Ajaloo õppetunnid

Mitte et ma end ajaloolaseks peaksin. Minu suhe ajalooga on umbes selline nagu Pähklisalu Laura Ingelsil: "History is about dead people". Aga ühtteist olen ikkagi kuulnud. Kõigepealt see ütlus, et "ainus asi, mida me ajaloost õppinud oleme, on see, et me pole midagi õppinud."

Püüame siis pisut õppida. Enne nõukogude okupatsiooni käis ringi üks imelik mees KR -- Karl Reits. Kirikutest visati ta välja, turu peal keegi viskas tomatiga ja viskaja käsi kuivetus jne jne. Lõpuks sai kuuli pähe kartulivagude vahel. Sõnum oli olnud lihtne: PARANDAGE MEELT JA PAASTUGE 2 NÄDALAT RAHVANA. Meie ei võtnud vastu. Tuli okupatsioon. Ju arvati prohvetit kuulates, et "maailm kiusab", sest sõnum oli ebameeldiv. Maailm ei kutsu sind kunagi meeleparandusele, vaid pigem patsutab selja peale, et kõik on ok. Soomes olla ka keegi samasugune ringi käinud samal ajal, nemad aga kuulsid ja tegutsesid. Ja Jumal säästis neid, võttes ära vaid Karjala.

Oma kogemustest võin rääkida sellest, mis juhtus 1990-91. aastal. Sain päästetud 3. jaanuaril 1990. Hakkasin kohe usinasti kirikus käima ja tol ajal oli Tartus võimalik osa võtta millestki pea iga päev. Kodugrupid, piiblitunnid, ülistusõhtud... Algus oli vahva, aga siis hakkas miski nagu häirima ja aru ei saa, mis see on. 8. märtsi hommikul aga näen ühte pilti, et üks suur laev on uppumas, nina üleval nagu Titanic ja meie pastor seisab ainsana ja sirgena seal peal. Teadsin, et pean kohe sellest rääkima, aga õnnestus see mul alles 2 päeva hiljem, laupäeva õhtul. Ma olin ju nii noor kristlane ja eks ma ikka pabistasin ka. Aga ma olin juba väga usinalt oma Vana Testamenti lugenud ja ma teadsin, et selliseid asju ei tohi endale jätta.

Laupäeval käisin pastori lapsi hoidmas ja kui ta mind autoga ühikasse tõi, otsustasin suu avada. Sõnad, mis tulid, olid: "Kapten, sa oled üksi oma hukkuvas laevas!" Ehmatasin koheselt ka ise ja panin vist käe suule ja kartsin, et mis nüüd saab. Midagi ei saanud. Suur mees mu kõrval vajus kössi ja ütles vaikselt: "Nojah, mis siis teha?!" See tunnetus oli mulle antud: vaja oli pärast igat teenistust jääda altari äärde palvele. Ei, ega meil altarit polnudki seal keldris, olid mingid madalad pingid, kus koorid seisid. Pastor küsis veel: Kas tahad kohe hommikul sõna? See oli ennekuulmatu. Hommikuti käisid kantslis vaid aulised vennad ja ei tahtnud minagi mingeid traditsioone rikkuda. Ütlesin, et õhtuste tunnistuste ajal on OK. Ja kutsusin palvele ja rahvas tuli, mingi 30 ringis ehk jäi meid sinna...

Tol ajal olime ju veel N Liidu koosseisus, nii et üheks palveteemaks oli ka vabadus. Aga muidugi ka meie enda pühitsus ja koguduse kasv. Hakkasid juhtuma imed. Inimesed said päästetud, vabastatud. Kogudus kasvas. Siis andis Jumal ka palvetada maa ja rahva eest ning seista müüripraos nagu Hesekiel. Kui tankid 1991. aasta augustis tulid ja läksid, siis me TEADSIME, et selle taga olid ka meie pikad palved.

Viimastel päevadel olen mõtisklenud selle üle, et huvitav, kui me poleks seal sellist palveelu elanud, siis kuidas oleksin ma siis neid tanke mõistnud? Ilmselt nii, et vaata kui tore, tankid tulid ja läksid, Jumal aitas ja me ei pidanud mitte midagi tegema. Nii lahe! Siis ma ju ei teaks, et keegi kuskil palvetas ja palvetas ja palvetas, rünnates taevariiki ja kiskudes seda endale. Ilmselt oli selliseid löögirühmi kuskil veel ja me polnud ainsad. Ja kui ma ise poleks Jumala tegusid ja plaane mõistnud tollel hetkel, oleks saanud aluseks minu tulevastele kogemustele ja otsustele, mille pinnalt ma peaksin Jumala tegusid ära tundma, aga kui alus on vildakas, siis ei saagi ju tunda. Ja nii hellitan ma valelootusi ja elan nende varal. Rahu, rahu, kuigi rahu ei ole.

Mäletan, et suutsime oma palvetega tõepoolest muuta ühiskonda. Kui tankid tulid, siis ütles ühe tüdruku ema, kes teda kogu aeg oli takistanud kirkusse tulemast, et "Kuule, Sina palveta NÜÜD! Ma tean, et Sinu Jumal võib aidata!" See on tüüpiline maailma inimese hoiak. Ma hakkan Jumalat otsima siis, kui ma NÄEN, et häda on käes. Usuinimene teab ette, mis juhtub ja kuidas juhtub ja miks juhtub. Millal juhtub, seda väga hästi ei tea, mingid ajavahemikud ehk. Aga siis, kui sa NÄED, et häda käes on, siis on juba hilja abi otsima hakata. PÕGENEGE! ütleb Jeesus, kui te näete, et Jeruusalemma piiratakse. Ärge jääge sinna kangelast mängima ja kaitsma. Issanda käest on see tulnud ja on imeasi meie silmis. Palves oleks tulnud võidelda, ja hoopis palju varem.

Nüüd on umbes samasugused ajad tulemas nagu enne 1940.ndat aastat. Rahva enesepiisavus on laes, pisut on majanduskriis me tiibu kärpinud, aga pole hullu, tuleb euro ja elu läheb hõisates ülesmäge. Kivirähk ja tema blasfeemia, Püha Vaimu kiriku altari rüvetamine, millele ei järgnenud väga tugevat reaktsiooni ei kiriku seest ega väljast, abortidest ja muust kuritegevusest rääkimata. Oleme harjunud kogudusena selles osas nn. "maailma" peale näpuga näitama. Tegelikult näitavad 4 sõrme tagasi meie peale, ehk nagu ütleb Allen Hood: See on Jumala arm, et ühiskonna väline pale peegeldab koguduse kõlbelist laostumist seestpoolt. Sest muidu ei teaks me sedagi, mida mõned nüüd teavad. Ehk see on MEIE SÜÜ! Jumala kohus algab kogudusest! (1 Pe 4:17) Seega on meil vastutus ühiskonna ees neid oma palvekätel Jumala ette kanda. Ja siis tuleb Jumal ja hakkab muutma inimsüdameid ja probleemid lahenevad iseenesest. Sest maailm näeb, et koguduses on jumalakartus ja see on nakkav, isegi kui sellele vastu töötada, nagu see ema kogu aeg oli teinud.

Nii et meie kallis Eestimaa, mille pärast nii palju pisaraid ja palvehigi kunagi on valatud, on küps kohtumõistmiseks. Ja kuni ei ole piiramisvall Jeruusalemma ümber, on veel mingigi võimalus, et Jumal tuleb, muudab esiti meid, siis meie lähedasi ja siis juba tervet ühiskonda ja see muutus tõrjub tagasi Jumala kohtu. Selleks aga tuleks kuulda pasunahüüdu ja jätta kõik "business as usual" ja võtta Jumalat tõsiselt, vähemalt esimest korda elus, kui Sa seda varem teinud ei ole.
Kui oled, siis ava lihtsalt oma süda ja küsi, "Issand, mida sa tahad, et ma teeksin?!" Ja küll tema siis puhastab sind selle protsessi käigus ja viib edasi, OMA SILMAGA SIND JUHTIDES.

Aga siin on veel üks nüanss. 1990.ndad aastad olid rohkem selline Joeli aeg, kus inimesed veel kuulsid ja kuulasid. Elu oli väga lihtne. Transpordiks rong ja liinibuss, köögis üks kontakt külmkapi jaoks, rohkem kodumasinaid polnudki. Praegu aga elame Jermija ajal. Kõrvadele on kasvanud eesnahk ja elu on läinud niipalju lahedamaks, et mingite pinkide ümber põlvitada, no tänan ei! Kui teenistus, siis olgu vinge. Ja mis saakski juhtuda?! Oleme EL-s, NATOs, jne. Suhteliselt hästi ja turvaliselt läheb. Et nojah, mis seal ikka, vaatame siis, kuidas läheb. Või püüame lugeda ajamärke ja teeme nii, nagu Joeli päevil õpetati... ?!

12Aga veel nüüdki ütleb Issand:
Pöörduge minu poole kõigest südamest,
paastudes, nuttes ja kurtes!

13Käristage lõhki oma süda,
aga mitte oma riided,
ja pöörduge Issanda, oma Jumala poole,
sest tema on armuline ja halastaja,
pika meelega ja rikas heldusest,
ja tema kahetseb kurja!

14Kes teab, vahest ta pöördub ja kahetseb
ja jätab enese järele õnnistuse,
nii et te saate tuua roaohvrit ja joogiohvrit
Issandale, oma Jumalale?

15Puhuge sarve Siionis,
pühitsege paastupüha,
kutsuge kokku pühalik koosolek!

16Koguge rahvas,pühitsege kogudust,
tooge kokku vanemad,koguge lapsed ja imikud,
peigmees tulgu välja oma toast
ja pruut oma kambrist!

17Eeskoja ja altari vahel nutku preestrid,
Issanda teenrid, ja öelgu:
Säästa, Issand,oma rahvast,
ja ära anna oma pärisosa teotuseks, paganaile pilgata!
Miks peaks rahvaste seas öeldama:
Kus on nüüd nende Jumal?"

Kui läksin ettepanekuga kutsuda kokku pühalik meeleparanduskoosolek, vastati, et seda me peame kodus igaüks nagunii tegema. Jah, loomulikult, Jeesus õpetas meile seda oma isikliku usuelu kontekstis... mine kambrisse ja sule uks.

Siin aga on tegemist rahvast ähvardava katastroofiga ja see on kui vaimuliku sõjapidamise õpetus... ÜHISPALVE. Võtmepersoonideks on JUHID ja NENDE ALANDUMINE Issanda ette. Ja lõhki käristada tuleb oma süda, mitte riided, ehk kõik kõnts välja kogu südamest, juhtidest alates, mitte lihtsalt et: paneme ajakavasse ühe teenistuse juurde ja ju siis on OK. Kes suudab ja jaksab inglise keelt lugeda, siis lugege ja/või kuulake Allen Hoodi jutlust Corporate crisis calls for a corporate response, kus needsamad põhimõtted kirjas on. Ta ütleb, et vaja on sellist piibellikku tõlgendamissüsteemi, mis ei keskenduks ainult Jumala armastusele, vaid näeks kogu pühakirja tervikuna. Rist ei teinud Jumala iseloomu tühjaks, ta vaid kinnitas seda (vt Vihas mõtle halastusele!).

Allen selgitab, et on olemas kahte sorti ärkamist. Üks on see, mida me ikka igatseme... too rohkem inimesi, et oleks lõbus ja imed ja kõike paremat. Ja teine on selline ärkamine, mis muudab ühiskonna ja seeläbi tõrjub tagasi Jumala kohtuotsuse. Seda on nimetatud ka "moraalseks ärkamiseks", kus nn "oksendatakse välja oma kaamelid", mitte ei piirduta tilliseemnete lugemisega, et 1 seeme jäi maksmata (a la, polnud bussipiletit ja siis ostsin terve paki ja rebisin sealt uusi pileteid igaks juhuks puruks ja nüüd tunnistan ja olen uhke, et nii tegin). Et just nimelt tunnetame ära, et see mis toimub ühiskonnas on meie endi koguduste peegeldus.

Kui aga sellist moraalset ärkamist ei taheta, tuleb vahetult enne hävitust teistsugune ärkamine, kus inimesed saavad päästetud, aga ühiskond ei muutu. Sellise ärkamise eemärk on vaid jäägi ettevalmistus Taevasse minekuks. Täpselt nagu Ameerika kodusõja ajal oli ärkamine mõlemal pool rindejoont ja hommikul need ärganud tapsid üksteist ja hiljem kritseldasid piiblisalme võidetud majade seintele, ja ikka vaheldumisi. Jumal nõudis nende orjade higi ja verd, keda aastakümneid oli ahistatud. Minu isiklik osadus ei tähenda, et välised olukorrad on kõik parimad ja soodsaimad ja Issand meid igapidi päästab. Allen ütleb, et hommikul võib su osadus olla imearmas ja tunned, kuidas pakatad armastusest, aga õhtul võivad võõrväed nii su pere kui kodu hävitada ja Jumala jaoks ei ole see probleem, sest selle kaudu seatakse jalule Jumala õiglus.
Kurjad teod, mis on alati tehtud ilma Jumalata (ehk risti alt väljast, omast jõust ja oma tarkusega, isegi kui eesmärk on olnud nt koguduses „rahu“ säilitada) tuleb hüvitada oma ja oma laste ja lastelaste verega, kui neid enne just väga spetsiifiliselt risti alla ei too. Nende ohvrite eesmärk ei ole pääste, vaid Jumala õigluse jaluleseadmine... silm silma, hammas hamba vastu ja nendega maa kuritegude eest maksmine.

Lõpetuseks soovitan lugeda Heebrea kirja 4. peatükki ja hoida oma südant paadumast. Praegu on veel armuaeg ja KES TEAB, VÕIB OLLA TA HALASTAB, kui meie KOGU südamest teda otsima hakkame...