reede, 11. detsember 2009

Meie usu suur ja sügav sisu

Mõtiskledes lõpuaegadest küsib Jeesus, kas Inimese Poeg leiab usku maa pealt, kui ta auhiilguses tuleb. See on minu meelest väga kummaline mure tänapäeval, kus kristlaste hulk ületab miljardi. Või kaks miljardit. Või kui ka ei ületa, siis väga palju on meid igal juhul.

Päevasõna ühes artiklis rõõmustas üks kirjutaja, et kui ta kuuleb kõiki neid õnnetusi, mis maa peal on, siis ta rõõmustab ja mõtleb selle peale, kui palju on Päevasõna lugejaid ja see annab talle lootust. Ehk siis usk kogukonna päästvasse mõjusse. Et ei peaks „üksi“ surema.

Kuidas saada päästetud ja/või usklikuks? Võtad kätte brošüüri „neli tõsiasja“, loed need läbi, aktsepteerid need oma mõistusega ja loed ettekirjutatud palve. Ja oledki päästetud. Siis hakkad käima kirikus ja palvetama ning sõna lugema. Ongi elu lill. Nii siin- kui sealpoolsuses.
Need neli tõsiasja on:
1) Jumal armastab sind
2) Jumal on püha ja ei saa patuse inimesega suhelda
3) Jumal on Kristuses lepitanud maailma enesega
4) Jeesus tuleb isiklikult vastu võtta.

Oletame, et tahate adopteerida lapse. Igale lapsele õpetatakse ära „neli tõsiasja“.
1) Oled vaeslaps
2) On inimesed, kes sind endale tahavad
3) Nad on nõus su eest hoolitsema
4) Sa pead ettekirjutatud read isiklikult pähe õppima ja neile ette lugema. Ja nii iga päev
Siis võid elada nende juures ja süüa nende toitu ja nautida nende tingimusteta armastust.

Kõlab kuidagi kummaline, kas pole, kui inimsuhted redutseerida meetodite ja sammude tasemele. Aga Jumalaga ju PEAB, sest muidu me ei oska ega suuda. Jumal on liiga suur meie jaoks. Tema intellekt on meie omaga võrreldamatu. Kas pole samasugune „kaaluvahe“ ka mitte vastsündinu ja täiskasvanu vahel, ometi ei põhine nende suhe metoodikal, sammudel, teooriatel jm sellistel.

Ei, inimlapse suhe ema või isaga põhineb intuitiivsel armastusel. Ka Jumala suhe inimlapsega on ju samasugune suhe ja toimimise alused peaksid seega samad olema. Intuitiivsed armastuse teod koos õpetusega, kuidas toimida, mida tohib, mida mitte. Ehk intellektiga pole seal suurt midagi peale hakata. Martin Luther olla öelnud, et mõistus on hea sulane, kuid väga halb peremees.


Tõeline usk on ILMUTUSLIK

Keegi ei tunne, kes on Poeg,
kui vaid Isa, ja kes on Isa, kui vaid Poeg, ja kellele Poeg seda
iganes tahab ilmutada." Lk 10:22

Seega võiksime tuhandetele neid patuse palveid ette lugeda ja neid järele ütlema sundida, kuid sellest ei ole kasu. TUNDA saab Jumalat ja Tema poega vaid ilmutuse kaudu. Ehk teisisõnu, see teadmus tuleb VAIMU KAUDU vastu võtta, mitte vaid mõistuse tasemel. Usinamad tsiteerivad kindlasti siinkohal kirjakohta, et „kes iganes hüüab appi Jeesuse nime, päästetakse!“ Jah õige küll, aga mida järgnev salm ütleb?! „Sest SÜDAMEGA (mitte mõistusega) usutakse õiguseks ja suuga tunnistatakse õndsuseks!“ Ehk südameusk, see ja ainult see, maksab midagi Jumala ees. Kõik muu on mõttekõrgistused, mis tõstetakse Jumala elava tunnetuse vastu.


Tõeline usk vajab toimimiseks ÕLI

Oli 10 neitsit. Väljast sarnased. Ei näinud keegi nende anumatesse. Aga mingil hetkel oli vaja õli ja siis osadel oli ja teistel polnud. Et justkui vahepeal polnud lugu ka, kui õlivarud olematud olid.

Kõik me teame, et õli on Püha Vaim ja kui me seda palume, siis saame, sest Isa ei anna madu, kui palume kivi. Ja siis usume, et meil on see olemas, kuigi me seda ei näe, ei tunne ega koge. Ei iseenda sees ega väljas, et meil oleks mõju teiste inimeste eludele... Usume aga mõistusega, et kõik on korras ja kui miski hinge närib, siis teame, et see on „hingevaenlane“. Meie eneseabi õpikud on meile õpetanud ja me lihtsalt teame, et meiega on kõik korras, kui me need neli tõsiasja mõistusest läbi lasime ja siis patuse palve palusime. Ja kirikus usinasti käime ja üritustest osa võtame. Kui keegi „rumal kristlane“ mõnikord avalikult palvetabki tõsimeeli, et „ole mulle patusele armuline“, siis tuleb teda kinnitada, et ta ennast ei süüdistaks ja saatanale maad ei annaks, sest kõik on ju niikuinii juba andestatud.

Ja usume siiralt ja oleme vankumatud oma usus ning valmis lööme maha igaühe, kes meie ilusat pilti rikkuma julgeb tulla. Vaatamata sellele, et väge ei ole, jõudu ei ole, ELU ei ole. On vaid TGIF (Thank God Its Friday!). Saab natuke puhata ja paari päeva pärast uuesti karusellile peale hüpata. Järjekordne sinine esmaspäev... Miks peakski see kõik teisiti olema, kui selles pildis ei ole ei Jumalat ega isiklikku osadust Temaga! Kõik on vaid õpitud inimeste tarkus ja mõistusega jaatamine. Südameusku ei ole ega saagi tulla, kuni me ei taju, et patused oleme ja Jumalat TÕEPOOLEST vajame.

Tsitaat kelleltki tuttavalt: Kusagilt just lugesin, et niikaua kui inimesed ei adu oma ebatäiuslikku (patust) olemust ja ei lepi sellega (me oleme langenud olendid, kes on paradiisist välja aetud), niikaua kui me eitame et oleme süüdi, eksijad, nõrgad jne, ei jõua me tegelikult ise ka oma süvakihtideni (südamesse) ja kuna me ise sinna vaadata ei taha või kõike seda eitame, siis ei saa me ka terveks saada. Me pole ühendust kaotanud mitte ainult Jumalaga, vaid ka iseendaga ja see (patt) kisub meid lahti iseendast ja meie identiteedist. Nõrkuse ja süütunde koorem on nii raske, et kiusatus seda sinnapaika jätta on väga suur. Ja ajamegi iseenda meist välja ja loome kultuuri, kus meil endil enam kohta pole. Saati siis kellelgi teisel.

No kas pole täpne?! Selmet oma õigusega ennast polsterdada, tee ennast haavatavaks Jumalale ja võta vastu see, mida Tema anda tahab. Siis ehk mõistad, et joodik ei ole vaid see, kes viinapudelist lohutust leiab, vaid ka see, keda kannustab edu, mis on samahästi viinaks, mis järjest kangemat ja suuremat kogust nõuab. Overdoos võib tulla mitte ainult pahadest pulbritest vaid ka nt jumalariigi tööst. Baale teenida (ehk VT mõistes "hoorata") saab ka seeläbi, et otsime austust inimestelt ja ei otsi seda austust, mis tuleb üksi Jumalalt.

Ja orjus on orjus ja Jumal ei tee vahet isikute vahel. Joodikud ja hoorad (need ilmselgelt ja väliselt patused) said juba Jeesuse ajal kergemini Jeesust vastu võtta kui omaõiged variserid ja kirjatundjad, kes TEADSID, et neil on kõik hästi. Ja TEADSID, et Jeesuses on kuri vaim. Ja TEADSID, et nemad on Aabrahami lapsed. Nad teadsid ja uskusid KÕIKE, kogu paketti, aga samas ei mõistnud nad midagi ega saanud aru sellestki, et Jumal ise nende keskel käis ja kõneles.

Kui tõepoolest julgeksime koos Jumalaga vaadata oma patust südant, siis on ehk lootust, et lõpeb ära kohtumõistmine, mida Paulus Rooma kirja 2. peatükis nii innukalt hukka mõistab. Sina, kes Sa teed ise sedasama, kuidas sa teise üle kohut mõistad?! Kui me tõesti südamega usuksime ja lambid põleksid õliga, mitte isetehtud tehisvalgusega nagu suur ja uhke lubjatud haud Solaris (vt Valgusest ja varjudest), ei oleks ka nn kristlikku dualismi. Oleks vaid kaks poolust, ühtedel on õli, teistel pole. Ja siis pole vahet, kes on tark ja kes on rumal raamatute poolest või moraali poolest või mille iganes muu poolest. Targad on need, kellel on õli, rumalad need, kes seda isegi igatseda ei oska. Muul polegi tähtsust.

Ja mitte, et siis tarkus tulemata jääks. Aga siis on see juba Jumala tarkus, mis teeb häbi maailma tarkadele. Ehk lihtsad ja õppimatud kalamehed või kokad või lilleseadjad teevad häbi neile, kes aastakümneid tarku „valgustatud“ kirjandusklassikuid on tudeerinud.

Ja õli tee on ainuke tee. Õlita neitsid jäid maha ja neid ei võetud pulma.


Tõeline usk toitub PIIMAST või TAHKEST ROAST

Kui oled harjunud päevast päeva kiirtoitu või võileiba sööma (nt Päevasõna, mis ka justkui toidaks, inglise keeles on see raamatuke lausa „Daily Bread“), siis tundub korraliku söögi söömine ajaraiskamisena. Samuti ei anna see nii kiirelt energiat, kui šokolaad, coca, kohv jne. Tahket rooga peab mäluma hoolega, sest mõni tükk on päris vintske või on hambad alatalitusest kehvaks jäänud. Aga kui tervise pärast siiski otsustad korralikult ja tervislikult toituda, siis läheb aega, et toidust saadav vitamiin ja mineraalaine 'näost' välja hakkaksid paistma. Uus harjumus võtab aega, kohe ei sünni midagi. Tundub, et esialgu läheb kõik hoopis hullemaks, (a la kohvi võõrutusnähud jne...). Ja selle märgin ka ära, et ega mul päevasõna vastu midagi ei ole. See on heaks rosinaks kõigele lisaks, kuid ei saa ega tohi olla eluleiva eest.

Kiirtoit, mida meile nii sageli pakutakse (kopeeritud jutluste kavad, teiste pealt maha­kirjutatud mõtted, jutlused) ei toida, sest neis pole mineraale ja toitaineid, mis oleksid Gourmet toidus, mida Suur Peakokk tahab just sel hetkel meile pakkuda. Kiirtoit valmib kiiresti, sest aega on ju meil oma hobide ja elustandardi ülalhoidmisega teadagi vähe ja kui õli ei ole, ei saa nagunii praadida, tuleb mikrokaga läbi ajada. Ehk pole mõtet seda kuiva panni tulel hoida. See oleks tõesti ajaraiskamine.

Kiirtoitu või ka poolfabrikaate ei soojenda mitte Meistri õpilased, kellel oleks osadus nii Meistri kui ka toiduga (nad paneksid sinna sisse oma "hinge", nagu neis ringkondades räägitakse). Kiirtoitu teevad poolkeelsed lihttöölised. Kõige lõpuks on kiirtoit ebapiibellik. Kusagil ei käsi Jeesus rahvale krõpse ja limonaadi jagada. Ikka tahke roog ja kui seda ei kannata, siis täispiima. Ilma ilmutuseta Sõna jagamine on kurjast, sest me toidame inimeste niigi suuri päid ja jätame nende südame nälga. Jätame nad ilma eluleivast, eluveest ja õlist, mis neid kurjal päeval aitaks ellu jääda. Samas polsterdame nii endid kui neid, kes meid kuulevad, et kõik on hästi, sest MINA TEAN, et on. „Öeldakse „Rahu, rahu“ aga rahu ei ole“, nagu manitsevad meid Vana Testamendi prohvetid.

Samas, kui ei ole väge ega elu ja kõik on selline mõttetu „nühkimine“, tuleks ikkagi seisatada ja otsida, kas meie valgustusaja paradigma meid ikka lõpuaegadel kaitsta ja hoida suudab või suudab seda vaid Jumal üksi?! „Pöördudes ja vaikseks jäädes te pääseksite, rahus ja lootuses oleks teie jõud“ (Jesaja 30:15)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Käsk rõõmustada

     Katkend raamatust:   Samuel Whitfield. "Jüngerlus algab vaatlemisest".  Tõlkinud Kõrberoos UY.  Copyright  © 2023, by OneKing...