On jõululaupäev. Aasta pimedaim ja valgeim öö. Ja räägime muidugi Jeesuslapsest, kes tuli maailma, valgustama igat inimlast. Sageli loetakse selles kontekstis Johannese evangeeliumi algust. "Ta tuli sellesse, mis Tema oma ja Tema omad ei võtnud Teda vastu". See mõte on kui olnud meie advendiaja saatjaks. Kui Issand tuleb sellesse, mis Tema oma, kas Teda võetakse siis vastu?! Või ei tunta Teda ära? Sest ilmselgelt ei tule ta (veel) Aulise Kuningana, vaid väeti lapse, vangi, haige ja/või vaesena. Ta tuleb ja ilmutab end esiti mitte rikkale ja aulisele, vaid eksprostituudile Maarja Magdaleenale või põlatud karjastele, kelle tunnistust isegi kohus ei arvestanud. Ja ootab, et ülejäänud alanduksid kuulama ja vaatama ja enamgi veel, nägema ja mõistma. Karm.
Ma sain hiljuti annetuse eest tänukirja. Säraval klantspaberil. Olin pisut pettunud. Mõtlesin, et mina tahtsin ju taevasse varandust koguda, miks siis tasu mulle juba maa peal kätte tuuakse?! Aga noh, ju ajastu nõuab sellist asja. Oleme siis tolerantsed. Ja ka selle kaardi peal oli juttu valgusest ja sellest, et Kristuse isikus olev Jumala au võiks ikka eredamalt minu sisse ja minu sees paista. Et mõtlen, et kuidas need kaks asja seotud on? Raha ja valgus? Et mida rohkem raha, seda rohkem valgust? Ja seda eredam valgus? Või mis?
Valgus, mis on muutunud pimeduseks, on eriti pime. Johannese 9:40-41 küsivad variserid Jeesuselt, kas nemadki on pimedad. Jeesus vastas, et kui nad oma pimedust tunnistaksid, siis oleks neil lootust pääseda. Oma valgustatust tunnistades aga jääb nende patt neile. Miks? Sest omatehtud valgus ei lase Tõelist Valgust sisse. Inimloom on ju väga pragmaatiline. Kui miski/keski valgustab ja sooja annab, siis sellest piisab. Olgu see siis mis tahes allikast.
Jumala Valgus annab elu. Seda elu on eriti hea näha vastpöördunud Jumala laste pealt. Nad on innukad, vahetud, siirad, mõnikord lärmakad ja tüütud, aga neis on elu. Ja siis läheb mõni aeg mööda ja need lapsed saavad "korralikuks"-õpivad ära, kuidas käituda, kuidas palvetada, kuidas teatud asju teha ja teisi mitte teha (vähemalt avalikult mitte). Elu läheb küll kaduma, aga nad on saanud "meie sarnaseks", nö korralikeks kristlasteks. Ja siis me sugereerime neile, et neil on valgus ja meil on valgus ja kõik on hästi.
Kuidas siis ikkagi õiget valgust ära tunda? Ma usun, et esimene tunnus on see, et Tõeline Valgus on ebamugav. Vist oli O. Chambers see, kes ütles, et kui Sa pole kunagi ennast Jumala ligiolus ebamugavalt tundnud, siis ilmselt ei ole Sa Teda tundnudki. Üks ammukuuldud näide. Kui Su käed on määrdunud ja ruum on hämar, siis Sa ei märkagi seda mustust. Kui valgust tuleb juurde, muutuvad ka plekid silmnähtavaks. Jumala valgusega on see, et mitte ainult füüsiline mustus paljastub, vaid avalikuks saavad ka meie motiivid, põhimõtted, eelarvamused. Ja Jumal on armukade Jumal, kes ajab meid taga nii kaua, kuni me päriselt Tema omaks saame. Ja nii kerge on arvata, et see, kes meid mingitesse raskustesse juhib, on "hingevaenlane". Vana Testament on väga selge selle koha pealt, et Jumal saadab ka hädasid, selleks, et meid läbi katsuda ja teada saada, mis on südames ja ka selleks, et inimesed hädades Teda otsiksid ja meelt parandaksid.
Õigupoolest, kui lugeda 5 Moosese raamatu õnnistusi ja needusi, siis on mõlemad Jumala rahva vaimuliku olukorra otsene tagajärg. Sõnakuulelikkuse õnnistused ja sõnakuulmatuse needused. Ja samad printsiibid kehtivad ka tänapäeval. Meil on küll isiklik armas osadus Jeesusega tema ristisurma ja ülestõusmise läbi, kuid rahvaste üle mõistetakse ikkagi kohut selle järgi, mida tehtud või tegemata jäetud on. Ja meil Jumala rahvana on üks roll olla vahimeheks, "meheks müüripraos" (Hesekiel) ja kuulata, mida Jumal räägib ja seda siis vahendada. Ja kui olukord meie ümber läheb väljakannatamatuks, tuleks sõrmega näitamise asemel vaadata sissepoole ja mõtiskleda, kus ja mil viisil on meie valgus valevalguseks muutunud.
Tõeline valgus paistab välja. Mäejutluses ütleb Jeesus, et küünalt ei panda vaka alla. Bill Johnson ütles (vt Mõtteid ärkamisest), et kui Tõeline Valgus Sind puudutab, siis Sa muutud valguseks. Jesaja ei ütle ju, et "Tõuse ja mõtiskle!", vaid tõuse ja paista, sest su valgus on tulnud. Ehk teisisõnu, meid pole valgustatud mitte valgustusaja mõistes, et me oleme nüüd nii targad, et suudame mõtelda ja arutleda, mida me kahtlemata suudame, vaid tõeline valgus peab olema praktiline, andma soojust ja valgust ka neile, kes sind kuulevad ja näevad. Vaid Jumala poolt Sulle isiklikult ilmutatud Sõna võib saada elavaks teiste jaoks. Igasugu metoodikal põhinev evangelismgi on ju vaid surnult sündinud hea tahe. Kui lased Jumala Sõnal enda vastu rääkida, ja ei ole unustav kuulja, vaid teed seda, milleks ta sind läkitab, siis saavutab see Sõna Sinu sees ühel hetkel küllastumise ja hakkab Su elust välja voolama. Nii lihtne see ongi.
Tõeline valgus vabastab isekusest ja keskendub teistele. Ma ei räägi siinjuures vaid telefonikõnest haigele sõbrannale ega väikevennale lasteaeda järele minekust. Mäletan, et minu esimeses koguduses räägiti sageli patuvalust hingede pärast ja nuteti ja ahastati palves päästmata maailma pärast. Meil oli üks igatsus olla Jumala kaastöölised, maksku mis maksab. Suurim soov oli olla kasutatud Jumala poolt Tema plaanide ja tahte elluviimisel. Nüüd on see kuidagi taas tahaplaanile jäänud. Vist on see isiklik rahulolu oma päästest, mida nüüdsel ajal enim rõhutatakse. Ehk me oleme muutunud "õnnistuste spetsialisteideks", teame täpselt, mida "vastu saame", kui igal pühapäeva hommikul kirikus käime. Täna kuulsin pereraadiost Augustinuse tsitaati (saade "Käsikäes"), kuidas õnnistused olid teda Jumalast hoopis lahutanud ja ta ei näinud andide tagant enam Andjat.
Et siis: on lõpuajad. Seda me teame ja oleme selle usus vastu võtnud. Nagu sellegi, et lõpuajal tulevad igasugu õnnetused ja hädad ja sõjad ja muud koledused. Loeme Piiblist ja usume. Ja ei tule selle pealegi, et needki on ju vaid 5 Moosese raamatu õnnistuste ja eriti needuste väljendus. Ja veel vähem arvame, et meil on mingi meelevald või vägi seda needust ära hoida.
Mul on oma tõlgendus lõpuaegadele ja sellele, miks keegi aega ega tundi ei tea. Sellepärast ei tea, et aeg sõltub meeleparandusest ja sellest, millal patu mõõt täis saab. Kui ühiskond meie ümber devalveerub kriitilise punktini, siis peab Jumal tulema oma kohtuga ja Jumalata tehtud teod hüvitama vahetusohvriga, et ilmamaa elanikud õiglust õpiksid. Samas jääb Tema armastus püsima ja Ta ootab ikka, et inimesed pöörduksid ja Teda otsiksid. Ja kui me seda ei suuda "heas põlves", siis ei jää muud üle, kui karmimaid võtteid kasutada. Samas lükkab meeleparandus Jumala kohtu kaugemale. Ja just lõpuaegadel on eriti palju hädasid, sest Inimese Poeg ei leia eriti usku, kui Ta auhiilguses tuleb.
Jeremija ütleb lõpuaegadel toimuva ärkamise kohta, et seal päästetud saanud tulevad ja ütlevad, et nende vanematel olid vaid tühised ebajumalad, mida inimesed ise enda jaoks olid teinud. Jeremia 16:19-21. Et just seesama enesepiisav ja enesest ja oma metoodikatest toituv usk, mis on igal ajal selge, kindel, vankumatu. Et jälle taas tsiteeriks Bill Johnsonit ja sedakorda tõlketa. We gotta have signs that make us wonder. The awe has to be restored. If we understand everything about our Christian life, we have an inferior Christian life. There has to be mystery, things you can’t control, can’t explain, can’t understand. Aga selline usk peaks ju Jumalale toetuma ja see nõuaks ehk liiga palju meie tänapäeva ühiskonnas...
Neid printsiipe õpetas Jumal ka Saalomonile templi pühitsemisel 2 Ajaraamatu 7. peatükis (s 11-22). http://www.piibel.net/?&cs=UTF-8&q=2Aj+7 Kusjuures öeldakse väga selgelt, et kui rohutirtsud on kõik ära söönud (e finantssüsteemi alused on hävitatud), tuleb Jumala rahval PÖÖRDUDA JUMALA POOLE ja siis SÄÄSTAB Jumal MAA. Et pole sellist fatalistlikku varianti eriti, et no kui tahab, siis las hävitab, me teame, et nii juhtub. Meile, kellele on pakutud Tõelist Valgust, oodatakse, et me seda kasutaksime, ka teiste hüvanguks.
Õnnistatud jõulu! (Lk 2:32).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar