...nelja silma, nelja seina peod
pihkudesse püütud kõrgepinge...
Ei ole täna mul teile sõnumit. Kes seda ootab, ei pruugi edasi lugedagi. Mu elus on etapp, kus küsimusi on rohkem kui vastuseid. Wilkerson on surnud. And it was no accident, nagu ta oma viimases blogipostituses ette kirjutas. (accident=juhus; liiklusõnnetus) Mida see tähendab USA-le, maailmale, usurahvale? Mida see tähendab meile? Ma ei tea. Sest ma EI KUULE Jumalat. Jah, ma tajun ta õnnistusi oma elu üle, jah, ma tajun ta armsat ligiolu, aga ma ei kuule Tema HÄÄLT. Ja ilma selleta on kõik tühine.
Või nii ma arvan. Kusjures ma olen seda öeldes täiesti teadlik, et eristun enamikest kristlastest. Teistele tundub piisavat teadmisest, et nad kord taeva saavad või teadmisest, et Jeesus kogu aeg nende kõrval on. Nagu sõber, kellelt võib alati tuge saada, aga kes mind aeg-ajalt ka nänniga varustab. Ja kusjuures, kaalukeeleks ja tõe kriteeriumiks saab see, kas asi "töötab" või "ei tööta".
Jah, tõepoolest, Jeesus on nii laiapõhjaline, et pea igaüks võib leida mõne seiga, kus ta end Jeesusega samastada suudab ja tunda võib, et kogu maailm nende kahe vastu on. Aga probleemiks jääb minu jaoks sel puhul, et mida sa kogu Tema ülejäänud õpetusega teed? --Lisati inimeste poolt hiljem juurde, loomulikult. Jah, loomulikult. Või tõlgendatakse valesti.
Mu meelest viga kõigis nendes modernistlikes süsteemides (levitagu neid siis evangelikaalsed antikarismaatikud, kelle arvates vaimuannid jäid algkoguduse dispensatsiooni või karismaatilised heigeniidid, kelle jaoks usu and töötab külmkappe ja autosid endale kuulutades, (neile asjadele) käte pealepanemise kaudu) on selles, et need keskenduvad inimesele ja tema vajadustele. Inimene oli, on ja jääb keskmeks, mille ümber tants nö käib.
Jumala plaanid, igatsused, Suur Agenda ja need väiksemad meie igaühe elus ei ole ehk nii olulised. Ja kuidas saaksidki asjad siis muutuda? Ega saagi vist. Mitte enne, kui me nende modernistlike süsteemidega pankrotti pole jõudnud. Kui kuskilt midagi vastu hakkab tiksuma. Olgu selleks vanus või pangaarve, füüsiline või emotsionaalne.
Mind enam see modernism oma kinnise süsteemi ja "mul-on-vastus-igale-küsimusele" ei rahulda. Ei rahulda see taust, kuhu Jumala auhiilgusel asja pole, kus Temale ruumi ega aega ei anta. Ja kusjuures huvitav on see, et ise ei saa ennast ühest süsteemist teise paigutada, see on raskem veel kui Tallinnas esimesse klassi saamine.
On aegu, kus kõik nagu voolab ja sa lähed sellega kaasa ja sa TUNNED, et sa mõistad Teda, keda Su hing armastab. Ja siis on need teised ajad, kus kõik on kinni, tunned, et lähed justkui läbi "pudru" või et tee on täis loobitud oksaraage ja roikaid. Ja muidugi nende aegade vahel on aeg, kus tunnetus oli veel olemas (selline kõrgendatud valmisolekus), aga viitsimist justkui enam ei olnud... kõik on ju käes niikuinii. Ja edasi tuleb aeg, kus reputatsioon möödanikust on veel olemas, aga reaalsust enam ei ole. Ja see on üks ohtlik aeg, kui sellest iseendale aru ei anta...
Mida siis teha, kui on sinna teisele poole jõutud? Ei midagi vist. Lihtsalt istuda kotiriides ja tuhas ja oodata Jumala armu. Võib-olla on Jumala hääl kusagil kuulmata jäänud, mingid asjad ajamata, mingid asjad üle andmata. Oodata, et Jumal oma armus neid uuesti näitaks...
Sest ponnistamine ei aita. Ponnistamine on see, kui teed "hea näo pähe" ja lähed edasi selles, mis sul kunagi oli, "uskudes" (st korrutades endale), et kõik on endiselt hästi. Jumal hakkab siis su ümber kaost külvama, aga ka selle annab "ära uskuda"-- see on vaid hingevaenlase rünnak, mis omakorda ärgitab veel suuremale "usule". Ja omaõigusele.
Mul on tuttav, kes väidab, et ta oma lihane tädi tahab teda "surnuks palvetada" ja on teda põrguga hirmutades sundinud usklikuks lapsest peale, mis alguses töötas päris hästi ja ta väliselt innuka kristlasena kõigest osa võttis, mida pakuti, kuid mis teda lõpuks on kristlusest eemale tõuganud muid vaimseid väärtusi omandama. Tuttav ise on kinnimajas. Ja jääb sinna ilmselt nii kaua, kuni oma uuest usust loobub. Mille märke aga silm küll veel kaugeltki ei tuvasta. Tädi aga on tõepoolest ustav eestpalvetaja.
Läksin minagi siis tädiga rääkima ja neid asju arutama. Ja avaldasin talle, et minagi tunnen hoopis rohkem vastupanu vaimuilmas sellest ajast saadik, kui meie rohkem suhtlema hakkasime ja tädi ka minu eest hoogsalt palvetama asus. Ja palusin, kas ta võiks mõneks ajaks lõpetada minu eest palvetamise. Tädi polnud nõus, sest "selleks ta ju elab". Ja samas, võib-olla on selline palvetav vanamemm üldsegi parim, mis meil kogudusena Jeesusele ette näidata on.
Ja mina? Mis mul üle jääb, kui see palvekingitus tänuga vastu võtta. Ja paluda, et Jumal avaks selle sõna sügavused, kus öeldakse, et ei surm ega elu ega inglid, peainglid ega miski muu loodu või meid lahutada Kristuse armastusest. Aga küsimus muidugi jääb. Kui palju peab tulema tagasilööke, et me mõistaksime, et Jumal igatseb me tähelepanu, mitte ei ajaks kõike toimuvat hingevaenlase rünnakute kaela. Aga see on vist juba individuaalne õpirada.
Olles kord juba lennanud, ei taha enam maa peale tagasi. Aga kui tiivad on katki, tuleb kannatlikult arsti oodata. Konsultatsiooniaeg kinni panna ning kurta talle oma mure. Ja eks ta siis vaatab, mis ta minuga teeb... Kas saab seda astjat veel kasutada või peab kasutuna minema viskama. Kõik on meistri käes. Ja tema tarkus ja armastus on piiritud.
laupäev, 30. aprill 2011
laupäev, 23. aprill 2011
Saa vahvaks armus!
Saa vahvaks, mu poeg, armus mis on Kristuses Jeesuses. Nõnda kirjutas Paulus kunagi oma usupojale Timoteosele (2 Tm 2jj). Saa vahvaks, mu tütar, armus, mis on Kristuses Jeesuses, tahaksin mina täna seda laiendada. Ja mitte ainult seepärast, et ühiskond nõuab tillita toitude väärtustamist. ;-)
Saa vahvaks armus. Ma usun, et see oleks kõige revolutsioonilisem arusaam, kui arm meile selgeks saaks. Mida tähendab elu armus? Elu tõelises armus? Mitte ühelt poolt lodev arm, mis laseb kõike teha ja lõpuks rehmab käega, et ah, küll Jumal andestab. Ja teisalt mitte selline hambad ristis lõputu enesele ja teistele tõestamine, et vaat mul on ikka õigus. Allen Hood, kord, kui ta reflekteeris seda nende ärkamise kogemust, ütles (20. jaanuaril 2010), et kui Sa tõesti oled Jumalast puudutatud saanud, siis Why are you still striving? (miks sa ikka punnitad)? Et võiks nagu armus voolata või umbes nii.
Sest kui me oma elu elame just niimoodi ise edasi minnes, siis paneme peale koormaid nii endale kui teistele, tahtes neid kontrollida meie arusaamadele muganduma. Eeldame neidsamu tiibu juba inimlastel ja pettume, kui jalad nähtavale tulevad. Kusjuures, inglitel on lausa 3 paari jalgu, mitte üks. Ja kusjuures on ju nii, et me kõik areneme erinevalt ja see, mis ühele vastsündinule pole probleemiks, võib teisele olla aastakümnete pikkune võitlus oma vana loomusega. Nii ei saa me teha mingeid inimlikke mõõdupuid, et "kui sa oleksid tõesti usklik, siis sa käituksid nii või naa".
Mäletan, Tartu ajal oli keegi postitanud mingi nelja või enama usuelu tasandi kirjelduse. Ja ma verinoore usklikuna seisin selle stendi ees, olin juhtumisi seisma jäänud selle kirjelduse lõpupoole. Ei lugenudki seda kavatsetult, vaid ilmselt mõtlesin lausa muudele asjadele, silmad siiski stendi peal uitamas. Seda aga nägi diakon Taavi ja tuli ütles, et sina mine loe sealt eestpoolt. Mille peale ma siis vaatasin, et millest jutt käib.
Hiljem selle kogemuse üle palvekambris mõtiskledes mõistsin, et just nimelt, Jumal täiesti meelega arendab meie juures eri külgi ja nii võib keegi vastsündinud Jumala laps olla mõnes osas juba kaugelt üle neist, kes aastakümneid on olnud tegevuses. Teisalt on tal ilmselt vaja juhatust mõnedel muudel aladel. See ongi ihu osadus ja vajadus üksteise järele. Ja kusjuures, kellelgi pole eelist ega põhjust teistesse üleolevalt suhtuda.
Aga jah, armus vahvaks saada. See oleks siis ka iseenda ja teiste nägemine läbi Jumala silmade ja keeldumine kohut mõistmast, tunnistades, et ma ehk ei mõista teise inimese motiive piisavalt sügavalt, isegi siis, kui see, kuidas ta käitub/mida ütleb mulle haiget teeb. Mõistmine, et ka mina ise olen palju eksinud ja palju teistele haiget teinud.
Üks minu õpetajaid, Dr. Herb Hirt, kes meid seminari lõppedes (1994) ellu saatis, jutlustas sellest kirjakohast, öeldes: kui sa oled Jumalariigi teenistuses, siis sa teed nii palju vigu, sa teed nii palju asju valesti, et kui sul poleks arusaamist Jumala armust, siis unusta parem ära (you make so many mistakes, you do so many things wrong that if you didn't have a concept of God's grace you may just forget it). Oma esimestel teenistusaastatel seminari juhtimisel kuulasin ma seda teipi korduvalt ja see andis mulle kindlust ja vahendas Jumala armu.
Ju nii ongi. Üks võimalus on oma murtuse ja purunenud olekuga Jumala ette minna, ikka ja jälle, tunnistades oma vigu ja puudujääke, teine aga seesama striving, ehk ise edasi minek, välise täiustamine jne. Esimese puhul muutud järjest pehmemaks ka teiste vigade suhtes, eriti kui nad sinu vastu eksivad, teise puhul kasvad aga järjest "pühamaks" ja kättesaamatumaks. Ja ka tundetumaks.
Saa vahvaks armus! Rooma kirja 8 esimest peatükki aitavad meil mõista, mis on Jumala arm ja mis ei ole. Ja teisal ütleb Paulus, et see Jumala arm ei ole tema vastu tühine olnud, vaid on lasknud teda töötada rohkem kui teisi jumalariigi edendamisel.
Teine asi, mis mul õpetaja jutlusest meelde on jäänud, on see: Pea meeles Jeesus Kristust. Miks peaks Paulus niimoodi ütlema?! Ta ometi ju ei arva, et Timoteos võiks Jeesuse ära unustada? Jah, seda mitte, aga Paulus justkui ütleb talle, et vaata, et Kristus oleks igal pool keskmeks, mida Sa iganes ka ei teeks.
Ma peaksin vist uuesti seda teipi kuulama ja transkribeerima ehk üles kirjutama, aga mõned asjad on niigi meeles. Näiteks see, et nii kristlik elu kui teenistus on kõva töö (hard work). Et aastatega ei muutu asjad lihtsamaks. Võib olla küll huvitavamaks, sest sa näed, kuidas Jumal töötab eri viisidel, aga mitte sugugi kergemaks. Ja kõik need näited, mida Paulus toob põllumehest ja sõjamehest ja jooksjast, ka see kõik on raske töö. Samas on neil erisusi.
Põllumees peab olema kannatlik ning sõjamees on alati kellelegi allutatud (isegi kui ta on kõige kõrgem sõjaväelane, siis kamandab teda president). Jooksja aga peab jooksma reeglite järgi. Kui ta seda ei tee, siis ta saab disklaffi. Ja juba tollal ütles ta, et meie ajal on jooksu reegliteks moraalinormid. On teatud asju meie elus, millele me peaksime "ei" ütlema, "they are out of bounds", ehk teatud teguviisid on täiesti välistatud.
Aga Paulus talub kõike seda "äravalitute pärast", nende pärast, keda ta isegi veel ei tunne. Nende pärast, keda Jumal ta ellu veel juhatanudki pole. Sul on kohustus joosta õiguspäraselt ja kohustus kannatlikult oodata ning käskudele alluda, sest Jumal tahab Sind oma riigis kasutada.
Ja kõige lõpuks ütles ta, et ta loodab, et kõige tähtsam asi, mida me oma elu ja teenistuse jooksul õpiksime, on see, kui palju Jumal meid tegelikult armastab. Selle üle mõtisklemine oleks ehk kohane tegevus meilegi nendel ülestõusmispühadel. Jumala armastuse mõistmine meie suhtes aitab meil ka armastada tema pühasid, ükskõik kui nõdrad nad ka poleks. Sest me mõistmaksime siis, et oleme Jumala ees täiesti võrdsed, kõik on Jumala aust ilma jäänud. Ja meid kõiki mõistetakse õigeks täiesti muidu, armust, mis Jeesuse kaudu meieni võib ulatada. Üks minoorne laul tuleb meelde:
Vaikne Kolgata Su vägi avas armuallikad,
Jumal taeva lahti tegi, meid ei võida põrguhaud.
Ristivägi Kolgata Ristivägi Kolgata
Talle Au halleluuja.
Minu laps hakkas eile, vaikse reede õhtul nutma, kui talle Jeesuse surmast Piiblist ette lugesin. Ütles, et ta armastab Jeesust nii palju, et ta ei taha, et ta niimoodi kannataks. Ei aidanud siis selgitused, et Jeesus ise tahtis seda teha ega Jumala armastusest rääkimine. Lahendus tuli hoopis sellest, et sai selgitatud, et see kole sündmus on juba ära olnud ja Jeesus on üle 2000 aasta taevas Isa juures olnud ja palvetab seal meie eest. Selle peale läks nägu rõõmsaks ja tuli tüüpiline: Tahan ka taevasse, juba kohe!
Õnnistatud vaikse nädala lõppu!
Saa vahvaks armus. Ma usun, et see oleks kõige revolutsioonilisem arusaam, kui arm meile selgeks saaks. Mida tähendab elu armus? Elu tõelises armus? Mitte ühelt poolt lodev arm, mis laseb kõike teha ja lõpuks rehmab käega, et ah, küll Jumal andestab. Ja teisalt mitte selline hambad ristis lõputu enesele ja teistele tõestamine, et vaat mul on ikka õigus. Allen Hood, kord, kui ta reflekteeris seda nende ärkamise kogemust, ütles (20. jaanuaril 2010), et kui Sa tõesti oled Jumalast puudutatud saanud, siis Why are you still striving? (miks sa ikka punnitad)? Et võiks nagu armus voolata või umbes nii.
Sest kui me oma elu elame just niimoodi ise edasi minnes, siis paneme peale koormaid nii endale kui teistele, tahtes neid kontrollida meie arusaamadele muganduma. Eeldame neidsamu tiibu juba inimlastel ja pettume, kui jalad nähtavale tulevad. Kusjuures, inglitel on lausa 3 paari jalgu, mitte üks. Ja kusjuures on ju nii, et me kõik areneme erinevalt ja see, mis ühele vastsündinule pole probleemiks, võib teisele olla aastakümnete pikkune võitlus oma vana loomusega. Nii ei saa me teha mingeid inimlikke mõõdupuid, et "kui sa oleksid tõesti usklik, siis sa käituksid nii või naa".
Mäletan, Tartu ajal oli keegi postitanud mingi nelja või enama usuelu tasandi kirjelduse. Ja ma verinoore usklikuna seisin selle stendi ees, olin juhtumisi seisma jäänud selle kirjelduse lõpupoole. Ei lugenudki seda kavatsetult, vaid ilmselt mõtlesin lausa muudele asjadele, silmad siiski stendi peal uitamas. Seda aga nägi diakon Taavi ja tuli ütles, et sina mine loe sealt eestpoolt. Mille peale ma siis vaatasin, et millest jutt käib.
Hiljem selle kogemuse üle palvekambris mõtiskledes mõistsin, et just nimelt, Jumal täiesti meelega arendab meie juures eri külgi ja nii võib keegi vastsündinud Jumala laps olla mõnes osas juba kaugelt üle neist, kes aastakümneid on olnud tegevuses. Teisalt on tal ilmselt vaja juhatust mõnedel muudel aladel. See ongi ihu osadus ja vajadus üksteise järele. Ja kusjuures, kellelgi pole eelist ega põhjust teistesse üleolevalt suhtuda.
Aga jah, armus vahvaks saada. See oleks siis ka iseenda ja teiste nägemine läbi Jumala silmade ja keeldumine kohut mõistmast, tunnistades, et ma ehk ei mõista teise inimese motiive piisavalt sügavalt, isegi siis, kui see, kuidas ta käitub/mida ütleb mulle haiget teeb. Mõistmine, et ka mina ise olen palju eksinud ja palju teistele haiget teinud.
Üks minu õpetajaid, Dr. Herb Hirt, kes meid seminari lõppedes (1994) ellu saatis, jutlustas sellest kirjakohast, öeldes: kui sa oled Jumalariigi teenistuses, siis sa teed nii palju vigu, sa teed nii palju asju valesti, et kui sul poleks arusaamist Jumala armust, siis unusta parem ära (you make so many mistakes, you do so many things wrong that if you didn't have a concept of God's grace you may just forget it). Oma esimestel teenistusaastatel seminari juhtimisel kuulasin ma seda teipi korduvalt ja see andis mulle kindlust ja vahendas Jumala armu.
Ju nii ongi. Üks võimalus on oma murtuse ja purunenud olekuga Jumala ette minna, ikka ja jälle, tunnistades oma vigu ja puudujääke, teine aga seesama striving, ehk ise edasi minek, välise täiustamine jne. Esimese puhul muutud järjest pehmemaks ka teiste vigade suhtes, eriti kui nad sinu vastu eksivad, teise puhul kasvad aga järjest "pühamaks" ja kättesaamatumaks. Ja ka tundetumaks.
Saa vahvaks armus! Rooma kirja 8 esimest peatükki aitavad meil mõista, mis on Jumala arm ja mis ei ole. Ja teisal ütleb Paulus, et see Jumala arm ei ole tema vastu tühine olnud, vaid on lasknud teda töötada rohkem kui teisi jumalariigi edendamisel.
Teine asi, mis mul õpetaja jutlusest meelde on jäänud, on see: Pea meeles Jeesus Kristust. Miks peaks Paulus niimoodi ütlema?! Ta ometi ju ei arva, et Timoteos võiks Jeesuse ära unustada? Jah, seda mitte, aga Paulus justkui ütleb talle, et vaata, et Kristus oleks igal pool keskmeks, mida Sa iganes ka ei teeks.
Ma peaksin vist uuesti seda teipi kuulama ja transkribeerima ehk üles kirjutama, aga mõned asjad on niigi meeles. Näiteks see, et nii kristlik elu kui teenistus on kõva töö (hard work). Et aastatega ei muutu asjad lihtsamaks. Võib olla küll huvitavamaks, sest sa näed, kuidas Jumal töötab eri viisidel, aga mitte sugugi kergemaks. Ja kõik need näited, mida Paulus toob põllumehest ja sõjamehest ja jooksjast, ka see kõik on raske töö. Samas on neil erisusi.
Põllumees peab olema kannatlik ning sõjamees on alati kellelegi allutatud (isegi kui ta on kõige kõrgem sõjaväelane, siis kamandab teda president). Jooksja aga peab jooksma reeglite järgi. Kui ta seda ei tee, siis ta saab disklaffi. Ja juba tollal ütles ta, et meie ajal on jooksu reegliteks moraalinormid. On teatud asju meie elus, millele me peaksime "ei" ütlema, "they are out of bounds", ehk teatud teguviisid on täiesti välistatud.
Aga Paulus talub kõike seda "äravalitute pärast", nende pärast, keda ta isegi veel ei tunne. Nende pärast, keda Jumal ta ellu veel juhatanudki pole. Sul on kohustus joosta õiguspäraselt ja kohustus kannatlikult oodata ning käskudele alluda, sest Jumal tahab Sind oma riigis kasutada.
Ja kõige lõpuks ütles ta, et ta loodab, et kõige tähtsam asi, mida me oma elu ja teenistuse jooksul õpiksime, on see, kui palju Jumal meid tegelikult armastab. Selle üle mõtisklemine oleks ehk kohane tegevus meilegi nendel ülestõusmispühadel. Jumala armastuse mõistmine meie suhtes aitab meil ka armastada tema pühasid, ükskõik kui nõdrad nad ka poleks. Sest me mõistmaksime siis, et oleme Jumala ees täiesti võrdsed, kõik on Jumala aust ilma jäänud. Ja meid kõiki mõistetakse õigeks täiesti muidu, armust, mis Jeesuse kaudu meieni võib ulatada. Üks minoorne laul tuleb meelde:
Vaikne Kolgata Su vägi avas armuallikad,
Jumal taeva lahti tegi, meid ei võida põrguhaud.
Ristivägi Kolgata Ristivägi Kolgata
Talle Au halleluuja.
Minu laps hakkas eile, vaikse reede õhtul nutma, kui talle Jeesuse surmast Piiblist ette lugesin. Ütles, et ta armastab Jeesust nii palju, et ta ei taha, et ta niimoodi kannataks. Ei aidanud siis selgitused, et Jeesus ise tahtis seda teha ega Jumala armastusest rääkimine. Lahendus tuli hoopis sellest, et sai selgitatud, et see kole sündmus on juba ära olnud ja Jeesus on üle 2000 aasta taevas Isa juures olnud ja palvetab seal meie eest. Selle peale läks nägu rõõmsaks ja tuli tüüpiline: Tahan ka taevasse, juba kohe!
Õnnistatud vaikse nädala lõppu!
kolmapäev, 20. aprill 2011
Igavese elu retsept
Jh 17:3Aga igavene elu on see, et nad tunneksid sind, ainsat tõelist Jumalat, ja Jeesust Kristust, kelle sina oled läkitanud. Peatükk varem julgustab Jeesus oma jüngreid, Jh 16:2 Nad heidavad teid kogudusest välja. Jah, tuleb tund, mil igaüks, kes teid tapab, arvab end Jumalale teenet osutavat. Ja seda nad teevad, sest nad ei ole ära tundnud ei Isa ega mind.
Minge täna kuskile kogudusse, kes prohveteid vastu ei võta ja nad kõrvale tõrjub ning püüdke mõista anda, et nad ei ole Jumalat ära tundnud. Öelge, et vaadake ometi, SÕNA ütleb teie kohta nii. Ei õnnestuks. Ma vähemalt arvan nii. Sest kõik on paigas, liturgia toimib kui kellavärk ja tegevusi on otsatult. Ja lootus on nendes samades tegevustes. Et küllap Jumal näeb meie vaevanägemist ja halastab. Sest me ju nii väga püüame.
Aga igavene elu on see, et inimesed tunneksid Jumalat, mitte lihtsalt ei tunneks ÄRA, mis on vaid esimene samm tundmaõppimisel, vaid "tunneksid", oleksid sellises pidevas tundmise seisundis. Ja tundmine peab kasvama, sest paigalolek on juba tagasiminek, mistahes koosluses.
Ja siis muutuvad tegutsemispõhimõtted teiseks. Sk 7:9-10 "Nõnda räägib vägede Issand ja ütleb: Mõistke kohut tões, osutage heldust ja halastust igaüks oma vennale! 10Ärge tehke liiga lesknaisele ja vaeslapsele, võõrale ja viletsale, ning ärge kavatsege südames üksteisele kurja!
See on siis see uus kvaliteet, mis tuleb mu suhetesse. Ma valin selle, et ma teen head ja järgin Jumalat, olgu hind kui kõrge tahes. Ma valin Jumala tee, kuigi mul oleks voli teha kurja ja jõudu nõdrematest üle olla. Ja kui keegi tahab mulle kurja teha, siis tulgu ja tehku... Mina tunnen Jumalat ja mulle sellest täiesti piisab. Küll Tema mu eest hoolitseb ja ükskord mulle ka õiguse toob. Ma võin kõiges TEDA usaldada.
Kusjuures, inimeste juures, kes tunnevad Jumalat, muutub ka omavaheline suhtlemisdünaamika. Seda võiks siis nimetada evangelismi retseptiks. See ühtsus, mis Jumalat tundva Kristuse ihu ellu tuleb, on tunnistuseks maailmale, ehk Jeesuse sõnul: Jh 17:21et kõik oleksid üks, nii nagu sina, Isa, minus ja mina sinus, et nemadki oleksid meis, et maailm usuks, et sina oled minu läkitanud.
Aga praegu veel nii ei ole. Meil on oma õpetused ja oma lojaalsused ning oma võitlused võiduka (või vähem võiduka) lõpuni vaja võidelda. Ja me ei saa järele anda, ei saa minna kompromissile, ei saa teist isegi lõpuni ära kuulata, sest minu tõde on ikka see ülim ju. Ja kuidagimoodi on see mind siitsaadik kandnud, kui ma selle ära annan, äkki ma siis ei saagi midagi asemele ja pean täiesti tühjalt kohalt alustama?! Ja mis siis, kui Jumal mu siis hoopis maha jätab?!
Samas ei saa ka Jumal midagi Sulle juurde anda, kui su oma tass on pilgeni seda vana asja täis. Või kui natuke mahukski, ei saaks sa ikkagi aru, kust see muutus tuli. Arvad, et pisut hingamist tuli sellest, et oma vanas asjas ikka ustav olid. Ja ega vist kõrvaltvaataja palju aidata ei saa. Ta ei saa minna inimese pea sisse ja püüda seal midagi korrigeerida (mitmed küll üritavad, aga pigem ehk seepärast, et nad oma palkide tagant suuremat välja ei näe).
Mida siis ikkagi teha? Tulebki ilmselt lasta inimestel oma valikutes nö lõpuni minna, et saabuks selline "lõõg on täis" olukord. Lõõg on vist loomadele pandud kett või muu asi, mis neid piirab ära jooksmast. Et tuleb minna nii kaugele kui vähegi võimalik ja siis veel pisut edasi, nii et pooma hakkaks. Ja kui pooma hakkab, saame vähemalt aru, et oleme kellegi lõa otsas. Sest Jumal tahab meid ju igasugu orjustest ja ahelatest vabastada.
Ja kahjuks nii kaua, kui me vaid räägime oma uhkeid teooriaid, kuidas asjad tegelikult on/peaksid olema, aga ühtki neist praktikasse ei pane, ei saa me ka aru, kas on lõõg või mitte. Olukord, kus püüame kõike "head" iseenda sees integreerida selliseks kompotiks, kus igast asjast midagi, ei tööta lõpuni. Sest isegi see kategooria "töötab/ei tööta" pole pädev. Tuletagem meelde, tähtis on vaid see, kas sa oled Jumal-Isa ja Tema poja ära tundnud ning selles tundmises edasi liigud. Kõik. Muu pole oluline. Parafernaalia lihtsalt.
Johannese 17. peatükis on Jumala tundmine, temaga üks olemine ja kristlaste omavaheline ühtsus lahutamatud eeldused jumalikuks eluks. samuti räägitakse Sõna vastu võtmisest ja selle pidamisest ehk selle järgi elamisest. Ainult nii tuleb usk ja tuleb Jumala tundmine, mis paratamatult ka usklike ühtsuseni viib. Ei mitte füüsilisest kuulumisest ega paljudest askeldustest. Niiviisi kirja panduna tundub see isegi liigse enesestmõistetavusena. Miks meil see tõde aga argielu askeldustes siis käest läheb?!
Meie suurimaks igatsuseks on saada kord austatud Jumala poolt. Et Jumal meid oma lastena vastu võtab ja ausse tõstab. Aga taas annab Jeesus eeskuju, kuidas selle kirkuseni jõuda. Jh 17:4Mina olen sind kirgastanud maa peal, lõpetanud töö, mille sa mulle andsid teha,5ja nüüd kirgasta ka sina, Isa, mind enese juures selle kirkusega, mis mul oli enne maailma rajamist sinu juures! Mäletame ju hästi neid tähendamissõnu talentidest ja mis selle mahamatjaga juhtus.
Samas on täiesti selge, et me ei saa mingit tööd Jumala riigis tehagi, kui kogu ärkveloldud aeg kulub lõa otsas ringiratast jooksmisele ja oma territooriumi märgistamisele. Meie vastane on kaval ning ta leiab meie seest endale liitlasi--meie haavunud iseteadlikkuse ja meie moondunud mina-pildi. Ning me vabatahtlikult teeme temaga koostööd, sest tundub, et siis olen ma vähemalt oma maailma valitseja! See, et Jumala eesmärgid meie sees sealjuures täitmata jävad, see ei tule nagu meeldegi. Ja õnneks ei ole Sõna ka nii elavalt meeles/südames, et see meie üle kohut mõistaks. Ja kui süda hukka ei mõista, siis on ju julgus ka Jumala ees.
Veelkord väike mõttepaus Sakarjalt siinkohal. 7:12Ja nad tegid oma südame teemandi sarnaseks, et mitte kuulda Seadust ja sõnu, mis vägede Issand oli läkitanud oma Vaimuga endiste prohvetite läbi; seepärast tuli see vägede Issanda suur viha. 13Ja samuti kui mina hüüdsin ja nemad ei kuulnud, hüüavad nemad, aga mina ei kuule, ütleb vägede Issand. Nii et võibolla pole see Jumala hääle summutamine pikemas perspektiivis ikkagi parim kaitseliin.
Küsimus on tänasel päeval niisiis see, et mida see tähendab, et ma TUNNEN Jumalat. Mida see tähendab, kui see ei ole kirikussse kuulumine, ega isegi ka mitte Tema nimel prohveteerimine ega kurjade vaimude välja ajamine ega tema nimel paljude vägevate tegude tegemine?!(vt Mt 7:22). Ja teine küsimus, kas ja mil viisil muudab see tundmine mind, minu siseilma, seda, kuidas ma ennast näen ja minu välisilma, kuidas ma teistega suhtlen/neisse suhtun. Õnnistatud Vaikse Nädala jätkumist!
Minge täna kuskile kogudusse, kes prohveteid vastu ei võta ja nad kõrvale tõrjub ning püüdke mõista anda, et nad ei ole Jumalat ära tundnud. Öelge, et vaadake ometi, SÕNA ütleb teie kohta nii. Ei õnnestuks. Ma vähemalt arvan nii. Sest kõik on paigas, liturgia toimib kui kellavärk ja tegevusi on otsatult. Ja lootus on nendes samades tegevustes. Et küllap Jumal näeb meie vaevanägemist ja halastab. Sest me ju nii väga püüame.
Aga igavene elu on see, et inimesed tunneksid Jumalat, mitte lihtsalt ei tunneks ÄRA, mis on vaid esimene samm tundmaõppimisel, vaid "tunneksid", oleksid sellises pidevas tundmise seisundis. Ja tundmine peab kasvama, sest paigalolek on juba tagasiminek, mistahes koosluses.
Ja siis muutuvad tegutsemispõhimõtted teiseks. Sk 7:9-10 "Nõnda räägib vägede Issand ja ütleb: Mõistke kohut tões, osutage heldust ja halastust igaüks oma vennale! 10Ärge tehke liiga lesknaisele ja vaeslapsele, võõrale ja viletsale, ning ärge kavatsege südames üksteisele kurja!
See on siis see uus kvaliteet, mis tuleb mu suhetesse. Ma valin selle, et ma teen head ja järgin Jumalat, olgu hind kui kõrge tahes. Ma valin Jumala tee, kuigi mul oleks voli teha kurja ja jõudu nõdrematest üle olla. Ja kui keegi tahab mulle kurja teha, siis tulgu ja tehku... Mina tunnen Jumalat ja mulle sellest täiesti piisab. Küll Tema mu eest hoolitseb ja ükskord mulle ka õiguse toob. Ma võin kõiges TEDA usaldada.
Kusjuures, inimeste juures, kes tunnevad Jumalat, muutub ka omavaheline suhtlemisdünaamika. Seda võiks siis nimetada evangelismi retseptiks. See ühtsus, mis Jumalat tundva Kristuse ihu ellu tuleb, on tunnistuseks maailmale, ehk Jeesuse sõnul: Jh 17:21et kõik oleksid üks, nii nagu sina, Isa, minus ja mina sinus, et nemadki oleksid meis, et maailm usuks, et sina oled minu läkitanud.
Aga praegu veel nii ei ole. Meil on oma õpetused ja oma lojaalsused ning oma võitlused võiduka (või vähem võiduka) lõpuni vaja võidelda. Ja me ei saa järele anda, ei saa minna kompromissile, ei saa teist isegi lõpuni ära kuulata, sest minu tõde on ikka see ülim ju. Ja kuidagimoodi on see mind siitsaadik kandnud, kui ma selle ära annan, äkki ma siis ei saagi midagi asemele ja pean täiesti tühjalt kohalt alustama?! Ja mis siis, kui Jumal mu siis hoopis maha jätab?!
Samas ei saa ka Jumal midagi Sulle juurde anda, kui su oma tass on pilgeni seda vana asja täis. Või kui natuke mahukski, ei saaks sa ikkagi aru, kust see muutus tuli. Arvad, et pisut hingamist tuli sellest, et oma vanas asjas ikka ustav olid. Ja ega vist kõrvaltvaataja palju aidata ei saa. Ta ei saa minna inimese pea sisse ja püüda seal midagi korrigeerida (mitmed küll üritavad, aga pigem ehk seepärast, et nad oma palkide tagant suuremat välja ei näe).
Mida siis ikkagi teha? Tulebki ilmselt lasta inimestel oma valikutes nö lõpuni minna, et saabuks selline "lõõg on täis" olukord. Lõõg on vist loomadele pandud kett või muu asi, mis neid piirab ära jooksmast. Et tuleb minna nii kaugele kui vähegi võimalik ja siis veel pisut edasi, nii et pooma hakkaks. Ja kui pooma hakkab, saame vähemalt aru, et oleme kellegi lõa otsas. Sest Jumal tahab meid ju igasugu orjustest ja ahelatest vabastada.
Ja kahjuks nii kaua, kui me vaid räägime oma uhkeid teooriaid, kuidas asjad tegelikult on/peaksid olema, aga ühtki neist praktikasse ei pane, ei saa me ka aru, kas on lõõg või mitte. Olukord, kus püüame kõike "head" iseenda sees integreerida selliseks kompotiks, kus igast asjast midagi, ei tööta lõpuni. Sest isegi see kategooria "töötab/ei tööta" pole pädev. Tuletagem meelde, tähtis on vaid see, kas sa oled Jumal-Isa ja Tema poja ära tundnud ning selles tundmises edasi liigud. Kõik. Muu pole oluline. Parafernaalia lihtsalt.
Johannese 17. peatükis on Jumala tundmine, temaga üks olemine ja kristlaste omavaheline ühtsus lahutamatud eeldused jumalikuks eluks. samuti räägitakse Sõna vastu võtmisest ja selle pidamisest ehk selle järgi elamisest. Ainult nii tuleb usk ja tuleb Jumala tundmine, mis paratamatult ka usklike ühtsuseni viib. Ei mitte füüsilisest kuulumisest ega paljudest askeldustest. Niiviisi kirja panduna tundub see isegi liigse enesestmõistetavusena. Miks meil see tõde aga argielu askeldustes siis käest läheb?!
Meie suurimaks igatsuseks on saada kord austatud Jumala poolt. Et Jumal meid oma lastena vastu võtab ja ausse tõstab. Aga taas annab Jeesus eeskuju, kuidas selle kirkuseni jõuda. Jh 17:4Mina olen sind kirgastanud maa peal, lõpetanud töö, mille sa mulle andsid teha,5ja nüüd kirgasta ka sina, Isa, mind enese juures selle kirkusega, mis mul oli enne maailma rajamist sinu juures! Mäletame ju hästi neid tähendamissõnu talentidest ja mis selle mahamatjaga juhtus.
Samas on täiesti selge, et me ei saa mingit tööd Jumala riigis tehagi, kui kogu ärkveloldud aeg kulub lõa otsas ringiratast jooksmisele ja oma territooriumi märgistamisele. Meie vastane on kaval ning ta leiab meie seest endale liitlasi--meie haavunud iseteadlikkuse ja meie moondunud mina-pildi. Ning me vabatahtlikult teeme temaga koostööd, sest tundub, et siis olen ma vähemalt oma maailma valitseja! See, et Jumala eesmärgid meie sees sealjuures täitmata jävad, see ei tule nagu meeldegi. Ja õnneks ei ole Sõna ka nii elavalt meeles/südames, et see meie üle kohut mõistaks. Ja kui süda hukka ei mõista, siis on ju julgus ka Jumala ees.
Veelkord väike mõttepaus Sakarjalt siinkohal. 7:12Ja nad tegid oma südame teemandi sarnaseks, et mitte kuulda Seadust ja sõnu, mis vägede Issand oli läkitanud oma Vaimuga endiste prohvetite läbi; seepärast tuli see vägede Issanda suur viha. 13Ja samuti kui mina hüüdsin ja nemad ei kuulnud, hüüavad nemad, aga mina ei kuule, ütleb vägede Issand. Nii et võibolla pole see Jumala hääle summutamine pikemas perspektiivis ikkagi parim kaitseliin.
Küsimus on tänasel päeval niisiis see, et mida see tähendab, et ma TUNNEN Jumalat. Mida see tähendab, kui see ei ole kirikussse kuulumine, ega isegi ka mitte Tema nimel prohveteerimine ega kurjade vaimude välja ajamine ega tema nimel paljude vägevate tegude tegemine?!(vt Mt 7:22). Ja teine küsimus, kas ja mil viisil muudab see tundmine mind, minu siseilma, seda, kuidas ma ennast näen ja minu välisilma, kuidas ma teistega suhtlen/neisse suhtun. Õnnistatud Vaikse Nädala jätkumist!
pühapäev, 17. aprill 2011
Kadunud drahmiraha
Et kui üks kümnest on kadunud, tuleb koristama hakata.
Ja jaa, ma mõistan, et esmalt peaks see illustreerima, kui palju Jumal kadunut otsib, aga siiski... Ka meie saame siit valgustust oma tee peale. Kui vaimulikult tunned, et mõni drahmiraha on kaduma läinud ja aru ei saa, kus või mis, siis hakka koristama. Kohe füüsiliselt, oma ümbruskonna kaosesse ja kultuurikihtidesse korda looma.
On see nüüd siis adrenaliin eneseületusest või miski muu, aga tajutav, kõrgenenud innukus tuleb ka muudesse sfääridesse. Pealegi on täna palmipuudepüha ning šveitslased pidavat kõik palmipuudepühal (või -pühaks) elamise läikima lööma, et vääriliselt ülestõusmispühadele vastu minna. Umbes nagu meie jõule ja toomapäeva peame. Et neljapäevani mõni päev aega, jõuab nii aknaid pesta kui kappe/sahtleid koristada. Jõudu igatahes!
Ja jaa, ma mõistan, et esmalt peaks see illustreerima, kui palju Jumal kadunut otsib, aga siiski... Ka meie saame siit valgustust oma tee peale. Kui vaimulikult tunned, et mõni drahmiraha on kaduma läinud ja aru ei saa, kus või mis, siis hakka koristama. Kohe füüsiliselt, oma ümbruskonna kaosesse ja kultuurikihtidesse korda looma.
On see nüüd siis adrenaliin eneseületusest või miski muu, aga tajutav, kõrgenenud innukus tuleb ka muudesse sfääridesse. Pealegi on täna palmipuudepüha ning šveitslased pidavat kõik palmipuudepühal (või -pühaks) elamise läikima lööma, et vääriliselt ülestõusmispühadele vastu minna. Umbes nagu meie jõule ja toomapäeva peame. Et neljapäevani mõni päev aega, jõuab nii aknaid pesta kui kappe/sahtleid koristada. Jõudu igatahes!
reede, 15. aprill 2011
Veel üks mõte
Tegelikult hommikul arvuti taha istudes olid hoopis teised mõtted ja teised asjad, mida kirjutada tahtsin. Aga tuli välja hoopis teine teema. Kuid kuna see esimene mõte rahu ei anna ja väljapääsu otsib, siis siin ta on: kuulsin mina seal aafriklaste teenistusel, olles samal ajal ka tõlgina ametis, üht tunnetuse sõna. Ma ei usu, et ma mingit ametieetikat sellega rikuksin... ma ju vastuvõtja isikut ei avalda ning Piibliski on meile õpetuseks ära toodud mitmedki privaatkõnelused, ikka selleks, et me neist õpiksime, kusjuures, lisatud on kõik delikaatsed isikuandmed...
Niisiis, sõna ise oli selline, et su südames on küll tuli, aga see on tuha alla mattunud. Ja see tuhk on inimeste vastupanu. Inimesed panevad vastu kolmel põhjusel: esiteks sellepärast, et nad panevad vastu Jumalale (oli vist nii, täpselt ei mäleta), teiseks selle pärast, et nad on kadedad, mida Jumal su elus teeb ja kolmandaks selle pärast, et nad arvavad, et sa teed liiga palju. Aga Jumal tahab hävitada su vastased, selle leegi lõkkele puhuda tuha alt ja viia sind uuele tasemele. Ja kui sa seda teha ei lase, siis annad kord vastust Jumalale (peaaegu nagu see eelmises postituses taganutetud Ilmutuse-raamatulik manitsus).
Huvitav, kas pole? Eriti selles võtmes, et me usume, et me tunneme need inimesed ilmeksimatult ära, keda Jumal kasutada tahab. Aga siit paistab, et ega vist ikka ei tunne küll. Kristlased ehk ei hakka avalikult vastu Jumalale, vähemalt loodetavalt ei ole see põhiline tegutsemismotivatsioon, aga need ülejäänud kaks? Neid võib ehk kohata küll ja veel.
Esiteks kadedus, et miks Jumal mind ei kasuta, miks te teise valis? Seda on meile hoiatuseks toodud pea et Piibli esimestest peatükkidest. Kadedus oma venna soosingust Jumala ees maksis soositud vennale elu. Mõlemad olid "usklikud", mõlemad teenisid Jumalat oma parima arusaamise järgi, tõid ohvreid ja olid pühade osaduses. Aga kadedus, see paha okas südames, varjutas kõik.
Selleks on vist vaja väga suurt Jumala armu, et selliseid okkaid oma elus tähele panna. Ja alustada saaks sellest, et lasta Jumal üldse oma südame kallale sellist valgustustööd tegema. Aga teisiti ei saa, sest Jakoobus manitseb: Jk 3:14Kui teie südames on aga kibedat kadedust ja riiakust, siis ärge hoobelge ega valetage tõe vastu. Aga teisiti ei saa üldsegi, sest edasi ütleb ta, et Jk 3:15See pole ülalt tulev tarkus, vaid maine, hingelik, deemonlik. See on Jumala otsus selliste asjade suhtes: Jk 3:16Sest kus on kadedust ja riiakust, seal on kärsitust ja igasuguseid halbu tegusid.
Las ma kordan selle veelkord üle: Kui Sina (või mina või kes tahes) tegutsed/tegutsen/tegitseb kadeduses olles, siis sa ei saa mitte kuidagi edendada Jumala riiki. Sul võib olla parim haridus (USA tõlkimatu nali: you can have 32 degrees and still freezing), kõige soojem koht koguduses, parim lobitöö ja parimad eeldused, kuid ikkagi on KÕIK tühine. Isegi Jumala sõna kuld muutub mullaks su käes: Saad jagada vaid maist tarkust, mis on kõigele lisaks veel hingeline ja deemonlik. Ja kusjuures, seda pole mina välja mõelnud, vaid vend Jakoobus hoopistükkis.
Teine nö kristlik patt seal tunnetuse sõnas oli see, et nad arvavad, et sa teed liiga palju. Oota, mismoodi? Kuidas see võimalik on? Kes arvab? Miks ta arvab? Miks ta üldse sõna võtab? Kas me igaüks ei pea mitte Jumala ees aru andma oma tegutsemistest? Kuidas saab minul või kellelgi teisel olla arvamus selle kohta, kui palju või vähe keegi teine Jumala heaks või üldse teeb? Ja isegi niiöelda kiibitsev arvamus, mida ma välja ei ütle, on paha. Aga enamgi veel, kui ma teen selle põhjal otsuseid, mis teise inimese vabadust piirama hakkavad? Siis olen ma ju Jumala tööle takistuseks saanud? Kust võtavad inimesed selle õiguse niimoodi Jumala tee peal ees seista? Kas olen ka mina kunagi seda teinud, saanud halbade mõtetega kohtumõistjaks?!
No ja mis siis teha annab nende kahe "väljakutsega"? Ega annagi suurt midagi. Jääb üle vaid loota ja uskuda, et Peigmehest Kohtumõistja ühel hetkel virgub ja oma suu mõõgaga vastupanijatega sõdima hakkab. Shelley Hundley jutlustas nädal tagasi Kohtumõistjast Peigmehest "Passion for Jesus" konverentsil. Need materjalid on kenasti peidetud, kuid ikkagi saadaval. http://www.ihop.org/Group/Group.aspx?ID=1000079778
Shelley lugu on siin. Ta ütleb seal midagi väga huvitavat. Et see pilt Jumalast kui Kohtumõistjast on tihedalt seotud Peigmehega. Peigmees, kes ei saa ega suuda Su eest kätte maksta, ei saa sind ka lõpuni armastada. Ta võib sulle kaugelt kaasa tunda, aga see ei muuda midagi. Peigmees aga, kes on kogu maailma kohtumõistja, suudab lõpuks oma armastatule tagasi anda kõik, mis ta vahepeal kaotanud on. Ja see teeb tema armastuse eriti võimsaks. Ja mis salata, eriti praktiliseks.
Nii et meil on ehk igal päeval oma eraelus kulgedes pisut suurem vastutus, kui me endale tunnistada tahame. Ka meie hoiakutest, suhtumistest, arusaamadest sõltub see, kas Jumal saab meie maale midagi kinkida, või oleme me oma arusaamades kivistunud ja ootame "oma Messiat", kes tuleb täpselt sealt, kust meie teda ootame; teeb täpselt nii vähe või palju, kui meie temalt tahame ja mis peaasi, laseb meil olla täpselt selline, nagu me olla tahame. Ei poe meie "naha vahele", ei pane meid uut moodi asju nägema ega oma elu ümber hindama/muutusi sisse viima. Mnjah.... Ehk on tegemist valelootusega?
Hommikul tahtsin lisada veel ühe lause, mille FBst üles korjasin. You'll never know that God is all you need until God is all you've got. (Sa ei saa kunagi teada, et Jumal ongi kõik, mida vajad, kuni Jumal pole kõik, mis sul alles on jäänud) - või umbes nii. Seda soovingi kõigile. Et me seda kuidagi teada saaksime, ühel või teisel viisil...
Niisiis, sõna ise oli selline, et su südames on küll tuli, aga see on tuha alla mattunud. Ja see tuhk on inimeste vastupanu. Inimesed panevad vastu kolmel põhjusel: esiteks sellepärast, et nad panevad vastu Jumalale (oli vist nii, täpselt ei mäleta), teiseks selle pärast, et nad on kadedad, mida Jumal su elus teeb ja kolmandaks selle pärast, et nad arvavad, et sa teed liiga palju. Aga Jumal tahab hävitada su vastased, selle leegi lõkkele puhuda tuha alt ja viia sind uuele tasemele. Ja kui sa seda teha ei lase, siis annad kord vastust Jumalale (peaaegu nagu see eelmises postituses taganutetud Ilmutuse-raamatulik manitsus).
Huvitav, kas pole? Eriti selles võtmes, et me usume, et me tunneme need inimesed ilmeksimatult ära, keda Jumal kasutada tahab. Aga siit paistab, et ega vist ikka ei tunne küll. Kristlased ehk ei hakka avalikult vastu Jumalale, vähemalt loodetavalt ei ole see põhiline tegutsemismotivatsioon, aga need ülejäänud kaks? Neid võib ehk kohata küll ja veel.
Esiteks kadedus, et miks Jumal mind ei kasuta, miks te teise valis? Seda on meile hoiatuseks toodud pea et Piibli esimestest peatükkidest. Kadedus oma venna soosingust Jumala ees maksis soositud vennale elu. Mõlemad olid "usklikud", mõlemad teenisid Jumalat oma parima arusaamise järgi, tõid ohvreid ja olid pühade osaduses. Aga kadedus, see paha okas südames, varjutas kõik.
Selleks on vist vaja väga suurt Jumala armu, et selliseid okkaid oma elus tähele panna. Ja alustada saaks sellest, et lasta Jumal üldse oma südame kallale sellist valgustustööd tegema. Aga teisiti ei saa, sest Jakoobus manitseb: Jk 3:14Kui teie südames on aga kibedat kadedust ja riiakust, siis ärge hoobelge ega valetage tõe vastu. Aga teisiti ei saa üldsegi, sest edasi ütleb ta, et Jk 3:15See pole ülalt tulev tarkus, vaid maine, hingelik, deemonlik. See on Jumala otsus selliste asjade suhtes: Jk 3:16Sest kus on kadedust ja riiakust, seal on kärsitust ja igasuguseid halbu tegusid.
Las ma kordan selle veelkord üle: Kui Sina (või mina või kes tahes) tegutsed/tegutsen/tegitseb kadeduses olles, siis sa ei saa mitte kuidagi edendada Jumala riiki. Sul võib olla parim haridus (USA tõlkimatu nali: you can have 32 degrees and still freezing), kõige soojem koht koguduses, parim lobitöö ja parimad eeldused, kuid ikkagi on KÕIK tühine. Isegi Jumala sõna kuld muutub mullaks su käes: Saad jagada vaid maist tarkust, mis on kõigele lisaks veel hingeline ja deemonlik. Ja kusjuures, seda pole mina välja mõelnud, vaid vend Jakoobus hoopistükkis.
Teine nö kristlik patt seal tunnetuse sõnas oli see, et nad arvavad, et sa teed liiga palju. Oota, mismoodi? Kuidas see võimalik on? Kes arvab? Miks ta arvab? Miks ta üldse sõna võtab? Kas me igaüks ei pea mitte Jumala ees aru andma oma tegutsemistest? Kuidas saab minul või kellelgi teisel olla arvamus selle kohta, kui palju või vähe keegi teine Jumala heaks või üldse teeb? Ja isegi niiöelda kiibitsev arvamus, mida ma välja ei ütle, on paha. Aga enamgi veel, kui ma teen selle põhjal otsuseid, mis teise inimese vabadust piirama hakkavad? Siis olen ma ju Jumala tööle takistuseks saanud? Kust võtavad inimesed selle õiguse niimoodi Jumala tee peal ees seista? Kas olen ka mina kunagi seda teinud, saanud halbade mõtetega kohtumõistjaks?!
No ja mis siis teha annab nende kahe "väljakutsega"? Ega annagi suurt midagi. Jääb üle vaid loota ja uskuda, et Peigmehest Kohtumõistja ühel hetkel virgub ja oma suu mõõgaga vastupanijatega sõdima hakkab. Shelley Hundley jutlustas nädal tagasi Kohtumõistjast Peigmehest "Passion for Jesus" konverentsil. Need materjalid on kenasti peidetud, kuid ikkagi saadaval. http://www.ihop.org/Group/Group.aspx?ID=1000079778
Shelley lugu on siin. Ta ütleb seal midagi väga huvitavat. Et see pilt Jumalast kui Kohtumõistjast on tihedalt seotud Peigmehega. Peigmees, kes ei saa ega suuda Su eest kätte maksta, ei saa sind ka lõpuni armastada. Ta võib sulle kaugelt kaasa tunda, aga see ei muuda midagi. Peigmees aga, kes on kogu maailma kohtumõistja, suudab lõpuks oma armastatule tagasi anda kõik, mis ta vahepeal kaotanud on. Ja see teeb tema armastuse eriti võimsaks. Ja mis salata, eriti praktiliseks.
Nii et meil on ehk igal päeval oma eraelus kulgedes pisut suurem vastutus, kui me endale tunnistada tahame. Ka meie hoiakutest, suhtumistest, arusaamadest sõltub see, kas Jumal saab meie maale midagi kinkida, või oleme me oma arusaamades kivistunud ja ootame "oma Messiat", kes tuleb täpselt sealt, kust meie teda ootame; teeb täpselt nii vähe või palju, kui meie temalt tahame ja mis peaasi, laseb meil olla täpselt selline, nagu me olla tahame. Ei poe meie "naha vahele", ei pane meid uut moodi asju nägema ega oma elu ümber hindama/muutusi sisse viima. Mnjah.... Ehk on tegemist valelootusega?
Hommikul tahtsin lisada veel ühe lause, mille FBst üles korjasin. You'll never know that God is all you need until God is all you've got. (Sa ei saa kunagi teada, et Jumal ongi kõik, mida vajad, kuni Jumal pole kõik, mis sul alles on jäänud) - või umbes nii. Seda soovingi kõigile. Et me seda kuidagi teada saaksime, ühel või teisel viisil...
Tühjad pihud
Sai pisut müratud, ütleks eesti filmiklassika vist selle kohta... (täpsemat viidet ei mäleta). Igal juhul, julgesin eile palvegrupis avaldada arvamust, et selline lauseestpalvel käimine, et iga kord, kui mõni vaimumees uksest sisse astub, enam vähem terve kogudus sappa võtab, ei ole ehk käijatele lõppeks endile hea. Ja siis ma sain teada, et on küll ja nii see peabki olema, sest proua Iivi Olevistest oli isegi Jumalalt ilmutuse saanud, et mõni peab lausa iga päev käima. No ja kes olen siis mina, et proua Iivi või Jumala vastu sõna võtan?!
Aga näed, ikka võtsin. Püüdsin nimelt Piibli põhjal mõista, et kuidas me lõpuks kõik täiskasvanuks saame, kui mõni vajab sellist inimlikku abi lausa iga päev, lisaks Jumala kõikväelisele abile. See nimetati targutuseks ja teisalt väideti, et mina ei saavat aru, sest mul on kõrgeid töökohti olnud. Mina ei saavat aru, et meie hulgas on viletsaid, kes ei saa ise endaga hakkama, tee mis tahad. Selle peale kostsin neile varmalt, et mu enda koguduse juhtkond võtab ka mind koefitsendiga, peab mind pisut haigeks ja palju kannatanuks ning on sõnaõiguse ilmselt igaveseks ära võtnud... (mina ei tea, minuga pole neist asjust räägitud). Ei olnud veenev argument mu sõpradele...
Aga kuna lahkusime küll sõpradena, aga pigem erimeelsete sõpradena, püüan eelkõige oma mõtteisse selgust tuua. Kõigepealt, et meie hulgas on palju nõtru ja viletsaid. Tuleb vist nõustuda. Aga miks see nii on? Miks meie seas on selliseid palju (ja minagi teatud otsustajate arvates nende hulka kuulun)? Piibel ütleb, et sellepärast, et me aru ei anna Kristuse ihust. Ja selles kirjakohas pole üksühest vastavust absoluutselt, vaid ühe inimese patt võib hoopis teisi mõjutada.
Pealegi, miks seda nõder olemist nagu peljatakse või häbenetakse? Paulus ütleb ju küll tarmukalt, et kui ma olen nõder, siis ma olen vägev! 2Kr 12:10 Ja kusjuures siin kirjakohas mõtleb ta mitte oma meeleseisundit ainult, vaid ka väljastpoolt tulevaid raskusi, millega on pea võimatu toime tulla. Teisal ütleb ta, et 1Kr 1:26Vaadake, vennad, iseendid, millistena te olete kutsutud: mitte palju tarku inimeste meelest, mitte palju vägevaid, mitte palju kõrgest soost. Ehk siis, mõned ikkagi on tugevad ja vägevad, aga ENAMIK on nõdrad ja hädised, ühel või teisel viisil. Ja kolmandas kohas tsiteerib ta Jeesuse sõnu: 2Kr 12:9Kuid tema ütles mulle: "Sulle piisab minu armust, sest nõtruses saab vägi täielikuks." Võib-olla on nii see ka teiste juures, et ainult oma nõtrust tunnetades saame tõeliselt osa Jumala väest?! Nii et nõtrus on lausa vältimatu eeltingimus, et Jumalalt midagi vastu võtta. Samas, kui terve kogudus on juba liiga nõder, et Jumala järele sirutuda, siis peaks põhjusi otsima kusagilt mujalt ja ehk mõned teooriad ja praktikad ka ümber hindama?!
Seega, nõrgad ja põdejad on meie hulgas sellepärast, et me Kristusest õigesti aru ei saa ehk meil pole õiget õpetust. Seda nüüd võib-olla nimetatakse taas mõistuslikuks targutuseks. Aga... SÕNA ju ütleb nii! Kui me Sõna aluselt ära läheme ja oma teoloogia (ehk õpetuse Jumalast) rajame selle peale, mis toimib ja mis töötab ja mis "tegelik olukord on", siis... mis lootust meil enam olla saabki?! Meie silmad on sellel, mis on nähtav, mitte sellel, mis on nähtamatu. Kui on vajajaid, siis palvetame nende eest, endal kasvõi ninast veri väljas, tervemaks nad ei saa, aga kuna vajadus on, siis teeme aga edasi... Ikka samu asju ja sama moodi, lootes vaid teistsugust tulemust.
Kuna ma tegutsesin nende aafrika vendade juures tõlgina, siis käib see info, mis edastatakse, ka minu peast mingil määral läbi. Ja täna hommikul sellele mõeldes nägin ma üht vastuolu. Vastuolu Piibli ja nendesamade prohveteeringute vahel. Kui Jeesus tõeliselt Ilmutuse raamatus oma kogudustele prohveteerib, siis üldjuhul on nii, et ta kõigepealt tuletab meelde nende häid tegusid, siis annab teada, mis valesti on ja seejärel hoiatab, et see vale asi peab saama kõrvaldatud, muidu juhtub midagi õige hullu.
Meie tänapäeva prohveteeringud on enamasti sellised, et "Jumal tahab sind vabastada, täita selle ja teise hea asjaga ja mine rahus!" Kui teinekord avaldataksegi mõni rünnak või probleem inimese enda või tema lähedaste eludes, siis ikka nii, et "kõik saab korda". Kahtlemata on see vajalik ja väärtuslik kinnitus inimesele, kes abi ootab. Aga huvitav, kas pole siis ühtegi ala mitte ühegi palvetatava elus, millele annaks konkreetselt osutada ja juhtida inimest meeleparandusele. Seda on muidugi olnud, et üldiselt osutatakse, et pimedus peab kaduma selle inimese elust. Kas aga inimene sealjuures ise mõistabki, et tema ise seda pimedust sisse laseb oma tegude ja tegemata jätmistega, see on juba teine teema...
Kahtlemata palvetati ka algkoguduses ja pandi käsi peale ja prohveteeriti, aga see oli kõik väga eesmärgipärane. Sellist üldist: "Jumal tahab, et Sul kõik hästi oleks" mina nagu küll ei leia. Et Paulus oleks kusagile tulnud ja siis igaüks pidi üksikult kuulma Pauluse enda käest, et Jumal just teda armastab. Ei, seda ei olnud. Piisas sellest, et Paulus sel teemal jutlustas. Ja kõik said osa. Sel meie viimasel koosolekul püüti ka seda rõhutada, öeldes, et "kas me paneme teile käed peale või mitte, kas me palvetame teie eest või mitte, kuna Sa oled siia tulnud, siis oled sa juba Jumalalt saanud õnnistatud". Aga ei sobinud. Ikka oli isiklikku puudutust vaja.
Miks ma selle vastu sõna võtan? Kas mul on kade meel? Ei ole kade meel. Pole üldse põhjustki. Seal samal koosolekul tuli üks aafriklane mu juurde ja rääkis pikalt ja laialt ühest nägemusest, mis ta minu kohta saanud oli. Seejärel kutsus kõik oma vennad ja tegi eestpalvet. Ja ei, ma ei tähtsusta ka seda, et vaata mind, ainult nii võib/peab see asi olema. Ei hoopiski mitte.
Pigem mõtlen ma Heebrea kirja peale, kus on öeldud, et vahemees Jumala ja inimese vahel on ÜKS. See on Jeesus Kristus. Kui Jeesus peab Sinuga suhtlemiseks kasutama ikka ja ainult kõiki teisi vendi/õdesid, siis milline Su oma osadus üldse on? Selge see, et on aegu, kui oleme suuremate rünnakute all ja vajame Kristuse ihu toetust, aga eelduseks peaks ikkagi olema, et iga inimene suudaks Jumala ees ka üksi seista. Või et ta ühel päeval jõuab niikaugele, et suudab seista. Kui see abi, mida me pakume, teda veel abitumaks teeb, siis ei ole asi õige. Siis on parem see abi katki jätta. Õpitud abituse õpetamine ei tule kindlasti kellelegi kasuks...
Sest viimne teekond kulgeb nagunii uhkes üksinduses. Ja Jeesuse juurde ei saa kambaga. See on kitsas tee. Ja kui me selle ajani ei ole osanud Jeesusega vahetult suhelda, vaid oleme usaldanud ainult teisi inimesi oma hinge õnnistuseks, siis kuidas me igavikus hakkama saame?! Ega ei saagi. Kui me siin elus ei ole kultiveerinud isiklikku osadust, seda, et Jeesus meile ISE ka midagi öelda/selgitada võiks, siis ei saa me Jeesuse juurde. Ma ei tunne teid! ütleb ta ühel päeval. Sest teie ei tunne mind ka... Te tundsite küll minu teenijaid, kuid sellest ei piisa... Te igatsesite küll minu ligiolu ja mu puudutust, aga mitte mind...
Nüüd, kuidas aga õiget asja ära tunda? Võib muidugi nii, nagu mu kallid palvekaaslased: "See lihtsalt ON nii, ja kõik!" Aga kui nii, siis kuidas saaks Jumal üldse muuta kas meid või meie mõttemaailma, kui meil kõik juba nii paigas on... Väga paigas olid paljud asjad ka Jeesuseaegsete õpetajate juures. Nii paigas, et nad isegi Jeesust ära ei tundnud. Nendele ütles ta nii: Jh 7:17Kui keegi tahab teha tema tahtmist, küll ta tunneb õpetusest ära, kas see on Jumalast või räägin ma iseenesest.
Nii et eelduseks on TAHE teha Jumala tahtmist, igatseda üle kõige maailmas. Omada südant, mis on avatud ja igatseb end Jumala käsutusse anda. Ja siis polegi muud vaja. Tuleb vaid tähele panna, mida see inimene õpetab. Ja kui "läbikatsuja" süda on õige koha peal, siis ta paratamatult tunneb ära, kas see õpetus on Jumalast või mitte. Jällegi tuleme ringiga õige õpetuse juurde. Sellise õpetuse vajaduse juurde, mis ei räägi nii, nagu "kõrvad sügelevad", vaid edendab tõepoolest Jumala riiki. See värske manna, mis valmib koostöös Jeesusega, igal hommikul uuesti, mitte pole võetud kusagilt roiskunud tagavarast.
Ei, ma ei räägi sellepärast, et ma eestpalvete peale kade oleksin. Pigem seepärast, et ma näen kui üht ekslevat lambakarja, kellel ei ole karjast. Nad on räsitud ja vintsutatud, aga nad ei oska süüa ka viljakal rohumaal. Neid ei ole õpetatud ootama Issandat, minema oma palvekambrisse ja sulgema ust, et Au Kuningas sisse võiks tulla. Ja need, kes peaksid aja poolest õpetajad olema, ei oska seda isegi... Sest me ei saa teistele edasi anda seda, mida me ise Jumalalt saanud, st vastu võtnud pole. Ja nii võimegi lõppeks kõigest ilma jääda... Mul jällegi on ainult tühjad pihud...
Aga näed, ikka võtsin. Püüdsin nimelt Piibli põhjal mõista, et kuidas me lõpuks kõik täiskasvanuks saame, kui mõni vajab sellist inimlikku abi lausa iga päev, lisaks Jumala kõikväelisele abile. See nimetati targutuseks ja teisalt väideti, et mina ei saavat aru, sest mul on kõrgeid töökohti olnud. Mina ei saavat aru, et meie hulgas on viletsaid, kes ei saa ise endaga hakkama, tee mis tahad. Selle peale kostsin neile varmalt, et mu enda koguduse juhtkond võtab ka mind koefitsendiga, peab mind pisut haigeks ja palju kannatanuks ning on sõnaõiguse ilmselt igaveseks ära võtnud... (mina ei tea, minuga pole neist asjust räägitud). Ei olnud veenev argument mu sõpradele...
Aga kuna lahkusime küll sõpradena, aga pigem erimeelsete sõpradena, püüan eelkõige oma mõtteisse selgust tuua. Kõigepealt, et meie hulgas on palju nõtru ja viletsaid. Tuleb vist nõustuda. Aga miks see nii on? Miks meie seas on selliseid palju (ja minagi teatud otsustajate arvates nende hulka kuulun)? Piibel ütleb, et sellepärast, et me aru ei anna Kristuse ihust. Ja selles kirjakohas pole üksühest vastavust absoluutselt, vaid ühe inimese patt võib hoopis teisi mõjutada.
Pealegi, miks seda nõder olemist nagu peljatakse või häbenetakse? Paulus ütleb ju küll tarmukalt, et kui ma olen nõder, siis ma olen vägev! 2Kr 12:10 Ja kusjuures siin kirjakohas mõtleb ta mitte oma meeleseisundit ainult, vaid ka väljastpoolt tulevaid raskusi, millega on pea võimatu toime tulla. Teisal ütleb ta, et 1Kr 1:26Vaadake, vennad, iseendid, millistena te olete kutsutud: mitte palju tarku inimeste meelest, mitte palju vägevaid, mitte palju kõrgest soost. Ehk siis, mõned ikkagi on tugevad ja vägevad, aga ENAMIK on nõdrad ja hädised, ühel või teisel viisil. Ja kolmandas kohas tsiteerib ta Jeesuse sõnu: 2Kr 12:9Kuid tema ütles mulle: "Sulle piisab minu armust, sest nõtruses saab vägi täielikuks." Võib-olla on nii see ka teiste juures, et ainult oma nõtrust tunnetades saame tõeliselt osa Jumala väest?! Nii et nõtrus on lausa vältimatu eeltingimus, et Jumalalt midagi vastu võtta. Samas, kui terve kogudus on juba liiga nõder, et Jumala järele sirutuda, siis peaks põhjusi otsima kusagilt mujalt ja ehk mõned teooriad ja praktikad ka ümber hindama?!
Seega, nõrgad ja põdejad on meie hulgas sellepärast, et me Kristusest õigesti aru ei saa ehk meil pole õiget õpetust. Seda nüüd võib-olla nimetatakse taas mõistuslikuks targutuseks. Aga... SÕNA ju ütleb nii! Kui me Sõna aluselt ära läheme ja oma teoloogia (ehk õpetuse Jumalast) rajame selle peale, mis toimib ja mis töötab ja mis "tegelik olukord on", siis... mis lootust meil enam olla saabki?! Meie silmad on sellel, mis on nähtav, mitte sellel, mis on nähtamatu. Kui on vajajaid, siis palvetame nende eest, endal kasvõi ninast veri väljas, tervemaks nad ei saa, aga kuna vajadus on, siis teeme aga edasi... Ikka samu asju ja sama moodi, lootes vaid teistsugust tulemust.
Kuna ma tegutsesin nende aafrika vendade juures tõlgina, siis käib see info, mis edastatakse, ka minu peast mingil määral läbi. Ja täna hommikul sellele mõeldes nägin ma üht vastuolu. Vastuolu Piibli ja nendesamade prohveteeringute vahel. Kui Jeesus tõeliselt Ilmutuse raamatus oma kogudustele prohveteerib, siis üldjuhul on nii, et ta kõigepealt tuletab meelde nende häid tegusid, siis annab teada, mis valesti on ja seejärel hoiatab, et see vale asi peab saama kõrvaldatud, muidu juhtub midagi õige hullu.
Meie tänapäeva prohveteeringud on enamasti sellised, et "Jumal tahab sind vabastada, täita selle ja teise hea asjaga ja mine rahus!" Kui teinekord avaldataksegi mõni rünnak või probleem inimese enda või tema lähedaste eludes, siis ikka nii, et "kõik saab korda". Kahtlemata on see vajalik ja väärtuslik kinnitus inimesele, kes abi ootab. Aga huvitav, kas pole siis ühtegi ala mitte ühegi palvetatava elus, millele annaks konkreetselt osutada ja juhtida inimest meeleparandusele. Seda on muidugi olnud, et üldiselt osutatakse, et pimedus peab kaduma selle inimese elust. Kas aga inimene sealjuures ise mõistabki, et tema ise seda pimedust sisse laseb oma tegude ja tegemata jätmistega, see on juba teine teema...
Kahtlemata palvetati ka algkoguduses ja pandi käsi peale ja prohveteeriti, aga see oli kõik väga eesmärgipärane. Sellist üldist: "Jumal tahab, et Sul kõik hästi oleks" mina nagu küll ei leia. Et Paulus oleks kusagile tulnud ja siis igaüks pidi üksikult kuulma Pauluse enda käest, et Jumal just teda armastab. Ei, seda ei olnud. Piisas sellest, et Paulus sel teemal jutlustas. Ja kõik said osa. Sel meie viimasel koosolekul püüti ka seda rõhutada, öeldes, et "kas me paneme teile käed peale või mitte, kas me palvetame teie eest või mitte, kuna Sa oled siia tulnud, siis oled sa juba Jumalalt saanud õnnistatud". Aga ei sobinud. Ikka oli isiklikku puudutust vaja.
Miks ma selle vastu sõna võtan? Kas mul on kade meel? Ei ole kade meel. Pole üldse põhjustki. Seal samal koosolekul tuli üks aafriklane mu juurde ja rääkis pikalt ja laialt ühest nägemusest, mis ta minu kohta saanud oli. Seejärel kutsus kõik oma vennad ja tegi eestpalvet. Ja ei, ma ei tähtsusta ka seda, et vaata mind, ainult nii võib/peab see asi olema. Ei hoopiski mitte.
Pigem mõtlen ma Heebrea kirja peale, kus on öeldud, et vahemees Jumala ja inimese vahel on ÜKS. See on Jeesus Kristus. Kui Jeesus peab Sinuga suhtlemiseks kasutama ikka ja ainult kõiki teisi vendi/õdesid, siis milline Su oma osadus üldse on? Selge see, et on aegu, kui oleme suuremate rünnakute all ja vajame Kristuse ihu toetust, aga eelduseks peaks ikkagi olema, et iga inimene suudaks Jumala ees ka üksi seista. Või et ta ühel päeval jõuab niikaugele, et suudab seista. Kui see abi, mida me pakume, teda veel abitumaks teeb, siis ei ole asi õige. Siis on parem see abi katki jätta. Õpitud abituse õpetamine ei tule kindlasti kellelegi kasuks...
Sest viimne teekond kulgeb nagunii uhkes üksinduses. Ja Jeesuse juurde ei saa kambaga. See on kitsas tee. Ja kui me selle ajani ei ole osanud Jeesusega vahetult suhelda, vaid oleme usaldanud ainult teisi inimesi oma hinge õnnistuseks, siis kuidas me igavikus hakkama saame?! Ega ei saagi. Kui me siin elus ei ole kultiveerinud isiklikku osadust, seda, et Jeesus meile ISE ka midagi öelda/selgitada võiks, siis ei saa me Jeesuse juurde. Ma ei tunne teid! ütleb ta ühel päeval. Sest teie ei tunne mind ka... Te tundsite küll minu teenijaid, kuid sellest ei piisa... Te igatsesite küll minu ligiolu ja mu puudutust, aga mitte mind...
Nüüd, kuidas aga õiget asja ära tunda? Võib muidugi nii, nagu mu kallid palvekaaslased: "See lihtsalt ON nii, ja kõik!" Aga kui nii, siis kuidas saaks Jumal üldse muuta kas meid või meie mõttemaailma, kui meil kõik juba nii paigas on... Väga paigas olid paljud asjad ka Jeesuseaegsete õpetajate juures. Nii paigas, et nad isegi Jeesust ära ei tundnud. Nendele ütles ta nii: Jh 7:17Kui keegi tahab teha tema tahtmist, küll ta tunneb õpetusest ära, kas see on Jumalast või räägin ma iseenesest.
Nii et eelduseks on TAHE teha Jumala tahtmist, igatseda üle kõige maailmas. Omada südant, mis on avatud ja igatseb end Jumala käsutusse anda. Ja siis polegi muud vaja. Tuleb vaid tähele panna, mida see inimene õpetab. Ja kui "läbikatsuja" süda on õige koha peal, siis ta paratamatult tunneb ära, kas see õpetus on Jumalast või mitte. Jällegi tuleme ringiga õige õpetuse juurde. Sellise õpetuse vajaduse juurde, mis ei räägi nii, nagu "kõrvad sügelevad", vaid edendab tõepoolest Jumala riiki. See värske manna, mis valmib koostöös Jeesusega, igal hommikul uuesti, mitte pole võetud kusagilt roiskunud tagavarast.
Ei, ma ei räägi sellepärast, et ma eestpalvete peale kade oleksin. Pigem seepärast, et ma näen kui üht ekslevat lambakarja, kellel ei ole karjast. Nad on räsitud ja vintsutatud, aga nad ei oska süüa ka viljakal rohumaal. Neid ei ole õpetatud ootama Issandat, minema oma palvekambrisse ja sulgema ust, et Au Kuningas sisse võiks tulla. Ja need, kes peaksid aja poolest õpetajad olema, ei oska seda isegi... Sest me ei saa teistele edasi anda seda, mida me ise Jumalalt saanud, st vastu võtnud pole. Ja nii võimegi lõppeks kõigest ilma jääda... Mul jällegi on ainult tühjad pihud...
neljapäev, 14. aprill 2011
Elvis has left the building
Et nagu selline masendus hakkab tekkima. Post-Calvary. Jeesus on risti löödud, ära surnud, hauda kantud. Järgijad on laiali jooksnud, üks neist enesele otsa peale teinud. Kõik ootused ja lootused, mis ometi nii käegakatsutavad olid, on luhtunud. Kõik! Minge koju! Enam pole midagi...
Aga miks peaks olemagi? Kas ja kus on inimesed, kes Jumalat igatsevad? Tõeliselt igatsevad, mitte ei oota järgmist "vaimulaksu" ega ole need, kes ülikindlad olles oma päästes on tagasi läinud oma igapäevaste toimetuste juurde ja elavad praktilises ateismis, mis küll kord nädalas neid hommikukontserti kuulama kehutab.
Nägin minagi kuu aega tagasi, kuidas kurjad vaimud läksid välja kristlastest, kes aktiivses Jumalariigi töös olid. Kummatigi olid needsamad kristlased eile jälle palvesabas, oodates uut "portsu". Ja kuna palvetajaid oli kolm gruppi, siis igaks juhuks tuli kõigi kolme juurest läbi käia, et mine sa tea, äkki ikka on õnnistus inimestepõhine, mitte Jumalapõhine, nagu vennad ise eest olid korduvalt toonitanud.
Ja kui siis õhtu lõpuks sai tumedanahalise peapiiskopiga vesteldud, siis kurtis temagi oma nõutust. Et inimesed tulevad vaid selleks, et saada palvetatud ja nö laksu saama ning muud nad ei ootagi. Nad ei adu, et kui Jumal on sind korra süvitsi puudutanud, siis pead sa minema ja tegema teatud korrektiivid oma elus. Kui Jumal sind TÕESTI puudutas, siis ei saa su elu jääda endiseks.
Ja ainult sinu palvekambris on lõplik võit kurja üle sinu elus. Sest lõpuks ei maksa mitte see, mitu korda ja kelle juures sa eestpalvel oled käinud, vaid see, kas sa KUULED oma karjase häält ja kas sa järgid TEDA. Aga seda vist ei õpetata enam kusagil ja sellele ei pöörata tähelepanu.
Palju palju on ka neid, kes arvavad, et Jeesus tuli neid vaid päästma. Päästis ära ja nüüd on kõik. Võid rahumeeles oma asjadega edasi tegelda, sest oled "päästetud"--st oled oma "patuse palve" ära lugenud ning võid oma eluga edasi minna. Bill Johnson on öelnud, et "ärge eksige! Jeesus ei tulnud mingile päästemissioonile. Sest seal on ikka oluline vahe, kas sinuga suhtleb elupäästja või peigmees, kes sind altari ette tahab viia." Aga ka seda meil ei enam ei õpetata :'-(
Ja siis on veel need vaimuinimesed, kes ISE oma asjadega hakkama saavad. Nad on üksi, ilma inimeste vahenduseta kas usule tulnud või puudutatud saanud ja nad teavad, et nii see peabki olema. Ahju ajades jumaliku tarkuse, mis koguduse kaudu ilmutatud on ning ka Jumala Sõna, mis on ju selgeim ja käegakatsutavaim Jumala kehastus meie jaoks, teavad nad ise kõike kõige paremini. Vaid see, mida nad ise oma palveajal kuulevad ja aru saavad/vastu võtavad, on kõige tähtsam. Ja küll Jumal neid edasi viib, kui Tema tahab. Või nii nad arvavad.
Üks asi, mida keegi aga ei taha, on avatus üksteise ees. See, kui me võiksime tagasi saada selle Eedeni aia süütuse, et võiksime üksteise ees piinlikkust tundmata "alasti" olla ja üksteist nõtrustes toetada. Et võiksime üksteisega suhelda maskideta ja valeootusteta, kus me oleme teistele pannud peale koormad, mida me ise sõrmeotsagagi puudutada ei taha. See on raske, kuid mõneti ilmselt ka ainus tee tõelise ärkamiseni.
Ma olen tihti seda lugu rääkinud (ei mäleta, kas ka kirjutanud), et kui meil Tartu ajal see mini-ärkamine oli, siis viie kodugrupi juhid, keda oli 5 nädala jooksul koos ette valmistatud selleks tööks, pidid lisaks oma kodugrupile veel üks kord nädalas koos käima. Ja juhtus nii, et kui nad kokku tulid ja põlved maha panid, avas Jumala vaim kõigile, millega keegi nädala jooksul tegelenud oli. Ja salapatul ei olnud Jumala rahva seas enam kohta. Mõned on seda lugu kuuldes võpatanud, et see küll Jumalast ei saa olla. Teised siis pareerivad: miks ei saa, kui nad eelnevalt sellega nõus olid.
Aga kallid! See ongi ju ärkamine! --see, kui ma hakkan Jumalat ja tema riigi edasiminekut oma elus ja ühiskonnas väärtustama rohkem kui iseenda heaolu ja "õigust" patus elada. Kui ma olen nõus loobuma oma pattudest (need üles tunnistama) ükskõik, mis hinna eest; ükskõik, mis see mulle maksma läheb... reputatsiooni, heakskiidu, isegi sõpruse...Ja nõutama Jumala riiki rohkem, kui kõike muud siin ilmas; kuuldes Tema häält ja järgides Teda. Siis alles võin ma olla tõeliselt ärganud ja tõeliselt tundlik Jumalale.
Seega, ma ei tea, kui paljud meie hulgast praegu ikkagi sellisest ärkamisest huvitatud on. Jah, seda, et "andke laksu", seda küll... suur auditoorium tuleb alati täis ja enamgi veel, kui väelised kuulutajad kohale tulevad... Aga kas seal siis ikkagi Jumalat igatsetakse või ikkagi ainult tema ande, et ise saaks oma teedel paremini hakkama... jäägu see igaühe südametunnistusele.
Ja Jumal on muidugi kannatlik. Niikaua, kuni see hoiak ei muutu, ei muutu midagi ka vaimulikus foonis.Ja seniks jääb Jumalgi kaugemale ning ingel ei astu tiiki, et vett segada. Jumal jääb otsima seda väikest Saamueli, kes öösel tema häält kuuleks. Või seda Sakariase poega Johannest, keda Jumala Sõna võiks kõrbes kätte saada. Ps 101:6Mu silmad otsivad ustavaid maa peal, et nad elaksid mu juures. Kes käib laitmatut teed, see peab olema minu teenija.
Aga miks peaks olemagi? Kas ja kus on inimesed, kes Jumalat igatsevad? Tõeliselt igatsevad, mitte ei oota järgmist "vaimulaksu" ega ole need, kes ülikindlad olles oma päästes on tagasi läinud oma igapäevaste toimetuste juurde ja elavad praktilises ateismis, mis küll kord nädalas neid hommikukontserti kuulama kehutab.
Nägin minagi kuu aega tagasi, kuidas kurjad vaimud läksid välja kristlastest, kes aktiivses Jumalariigi töös olid. Kummatigi olid needsamad kristlased eile jälle palvesabas, oodates uut "portsu". Ja kuna palvetajaid oli kolm gruppi, siis igaks juhuks tuli kõigi kolme juurest läbi käia, et mine sa tea, äkki ikka on õnnistus inimestepõhine, mitte Jumalapõhine, nagu vennad ise eest olid korduvalt toonitanud.
Ja kui siis õhtu lõpuks sai tumedanahalise peapiiskopiga vesteldud, siis kurtis temagi oma nõutust. Et inimesed tulevad vaid selleks, et saada palvetatud ja nö laksu saama ning muud nad ei ootagi. Nad ei adu, et kui Jumal on sind korra süvitsi puudutanud, siis pead sa minema ja tegema teatud korrektiivid oma elus. Kui Jumal sind TÕESTI puudutas, siis ei saa su elu jääda endiseks.
Ja ainult sinu palvekambris on lõplik võit kurja üle sinu elus. Sest lõpuks ei maksa mitte see, mitu korda ja kelle juures sa eestpalvel oled käinud, vaid see, kas sa KUULED oma karjase häält ja kas sa järgid TEDA. Aga seda vist ei õpetata enam kusagil ja sellele ei pöörata tähelepanu.
Palju palju on ka neid, kes arvavad, et Jeesus tuli neid vaid päästma. Päästis ära ja nüüd on kõik. Võid rahumeeles oma asjadega edasi tegelda, sest oled "päästetud"--st oled oma "patuse palve" ära lugenud ning võid oma eluga edasi minna. Bill Johnson on öelnud, et "ärge eksige! Jeesus ei tulnud mingile päästemissioonile. Sest seal on ikka oluline vahe, kas sinuga suhtleb elupäästja või peigmees, kes sind altari ette tahab viia." Aga ka seda meil ei enam ei õpetata :'-(
Ja siis on veel need vaimuinimesed, kes ISE oma asjadega hakkama saavad. Nad on üksi, ilma inimeste vahenduseta kas usule tulnud või puudutatud saanud ja nad teavad, et nii see peabki olema. Ahju ajades jumaliku tarkuse, mis koguduse kaudu ilmutatud on ning ka Jumala Sõna, mis on ju selgeim ja käegakatsutavaim Jumala kehastus meie jaoks, teavad nad ise kõike kõige paremini. Vaid see, mida nad ise oma palveajal kuulevad ja aru saavad/vastu võtavad, on kõige tähtsam. Ja küll Jumal neid edasi viib, kui Tema tahab. Või nii nad arvavad.
Üks asi, mida keegi aga ei taha, on avatus üksteise ees. See, kui me võiksime tagasi saada selle Eedeni aia süütuse, et võiksime üksteise ees piinlikkust tundmata "alasti" olla ja üksteist nõtrustes toetada. Et võiksime üksteisega suhelda maskideta ja valeootusteta, kus me oleme teistele pannud peale koormad, mida me ise sõrmeotsagagi puudutada ei taha. See on raske, kuid mõneti ilmselt ka ainus tee tõelise ärkamiseni.
Ma olen tihti seda lugu rääkinud (ei mäleta, kas ka kirjutanud), et kui meil Tartu ajal see mini-ärkamine oli, siis viie kodugrupi juhid, keda oli 5 nädala jooksul koos ette valmistatud selleks tööks, pidid lisaks oma kodugrupile veel üks kord nädalas koos käima. Ja juhtus nii, et kui nad kokku tulid ja põlved maha panid, avas Jumala vaim kõigile, millega keegi nädala jooksul tegelenud oli. Ja salapatul ei olnud Jumala rahva seas enam kohta. Mõned on seda lugu kuuldes võpatanud, et see küll Jumalast ei saa olla. Teised siis pareerivad: miks ei saa, kui nad eelnevalt sellega nõus olid.
Aga kallid! See ongi ju ärkamine! --see, kui ma hakkan Jumalat ja tema riigi edasiminekut oma elus ja ühiskonnas väärtustama rohkem kui iseenda heaolu ja "õigust" patus elada. Kui ma olen nõus loobuma oma pattudest (need üles tunnistama) ükskõik, mis hinna eest; ükskõik, mis see mulle maksma läheb... reputatsiooni, heakskiidu, isegi sõpruse...Ja nõutama Jumala riiki rohkem, kui kõike muud siin ilmas; kuuldes Tema häält ja järgides Teda. Siis alles võin ma olla tõeliselt ärganud ja tõeliselt tundlik Jumalale.
Seega, ma ei tea, kui paljud meie hulgast praegu ikkagi sellisest ärkamisest huvitatud on. Jah, seda, et "andke laksu", seda küll... suur auditoorium tuleb alati täis ja enamgi veel, kui väelised kuulutajad kohale tulevad... Aga kas seal siis ikkagi Jumalat igatsetakse või ikkagi ainult tema ande, et ise saaks oma teedel paremini hakkama... jäägu see igaühe südametunnistusele.
Ja Jumal on muidugi kannatlik. Niikaua, kuni see hoiak ei muutu, ei muutu midagi ka vaimulikus foonis.Ja seniks jääb Jumalgi kaugemale ning ingel ei astu tiiki, et vett segada. Jumal jääb otsima seda väikest Saamueli, kes öösel tema häält kuuleks. Või seda Sakariase poega Johannest, keda Jumala Sõna võiks kõrbes kätte saada. Ps 101:6Mu silmad otsivad ustavaid maa peal, et nad elaksid mu juures. Kes käib laitmatut teed, see peab olema minu teenija.
pühapäev, 10. aprill 2011
Mida sa tahad, et ma sulle teeksin?
Lk 18:41 "Mida sa tahad, et ma sulle teeksin?" Tema aga ütles: "Issand, et ma jälle näeksin!"
Tegemist siis Jeesuse küsimusega pimedale. Et siis, miks peab üldse niimoodi küsima?! Kas Jeesus ei tea, mida ta vajab? Või ei suuda Jeesus aimata selle pimeda soove "silmist"? Või ei taha ta seda teha?! Miks on oluline, et me peame ise Jumalale ütlema, mida me tahaksime, et tema meile teeks?
Võib-olla esmalt sellepärast, et kui me oma soovid ülimalt abstraktseks jätame, ei pruugi me aru saada, kui need täidetud on. Mul on aeg-ajalt ikka tulnud inimestele rääkida, "kuidas Tartu ajal oli". Et oli mul pastor, kes polnud küll formaalselt haritud, (kord TÜ auditooriumis esinedes tutvustas ta ennast, et temal on seljataga eluülikool) kuid samas otsis ta innukalt Jumala palet. . Tean, et oma jutlusi ette valmistades tõusis ta varavalges, konspekteeris oma mõtteid ja teiste omi ning palvetades ja Sõna sees "ägades" andis kogudusele parimat rooga.
Mis siis juhtus? küsis mu tänane vestluskaaslane. Miks ta enam nii ei tee (no pole verbatim tema küsimus, aga umbes sinna kanti). Ja no kust mina tean, mis juhtunud on. Aga täna ma vastasin, et ju ei tundnud ta Jeesust ära, kui see teda seepeale külastas. 50 uut inimest aastaga koguduses on ju ärkamine, vaata, kust otsast tahad. Pastor jäi aga lõpuni umbusklikuks. Kas oled sina, Jeesus, see või peame ootama kedagi teist, küsib ta ehk täninigi, kui ta veel surnud ei ole. (Nii lõpevad ju kõik muinasjutud....)
Mulle ajuti tundub, et Eestimaa on täis inimesi, kes on andnud oma parima, uudsevilja oma külvist, Jumalale, kuid imet pole sündinud. Toimunud on hoopis tagasilöögid, millest on oma jõuga üpris raske, kui mitte võimatu välja tulla. Kibeduse juured, millel on kasvada lastud, mürgitavad lõpuks su elust kõik elava. Praktiliselt näeb see välja nii, et ükskõik, millest räägid/kirjutad, jõuad lõpuks oma okkani välja. Tagatipuks hindad ümber Jeesusegi ja tema ristitöö. Ja siis ei ole tõesti ju enam millelegi loota.
Need inimesed, need kallid-armsad Jumala lapsed on kui need suured vettinud halud ahjudes, mis ootavad süütamist. Kujund on loomulikult pärit Selma Ratassepa prohveteeringust 1989-1991. aastal, antud selleks puhuks meie rahvale, kui "Jaapan saab põlema kui ahi". Vt. http://armuaken.blogspot.com/2011/03/katsuge-sonumid-labi.html.
Seega, pilpaid on vaja. Ja selliseid pilpaid, kes end vabatahtlikult Jumalal süüdata laseksid. Mitte selliseid, kes tunnevad, et neid aeg-ajalt pilbasteks tehakse, aga siis oma tükid ise jälle ruttu kokku klopsivad. Ega ma ka veel juurdlen selle kallal, et mida see pilpaks olemine tähendama peaks, aga võib-olla on üks märksõna avatus muutustele. Kui ikka aastakümneid on ühte asja ühtviisi aetud, siis ehk tuleks mõtelda, et see sissetallatud rada ehk ei ole parim. See võib olla küll mugavaim, aga mitte tulemusrikas.
Oletame, et soos on olemas laudtee, mis mitte kuhugi ei vii. Ongi selline ringrada. Aga silmaga vaadates tundub see kõige turvalisem, sest siis on kindel, et vähemalt sisse ei vaju. Ja nii võib aastaid selle peal tampida ja loota, et ehk ühel päeval läheb kuskilt ots lahti ja tee paigutub ise väljapääsu suunas. Jabur ju või mis? Äkki on hoopis nii, et väljapääs on olemas küll, kuid see eeldab tuttavast rajast lahtilaskmist, oletame, et alternatiiv asub mätaste vahel, see oleks selline tee, mida saab läbida vaid spetsialisti kaasabil, ei mitte üksinda, vaid igat sammu Temaga konsulteerides ja juhatust vajades. Ja oletame, et see tee läheb läbi selle ringi, nii et kaks korda iga ringi kohta on võimalik ka sellest ringist lahkuda. Ja on võimalik minna ka esiti vales suunas ja varsti laudteega jälle kokku saada, aga see on ajutine probleem...
Ja nüüd siis ongi küsimus, et kaua võib inimestel tee peal ees seista ja neid laudtee pealt ära meelitada?! Kui nemad ei tea täpselt isegi seda, mida nad Jeesuse käest soovivad, siis miks peaksid nad tahtma hüljata oma turvalist rada? Ei saagi ja tegelikult vist ei tohikski. Las kõnnivad, kuni Jumal neile ise ilmub ja need mättad kätte juhatab...
See ilmutus võib muidugi tulla ka pilbaste kaudu, mis kusagil süüdatud on. “Aga ükskord algab aega, kus kõik pirrud kahel otsal lausa löövad lõkendama...” prohveteeris Kalevipoegki. Jumala tuld tahaks oma südame altarile, mitte omatehtut, nagu üks Näoraamatus hetkel ringlev video hoiatab. Õiged tähelepanekud autoril, kummatigi hakkavad aga kommenteerijaist mõned kohe oma foobiaid ja alaväärsust välja elama. Mis on kurb. Ikka on ju kurb, kui beebi koos pesuveega välja visatakse.
"Mida sa tahaksid, et ma sulle teeksin?" Et sellist küsimust kuulda, peaks olema Jeesuse ja Tema sõnaga pidevas kontaktis. Lugesime täna õhtul mu viieaastasega Johannese evangeeliumi algust ja ta õhkas, et "see on ju palju parem, kui kõik muud jutud"! Kuigi samas ei saa salata, esimesed salmid valmistasid kimbatust. "Oot et mismoodi, et oli siis kaks Jumalat või?!" (Sõna oli Jumala juures ja Sõna oli Jumal) ja teine arusaamatus oli "rabi", mis tema jaoks kõlas kui "krabi". Aga kõike muud suudab selles vanuses laps vastu võtta küll, kui Jumal tema (ja ta ema) nõtrustele appi tuleb. Milline õigustus on siis meil Sõna mitte lugeda, meil, kelle vanus vähemalt 3-4 korda kõrgem on?!
Kuulamissoovitusena Stephen Venable "Passion for the Life of Jesus" , märkmed. Aga ju oli terve konverents oma tuntud headuses. Ja seda võib takkajärgi külastada siit: Passion for Jesus.
Ja samas ma ikkagi julgutaksin kõiki minema Jeesuse juurde ja kuulma sedasama küsimust. "Mida Sa tahaksid, et ma sulle teeksin?" Ja seejärel koos ehk mõned variandid läbi arutada. Sest valida on alati raske, sest meil puudub ju ülevaade kogu teekonnast tema pikkuses. Vaid Jumal teab ja näeb. Ning tema võib üksi teada, mis millekski hea on. Ja meie osaks jääb usaldada, samm sammult ÜHTE kindlat mätast otsides...
Tegemist siis Jeesuse küsimusega pimedale. Et siis, miks peab üldse niimoodi küsima?! Kas Jeesus ei tea, mida ta vajab? Või ei suuda Jeesus aimata selle pimeda soove "silmist"? Või ei taha ta seda teha?! Miks on oluline, et me peame ise Jumalale ütlema, mida me tahaksime, et tema meile teeks?
Võib-olla esmalt sellepärast, et kui me oma soovid ülimalt abstraktseks jätame, ei pruugi me aru saada, kui need täidetud on. Mul on aeg-ajalt ikka tulnud inimestele rääkida, "kuidas Tartu ajal oli". Et oli mul pastor, kes polnud küll formaalselt haritud, (kord TÜ auditooriumis esinedes tutvustas ta ennast, et temal on seljataga eluülikool) kuid samas otsis ta innukalt Jumala palet. . Tean, et oma jutlusi ette valmistades tõusis ta varavalges, konspekteeris oma mõtteid ja teiste omi ning palvetades ja Sõna sees "ägades" andis kogudusele parimat rooga.
Mis siis juhtus? küsis mu tänane vestluskaaslane. Miks ta enam nii ei tee (no pole verbatim tema küsimus, aga umbes sinna kanti). Ja no kust mina tean, mis juhtunud on. Aga täna ma vastasin, et ju ei tundnud ta Jeesust ära, kui see teda seepeale külastas. 50 uut inimest aastaga koguduses on ju ärkamine, vaata, kust otsast tahad. Pastor jäi aga lõpuni umbusklikuks. Kas oled sina, Jeesus, see või peame ootama kedagi teist, küsib ta ehk täninigi, kui ta veel surnud ei ole. (Nii lõpevad ju kõik muinasjutud....)
Mulle ajuti tundub, et Eestimaa on täis inimesi, kes on andnud oma parima, uudsevilja oma külvist, Jumalale, kuid imet pole sündinud. Toimunud on hoopis tagasilöögid, millest on oma jõuga üpris raske, kui mitte võimatu välja tulla. Kibeduse juured, millel on kasvada lastud, mürgitavad lõpuks su elust kõik elava. Praktiliselt näeb see välja nii, et ükskõik, millest räägid/kirjutad, jõuad lõpuks oma okkani välja. Tagatipuks hindad ümber Jeesusegi ja tema ristitöö. Ja siis ei ole tõesti ju enam millelegi loota.
Need inimesed, need kallid-armsad Jumala lapsed on kui need suured vettinud halud ahjudes, mis ootavad süütamist. Kujund on loomulikult pärit Selma Ratassepa prohveteeringust 1989-1991. aastal, antud selleks puhuks meie rahvale, kui "Jaapan saab põlema kui ahi". Vt. http://armuaken.blogspot.com/2011/03/katsuge-sonumid-labi.html.
Seega, pilpaid on vaja. Ja selliseid pilpaid, kes end vabatahtlikult Jumalal süüdata laseksid. Mitte selliseid, kes tunnevad, et neid aeg-ajalt pilbasteks tehakse, aga siis oma tükid ise jälle ruttu kokku klopsivad. Ega ma ka veel juurdlen selle kallal, et mida see pilpaks olemine tähendama peaks, aga võib-olla on üks märksõna avatus muutustele. Kui ikka aastakümneid on ühte asja ühtviisi aetud, siis ehk tuleks mõtelda, et see sissetallatud rada ehk ei ole parim. See võib olla küll mugavaim, aga mitte tulemusrikas.
Oletame, et soos on olemas laudtee, mis mitte kuhugi ei vii. Ongi selline ringrada. Aga silmaga vaadates tundub see kõige turvalisem, sest siis on kindel, et vähemalt sisse ei vaju. Ja nii võib aastaid selle peal tampida ja loota, et ehk ühel päeval läheb kuskilt ots lahti ja tee paigutub ise väljapääsu suunas. Jabur ju või mis? Äkki on hoopis nii, et väljapääs on olemas küll, kuid see eeldab tuttavast rajast lahtilaskmist, oletame, et alternatiiv asub mätaste vahel, see oleks selline tee, mida saab läbida vaid spetsialisti kaasabil, ei mitte üksinda, vaid igat sammu Temaga konsulteerides ja juhatust vajades. Ja oletame, et see tee läheb läbi selle ringi, nii et kaks korda iga ringi kohta on võimalik ka sellest ringist lahkuda. Ja on võimalik minna ka esiti vales suunas ja varsti laudteega jälle kokku saada, aga see on ajutine probleem...
Ja nüüd siis ongi küsimus, et kaua võib inimestel tee peal ees seista ja neid laudtee pealt ära meelitada?! Kui nemad ei tea täpselt isegi seda, mida nad Jeesuse käest soovivad, siis miks peaksid nad tahtma hüljata oma turvalist rada? Ei saagi ja tegelikult vist ei tohikski. Las kõnnivad, kuni Jumal neile ise ilmub ja need mättad kätte juhatab...
See ilmutus võib muidugi tulla ka pilbaste kaudu, mis kusagil süüdatud on. “Aga ükskord algab aega, kus kõik pirrud kahel otsal lausa löövad lõkendama...” prohveteeris Kalevipoegki. Jumala tuld tahaks oma südame altarile, mitte omatehtut, nagu üks Näoraamatus hetkel ringlev video hoiatab. Õiged tähelepanekud autoril, kummatigi hakkavad aga kommenteerijaist mõned kohe oma foobiaid ja alaväärsust välja elama. Mis on kurb. Ikka on ju kurb, kui beebi koos pesuveega välja visatakse.
"Mida sa tahaksid, et ma sulle teeksin?" Et sellist küsimust kuulda, peaks olema Jeesuse ja Tema sõnaga pidevas kontaktis. Lugesime täna õhtul mu viieaastasega Johannese evangeeliumi algust ja ta õhkas, et "see on ju palju parem, kui kõik muud jutud"! Kuigi samas ei saa salata, esimesed salmid valmistasid kimbatust. "Oot et mismoodi, et oli siis kaks Jumalat või?!" (Sõna oli Jumala juures ja Sõna oli Jumal) ja teine arusaamatus oli "rabi", mis tema jaoks kõlas kui "krabi". Aga kõike muud suudab selles vanuses laps vastu võtta küll, kui Jumal tema (ja ta ema) nõtrustele appi tuleb. Milline õigustus on siis meil Sõna mitte lugeda, meil, kelle vanus vähemalt 3-4 korda kõrgem on?!
Kuulamissoovitusena Stephen Venable "Passion for the Life of Jesus" , märkmed. Aga ju oli terve konverents oma tuntud headuses. Ja seda võib takkajärgi külastada siit: Passion for Jesus.
Ja samas ma ikkagi julgutaksin kõiki minema Jeesuse juurde ja kuulma sedasama küsimust. "Mida Sa tahaksid, et ma sulle teeksin?" Ja seejärel koos ehk mõned variandid läbi arutada. Sest valida on alati raske, sest meil puudub ju ülevaade kogu teekonnast tema pikkuses. Vaid Jumal teab ja näeb. Ning tema võib üksi teada, mis millekski hea on. Ja meie osaks jääb usaldada, samm sammult ÜHTE kindlat mätast otsides...
Tellimine:
Postitused (Atom)