida teha, et Jumala õnnistusi endale tõmmata, neid saada. Aga mõnikord on vaja vaid ühte: teenida.
Jeesus istus variseri kojas, mõlemad olid käsuõpetajad, mõlemad olid võrdsed (seda vähemalt variseri arvates). Ja nüüd siseneb naine, keda variser kindlasti endale külge puutuda ei laseks, siseneb, võtab kalli salvi ja hakkab Jeesuse jalgu pisaratega pesema ja juustega kuivatama-teisisõnu, hakkab pesema Jeesuse ihu.
Tänapäeval ei saa keegi meist sellisel kombel Jeesuse ihu eest hoolt kanda, kuid Ta on meile ühe teise võimaluse andnud. Tänapäeval on Jeesuse ihuks kogudus. Ja kas tihti ei ole nii, et me suhtleme inimestega, kellega me oleme võrdsed või arvame endid võrdsed olevat. Suhtleme inimestega, kellega meil on midagi ühist. Käsi suhtleb käega, silm silmaga või äärmisel juhul ninaga või suuga, aga see, mis allpool toimub, ei huvita meid kuidagi.
Ja kuigi variser arvas, et nad Jeesusega on võrdsed, oli Jeesuse otsus karm: sa ei ole andnud mulle seda, teist ja kolmandat. Sa ei ole teeninud mind nii, nagu käsuõpetus ette näeb. Tänapäeva koguduses suhtleme inimestega, kelles elab Püha Vaim; inimestega, kelle sees elab Jumala Vaim. Ehk ilmselt peaksime siis ka üksteist teenima, ka siis teenima, kui arvad, et oled mingitpidi võrdne oma venna või õega. Ja teenima peaks just selle pärast, et sa näed selles teises inimeses Jumalat.
Ja nüüd siseneb see patune naine, ei julge oma silmi tõsta, läheb ja hakkab pesema ja kuivatama Jeesuse jalgu. Hommikumaa teed ja rajad olid mustad ja tolmused. Ilmselt olid need tollal Jeesuse ihu kõige mustemad liikmed, kõige autumad, nagu Paulus kirjutab, olgugi et need olid ühed tähtsamad, sest nendes jalgades oli valmidus rahuevangeeliumi kuulutamiseks.
Ja see naine tuleb ja tunnistab oma tegevusega, et ta ei ole väärt suhtlema Jeesuse silmade, käte, suuga, tema osaks oli vaid jalgade pesemine. Ja ta tuleb ja teeb seda. Jeesuse otsus on: Mine rahuga! Sinu usk on sind aidanud. SINU usk, mitte Jeesuse usk ega meelevald.
Tänapäeval on retseptid, kuidas usku kasvatada. Siin on üks väga hea retsept. Teeni Jeesuse ihu, teeni autumaid liikmeid, siis võib Jeesus ka sulle öelda: Mine rahuga, sinu usk on sind aidanud.
Ka variser teenis Jeesust oma parimat arusaamist mööda, kuid ta ei näinud Jeesuses Jumalat. Tema süda ei olnud puhas, samuti ei olnud seal seda igatsust puhtaks saada, nagu sel naisel oli.
Olen mõelnud, et nii raske on koguduses kõigile tööd leida, et kõik tunneksid, et nad tõepoolest on vajalikud liikmed ja et kõigil oleks oma roll, millest ka Korintose kiri räägib. Siin on vastus ka sellele küsimusele--teeni autumaid liikmeid. Kes need on?
Kui oled vana ja kogenud kristlane, on ihu nõrgemateks liikmeteks noored, kes just sinu abi vajavad. Ilmselt pead kummarduma väga madalale, et oma teoloogilistest kõrgustest alla tulla ja mõnd vastsündinud beebit mõista. Pead sügavale kummarduma, et suudaksid üles näidata halastust.
Kui oled noor ja pead ennast tuliseks, siis ilmselt on sinu ümber neid, kes on vaesed ja viletsad, võib olla vaevatud ja koormatud. Mine ja teeni neid. Kui sa muud teha ei oska, siis mine ja nuta koos nutjatega ja naera koos naerjatega nagu Jumala sõna meid õpetab ja ära mõtle kogu aeg sellele, mida sina vastu võid saada.
Tegelikult õpetab meid see kirjakoht, et me peame välja jagama seda kallist salvi, mida jüngrid keelasid raisata. Palvetama nende eest, jagada neile parimat, mida meil pakkuda on. Arvatavasti ongi just jalad need, mis seda õli kõige rohkem vajavad.
Teeni Jeesust ja tema vaevatud ihu ja sa näed, kuidas Jeesus õige pea Sind hakkab teenima. Aamen.
*************
Nüüdseks on ka Oleviste teenistus kuulatud. Huvitav mõte oli see, et me elame kas minevikus: "Jeesus, kui sa oleksid siin olnud, poleks Laatsarus ära surnud" või tulevikus: "Ma tean, et me saame ülestõusmise kokku". Ometi ütleb Jeesus, et TÄNA on HÄSTI SOODUS AEG! Meil ongi ainult tänane päev. Ja et ärkamine algab minust, nagu aastakümneid juba teadnud oleme.
Eks ta ole, tuleb ainult see armuaeg ära tunda, ja märgata neid armuaknaid, mis taevas lahti on. Ja sisse peab ka minema. Peter Wagner, koguduse kasvu spetsialist, keda mu antikarismaatilistes koolides suure au sees peeti, on hiljuti teinud avalduse, kus märgib, et peab Kansase ärkamist Jeesuse taastulekule eelneva ülemaailmse ärkamise alguseks. YWAMi looja Loren Cunningham ja praegune juht Mark Anderson toetavad seda liikumist oma kohalolekuga, kuigi ma pole konkreetset avaldust kui sellist näinud.
TÄNA on hästi soodus aeg. Tuleb tõesti vaid unest ärgata ja ihu ühte liita. Sest üksinda ei saa ükski varbaküüs Tartu poole astuma hakata. Poleks mõtet. Ja Kuningas kutsub tänagi veel pulma ja oleks vaid kutsututel aega ja oidu kutset tähele panna.
Esiteks on see stiilinäide, millega vastpöördunu tollases kontekstis tegeles ja millele mõtles. Teiseks on mul tekkimas järjest suurem selgus, et meie suurim probleem tänapäeva koguduses on see, et meil pole ihu osadust. Lugesin eile Efesose kirja, mis üheltpoolt kubiseb suurepärastest tõotustest, teiselt poolt aga on need kõik antud IHU ülesehitamiseks ja toimivad vaid IHU kontekstis.
Kolmandaks on miniajendiks eilne kirjavahetus, et kui eesmärk on üks (nt Tallinnast Tartusse), siis võib sinna ju eri teid pidi jõuda. Füüsilises maailmas ehk küll, aga ma ei kujuta seda kuidagi ette siis, kui IHU on ÜKS --et jalad läheksid mööda Tartu maanteed, varbad mööda Piibe maanteed, varbaküüned Viljandi maanteed pidi ja keha jõuab üldse Jõhvi kaudu kohale. Mnjah.
Sattusin just lugema John Wesley tsitaati: There is nothing more unchristian than a solitary Christian. See oli illustratsiooniks Heebrea 10:25 kirjakohale-ärge jätke maha koguduse kooskäimisi. Samas on ju teada, et koos KÄIMINE ei vabasta kedagi üksildusest. Kõige üksildasem võib inimene olla just rahva hulgas, millega tal midagi ühist ei ole. Samas Efesose kirja lugedes ei ole kahtlustki, et osadus, mida Paulus silmas peab, on sarnane abikaasade vahelisele osadusele, kus kaks üheks saavad. Ja seda loomulikult mitte füüsilises mõttes vaid vaimses. Ja siin on üheks saajaid n+2, mis ongi ju väga suur ime.
************
Maarja
Kirjutatakse terveid raamatuid sellest, mida teha, et Jumala õnnistusi endale tõmmata, neid saada. Aga mõnikord on vaja vaid ühte: teenida.
Jeesus istus variseri kojas, mõlemad olid käsuõpetajad, mõlemad olid võrdsed (seda vähemalt variseri arvates). Ja nüüd siseneb naine, keda variser kindlasti endale külge puutuda ei laseks, siseneb, võtab kalli salvi ja hakkab Jeesuse jalgu pisaratega pesema ja juustega kuivatama-teisisõnu, hakkab pesema Jeesuse ihu.
Tänapäeval ei saa keegi meist sellisel kombel Jeesuse ihu eest hoolt kanda, kuid Ta on meile ühe teise võimaluse andnud. Tänapäeval on Jeesuse ihuks kogudus. Ja kas tihti ei ole nii, et me suhtleme inimestega, kellega me oleme võrdsed või arvame endid võrdsed olevat. Suhtleme inimestega, kellega meil on midagi ühist. Käsi suhtleb käega, silm silmaga või äärmisel juhul ninaga või suuga, aga see, mis allpool toimub, ei huvita meid kuidagi.
Ja kuigi variser arvas, et nad Jeesusega on võrdsed, oli Jeesuse otsus karm: sa ei ole andnud mulle seda, teist ja kolmandat. Sa ei ole teeninud mind nii, nagu käsuõpetus ette näeb. Tänapäeva koguduses suhtleme inimestega, kelles elab Püha Vaim; inimestega, kelle sees elab Jumala Vaim. Ehk ilmselt peaksime siis ka üksteist teenima, ka siis teenima, kui arvad, et oled mingitpidi võrdne oma venna või õega. Ja teenima peaks just selle pärast, et sa näed selles teises inimeses Jumalat.
Ja nüüd siseneb see patune naine, ei julge oma silmi tõsta, läheb ja hakkab pesema ja kuivatama Jeesuse jalgu. Hommikumaa teed ja rajad olid mustad ja tolmused. Ilmselt olid need tollal Jeesuse ihu kõige mustemad liikmed, kõige autumad, nagu Paulus kirjutab, olgugi et need olid ühed tähtsamad, sest nendes jalgades oli valmidus rahuevangeeliumi kuulutamiseks.
Ja see naine tuleb ja tunnistab oma tegevusega, et ta ei ole väärt suhtlema Jeesuse silmade, käte, suuga, tema osaks oli vaid jalgade pesemine. Ja ta tuleb ja teeb seda. Jeesuse otsus on: Mine rahuga! Sinu usk on sind aidanud. SINU usk, mitte Jeesuse usk ega meelevald.
Tänapäeval on retseptid, kuidas usku kasvatada. Siin on üks väga hea retsept. Teeni Jeesuse ihu, teeni autumaid liikmeid, siis võib Jeesus ka sulle öelda: Mine rahuga, sinu usk on sind aidanud.
Ka variser teenis Jeesust oma parimat arusaamist mööda, kuid ta ei näinud Jeesuses Jumalat. Tema süda ei olnud puhas, samuti ei olnud seal seda igatsust puhtaks saada, nagu sel naisel oli.
Olen mõelnud, et nii raske on koguduses kõigile tööd leida, et kõik tunneksid, et nad tõepoolest on vajalikud liikmed ja et kõigil oleks oma roll, millest ka Korintose kiri räägib. Siin on vastus ka sellele küsimusele--teeni autumaid liikmeid. Kes need on?
Kui oled vana ja kogenud kristlane, on ihu nõrgemateks liikmeteks noored, kes just sinu abi vajavad. Ilmselt pead kummarduma väga madalale, et oma teoloogilistest kõrgustest alla tulla ja mõnd vastsündinud beebit mõista. Pead sügavale kummarduma, et suudaksid üles näidata halastust.
Kui oled noor ja pead ennast tuliseks, siis ilmselt on sinu ümber neid, kes on vaesed ja viletsad, võib olla vaevatud ja koormatud. Mine ja teeni neid. Kui sa muud teha ei oska, siis mine ja nuta koos nutjatega ja naera koos naerjatega nagu Jumala sõna meid õpetab ja ära mõtle kogu aeg sellele, mida sina vastu võid saada.
Tegelikult õpetab meid see kirjakoht, et me peame välja jagama seda kallist salvi, mida jüngrid keelasid raisata. Palvetama nende eest, jagada neile parimat, mida meil pakkuda on. Arvatavasti ongi just jalad need, mis seda õli kõige rohkem vajavad.
Teeni Jeesust ja tema vaevatud ihu ja sa näed, kuidas Jeesus õige pea Sind hakkab teenima. Aamen.
*************
Nüüdseks on ka Oleviste teenistus kuulatud. Huvitav mõte oli see, et me elame kas minevikus: "Jeesus, kui sa oleksid siin olnud, poleks Laatsarus ära surnud" või tulevikus: "Ma tean, et me saame ülestõusmise kokku". Ometi ütleb Jeesus, et TÄNA on HÄSTI SOODUS AEG! Meil ongi ainult tänane päev. Ja et ärkamine algab minust, nagu aastakümneid juba teadnud oleme.
Eks ta ole, tuleb ainult see armuaeg ära tunda, ja märgata neid armuaknaid, mis taevas lahti on. Ja sisse peab ka minema. Peter Wagner, koguduse kasvu spetsialist, keda mu antikarismaatilistes koolides suure au sees peeti, on hiljuti teinud avalduse, kus märgib, et peab Kansase ärkamist Jeesuse taastulekule eelneva ülemaailmse ärkamise alguseks. YWAMi looja Loren Cunningham ja praegune juht Mark Anderson toetavad seda liikumist oma kohalolekuga, kuigi ma pole konkreetset avaldust kui sellist näinud.
TÄNA on hästi soodus aeg. Tuleb tõesti vaid unest ärgata ja ihu ühte liita. Sest üksinda ei saa ükski varbaküüs Tartu poole astuma hakata. Poleks mõtet. Ja Kuningas kutsub tänagi veel pulma ja oleks vaid kutsututel aega ja oidu kutset tähele panna.
laupäev, 27. veebruar 2010
Mina ISE
Paulus kirjutab Rooma kirjas, et mitte miski ei saa meid lahutada Jumala armastusest. Ei kõrgus, ei sügavus, ei pikkus, ei laius. Ei inglid ega peainglid ega vürstid ega valitsused. Ei siinsed ega taevased. Nii ongi. Jumala sõna ja Jumala armastus, mis on nii vägevad, et maailma koos hoiavad, on piisavad, et ka meid kaitsta ning hoida nii siin- kui sealpoolsuses.
Siin on jällegi üks "aga". Ja see on see, et Paulus ei räägi siin meie kõige suuremast vaenlasest Jumala tõotuste realiseerimisel. Ja see on MINA ISE. Taaveti oli Jumal kutsunud kuningaks. Ja mitte keegi ei suutnud ega saanud seda kutset temalt ära võtta. Peale Taaveti enese, kui ta oleks asjad enese kätte võtnud ja ISE omale kuningriigi võtnud. Selmet oodata, et Jumal annab ja siis see and vastu võtta.
Mitte keegi teine ei saa ka Sind ega mind Jumalast lahutada. Selle viimse vaenlase eest aga pole kaitset. See on sisevaenlane ja liit temaga on hukutav. Kuid mitte ainult. Tugev sisemus, mis pole kellelegi ega millelegi allutatud, teeb inimese juhmiks. Sedapidi juhmiks, et kõik teised näevad seda ülbust ja juhmust, aga tema ise ei pane oma naba imetledes mitte kedagi ega midagi tähele. Kui siis ehk veel pinde teiste silmas, mis palkidena tunduvad. Ja kusjuures ei ole vahet, kas tegemist on üksikisiku või organisatsiooniga, ilmaliku või vaimulikuga sealjuures.
Tugevaim natuur jüngrite hulgas oli ilmselgelt Peetrus. Ja see juhmus, mis temast enne murdumist välja voolas, oli ka fenomenaalne. Johannese 13. peatükis hakkab Jeesus jüngrite jalgu pesema. Mitte mind, Issand! on Peetrus õiges õpetuses kindel. Sul ei ole siis osa minuga, kui ma sind ei pese, vastab Issand. Ei noh, kui nii on lood, mõtleb Kivikalju ja lisab: no siis juba pese üleni!!! Jälle peab Õpetaja selgitama: Sa oled muidu juba puhas, kuna oled uskunud. Nüüd on sul vaja vaid lasta oma jalgu pesta. Ja lisab teistele jüngritele, et see on lausa kohustus, kaasteeliste tolmuseid ja räpaseid jalgu pesta.
Ja see toiming eeldab vastastikust suhet ja aktsepteeringut. Üks peab tahtma kummarduda ja oma käed seebiseks ja mustaks teha, teine peab paljastama oma jalad, mis meie kultuuris 9 kuud peidetud on.
Mäletan üht pilti suvelaagrist, kus paar venda võtsid pesukausi ning otsustasid eksprompt kogu seltskonna jalad pesta. Mäletan, milliseid vastakaid tundeid see tekitas. Imetleti nende vendade alandlikkust, samas paljudele oli ebameeldiv ja ebamugav oma jalgu paljastada. Minust läks see tookord emotsionaalselt mööda, sest olin just tulnud Haapsalust kuurordist, kus minuga veel radikaalsemalt tegeldi. Samas on see pilt mulle meelde tulnud nüüd, kus ma näen, et minu püüdlused Kristuse käsku täita ja eeskuju järgida, tekitavad sügavat vastuseisu: Mitte minu jalgu! Minul pole midagi vaja. Seda vaatamata sellele, et ma oma jalgu pesemiseks paljastada häbenenud pole, sest need korbad ja mustusekoorikud ei lasknud enam kõndida. Takistus oli suur ja ka valus oli astuda.
Jeesuse vastus mustaks saanud jalgadele on sama ka täna. Kui mina su jalgu ei pese, siis pole sul osa minuga. Ja üksi pesemine ei loe, sest see ei aita lahendada juhmuse ja kõrkuse põhiprobleemi. See pidev jalgade pesemine või täpsemalt pesta laskmine on meenutus sellest, kuidas Jeesus meid kõigepealt üleni puhtaks pesi ja kui hea meil siis olla oli, kui kogu lootus oli kellelgi meist väljaspool. Kui kogesime tingimusteta armastust ja tingimusteta vastuvõttu.
Johannese 13:31-35 kinnistab Jeesus jalgade pesemise õppetunni ja kordab veelkord, et meie armastus üksteise vastu peab olema siiras ning hõlmama ka nähtavaid märke üksteise teenimisest ja aktsepteeringust. Peetrus aga jääb juhmiks edasi. Ta ei lase seda sõna sisse. Pigem on tema vastuseks: Ah, jälle see armastuse jutt, mul on hoopis parem küsimus: Issand, kuhu sa lähed? Jh 13:36 Ehk teisisõnu: Ma tahan kaasa tulla! PLIIIS! MINA olen INNUKAS. Ma tulen sinuga igale poole kaasa ja MINA teen nii, et sa lihtsalt PEAD mu kaasa võtma. Kuidas saaksidki teisiti? MINA teen omalt poolt kõik, mida vaja.
Jeesus ütleb kõigepealt Peetrusele, et muide, ma juba tean, kui "innukas" sa olema saad. Vähem kui 24h pärast salgad sa mu isegi väikese külatüdruku ees hirmu tundes. Teiseks annab ta mõista: SEE EI OLE SOOLOESINEMINE. Minu majas on PALJU eluasemeid. Point ei ole selles, et ISE, oma innukusele toetudes ükskord kuidagimoodi kohale jõuad, vaid et kõik koos, tunnistusena väljaspool seisjatele (vt Johannese 13:35) üheskoos tulete.
Sedasama mõtet toetab ka Jeesuse kõnelus Peetrusega Tibeeria ra nnal pärast murdumist. Siis ei vaidle Peetrus talle enam iseteadlikult vastu ning teab, et isegi tema enda armastus Jeesuse vastu sõltub isegi rohkem Jeesusest kui tema enda väärt olemisest. Ja see nendevaheline suhe ei saa jääda vaid nende vahele, vaid PEAB levima ka teisteni: Sööda mu tallekesi, sööda mu lambaid, hoolitse mu lammaste eest kui karjane.
Üks väga kallis inimene minevikust, kellega hiljuti kohtusin, täiendas seda mõtet, öeldes, et tänapäeva nõustamisteoorias Autentne juht peetakse selliseid inimesi kingituseks, kes meile peegeldavad ka meie probleeme ja kitsaskohti. Olgem ausad, kergem on ju suhelda võõbatud seinte tasandil ja kujutada ette, et meil on kõik hästi ning rakendada ka teised selle seina võõpamisele abiks (mida nad samuti meeleldi teevad, sest siis ei kraabita ka nende seina). Sel juhul on ju loomulik, et vihaselt ennast kaitsma tormatakse, kui keegi seda nii hoolega ehitatud seina ja müüri kriipima tuleb. Aga ükskord tuleb ju kõik nagunii välja ja ma ise tahaksin küll, et ma nendest asjadest juba varem teadlik oleksin ja kurssi korrigeerida võiksin. Miks peaksin tahtma saastast kinni hoida?!
Saast on esiteks kole ja paistab välja. Eelkõige teistele. Teiseks teeb saast meile endale haiget ja takistab märkamatult, kuid olulisel määral. Kolmandaks, ülbus ja kõrkus teevad juhmiks. Enne Jeesuse surma sai vaid Maarja aru, et Jeesus surma läheb ja raiskas tema peale ära kogu oma varanduse, mis kalli nardisalvi kujul tal kaasas oli. Teised jüngrid ei mõistnud midagi, vaatamata sellele, et nad rohkem näinud ja kogenud ning palju rohkem õpetust saanud olid. Ta on MULLE heateo teinud, jätke ta rahule! manitseb Jeesus. Vaevalt, et mõne juhmi jüngri peale raisates naine samavõrra kiitust oleks saanud. Sest kaastunne Jeesusele ja tema kaitsmine polnud ju selle teo tähtsuseks, risti all ei võta Jeesus analoogilist poolehoidu vastu, vaid käseb naistel enda eest nutta.
Ma tahan kõrbesse!!! Ma ei taha enam ISE innukalt pürgida. Seljataga on küll üks suur murdumiskogemus, aga see kipub meelest minema, kui jalad juba pisut kannavad. Aga ma mäletan seda sõltuvust, seda igatsust, seda armastust, mida Jumal minusse valas, kui need protsessid pooleli olid. Ma tahan seda tagasi. Mitte seda protsessi, vaid sõltuvust. Vaid kõrbeteekonnal oli Iisraeli rahva juhatajaks pilvesammas päeval ja tulesammas öösel. Vaid kõrbes on võimalik see, et lausa igapäevane leib tuleb IGA PÄEV uuesti korjata. Ning USALDADA, et manna ka homme leeri katab.
Ül 8:5 "Kes see on, kes kõrbest üles tuleb, nõjatudes oma armastatule?" Vaid kõrbes, nõrgestatud olekus aega veetes saab seda nõjatumist õppida, ei mujal. Vaid armastus saab purustada kivinenud ja kurja südame, ei miski muu. Vaid enesest tühi süda suudab armastust vastu võtta ning omi võitlustest loobuda. Nii ongi.
Siin on jällegi üks "aga". Ja see on see, et Paulus ei räägi siin meie kõige suuremast vaenlasest Jumala tõotuste realiseerimisel. Ja see on MINA ISE. Taaveti oli Jumal kutsunud kuningaks. Ja mitte keegi ei suutnud ega saanud seda kutset temalt ära võtta. Peale Taaveti enese, kui ta oleks asjad enese kätte võtnud ja ISE omale kuningriigi võtnud. Selmet oodata, et Jumal annab ja siis see and vastu võtta.
Mitte keegi teine ei saa ka Sind ega mind Jumalast lahutada. Selle viimse vaenlase eest aga pole kaitset. See on sisevaenlane ja liit temaga on hukutav. Kuid mitte ainult. Tugev sisemus, mis pole kellelegi ega millelegi allutatud, teeb inimese juhmiks. Sedapidi juhmiks, et kõik teised näevad seda ülbust ja juhmust, aga tema ise ei pane oma naba imetledes mitte kedagi ega midagi tähele. Kui siis ehk veel pinde teiste silmas, mis palkidena tunduvad. Ja kusjuures ei ole vahet, kas tegemist on üksikisiku või organisatsiooniga, ilmaliku või vaimulikuga sealjuures.
Tugevaim natuur jüngrite hulgas oli ilmselgelt Peetrus. Ja see juhmus, mis temast enne murdumist välja voolas, oli ka fenomenaalne. Johannese 13. peatükis hakkab Jeesus jüngrite jalgu pesema. Mitte mind, Issand! on Peetrus õiges õpetuses kindel. Sul ei ole siis osa minuga, kui ma sind ei pese, vastab Issand. Ei noh, kui nii on lood, mõtleb Kivikalju ja lisab: no siis juba pese üleni!!! Jälle peab Õpetaja selgitama: Sa oled muidu juba puhas, kuna oled uskunud. Nüüd on sul vaja vaid lasta oma jalgu pesta. Ja lisab teistele jüngritele, et see on lausa kohustus, kaasteeliste tolmuseid ja räpaseid jalgu pesta.
Ja see toiming eeldab vastastikust suhet ja aktsepteeringut. Üks peab tahtma kummarduda ja oma käed seebiseks ja mustaks teha, teine peab paljastama oma jalad, mis meie kultuuris 9 kuud peidetud on.
Mäletan üht pilti suvelaagrist, kus paar venda võtsid pesukausi ning otsustasid eksprompt kogu seltskonna jalad pesta. Mäletan, milliseid vastakaid tundeid see tekitas. Imetleti nende vendade alandlikkust, samas paljudele oli ebameeldiv ja ebamugav oma jalgu paljastada. Minust läks see tookord emotsionaalselt mööda, sest olin just tulnud Haapsalust kuurordist, kus minuga veel radikaalsemalt tegeldi. Samas on see pilt mulle meelde tulnud nüüd, kus ma näen, et minu püüdlused Kristuse käsku täita ja eeskuju järgida, tekitavad sügavat vastuseisu: Mitte minu jalgu! Minul pole midagi vaja. Seda vaatamata sellele, et ma oma jalgu pesemiseks paljastada häbenenud pole, sest need korbad ja mustusekoorikud ei lasknud enam kõndida. Takistus oli suur ja ka valus oli astuda.
Jeesuse vastus mustaks saanud jalgadele on sama ka täna. Kui mina su jalgu ei pese, siis pole sul osa minuga. Ja üksi pesemine ei loe, sest see ei aita lahendada juhmuse ja kõrkuse põhiprobleemi. See pidev jalgade pesemine või täpsemalt pesta laskmine on meenutus sellest, kuidas Jeesus meid kõigepealt üleni puhtaks pesi ja kui hea meil siis olla oli, kui kogu lootus oli kellelgi meist väljaspool. Kui kogesime tingimusteta armastust ja tingimusteta vastuvõttu.
Johannese 13:31-35 kinnistab Jeesus jalgade pesemise õppetunni ja kordab veelkord, et meie armastus üksteise vastu peab olema siiras ning hõlmama ka nähtavaid märke üksteise teenimisest ja aktsepteeringust. Peetrus aga jääb juhmiks edasi. Ta ei lase seda sõna sisse. Pigem on tema vastuseks: Ah, jälle see armastuse jutt, mul on hoopis parem küsimus: Issand, kuhu sa lähed? Jh 13:36 Ehk teisisõnu: Ma tahan kaasa tulla! PLIIIS! MINA olen INNUKAS. Ma tulen sinuga igale poole kaasa ja MINA teen nii, et sa lihtsalt PEAD mu kaasa võtma. Kuidas saaksidki teisiti? MINA teen omalt poolt kõik, mida vaja.
Jeesus ütleb kõigepealt Peetrusele, et muide, ma juba tean, kui "innukas" sa olema saad. Vähem kui 24h pärast salgad sa mu isegi väikese külatüdruku ees hirmu tundes. Teiseks annab ta mõista: SEE EI OLE SOOLOESINEMINE. Minu majas on PALJU eluasemeid. Point ei ole selles, et ISE, oma innukusele toetudes ükskord kuidagimoodi kohale jõuad, vaid et kõik koos, tunnistusena väljaspool seisjatele (vt Johannese 13:35) üheskoos tulete.
Sedasama mõtet toetab ka Jeesuse kõnelus Peetrusega Tibeeria ra nnal pärast murdumist. Siis ei vaidle Peetrus talle enam iseteadlikult vastu ning teab, et isegi tema enda armastus Jeesuse vastu sõltub isegi rohkem Jeesusest kui tema enda väärt olemisest. Ja see nendevaheline suhe ei saa jääda vaid nende vahele, vaid PEAB levima ka teisteni: Sööda mu tallekesi, sööda mu lambaid, hoolitse mu lammaste eest kui karjane.
Üks väga kallis inimene minevikust, kellega hiljuti kohtusin, täiendas seda mõtet, öeldes, et tänapäeva nõustamisteoorias Autentne juht peetakse selliseid inimesi kingituseks, kes meile peegeldavad ka meie probleeme ja kitsaskohti. Olgem ausad, kergem on ju suhelda võõbatud seinte tasandil ja kujutada ette, et meil on kõik hästi ning rakendada ka teised selle seina võõpamisele abiks (mida nad samuti meeleldi teevad, sest siis ei kraabita ka nende seina). Sel juhul on ju loomulik, et vihaselt ennast kaitsma tormatakse, kui keegi seda nii hoolega ehitatud seina ja müüri kriipima tuleb. Aga ükskord tuleb ju kõik nagunii välja ja ma ise tahaksin küll, et ma nendest asjadest juba varem teadlik oleksin ja kurssi korrigeerida võiksin. Miks peaksin tahtma saastast kinni hoida?!
Saast on esiteks kole ja paistab välja. Eelkõige teistele. Teiseks teeb saast meile endale haiget ja takistab märkamatult, kuid olulisel määral. Kolmandaks, ülbus ja kõrkus teevad juhmiks. Enne Jeesuse surma sai vaid Maarja aru, et Jeesus surma läheb ja raiskas tema peale ära kogu oma varanduse, mis kalli nardisalvi kujul tal kaasas oli. Teised jüngrid ei mõistnud midagi, vaatamata sellele, et nad rohkem näinud ja kogenud ning palju rohkem õpetust saanud olid. Ta on MULLE heateo teinud, jätke ta rahule! manitseb Jeesus. Vaevalt, et mõne juhmi jüngri peale raisates naine samavõrra kiitust oleks saanud. Sest kaastunne Jeesusele ja tema kaitsmine polnud ju selle teo tähtsuseks, risti all ei võta Jeesus analoogilist poolehoidu vastu, vaid käseb naistel enda eest nutta.
Ma tahan kõrbesse!!! Ma ei taha enam ISE innukalt pürgida. Seljataga on küll üks suur murdumiskogemus, aga see kipub meelest minema, kui jalad juba pisut kannavad. Aga ma mäletan seda sõltuvust, seda igatsust, seda armastust, mida Jumal minusse valas, kui need protsessid pooleli olid. Ma tahan seda tagasi. Mitte seda protsessi, vaid sõltuvust. Vaid kõrbeteekonnal oli Iisraeli rahva juhatajaks pilvesammas päeval ja tulesammas öösel. Vaid kõrbes on võimalik see, et lausa igapäevane leib tuleb IGA PÄEV uuesti korjata. Ning USALDADA, et manna ka homme leeri katab.
Ül 8:5 "Kes see on, kes kõrbest üles tuleb, nõjatudes oma armastatule?" Vaid kõrbes, nõrgestatud olekus aega veetes saab seda nõjatumist õppida, ei mujal. Vaid armastus saab purustada kivinenud ja kurja südame, ei miski muu. Vaid enesest tühi süda suudab armastust vastu võtta ning omi võitlustest loobuda. Nii ongi.
kolmapäev, 24. veebruar 2010
Nõtrusest ja tugevusest
2Kr 12:9 Kuid tema ütles mulle: "Sulle piisab minu armust, sest nõtruses saab vägi täielikuks." Nii ma siis kiitlen meelsamini oma nõtrusest, et Kristuse vägi laskuks elama minu peale.
2Kr 12:10 Seepärast mul ongi hea meel nõtruses, vägivalla all, hädades, tagakiusamistes ja ahistustes Kristuse pärast, sest kui ma olen nõder, siis ma olen vägev.
Jälle taas üks unustatud õpetus tänapäeva koguduses. Me ei taha olla viletsad, vaesed, nõdrad, haavatavad. Tahame olla tugevad, enesepiisavad, toimetulevad, targad, rikkad, austusväärsed jne jne. Ja kuna Jumal on meile neid rikkusi kõiki lubanud, siis kujutame ette, et need meil olemas on.
AGA. Siin on üks väga suur AGA. See on nimelt see, mis esimeses kirjakohas ära toodud. Selleks, et Kristuse vägi saaks oma rikkusi andma hakata, tuleb saada nõdraks. Iseendast täiesti tühjaks. Ja siis on mingigi lootus Jumalaga "plaani pidada". Sest kõrke ja upsakaid ei võeta jutule. Need alandatakse ühel päeval täielikult ja lõplikult.
Ühes eelmistest postituses Karistus ja armastus rääkisin karistusest ehk noomimisest, üldisemalt võiks öelda, et hädadest. Nagu Paulus siin toodud teises kirjakohas ütleb, et tal on hea meel igat sorti hädade üle oma elus, ta võtab need rõõmuga vastu, sest need on need, mis aitavad teda hoida nõrgana, nõtruses. Jakoobus ütleb ka oma kirja alguses, et pidage seda selgeks rõõmuks, kui te satute kannatustesse/kiusatustesse, sest selle kaudu tahab Jumal teie iseloomu lihvida. Kui selle aga ära põlgad, siis ühel päeval lihtsalt ei ole enam järgmist võimalust. Kes noomimisest hoolimata jääb kangekaelseks, murtakse äkitselt ja paranemist pole.
Kes meist poleks tundnud, et Jumal on väga ligi, kui meil on mingi mure või probleem. Eriti on see nähtav siis ja selliste kristlaste puhul, kellel diagnoositakse mingi potentsiaalselt surmaga lõppev haigus. Siis on usuelu korraga muutunud väga praktiliseks. Vaja on REAALSET Jumala sekkumist ja see sõnade tasandil, eriti teiste inimeste korrigeerimine enam ei aita iseenda jaoks.
Kriis läheb aga mööda ja mööda läheb ka igatsus Jumalale lähedal olla. Jumal aitas, järelikult tal on minust lõpuni hea meel. Ja ma võin teha, mida tahan, elada, kuidas tahan ja keegi ei tohi mulle midagi ütelda. Et oleme täpselt kui Iisraeli rahvas, nii kui saame pisut tugevamaks, unustame elava osaduse.
Postituses Karistus ja armastus kirjutasin ka sellest, et Jumal noomib vaid neid, kes tema lapsed on. Sohilastega pole tal asja, need võivad iseeneses ilutseda nii kaua ja nii palju kui tahavad. Ühel päeval põletab tuli nad lihtsalt ära. Aga Jumala lapsed peavad kurjal päeval olema valmis taluma igat sorti vapustusi, neil pea olema väga eriline ettevalmistus, nemad peavad saama tulekuumust juba õppustel, et lahingus kerge oleks.
Aga ei ole see tulekuumus kerge kellelegi. Oleme harjunud selle lodeva armu ja rõõmsa kristliku elu õpetusega nii ära, et teame eksimatult, et Jumala ainus plaan siin elus on see, et meil kõigil kõik hästi oleks. Kui nüüd Jumal tahakski meid edasi viia, anda oma väge, siis Ta ei saaks.
Miks mitte? Sest me ei taha võtta vastu nõtrust oma ellu, see oleks liiga piinlik. Sest liiga kaua oleme kogu oma vara kulutanud välise fassaadi värvimiseks ja ilustamiseks. Tundub totrusena nüüd see lammutada ja lasta teistel näha neid surnuluid, mis võõbatud seina taga on. Ja kui Jumal kellelegi ikka su surnuluid näitab ja tema sulle nendest räägib, siis on see inimene paha. Jumal ju tahab, et ma ennast kogu aeg hästi tunneksin. See inimene on saatanast!
Muide, identne oli ka variseride reaktsioon Jeesusele, kes nende religioosset vaimsust ja tegelikku olukorda paljastada püüdis. Te olete sohilapsed, ütles ta neile. Jumal ei saa teid nõrgestada, te olete ISEENESES liiga tugevad. Ja sarnaselt tänapäevastele õnnistuste spetsialistidele igatsesid ka need Jeesuseaegsed spetsialistid Jumala väge. Kuule, Jeesus, ütle, kust sina selle said, me tahaks endale ka. Kõik muu on meil hästi paigas. Me oleme Aabrahami lapsed (a la oleme ju päästetud, seega on KÕIK muidu korras).
Kuidas saaksidki need võõbatud hauad puhtaks, kui Jeesuse valgust sinna sisse ei lasta?! Kuidas muidu, kui vaid väga sügavalt Jumala ees otsides, et tema näitaks väljapääsuteed. Peame üliausalt suutma tegeleda kolme asjaga oma elus 1) kui palju on teised mulle haiget teinud 2) kui palju olen mina teistele haiget teinud ja siis 3) näha kõige selle peale Jumala armu katet ja võtta vastu nii tema armastus kui andestus. Siis saab nii arm kui vägi me ellu voolata. Ja siis pole enam kiusatustki ennast teistest paremaks pidada ega vajadustki, et minu vajadusi või läbielamisi kuidagi erilisemaks peetaks, kui teiste omi. Aga kogu see protsess nõrgestab põhjalikult ja alandab lõplikult, kui vaid Kristusele kõiges lootma pead.
Ja see on vajalik, sest et ei toimi see Jumalariik tavaarusaamade järgi. See on üks inside outside, upside down kingdom, where you lose to gain and you die to live, laulab üks mu viimase aja lemmikuid Misty Edwards (nt album Fling Wide). Maailm elab printsiibi järgi: No 2 can't win! Jumal elab ses mõttes muinasjutumaailmas, et mitte üksnes no 2 (Jaakob vs Eesav) vaid ka no 3 (loll Ivan või Tuhkatriinu) on võitjad. Mida nõrgem, seda parem. Hõõguvat tahti ei kustuta ta ära ja rudjutud pilliroogu ei murra ta katki.
Ei inimese loomupärane tugevus (ta on nii andekas, pole ime, et Jumal teda edasi viib nii võimsalt) ega loomupärane või muu nõrkus (mul on mingi ületamatu puue; elu on mulle liiga karm olnud; ma olen liiga patune) saa meid lahutada Jumala armastusest. Sest tema armastus ja tema vägi ei sõltu absoluutselt mitte meie väärt või vääritu olemisest, vaid pigem sellest, kui nõrgaks tahame Jumala ja teiste ees saada. Kui suur on sul janu elava Jumala järgi? Kui suur on sul igatsus loobuda omatehtud jumalateenistusest ja siseneda Jumala poolt pakutavasse täiusesse?
Sojuzmultfilm näitas kunagi tihti üht piiblilugu, mil nimeks Kingitus kõige nõrgemale. See oli lugu loomade kuningast, kes oli väga nördinud, kui telekast nägi, kuidas jänkupoisile kogu aeg liiga tehti ja ta pidi oma elu eest värisema ja põgenema. Kuninga lahendus ei ole aga see, et ta läheb ja need kurjamid lõhki rebib ja seega neile vaid füüsiliselt kätte maksab. Oo ei. Kuningas on kavalam, ta tahab paljastada nende kurjamite südame. Seega saadab ta metsarahva sekka ülisuure postipaki, mille adressaadiks on "kõige nõrgem".
Kurjamid mõnitavad ja ahistavad postiljon Rähni nii kuis oskavad, kui see neilt pärib, kas nad ehk kõige nõrgemad pole. Kiusamine kestab täpselt nii kaua, kuni saadakse teada, et kõige nõrgemale on KINGITUS. Siis on vaja kõigil tõestada, et just tema on kõige nõrgem. Ja vägevaim nõrgim saabki au kast lahti kangutada (jällegi lõvi kaval plaan, kuidas oleks jänku selle lahtigi saanud muidu?!). Kastist hüppab välja lõvi ise. Kõik mõistavad hetkega, et kuningas on iseennast varjatult oma alamate hulka saatnud. Ning taganevad ja värisevad. Jänkupoiss, olles kogenud, et tema nõtrus on hoopis tugevuseks saanud, võib nüüd uhkelt lõvi ees sammuda ja ta ei pea enam kunagi mitte kedagi kartma.
Nimetasin seda piiblilooks selle pärast, et sarnaselt lõvile tuli ka Jeesus vaid kõige nõrgemate jaoks. Ja kui tugevad praegu veel nõrkadele liiga teevad ükskõik siis, mis sildi all ja milliste institutsioonide raames, siis pole sellest lõppkokkuvõttes midagi. Lõvi vaatab küll praegu veel seda ülekohut kõrvalt pealt, olles masendunud ning nördinud, kuid ühel päeval tuleb ta tagasi ja seab asjad korda. Ta pole juba praegu enam ei beebi sõimes ega murtud mees ristil vaid Elav Issand (vt Ilm 1:14) Ja sellepärast on meil igaühel vaja hoolega valvata, et me ühes või teises olukorras ei osutu selliseks tugevaks kurjamiks, kes nõrkade kingitust (õigemini selle imposantset pakendit, mitte sisu) endale igatseb.
See, mida Jumal pakub, on armastuse osadus. Ühe poole tingimusteta armastus teise poole vastu, mis eeldab vaid seda, et me teisele poolele end tingimusteta üle anname ja teda usaldame. Siis saab nõtrus, ka loomupärane, meie tugevuseks. Riskantne on jänkupoisil lõvi usladada, aga ta teeb seda taibates, et ega dzhunglis ellujäämiseks ja oma reaalse elukvaliteedi parandamiseks tal suurt muid valikuid ei ole ka.
See on siis nõtrade valik. Nende valik, kelle kohta arvatakse, et ju religioon üldse nendesamade poolt välja mõeldud ongi. Loomupäraselt tugevad peavad enne aru saama, et nendegi jalad on vaid savist ja nad on Looja Jumala ees kui astjad potissepa käes, kes otsustab, millise kuju järgmine savitükk saab. Ja ikkagi ootab Issand me armastust, igatsust, andumust. Jääb kõrgeks, et meie peale halastada. Kõigele vaatamata.
2Kr 12:10 Seepärast mul ongi hea meel nõtruses, vägivalla all, hädades, tagakiusamistes ja ahistustes Kristuse pärast, sest kui ma olen nõder, siis ma olen vägev.
Jälle taas üks unustatud õpetus tänapäeva koguduses. Me ei taha olla viletsad, vaesed, nõdrad, haavatavad. Tahame olla tugevad, enesepiisavad, toimetulevad, targad, rikkad, austusväärsed jne jne. Ja kuna Jumal on meile neid rikkusi kõiki lubanud, siis kujutame ette, et need meil olemas on.
AGA. Siin on üks väga suur AGA. See on nimelt see, mis esimeses kirjakohas ära toodud. Selleks, et Kristuse vägi saaks oma rikkusi andma hakata, tuleb saada nõdraks. Iseendast täiesti tühjaks. Ja siis on mingigi lootus Jumalaga "plaani pidada". Sest kõrke ja upsakaid ei võeta jutule. Need alandatakse ühel päeval täielikult ja lõplikult.
Ühes eelmistest postituses Karistus ja armastus rääkisin karistusest ehk noomimisest, üldisemalt võiks öelda, et hädadest. Nagu Paulus siin toodud teises kirjakohas ütleb, et tal on hea meel igat sorti hädade üle oma elus, ta võtab need rõõmuga vastu, sest need on need, mis aitavad teda hoida nõrgana, nõtruses. Jakoobus ütleb ka oma kirja alguses, et pidage seda selgeks rõõmuks, kui te satute kannatustesse/kiusatustesse, sest selle kaudu tahab Jumal teie iseloomu lihvida. Kui selle aga ära põlgad, siis ühel päeval lihtsalt ei ole enam järgmist võimalust. Kes noomimisest hoolimata jääb kangekaelseks, murtakse äkitselt ja paranemist pole.
Kes meist poleks tundnud, et Jumal on väga ligi, kui meil on mingi mure või probleem. Eriti on see nähtav siis ja selliste kristlaste puhul, kellel diagnoositakse mingi potentsiaalselt surmaga lõppev haigus. Siis on usuelu korraga muutunud väga praktiliseks. Vaja on REAALSET Jumala sekkumist ja see sõnade tasandil, eriti teiste inimeste korrigeerimine enam ei aita iseenda jaoks.
Kriis läheb aga mööda ja mööda läheb ka igatsus Jumalale lähedal olla. Jumal aitas, järelikult tal on minust lõpuni hea meel. Ja ma võin teha, mida tahan, elada, kuidas tahan ja keegi ei tohi mulle midagi ütelda. Et oleme täpselt kui Iisraeli rahvas, nii kui saame pisut tugevamaks, unustame elava osaduse.
Postituses Karistus ja armastus kirjutasin ka sellest, et Jumal noomib vaid neid, kes tema lapsed on. Sohilastega pole tal asja, need võivad iseeneses ilutseda nii kaua ja nii palju kui tahavad. Ühel päeval põletab tuli nad lihtsalt ära. Aga Jumala lapsed peavad kurjal päeval olema valmis taluma igat sorti vapustusi, neil pea olema väga eriline ettevalmistus, nemad peavad saama tulekuumust juba õppustel, et lahingus kerge oleks.
Aga ei ole see tulekuumus kerge kellelegi. Oleme harjunud selle lodeva armu ja rõõmsa kristliku elu õpetusega nii ära, et teame eksimatult, et Jumala ainus plaan siin elus on see, et meil kõigil kõik hästi oleks. Kui nüüd Jumal tahakski meid edasi viia, anda oma väge, siis Ta ei saaks.
Miks mitte? Sest me ei taha võtta vastu nõtrust oma ellu, see oleks liiga piinlik. Sest liiga kaua oleme kogu oma vara kulutanud välise fassaadi värvimiseks ja ilustamiseks. Tundub totrusena nüüd see lammutada ja lasta teistel näha neid surnuluid, mis võõbatud seina taga on. Ja kui Jumal kellelegi ikka su surnuluid näitab ja tema sulle nendest räägib, siis on see inimene paha. Jumal ju tahab, et ma ennast kogu aeg hästi tunneksin. See inimene on saatanast!
Muide, identne oli ka variseride reaktsioon Jeesusele, kes nende religioosset vaimsust ja tegelikku olukorda paljastada püüdis. Te olete sohilapsed, ütles ta neile. Jumal ei saa teid nõrgestada, te olete ISEENESES liiga tugevad. Ja sarnaselt tänapäevastele õnnistuste spetsialistidele igatsesid ka need Jeesuseaegsed spetsialistid Jumala väge. Kuule, Jeesus, ütle, kust sina selle said, me tahaks endale ka. Kõik muu on meil hästi paigas. Me oleme Aabrahami lapsed (a la oleme ju päästetud, seega on KÕIK muidu korras).
Kuidas saaksidki need võõbatud hauad puhtaks, kui Jeesuse valgust sinna sisse ei lasta?! Kuidas muidu, kui vaid väga sügavalt Jumala ees otsides, et tema näitaks väljapääsuteed. Peame üliausalt suutma tegeleda kolme asjaga oma elus 1) kui palju on teised mulle haiget teinud 2) kui palju olen mina teistele haiget teinud ja siis 3) näha kõige selle peale Jumala armu katet ja võtta vastu nii tema armastus kui andestus. Siis saab nii arm kui vägi me ellu voolata. Ja siis pole enam kiusatustki ennast teistest paremaks pidada ega vajadustki, et minu vajadusi või läbielamisi kuidagi erilisemaks peetaks, kui teiste omi. Aga kogu see protsess nõrgestab põhjalikult ja alandab lõplikult, kui vaid Kristusele kõiges lootma pead.
Ja see on vajalik, sest et ei toimi see Jumalariik tavaarusaamade järgi. See on üks inside outside, upside down kingdom, where you lose to gain and you die to live, laulab üks mu viimase aja lemmikuid Misty Edwards (nt album Fling Wide). Maailm elab printsiibi järgi: No 2 can't win! Jumal elab ses mõttes muinasjutumaailmas, et mitte üksnes no 2 (Jaakob vs Eesav) vaid ka no 3 (loll Ivan või Tuhkatriinu) on võitjad. Mida nõrgem, seda parem. Hõõguvat tahti ei kustuta ta ära ja rudjutud pilliroogu ei murra ta katki.
Ei inimese loomupärane tugevus (ta on nii andekas, pole ime, et Jumal teda edasi viib nii võimsalt) ega loomupärane või muu nõrkus (mul on mingi ületamatu puue; elu on mulle liiga karm olnud; ma olen liiga patune) saa meid lahutada Jumala armastusest. Sest tema armastus ja tema vägi ei sõltu absoluutselt mitte meie väärt või vääritu olemisest, vaid pigem sellest, kui nõrgaks tahame Jumala ja teiste ees saada. Kui suur on sul janu elava Jumala järgi? Kui suur on sul igatsus loobuda omatehtud jumalateenistusest ja siseneda Jumala poolt pakutavasse täiusesse?
Sojuzmultfilm näitas kunagi tihti üht piiblilugu, mil nimeks Kingitus kõige nõrgemale. See oli lugu loomade kuningast, kes oli väga nördinud, kui telekast nägi, kuidas jänkupoisile kogu aeg liiga tehti ja ta pidi oma elu eest värisema ja põgenema. Kuninga lahendus ei ole aga see, et ta läheb ja need kurjamid lõhki rebib ja seega neile vaid füüsiliselt kätte maksab. Oo ei. Kuningas on kavalam, ta tahab paljastada nende kurjamite südame. Seega saadab ta metsarahva sekka ülisuure postipaki, mille adressaadiks on "kõige nõrgem".
Kurjamid mõnitavad ja ahistavad postiljon Rähni nii kuis oskavad, kui see neilt pärib, kas nad ehk kõige nõrgemad pole. Kiusamine kestab täpselt nii kaua, kuni saadakse teada, et kõige nõrgemale on KINGITUS. Siis on vaja kõigil tõestada, et just tema on kõige nõrgem. Ja vägevaim nõrgim saabki au kast lahti kangutada (jällegi lõvi kaval plaan, kuidas oleks jänku selle lahtigi saanud muidu?!). Kastist hüppab välja lõvi ise. Kõik mõistavad hetkega, et kuningas on iseennast varjatult oma alamate hulka saatnud. Ning taganevad ja värisevad. Jänkupoiss, olles kogenud, et tema nõtrus on hoopis tugevuseks saanud, võib nüüd uhkelt lõvi ees sammuda ja ta ei pea enam kunagi mitte kedagi kartma.
Nimetasin seda piiblilooks selle pärast, et sarnaselt lõvile tuli ka Jeesus vaid kõige nõrgemate jaoks. Ja kui tugevad praegu veel nõrkadele liiga teevad ükskõik siis, mis sildi all ja milliste institutsioonide raames, siis pole sellest lõppkokkuvõttes midagi. Lõvi vaatab küll praegu veel seda ülekohut kõrvalt pealt, olles masendunud ning nördinud, kuid ühel päeval tuleb ta tagasi ja seab asjad korda. Ta pole juba praegu enam ei beebi sõimes ega murtud mees ristil vaid Elav Issand (vt Ilm 1:14) Ja sellepärast on meil igaühel vaja hoolega valvata, et me ühes või teises olukorras ei osutu selliseks tugevaks kurjamiks, kes nõrkade kingitust (õigemini selle imposantset pakendit, mitte sisu) endale igatseb.
See, mida Jumal pakub, on armastuse osadus. Ühe poole tingimusteta armastus teise poole vastu, mis eeldab vaid seda, et me teisele poolele end tingimusteta üle anname ja teda usaldame. Siis saab nõtrus, ka loomupärane, meie tugevuseks. Riskantne on jänkupoisil lõvi usladada, aga ta teeb seda taibates, et ega dzhunglis ellujäämiseks ja oma reaalse elukvaliteedi parandamiseks tal suurt muid valikuid ei ole ka.
See on siis nõtrade valik. Nende valik, kelle kohta arvatakse, et ju religioon üldse nendesamade poolt välja mõeldud ongi. Loomupäraselt tugevad peavad enne aru saama, et nendegi jalad on vaid savist ja nad on Looja Jumala ees kui astjad potissepa käes, kes otsustab, millise kuju järgmine savitükk saab. Ja ikkagi ootab Issand me armastust, igatsust, andumust. Jääb kõrgeks, et meie peale halastada. Kõigele vaatamata.
teisipäev, 23. veebruar 2010
Lojaalsuse küsimus
Ärgu teil olgu ühtki muud Jumalat minu palge ees, manitses Issand juba Egiptusest välja tulnud Iisraeli rahvast. Inimene ei või (st ei saa) teenida kahte isandat, ütles Jeesus mäejutluses. Ta paratamatult armastab üht ja vihkab teist. Inimsüda on seega jagamatu. Sinna ei mahu mitut lojaalsust.
Kunagi rääkisid ühed USA misjonärid loo oma kogemustest Jaapanis evangeliseerimisel. Nad olid rääkinud neile Jeesusest ja kõik olid väga tänulikud ja vastuvõtlikud olnud. Ja tahtsid Jeesust oma ellu. Milline suur ime, mõtlesid misjonärid. Inimesed on nii avatud! Jaapanlased küsisid kohtumise lõpuks mingit käegakatsutavat asja misjonäridelt. Risti või Jeesuse kuju vms. Anti ka. Kui mõni nädal hiljem vastpöördunuid külastati, siis nägid misjonärid kummalist pilti. Kodualtariks oli pikk riiul kõiksugu jumalakujudega, kristlik sümbol "kõige krooniks", viimase vallutusena.
Meil lääne inimestel on kerge näha, et idamaine pole asjale üldse pihta saanud. See pole ikka mingi pöördumine, kui jätad alles kõik kujukesed ja kohtled Jeesust kui samasugust, redutseerid ta kuju tasandile. Selline kujude tasandil ebajumalateenistus oli ka juuda rahva põhiprobleem nagu kuningate raamatutest lugeda võis. Ikka viis mõni võõramaa naine, kes oli jumala rahvale kuningannaks saanud, nad kujukesi kummardama, eksitades parimaidki rahva hulgast, nt Saalomoni.
Palju salakavalam on aga see ebajumalateenistus, mis toimub südames, ilma konkreetsete ja käegakatsutavate kujukesteta. See tundub justkui üllam ja kõrgema tasandina. Eks ta mõnes mõttes ongi rafineeritum, see eest sama surmav ja hukutav. Usun, et lakmuspaberiks saab siinkohal see, kuidas käitume mitmesugustes kannatustes ja raskustes. Ekstreemsetes olukordades tuleb välja, mis südames on, õpetati algusaastateil tihti kantslist. Ja eks ta nii ongi.
Jeesus, kui teda viiakse Kolgatale, oli kui Tall, kes oma niitjate ees on vait. Ta ei sõimanud vastu, kui teda sõimati ning jättis kõik selle hooleks, kes kohut mõistab õigesti. Üks Jeremija kirjakoht on mind alati ehmatanud. Jr 17:5 ütleb: NEETUD on mees, kes teeb liha oma käsivarreks. Mõistan seda lugedes, et kui sa paned oma lootuse inimestele aga mitte Jumalale, siis oled neetud. Väga selge õpetus.
Kui vaadata Jeesuse risti kogemust, siis ta ei hüüa põgenevatele jüngritele: Oodake, kuhu te lähete! Kas ma pole teid siis piisavalt õpetanud!? Jääge minu juurde ja olge mulle toeks mu kannatustes! Hallooo, rahvas! Ma olin kolm aastat teiega ja andsin teile nii ajalikku kui vaimulikku rooga ja see on siis tasu?! Kuhu te lähete, te tainapead! Kas see ongi tasu minu armastuse eest teie vastu?! Ei, ta ei tee midagi sellist. Kannatab vaikides ja Jumalale lootes. Isegi naised, kes jäävad Jeesuse kannatustes lõpuni ta juurde, ei saa tunda oma "kannatuse osaduse" pärast uhkust--Nutke iseendi pärast! kõlab pea ülbeltki Jeesuse suust.
Jeesus pöörab oma pilgu ainult Jumalale ja otsib vaid Tema osadust. Isa, miks sa mu maha oled jätnud? ei karda ta esitada ka valusaid küsimusi. Valusaid küsimusi ei peljanud esitada ka Iiob, kuigi ta sõbrad teda sellise aususe eest pilkasid ja noomisid. Ning Iiob kuuleb lõpuks Jumala häält ning peab palvetama oma sõprade eest, et neid nuhtlustest säästa. Ka Jeesus palvetab kõigi oma ristilööjate eest ning kostab nende eest Isa ees. Isa, andesta neile, sest nad ei tea, mida nad teevad! Ning viib lõpuks võidule nii iseenda kui need, kes teda kuulevad.
Lakmuspaberiks ka meie elus on see, kuhu me läheme, kui meil TÕELISELT valus on. Mul oli aastaid selliseks toeks üks inimene, kes mind väga suurtest raskustest oli päästnud ja näidanud tee välja olukorrast, kus ma olin täiesti tümaks tehtud ja nö jalge alla trambitud. Kuigi tegu oli pastoriga, oli lahendus inimlik ning selle maailma loogikal ja vahenditel põhinev. Tulemuseks oli, et ma justkui "jäin kinni" sellesse inimesesse ja hakkasin teda oma päästjaks pidama. Ei, mitte teadlikult, ma ikka ju käisin kirikus ja palvetasin Taeva Jumala poole, kuid kui oli mingi tõeline mure, teadsin kohe, kuidas ning kuhu minna ja mida teha. Kuna tegemist ei ole käegakatsutava puuslikuga, siis arvasin, et kõik on korras... see vaid kristlik kriisiabi. Tegelikult aga oli selle suhte vili minu elus üdini paha, vaatamata ajalikele "õnnistustele", mis selle kaudu tulid. Ja läks vaja väga radikaalset sekkumist Jumala poolt, et ma sellest üldse aru sain. Ju olid need ajalikud kingitused ka justkui looriks, miks ma sellest valest varem juba aru ei saanud. Arvasin, et ju Jumal õnnistab...
Eesti muinasjuttudes on väga sageli nii, et vaeslaps läheb ema või isa hauale ja nutab seal ahastuses ja küsib nõu, mida või kuidas edasi. Ma usun, et ka see traditsioon elab meie hulgas edasi, isegi kui me füüsiliselt enam haudadel ei käi. Siin tuleb muidugi vahet teha sellel, kas me ise oma kriisihetkel otsime seda kogemust, püüdes ise lahkunud kallite inimestega justkui kontakti otsida, kui tunneme, et meiega on väga ebaõiglaselt käitutud või kinnitab Jumal meid kellegi läbi möödanikust. Mõtlen siin Jeesuse muutmise mäe kogemust, kus Mooses ja Eelija, kes mõlemad olid juba teistpoolsuses, tulid tagasi ja kinnitasid Jeesust enne tema surma.
Kus on täna meie lojaalsus? Keda nimetame oma Isaks, Õpetajaks või Meistriks? Millised on selle Õpetaja viljad, milline on tema järgijate eluots? Pange tähele neid, kes teile Jumala sõna on rääkinud, manitseb Heebrea kiri, pannes tähele nende eluotsa järgige nende usku (Hb 13:7). Ehk teisisõnu, vaadake, kuhu nende usk neid viinud on? Millele nad loodavad, kui läheb kitsaks? Kas Jumalale, täielikult alistudes ja andudes? Või hoopis iseendale, oma ametile ja võimule nagu ülempreestrid või Pilaatus? Või kellelegi inimesele, olgu elavale või surnule? Pange seda tähele! manitseb Jumala sõna.
Õige õpetaja tunneb ilmselt ära ka selle kaudu, et ta ei jäta inimesi ennast järgima, vaid näitab neile Jumalat ning juhib nad Tema juurde. Selline oli Ristija Johannes, kes ütles, et tema peab kahanema, kui Jeesus järjest rohkem avalikuks saab ja kasvama hakkab. Selline juht oli ka Jeesus, kes ütles, et ta on Tee Isa juurde. Selline oli ka Paulus, kes ütles, et ta ei kuuluta iseennast ega otsi au ega austust ega mingit vaimulikku krediiti iseendale. Igatsuseks on vaid see, et Kristuse võiks veel enam paista välja ta südamest.
Iisraeli ja juudi rahvas koges ebajumalateenistuse tõttu ülisuuri vapustusi. Samas, Jumal ei teinud midagi seda eelnevalt prohvetite kaudu teada andmast. Prohveteid aga ei kuulda. Kui eelmise aasta lõpul Olevistes pastoriga rääkimas käisin, vastas ta, et neil tuleb iga nädal nii e-maili kaudu kui käsikirjas hävitussõnumeid Eesti kohta. Olin vapustatud. Miks nendest siis ühtegi tähele ei panda?! Miks ei muuda see meie elu ega pane loobuma ebajumalaist mis nii tasahilju me südames on koha sisse võtnud?! Miks jätkub pidu katku ajal ja valelootuste hellitamine?! Vt jeremija 7.
Aga Jumal tuleb ja vapustab meid, kuni pole jäänud ühtegi karku, mille peale toetuda. Ja siis me kuulame, siis me pöördume, siis me otsime Jumalat, sest millelegi muule pole enam loota. Js 29:4 Siis sa räägid maa madalusest ja tasa kõlab põrmust su kõne; siis tuleb su hääl maa seest otsekui vaimul ja sa sosistad põrmust oma sõnu... suurel tapapäeval, kui tornid langevad... Js 30:25 Kirves on JUBA puude juurte küljes ja iga stagneerunud "konnatiik" saab puhastatud, kui Kõigekõrgem mistahes maad külastama tuleb.
Ehk teisisõnu, vapustused tulevad niikuinii. Kui väriseme praegu Jumala ees, võime tol päeval, kui kõik on halvasti, ilutseda ja rõõmutseda Jumalas, sest õiglus võida, vaatamata välisele hävingule (vt Ha 3:2 ja Ha 3:17-18). Ehk teisisõnu, meil on väga vaja valvata ja kindel olla, et meie lojaalsus oleks õigel poolel. Et oleksime tol päeval armuastjad, mitte vihakarikad. Kas on meil piisavalt sõjavarustust, et Kurjal päeval püsima jääda Ef 6:10 - Ef 6:18 Palve ja anumisega palvetage igal ajal Vaimus ning selleks valvake kogu püsivusega ja eestpalvetega kõigi pühade eest. Sest see päev saab olema väga õudne, sest kogu inimlik kõrkus alandatakse! Js 13:6 ja Js Js 13:9. Praegu on aeg minna neil kes ärkvel on, "pragude ette" ja teha palvemüür oma rahva ümber Hs 13:5 . Issanda päev on ligidal!
Oh ärgakem, Jumala rahvas! Tehke jälle tugevaks lõtvunud käed ja jõuetud põlved Hb 12:12. Miks me küll ometi varem ei õpi teiste kannatustest ja tahame ise kõik läbi teha? Meil on see õigus ja see võimalus. Jumal austab meie valikuid.
Kunagi rääkisid ühed USA misjonärid loo oma kogemustest Jaapanis evangeliseerimisel. Nad olid rääkinud neile Jeesusest ja kõik olid väga tänulikud ja vastuvõtlikud olnud. Ja tahtsid Jeesust oma ellu. Milline suur ime, mõtlesid misjonärid. Inimesed on nii avatud! Jaapanlased küsisid kohtumise lõpuks mingit käegakatsutavat asja misjonäridelt. Risti või Jeesuse kuju vms. Anti ka. Kui mõni nädal hiljem vastpöördunuid külastati, siis nägid misjonärid kummalist pilti. Kodualtariks oli pikk riiul kõiksugu jumalakujudega, kristlik sümbol "kõige krooniks", viimase vallutusena.
Meil lääne inimestel on kerge näha, et idamaine pole asjale üldse pihta saanud. See pole ikka mingi pöördumine, kui jätad alles kõik kujukesed ja kohtled Jeesust kui samasugust, redutseerid ta kuju tasandile. Selline kujude tasandil ebajumalateenistus oli ka juuda rahva põhiprobleem nagu kuningate raamatutest lugeda võis. Ikka viis mõni võõramaa naine, kes oli jumala rahvale kuningannaks saanud, nad kujukesi kummardama, eksitades parimaidki rahva hulgast, nt Saalomoni.
Palju salakavalam on aga see ebajumalateenistus, mis toimub südames, ilma konkreetsete ja käegakatsutavate kujukesteta. See tundub justkui üllam ja kõrgema tasandina. Eks ta mõnes mõttes ongi rafineeritum, see eest sama surmav ja hukutav. Usun, et lakmuspaberiks saab siinkohal see, kuidas käitume mitmesugustes kannatustes ja raskustes. Ekstreemsetes olukordades tuleb välja, mis südames on, õpetati algusaastateil tihti kantslist. Ja eks ta nii ongi.
Jeesus, kui teda viiakse Kolgatale, oli kui Tall, kes oma niitjate ees on vait. Ta ei sõimanud vastu, kui teda sõimati ning jättis kõik selle hooleks, kes kohut mõistab õigesti. Üks Jeremija kirjakoht on mind alati ehmatanud. Jr 17:5 ütleb: NEETUD on mees, kes teeb liha oma käsivarreks. Mõistan seda lugedes, et kui sa paned oma lootuse inimestele aga mitte Jumalale, siis oled neetud. Väga selge õpetus.
Kui vaadata Jeesuse risti kogemust, siis ta ei hüüa põgenevatele jüngritele: Oodake, kuhu te lähete! Kas ma pole teid siis piisavalt õpetanud!? Jääge minu juurde ja olge mulle toeks mu kannatustes! Hallooo, rahvas! Ma olin kolm aastat teiega ja andsin teile nii ajalikku kui vaimulikku rooga ja see on siis tasu?! Kuhu te lähete, te tainapead! Kas see ongi tasu minu armastuse eest teie vastu?! Ei, ta ei tee midagi sellist. Kannatab vaikides ja Jumalale lootes. Isegi naised, kes jäävad Jeesuse kannatustes lõpuni ta juurde, ei saa tunda oma "kannatuse osaduse" pärast uhkust--Nutke iseendi pärast! kõlab pea ülbeltki Jeesuse suust.
Jeesus pöörab oma pilgu ainult Jumalale ja otsib vaid Tema osadust. Isa, miks sa mu maha oled jätnud? ei karda ta esitada ka valusaid küsimusi. Valusaid küsimusi ei peljanud esitada ka Iiob, kuigi ta sõbrad teda sellise aususe eest pilkasid ja noomisid. Ning Iiob kuuleb lõpuks Jumala häält ning peab palvetama oma sõprade eest, et neid nuhtlustest säästa. Ka Jeesus palvetab kõigi oma ristilööjate eest ning kostab nende eest Isa ees. Isa, andesta neile, sest nad ei tea, mida nad teevad! Ning viib lõpuks võidule nii iseenda kui need, kes teda kuulevad.
Lakmuspaberiks ka meie elus on see, kuhu me läheme, kui meil TÕELISELT valus on. Mul oli aastaid selliseks toeks üks inimene, kes mind väga suurtest raskustest oli päästnud ja näidanud tee välja olukorrast, kus ma olin täiesti tümaks tehtud ja nö jalge alla trambitud. Kuigi tegu oli pastoriga, oli lahendus inimlik ning selle maailma loogikal ja vahenditel põhinev. Tulemuseks oli, et ma justkui "jäin kinni" sellesse inimesesse ja hakkasin teda oma päästjaks pidama. Ei, mitte teadlikult, ma ikka ju käisin kirikus ja palvetasin Taeva Jumala poole, kuid kui oli mingi tõeline mure, teadsin kohe, kuidas ning kuhu minna ja mida teha. Kuna tegemist ei ole käegakatsutava puuslikuga, siis arvasin, et kõik on korras... see vaid kristlik kriisiabi. Tegelikult aga oli selle suhte vili minu elus üdini paha, vaatamata ajalikele "õnnistustele", mis selle kaudu tulid. Ja läks vaja väga radikaalset sekkumist Jumala poolt, et ma sellest üldse aru sain. Ju olid need ajalikud kingitused ka justkui looriks, miks ma sellest valest varem juba aru ei saanud. Arvasin, et ju Jumal õnnistab...
Eesti muinasjuttudes on väga sageli nii, et vaeslaps läheb ema või isa hauale ja nutab seal ahastuses ja küsib nõu, mida või kuidas edasi. Ma usun, et ka see traditsioon elab meie hulgas edasi, isegi kui me füüsiliselt enam haudadel ei käi. Siin tuleb muidugi vahet teha sellel, kas me ise oma kriisihetkel otsime seda kogemust, püüdes ise lahkunud kallite inimestega justkui kontakti otsida, kui tunneme, et meiega on väga ebaõiglaselt käitutud või kinnitab Jumal meid kellegi läbi möödanikust. Mõtlen siin Jeesuse muutmise mäe kogemust, kus Mooses ja Eelija, kes mõlemad olid juba teistpoolsuses, tulid tagasi ja kinnitasid Jeesust enne tema surma.
Kus on täna meie lojaalsus? Keda nimetame oma Isaks, Õpetajaks või Meistriks? Millised on selle Õpetaja viljad, milline on tema järgijate eluots? Pange tähele neid, kes teile Jumala sõna on rääkinud, manitseb Heebrea kiri, pannes tähele nende eluotsa järgige nende usku (Hb 13:7). Ehk teisisõnu, vaadake, kuhu nende usk neid viinud on? Millele nad loodavad, kui läheb kitsaks? Kas Jumalale, täielikult alistudes ja andudes? Või hoopis iseendale, oma ametile ja võimule nagu ülempreestrid või Pilaatus? Või kellelegi inimesele, olgu elavale või surnule? Pange seda tähele! manitseb Jumala sõna.
Õige õpetaja tunneb ilmselt ära ka selle kaudu, et ta ei jäta inimesi ennast järgima, vaid näitab neile Jumalat ning juhib nad Tema juurde. Selline oli Ristija Johannes, kes ütles, et tema peab kahanema, kui Jeesus järjest rohkem avalikuks saab ja kasvama hakkab. Selline juht oli ka Jeesus, kes ütles, et ta on Tee Isa juurde. Selline oli ka Paulus, kes ütles, et ta ei kuuluta iseennast ega otsi au ega austust ega mingit vaimulikku krediiti iseendale. Igatsuseks on vaid see, et Kristuse võiks veel enam paista välja ta südamest.
Iisraeli ja juudi rahvas koges ebajumalateenistuse tõttu ülisuuri vapustusi. Samas, Jumal ei teinud midagi seda eelnevalt prohvetite kaudu teada andmast. Prohveteid aga ei kuulda. Kui eelmise aasta lõpul Olevistes pastoriga rääkimas käisin, vastas ta, et neil tuleb iga nädal nii e-maili kaudu kui käsikirjas hävitussõnumeid Eesti kohta. Olin vapustatud. Miks nendest siis ühtegi tähele ei panda?! Miks ei muuda see meie elu ega pane loobuma ebajumalaist mis nii tasahilju me südames on koha sisse võtnud?! Miks jätkub pidu katku ajal ja valelootuste hellitamine?! Vt jeremija 7.
Aga Jumal tuleb ja vapustab meid, kuni pole jäänud ühtegi karku, mille peale toetuda. Ja siis me kuulame, siis me pöördume, siis me otsime Jumalat, sest millelegi muule pole enam loota. Js 29:4 Siis sa räägid maa madalusest ja tasa kõlab põrmust su kõne; siis tuleb su hääl maa seest otsekui vaimul ja sa sosistad põrmust oma sõnu... suurel tapapäeval, kui tornid langevad... Js 30:25 Kirves on JUBA puude juurte küljes ja iga stagneerunud "konnatiik" saab puhastatud, kui Kõigekõrgem mistahes maad külastama tuleb.
Ehk teisisõnu, vapustused tulevad niikuinii. Kui väriseme praegu Jumala ees, võime tol päeval, kui kõik on halvasti, ilutseda ja rõõmutseda Jumalas, sest õiglus võida, vaatamata välisele hävingule (vt Ha 3:2 ja Ha 3:17-18). Ehk teisisõnu, meil on väga vaja valvata ja kindel olla, et meie lojaalsus oleks õigel poolel. Et oleksime tol päeval armuastjad, mitte vihakarikad. Kas on meil piisavalt sõjavarustust, et Kurjal päeval püsima jääda Ef 6:10 - Ef 6:18 Palve ja anumisega palvetage igal ajal Vaimus ning selleks valvake kogu püsivusega ja eestpalvetega kõigi pühade eest. Sest see päev saab olema väga õudne, sest kogu inimlik kõrkus alandatakse! Js 13:6 ja Js Js 13:9. Praegu on aeg minna neil kes ärkvel on, "pragude ette" ja teha palvemüür oma rahva ümber Hs 13:5 . Issanda päev on ligidal!
Oh ärgakem, Jumala rahvas! Tehke jälle tugevaks lõtvunud käed ja jõuetud põlved Hb 12:12. Miks me küll ometi varem ei õpi teiste kannatustest ja tahame ise kõik läbi teha? Meil on see õigus ja see võimalus. Jumal austab meie valikuid.
pühapäev, 21. veebruar 2010
Karistus ja armastus
Kuulsin hiljuti üht jutlust, mis pani mõtlema. Nimelt võrreldi taas Jaakobit ja Eesavit sealt Heebrea kirjakohast, kus Jumal ütles, et ta armastas Jaakobit ja Eesavit vihkas. Samas, Eesav oli selline tänapäeva musterkristlane: stabiilne, tõi kotta hästi toitu, isa Iisaki lemmik, ei mingeid suuri vapustusi, naised olid küll võõramaalaste hulgast, aga no neid oma rahva inimesi oli ühe käe sõrmedel üles lugeda ja Jaakob oli juba nendele järele läinud, nii et Eesav oli ka praktiline. Tegi, mis võimalik oma parima äranägemise järgi. Ja armastas hästi süüa, aga kes siis ei armastaks?
Jaakob aga oli põgenik, sai petta oma tööandjalt, pettis oma tööandjat, onu ähvardab teda tappa, kardab venna kättemaksu, ema sureb, enne kui ta võõrsilt tagasi jõuab, naised tülitsevad ja võitlevad, pojad tapavad naabreid, müüvad tema lemmikpoja Egiptusesse jne jne. Probleemid ja tülid lihtsalt ei lõpe. Kuni surmani. Ja ometi armastas Jumal just Jaakobit. Ning teeb selge vahe tema ja ta venna vahel.
Ilmutuse raamatus ütleb Aamen, ustav ja tõeline Tunnistaja, Jumala loomise Algus: 3:19Keda iganes mina armastan, neid kõiki ma noomin ja karistan. Ole siis innukas ja paranda meelt! See ei ole päris see, mida idanaabrid ütlevad, et kui peksab, siis ei põlga ära. Pigem on tegemist siin meeleparandusele kaasa aitamisega, ilma kannatusteta ei suuda me oma enesepiisavusest lahti lasta. Hb 12:8 Kui te olete ilma kasvatuseta, mille osaliseks on saanud kõik, siis tähendab see, et te olete sohilapsed ja mitte pojad. Sohilapsed on teatavasti need, kelle üks vanem on kusagilt kõrvalt sisse tulnud. Et kui kogudus on ema ja Jumal on isa, siis pojad on need, kes on nende lapsed. Järelikult on sohilastel teine isa. Ja sohilapsed tunneb ära sellest, et nad on ilma kasvatuseta. Neid pole vaja kasvatada, sest nad ei ole pojad.
Hb 12:5Ja te olete täiesti unustanud julgustuse, mis teile nagu poegadele ütleb:"Mu poeg, ära põlga Issanda karistust ja ära nõrke, kui tema sind noomib! 6Sest keda Issand armastab, seda ta karistab, ta piitsutab iga poega, kelle ta vastu võtab."7Kannatused on teile kasvatuseks: Jumal kohtleb teid nagu poegi, sest mis poeg see on, keda isa ei kasvata?
Et siis kaks varianti. Üks on põlata Issanda karistust. Kui keski või miski meid häirib, siis ütleme, et see on saatana rünnak ja ma olen sellest lihtsalt üle. Keegi tahab meid lihtsalt rajalt maha võtta ja ütleb meile inetult. Ja ma ei pea selle üle üldse juurdlema, sest ma tean, et olen päästetud ja minuga on kõik korras!
Teine variant on koorma all murduda ja nõrkeda. See on siis, kui lained üle pea kokku löövad ja sealt alt ei näe enam valgust. Kuid ka seda ei tuleks teha. Ära nõrke, julgustab Jumala sõna.
Nagu siit kirjakohast näha, on see koguduses "unustatud õpetus". Te olete selle täiesti ära unustanud, et selline tules läbi katsumine (1 Pe 1:7), millest ka Peetrus räägib, see on teie kasuks ja hüvanguks. Sest kui te ei kasva, siis tekib küsimus, kas te olete üldse usus. Äkki olete hoopis kõlbmatud? (2Kor 13:5)
Siit on selgesti näha ka see, et kannatused meie elus on Jumala armastuse väljendus. Keda Issand armastab, seda ta ka karistab. Nii et see on suur Jumala arm, et ta meiega tegeleb ja näitab meie elu kitsaskohti, mis meile enesele aegajalt suurt meelehärmi teevad. Jumal tunneb meid läbi ja lõhki, kuid ometi armastab meid igavese armastusega. Olgu see meile julgustuseks.
Kust tulevad siis kannatused ja probleemid meie ellu? Kolm allikat justkui oleks: Kurjad inimesed, saatan, Jumal. Vaga mees Iiob samanimelisest raamatust, mis on üks varasemaid raamatuid Piiblis, teda lubas Jumal saatanal kiusata, lihtsalt niisama, ilma mingi põhjuseta. Nii et Jumal lubab asjadel juhtuda. Meie juuksekarvadki on kõik loetud, miks ta siis meie kannatusi ei teaks?
Kui vaadata Jeesuse ristisurma, siis ka siin on kolm allikat. Kõigepealt kurjad inimesed, kelleta poleks seda sündinud. Teiseks, see oli pimeduse tund ja saatana meelvald. Saatan oli see, kes Juuda sisse läks ja protsesse juhtis. Kolmandaks aga on Joh 3:16. Jumal andis ISE oma ainusündinud Poja, et ükski, kes temasse usub, ei saaks hukka, vaid et temal oleks igavene elu.
Juuda ja Iisraeli rahva karistamiseks kasutas Jumal tihti võõrvägesid, et nad karistuse all loobuksid pilkamisest ja pöörduksid elava Jumala poole. Prohvet Habakuk leiab, et see on kohutavalt ebaõiglane: Jumal, kuidas sa võid kasutada meie karistamiseks rahvast, kes on meist hullem? Jumal ütleb, et pole probleemi, nemad saavad oma karistuse, kui nad Jumala rahva karistamise on lõpetanud. Ja Habakuk väriseb seda kuuldes, kuid vaid selleks, et ta hävituse päeval võiks tunda rahu. See on mõistusevastane, aga Jumal nii tegutsebki.
Me näeme ka Piiblist ja ajaloost, et pärast Paabeli vangipõlve ei kummarda nad enam puuslikke, ega muid kätega tehtud ebajumalaid, kuid patu probleem pole südamest kadunud ja Taaniel saab ilmutuse, et nende tegelik vangipõlv saab olems seitse korda seitsekümmend prohvetlikku aastat. Nad ei ole ikkagi, vaatamata vangipõlve vintsutustele õppinud armastama Jumalat kogu südamest ja kui Messias tuleb, siis löövad nad ta risti.
Mul oli isiklik kogemus seoses sellega paar päeva tagasi. Mõtisklesin ikka veel selle üle, miks on mul nii raske paastuda lühiajaliselt, kui pikem periood tuleb veel kuidagi välja, siis lühiajaliselt pole kogu see teema justkui oluline. Ja oma südames sügaval kaevates ma leidsin, et tegelikult on see minu lihaliku loomuse meeleheitlik püüd mu südant vaigistada ja tuimestada Jumala ees, sest ma ei tea, kas ma olen selleks valmis, milleks Jumal mind kutsub. Mulle meeldib see praegune, suhteliselt rõõmus ja sujuv eluolu. Mulle piisaks sellest täielikult. Jumala tahe minu elus pole seega primaarne, vaid esmatähtis on justkui see, et mul endal mugav oleks.
See mõte hirmutas mind just selle kirjakoha valgel, mis prohvet Iisraelile ütleb: Jr 6:29, et asjata puhastati, kurjad ei eraldunud. Vt. ka Js 48:10 ja Hs 22:18. Et ma olen ka olnud 18 aastat kui kõrbes sulatusahjus, kogenud väga suurt nälga ja janu, ning meeleheidet, sest ei vett ega toitu ei olnudki saada, ja ma mõtlesin, et kas kogu see sulatus oli ilmaasjata?! Jumal ei ole suutnud mu südant nii palju suuremaks teha, et tema armastus sellesse sisse mahuks ja see minu elu juhtima hakkab, mitte minu enda mugavus.
Ma tean ju väga hästi ka seda, mis juhtuks, kui Jumal oma käe mu pealt ära võtaks. Ma sahmerdaksin ja sahmiksin, ega suudaks midagi teha. Hea, kui iseennast kuhugi maha ei unustaks. Et ei tohi, lihtsalt ei tohi kõiki Jumala ande võtta iseenesest mõistetavana, valgust, soojust, rahu, rõõmu, ligiolu... Usume justkui, et need on meie iseeneslik privileeg, tegelikult aga hoopis suur kingitus. Ja see kingitus kohustab meid elama teatud viisil ja ka tunnistama teatud viisil, nii sõnades kui oma eluga.
Mida siis teha, kui kannatused ja katsumused me ellu tulevad? Eks ikka Jumala juurde joosta, kuhu mujale. Ja küsida raskeid küsimusi ning oodata raskeid vastuseid. Kui Iiobi kannatusi vaadata, siis tema teeb just nõnda, ta küsib raskeid küsimusi ja ei rahuldu oma nn sõprade kerglaste ja praktilisete nn lahenduste ja selgitustega. Ta ootab nii kaua, kuni Jumal vastab: Kas mul pole siis Looja Jumalana õigust teha, mida ma tahan?! Ja Iiobi küsimused saavad otsa. Loomulikut, Issand on Jumal ja meie ei ole. Nii lihtne ongi! Iiobi õnnistus on seejärel mitmekordne. Ju oskas ta neid õnnistusi seejärel ka vääriliselt hinnata.
Mul on südamel veel ka see, et me ilmselt ei oska heas põlves Jumala armu ja Jumala kutset meeleparandusele ära tunda. Kõik siin elus toimib ju selleks, et lõpuks Jumala plaanid nii taevas kui maa peal täituksid. Me palume ju seda korduvalt "Issameiet" lugedes. Ja need palved täituvadki. Oleme aga meie tol kurjal päeval valmis, varustatud Jumala kogu sõjavarustusega, kui kõigevaäelisem meie maad katsuma tuleb? Ef 6:13 Seepärast võtke kätte kõik Jumala sõjavarustus, et te suudaksite vastu panna kurjal päeval ja jääda püsima, kui te olete kõik teinud. Või tabab see päev meid kui linnupüüdjapael, ootamatult ja täiesti ettevalmistuseta?
Ma palun, et Jumal teeks minu südame laiemaks ja ilmutaks mulle veel selgemalt oma armastust minu vastu. On ta ju kogetavalt väga armuline ja halastaja olnud. Oh et ma mõistaksin selle armastuse sügavust ja pikkust ja laiust ja kõrgust! Ja seda soovin Sullegi, hea lugeja!
Jaakob aga oli põgenik, sai petta oma tööandjalt, pettis oma tööandjat, onu ähvardab teda tappa, kardab venna kättemaksu, ema sureb, enne kui ta võõrsilt tagasi jõuab, naised tülitsevad ja võitlevad, pojad tapavad naabreid, müüvad tema lemmikpoja Egiptusesse jne jne. Probleemid ja tülid lihtsalt ei lõpe. Kuni surmani. Ja ometi armastas Jumal just Jaakobit. Ning teeb selge vahe tema ja ta venna vahel.
Ilmutuse raamatus ütleb Aamen, ustav ja tõeline Tunnistaja, Jumala loomise Algus: 3:19Keda iganes mina armastan, neid kõiki ma noomin ja karistan. Ole siis innukas ja paranda meelt! See ei ole päris see, mida idanaabrid ütlevad, et kui peksab, siis ei põlga ära. Pigem on tegemist siin meeleparandusele kaasa aitamisega, ilma kannatusteta ei suuda me oma enesepiisavusest lahti lasta. Hb 12:8 Kui te olete ilma kasvatuseta, mille osaliseks on saanud kõik, siis tähendab see, et te olete sohilapsed ja mitte pojad. Sohilapsed on teatavasti need, kelle üks vanem on kusagilt kõrvalt sisse tulnud. Et kui kogudus on ema ja Jumal on isa, siis pojad on need, kes on nende lapsed. Järelikult on sohilastel teine isa. Ja sohilapsed tunneb ära sellest, et nad on ilma kasvatuseta. Neid pole vaja kasvatada, sest nad ei ole pojad.
Hb 12:5Ja te olete täiesti unustanud julgustuse, mis teile nagu poegadele ütleb:"Mu poeg, ära põlga Issanda karistust ja ära nõrke, kui tema sind noomib! 6Sest keda Issand armastab, seda ta karistab, ta piitsutab iga poega, kelle ta vastu võtab."7Kannatused on teile kasvatuseks: Jumal kohtleb teid nagu poegi, sest mis poeg see on, keda isa ei kasvata?
Et siis kaks varianti. Üks on põlata Issanda karistust. Kui keski või miski meid häirib, siis ütleme, et see on saatana rünnak ja ma olen sellest lihtsalt üle. Keegi tahab meid lihtsalt rajalt maha võtta ja ütleb meile inetult. Ja ma ei pea selle üle üldse juurdlema, sest ma tean, et olen päästetud ja minuga on kõik korras!
Teine variant on koorma all murduda ja nõrkeda. See on siis, kui lained üle pea kokku löövad ja sealt alt ei näe enam valgust. Kuid ka seda ei tuleks teha. Ära nõrke, julgustab Jumala sõna.
Nagu siit kirjakohast näha, on see koguduses "unustatud õpetus". Te olete selle täiesti ära unustanud, et selline tules läbi katsumine (1 Pe 1:7), millest ka Peetrus räägib, see on teie kasuks ja hüvanguks. Sest kui te ei kasva, siis tekib küsimus, kas te olete üldse usus. Äkki olete hoopis kõlbmatud? (2Kor 13:5)
Siit on selgesti näha ka see, et kannatused meie elus on Jumala armastuse väljendus. Keda Issand armastab, seda ta ka karistab. Nii et see on suur Jumala arm, et ta meiega tegeleb ja näitab meie elu kitsaskohti, mis meile enesele aegajalt suurt meelehärmi teevad. Jumal tunneb meid läbi ja lõhki, kuid ometi armastab meid igavese armastusega. Olgu see meile julgustuseks.
Kust tulevad siis kannatused ja probleemid meie ellu? Kolm allikat justkui oleks: Kurjad inimesed, saatan, Jumal. Vaga mees Iiob samanimelisest raamatust, mis on üks varasemaid raamatuid Piiblis, teda lubas Jumal saatanal kiusata, lihtsalt niisama, ilma mingi põhjuseta. Nii et Jumal lubab asjadel juhtuda. Meie juuksekarvadki on kõik loetud, miks ta siis meie kannatusi ei teaks?
Kui vaadata Jeesuse ristisurma, siis ka siin on kolm allikat. Kõigepealt kurjad inimesed, kelleta poleks seda sündinud. Teiseks, see oli pimeduse tund ja saatana meelvald. Saatan oli see, kes Juuda sisse läks ja protsesse juhtis. Kolmandaks aga on Joh 3:16. Jumal andis ISE oma ainusündinud Poja, et ükski, kes temasse usub, ei saaks hukka, vaid et temal oleks igavene elu.
Juuda ja Iisraeli rahva karistamiseks kasutas Jumal tihti võõrvägesid, et nad karistuse all loobuksid pilkamisest ja pöörduksid elava Jumala poole. Prohvet Habakuk leiab, et see on kohutavalt ebaõiglane: Jumal, kuidas sa võid kasutada meie karistamiseks rahvast, kes on meist hullem? Jumal ütleb, et pole probleemi, nemad saavad oma karistuse, kui nad Jumala rahva karistamise on lõpetanud. Ja Habakuk väriseb seda kuuldes, kuid vaid selleks, et ta hävituse päeval võiks tunda rahu. See on mõistusevastane, aga Jumal nii tegutsebki.
Me näeme ka Piiblist ja ajaloost, et pärast Paabeli vangipõlve ei kummarda nad enam puuslikke, ega muid kätega tehtud ebajumalaid, kuid patu probleem pole südamest kadunud ja Taaniel saab ilmutuse, et nende tegelik vangipõlv saab olems seitse korda seitsekümmend prohvetlikku aastat. Nad ei ole ikkagi, vaatamata vangipõlve vintsutustele õppinud armastama Jumalat kogu südamest ja kui Messias tuleb, siis löövad nad ta risti.
Mul oli isiklik kogemus seoses sellega paar päeva tagasi. Mõtisklesin ikka veel selle üle, miks on mul nii raske paastuda lühiajaliselt, kui pikem periood tuleb veel kuidagi välja, siis lühiajaliselt pole kogu see teema justkui oluline. Ja oma südames sügaval kaevates ma leidsin, et tegelikult on see minu lihaliku loomuse meeleheitlik püüd mu südant vaigistada ja tuimestada Jumala ees, sest ma ei tea, kas ma olen selleks valmis, milleks Jumal mind kutsub. Mulle meeldib see praegune, suhteliselt rõõmus ja sujuv eluolu. Mulle piisaks sellest täielikult. Jumala tahe minu elus pole seega primaarne, vaid esmatähtis on justkui see, et mul endal mugav oleks.
See mõte hirmutas mind just selle kirjakoha valgel, mis prohvet Iisraelile ütleb: Jr 6:29, et asjata puhastati, kurjad ei eraldunud. Vt. ka Js 48:10 ja Hs 22:18. Et ma olen ka olnud 18 aastat kui kõrbes sulatusahjus, kogenud väga suurt nälga ja janu, ning meeleheidet, sest ei vett ega toitu ei olnudki saada, ja ma mõtlesin, et kas kogu see sulatus oli ilmaasjata?! Jumal ei ole suutnud mu südant nii palju suuremaks teha, et tema armastus sellesse sisse mahuks ja see minu elu juhtima hakkab, mitte minu enda mugavus.
Ma tean ju väga hästi ka seda, mis juhtuks, kui Jumal oma käe mu pealt ära võtaks. Ma sahmerdaksin ja sahmiksin, ega suudaks midagi teha. Hea, kui iseennast kuhugi maha ei unustaks. Et ei tohi, lihtsalt ei tohi kõiki Jumala ande võtta iseenesest mõistetavana, valgust, soojust, rahu, rõõmu, ligiolu... Usume justkui, et need on meie iseeneslik privileeg, tegelikult aga hoopis suur kingitus. Ja see kingitus kohustab meid elama teatud viisil ja ka tunnistama teatud viisil, nii sõnades kui oma eluga.
Mida siis teha, kui kannatused ja katsumused me ellu tulevad? Eks ikka Jumala juurde joosta, kuhu mujale. Ja küsida raskeid küsimusi ning oodata raskeid vastuseid. Kui Iiobi kannatusi vaadata, siis tema teeb just nõnda, ta küsib raskeid küsimusi ja ei rahuldu oma nn sõprade kerglaste ja praktilisete nn lahenduste ja selgitustega. Ta ootab nii kaua, kuni Jumal vastab: Kas mul pole siis Looja Jumalana õigust teha, mida ma tahan?! Ja Iiobi küsimused saavad otsa. Loomulikut, Issand on Jumal ja meie ei ole. Nii lihtne ongi! Iiobi õnnistus on seejärel mitmekordne. Ju oskas ta neid õnnistusi seejärel ka vääriliselt hinnata.
Mul on südamel veel ka see, et me ilmselt ei oska heas põlves Jumala armu ja Jumala kutset meeleparandusele ära tunda. Kõik siin elus toimib ju selleks, et lõpuks Jumala plaanid nii taevas kui maa peal täituksid. Me palume ju seda korduvalt "Issameiet" lugedes. Ja need palved täituvadki. Oleme aga meie tol kurjal päeval valmis, varustatud Jumala kogu sõjavarustusega, kui kõigevaäelisem meie maad katsuma tuleb? Ef 6:13 Seepärast võtke kätte kõik Jumala sõjavarustus, et te suudaksite vastu panna kurjal päeval ja jääda püsima, kui te olete kõik teinud. Või tabab see päev meid kui linnupüüdjapael, ootamatult ja täiesti ettevalmistuseta?
Ma palun, et Jumal teeks minu südame laiemaks ja ilmutaks mulle veel selgemalt oma armastust minu vastu. On ta ju kogetavalt väga armuline ja halastaja olnud. Oh et ma mõistaksin selle armastuse sügavust ja pikkust ja laiust ja kõrgust! Ja seda soovin Sullegi, hea lugeja!
neljapäev, 18. veebruar 2010
Avatud ustest ja akendest
Et oli mul jah selline pastor A, kes óiget asja ära ei tundnud, kui see talle ka sülle jooksis. Mónes móttes oli ta kui tema 2-aastane poeg, kes välismaal sündinuna aru ei saanud, milline see Eesti on ja tahtis veel Eestiski olles Eestisse minna. See móte jäi eilsest óhtust justkui minuga, et kuidas vói miks neid avatud uksi siis ära ei tunta. Et justkui need naised, kellest Paulus räägib, kes alati on óppijad, aga mitte kunagi tóe tunnetusele ei jóua.
Ja korraga ma taipasin, et olen seda ise ka korduvalt teinud ning pärast masenduses móelnud, et miks kóik äkki nii kinni on?! Eks see ole ikka nii, et see, milles sa teiste üle kohut móistad, ise teed sedasama (Rooma 2.ptk).
Nagu siin (ja seal) blogis septembrist saadik kirjutanud olen, oli minu elus umbes 18 aastat nö vaikne aeg, kus midagi justkui ei sündinud. jumal justkui oli ligi, kogesin aegajalt ónnistusi, sain ka kaasa teenida nii ühel kui teisel moel, aga see polnud ikka see, mis alguses. Aga mótlesin, et ju järgmine dispensioon ja mis peaasi! kórgem tase. Tegelikult aga oli nii, et olin móneti selle kammitsais, mis kunagi oli olnud, kuid teisalt ei suutnud neid avatud uksi näha ega vastu vótta.
Miks siis mitte? sest see, mida kogesin, ei vastanud sellele, mida kunagi kogenud olin. Ja tundus, et kogu maailm peab enne muutuma minusarnaseks ja minu ootsutele vastavaks, enne kui mina ka nende maailma ära mahun. Eks meeles oli ka see endisaegne edu ja vaikne auhiilgus, mida olime kogenud ja ma ju TEADSIN, kuidas selleni jóuda (vói arvasin teadvat). Kuid seda teadsin ka, et NII nagu praegu tehakse, sinna kindlasti ei jóuta. Kui konkreetsemaks minna, siis tagantjärele vóin tuvastada vähemalt kahte (pool)avatud ust, mis enesekesksusest ja isetehtud jumalateenistusest vabadust pakkusid: Vóru 1996 ja Emmaus 2000. Mólematest eraldasin ma ennast ise. Ja ilmselt oli neid uksi veelgi, aga mu silmad on siiani kinni.
Nüüd, eelmisel suvel, kui asjad toimuma hakkasid ja kui mu enesepiisavus täiesti otsa oli saanud, oli Jumal saanud mu täieliku tähelepanu. Olin otsustanud, et alistun mistahes reeglitele, kasvói hambad ristis, sest ma ei saa ega suuda enam vanamoodi. Ja Jumal on ikka nii armuline, esiteks, ta tekitas minu jaoks sellise laagripaiga, mis oli kóige rohkem meenutamas mulle mu esimest kogudust. Ta oli lasknud isegi valida selliseid laule, mille märgilises tähenduses ei olnud minul kahtlust... nagu kasvói see "Vaimus me saanud üheks", mis oligi ju tol ajal meie ainsaks lauluks kogu leerikooli vältel. Aga puutepunkte oli muidki, nii et see kóik ei saanud olla juhus. Kui siis pastori kaudu tuli isiklik sónum, mis liikmed ja üdi läbistas, siis teadsin, et rohkem ei pruugi neid uksi enam lahti olla. Ja ma haarasin Jeesuse kuuesabast kinni ja ei lasknud enam lahti.
Mind ei huvitanud enam, kuipalju see mulle maksma läheb vói mis teised pärast ütlevad. Tahtsin ainult uuesti Jeesuse ligi olla. Ja see tunne pole kadunud. Ma olen justkui kóik tagasi saanud ja enamgi veel. Topeltosa kóigest sellest, mis Tartu ajal oli. Seda isiklikus plaanis ja südames. koguduse osadusega on nagu on.
Et tegelikult on nii Piibel kui inimajalugu täis neid näiteid, kus tunti vói ei tuntud ära oma suur vóimalus. "Window of opportunity" öeldakse ärimaailmas. Mulle meeldib armuaken. Vahet pole, on see äris, isiklikus elus vói suhtes Jumalaga. Villu E. ikka jutlustas, et kui Jumal täna sind kutsub, et üldse kutsub ehk 2 v 3 korda, et rohkem ei pruugigi kutsuda, kui sa ta ära pólgad.
Et tuleb sisse minna, isegi, kui kóik ei tundu päris selline, nagu minu meelest olema peaks. Ka variserid jäid seetóttu ilma Jumala armust, sest neil olid oma ettekujutused, kuidas asjad TEGELIKULT käima peaksid. Ja ainult enesest väga tühjad inimesed suutsid Jeesusest täituda. Ma usun, et nii on see ka tänapäeval.
Ja korraga ma taipasin, et olen seda ise ka korduvalt teinud ning pärast masenduses móelnud, et miks kóik äkki nii kinni on?! Eks see ole ikka nii, et see, milles sa teiste üle kohut móistad, ise teed sedasama (Rooma 2.ptk).
Nagu siin (ja seal) blogis septembrist saadik kirjutanud olen, oli minu elus umbes 18 aastat nö vaikne aeg, kus midagi justkui ei sündinud. jumal justkui oli ligi, kogesin aegajalt ónnistusi, sain ka kaasa teenida nii ühel kui teisel moel, aga see polnud ikka see, mis alguses. Aga mótlesin, et ju järgmine dispensioon ja mis peaasi! kórgem tase. Tegelikult aga oli nii, et olin móneti selle kammitsais, mis kunagi oli olnud, kuid teisalt ei suutnud neid avatud uksi näha ega vastu vótta.
Miks siis mitte? sest see, mida kogesin, ei vastanud sellele, mida kunagi kogenud olin. Ja tundus, et kogu maailm peab enne muutuma minusarnaseks ja minu ootsutele vastavaks, enne kui mina ka nende maailma ära mahun. Eks meeles oli ka see endisaegne edu ja vaikne auhiilgus, mida olime kogenud ja ma ju TEADSIN, kuidas selleni jóuda (vói arvasin teadvat). Kuid seda teadsin ka, et NII nagu praegu tehakse, sinna kindlasti ei jóuta. Kui konkreetsemaks minna, siis tagantjärele vóin tuvastada vähemalt kahte (pool)avatud ust, mis enesekesksusest ja isetehtud jumalateenistusest vabadust pakkusid: Vóru 1996 ja Emmaus 2000. Mólematest eraldasin ma ennast ise. Ja ilmselt oli neid uksi veelgi, aga mu silmad on siiani kinni.
Nüüd, eelmisel suvel, kui asjad toimuma hakkasid ja kui mu enesepiisavus täiesti otsa oli saanud, oli Jumal saanud mu täieliku tähelepanu. Olin otsustanud, et alistun mistahes reeglitele, kasvói hambad ristis, sest ma ei saa ega suuda enam vanamoodi. Ja Jumal on ikka nii armuline, esiteks, ta tekitas minu jaoks sellise laagripaiga, mis oli kóige rohkem meenutamas mulle mu esimest kogudust. Ta oli lasknud isegi valida selliseid laule, mille märgilises tähenduses ei olnud minul kahtlust... nagu kasvói see "Vaimus me saanud üheks", mis oligi ju tol ajal meie ainsaks lauluks kogu leerikooli vältel. Aga puutepunkte oli muidki, nii et see kóik ei saanud olla juhus. Kui siis pastori kaudu tuli isiklik sónum, mis liikmed ja üdi läbistas, siis teadsin, et rohkem ei pruugi neid uksi enam lahti olla. Ja ma haarasin Jeesuse kuuesabast kinni ja ei lasknud enam lahti.
Mind ei huvitanud enam, kuipalju see mulle maksma läheb vói mis teised pärast ütlevad. Tahtsin ainult uuesti Jeesuse ligi olla. Ja see tunne pole kadunud. Ma olen justkui kóik tagasi saanud ja enamgi veel. Topeltosa kóigest sellest, mis Tartu ajal oli. Seda isiklikus plaanis ja südames. koguduse osadusega on nagu on.
Et tegelikult on nii Piibel kui inimajalugu täis neid näiteid, kus tunti vói ei tuntud ära oma suur vóimalus. "Window of opportunity" öeldakse ärimaailmas. Mulle meeldib armuaken. Vahet pole, on see äris, isiklikus elus vói suhtes Jumalaga. Villu E. ikka jutlustas, et kui Jumal täna sind kutsub, et üldse kutsub ehk 2 v 3 korda, et rohkem ei pruugigi kutsuda, kui sa ta ära pólgad.
Et tuleb sisse minna, isegi, kui kóik ei tundu päris selline, nagu minu meelest olema peaks. Ka variserid jäid seetóttu ilma Jumala armust, sest neil olid oma ettekujutused, kuidas asjad TEGELIKULT käima peaksid. Ja ainult enesest väga tühjad inimesed suutsid Jeesusest täituda. Ma usun, et nii on see ka tänapäeval.
Tellimine:
Postitused (Atom)