Üks perekond me oleme
me üheks saime Jeesuses
Ja eesmärk on meil ühine
ja südame teeb rõõmsaks see,
et kodu taevastes.
See on üks vana aja laul, mis mulle meenus, kui sel nädalal Piiblit lugedes mõtisklesin, mis siis ikkagi on see kõige tähtsam. Perekond... Jumala südame igatsus... Teate küll, kõik need kohad, kus manitsetakse hellad olema üksteise vastu vennaarmastuse poolest jne. Selline praktiline elu kõigis oma nüanssides. Sest kui sa ikka venda enda kõrval armastada ei suuda, siis ega sa Jumalat kah ei armasta, mõtle sa omas mõttes ennast kui tahes hääks.
See UT peremudel pole mitte pelgalt see, et "kannatame ta ära see paar tundi pühapäeva hommikul.", vaid selline vastastikune hoolimine ja lugupidamine, mis kogu maailmale imetluseks on (Jh 13). Huvitav, kui me seda aspekti enam tähele ei pane, kas maksab siis Jumala silmis midagi ka meie isiklik päästetaotlus a la "mina olen patuse palve ära palunud, vähemalt mina saan taevasse...". Kontekstist väljarebitud kirjakohad tõepoolest meile ju kinnitavad, et nii nagu suuga tunnistad ja südames pisut peale usud, siis oledki igavesti õnnis, keegi sind sealt Jumala peopesast enam välja ei rebi.
Ei, tegelikult ma ei taha kuidagi hirmutamisega armastama sundida. A la "lähed põrgusse, kui ei armasta"--mis ometi ju nii ongi Johannnese I kirja järgi. Sest ka see ei töötaks niikuinii. Pigem ehk julgustaks lugema kirjasõna sellest vinklist, kuidas see lihaks saanud armastus meie sees toimima peaks. Ja kui ei toimi, siis teeksime omad järeldused, ehk nagu paarkümmend aastat tagasi öeldi: katsuksime end Sõna valgel läbi.
Ma olen mõelnud, et mis see ikkagi on, miks me oma poegadele nii palju andestada suudame ja nende nõtrusi kanname, samas meestega kooselu ei klapi kohe kuidagi (viitan siin statistikale, kus pooled suhted purunevad). Mul on naaber, kes ootab oma kolmandat last... kolmandalt mehelt. Ja pole ta mingi väga suur erand. Selle, mis Jumal on kokku pannud, lahutame me ilma vaevata järgmisel hetkel lahti, kui suhe mingit pidi pettumust peaks valmistama.
"Maailm ongi selline", ütlete. Aga kuhu neil pöörduda on? Kes neile seda kõikeandestavat, kõikemõistvat armastust modelleeriks? Kogudus? Koguduses paraku kehtib ikka veel Pauluse hoiatus Gl 5:15: "Kui te aga üksteisega purelete ja kisklete, siis vaadake, et te üksteist hoopis alla ei neela!" Ehk siis mööndus sellele, mis just eelmises salmis on öeldud: 14Sest kogu Seadus sisaldub täielikult ühes lauses: "Armasta oma ligimest nagu iseennast!"
Jah, loomulikult võime öelda, et me pole enam seaduse all, aga Kristus on ju Seaduse täitnud. Ja Tema eesmärk on see seadus täita ka meie igaühe sees, et Jumala riik oleks seespidi iga inimese sees. Kui see aga meie seest ei avaldu, ei manifesteeru, seesama ligimesearmastus kõrgeimal tasemel, siis oleks ikka ehk paslik küsida, kas Kristus üldse me südametes elab. Või oleme need, kellele kunagi öeldakse, taganege minust.
Ilma Jumalata sellist armastust produtseerida ei saa, ka siis, kui kogu ihu põletada annaksime või kogu vara ära jagaksime. Jumala Vaim peaks tulema ja meie südameid puudutama, et näeksime, kui kaugel oleme olnud Temast ja Tema plaanidest, kui väga muretsenud oma heaolu ning kui vähe teiste oma eest.
Perekond. Ideaalses perekonnas ei tõrjuta liikmeid, kõik lapsed on ühtmoodi armsad ja kallid, neid juhitakse ja suunatakse nende vajadustest lähtuvalt, neilt nõutakse vastavalt nende võimetele. Seal ei ole haiglast rivaliteeti ega ärapanemist, onupojapoliitikat ega lemmiklapsi. Lastele on selgeks tehtud nende vastutus: nende õigused ja kohustused ja neilt nõutakse selle kohta ka aru. Kellelgi ei lasta domineerida teiste üle, lasteaia paralleeli sisse tuues--suuremad poisid ei tohi väiksematele liiva silma pilduda. Vähemalt ei saaks nad seda teha teadmata, et see vale on ja hiljem selle eest vastust andmata.
Ideaalperes toimib printsiibina andestus, mis tähendab seda, et andestus on täielik ja tingimusteta. Et inimene, kelle vastu eksiti, võib ja suudab täiesti uue lehekülje pöörata, ei hakka eksinut lõpmatuseni "udjama". Täielikust andestusest räägib ka see, kui kõik selle olukorraga seotud vihajuured on südamest hävitataud ja mitte ükski neist vargsi üles ei kasva. Salata püüdev armastus aga on vaid näo ees kena ja malbe... seljataga teeb ta aga kuulmatuid asju.
Ma tean, et Eestimaal on paik, kus selline perekond peaaegu toimib. Kogemata sinna kooslusesse eksinule paistab nende omavaheline armastuseside kaugelt silma. Inimesed selles koosluses pole mitte "kohalejõudnud", vaid pigem "otsijad"--need, kes on mõistnud, et olgugi, et tundub, et palju on juba kätte saadud, suuremad rikkused on veel hoomamata. Et oleme veel alguste alguses. Lisaboonusena toob selline suhtumine olukorra, kus Jumala asjad ei ole enam igavad. Jumal oma mõõtmatu tarkuse, armastuse, pühaduse ja suurusega on saanud meile vaid väga vähe ilmutada. Ja vaid näljane, otsiv süda saab rohkemat vastu võtta.
Kohale jõudnuna, sellistena, kes me usume, et patuse palvet lugenuna on meil kõik juba käes, võime varsti igavuse kätte ära kooleda... pole ju jäänud muud meile, kui seda sama kutset selles samas vormis 52 nädalat aastas neile kuulutada, kes sellest suurest võimalusest midagi ei tea/pea. Ja kurvalt võime möönda siis, et neil on maailmas huvitavam. Ja endale uhkelt vastu rindu taguda, et vaata, kui suure rõõmu meie Jumala igavuse vastu oleme ohverdanud. Ja tunda rõõmu, et see igavlemine saab ühel päeval tasutud. Kui me taevas oleme...
Ehk oleks aeg meil igas paigas üle Eestimaa tõsta käed üles ja möönda, et me ei suuda midagi iseenesest ja kui Jumal appi ei tule, oleme kadunud. Ehk siis annab Jumal liimi, mis meie nurgelisuse ühiseks perekonnaks võib liita. Aitab ehk meie omatehtud sulepatjadest ja karkudest. Kaasa me neid ju viia ei saa. Vaid see, mis südames, tuleb igavikku koos meiega...
pühapäev, 30. oktoober 2011
neljapäev, 20. oktoober 2011
Late for the sky
Just selline laenatud laulusalmi mõte jäi minu jaoks mingit pidi kõlama pärast seda pikka reisi igatsetud sihtkohta. Selline tunne, et reis on ehk nii poolteist - kaks aastat hiljaks jäänud... Iikabod... kuigi mitte päris... Üksikuid piisku ju langeb, mis sest, et suurem sajupilv on sellest paigast juba (või veel) üle läinud...
Samas mõtlemapanevat oli seal nii mõndagi. Konverentsi avas CR, kes rääkis Jeremijast ja tema sõnumist. Et nuttev prohvet ei nuta mitte sellepärast, et keegi teda ei mõista, vaid hoopis sellepärast, et ta süda on ühendatud oma rahva patu pärast nutva Jumala südamega. Selle Jumala, kes vaimuliku ärkamise laineharjal annab Jeremijale sõnumi tulevasest õnnetusest ning mõistab hukka kõik rahuprohvetid, kes ammutavad oma sõnumeid eelnevast lähiajaloost, kus Jumal oli oma rahvast kaitsnud ning ei võta aega olla osaduses Jumalaga, et teada saada, mis tegelikult Jumala südamel on.
MB enesekindlatest "igal ajal igasse paika" sobivatest sõnumitest ei oska ma ausalt öeldes midagi pidada. Samuti ei ole ma kunagi kogenud, mis asi on "boring prayer meeting". Ma ei arva, et uus antikristuse religioon on uus organiseeritud religioon tavamõistes või et Ilmutuse raamatu Paabeli hoor on ajalooline isik. Sama hästi võib ju olla võimalus, kus uueks religiooniks on hoopis consumerism, mille templeid järjest enam ja uhkemaid igas maailma riigis püsti pannakse. Tõeline maailma religioon, mis riigipiire ei tunne, tõeliselt salakaval oma ahvatlustes ja asendustegevustes. Nominaalsus traditsioonilistes religioonides ning õigelt aluselt vargsi libisemine annab neile asendustegevustele vaid hoogu. Selline pigem varjatud on mu meelest olnud kogu inimkonna tõusude ja languste saaga. Ikka nii, et vaid püha jääk mõistab, mis tegelikult toimub ja ülejäänud lähevad massidena hukatuse suunas teekonnal, mis on sillutatud heade kavatsustega.
SH julge proklamatsioon "There is a judge" (meil on olemas kohtumõistja) ongi tegelikult ju ülim rõõmusõnum kannatavale, rõhutud ja orjuses olevale rahvale, kes igatseb oma köidikutest vabaneda. Kohtumõistja ei jäta ühtki vaenamist tähelepanuta ja annab seeläbi ohvritele tagasi väärikuse--"Sa oled VÄÄRT, et ma Sinu eest kätte maksan". Retributiivne õigus eeldab, et keegi peab maksma, olgu see siis vaenaja ise või Kolgata valude mees... Igal juhul ei jää väänatud õigus püsima... Ja no kui meile selline Jeesus ei meeldi, siis pole midagi teha... Ta lihtsalt ei meeldi meile. Ning teistsugust pole ka kusagilt võtta...
LE lõpujutlus oli kui värske sõõm jahutavat vett janunevale hingele. See on ühe lihtsa mehe lugu, kes otsustas Jumalat oma elus tähele panna ja Vaimu puudutustele avatud olla. Seda lugu kuulates mõistad, et kogu elu on hoopis integreeritumalt kootud ühtseks vaibaks, kui me sellest endale aru anname. Kui oled Jumalaga osaduses, siis avastad, et ei ole pisiasju ega juhuslikke detaile, päevgi peab päevale kõnet, miks ei peaks siis Jumala Vaim, kes mu enda südames elab, minuga suhtlema ja mulle seoseid näitama, kui ma vähegi temaga arvestada viitsiksin. Mulle on oma koguduses kõige kõrgemal tasemel kinnitatud, et "Jumal EI SAA Sind kogu aeg juhtida". Lou jutlusi kuulates tuleb vägisi mõte, et ehk Jumal saab KÕIKE, kui ta vähegi tahab. Ja Jumala tahtlikkuse taha pole vist kunagi ükski asi jäänud. Ta on alati "more than willing", meie ei pruugi seda mitte olla.
Tagasiteel hakkasin lugema lühikokkuvõtet Charles Finney sõnumitest, mille olin raamatupoest ostnud--"How to Experience a Revival"--Lihtsalt järgitav retseptikogu. Algab meeleparanduse ja patutunnistuse vajalikkusega. Ja oh imet küll, patutunnistus ei saa ega tohi olla üldine, vaid Finney soovitab lausa võtta valge paberilehe ning kõik ükshaaval üles kirjutada--abiks lehekülgede kaupa patukategooriaid, mille valguses end läbi katsuda--ning meeleparanduse pehmendavates tingimustes muutubki inimlaps avatuks Jumalale ja tema plaanidele. Jälle kuidagi tuttavlik lähenemine, mis tuleb välja, et polegi väga originaalne, vaid hoopis aastasadade taguselt kinnitatud tarkus.
Kokkuvõttes, lootsin ehk sinna minna ja "joobuda ta suu suudlustest". Tegelikult sain hoopis kaineks. Tundus, et Jumal rääkis väga suunatult möödunud kahe aasta olukordadesse ja kinnitas oma tunnetust, millest kinni pidades olin eelnevalt end väga üksildasena tundnud. Tundus, et Ta kutsub mind tagasi avastama muistseid radu ja uurima, mis hea on. Ja kes teab, kui ma sellele kutsele järgin, ehk polegi ma siis hiljaks jäänud, vaid täpselt õigel ajal oma teekonna alguste alguses...
Samas mõtlemapanevat oli seal nii mõndagi. Konverentsi avas CR, kes rääkis Jeremijast ja tema sõnumist. Et nuttev prohvet ei nuta mitte sellepärast, et keegi teda ei mõista, vaid hoopis sellepärast, et ta süda on ühendatud oma rahva patu pärast nutva Jumala südamega. Selle Jumala, kes vaimuliku ärkamise laineharjal annab Jeremijale sõnumi tulevasest õnnetusest ning mõistab hukka kõik rahuprohvetid, kes ammutavad oma sõnumeid eelnevast lähiajaloost, kus Jumal oli oma rahvast kaitsnud ning ei võta aega olla osaduses Jumalaga, et teada saada, mis tegelikult Jumala südamel on.
MB enesekindlatest "igal ajal igasse paika" sobivatest sõnumitest ei oska ma ausalt öeldes midagi pidada. Samuti ei ole ma kunagi kogenud, mis asi on "boring prayer meeting". Ma ei arva, et uus antikristuse religioon on uus organiseeritud religioon tavamõistes või et Ilmutuse raamatu Paabeli hoor on ajalooline isik. Sama hästi võib ju olla võimalus, kus uueks religiooniks on hoopis consumerism, mille templeid järjest enam ja uhkemaid igas maailma riigis püsti pannakse. Tõeline maailma religioon, mis riigipiire ei tunne, tõeliselt salakaval oma ahvatlustes ja asendustegevustes. Nominaalsus traditsioonilistes religioonides ning õigelt aluselt vargsi libisemine annab neile asendustegevustele vaid hoogu. Selline pigem varjatud on mu meelest olnud kogu inimkonna tõusude ja languste saaga. Ikka nii, et vaid püha jääk mõistab, mis tegelikult toimub ja ülejäänud lähevad massidena hukatuse suunas teekonnal, mis on sillutatud heade kavatsustega.
SH julge proklamatsioon "There is a judge" (meil on olemas kohtumõistja) ongi tegelikult ju ülim rõõmusõnum kannatavale, rõhutud ja orjuses olevale rahvale, kes igatseb oma köidikutest vabaneda. Kohtumõistja ei jäta ühtki vaenamist tähelepanuta ja annab seeläbi ohvritele tagasi väärikuse--"Sa oled VÄÄRT, et ma Sinu eest kätte maksan". Retributiivne õigus eeldab, et keegi peab maksma, olgu see siis vaenaja ise või Kolgata valude mees... Igal juhul ei jää väänatud õigus püsima... Ja no kui meile selline Jeesus ei meeldi, siis pole midagi teha... Ta lihtsalt ei meeldi meile. Ning teistsugust pole ka kusagilt võtta...
LE lõpujutlus oli kui värske sõõm jahutavat vett janunevale hingele. See on ühe lihtsa mehe lugu, kes otsustas Jumalat oma elus tähele panna ja Vaimu puudutustele avatud olla. Seda lugu kuulates mõistad, et kogu elu on hoopis integreeritumalt kootud ühtseks vaibaks, kui me sellest endale aru anname. Kui oled Jumalaga osaduses, siis avastad, et ei ole pisiasju ega juhuslikke detaile, päevgi peab päevale kõnet, miks ei peaks siis Jumala Vaim, kes mu enda südames elab, minuga suhtlema ja mulle seoseid näitama, kui ma vähegi temaga arvestada viitsiksin. Mulle on oma koguduses kõige kõrgemal tasemel kinnitatud, et "Jumal EI SAA Sind kogu aeg juhtida". Lou jutlusi kuulates tuleb vägisi mõte, et ehk Jumal saab KÕIKE, kui ta vähegi tahab. Ja Jumala tahtlikkuse taha pole vist kunagi ükski asi jäänud. Ta on alati "more than willing", meie ei pruugi seda mitte olla.
Tagasiteel hakkasin lugema lühikokkuvõtet Charles Finney sõnumitest, mille olin raamatupoest ostnud--"How to Experience a Revival"--Lihtsalt järgitav retseptikogu. Algab meeleparanduse ja patutunnistuse vajalikkusega. Ja oh imet küll, patutunnistus ei saa ega tohi olla üldine, vaid Finney soovitab lausa võtta valge paberilehe ning kõik ükshaaval üles kirjutada--abiks lehekülgede kaupa patukategooriaid, mille valguses end läbi katsuda--ning meeleparanduse pehmendavates tingimustes muutubki inimlaps avatuks Jumalale ja tema plaanidele. Jälle kuidagi tuttavlik lähenemine, mis tuleb välja, et polegi väga originaalne, vaid hoopis aastasadade taguselt kinnitatud tarkus.
Kokkuvõttes, lootsin ehk sinna minna ja "joobuda ta suu suudlustest". Tegelikult sain hoopis kaineks. Tundus, et Jumal rääkis väga suunatult möödunud kahe aasta olukordadesse ja kinnitas oma tunnetust, millest kinni pidades olin eelnevalt end väga üksildasena tundnud. Tundus, et Ta kutsub mind tagasi avastama muistseid radu ja uurima, mis hea on. Ja kes teab, kui ma sellele kutsele järgin, ehk polegi ma siis hiljaks jäänud, vaid täpselt õigel ajal oma teekonna alguste alguses...
reede, 7. oktoober 2011
asjaajaja ja jaamajama...
olen omadele võõraks jäänud
võõrastele omaseks ei saanud
õnneks ees on veel ehk mõned käänud
olen andnud veelgi enam saanud
tõrjutuna tõrjutute hulgas
tuletõrjuja kes küsib tuld
liige pole kuid ma olen hulgas
mis võib ometigi võtta tuld
mitte keegi välja mind ei arva
arvan ära vahel arvan sisse
kullakallis kes sa kullakarva
arvan sind me ajaarvamisse
(Andrus Norak)
******
ajan asja
ajan asja ära
siis ma olen
ilma asjata
asjata on olla
väga paha
oma asja
tagasi ma tahan
asja teen
ehk asjatan
õnneks mitte asjata
nüüd on asi
mitte kasin
asi mis on
minu sees
asi
iseeneses
(Andrus Norak)
Kurb on ajuti... ja siis aitavad mälestuste read... ja on ka süü ning kahjutunne... et ehk jäi midagi tegemata... aga see selleks... Igal juhul selliste kurbuste hetkedel ma lähen ja loen teda, kohe mõnuga... ning siis ajuti tundub, et ta räägib minuga... üle ajasilla... Võtke või see kirjatükk:
Et mis ma öelda tahan. Ei, ma ei arva sugugi, et needsamused seminarid ära tuleks keelata. Vastupidi. Aga ellkõige peaksime ehk igaüks sealt prekontemplatiivselt tasemelt sinna kontemplatiivsele jõudma ja mõningaid strukturaalseid muutusi sisse viima. Isiklikult ja ihuüksinda, alasti Jumala ees. Et siis pärast seda kokku tulla ja küsida, mida Vaim kogudusele ütleb... Aga sinnamaani, tundub, on meil veel pikk tee. Sest nagu ütleb Jesaja: Js 57:10 "Sa väsisid oma paljudest rännakutest, aga sa ei öelnud: "Lootuseta!" Sa leidsid uut elujõudu, sellepärast sa ei nõrkenud." Ju meil senikaua ei olegi väljavaateid. Kuni me ei suuda oma viljatust ära tunda...
liige pole kuid ma olen hulgas mis võib ometigi võtta tuld...
Ja lõppeks veel üks lulla:
kunagi ei ole hilja
külida teistsugust vilja
kõige enam armastada...
kes sa patuunes magad
ärka üles armasta
keda vähegi sa saad
peale hakka oma ihust
oma varbast kõhust pihust
ja kui saad ka ligimest
seda kes on sulle ligi
armasta ja kalliks pea
mis siis sest et pole hea
katku tema pahed vead
sinu arm ja sinu hea
mine siis ja sammud sea
sinna kui Samaaria mees
kust sa leiad hädalisi
mine hoia nende ligi
imeasi – sellel teel
sind üks tuttav ootab eel
http://andrus.wordpress.com/2010/01/31/lulla/
võõrastele omaseks ei saanud
õnneks ees on veel ehk mõned käänud
olen andnud veelgi enam saanud
tõrjutuna tõrjutute hulgas
tuletõrjuja kes küsib tuld
liige pole kuid ma olen hulgas
mis võib ometigi võtta tuld
mitte keegi välja mind ei arva
arvan ära vahel arvan sisse
kullakallis kes sa kullakarva
arvan sind me ajaarvamisse
(Andrus Norak)
******
ajan asja
ajan asja ära
siis ma olen
ilma asjata
asjata on olla
väga paha
oma asja
tagasi ma tahan
asja teen
ehk asjatan
õnneks mitte asjata
nüüd on asi
mitte kasin
asi mis on
minu sees
asi
iseeneses
(Andrus Norak)
Kurb on ajuti... ja siis aitavad mälestuste read... ja on ka süü ning kahjutunne... et ehk jäi midagi tegemata... aga see selleks... Igal juhul selliste kurbuste hetkedel ma lähen ja loen teda, kohe mõnuga... ning siis ajuti tundub, et ta räägib minuga... üle ajasilla... Võtke või see kirjatükk:
Et mis ma öelda tahan. Ei, ma ei arva sugugi, et needsamused seminarid ära tuleks keelata. Vastupidi. Aga ellkõige peaksime ehk igaüks sealt prekontemplatiivselt tasemelt sinna kontemplatiivsele jõudma ja mõningaid strukturaalseid muutusi sisse viima. Isiklikult ja ihuüksinda, alasti Jumala ees. Et siis pärast seda kokku tulla ja küsida, mida Vaim kogudusele ütleb... Aga sinnamaani, tundub, on meil veel pikk tee. Sest nagu ütleb Jesaja: Js 57:10 "Sa väsisid oma paljudest rännakutest, aga sa ei öelnud: "Lootuseta!" Sa leidsid uut elujõudu, sellepärast sa ei nõrkenud." Ju meil senikaua ei olegi väljavaateid. Kuni me ei suuda oma viljatust ära tunda...
liige pole kuid ma olen hulgas mis võib ometigi võtta tuld...
Ja lõppeks veel üks lulla:
kunagi ei ole hilja
külida teistsugust vilja
kõige enam armastada...
kes sa patuunes magad
ärka üles armasta
keda vähegi sa saad
peale hakka oma ihust
oma varbast kõhust pihust
ja kui saad ka ligimest
seda kes on sulle ligi
armasta ja kalliks pea
mis siis sest et pole hea
katku tema pahed vead
sinu arm ja sinu hea
mine siis ja sammud sea
sinna kui Samaaria mees
kust sa leiad hädalisi
mine hoia nende ligi
imeasi – sellel teel
sind üks tuttav ootab eel
http://andrus.wordpress.com/2010/01/31/lulla/
laupäev, 20. august 2011
Mina olin vanglas...
...täna 20 aastat tagasi. Nojah, mitte küll ehk sellel iseseisvuse väljakuulutamise hetkel kell 23.02 enam, aga päeval küll. Hommik leidis meie noortegrupi Viljandi Noortevangla ukse tagant, kuhu meid ei tahetud sisse lasta, sest ikkagi tankid Tallinnas ja nii edasi. Siis aga saabus sinna kui imeväel üks grupp Kanada kristlasi, kellel oli mingi kõrgemat sorti kirjalik luba ja nii meidki nende katte varjus sisse lasti.
Ja nendest aegadest sai siis eriti välismaal hoogsalt tunnistada, kuidas noortegrupi liikmete vanemad ühtäkki pöördusid ja oma lastelt eestpalveid palusid meie maa ja rahva pärast. Seda nädalapikkust lauspalvetamist meenutas kantslist ka meie kirikupea eelmisel pühapäeval ning kutsus rahvast üles olema eestpalvetajateks ning katma meie maad palvetega. Ma ei saanud küll päris täpselt aru, mis selle üleskutse mõte oli, miks lauskate ja miks just nüüd? Sest kas pole meil mitte kuskil kukla taga mõlkumas, et Küll me ennast tubli rahvana kokku võtame, kui järjekordne hädaoht ähvardab.
Me oleme ju tublid! See sõnum jooksis punase niidina presidendi kõnest läbi täna õhtul. Me peaksime uhked olema! Meil on nüüd lõpuks vabadus!!! Ja kindlasti ongi, aga vabadus milleks? Kas oleme seda andi osanud kasutada nii, nagu meie kõigi andide Andja seda omas mõttes määranud on?!
Täna näiteks on meil sõna- nii kirjaliku kui suulise-vabadus. Ja ringi liikudes ründavad mind igal tänavanurgal need roosa-valgekirju posterid-"Naine, KUS KUMM ON?" Ja vaata, et sa seda ikka kaasas kannad ja imestatakse, et kummaline on see, et vaid! 18% eesti naisi peab vajalikuks seda kaasas kanda. Sest lõppude lõpuks, kumm on ikkagi AINUS asi, mis sind aidsi ja muude haiguste eest kaitsta võib.
20 aastat on ühtlasi nii lühike kui ka pikk aeg. Karl Reits prohveteeris kunagi I iseseisvusaja lõpus, et tuleb okupatsioon ja siis uus vabadus, mis samuti väga lühiajaline on. Ja lühiajaline just eelkõige seetõttu, et me, kristlased, seda kuidagi jumalariigi hüvanguks ära ei oska kasutada. Mina usun siiralt, et see, mis sünnib meie ümber (inimeste mõtted, sõnad, teod, hoiakud, arusaamad jne), on koguduse moraalse ja vaimse kõhetumise tulemus. Meile demonstreeritakse väga suurte roosade tähtedega igal päeval, et sool on tuimaks läinud. See on Jumala arm, kui ta laseb meil väljaspool näha, mis meie endi sees toimub. Ja olgu meil siis tarkust mõista ja meelt parandada, mitte teiste üle kohut mõistma tormata.
1,5 aastat varem enne seda saatuslikku päeva, mida täna tähistame, kutsus Jumal meid kogudusena Joeli raamatu kaudu eestpalvele, et võiksime alanduses Jumala ees Tema palet otsida. Kogunesime siis terve kogudusena järelpalvetele ja palvegruppidesse 1,5 aastat... ehk üks paarkümmend inimest. Jumal andis võimsasti oma palve ja anumise vaimu ja imed sündisid ja neid, kes uskusid, lisati meile ikka juurde. Selle praegusel ajal võiks öelda, suhteliselt radikaalse muutuse aluseks sai üks visioon, mille nägin 08. märtsi hommikul 1990. aastal. Aga ma sellest olen ju pikalt juba kirjutanud (http://lepitusamet.blogspot.com/2009/12/ajaloo-oppetunnid.html).
Kirjutanud olen ka sellest, et ilmselt järgmisel korral, kui mingi sarnane lugu juhtub ja meie lühikest vabadust piirama tullakse, arvatakse, et ju sarnasest nädalasest palveahastusest piisab. Aga ei pruugi ju. Kuna visioonis nähtud pastor on nüüdsest manalamees, siis tahtmatult tekib küsimus... kas vaimumaailmas on me laev juba uppunud?! Mul ei ole vastust, aga ma olen tunnetanud, kuidas Jumal kutsub osadusse, järjest sügavamale. Ja seda vaatamata sellele, et ma ise ei oska neist võimalustest ehk täiel määral kinnigi haarata.
See möödundpühapäevane oli üle hulga aja üks tõsiseid väljakutseid esitav jutlus. Samas on ehk suhteliselt mõttetu ärgitada inimesi palvele, ise selleks eeskuju näitamata ja inimesi palvele koondamata. Ühispalve. Ühispalve juhtide eestvedamisel ennekõike või siis mööndusena vähemalt nende vaikival heakskiidul, on see, mida Jumal ootab ajal, mil inimesed on nii segaduses, et peavad oma ainsaks ja suurimaks kaitsjaks õhupallisarnast kummijupatsit! Ühispalve on see, mis Jumala mitmesuguse tarkuse kogudusse tagasi tooks ja avaks väravad, et Aukuningas saaks sisse tulla.
Ma ei tea, miks palveteenistus meie koguduses keelatud on. Mõtlen sellist teenistust, kus lausa keskendutaksegi palvele, kus palve pole pelgalt mingi tüütu lisakohustus, mille paari minutiga lõpus ja alguses korda saab ajada. Tsiteeriti mulle tookord arupärimise peale mäejuttu---et igaüks peab palveks minema oma kambrisse ja ukse sulgema... et koos nagu hästi ei sobigi... Olevat juhatuse otsus, teadis vanempastor ütelda. Aga eks me kõik vastutame oma valikute eest ja saame kord kätte, mida me ihus olles teinud oleme.
Ja ma ei suuda mõista tegelikult ka oma rolli selles ajahetkes siin ja praegu. Kas pressida edasi, tekitades vendadele kimbatust või taanduda ja oodata, mil Jumal ise tuleb. Või põgeneda, emigreeruda, mida iganes... Minna justkui ei saa ja jääda ka nagu ei tahaks. Ja geograafia on nagunii selles võtmes tühine. Jumala rahu on hingeseisund ja seda eriti rännakul olles, mitte mingi füüsiline paik kusagil künkal, kus Issanda auhiilgus olnud on. Ja selles mõttes vastutan samuti mina oma hinge eest. Lõpuni.
Aga head aastapäeva, armas Eesti, neil hetkedel, kui see päev juba loojunud on. Ja olgu meil tarkust kummardada Teda, kes rahvastele rajad ja piirid on seadnud. Teda, kes on teinud ühestainsast terve inimkonna elama kogu ilmamaa peal ning on neile seadnud ettemääratud ajad ja nende asukohtade piirid (Apt 17:26). Kes teab,VÕIB OLLA TA HALASTAB, kui meie KOGU südamest teda otsima hakkame... Kui hakkame...
Ja nendest aegadest sai siis eriti välismaal hoogsalt tunnistada, kuidas noortegrupi liikmete vanemad ühtäkki pöördusid ja oma lastelt eestpalveid palusid meie maa ja rahva pärast. Seda nädalapikkust lauspalvetamist meenutas kantslist ka meie kirikupea eelmisel pühapäeval ning kutsus rahvast üles olema eestpalvetajateks ning katma meie maad palvetega. Ma ei saanud küll päris täpselt aru, mis selle üleskutse mõte oli, miks lauskate ja miks just nüüd? Sest kas pole meil mitte kuskil kukla taga mõlkumas, et Küll me ennast tubli rahvana kokku võtame, kui järjekordne hädaoht ähvardab.
Me oleme ju tublid! See sõnum jooksis punase niidina presidendi kõnest läbi täna õhtul. Me peaksime uhked olema! Meil on nüüd lõpuks vabadus!!! Ja kindlasti ongi, aga vabadus milleks? Kas oleme seda andi osanud kasutada nii, nagu meie kõigi andide Andja seda omas mõttes määranud on?!
Täna näiteks on meil sõna- nii kirjaliku kui suulise-vabadus. Ja ringi liikudes ründavad mind igal tänavanurgal need roosa-valgekirju posterid-"Naine, KUS KUMM ON?" Ja vaata, et sa seda ikka kaasas kannad ja imestatakse, et kummaline on see, et vaid! 18% eesti naisi peab vajalikuks seda kaasas kanda. Sest lõppude lõpuks, kumm on ikkagi AINUS asi, mis sind aidsi ja muude haiguste eest kaitsta võib.
20 aastat on ühtlasi nii lühike kui ka pikk aeg. Karl Reits prohveteeris kunagi I iseseisvusaja lõpus, et tuleb okupatsioon ja siis uus vabadus, mis samuti väga lühiajaline on. Ja lühiajaline just eelkõige seetõttu, et me, kristlased, seda kuidagi jumalariigi hüvanguks ära ei oska kasutada. Mina usun siiralt, et see, mis sünnib meie ümber (inimeste mõtted, sõnad, teod, hoiakud, arusaamad jne), on koguduse moraalse ja vaimse kõhetumise tulemus. Meile demonstreeritakse väga suurte roosade tähtedega igal päeval, et sool on tuimaks läinud. See on Jumala arm, kui ta laseb meil väljaspool näha, mis meie endi sees toimub. Ja olgu meil siis tarkust mõista ja meelt parandada, mitte teiste üle kohut mõistma tormata.
1,5 aastat varem enne seda saatuslikku päeva, mida täna tähistame, kutsus Jumal meid kogudusena Joeli raamatu kaudu eestpalvele, et võiksime alanduses Jumala ees Tema palet otsida. Kogunesime siis terve kogudusena järelpalvetele ja palvegruppidesse 1,5 aastat... ehk üks paarkümmend inimest. Jumal andis võimsasti oma palve ja anumise vaimu ja imed sündisid ja neid, kes uskusid, lisati meile ikka juurde. Selle praegusel ajal võiks öelda, suhteliselt radikaalse muutuse aluseks sai üks visioon, mille nägin 08. märtsi hommikul 1990. aastal. Aga ma sellest olen ju pikalt juba kirjutanud (http://lepitusamet.blogspot.com/2009/12/ajaloo-oppetunnid.html).
Kirjutanud olen ka sellest, et ilmselt järgmisel korral, kui mingi sarnane lugu juhtub ja meie lühikest vabadust piirama tullakse, arvatakse, et ju sarnasest nädalasest palveahastusest piisab. Aga ei pruugi ju. Kuna visioonis nähtud pastor on nüüdsest manalamees, siis tahtmatult tekib küsimus... kas vaimumaailmas on me laev juba uppunud?! Mul ei ole vastust, aga ma olen tunnetanud, kuidas Jumal kutsub osadusse, järjest sügavamale. Ja seda vaatamata sellele, et ma ise ei oska neist võimalustest ehk täiel määral kinnigi haarata.
See möödundpühapäevane oli üle hulga aja üks tõsiseid väljakutseid esitav jutlus. Samas on ehk suhteliselt mõttetu ärgitada inimesi palvele, ise selleks eeskuju näitamata ja inimesi palvele koondamata. Ühispalve. Ühispalve juhtide eestvedamisel ennekõike või siis mööndusena vähemalt nende vaikival heakskiidul, on see, mida Jumal ootab ajal, mil inimesed on nii segaduses, et peavad oma ainsaks ja suurimaks kaitsjaks õhupallisarnast kummijupatsit! Ühispalve on see, mis Jumala mitmesuguse tarkuse kogudusse tagasi tooks ja avaks väravad, et Aukuningas saaks sisse tulla.
Ma ei tea, miks palveteenistus meie koguduses keelatud on. Mõtlen sellist teenistust, kus lausa keskendutaksegi palvele, kus palve pole pelgalt mingi tüütu lisakohustus, mille paari minutiga lõpus ja alguses korda saab ajada. Tsiteeriti mulle tookord arupärimise peale mäejuttu---et igaüks peab palveks minema oma kambrisse ja ukse sulgema... et koos nagu hästi ei sobigi... Olevat juhatuse otsus, teadis vanempastor ütelda. Aga eks me kõik vastutame oma valikute eest ja saame kord kätte, mida me ihus olles teinud oleme.
Ja ma ei suuda mõista tegelikult ka oma rolli selles ajahetkes siin ja praegu. Kas pressida edasi, tekitades vendadele kimbatust või taanduda ja oodata, mil Jumal ise tuleb. Või põgeneda, emigreeruda, mida iganes... Minna justkui ei saa ja jääda ka nagu ei tahaks. Ja geograafia on nagunii selles võtmes tühine. Jumala rahu on hingeseisund ja seda eriti rännakul olles, mitte mingi füüsiline paik kusagil künkal, kus Issanda auhiilgus olnud on. Ja selles mõttes vastutan samuti mina oma hinge eest. Lõpuni.
Aga head aastapäeva, armas Eesti, neil hetkedel, kui see päev juba loojunud on. Ja olgu meil tarkust kummardada Teda, kes rahvastele rajad ja piirid on seadnud. Teda, kes on teinud ühestainsast terve inimkonna elama kogu ilmamaa peal ning on neile seadnud ettemääratud ajad ja nende asukohtade piirid (Apt 17:26). Kes teab,VÕIB OLLA TA HALASTAB, kui meie KOGU südamest teda otsima hakkame... Kui hakkame...
neljapäev, 18. august 2011
Meetoditest ja muust
Käisin mina ühel koolitusel, kus räägiti sellest, kuidas olla mõjusam ja kuidas sellekohaseid meetodeid paremini kasutada. Tundub, et moes on igasugu "trikitamine" --eks ikka selleks, et inimestele personaalselt läheneda ja neid oma mugavustsoonist välja tuua. Ja mida kõike siis välja ei pakuta... alates pulmamängudest ühiselt värvidega mökerdamiseni ning kõike muud küll ka vahepeal. Ja ikkagi meenuvad mulle mu oma ülikooliaegsed loengud, kus nt Peeter Torop tuli, keeras võtmega ukse lahti, lasi tudengid sisse ning hakkas teemast rääkima nii pea, kui uks tudengite tagant sulgus. Sõnapealt täpselt sealt kohast, kust eelmisel korral pooleli jäi. Ei mingit personaalset lähenemist, ei mingit huvi, kas ja kuidas mul läheb, ei mingit trikitamist. Kuid loeng oli mõjus, seda aurat, mis seal valitses, annab taga igatseda veel ka 20 aastat hiljem.
Igatseb muide, ja isegi päris avalikult, ka üks tolleaegne kaastudeng, praegune õppejõud, kes pealinna ülikoolis ei saa tudengeid kuidagi "Tõde ja õigust" lugema. Põhjus lihtne, nii paksud raamatud lihtsalt ei mahu arvestuspunktide aluseks oleva aja arvestusse. Nujah, meilt ei küsinud ju keegi, et kuidas sa vaeseke küll jõuad, Talveti eksamiks 3 päevaga 3 sajandi kogu maailma ehk väliskirjanduse endale selgeks teha. Ja kes ei suutnud/saanud/suvatsenud, need läksid tootvale tööle. Täna enam mitte. Täna "töötame mahajääjateta", nagu ka üks tolleaegne loosung kõlas.
Teisisõnu, praeguseks on olukord muutunud kliendikeskseks. Klient-tudeng ise otsustab, mismoodi ta õppejõuga käitub ja mida ning kui palju omandab. Ja õppejõud toetagu teda nagu oskab/suudab. Distants on kadunud, seda kindlasti, kuid ilmselt on ka paljud õppejõud midagi ära kaotanud, sest aur läheb/peab minema muudele asjadele... Ja see midagi on see sisemine mina, see isiksus, kes ka kõigist neist omaaegsetest õppejõududest välja kiirgas. Mis sest, et osad neist vaid justkui seisid auditooriumi ees, pilk lakke naelutatud. Tekst, mis sealt tuli, innustas, julgustas, kohustas.
Tänapäeva maailmas, kus pakend on tihtipeale tähtsam kui toode ning kus kõik justkui müüki on pandud, ongi ehk välisele kergem keskenduda. Kergem on meetoditega jätta mulje, et ma hoolin ja tahan muutusi, kui see, et ma oma sisemusega tööd teeksin ja oma sisemist inimest ehitan. Kusagil blogides kolades juhtusin peale Toomas Pauli artiklile Pärast pidusöömaaega
Ta ütleb seal, et "igapäevane leib" Meie Isa palves tähendab hingepidet. Aga... Inimesel puuduvad liigsöömist piiravad instinktid. Piirata saaks miski, mis on veel tugevam. Miks suudavad mõned naised figuuri hoida? Sest seks on tugevam tung ja taltsutab söömise naudingut. Sama rolli täitis soov saada õndsaks. Paraku, religioonid on muutunud halastavaks ega nõua taevasse pääsemiseks ihulikku pingutust. Isegi katoliku kirik ootab paastumist vaid suurel reedel."
Ja veel: "Antoine de Saint Exupéry väidab oma romaanis „Tsitadell”, et inimesele on eelkõige tähtis jõu-joonte pinge, milles ta asub, ja tema enese sisemine tugevus, mis sellest tuleneb, ning tema enese sammude kaja ja nõlva kalle, millest mägedes tuleb üles ronida. „Ja kui sellel, kes on suutnud üles ronida, läheb korda käte jõul ja põlvede abil ületada kaljutipp, siis ei saa sa väita, et tema rõõm oleks niisamasugune kui paikse inimese keskpärane rõõm, kes ühel puhkepäeval on oma lõdva ihu vedanud laugja künka lamedale laele ja kõhutab seal rohu peal.”.
Lõpetab ta oma essee aga nii: Muidugi on täiuslikkus kättesaamatu. Sellel pole muud tähendust kui olla täheks, mis teed valgustab. See näitab suunda, kuhupoole liikuda. Kuid liikumisel on mõte ainult siis, kui teel pole moonavarusid, mille juurde sa võid istuma jääda. Sest siis sureb jõuväli, mis ainsana sind virgutab, ja sinust saaks nagu laip.
Aga kui mõni ei tee tähest väljagi, siis tähendab see, et ta tahab maha istuda ja tukkuma jääda. Aga kuhu sa istud? Ja kus kohas sa tukud? Saint-Exupéry küll ei tea puhkepaika. Sest kui mõni paik sind vaimustab, siis on see paik, mille sa oled kätte võitnud. Kuid üks asi on lahinguväli, kus sa tõmbad hinge pärast võitu, hoopis midagi muud aga on, kui sa teed sellest kandetooli, kuhu istuma jäädagi. Ja kui pole täiuslikkust, millega sa siis oma saavutusi võrdled, et nendega rahule jääda? Jeesus ütles enda kohta: „Mina olen eluleib.” Aga keda huvitab mingi „eluleib”, kui kõht on muud head-paremat täis?
Jah, ega tegelikult ei huvitagi ju. Ka vaimulikus elus oleme muutunud klientideks, kes ise endale nö "paketi kokku panevad". Meid huvitab vaid see, et me saaksime paremini toimivateks, kogeksime TT-d (täielikku tervenemist), oleksime edukamad, jõukamad, tervemad. Ehk teisisõnu "paremad kiskjad" ning olles Jeesuselt enesekehtestamise järeltunde võtnud talle siiralt tänulikud, et ta on aidanud meil mitte Tema evangeeliumi järgi elada, nagu kadund Andrus oma blogis kirjutab: Mina ütleks ühte, seda mis oli ja on evangeelium et - te olete au Issanda risti löönud, see oli Peetri Neljapüha sõnum, ainus õige evangeeliumi sõnum. Enam nii ei kuulutata, sest…. meie põlvele ei saa nii öelda sest nemad pole seda sõna otseses mõttes ju teinud. Aga on küll – iga survang, viktimisatsioon, stigmatiseering, sildistamine on Jeesuse ristilööm. See et sa osaled selle ilma rivaliteetides ja lähed iga päev tööle naelad ja haamer kaasas ja silt INRI kotis. See tähendabki seda. Aga me pageme nii kollektiivse kui ka isikliku vastutuse eest ja teeme Jeesusest säärase kes annab meile identiteedi ja enesehinnagu ja läbilöömise ja enesekehtestamise jne jms alal pidevalt igapäiseid järeleaitamistunde ja siis kui saame tublideks kiskjateks ja oleme n.ö. edukad siis oleme me Jeesusele siiralt tänulikud et ta on aidanud meil mitte elada tema Evangeeliumi järele...
Ja Toomas Paulil on õigus. Paastuv või üleüldse vaimulikult edasipürgiv inimene on tänapäeval naeruväärne. Ja pealegi hakkab ka endal peale kaitserefleks: "kuhu sa, loll, ronid, kui teised kõik kenasti leiba luusse lasevad ja sellega rahul on?!" Ja nii ongi mugavam teistega koos (kunagisele) muutmismäele telke püstitada ja sinna igavest piknikku jääda pidama, vaatamata sellele, et kirgas pilv ja auhiilgus sealt ammu lahkunud on.
Lucy Pevensie (Narnia Kroonikad: Prints Caspian) kohtub viimaks Aslaniga, sest kuningate võitlus kurjusega on äärmiselt ebavõrdne ja lootusetu. Lucy ütleb vabanduseks, et ta oleks juba varemgi tulnud, aga teised ei uskunud Aslanisse. Väärikas lõvi küsib, miks oleks see pidanud teda takistama?! Siis küsib Lucy, kas need kõik, kes surid, oleksid jäänud ellu, kui ta oleks varem tulnud? Sellele vastab Jeesuse prototüüp, et seda ei ole võimalik/vaja teada, aga.. see mis tuleb, on kindel. Abi on teel... Aslan ärkab kui Issanda võimas käsivars ja möirgab. Ning seesama üksainus möire vabastab isegi välja puud letargiast. Ning võit, mis alles hiljuti päris mõtlematu oli, on nüüd üpris vaevata saavutatav.
Lõpetuseks üks luuletus, mis kirjutatud 31. juulil inspireerituna oma õpetajast ja juhatajast.
Sa, sõber, lahkund, viimne teekond käidud
Su hauda valvab pelgalt uduloor
On jutud aetud, siinsed teod on tehtud
Sind ülal tervitamas inglikoor
Nüüd uues maailmas, kus õiglus elab,
sa viibida võid igavikuski.
Ei ole seal ei kurbust ega muret,
see siia maailma kõik maha jäi.
Korallid surevad, mis sest! Eks uus päev neile
küll koidab nagu olnud Looja soov
ja igatsedes maad uut, taevast ootab
ju kogu loodu, et võiks olla loov.
Su teekond käidud, mitmeid eri radu
sel teel, kus käänakuid ja kurve sai
Nii orge, mägesid seal ette tuli
kuid siiski siht üks oli vaid
Nüüd lahkund Sa, me südametes elad
ning mälestus ei kustu, jääv on see.
Me, mahajäänud, taotleme vaid seda
et meilgi avaneks see Elu, Tõde, Tee.
Igatseb muide, ja isegi päris avalikult, ka üks tolleaegne kaastudeng, praegune õppejõud, kes pealinna ülikoolis ei saa tudengeid kuidagi "Tõde ja õigust" lugema. Põhjus lihtne, nii paksud raamatud lihtsalt ei mahu arvestuspunktide aluseks oleva aja arvestusse. Nujah, meilt ei küsinud ju keegi, et kuidas sa vaeseke küll jõuad, Talveti eksamiks 3 päevaga 3 sajandi kogu maailma ehk väliskirjanduse endale selgeks teha. Ja kes ei suutnud/saanud/suvatsenud, need läksid tootvale tööle. Täna enam mitte. Täna "töötame mahajääjateta", nagu ka üks tolleaegne loosung kõlas.
Teisisõnu, praeguseks on olukord muutunud kliendikeskseks. Klient-tudeng ise otsustab, mismoodi ta õppejõuga käitub ja mida ning kui palju omandab. Ja õppejõud toetagu teda nagu oskab/suudab. Distants on kadunud, seda kindlasti, kuid ilmselt on ka paljud õppejõud midagi ära kaotanud, sest aur läheb/peab minema muudele asjadele... Ja see midagi on see sisemine mina, see isiksus, kes ka kõigist neist omaaegsetest õppejõududest välja kiirgas. Mis sest, et osad neist vaid justkui seisid auditooriumi ees, pilk lakke naelutatud. Tekst, mis sealt tuli, innustas, julgustas, kohustas.
Tänapäeva maailmas, kus pakend on tihtipeale tähtsam kui toode ning kus kõik justkui müüki on pandud, ongi ehk välisele kergem keskenduda. Kergem on meetoditega jätta mulje, et ma hoolin ja tahan muutusi, kui see, et ma oma sisemusega tööd teeksin ja oma sisemist inimest ehitan. Kusagil blogides kolades juhtusin peale Toomas Pauli artiklile Pärast pidusöömaaega
Ta ütleb seal, et "igapäevane leib" Meie Isa palves tähendab hingepidet. Aga... Inimesel puuduvad liigsöömist piiravad instinktid. Piirata saaks miski, mis on veel tugevam. Miks suudavad mõned naised figuuri hoida? Sest seks on tugevam tung ja taltsutab söömise naudingut. Sama rolli täitis soov saada õndsaks. Paraku, religioonid on muutunud halastavaks ega nõua taevasse pääsemiseks ihulikku pingutust. Isegi katoliku kirik ootab paastumist vaid suurel reedel."
Ja veel: "Antoine de Saint Exupéry väidab oma romaanis „Tsitadell”, et inimesele on eelkõige tähtis jõu-joonte pinge, milles ta asub, ja tema enese sisemine tugevus, mis sellest tuleneb, ning tema enese sammude kaja ja nõlva kalle, millest mägedes tuleb üles ronida. „Ja kui sellel, kes on suutnud üles ronida, läheb korda käte jõul ja põlvede abil ületada kaljutipp, siis ei saa sa väita, et tema rõõm oleks niisamasugune kui paikse inimese keskpärane rõõm, kes ühel puhkepäeval on oma lõdva ihu vedanud laugja künka lamedale laele ja kõhutab seal rohu peal.”.
Lõpetab ta oma essee aga nii: Muidugi on täiuslikkus kättesaamatu. Sellel pole muud tähendust kui olla täheks, mis teed valgustab. See näitab suunda, kuhupoole liikuda. Kuid liikumisel on mõte ainult siis, kui teel pole moonavarusid, mille juurde sa võid istuma jääda. Sest siis sureb jõuväli, mis ainsana sind virgutab, ja sinust saaks nagu laip.
Aga kui mõni ei tee tähest väljagi, siis tähendab see, et ta tahab maha istuda ja tukkuma jääda. Aga kuhu sa istud? Ja kus kohas sa tukud? Saint-Exupéry küll ei tea puhkepaika. Sest kui mõni paik sind vaimustab, siis on see paik, mille sa oled kätte võitnud. Kuid üks asi on lahinguväli, kus sa tõmbad hinge pärast võitu, hoopis midagi muud aga on, kui sa teed sellest kandetooli, kuhu istuma jäädagi. Ja kui pole täiuslikkust, millega sa siis oma saavutusi võrdled, et nendega rahule jääda? Jeesus ütles enda kohta: „Mina olen eluleib.” Aga keda huvitab mingi „eluleib”, kui kõht on muud head-paremat täis?
Jah, ega tegelikult ei huvitagi ju. Ka vaimulikus elus oleme muutunud klientideks, kes ise endale nö "paketi kokku panevad". Meid huvitab vaid see, et me saaksime paremini toimivateks, kogeksime TT-d (täielikku tervenemist), oleksime edukamad, jõukamad, tervemad. Ehk teisisõnu "paremad kiskjad" ning olles Jeesuselt enesekehtestamise järeltunde võtnud talle siiralt tänulikud, et ta on aidanud meil mitte Tema evangeeliumi järgi elada, nagu kadund Andrus oma blogis kirjutab: Mina ütleks ühte, seda mis oli ja on evangeelium et - te olete au Issanda risti löönud, see oli Peetri Neljapüha sõnum, ainus õige evangeeliumi sõnum. Enam nii ei kuulutata, sest…. meie põlvele ei saa nii öelda sest nemad pole seda sõna otseses mõttes ju teinud. Aga on küll – iga survang, viktimisatsioon, stigmatiseering, sildistamine on Jeesuse ristilööm. See et sa osaled selle ilma rivaliteetides ja lähed iga päev tööle naelad ja haamer kaasas ja silt INRI kotis. See tähendabki seda. Aga me pageme nii kollektiivse kui ka isikliku vastutuse eest ja teeme Jeesusest säärase kes annab meile identiteedi ja enesehinnagu ja läbilöömise ja enesekehtestamise jne jms alal pidevalt igapäiseid järeleaitamistunde ja siis kui saame tublideks kiskjateks ja oleme n.ö. edukad siis oleme me Jeesusele siiralt tänulikud et ta on aidanud meil mitte elada tema Evangeeliumi järele...
Ja Toomas Paulil on õigus. Paastuv või üleüldse vaimulikult edasipürgiv inimene on tänapäeval naeruväärne. Ja pealegi hakkab ka endal peale kaitserefleks: "kuhu sa, loll, ronid, kui teised kõik kenasti leiba luusse lasevad ja sellega rahul on?!" Ja nii ongi mugavam teistega koos (kunagisele) muutmismäele telke püstitada ja sinna igavest piknikku jääda pidama, vaatamata sellele, et kirgas pilv ja auhiilgus sealt ammu lahkunud on.
Lucy Pevensie (Narnia Kroonikad: Prints Caspian) kohtub viimaks Aslaniga, sest kuningate võitlus kurjusega on äärmiselt ebavõrdne ja lootusetu. Lucy ütleb vabanduseks, et ta oleks juba varemgi tulnud, aga teised ei uskunud Aslanisse. Väärikas lõvi küsib, miks oleks see pidanud teda takistama?! Siis küsib Lucy, kas need kõik, kes surid, oleksid jäänud ellu, kui ta oleks varem tulnud? Sellele vastab Jeesuse prototüüp, et seda ei ole võimalik/vaja teada, aga.. see mis tuleb, on kindel. Abi on teel... Aslan ärkab kui Issanda võimas käsivars ja möirgab. Ning seesama üksainus möire vabastab isegi välja puud letargiast. Ning võit, mis alles hiljuti päris mõtlematu oli, on nüüd üpris vaevata saavutatav.
Lõpetuseks üks luuletus, mis kirjutatud 31. juulil inspireerituna oma õpetajast ja juhatajast.
Sa, sõber, lahkund, viimne teekond käidud
Su hauda valvab pelgalt uduloor
On jutud aetud, siinsed teod on tehtud
Sind ülal tervitamas inglikoor
Nüüd uues maailmas, kus õiglus elab,
sa viibida võid igavikuski.
Ei ole seal ei kurbust ega muret,
see siia maailma kõik maha jäi.
Korallid surevad, mis sest! Eks uus päev neile
küll koidab nagu olnud Looja soov
ja igatsedes maad uut, taevast ootab
ju kogu loodu, et võiks olla loov.
Su teekond käidud, mitmeid eri radu
sel teel, kus käänakuid ja kurve sai
Nii orge, mägesid seal ette tuli
kuid siiski siht üks oli vaid
Nüüd lahkund Sa, me südametes elad
ning mälestus ei kustu, jääv on see.
Me, mahajäänud, taotleme vaid seda
et meilgi avaneks see Elu, Tõde, Tee.
pühapäev, 24. juuli 2011
In memoriam: Andrus Norak
Armas Andrus, loodan, et Sul seal mint või mis iganes asi töötab, et näed seda lugeda. ;-) Aga usun, et kirgliku blogijana on Sul sellest järelhüüdest hea meel.
Värsked, liiga värsked on need haavad, mille Sinu minek me südametesse on löönud. Ei taha ja ei oskagi neid katta... (Alliksaar) Igatsen, et see võiks olla raputuseks, mis meid, mahajäänuid, Elu Allikale lähemale toob... sellele Allikale, keda Sina nüüdsest katmata palgega imetleda võid...
Mõneti lööb Sinu minek minus lahti ka vanad haavad. Paulusele viidates võin öelda, et olgu mul või kümme tuhat kasvatajat Kristuses, ometi ei ole mul mitut isa, sest Sina sünnitasid mind evangeeliumi läbi. Seega seisan täna, nagu 19 aastat tagasigi, silmitsi tõsiasjaga, et olen taas kaotanud isa. Just Sina olid see, kes oma hoolikalt, kartuse ja värinaga ette valmistatud ja läbipalvetatud jutluste kaudu Jumala mulle ja mu paljudele eakaaslastele mõistetavaks tegi.
Sina olid see, keda võisin inimesi kirikusse kutsudes usaldada, et hiljem ei ole vaja sõnumi pärast piinlikkust tunda--Sinu jalge ees istudes ei pidanud ei ajusid koju jätma ega mõttetargutustesse ära eksima. Sina olid see, kes Issanda varasalvedest meid toitis õigel ajal õige roaga. Sina olid see, kes hoolis oma lammastest kui hea karjane, palvetades meie eest innukalt ja meid kodasid mööda otsides, kui keegi oli rägastikku ära eksinud.
Olid oma koguduse patrioot. Mäletan, et 1990. aastal lubasid Sa mulle kõigi oma jõupingutustega vastu töötama hakata, kui peaksin hakkama osalema Tartusse kristliku seminari koguduse rajamisel. Just see jutuajamine hoiab mind ehk tänagi minemast, kuigi pealtnäha paistab, et jäämiseks pole enam ühtegi põhjust... Ma ei saa, ei suuda, ei taha minna läkitamata. Kodust lihtsalt ei minda niimoodi.
Oma minekut sellestsamast kodust elasid Sa valusalt üle. Ja tean, et õhkasid Isa poole, et ta andestaks neile, kes ei tea, mida nad teevad. Kuigi arvavad teadvat, suure kindlusega teadvat, nagu see aegade algusestki on olnud... Lepitusameti peen kunst saab olla kättesaadav vaid neile, kes iseendast ja sellest ihust Jumala ees keskenedes endale aru annavad. Ja kõikidele pole seda ilmselt antudki...
Siiri ütles eile, et "kõik jäi ju pooleli"... Pooleli jäid vestlused, arutlused, plaanid ja mõttedki... Eks lootsin minagi salamahti, et Issand veel armu annab koos töötada, "ikka koos-käsikäes", nagu räägib ka see laul Vaimus me saanud üheks, mida Sa meie leerikoolis igal nädalal ainsa lauluna laulda lasid. :-) Eks ma lootsin, et neid sõnumeid, mis minu südame kord olid äratanud, saavad veel paljud kuulda. Aga millegipärast nii ei läinud ja vaid Jumal teab, miks ta Sinu just praegu enda juurde kutsus...
Sind jääb igatsema "kaks põlvkonda" lapsi. Vanemad lapsed, kelle algusaastatele ka minul oli võimalik kaasa elada ja kuulda näiteid, mis kõik viitasid sellele, kui väga Sa neid armastasid. Eriti meeldis Sulle jutlustes mõtiskleda oma suhte üle pisikese 3a Rebekaga ja teie omavaheline isa-lapse suhe oli kui elavaks võrdpildiks Jumala armastusest tervele kogudusele.
Ja siis need nooremad, kellest Sa naerulsui eelmisel suvel ütlesid, et "noored on ägedad". Kahju, et nemad Sind vaid nii põgusalt tundma said. Samas on nad ju osa Sinust ning võivad Sind oma eludes edasi kanda. Tunnistasid kord aastaid tagasi, et needsamad nooremad lapsed olid Sulle energiaallikaks, kui pikkadelt tööpäevadelt Tanumale tulid. Rõõmu oli Sul nendest rohkesti.
Sind jäävad mälestama ka Su õpilased seminaridest ning väga paljud väga mitmekesise taustaga inimesed. Kõigile olid Sa kuidagimoodi tähtis, väärtustades Jumala kuju igas üksikisikus, keda kohtasid. Sulle meeldis inimestega suhelda ja Sulle läks korda, mida ja kuidas inimesed mõtlesid. Sa teadsid ja mäletasid, mida Sulle räägiti ja Sa võisid endised ajad tuua detailse täpsusega vestluskaaslaseni. Nii võisid ka teised siseneda Su mälestustesse ja osa saada endistest aegadest.
Jätkata võiks ilmselt lõputult, kuid siinkohal siiski lõpetan. Sinu koht väga paljude kõrval jääb ilmselt pikaks ajaks tühjaks. Tean, et mina ei taha seda tühjust mitte millegagi pealt poolt kinni katta ega muud staffi täis toppida. Olgu see tühi koht me kõigi südametes kui uks või sild igavikku, mis meile ikka taas meenutab, et kõigel on Looja poolt määratud oma aeg ja et meie päevad siin ilmas võivad väga ootamatult otsa lõppeda. Et elaksime täiel rinnal, igat uut päeva Jumala käest kui kingitust vastu võttes. Nii nagu Sina seda tegid...
Kummardun Su ees ja hoian kõrgel lampi, et valgustada Sulle Su teed... (Tagore)
Värsked, liiga värsked on need haavad, mille Sinu minek me südametesse on löönud. Ei taha ja ei oskagi neid katta... (Alliksaar) Igatsen, et see võiks olla raputuseks, mis meid, mahajäänuid, Elu Allikale lähemale toob... sellele Allikale, keda Sina nüüdsest katmata palgega imetleda võid...
Mõneti lööb Sinu minek minus lahti ka vanad haavad. Paulusele viidates võin öelda, et olgu mul või kümme tuhat kasvatajat Kristuses, ometi ei ole mul mitut isa, sest Sina sünnitasid mind evangeeliumi läbi. Seega seisan täna, nagu 19 aastat tagasigi, silmitsi tõsiasjaga, et olen taas kaotanud isa. Just Sina olid see, kes oma hoolikalt, kartuse ja värinaga ette valmistatud ja läbipalvetatud jutluste kaudu Jumala mulle ja mu paljudele eakaaslastele mõistetavaks tegi.
Sina olid see, keda võisin inimesi kirikusse kutsudes usaldada, et hiljem ei ole vaja sõnumi pärast piinlikkust tunda--Sinu jalge ees istudes ei pidanud ei ajusid koju jätma ega mõttetargutustesse ära eksima. Sina olid see, kes Issanda varasalvedest meid toitis õigel ajal õige roaga. Sina olid see, kes hoolis oma lammastest kui hea karjane, palvetades meie eest innukalt ja meid kodasid mööda otsides, kui keegi oli rägastikku ära eksinud.
Olid oma koguduse patrioot. Mäletan, et 1990. aastal lubasid Sa mulle kõigi oma jõupingutustega vastu töötama hakata, kui peaksin hakkama osalema Tartusse kristliku seminari koguduse rajamisel. Just see jutuajamine hoiab mind ehk tänagi minemast, kuigi pealtnäha paistab, et jäämiseks pole enam ühtegi põhjust... Ma ei saa, ei suuda, ei taha minna läkitamata. Kodust lihtsalt ei minda niimoodi.
Oma minekut sellestsamast kodust elasid Sa valusalt üle. Ja tean, et õhkasid Isa poole, et ta andestaks neile, kes ei tea, mida nad teevad. Kuigi arvavad teadvat, suure kindlusega teadvat, nagu see aegade algusestki on olnud... Lepitusameti peen kunst saab olla kättesaadav vaid neile, kes iseendast ja sellest ihust Jumala ees keskenedes endale aru annavad. Ja kõikidele pole seda ilmselt antudki...
Siiri ütles eile, et "kõik jäi ju pooleli"... Pooleli jäid vestlused, arutlused, plaanid ja mõttedki... Eks lootsin minagi salamahti, et Issand veel armu annab koos töötada, "ikka koos-käsikäes", nagu räägib ka see laul Vaimus me saanud üheks, mida Sa meie leerikoolis igal nädalal ainsa lauluna laulda lasid. :-) Eks ma lootsin, et neid sõnumeid, mis minu südame kord olid äratanud, saavad veel paljud kuulda. Aga millegipärast nii ei läinud ja vaid Jumal teab, miks ta Sinu just praegu enda juurde kutsus...
Sind jääb igatsema "kaks põlvkonda" lapsi. Vanemad lapsed, kelle algusaastatele ka minul oli võimalik kaasa elada ja kuulda näiteid, mis kõik viitasid sellele, kui väga Sa neid armastasid. Eriti meeldis Sulle jutlustes mõtiskleda oma suhte üle pisikese 3a Rebekaga ja teie omavaheline isa-lapse suhe oli kui elavaks võrdpildiks Jumala armastusest tervele kogudusele.
Ja siis need nooremad, kellest Sa naerulsui eelmisel suvel ütlesid, et "noored on ägedad". Kahju, et nemad Sind vaid nii põgusalt tundma said. Samas on nad ju osa Sinust ning võivad Sind oma eludes edasi kanda. Tunnistasid kord aastaid tagasi, et needsamad nooremad lapsed olid Sulle energiaallikaks, kui pikkadelt tööpäevadelt Tanumale tulid. Rõõmu oli Sul nendest rohkesti.
Sind jäävad mälestama ka Su õpilased seminaridest ning väga paljud väga mitmekesise taustaga inimesed. Kõigile olid Sa kuidagimoodi tähtis, väärtustades Jumala kuju igas üksikisikus, keda kohtasid. Sulle meeldis inimestega suhelda ja Sulle läks korda, mida ja kuidas inimesed mõtlesid. Sa teadsid ja mäletasid, mida Sulle räägiti ja Sa võisid endised ajad tuua detailse täpsusega vestluskaaslaseni. Nii võisid ka teised siseneda Su mälestustesse ja osa saada endistest aegadest.
Jätkata võiks ilmselt lõputult, kuid siinkohal siiski lõpetan. Sinu koht väga paljude kõrval jääb ilmselt pikaks ajaks tühjaks. Tean, et mina ei taha seda tühjust mitte millegagi pealt poolt kinni katta ega muud staffi täis toppida. Olgu see tühi koht me kõigi südametes kui uks või sild igavikku, mis meile ikka taas meenutab, et kõigel on Looja poolt määratud oma aeg ja et meie päevad siin ilmas võivad väga ootamatult otsa lõppeda. Et elaksime täiel rinnal, igat uut päeva Jumala käest kui kingitust vastu võttes. Nii nagu Sina seda tegid...
Kummardun Su ees ja hoian kõrgel lampi, et valgustada Sulle Su teed... (Tagore)
esmaspäev, 11. juuli 2011
... ja tegemata...
Palju vett on merre voolanud viimasest postitusest alates. Ütleme siis nii, et olen olnud hõivatud mõnede muude asjadega. See pealkiri on nii mõnelgi korral mu juurde tulnud, kuid siiski tundus, et pole nagu eriti midagi uut lisada. Ja ega nüüdki pole vahepeal midagi radikaalset mu elus juhtunud, mis asju täiesti uue nurga alt vaatama sunniks.
Üks igatsus on küll aga kogu selle vahepealse aja jooksul olnud. Et kuidas saada tagasi (või edasi) sinna "joone peale", kus tunned, et voolad koos Kõigekõrgemaga. Kui iga väikseimgi pilt muutub tähendamissõnaks sinu sees ja sa tõepoolest mõistad Ta mõtteid ja suudad jagada Tema südame igastusi, kindlasti mitte täielikult ega täiuslikult, vaid ikka nii palju, kui kanda suudad.
Ja kirjutama edasi peab, sest ei saa ju lõpetada sellise üdini positiivse noodiga: Tehtud! Eile kaubanduskeskuses ringi kõndides köitis mu tähelepanu üks T-särk kirjaga, mis mulle kangesti mu pastorit TP-d meenutas: I know I'm not perfect, but it's scary how close I am. Et seesama tehtud-mentaliteet. Kõik on valmis, kõik on olemas, saaks nüüd teised ka sama heaks, kui mina olen.
Ja võikski mõelda, et kõik paigas on, väliste kriteeriumite järgi vähemalt. Ja kui juhtubki midagi, mis rutiini segi lööb ja justkui kutsuks meid mõtisklema, kas alus on ikka piisavalt tugev, siis on alati kaks valikut... kas keskeneda enesesse ja oma murtuses ja ebatäiuslikkuses meelt parandada või uljalt edasi minna, kogemused (ka need kurvapoolsed) endale headeks ja kasulikeks mõeldes.
Aga Jumal taandub siis sellisest ettevõtmisest ning keerab tunnetuse kraanid kinni. Ja "annab hagu", sulatades ja põletades, et ikka see va räbu eralduks. Ja mõnikord ei anna ka, annab hoopis ooteaja, sest põletamisel pole mõtet... nagu Jesaja ütleb: põletati ja põletati, aga kurjad ei eraldunud.
Taanieli raamatu lõpuosas on hoiatus, et (Tn 12:10) "Paljusid puhastatakse, tehakse valgeks ja sulatatakse, aga õelad teevad õelust ja ükski õel ei mõista seda; aga mõistlikud mõistavad küll." Siin ei saa olla juttu neist objektiivsetest kriteeriumitest, mille alusel tänapäeval kogudus patuseid liigitab... joomine, suitsetamine, abielurikkumine, horoskoobid. Või äkki enam ei liigita? On see ehk 20 aasta tagune temaatika?! Tõepoolest, nüüd võiks vist kõigi nende kohta öelda, et "see nüüd mõni patt"! Ja et "küll Jumal mõistab ja mulle oma armus ja armastuses andestab!"
Ja ikkagi ei ole õelus vaid pelgalt väliste tegude kogum. Eestikeelne sõnagi "õelus" annab edasi eelkõige südame sisemist kurjust. "Õelust tegema" võiks siis tähendada selle kurjuse alusel tegutsemist. Ja ükski õel ei saa sellest aru, et ta õelust teeb. Ainult mõistlikud mõistavad, kuid neid ei kuula keegi, sest üldjuhul on nad vaesed ja positsioonita (Koguja 9:15), prohvetid, kes maad mööda ringi on hulkunud (Hb 11), pole ka oma karjääri tipul enamikule mokka mööda olnud.
Aga need õelad? Mis neist saab? Küll Issand ise nende vastu sõdib. Minu ja meie igaühe kohuseks on jälgida, et meie enda riided valged ja Talle veres pestud oleksid. Kuidas ma seda tean, et on? Eks ikka selle järgi, kas mu elu on prohvetlik tunnistus Jumala armust ja juhtimisest, kas ma mõistan tema juhtimist, olen talle avatud?! Kas ta saab minuga rääkida ja mind suunata?! Saab ta mulle tarkust anda või olen ma juba ise ennast täis? See lihtne kriteerium saabki kaalukeeleks, ei miski muu. Ei pagunid ega ordenid, vaid ainult see, kas Sa kuulsid ta häält ja kuuletusid?
Ja ükski endisaegne seisund ei "päästa"meid, manna peab igal hommikul uus olema, sest Jumala arm on igal hommikul uus. Ja tegelikult saab ilmselt igaüks ideaalselt hästi aru, kas ta hetkel on terava vastuvõtuvõimega või on Jumala juhtimine jäänud kuude või aastate taha. Mulle tuli eile saunas meelde, kuidas Jumal mind sealsamas u aasta tagasi kõnetas ning koos sellega pidin möönma, et ega ta enam nii vabalt mu ellu ei sekku. Mis on kurb...
Selle sekkumisega on muidugi nii, et see on jätkuv ja pidev vaid ainult siis, kui me kuuletume sellele, mida ta meile ütleb. Ja oma targutustega, et no mo meelest on nii ikka prem, pole midagi pääle hakata. Jumala näpunäited on nii mõnigi kord tavaarusaamadele vastu käivad, juhtides meid iseenesest ja oma õigusest lahti laskmisele.
Allen Hood juhtis eile jutlustades tähelepanu sellele, et igal pool, kuhu Abraham ehitas altari, said tema järglased ilmutusi ja kogesid Jumalat. Ja küsis, kas sina püstitad ka altareid, et inimesed sinu lähikonnas võiksid saada ilmutusi. Ja see muidugi tõi mulle meelde juba nüüd pea kahe aasta taguse meie koduse olukorra, kus minu Jumala otsimine täiesti loomulikult mu tollal kolmeaastasele lapsele üle kandus ning ta tõepoolest Jumalat tunnetuslikult kogema hakkas.
Seda ei tohi loomulikult segi ajada kujundava koolitusega, kus me lastele õpetame õigeid vastuseid kõigile küsimustele (pühapäevakoolis on lihtne, kõigi küsimuste vastus ongi Jeesus:-)) ning seejuures käsime neil naeratada ja ilusti käituda. Selline kasvatus annab hiljem tagasilööke ja eestpalvesoove a la "armas usklik ema palub oma joodikust poja eest" jne jne.
Altarid. Et meie kodudes oleksid paigad, kus me otsime Jumalat. Otsime kogu südamest, kõike muud hüljates ja otsides Teda kui kalleimat aaret. Unustades selle, mis taga on, olgu see hea või halb ning sirutudes ettepoole, taevase kutsumise võiduhinna poole Jeesuses Kristuses. Seda soovin nii endale kui Sulle, hea lugeja...
Üks igatsus on küll aga kogu selle vahepealse aja jooksul olnud. Et kuidas saada tagasi (või edasi) sinna "joone peale", kus tunned, et voolad koos Kõigekõrgemaga. Kui iga väikseimgi pilt muutub tähendamissõnaks sinu sees ja sa tõepoolest mõistad Ta mõtteid ja suudad jagada Tema südame igastusi, kindlasti mitte täielikult ega täiuslikult, vaid ikka nii palju, kui kanda suudad.
Ja kirjutama edasi peab, sest ei saa ju lõpetada sellise üdini positiivse noodiga: Tehtud! Eile kaubanduskeskuses ringi kõndides köitis mu tähelepanu üks T-särk kirjaga, mis mulle kangesti mu pastorit TP-d meenutas: I know I'm not perfect, but it's scary how close I am. Et seesama tehtud-mentaliteet. Kõik on valmis, kõik on olemas, saaks nüüd teised ka sama heaks, kui mina olen.
Ja võikski mõelda, et kõik paigas on, väliste kriteeriumite järgi vähemalt. Ja kui juhtubki midagi, mis rutiini segi lööb ja justkui kutsuks meid mõtisklema, kas alus on ikka piisavalt tugev, siis on alati kaks valikut... kas keskeneda enesesse ja oma murtuses ja ebatäiuslikkuses meelt parandada või uljalt edasi minna, kogemused (ka need kurvapoolsed) endale headeks ja kasulikeks mõeldes.
Aga Jumal taandub siis sellisest ettevõtmisest ning keerab tunnetuse kraanid kinni. Ja "annab hagu", sulatades ja põletades, et ikka see va räbu eralduks. Ja mõnikord ei anna ka, annab hoopis ooteaja, sest põletamisel pole mõtet... nagu Jesaja ütleb: põletati ja põletati, aga kurjad ei eraldunud.
Taanieli raamatu lõpuosas on hoiatus, et (Tn 12:10) "Paljusid puhastatakse, tehakse valgeks ja sulatatakse, aga õelad teevad õelust ja ükski õel ei mõista seda; aga mõistlikud mõistavad küll." Siin ei saa olla juttu neist objektiivsetest kriteeriumitest, mille alusel tänapäeval kogudus patuseid liigitab... joomine, suitsetamine, abielurikkumine, horoskoobid. Või äkki enam ei liigita? On see ehk 20 aasta tagune temaatika?! Tõepoolest, nüüd võiks vist kõigi nende kohta öelda, et "see nüüd mõni patt"! Ja et "küll Jumal mõistab ja mulle oma armus ja armastuses andestab!"
Ja ikkagi ei ole õelus vaid pelgalt väliste tegude kogum. Eestikeelne sõnagi "õelus" annab edasi eelkõige südame sisemist kurjust. "Õelust tegema" võiks siis tähendada selle kurjuse alusel tegutsemist. Ja ükski õel ei saa sellest aru, et ta õelust teeb. Ainult mõistlikud mõistavad, kuid neid ei kuula keegi, sest üldjuhul on nad vaesed ja positsioonita (Koguja 9:15), prohvetid, kes maad mööda ringi on hulkunud (Hb 11), pole ka oma karjääri tipul enamikule mokka mööda olnud.
Aga need õelad? Mis neist saab? Küll Issand ise nende vastu sõdib. Minu ja meie igaühe kohuseks on jälgida, et meie enda riided valged ja Talle veres pestud oleksid. Kuidas ma seda tean, et on? Eks ikka selle järgi, kas mu elu on prohvetlik tunnistus Jumala armust ja juhtimisest, kas ma mõistan tema juhtimist, olen talle avatud?! Kas ta saab minuga rääkida ja mind suunata?! Saab ta mulle tarkust anda või olen ma juba ise ennast täis? See lihtne kriteerium saabki kaalukeeleks, ei miski muu. Ei pagunid ega ordenid, vaid ainult see, kas Sa kuulsid ta häält ja kuuletusid?
Ja ükski endisaegne seisund ei "päästa"meid, manna peab igal hommikul uus olema, sest Jumala arm on igal hommikul uus. Ja tegelikult saab ilmselt igaüks ideaalselt hästi aru, kas ta hetkel on terava vastuvõtuvõimega või on Jumala juhtimine jäänud kuude või aastate taha. Mulle tuli eile saunas meelde, kuidas Jumal mind sealsamas u aasta tagasi kõnetas ning koos sellega pidin möönma, et ega ta enam nii vabalt mu ellu ei sekku. Mis on kurb...
Selle sekkumisega on muidugi nii, et see on jätkuv ja pidev vaid ainult siis, kui me kuuletume sellele, mida ta meile ütleb. Ja oma targutustega, et no mo meelest on nii ikka prem, pole midagi pääle hakata. Jumala näpunäited on nii mõnigi kord tavaarusaamadele vastu käivad, juhtides meid iseenesest ja oma õigusest lahti laskmisele.
Allen Hood juhtis eile jutlustades tähelepanu sellele, et igal pool, kuhu Abraham ehitas altari, said tema järglased ilmutusi ja kogesid Jumalat. Ja küsis, kas sina püstitad ka altareid, et inimesed sinu lähikonnas võiksid saada ilmutusi. Ja see muidugi tõi mulle meelde juba nüüd pea kahe aasta taguse meie koduse olukorra, kus minu Jumala otsimine täiesti loomulikult mu tollal kolmeaastasele lapsele üle kandus ning ta tõepoolest Jumalat tunnetuslikult kogema hakkas.
Seda ei tohi loomulikult segi ajada kujundava koolitusega, kus me lastele õpetame õigeid vastuseid kõigile küsimustele (pühapäevakoolis on lihtne, kõigi küsimuste vastus ongi Jeesus:-)) ning seejuures käsime neil naeratada ja ilusti käituda. Selline kasvatus annab hiljem tagasilööke ja eestpalvesoove a la "armas usklik ema palub oma joodikust poja eest" jne jne.
Altarid. Et meie kodudes oleksid paigad, kus me otsime Jumalat. Otsime kogu südamest, kõike muud hüljates ja otsides Teda kui kalleimat aaret. Unustades selle, mis taga on, olgu see hea või halb ning sirutudes ettepoole, taevase kutsumise võiduhinna poole Jeesuses Kristuses. Seda soovin nii endale kui Sulle, hea lugeja...
Tellimine:
Postitused (Atom)