3Issanda hääl on vete peal;
auhiilguse Jumal müristab;
Issand on suurte vete peal.
4Issanda hääl kostab võimsasti;
Issanda hääl kostab toredasti. (Ps 29)
Jõuluootuse sõnumis oli kesksel kohal Johannes, kes rahvast meeleparandusele kutsus, et Jeesuslapse vastuvõtmine üleüldse võimalik oleks. Oma sugupõlve seas tundus ta labiilse ja riiaka asotsiaalina. Praegusi jutlusi kuulates võiks arvata, et Johannest tänapäeval kohates kutsuksime ta sisse ja ütleksime: "Sina istu siia paremale kohale" (Jk 2:3). Aga meeleparandus on sama raske tulema, kui 2000 aastat tagasi ja sõnumitoojas ei olegi seega küsimust. Kas me sõnumi vastu võtame?
Jeesus tuli, kui aeg oli täis saanud. Mõnes mõttes oli täis saanud ka juudi rahva patu mõõt. Ja koos sellega valmistas Jumal väljapääsu. Saatis kõigepealt Johannese teed rajama. Siis saatis Jeesuse. Kõik oli selline konspiratiivne värk. Väljastpoolt ei saanud üldse aru, et maailma ajalugu luuakse. Jumala riik pidi tulema seestpidi inimeste südametesse. Kas tänapäeval pole mitte vastupidi?! Jumala riik on väljaspoolt meie ümber. Kristlaseks olemist määravad välised tegurid. See, et käid kirikus, teed ühtesid asju ja jätad teised tegemata. Järgid mingit kokkulepitud käitumismalli jne. Seda muide heidavad meile ette ka "paganad" (või täpsem oleks öelda, "kirikus mittekäivad kristlased", sest ega me ülejäänud ju moslemid pole)--teil kristlastel on vaid väline sära, aga seespool pole suurt midagi. Vaid valelootused ja -ootused. Ja need on tõsised etteheited, mille me muretu galantsusega maha raputame, arvates, et maailm meid "kiusab". Tegelikult osutavad nad kõigile nähtavale tõsiasjale, et kuningas on alasti.
Jeesuse tulek toimus ka Jeruusalemma hävitamisega kontekstis. Kui ta enne ristisurma minekut vaatab Jeruusalemma peale, siis ta nutab selle linna pärast ja templi pärast, mille ehitamiseks ju nii palju aega ja vaeva ja ressursse on kulutatud. Siia ei jää kivi kivi peale... sest te kasutate palvekoda millekski hoopis muuks... Nuttes ütleb Jeesus, et kui sa oleksid ometi ära tundnud oma armukatsumise aja! Kui sa SEL PÄEVAL teaksid, mis sinu rahule tarvis läheb! Aga nüüd on see varjul sinu silmade eest. Ja SEE PÄEV ei ole mitte päev, mil piiramisvall on Jeruusalemma ümber, vaid TÄNA. Tänane päev, kui on veel armuaeg, kui pöördumine toob kaasa Jumala kohtuotsuse pööramise (Jer 18:1-11).
Kui seda ei kuulda, siis tuleb hävitus, mis on Jumala armu väljendus, sest ta tahab meid lahti raputada meie enesepiisavusest ja ebajumalateenistusest. Tänapäeval on selleks meie mõistuseusk, mis Jumala asjad kõik väga selgeks ja hallatavaks tahab teha. Kadunud on salapära, müsteerium, see auhiilgus, millest psalmist räägib. Kõik on selge ja lihtne, mõistusepärane. Ja kui tulevad rasked või keerulised olukorrad meie ellu, siis haarame metoodikate, sammude ja skeemide järele, kindlas veendumuses, et Jumal võib ka neid kasutada (muidugi võib, Tema pole ju piiratud!). Aga tõeline usaldus Jumala vastu on kaduma läinud. See meeleheide, kuidas Iisrael vaenlaste vastu ikka ja jälle võidu sai: Issand, kui Sina ei aita, siis me olemegi vaid rüüstata ja hukkume! Ja kuna lootus on õpitud asjadel ja inimlikel lahendustel, siis on Jumalgi muutunud osaks sellest inimlikust turvasüsteemist. Aga ta on ju Elu Issand ja tahab tagasi seda kohta, mis talle õigusega kuulub ja mida me Talle isegi korduvalt tõotanud oleme.
Ja seega ootab Jumal kannatlikult, et oma rahvale armu anda. Jääb kõrgeks, et halastada. Ikka ootab ta, et meie süda võiks saada nii alandlikuks, et Jeesuslast vastu suudaksime võtta, mitte vaid väliselt, vaid päriselt, nii et ka "paganate" suud lukku jääksid. Jumal on pikameelne ja rikas heldusest. Kui Ta seda "heal päeval" teha ei saa, siis pakub ta oma igavest armastust ka veel siis, kui linn on hävinud ning tempel, mille peale loodeti, purustatud. Rahvas on küüditatud ja jääk tagasi tulnud. Alles siis suudab rahvas tõeliselt vastu võtta seda, mida Jumal neile Jeremija kaudu ütleb (31:3):
3Issand ilmutas ennast mulle kaugelt:
Ma olen sind armastanud igavese armastusega,
seepärast jääb mu osadus sinuga.
Alles siis, enesepiisavuse rusuhunnikul on võimalik kuulda Jumala armu sõnu ja neid vastu võtta. Igas muus olukorras muutuvad need valelootuste ja -ootuste kinnistajaks. Kas tahame nii kaua oodata või oleme valmis ajaloost õppima ja meelt parandama, ahastama ja nutma Jumala ees oma enda ja oma rahva patu pärast? (Joel 2) Tegema eestpalveid, sest päevad on kurjad. Kurjemad kui kunagi varem. Mis sellest, et väliselt oleme ühiskonnas aktsepteeritud.
Eile juhtusin vaatama "Konkskäsi" filmi Robin Williamsiga. Peeter Paan, vabaduse ja igavese lapselikkuse sümbol, oli muutunud "piraadiks", ta tegutses kinnisvaraäris ning võttis üle raskustes firmasid. See oli VÄGA TÄHTIS TÖÖ. Samas ei uskunud ta enam haldjaid ja oli unustanud lendamise. Kuid Konkskäsi röövib ta lapsed ja Smee soovitab Konksule ülimat kättemaksu: Röövi tema laste süda, et nad ei tahagi enam oma isa ja ema. Anna neile kõike seda, mida isa oma tähtsa töö kõrvalt on unustanud anda. Poeg lähebki liimile ja teda on sellest vangist palju keerulisem päästa, kui tütart, kes oma vanemaid ei reeda ja on vangis vaid füüsiliselt. Kõrgem pilotaaž. Usun, et väga paljusid on "Põhja Kuningas" (Tn 11:32) oma libekeelsusega samamoodi endaga kaasa viinud ka meie hulgast.
Kuid Paan PEAB tegutsema, PEAB kuidagi endisaegsesse vormi saama. Tema lapsed on vangis ja surmale määratud. Ka tema endised alamad, kadunud lapsed (Lost Boys) vajavad teda. Peeter Paan on SUNNITUD tegelema oma sisemusega ja leidma üles ELU oma südamest. "Just one happy thought," julgustab Tink teda. Ja selline mõte ei kõlba, et "oh saaks ma juba sellest ebamugavast olukorrast välja!" Tagajärjeks on näoli porri kukkumine. Üles tuleb leida MÕTE, mis TÕELISELT õnnelikuks teeb. Murraksin vist sisse lahtisest uksest, kui välja ütleksin, kellest see mõte meie kristlaste puhul olema peaks?! Aga igal juhul on selle mõtte leidmine ja kalliks pidamine AINUS viis, kuidas me uuesti lennata suudaksime ja vaenlase käest oma lapsed ja oma riigi (oma unistustemaa) päästa saaksime.
Peeter Paan on pärast seda kogemust muudetud mees. Tema prioriteedid on muutunud. Raha ei ole enam tähtsaim tema elus. Ta mõistab, et elu on ainukordne võimalus. Kingitus, mida tuleb kalliks pidada. Massiivne mobiiltelefon, ainus eluliin emamaaga puhkuse ajal Londonis, lendab filmi lõpus juba teist korda aknast välja. Seekord Peeteri enda käe läbi. "Take a tour!" ütleb ta sealjuures teises otsas kannatlikult oodanud jüngrile.
Samamoodi või veel enam on kallis see kingitus, mille Jumal meile Jeesuslapses andis. Elu ja kõike muud sellega koos. Vastu saab teda võtta aga ainult südamesse, mis ei ole kõrge ega iseennast ja oma tähtsaid toimetusi täis. Vahet pole, käid sa kirikus tihti või üldse mitte, oled auline või mitte nii auline töötegija. Kui isegi Peeter Paan võis argitoimetustes unistamisest loobuda ja lendamise unustada, siis mis lootus on meil, täiesti tavalistel inimestel, et meie tiivad kannaksid, kui samamoodi argitoimetustes iseennast ära oleme kaotanud?!
Andku Issand meile armu, et suudaksime vastu võtta Johannese sõnumit: "Kirves on juba puude juurte küljes." Meeleparandus on sama päevakohane kui 2000 aastat tagasi. Ja Issand ootab, et meile armu anda, ning ühel päeval annabki... siis, kui meie seda vastu suudame võtta.
Lõpetuseks tsitaat Allen Hoodi jutlusest Joel: Standing at the Critical Juncture
Have we stopped? Have we paused? The prophet says: "Get in touch with it! Something monumental has happened." The prophet exhorts the community to awake. He says: "Awake, you drunkards! Awake, you, farmers! Awake, you priests and wail!" He says "you MUST ASK the question "What is going on"? And you must let it wake you up and it must move you to the place of intercession, wailing, mourning, weeping. And you must call, in a corporate crisis you must call for a corporate response of intercession, which is commensurate, equal to the crisis. You must shut everything down as usual and you must bring forth a prayer and fasting movement that is birthed in sincerity of heart, not in just a religious reform."
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar