McQueen- looduslaps, kes kasvanud üles linnakivide keskel. Lastetuba pole olemaski, ta on harjunud kividžunglis ise enda eest võitlema, seega pühendab eesmärk abinõu. Talle meeldib tähelepanu, väline sära, fännid, kõik see, mida võidusõidumaailmal pakkuda on. Ta pole kuri ega õel, lihtsalt hoolimatu. Ta sunnib vana treilerit sõitma öö läbi, kuigi viimane protesteerib, et see on seadusevastane. Tal pole sooja ega külma, et on öösel mõtlematult rikkunud ühe vaese linnakese eluliini, ainsa tee, mis kõiki ühendab. Saaks vaid minema uut bossi kosima. See oleks tema võimalus saada kellekski ka nime poolest. Praegu peab ta esindama roostes autodele mõeldud põrkerauamäärde firmat, mis pole hea ta imidžile. Tema põhikonkurent Mikk Sikk seevastu on end varustanud kleepsudega kõigilt võimalikelt sponsoritelt.
Sally on moodne naine. Porche. Ta on pärit rikaste ja ilusate hulgast. Ta oli nimelt Los Angeleses jurist, elades elu „täiel rinnal“. Aga õnne ega rahuldust see ei toonud. Seetõttu lahkus ta ükskord kodust ja sõitis nii kaua, kuni Radikaribi linnakese lähedal kokku varises. Linnakese elanikud võtsid ta vastu ja aitasid terveks saada. Nüüd kaitseb ta neid kõigest väest, olles linnakese jurist. Aga mitte ainult. Tal on kaasas ka meetodid eelmisest elust, kuidas äri tuleb ajada ja mida selleks ikkagi teha, et päriselt edukas olla. Seda kunsti on ta õpetanud ka linnarahvale, nii et kõik teavad õigeid repliike, mida öelda, kui külalised (alias kliendid) linnakesse tulevad. Kõik on hingega asja juures, muidu nii rahulikud ja ehedad tegelased moonduvad justkui imeväel ja momentaalselt üliveenvateks müügimeesteks. Edu ega rikkust see metoodika aga ei too. Isegi Lincolni hommikusöök ega tasuta maakaart ei suuda 2 ainsat klienti üheks ööks Sally motelli meelitada, teistest veidratest pakkumistest rääkimata.
Kuna vaatamata tema modernistlikule eluhoiakule ja usule meetoditesse on Sallyl olemas murdumise kogemus, siis on ta võimeline nägema kaasautos headust ja tulema sellele kaks sammu vastu, kui see kasvõi ühegi sammu omalt poolt astub (nt "aitäh" ütleb). Ehk teisisõnu, ta tunneb ära õige asja ja näeb McQueenis potentsiaali, Autot suure algustähega. Ta päästab punase kangelase linnaelanike emotsionaalse ahistamise küüsist ja viib loodusesse sõitma, selgitades talle oma unistust ja jagades südamevalu selle pärast, et moodsa aja autod vaid kiirustavad ja kogu ümbritsevast ilust ilma jäävad.
DocHudson – legendaarne võidusõiduauto, kel on kõige rohkem kolvikarikaid ühel hooajal. Samas puksis võidusõidumaailm ta pärast vigastust enda hulgast välja, nii et ta on avalikkuse eest üle 50 aasta varjul olnud. Südames on haavad ning tõsine pettumus võidusõidumaailma pinnapealsuse ja võltssära suhtes. Kui ta näeb lõhutud teed, on ta valmis süüdlast karistama kogu rangusega. Silmates aga kohtusaalis McQueeni on ta valmis teda minema laskma. Sest ta arvab tundvat kollanokast võidusõiduautode hingeelu... tühised ja võltssära peal väljas. Hoolivad vaid iseendast ja oma heaolust.
Kahe kangelase kohtumine muudab aga neid mõlemaid, lükkab tunnetuse piire ja avardab maailmapilti. Süžeeliin sama kui Sean Connery filmis Finding Forrester. Doc on valmis oma võidusõidukummid taas alla panema, avades oma südame ja lükates tahaplaanile nii kaua valitsenud hirmud, südamehaavad ja kibeduse. McQueen õpib aga nii Docilt kui kogu linnakeselt, et tõeline väärtus ei ole kumisevas vasknõus (karikas), vaid tõelise võidusõidu point on kusagil mujal... vana võidusõiduauto Kunni väärikas viimane finišiületus näiteks, mis küll McQueeni enda kindlad võidušansid kustutab.
Mind aga intrigeerib selle loo juures üks muu detail. Kui McQueen öösel paaniliselt oma treilerit taga otsib ja suure maantee asemel 66. maanteele pöörab, siis hirmutab teda šerifi sumps, mis paugub kui püssikuul. Ta võiks seisma jääda ja mõelda, et tulgu, mis tuleb, võtan olukorra eest vastutuse. Aga tema ei taha. Ta kiirustab edasi ja sõidab segi okastraataia ning ka kogu ülejäänud linnakese. Ümber linna rajaja Stanley kuju sõites jääb traat kuju külge kinni, kuid McQueen ei väsi ikkagi. Kuju osutab tugevat vastupanu, aga McQueen on tugevam. Kummide vilisedes pressib ta nii kaua, kuni kuju õhku tõuseb, seejärel asfaltile langeb ja järele vedades tee täiesti segi pöörab.
Olen seda nähes korduvalt mõelnud, et oleks McQueen siis ometi lõpetanud, kui kuju paigast ei liikunud. Siis oleks kõik ju korras olnud. Tee oleks jäänud terveks, midagi väga hullu polnud selleks ajaks veel juhtunud. Ja et „ise oli loll, et õigel aja järele ei jätnud“. Nagu mõni inimene veel, keda isiklikult tunnen. Ise tõmbas endale jama kaela ja pidi linnakest seetõttu nädal aega orjama...
Ent praegu küsin, et kas tõesti? Tõsi, oleks McQueen olnud taiplikum ja küpsem, vähem spontaansem, poleks ta end sisse mässinudki. Linn oleks säilitanud oma status quo. Sally oleks olnud elu lõpuni püüdnud oma unistust meetodite abil ellu viia, kuigi need kasutud olid. Doc oleks jäänud kibestumise kapslisse ja oma südant kõigi eest varjanud. Linnake... no see oleks edasi virelenud ja ilmselt mõne aja pärast välja surnud. McQueen aga oleks edasi olnud pisut tüütu ja ekstsentriline päevakangelane ning kollase ajakirjanduse lemmik, kel fänne ja tähelepanu jalaga segada. Samas sõpradeta, lootuseta, armastuseta. Ainsaks kamraadiks agent Harv, kes ei viitsi isegi telekast tema sõitudele ja võitudele kaasa elada, isiklikust kohalolust rääkimata.
Nüüd aga leiavad mõlemad võidusõiduässad iseenda ja teineteise. Neist saavad partnerid elus ja töös. McQueenil on sõpru ja tõelisi fänne, kes teda armastavad tema enese pärast, terve linnatäis. Ja Sally leiab oma unistuse ja seda mitte ainult unelmate mehe näol. Linnake ärkab taas ellu ning saab „kaardile tagasi“, kui McQueen sinna oma peakorteri toob. Kõigil elanikel on uus elu ning uus lootus paremale ja helgemale tulevikule. Allikas, mis linnakese rajaja Stanley kuju juurest niriseb, annab elu nüüd ka teistele. Sally unistus on täitunud!
Kunagi oli meil seminaris seina peal pilt kurest, kes konna neelab. Konn oli küll juba pea neelatud, kuid hoidis ise kurel kõrist. Pildi allkiri oli „Never Give UP!“ ehk „Ära anna alla!“
Mis siis, kui vana tee kogemata segi pöörad. Vaid esimesed päevad tunduvad lootusetud ja trööstitud. Samas, kui tee katki ei läheks, ei saaks uut ehitadagi. Vähemalt ei nähtaks, et see vajalik oleks.
Mis siis, kui pead kannatlikult enda taga vedama Bessiet, kes on kõike muud kui ihaldusväärne partner. Ilma Bessieta poleks asfaldilaotus seal linnakeses võimalik.
Mis siis, kui pead taluma Doci sapiseid märkusi. Ta ei ole ju pahatahtlik, vaid püüab iseenda viimasest 50 eluaastast sotti saada...
Ja nii edasi. Võitja on see, kes üks kord rohkem püsti tõuseb, kui ta langenud on... Ja kannatustes vastu pidades ja iseenda ning teiste vastu ausaks jäädes on rõõm lõpuks kõigipoolne.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar