Armas Rahu koguduse rahvas!
2021.a augustis sain ma autorilt loa hakata tõlkima raamatut „Jüngerlus algab vaatlemisest“. See on väeline raamat ja eks seepärast on valmis saamine ka viibinud. Olen see nädal kodus olnud ja koroonast taastunud. Eile, kui pika sundimise peale raamatu taas kätte võtsin, tundsin, et sellel raamatul on potentsiaali muuta inimeste paradigmat... muidugi vaid siis, kui nad ise tahavad.
Mu meelest jagunevad eesti kristlased laias laastus kolme gruppi selle järgi, kuidas nad mõtlevad õndsaks saada…
1) luterlik patutunnistus… Jumal tahab kogu aeg, et ma end patusena näeksin ja seda kuulutaksin. Kusjuures, kõige innukamat järgijat olen kohanud hoopis nelipühis. Enamik luterlasi ise panevad tuima nädalast nädalasse, osana liturgiast.
2) reformeeritute moraalne elu… olen selliseid jutlusi kuulnud baptistis ja luteris. Tee aga oma initsiatsiooniriitus läbi („võta Jeesus vastu“ või leer) ning hakka tubliks.
3) karismaatikute „name it and claim it“… või nagu keegi ütles „blab it and grab it“. Jeesus on kõik teinud Sinu jaoks, kui ei toimi, siis mine võta jõuga. Kõike tegi Jeesus „Sinu pärast“, see kuulub õigusega sulle… mine võta vastu. Ja vägisi, kui vaja.
Ja me muudkui praktiseerime neid kolme võluvitsa ja oleme õnnetud, et ei toimi. Ja mõtleme, et küll hakkab toimima ükskord, vaja varuda vaid kannatust. Loomulikult on nii patutunnistus, moraalne elu kui usukindlus head asjad, aga nad ei ole kunagi mõeldud olema teeks Jumala juurde. Ja suurim häda nende kolmega on, et need on kõik süsteemid inimese heaolu edendamiseks. Keskmes ei ole Jumal, vaid inimene. Inimene on kõigi asjade algus ja ots, Jumal on vaid teenija. See on pettus, mis valgustusajast alates on meid saatnud. Ja tegelikult see on Paabeli hoora väärtussüsteem. Aga sellest mõni teine kord. (Tahate, tulen jaanuari alguses külla ja räägin ilmutuseraamatust, Paabeli hoorast ja lõpuaegade eksitusest?! 
)
Nüüd, mida saan mina teha?! Raamatuid kirjastada ja levitada. Nagu teate, ei ole ma levitamises väga osav olnud. Raamatuid väga ei osteta (välja arvatud Rahu koguduses, aitäh teile!), seepärast otsustasin ma seda raamatut levitada hoopis blogi kaudu ja tükkidena. Materjal on siiski copyright, mis kuulub autorile, mitte mulle. Mina tohin levitada eestikeelset materjali, teised mitte. Aga kõik saavad lugeda.
Autor ehk Samuel Whitfield ütleb, et kogu asja point on hoopis Jeesuse vaatlemine. Tema nägemine ning muutumine Tema sarnaseks… Sisenetakse sellesse protsessi vaimustuse kaudu, kui me näeme, kui ilus on see Jumal-Inimene, kes inimkonda jäägitult armastab. Aga mis ma ikka… lugege ise… see on vaimustav lugemine!
Ja lugema tuleb hakata altpoolt üles…
Lisasin hetkel esimese osa ehk umbes kolmandiku raamatust.
Tsitaat raamatu algusest:
Jüngriks olemine algab sellest, et Jumala rahvas vaatab ühiselt Jumala kirkust Jeesuse palges.
See jüngerluse mudel oli algusest peale Jumala
meetod ja kui jätame selle ühise vaatlemise tähelepanuta, eirame me piibellikku
mudelit. Seetõttu peame küsima, kas meie jüngerluse
meetodid järgivad seda mudelit.
Me ei tohi taandada jüngerlust teabe hankimisele. Uue informatsiooni õppimine ei ole „jüngriks olemine“; see on õppimine. Õppimine on jüngerluse protsessi väärtuslik osa, kuid see pole jüngerlus, välja arvatud juhul, kui uus teave võimaldab meil näha Issandat ja muutuda Tema näo sarnaseks. Kahjuks on paljud jüngerlusprogrammid tegelikult vaid info edastamiseks mõeldud koolitused. Selle tulemusena, eriti teadmisi hindavates kultuurides, kujutatakse ette, et meil on küpsus, mida meil pole. Oleme lihtsalt palju infot omandanud.
Samuti ei tohi jüngerlust taandada käitumise
muutmisele. Käitumine on oluline ja aja jooksul võib see olla lakmuspaberiks,
kuidas me Issandale vastanud oleme, kuid käitumise muutmiseks on palju
erinevaid viise. On vägagi võimalik elada distsiplineeritud elu ja omaks võtta
moraalne käitumine ilma Jumalat nägemata või Teda tundmata. Oleme kutsutud saama
Jeesuse sarnaseks, mitte lihtsalt käituma nagu Tema.
Kui me rõhutame käitumist Jumala tundmise asemel,
siis riskime teha „jüngreid“, kes kuulevad Issandat ütlemas: “Ma ei ole teid
kunagi tundnud”, sest on võimalik käituda õigesti ja isegi tegutseda vaimulikus
väes ning mitte muutuda Jeesuse sarnaseks.[1]
Jüngerluse eesmärk on näidata Jumalat inimestes
täpselt nii, nagu Ta ilmutas end Jeesuses. Kuigi Jeesus üksi on täiuslik
ilmutus, soovib Jumal Temasuguseid inimesi. Kui meie lähenemine jüngerlusele on
suunatud millelegi muule, on see rütmist väljas. Kristliku käitumise õppimisest
(kuigi sellest on abi), ei piisa, me peame saama Tema sarnaseks. Meie
elu eesmärk praegusel ajastul on saada Jeesuse sarnaseks, kuid me ei saa
muutuda kellegi sarnaseks, keda me ei tunne."
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar