Pikk päevatee hakkab öösse kaduma... Ja mind on väga puudutanud üks vastus, mille e-mailiga sain. Tunnen, et ei saa seda jagamata jätta. See oli Jumala ülim armu ilming minu suhtes, kes ma seda kõige ilmsemat tähendust oma unenäole ei näinud.... Jeesuslaps mu südames tahab kasvada ja nõuab tähelepanu... mina aga topin talle toitu (liigsöömine) ja silikonlutti (asendustegevus e-portaalide ja silikoni ülistava meedia abil), et vaigistada seda last enda sees. Aga las see tekst räägib edasi juba ise... Siin ta on:
Ei ole vahet, et sul kodus telekat pole ja sa seepi ega filme ei vaata. Piisab, kui sul arvuti on olemas. Ja kogu maailm temas. Ja ma ütlen, et pole ka kasu, kui vaataksid-kuulaksid ära kõik kansase ülekanded, kuid ei leia aega olla koos Lapsega sinu sees, kes hüüab appi. Selle Lapsega, kes igatseb Isa järgi.
Meie oleme aga lapsevanemad ja üritame kõik asjad enne tehtud saada, kui hakkame päris asjadega tegelema. Siis aga uups, pole enam last, kes meid vajaks, me oleme ta ära suretanud. Miks on ühiskondlikud ja tööalased ja suhtelised probleemid tähtsamad, kui see, et Laps meie sees karjub? Ja nagu 'üldiselt' tavaks, topime tallegi luti või toitu, mis sellest, et ta kõht on täis ja ta igatseb hoopis olla läheduses, kuulata südamelööke.
Ma lugesin ka hommikul just Estrit. Alguses pidi Ester paluma luba, et juudid võiksid jääda elama ja vaenlased rahvast ei hävitaks. Hiljem pidid nad (ja mitte ÜHE korra!) ise vaenlased hävitama. Kuninga käsul ja imestusel. Kuningas VAATAS PEALT!
-Isa, luba, et me jääksime ellu. Luba, et see LAPS jääks ellu, kes meis elab. Laps, kellele vanemad on kõigeks ja kes ülekõige tahab olla koos oma vanematega.
-Jah, ma hoian Sind, mu laps. Ma kaitsen Sind vaenlase eest. Aga mine! Mine nüüd ja hävita KÕIK vaenlased, kes on koos Sinuga kuningalossis! Mine uuesti, mine teist korda veel!
Aga osad nimetasid ennast juutideks, sest nad kartsid ja ei tahtnud hävitatud saada. Kes need valejuudid minu südames on? Aga vara nad ei võtnud, ainult vaenlastest tahtsid lahti saada. Kas ma olen nõus ka ainult vaenlasest lahti saama või võiks mulle kuuluda ka nt parem töökoht, muid hüvesid, parem elamine? Mida sõjasaaki ma veel tahan? Et ennast peale lahingut uuesti orjastada (kuld, kard, HEAD sõjariistad, naised-lapsed töötajateks)?
Me oleme teinud kõik, mis meie võimuses ja võimaluste piires. Aga Jumalale pole võimalust antud. Mis kasu, et nimi on näoraamatus, kui seda pole Eluraamatus? Mis kasu on uuest ilusast rõivast, kui Isa ette minemiseks see ei kõlba? Mis kasu on tehnika- ja tehnoloogiasajandist, kui loeb ainult lambis olev ÕLI, et valgust saada? Mis sest, et taskulamp on mugavam kaasa kanda. Mis kasu on kirikutest, kui seal pole Jumalat? Kus ta on? Kuhu te olete ta pannud? Kuhu pagendanud? Kust Teda leiab? Teda, kes on 'Mina olen'?
A.
esmaspäev, 12. juuli 2010
Appihüüd III
Olen täna jätkuvalt seisnud Jumala ees ja palunud selgitust unenäos nähtule. Üsna pea tuli paralleel, et see söödavateks lihatükikesteks lõigatud elu on kui Delfi portaal ja muu kollane meedia. Inimene kui selline ei huvita eriti kedagi enam, tähtis on, et saaksime temast ühe kõhutäie; mida „rasvasem“ (skandaalsem), seda parem. Ja neid tükikesi söödetakse ette teatud intervallidega ning väga paeluv on istuda ja oodata järgmist doosi. Kes kellega käib, kes mida ütles, kes mida tegi jne jne. Ja kõrvaltvaatajana teiste eludesse ja isegi saladustesse sisenemine tundub nii süütu, nii kahjutu…
Teine asi, mis veel kõlama jäi, on see, et sedalaadi meelelahutus tuimestab meid täielikult ümbritsevale. Olin öösel „õiglaselt“ pahane ja pettunud, et mind selle „filmi“ ajal segati. Mulle pakkusid intellektuaalset huvi nendes nähtud tekstides produtseeritud kirjanduslikud võtted. Sain kaasa mõelda ja lasta end kaasa viia. See pakkus mulle väljakutset. Mingi appikarje oli täiesti häiriv ja segav faktor, pealegi, see ei saanud olla mulle adresseeritud, sest minu laps kutsub mind pisut teisiti. Ehk siis: võõras mure. Ometi hinges kripeldas ja ma otsustasin (seekord veel) tähele panna ja reageerida. Aga oleks ka võinud ignoreerida ja tegeleda sellega siis, kui on jälle aega ja/või kui see üldse uuesti meelde tuleb.
Armsad, me seisame täna paigas, kus meilt on välja petetud meie esmasünniõigus ning oleme selle vahetanud käegakatsutavate lõbude vastu nendes eelpoolkirjeldatud kolmes kategoorias. Samas, heas ja rõõmsas usus oleme nagu Eesav väljal ja otsime ohvrilooma, mida Isale meeleheaks tuua, teadmata, et keegi teine on kavalusega meid õnnistusest juba ilma jätnud. Ning me ei leia mahti meeleparanduseks, kuigi aeg-ajalt, kui lained üle pea käivad, seda silmapisaratega otsime.
Osvald Tärk olevat nõukogude okupatsiooni alguses öelnud, et „jutlustage puhast elu ja moraali, siis ei saa ükski võim meist jagu!“ Ja ega saanudki. Aleksander Kuum olevat neile, kes metodisti kirikut teistega ühendada tahtsid, toonud näite nöörist, mis, kui tema seda ise kasutaks, ehk paberitele alla kirjutaks, oleks võrdne enesetapuga ja keeldus seda tegemast. Ta saadeti selle eest Siberisse ja Jumal tõi ta sealt peagi tagasi, olles seda talle unenäos veel enne minekut ette öelnud.
Need meie usuisad tunnetasid oma aega. Nad olid Jumala ees olnud kui mehed müüripraos ning tunnetanud Jumala vastuseid eesseisvatele väljakutsetele. Õigesti õpetades päästsid nad nii iseendid kui need, kes neid kuulsid. Nad mõistsid seda paradigmat, kuhu neid asetatud oli. See oli nende aeg ja nende väljakutsed.
Kummatigi ei saa samu lahendusi pakkuda täiesti uues olukorras. Uut veini ei panda vanadesse lähkritesse, sest mõlemad lähevad sel juhul raisku. Usuisade õpetus labastub ja kasu ei ole sellest kuigi palju. Meil ei ole enam välisvaenlast, kes püüaks meid survata. Vaenlane on pigem kavalusega roninud meie südame sügavaimatesse soppidesse ja toimetab seal märkamatult oma hävitustööd. Kuna oleme kord maitsnud taevalist andi ja osa saanud püha rahva pärandist, arvame, et meiega on igavesti kõik hästi. Ning me ei näe ega kuule manitsust, mida heebrea kirja autor meiega jagab, et neid, kes korra on olnud valgustatud ja siis muude asjade poole pöörduvad, on võimatu meeleparandusele tuua. Sest neil on meeles endine auhiilgus ja nad ei pane tähelegi, et pilv (või laegas) juba ammu mujale liikunud on.
Mooses viis rahvast 40 aastat kõrbes, kuid tema ei saanud neid juhtida uues olukorras. Seda pidid tegema Joosua ja Kaaleb. See oli uus paradigma, mis nõudis uut lähenemist. See oli aeg, mis oli täis täiesti teistsuguseid väljakutseid. Ja ka võidud olid teist laadi. Võib olla ei pääsenud Mooses sinna selle pärast, et ta paradigma ei oleks uuele olukorrale vastu pidanud?!
Ka täna on meie ees täiesti uus olukord kui 1950ndatel. Jumala rahvas on hullemini orjuses kui kunagi varem, sest vaenlane on seespidi meie sees. Ema Kogudus aga võitleb ikka vanade vahenditega, rünnates nähtamatut välisvaenlast. Kaitsetud lapsed, kes ta rüpes on, karjuvad Ema appi, kuid Emal on mujalgi tegemist. Teda ei tohi segada, sest ta on intellektuaalselt äratatud ja teda paelub see elu, mida ta elab. Selles on põnevus, selles on intriige, selles on „väge“… küll on ikka võimas, kui kogu maailm su I-podi ära mahub…
Aga kirik on rahvast võõrandunud ja pigem naerualuseks saanud oma lõputu võitlusega välisvaenlase vastu. Kus on tänapäeval uued Kuumad ja Oengod, kes mitte ei mahitaks kogudust inimröövile, vaid oma lugudes sütitaksid jüngreid näidetega, mida tõepoolest ka praktiliselt järgida saab?! Kus on uued Tärgid ja Arderid, kes annaksid kogudusele ja nende juhtidele teada, kuidas ikkagi siin uues olukorras toimetada tuleks?! Ja põhiküsimus: Kus on Arpadi kuningas? Kes on Arpadi kuningas? On ta käsivars lühemaks jäänud või ei taha ta ennast meie rahvale ilmutada?
Jeesus manitseb jüngreid korduvalt, et Jumalal ei ole võimatu ka kividest lapsi ega jüngreid üles tõsta. Kui need, kelledele on antud tõotused ja volitused, selle eesõiguse ära põlgavad, „tuleb juutidele pääste mujalt“, nagu Estri raamatus on öeldud. Jumal äratab üles kõik kivid, keda vähegi äratada annab. Eelija kuub koos topelt osa vaimuga laskub nende peale, kes ammuilma ametlikult juba maha kantud on. Täpselt nii tegi Jumal ka siis, kui esimesed juudikristlased keeldusid paganatele kuulutamast. Jumal võttis ja tõstis üles kõige ebatõenäolisema kandidaadi Sauluse ning täitis teda oma püha kutsega järgida kompromissitult ja täiel rinnal.
Just see saab olema Halastaja Samaarlase lugu uues dimensioonis: Kes on see, kes maaslamava röövitud ja verise (Hs 16) Kristuse pruudi peale halastab ja tema haavad seob (Hs 34) ning talle eluleiba jagab (Jh 7) ning eluveega joodab?! Kes see on? On see preester? On see leviit? Või hoopis põlatud samaarlane?! Neil kõigil on praegu veel võrdne võimalus...
Isa, aita, et meie Ema võiks pöörduda (Ho 2:4-10) ja vaid Sinule truu olla. Issand, tõsta üles oma juhid- uus põlvkond- ja võia neid. Täida neid oma tunnetuse kogu täiusega. Et me oleksime valmis, kui Sina tuled meie maad külastama Ml 3: 19-24.
Teine asi, mis veel kõlama jäi, on see, et sedalaadi meelelahutus tuimestab meid täielikult ümbritsevale. Olin öösel „õiglaselt“ pahane ja pettunud, et mind selle „filmi“ ajal segati. Mulle pakkusid intellektuaalset huvi nendes nähtud tekstides produtseeritud kirjanduslikud võtted. Sain kaasa mõelda ja lasta end kaasa viia. See pakkus mulle väljakutset. Mingi appikarje oli täiesti häiriv ja segav faktor, pealegi, see ei saanud olla mulle adresseeritud, sest minu laps kutsub mind pisut teisiti. Ehk siis: võõras mure. Ometi hinges kripeldas ja ma otsustasin (seekord veel) tähele panna ja reageerida. Aga oleks ka võinud ignoreerida ja tegeleda sellega siis, kui on jälle aega ja/või kui see üldse uuesti meelde tuleb.
Armsad, me seisame täna paigas, kus meilt on välja petetud meie esmasünniõigus ning oleme selle vahetanud käegakatsutavate lõbude vastu nendes eelpoolkirjeldatud kolmes kategoorias. Samas, heas ja rõõmsas usus oleme nagu Eesav väljal ja otsime ohvrilooma, mida Isale meeleheaks tuua, teadmata, et keegi teine on kavalusega meid õnnistusest juba ilma jätnud. Ning me ei leia mahti meeleparanduseks, kuigi aeg-ajalt, kui lained üle pea käivad, seda silmapisaratega otsime.
Osvald Tärk olevat nõukogude okupatsiooni alguses öelnud, et „jutlustage puhast elu ja moraali, siis ei saa ükski võim meist jagu!“ Ja ega saanudki. Aleksander Kuum olevat neile, kes metodisti kirikut teistega ühendada tahtsid, toonud näite nöörist, mis, kui tema seda ise kasutaks, ehk paberitele alla kirjutaks, oleks võrdne enesetapuga ja keeldus seda tegemast. Ta saadeti selle eest Siberisse ja Jumal tõi ta sealt peagi tagasi, olles seda talle unenäos veel enne minekut ette öelnud.
Need meie usuisad tunnetasid oma aega. Nad olid Jumala ees olnud kui mehed müüripraos ning tunnetanud Jumala vastuseid eesseisvatele väljakutsetele. Õigesti õpetades päästsid nad nii iseendid kui need, kes neid kuulsid. Nad mõistsid seda paradigmat, kuhu neid asetatud oli. See oli nende aeg ja nende väljakutsed.
Kummatigi ei saa samu lahendusi pakkuda täiesti uues olukorras. Uut veini ei panda vanadesse lähkritesse, sest mõlemad lähevad sel juhul raisku. Usuisade õpetus labastub ja kasu ei ole sellest kuigi palju. Meil ei ole enam välisvaenlast, kes püüaks meid survata. Vaenlane on pigem kavalusega roninud meie südame sügavaimatesse soppidesse ja toimetab seal märkamatult oma hävitustööd. Kuna oleme kord maitsnud taevalist andi ja osa saanud püha rahva pärandist, arvame, et meiega on igavesti kõik hästi. Ning me ei näe ega kuule manitsust, mida heebrea kirja autor meiega jagab, et neid, kes korra on olnud valgustatud ja siis muude asjade poole pöörduvad, on võimatu meeleparandusele tuua. Sest neil on meeles endine auhiilgus ja nad ei pane tähelegi, et pilv (või laegas) juba ammu mujale liikunud on.
Mooses viis rahvast 40 aastat kõrbes, kuid tema ei saanud neid juhtida uues olukorras. Seda pidid tegema Joosua ja Kaaleb. See oli uus paradigma, mis nõudis uut lähenemist. See oli aeg, mis oli täis täiesti teistsuguseid väljakutseid. Ja ka võidud olid teist laadi. Võib olla ei pääsenud Mooses sinna selle pärast, et ta paradigma ei oleks uuele olukorrale vastu pidanud?!
Ka täna on meie ees täiesti uus olukord kui 1950ndatel. Jumala rahvas on hullemini orjuses kui kunagi varem, sest vaenlane on seespidi meie sees. Ema Kogudus aga võitleb ikka vanade vahenditega, rünnates nähtamatut välisvaenlast. Kaitsetud lapsed, kes ta rüpes on, karjuvad Ema appi, kuid Emal on mujalgi tegemist. Teda ei tohi segada, sest ta on intellektuaalselt äratatud ja teda paelub see elu, mida ta elab. Selles on põnevus, selles on intriige, selles on „väge“… küll on ikka võimas, kui kogu maailm su I-podi ära mahub…
Aga kirik on rahvast võõrandunud ja pigem naerualuseks saanud oma lõputu võitlusega välisvaenlase vastu. Kus on tänapäeval uued Kuumad ja Oengod, kes mitte ei mahitaks kogudust inimröövile, vaid oma lugudes sütitaksid jüngreid näidetega, mida tõepoolest ka praktiliselt järgida saab?! Kus on uued Tärgid ja Arderid, kes annaksid kogudusele ja nende juhtidele teada, kuidas ikkagi siin uues olukorras toimetada tuleks?! Ja põhiküsimus: Kus on Arpadi kuningas? Kes on Arpadi kuningas? On ta käsivars lühemaks jäänud või ei taha ta ennast meie rahvale ilmutada?
Jeesus manitseb jüngreid korduvalt, et Jumalal ei ole võimatu ka kividest lapsi ega jüngreid üles tõsta. Kui need, kelledele on antud tõotused ja volitused, selle eesõiguse ära põlgavad, „tuleb juutidele pääste mujalt“, nagu Estri raamatus on öeldud. Jumal äratab üles kõik kivid, keda vähegi äratada annab. Eelija kuub koos topelt osa vaimuga laskub nende peale, kes ammuilma ametlikult juba maha kantud on. Täpselt nii tegi Jumal ka siis, kui esimesed juudikristlased keeldusid paganatele kuulutamast. Jumal võttis ja tõstis üles kõige ebatõenäolisema kandidaadi Sauluse ning täitis teda oma püha kutsega järgida kompromissitult ja täiel rinnal.
Just see saab olema Halastaja Samaarlase lugu uues dimensioonis: Kes on see, kes maaslamava röövitud ja verise (Hs 16) Kristuse pruudi peale halastab ja tema haavad seob (Hs 34) ning talle eluleiba jagab (Jh 7) ning eluveega joodab?! Kes see on? On see preester? On see leviit? Või hoopis põlatud samaarlane?! Neil kõigil on praegu veel võrdne võimalus...
Isa, aita, et meie Ema võiks pöörduda (Ho 2:4-10) ja vaid Sinule truu olla. Issand, tõsta üles oma juhid- uus põlvkond- ja võia neid. Täida neid oma tunnetuse kogu täiusega. Et me oleksime valmis, kui Sina tuled meie maad külastama Ml 3: 19-24.
Appihüüd II
Jätkan eelmist postitust, kus püüdsin arutleda, miks ma nägin sellist und, nagu nägin ja mida see minu ja sinu jaoks tähendada võiks.
Surma Vaim
Minul oli kooliajal unistus, mis oli pinginaabriga ühine. Tahtsime saada kriminaaluurijateks. Õppematerjalideks kasutasime kõikvõimalikke krimkasid, nt M. Roizmani Toimik nr. 306. Edaspidi, kuni üsna viimase ajani välja olid mu lemmikuteks kõikvõimalikud Agatha Christie'd, NCSId, CSId, jne, ka kodumaised Kelgukoerad või Ohtlik lend näiteks. Tihti on seal ka huvitavad tegelaskujud, omavahelised suhted ja muud põnevat. Viimasel aastal, kui elu on ka muidu põnev olnud, ei ole ma telekat väga palju vaadanud. Seega pole ma ka vaadanud krimkasid. Kuni paar nädalat tagasi Pärnus külas olles, kui telekas oli lahti jäetud taustaks mängima, juhtusin öösel lõpuni vaatama ühe seriaali, ei mäletagi enam, kes või mis.
Ja nüüd, kaks päeva tagasi, kui oli ka selline puhkehetk, lülitasin teleka sisse ja surfasin kanaleid. Sattusin ühe sarimõrvari peale, kes lüpsis naistelt raha välja ja seejärel tappis nad ning 2 uurijat, mees ja naine, püüdsid teda jälitada. Panin selle üsna kohe kinni, nii ei tea ma ka lahendust (kindlasti head võitsid). Mis mind täna öösel aga tähelepanelikuks tegi, oli see, et mulle kusagil sügaval sisimas meeldis seda nö filmi vaadata, mind huvitas, kuidas see edasi läheb. Ja ma mõistsin, et selline meelelahutus on kõike muud kui süütu. See põhineb selle maailma vaimul ja toitub temast ning igaüks, kes ennast temale allutab, jääb sidumise alla. Annad näpu, võtab käe. Ja ise ei saa arugi, kui seotud oled. Ja see, kui mulle unes selline asi meeldib, tähendab ju seda, et kusagil on mingi südamesopp, kus pimedus on võtnud võimust ja see on väga tõsine ja ohtlik asi.
Wes Hall küsib seal viidatud manitsuskõnes ka seda, et miks sa lähed, kui oled ärkamises õnnistatud saanud, miks lähed koju ja mängid arvutimänge, kus saad päid otsast tulistada?! Ütled, et see on lihtsalt mäng ja lihtsalt meelelahutus? Tead sa mis, selliseid mänge ei olnud enne pattulangemist olemas... Mul ei ole isiklikku kogemust ei vägivaldsete arvutimängude ega isegi filmidega. Need pole mulle kunagi meeldinud. Küll aga olin seminaris mingil hetkel väga seotud arvutis asuva kaardimänguga Solitaire. See röövis minult tunde. Asendustegevus. Väga haletsusväärne. Viimasel ajal olen mänginud 2 mängu, kahes eri geograafilises punktis, kuid ei oleks pidanud. Esimene oli niisama hasart, et huvitav, kas mäletan veel. Teine oli uue arvuti uue kujunduse testimine. Et justkui põhjendatud kõik. Kuid tegelikult mulle meeldis neid mängida. Isegi nüüd. Jälle taas üks pime sopp.
Nõidus
Mina liigitaksin siia alla kõik need viisid, kuidas me püüame oma elule sihti leida väljaspool Jumalat. Ja seda isegi siis, kui kasutame ääriveeri kristlikuna paistvaid vahendeid. Meenutame kuningas Sauli, kes siis, kui Jumal talle ei vastanud, läks En-Doori nõiamoori juurde. Nõid isegi lõi kartma ja hakkas kuningat sõitlema. Lõpuks ilmub prohvet Saamueli vaim surmavallast ja ikkagi kuulutab hävingut. Jumal murdis end läbi ka sellest olukorrast ja juhtis Sauli, kuid see viis oli vastuvõetamatu ja sai viimaseks astmeks Sauli allakäigutrepil.
Nõiduse alla liigitaksin ka kõik populaarsed horoskoobid ja praktilised maagiad. Ka need Facebooki appsid nagu nt õnneküpsised. Mõned appsid on isegi kristlikud õnneküpsised. Teised on jälle kreeklaste pandora laekast saanud innustust. Või mingi muu tobedus, kus saad teada, mis värv sa täna oled... Vahet ei ole. See on kõigil juhtudel selline kiirmanustusega turgutus, mis meid kuidagi Jumalaga osadusse ei vii, vaid hoopis eemale tõukab.
Samuti kuulub siia alla manipuleerimine, et head õnne enda kasuks pöörata. Kunagi ammu kuulsin, et mingid nõiad käisid armulaual ja panid oblaadi taskusse, sest sellel oli vägi. Nädal tagasi palus üks mu tädidest, et kuule, ole hea, lase mu küünlad oma kirikus ära pühitseda. Küsisin, et mida ta tahab saavutada. Hakkas keerutama, et lihtsalt õnne rohkem oleks. Vastasin siis, et esiteks, meil ei tegelda selliste asjadega ja teiseks, kui ta tõesti tahab õnne oma õuele, oleks targem meelt parandada ja Jeesuse poole pöörduda.
Väike alajaotus võiks siin olla ka kirjadel, mis tõotavad õnne, kui nad edasi saata ja õnnetust, kui saatmata jätad. Kiusatus võib teatud hetkel suur olla, eriti kui on hirm, et midagi hullu võibki juhtuda. Kuid Jeesus on meid esivanematelt päritud needustest vabaks ostnud ehk lunastanud mitte hõbeda ega kullaga, vaid oma süüta ja puhta, kalli verega. See maksab ka täna veel. Ja puhastab meid kõigest, mis Jumalat ei austa. Ja ükski nendest asjadest ei ole lihtsalt mäng ega meelelahutus. Need on tõsised asjad, mille vägi tuleb deemonitelt ja mille eest on vaja põgeneda Jeesuse vere varju alla, nii ruttu kui jalad võtavad.
Pornograafia
Siia alla võiks liigitada kõik, kus ühel pool selline "süütu" kanalisurfamine, et kogemata satud peale ja jääd vaatama "pisut" kauemaks kui vaja ja teisal täiesti kavatsetud pornograafilise materjali ostmine internetist. Praegu vist ei ole see süütu surfamine enam nii võimalik, kuid Iseseisvusaja õrnal algusajal oli nädalavahetustel võimalik sinna otsa koperdada küll. Ja siis mingil ajal oli avalik debatt, kas pornoajakirjad peaksid ikka koolilaste nägemisulatuses olema. Ma isegi ei tea, kuidas või kus nad praegu on. Aga võimalusi on meie ümber piisavalt. Isegi tarbekauba reklaam on pakitud just nimelt sellisesse pakendisse tänapäeval.
Ma ei räägiks sellest teemast siin üldse suurt midagi, kui ma poleks kuulnud statistikat, et nt Ameerikas, kui toimuvad nooremaealiste pastorite konverentsid, suureneb hüppeliselt osavõtjate hotellides nn täiskasvanute kanalite ehk pornograafia rent. Eestis meil selliseid võimalusi ei ole ja statistika puudub samuti. Kuid mõtlemapanev on see tõsiasi küll.
Ja tegelikult on seesama vaimsus meid juba ka siis sidunud, kui me reklaamides ja filmides seksuaalseid viiteid enam tähele ei pane või arvame, et oi kui nunnu, peaks ka ostma (reklaamitud toote). Või veedame tunde vaadates komöödiaseriaale nagu Sõbrad või Kaks ja pool meest või ... ma ei tea, kindlasti on uuemaid ka, ma ei ole lihtsalt kursis. Või ka nö draamad, nagu Vaprad ja ilusad, kus kõik magavad kõigiga ja püüavad armastuse sinilindu.
Corey Russell ütleb, et meie silmad on loodud Jumala auhiilgust nägema ja vaatlema. Kui oleme need loovutanud millegi muu teenistusse, siis ei ole meil lootust. Jah, me võime hambad ristis püüda olla moraalsed ja teha õigeid asju, aga välja kukub ikka kakvsegdaa. Ja need meie südamed, kõikide oma soppidega saavad ühel päeval avalikuks, just sellistena, nagu nad viimase "kaadri" ajal olid. Ja siis ei tea, kuhu ennast peita, kui me siiani pole osanud end Jumalale avada ja Jeesuse veres puhtaks saada.
Jeesus tõotab uut taevast ja uut maad ning taevasesse Jeruusalemma ei pääse miski sisse, mis on ebapüha (vt Ilmutuse raamatu lõppu). Need kolm eelpoolkäsitletud ala on kõik tulejärves ühes oma deemonitega. Täna sõltub see meist, millise poole me valime ja keda me teenida tahame.
Jumal ilmselt ei anna enam sellist ärkamist, nagu Memme ajal. Sest inimesed ja nende meelelahutus olid tollal teistsugused. Lisaks sellele ootab Jeesus, et tema pruut ennast valmistaks, peigmeest oodates temaga koostööle asuks. Aru saaks, millisel ajal me elame ja mis on see elu ja käitumine, mis meid maailmast eristab ja eraldab. Nõukogude ajal andis kõrgem moraalsus üleolekutunde ja tõi usurahva pimedusest läbi. Kas uus valgus on meid pimestanud? Kas oleme nüüdseks nii pimestusega löödud, et oleme väsinud ust otsimast?! (1Mo 19:11)
Täna on veel armuaeg. Kõik mustad sopid tuleb valguse ette tuua, meelt parandada ja lasta Jeesuse verel end puhastada. Veel on lahti nii uksed kui armuaknad. Mõnikord tuleb selle isikliku akna nimel aga pisut pingutada ja tähelepanelikult otsida, oma südant läbi katsudes. Ja siis, kui Tema end ilmutab, vastata Talle, end täiesti üle andes ja usaldades. (Vaid) Jeesuse veres on vabadus! Nii see tõesti on!
Surma Vaim
Minul oli kooliajal unistus, mis oli pinginaabriga ühine. Tahtsime saada kriminaaluurijateks. Õppematerjalideks kasutasime kõikvõimalikke krimkasid, nt M. Roizmani Toimik nr. 306. Edaspidi, kuni üsna viimase ajani välja olid mu lemmikuteks kõikvõimalikud Agatha Christie'd, NCSId, CSId, jne, ka kodumaised Kelgukoerad või Ohtlik lend näiteks. Tihti on seal ka huvitavad tegelaskujud, omavahelised suhted ja muud põnevat. Viimasel aastal, kui elu on ka muidu põnev olnud, ei ole ma telekat väga palju vaadanud. Seega pole ma ka vaadanud krimkasid. Kuni paar nädalat tagasi Pärnus külas olles, kui telekas oli lahti jäetud taustaks mängima, juhtusin öösel lõpuni vaatama ühe seriaali, ei mäletagi enam, kes või mis.
Ja nüüd, kaks päeva tagasi, kui oli ka selline puhkehetk, lülitasin teleka sisse ja surfasin kanaleid. Sattusin ühe sarimõrvari peale, kes lüpsis naistelt raha välja ja seejärel tappis nad ning 2 uurijat, mees ja naine, püüdsid teda jälitada. Panin selle üsna kohe kinni, nii ei tea ma ka lahendust (kindlasti head võitsid). Mis mind täna öösel aga tähelepanelikuks tegi, oli see, et mulle kusagil sügaval sisimas meeldis seda nö filmi vaadata, mind huvitas, kuidas see edasi läheb. Ja ma mõistsin, et selline meelelahutus on kõike muud kui süütu. See põhineb selle maailma vaimul ja toitub temast ning igaüks, kes ennast temale allutab, jääb sidumise alla. Annad näpu, võtab käe. Ja ise ei saa arugi, kui seotud oled. Ja see, kui mulle unes selline asi meeldib, tähendab ju seda, et kusagil on mingi südamesopp, kus pimedus on võtnud võimust ja see on väga tõsine ja ohtlik asi.
Wes Hall küsib seal viidatud manitsuskõnes ka seda, et miks sa lähed, kui oled ärkamises õnnistatud saanud, miks lähed koju ja mängid arvutimänge, kus saad päid otsast tulistada?! Ütled, et see on lihtsalt mäng ja lihtsalt meelelahutus? Tead sa mis, selliseid mänge ei olnud enne pattulangemist olemas... Mul ei ole isiklikku kogemust ei vägivaldsete arvutimängude ega isegi filmidega. Need pole mulle kunagi meeldinud. Küll aga olin seminaris mingil hetkel väga seotud arvutis asuva kaardimänguga Solitaire. See röövis minult tunde. Asendustegevus. Väga haletsusväärne. Viimasel ajal olen mänginud 2 mängu, kahes eri geograafilises punktis, kuid ei oleks pidanud. Esimene oli niisama hasart, et huvitav, kas mäletan veel. Teine oli uue arvuti uue kujunduse testimine. Et justkui põhjendatud kõik. Kuid tegelikult mulle meeldis neid mängida. Isegi nüüd. Jälle taas üks pime sopp.
Nõidus
Mina liigitaksin siia alla kõik need viisid, kuidas me püüame oma elule sihti leida väljaspool Jumalat. Ja seda isegi siis, kui kasutame ääriveeri kristlikuna paistvaid vahendeid. Meenutame kuningas Sauli, kes siis, kui Jumal talle ei vastanud, läks En-Doori nõiamoori juurde. Nõid isegi lõi kartma ja hakkas kuningat sõitlema. Lõpuks ilmub prohvet Saamueli vaim surmavallast ja ikkagi kuulutab hävingut. Jumal murdis end läbi ka sellest olukorrast ja juhtis Sauli, kuid see viis oli vastuvõetamatu ja sai viimaseks astmeks Sauli allakäigutrepil.
Nõiduse alla liigitaksin ka kõik populaarsed horoskoobid ja praktilised maagiad. Ka need Facebooki appsid nagu nt õnneküpsised. Mõned appsid on isegi kristlikud õnneküpsised. Teised on jälle kreeklaste pandora laekast saanud innustust. Või mingi muu tobedus, kus saad teada, mis värv sa täna oled... Vahet ei ole. See on kõigil juhtudel selline kiirmanustusega turgutus, mis meid kuidagi Jumalaga osadusse ei vii, vaid hoopis eemale tõukab.
Samuti kuulub siia alla manipuleerimine, et head õnne enda kasuks pöörata. Kunagi ammu kuulsin, et mingid nõiad käisid armulaual ja panid oblaadi taskusse, sest sellel oli vägi. Nädal tagasi palus üks mu tädidest, et kuule, ole hea, lase mu küünlad oma kirikus ära pühitseda. Küsisin, et mida ta tahab saavutada. Hakkas keerutama, et lihtsalt õnne rohkem oleks. Vastasin siis, et esiteks, meil ei tegelda selliste asjadega ja teiseks, kui ta tõesti tahab õnne oma õuele, oleks targem meelt parandada ja Jeesuse poole pöörduda.
Väike alajaotus võiks siin olla ka kirjadel, mis tõotavad õnne, kui nad edasi saata ja õnnetust, kui saatmata jätad. Kiusatus võib teatud hetkel suur olla, eriti kui on hirm, et midagi hullu võibki juhtuda. Kuid Jeesus on meid esivanematelt päritud needustest vabaks ostnud ehk lunastanud mitte hõbeda ega kullaga, vaid oma süüta ja puhta, kalli verega. See maksab ka täna veel. Ja puhastab meid kõigest, mis Jumalat ei austa. Ja ükski nendest asjadest ei ole lihtsalt mäng ega meelelahutus. Need on tõsised asjad, mille vägi tuleb deemonitelt ja mille eest on vaja põgeneda Jeesuse vere varju alla, nii ruttu kui jalad võtavad.
Pornograafia
Siia alla võiks liigitada kõik, kus ühel pool selline "süütu" kanalisurfamine, et kogemata satud peale ja jääd vaatama "pisut" kauemaks kui vaja ja teisal täiesti kavatsetud pornograafilise materjali ostmine internetist. Praegu vist ei ole see süütu surfamine enam nii võimalik, kuid Iseseisvusaja õrnal algusajal oli nädalavahetustel võimalik sinna otsa koperdada küll. Ja siis mingil ajal oli avalik debatt, kas pornoajakirjad peaksid ikka koolilaste nägemisulatuses olema. Ma isegi ei tea, kuidas või kus nad praegu on. Aga võimalusi on meie ümber piisavalt. Isegi tarbekauba reklaam on pakitud just nimelt sellisesse pakendisse tänapäeval.
Ma ei räägiks sellest teemast siin üldse suurt midagi, kui ma poleks kuulnud statistikat, et nt Ameerikas, kui toimuvad nooremaealiste pastorite konverentsid, suureneb hüppeliselt osavõtjate hotellides nn täiskasvanute kanalite ehk pornograafia rent. Eestis meil selliseid võimalusi ei ole ja statistika puudub samuti. Kuid mõtlemapanev on see tõsiasi küll.
Ja tegelikult on seesama vaimsus meid juba ka siis sidunud, kui me reklaamides ja filmides seksuaalseid viiteid enam tähele ei pane või arvame, et oi kui nunnu, peaks ka ostma (reklaamitud toote). Või veedame tunde vaadates komöödiaseriaale nagu Sõbrad või Kaks ja pool meest või ... ma ei tea, kindlasti on uuemaid ka, ma ei ole lihtsalt kursis. Või ka nö draamad, nagu Vaprad ja ilusad, kus kõik magavad kõigiga ja püüavad armastuse sinilindu.
Corey Russell ütleb, et meie silmad on loodud Jumala auhiilgust nägema ja vaatlema. Kui oleme need loovutanud millegi muu teenistusse, siis ei ole meil lootust. Jah, me võime hambad ristis püüda olla moraalsed ja teha õigeid asju, aga välja kukub ikka kakvsegdaa. Ja need meie südamed, kõikide oma soppidega saavad ühel päeval avalikuks, just sellistena, nagu nad viimase "kaadri" ajal olid. Ja siis ei tea, kuhu ennast peita, kui me siiani pole osanud end Jumalale avada ja Jeesuse veres puhtaks saada.
Jeesus tõotab uut taevast ja uut maad ning taevasesse Jeruusalemma ei pääse miski sisse, mis on ebapüha (vt Ilmutuse raamatu lõppu). Need kolm eelpoolkäsitletud ala on kõik tulejärves ühes oma deemonitega. Täna sõltub see meist, millise poole me valime ja keda me teenida tahame.
Jumal ilmselt ei anna enam sellist ärkamist, nagu Memme ajal. Sest inimesed ja nende meelelahutus olid tollal teistsugused. Lisaks sellele ootab Jeesus, et tema pruut ennast valmistaks, peigmeest oodates temaga koostööle asuks. Aru saaks, millisel ajal me elame ja mis on see elu ja käitumine, mis meid maailmast eristab ja eraldab. Nõukogude ajal andis kõrgem moraalsus üleolekutunde ja tõi usurahva pimedusest läbi. Kas uus valgus on meid pimestanud? Kas oleme nüüdseks nii pimestusega löödud, et oleme väsinud ust otsimast?! (1Mo 19:11)
Täna on veel armuaeg. Kõik mustad sopid tuleb valguse ette tuua, meelt parandada ja lasta Jeesuse verel end puhastada. Veel on lahti nii uksed kui armuaknad. Mõnikord tuleb selle isikliku akna nimel aga pisut pingutada ja tähelepanelikult otsida, oma südant läbi katsudes. Ja siis, kui Tema end ilmutab, vastata Talle, end täiesti üle andes ja usaldades. (Vaid) Jeesuse veres on vabadus! Nii see tõesti on!
Appihüüd I
Mõni hetk tagasi (kell on kirjutama asudes kaks öösel) äratas mind läbi une appihüüd: Ema! Ja kuigi see ei olnud minu lapse hääl, otsustasin tõusta ja kuulatada, kas teises toas on kõik korras. Oli ju loetud tunnid varem lõppenud mu "lapseta nädal", mille mu ema mulle võimaldas.
Olin segamisest pisut nördinud, sest see katkestas ühe unenäos parasjagu nähtava "filmi", kuhu olin just süvenenud. Tegemist oli psühholoogilise krimilooga, kus keegi psühhopaat tapetud inimesi tükikaupa (täpsemalt karbonaadi või minutipihvi suuruste tükikestena) mööda jõge allavoolu saadab. Film oli inglisekeelne ja sellise teguviisi nimi oli slicing. Kindlasti alguses oli teada ka see, kas ta oli need inimesed ise tapnud, või kasutas kellegi teise tegude lõppprodukti. See kuidagi ei olnud lõpus oluline ja seega ma isegi ei mäleta seda. Tähtis oli hoopis see, et ta mõtestas oma tegevust kirjanduse kaudu. Nimelt andis ta kõigile kogu aeg kirjalikult ja tihti luulevormis teada, mis tunded teda valdasid, kui ta järjekordset lõhna tundis või mida iganes. See psühhopaat oli naisterahvas ja need kaks tapetut olid samuti naised.
Kuna uinuda oli pärast tõusmist raske, siis hakkasin mõtlema, MIKS ma midagi sellist nägin ja kas see on vaid minu alateadvus, püüdes nö päeva lahata või on selles mingi sõnum. Kui jah, siis kellele? Mulle, mõnele mu lähedasele? veel kellelegi? Esimene järeldus oli, et ju olen magamisriided valinud hetkekliimale mittevastavad ja olukorra teeb hullemaks ka mu katteks olev paks tekikott, seega mul on lihtsalt palav. Kuid see ei seleta appihüüdu, niisiis hakkas selguma ka muid variante, mida tahaksin jagada.
Eile kuulasin päeval varahommikul lõppenud Kansase ärkamisteenistust ja Wes Hall, kes muidu on selline malbem ja tema põhisõnum on Jumala armastusest ja/või: More, Lord! Increase it, Lord! ehk Anna rohkem, Issand, siis oli tema poolt selline pikk manitsuskõne pisut kummaline ja äratas tähelepanu. Kansase arhiivist leiab selle laupäevase kuupäeva järgi ja pealkirja "Consecration" alt.
Aga sisu oli siis lühidalt selline, et miks sa tuled siia äratuskoosolekutele, kui sa pole valmis muutma oma elustiili. Tuled siia, ilutsed (teiste inimeste väljapalvetatud) Vaimu ligiolus ja ise ei kavatse absoluutselt muutuda. Peamiseks mureks televisioon ja arvuti ning seal pakutav meelelahutus. See jutt omakorda tõi mulle meelde üsna hiljutise vestluse ühe pastoriga, kes küsis, et kuidas ta võiks olla kindel, et need inimesed, kes seda ärkamist seal on kogenud, kas nende elud ka muudetud on? See oli olnud siiras küsimus ning oli mind sellisena häirima jäänud. Täna, enne selle manitsuse kuulamist, olin (lõpuks ometi;-) suutnud enda sees konstrueerida vastuküsimuse: et kas selle taga on mingitpidi ka ootus, et Jumal võiks või peaks kõigil aegadel ühtemoodi ärkamist tooma?! Et kui meilt Eestist on minevikust teada, et kogu ühiskond muutus, kui Jumala Vaim maale laskus, et kui nüüd, kus seda näiteks ei ole, võime kogu liikumise korstnasse kirjutada?! Või on võimalik ka näiteks see, et Jumal ootab tänapäeval oma koguduselt suuremat koostöövõimet ja arusaamist, milles me ikkagi osalised oleme.
Toon ühe näite 20 a Tartu aegadest. Meil oli seal üks vanaema Liisa Saaremaalt (meie jaoks lihtsalt Memm), kes oli ise Saaremaa ärkamisest noorena osa võtnud. Memm oli vinge! Vanas eas veel tüse ja haljas, istutatud Jumala kotta. Ta oli meie noorteõhtutel sage esineja, sest väga kosutav oli kuulata, kuidas see ärkamine toimus. Nemad kooriga muudkui laulsid Võidulaule ja kui inimesed tulid eestpalvele, siis küsiti, kas nad ise oskavad juba Jumala poole pöörduda ja kui ei osanud, siis saadeti nad tagasi, et mine ahasta veel kuskil nurga taga. Ja teinekord oli patuvalu inimestel nii suur, et nad kraapisid küüntega kirikuseinu, et millal küll järgmine võimalus antakse teenistuse näol. Niisiis eeldati, et nad peavad ise kuidagi Jumalaga oma asjad korda saama ja inimesed sekkuda ei tohtinud.
Kord Tartus siis oli välja kuulutatud üle-eestiline palve ja paastupäev ja me kõik paastusime. Memm olevat aga poole päeva pealt läinud endale piimasuppi tegema, sest "piiblis on selle koha peal trükiviga". No selle koha peal, kus paastumisest räägitakse. Ega see meie silmis õe autoriteeti sugugi ei kõigutanud, oli vaid üks pisut naljakas episood.
Et mida ma öelda tahan, on ehk see, et praegusel ajal oleks selline ärkamine pea mõeldamatu, sest ühiskond on kapitaalselt teistsugune. Kansas City's, mis muide asub Missouri osariigis, käiakse inimestega väga pehmelt ümber, sest muidu mine tea. Palju räägitakse armastusest ja püütakse keelitada inimesi armastama ning armastust vastu võtma. Aga inimene on ikka samasugune. Head asja ei saa tema jaoks kunagi liiga palju ja kui süda on avle koha peal, võib mistahes head kogemust kasutada vaid kurjuse katteks.
Teiseks mureks oli seal ehk ka usuasja trivialiseerimine. Selleks muide ei pea olema ärkamise kontekstis. Täna näiteks kuulsin ma kantslist, kuidas halastaja samaarlase tähendamissõnas mugandatuna Eesti oludesse tõsteti eeskujuks Ida-Viru kantpea, kes läbipekstud ja röövitud soomlase Hirvepargist oma Hummerisse pani ja koju viis ning terveks ravis. Pärast seda, kui pastor ja pühapäevakooliõpetaja olid mööda läinud. Sisuliselt siis inimrööv, mistahes üllatel eesmärkidel. Kui läksin hiljem küsima, et kas sellist tänapäeva samaarlast ei oota mitte kriminaalkaristus, kui ta meditsiiniline võimekus tõestust ei leia, vastas pastor, et temal pole juura haridust ja see oli selline ekspromptnäide lihtsalt.
Seega, pole üldse oluline, kas mu jutlus ka konteksti sobib või milline see koguduse vajadus võiks olla. Mõtlen siiani, et huvitav, kui palju oleks sellel intellektuaalselt võimekal mehel võtnud aega, et tõeliselt lasta see kirjasõna endast läbi ja Püha Vaimu abil leida ka need meie konteksti asjad üles, nii et tõesti "iga suu suletaks" Kristuse palge ees. Selle asemel aga algas jutlus tõdemusega, et "me kõik elame tarastatud maailmades"- jah, seal poolkeral tõesti, kus valge lippidest aed (white picket fence) on lahutamatu osa "Ameerika unistusest". Meil pole tarasid tihti isegi uusasulatel. Väike detail, aga kõnekas. Ja mul on lihtsalt ääretult kurb, et mind ja minu kogudust ei peeta värske leiva vääriliseks. Või on kolm pühapäeva "suvekoguduses" mind liigselt ära hellitanud? Ka variant. Ehk teisisõnu, mul on hiljutine kogemus, et saab ka teistmoodi, kui jutlusi maha kirjutades, ja seda siin ja praegu. Jumal räägib veel tänagi oma sulaste läbi ja avab neile oma sõnumeid.
I don't wanna talk about you like you're not in the room... laulab Misty Edwards. Ma ei taha Jumalast rääkida nii, nagu teda polekski selles samas ruumis. Mis on küll selle põhjuseks, et teinekord ei võta isegi pastorid Jumalat tõsiselt enam? Ja mida siis nendest teismelistest rääkida, kes lihtsalt naudivad Jumala ligiolu? Ja seega tundub, et meilt oodatakse seekord selles ärkamises rohkem koostööd, et pruut end tõeliselt valmistaks ja aru saaks, mis toimub ja kuhu see liikumine välja jõuab... Kristuse taastulekuni kui mitte meie ajal, siis meie lastelaste ajal kindlasti... Ja kes põlgab väikest algust, võib oma osast üldse ilma jääda. Või olla nagu need mehed linnaväravas, kes ei uskunud, et Jumal rahvale süüa annab ja nad tallati väravas surnuks. (Eliisa-aegne lugu vist oli see).
Aga see on vaid pelgalt sissejuhatus sellele, millest ma tegelikult tahtsin rääkida. Eks ma teen uue postituse.
Olin segamisest pisut nördinud, sest see katkestas ühe unenäos parasjagu nähtava "filmi", kuhu olin just süvenenud. Tegemist oli psühholoogilise krimilooga, kus keegi psühhopaat tapetud inimesi tükikaupa (täpsemalt karbonaadi või minutipihvi suuruste tükikestena) mööda jõge allavoolu saadab. Film oli inglisekeelne ja sellise teguviisi nimi oli slicing. Kindlasti alguses oli teada ka see, kas ta oli need inimesed ise tapnud, või kasutas kellegi teise tegude lõppprodukti. See kuidagi ei olnud lõpus oluline ja seega ma isegi ei mäleta seda. Tähtis oli hoopis see, et ta mõtestas oma tegevust kirjanduse kaudu. Nimelt andis ta kõigile kogu aeg kirjalikult ja tihti luulevormis teada, mis tunded teda valdasid, kui ta järjekordset lõhna tundis või mida iganes. See psühhopaat oli naisterahvas ja need kaks tapetut olid samuti naised.
Kuna uinuda oli pärast tõusmist raske, siis hakkasin mõtlema, MIKS ma midagi sellist nägin ja kas see on vaid minu alateadvus, püüdes nö päeva lahata või on selles mingi sõnum. Kui jah, siis kellele? Mulle, mõnele mu lähedasele? veel kellelegi? Esimene järeldus oli, et ju olen magamisriided valinud hetkekliimale mittevastavad ja olukorra teeb hullemaks ka mu katteks olev paks tekikott, seega mul on lihtsalt palav. Kuid see ei seleta appihüüdu, niisiis hakkas selguma ka muid variante, mida tahaksin jagada.
Eile kuulasin päeval varahommikul lõppenud Kansase ärkamisteenistust ja Wes Hall, kes muidu on selline malbem ja tema põhisõnum on Jumala armastusest ja/või: More, Lord! Increase it, Lord! ehk Anna rohkem, Issand, siis oli tema poolt selline pikk manitsuskõne pisut kummaline ja äratas tähelepanu. Kansase arhiivist leiab selle laupäevase kuupäeva järgi ja pealkirja "Consecration" alt.
Aga sisu oli siis lühidalt selline, et miks sa tuled siia äratuskoosolekutele, kui sa pole valmis muutma oma elustiili. Tuled siia, ilutsed (teiste inimeste väljapalvetatud) Vaimu ligiolus ja ise ei kavatse absoluutselt muutuda. Peamiseks mureks televisioon ja arvuti ning seal pakutav meelelahutus. See jutt omakorda tõi mulle meelde üsna hiljutise vestluse ühe pastoriga, kes küsis, et kuidas ta võiks olla kindel, et need inimesed, kes seda ärkamist seal on kogenud, kas nende elud ka muudetud on? See oli olnud siiras küsimus ning oli mind sellisena häirima jäänud. Täna, enne selle manitsuse kuulamist, olin (lõpuks ometi;-) suutnud enda sees konstrueerida vastuküsimuse: et kas selle taga on mingitpidi ka ootus, et Jumal võiks või peaks kõigil aegadel ühtemoodi ärkamist tooma?! Et kui meilt Eestist on minevikust teada, et kogu ühiskond muutus, kui Jumala Vaim maale laskus, et kui nüüd, kus seda näiteks ei ole, võime kogu liikumise korstnasse kirjutada?! Või on võimalik ka näiteks see, et Jumal ootab tänapäeval oma koguduselt suuremat koostöövõimet ja arusaamist, milles me ikkagi osalised oleme.
Toon ühe näite 20 a Tartu aegadest. Meil oli seal üks vanaema Liisa Saaremaalt (meie jaoks lihtsalt Memm), kes oli ise Saaremaa ärkamisest noorena osa võtnud. Memm oli vinge! Vanas eas veel tüse ja haljas, istutatud Jumala kotta. Ta oli meie noorteõhtutel sage esineja, sest väga kosutav oli kuulata, kuidas see ärkamine toimus. Nemad kooriga muudkui laulsid Võidulaule ja kui inimesed tulid eestpalvele, siis küsiti, kas nad ise oskavad juba Jumala poole pöörduda ja kui ei osanud, siis saadeti nad tagasi, et mine ahasta veel kuskil nurga taga. Ja teinekord oli patuvalu inimestel nii suur, et nad kraapisid küüntega kirikuseinu, et millal küll järgmine võimalus antakse teenistuse näol. Niisiis eeldati, et nad peavad ise kuidagi Jumalaga oma asjad korda saama ja inimesed sekkuda ei tohtinud.
Kord Tartus siis oli välja kuulutatud üle-eestiline palve ja paastupäev ja me kõik paastusime. Memm olevat aga poole päeva pealt läinud endale piimasuppi tegema, sest "piiblis on selle koha peal trükiviga". No selle koha peal, kus paastumisest räägitakse. Ega see meie silmis õe autoriteeti sugugi ei kõigutanud, oli vaid üks pisut naljakas episood.
Et mida ma öelda tahan, on ehk see, et praegusel ajal oleks selline ärkamine pea mõeldamatu, sest ühiskond on kapitaalselt teistsugune. Kansas City's, mis muide asub Missouri osariigis, käiakse inimestega väga pehmelt ümber, sest muidu mine tea. Palju räägitakse armastusest ja püütakse keelitada inimesi armastama ning armastust vastu võtma. Aga inimene on ikka samasugune. Head asja ei saa tema jaoks kunagi liiga palju ja kui süda on avle koha peal, võib mistahes head kogemust kasutada vaid kurjuse katteks.
Teiseks mureks oli seal ehk ka usuasja trivialiseerimine. Selleks muide ei pea olema ärkamise kontekstis. Täna näiteks kuulsin ma kantslist, kuidas halastaja samaarlase tähendamissõnas mugandatuna Eesti oludesse tõsteti eeskujuks Ida-Viru kantpea, kes läbipekstud ja röövitud soomlase Hirvepargist oma Hummerisse pani ja koju viis ning terveks ravis. Pärast seda, kui pastor ja pühapäevakooliõpetaja olid mööda läinud. Sisuliselt siis inimrööv, mistahes üllatel eesmärkidel. Kui läksin hiljem küsima, et kas sellist tänapäeva samaarlast ei oota mitte kriminaalkaristus, kui ta meditsiiniline võimekus tõestust ei leia, vastas pastor, et temal pole juura haridust ja see oli selline ekspromptnäide lihtsalt.
Seega, pole üldse oluline, kas mu jutlus ka konteksti sobib või milline see koguduse vajadus võiks olla. Mõtlen siiani, et huvitav, kui palju oleks sellel intellektuaalselt võimekal mehel võtnud aega, et tõeliselt lasta see kirjasõna endast läbi ja Püha Vaimu abil leida ka need meie konteksti asjad üles, nii et tõesti "iga suu suletaks" Kristuse palge ees. Selle asemel aga algas jutlus tõdemusega, et "me kõik elame tarastatud maailmades"- jah, seal poolkeral tõesti, kus valge lippidest aed (white picket fence) on lahutamatu osa "Ameerika unistusest". Meil pole tarasid tihti isegi uusasulatel. Väike detail, aga kõnekas. Ja mul on lihtsalt ääretult kurb, et mind ja minu kogudust ei peeta värske leiva vääriliseks. Või on kolm pühapäeva "suvekoguduses" mind liigselt ära hellitanud? Ka variant. Ehk teisisõnu, mul on hiljutine kogemus, et saab ka teistmoodi, kui jutlusi maha kirjutades, ja seda siin ja praegu. Jumal räägib veel tänagi oma sulaste läbi ja avab neile oma sõnumeid.
I don't wanna talk about you like you're not in the room... laulab Misty Edwards. Ma ei taha Jumalast rääkida nii, nagu teda polekski selles samas ruumis. Mis on küll selle põhjuseks, et teinekord ei võta isegi pastorid Jumalat tõsiselt enam? Ja mida siis nendest teismelistest rääkida, kes lihtsalt naudivad Jumala ligiolu? Ja seega tundub, et meilt oodatakse seekord selles ärkamises rohkem koostööd, et pruut end tõeliselt valmistaks ja aru saaks, mis toimub ja kuhu see liikumine välja jõuab... Kristuse taastulekuni kui mitte meie ajal, siis meie lastelaste ajal kindlasti... Ja kes põlgab väikest algust, võib oma osast üldse ilma jääda. Või olla nagu need mehed linnaväravas, kes ei uskunud, et Jumal rahvale süüa annab ja nad tallati väravas surnuks. (Eliisa-aegne lugu vist oli see).
Aga see on vaid pelgalt sissejuhatus sellele, millest ma tegelikult tahtsin rääkida. Eks ma teen uue postituse.
laupäev, 10. juuli 2010
Pastori ülestunnistus
Tänahommikune väga siiras ja põhjalik ülestunnistus, kuidas inimene Ühinenud Metodisti pastori ja Asbury Teoloogilise Seminari üliõpilasena avastas viisi, kuidas tuua oma teenistusse rõõm, vabadus ja vägi ning perekonda uuel tasemel armastus ja lugupidamine. (Alates 39:50. Aega võtab see pisut üle poole tunni.)
Siin ta on:
http://www.ihop.org/Publisher/Article.aspx?ID=1000067211 (vt 9. juuli 9PM) või kliki Full screen järgmiselt lingilt:
http://www.facebook.com/l.php?u=http%3A%2F%2Fcmp.ihop.tv%2Fgp-nohide2.php%3Fpid%3Dkk1OiGN_EAeJBqQ9E1yrU2lcKSkXYVKt&h=2be81UPsDZlUcCEzwnE4c0qmrdQ
Siin ta on:
http://www.ihop.org/Publisher/Article.aspx?ID=1000067211 (vt 9. juuli 9PM) või kliki Full screen järgmiselt lingilt:
http://www.facebook.com/l.php?u=http%3A%2F%2Fcmp.ihop.tv%2Fgp-nohide2.php%3Fpid%3Dkk1OiGN_EAeJBqQ9E1yrU2lcKSkXYVKt&h=2be81UPsDZlUcCEzwnE4c0qmrdQ
neljapäev, 8. juuli 2010
Kuningast, tüdrukust ja muust
Kuulasin hiljuti üht piiblitundi, mis minus endas vastukaja tekitas. Nimelt olin ma ju ka ise varemgi tähele pannud, et populaarses filmitööstuses on väga palju piibellikku temaatikat, vt. viiteid Robbin Williamsi Konkskäsi 'le või muudatuste juhtimist McQueeni näitel. Ja kummaline, selleks, et üks kirjandus- või kunstiteos saaks olla tõeliselt edukas (et ta Hollywoodis müüks, nagu ka keegi hiljuti jutlustas), peab seal sisalduma see Suur Narratiiv, see Suur Lugu ehk päästelugu, mis siis meie kõikide sügavaimas sisemuses vastu kajab.
Miks me armastame Mel Gibsoni Bravehearti või Richard Gere'i First Knight'i. Sest seal on kuningas, kes annab end oma rahva eest ohvriks. Disney printsessilood keerlevad aga enamasti selle ümber, et tüdrukule on tehtud liiga. Ta on kas küüditatud (Lumivalgeke), magab surmaund (Okasroosike) või röövitud, oodates musta mehega abiellumist (Pöial Liisi). Ometi tuleb ühel päeval see õige prints ja vabastab neiu tema vaevadest ja probleemidest. Või võtame kirjandusklassika. Don Quijote keeldub nägemast prostituuti ja kutsub teda Dulcineaks, mis lõpuks muudab naise elu ja ta näeb ka iseennast kuningannana. Esmeralda aga näeb Quasimodo sisemist ilu ega piirdu vaid välisega.
Seega, järelikult ei ole Jumal mitte ainult looduses ennast ilmutanud (Rm 1:20), vaid Teda nähakse, kui Teda pannakse tähele ka kirjanduses ja filmikunstis. Neid mõtteid mõlgutades olin nädalavahetusel teel ühele juubelile, mida peeti ühes Peipsiäärses peopaigas. Ümisesin teel olles A. Uustulndi laulu Tüdruk, see oli olnud mu lapsepõlve süldikate lahutamatu kaaslane. Teate küll: öö saabund sadama üle, tüdruk magab ja meremees mõtiskleb nende armastusest. Kui jõudsin salmini:
Sinule andsin kord sõna,
usu, ma seda ka pean.
Sina ja meri ja mina,
üks neist on liigne, ma tean.
tabas mind suur äratundmisrõõm. Merelauludes on ju ikka tihti nii, et "eit jäääb üle" sellest kolmikust. Aga mitte selles laulus ja mitte selles Suures Loos, sest "merd ei ole enam" (Ilm 21:1). Ja lisaks veel, mees peab oma Sõna. Ka minu peigmees võib olla hetkel eemal ja ainus, mis mul on, on mälestus temast (ehk päiksepoolne tuba mu südames, nagu üks teine laul räägib) ja igatsus ta järele, aga tuleb päev, mil ta oma Sõna täielikult täide viib ning tuleb füüsiliselt tagasi. Ja siis ei ole enam ühtegi takistust, sest muud igatsused ("mered" ka minu elust) on kõrvaldatud.
Ja peol juhtus veel see, et kui ühemehebänd avaloo lahti lõi, siis oli selleks loomulikult mis? Seesama laul tüdrukust, kes magab ja võib-olla endale arugi ei anna, kui väga tema armsaim temast mõtleb ja teda taga igatseb. Kurku tõusis klomp ja silmi pisarad ning avastasin tol õhtul, et sa võid osa võtta isegi täiesti tüüpilisest eesti peost ja see, mis seal tehakse, paneb sind järjest enam Jeesusesse armuma. Veel mitmedki muud laulud avanesid sellessamas võtmes, nagu see juba tsiteeritud minu südames sa elad... või suveöö, mis lühikeseks jäi.
Selles alguses viidatud piiblitunnis oli ka vihje, et mida siis ikkagi teha, kui ei koge seda armastust. Mida teha, kui käin kirikus, kus kõik on kuiv ja mannetu. Selles piiblitunnis soovitatakse, et ära hooli sellest, kui tunduub, et ümbritsev ei ole päris tasemel. Mis sellest, et laulud on igavad, lauljad laulavad valesti, palved kukuvad kolksti kanstli ette maha ja sama jutlust oled juba sada korda kuulnud. Ära hooli ühestki sellisest välisest asjast, vaid korda endamisi: Jeesus, ma armastan sind, Jeesus, ma igatsen Su järele, Jeesus, ma janunen Su ligiolu järele... jne. Ja vaata, mis kuue kuu pärast juhtuma hakkab. Nii Sinu elus kui koguduses.
Ligiolu järele januneda on muidugi pisut ohtlik. Sest ükski ei saa Jumalat näha ja elada. Kas mitte seetõttu pole ka meie ees mõnikord kate, nagu Iisraeli lastegi ees tookord oli, et me ei hukkuks. Samas, kui evangeelium on kinni kaetud, on ta kinni kaetud nende eest, kes hukka lähevad. Kristuses võib see kate saada tõstetud, kuid ellu võime sel juhul jääda vaid siis, kui oma elu Kristusega surma oleme andnud.
Meie ainus lootus on see, et Jumal meile oma auhiilgust ilmutaks. Samas, kui ta tuleb, mõistab ta hukka patu meie sees, ja kui me oleme sellele endi sees voli andnud (st oleme keeldunud tunnistamast oma "tumedat ja pühitsemata poolt" ning keeldunud sellega tegelemast), hukkume koos patuga (Ananias ja Safiira). Jumal tahab oma Vaimu viimseil päevil välja valada. Ta tahab tulla ka meie maad külastama ja seda ta ühel päeval tõesti teebki. Ta on olnud pikameelne ja oodanud. Ta on korduvalt öelnud oma prohvetite läbi, et ta on seda külastust edasi lükanud, sest tema rahvas ei ole tema tulekuks valmis.
Kuid see kannatus saab ühel päeval otsa. Tal on vaja tulla tagasi, et kurjusega lõpparve teha. Ja kui mitte veel lõppsrve, siis nö vahearve, kardetav Issanda päev võis Vasnas Testamendis olla mistahes sõjaline interventsioon, kui rahva patu mõõt oli täis saanud. Ja kui Tema tuleb, siis loeb vaid see, mis olukorras sa oled tol hetkel. 20 aastat tagasi tehtud altaripalve ei maksa väga palju, kui oma talendi maha oled matnud või pärandi ära raisanud, pole vahet, kas isakodus "orjates" või võõrsil õnne katsunud. Loeb vaid usk, mis on tegev ARMASTUSE kaudu, mitte mõttekonstrukstsioonid ega liivale rajatud lootused, põhinegu need siis rahal, võimul või populaarsusel (ehk nn kogukondlikul konsensusel minugipärast).
Oh, ava me silmad, et näeksime Sind, Jeesus! Ava me kõrvad, et kuuleksime Sind, põleta ära see rasv me südame ümbert. Avarda me süda, et võiksime Sind tõeliselt armastada. Üle kõige maailmas.
Miks me armastame Mel Gibsoni Bravehearti või Richard Gere'i First Knight'i. Sest seal on kuningas, kes annab end oma rahva eest ohvriks. Disney printsessilood keerlevad aga enamasti selle ümber, et tüdrukule on tehtud liiga. Ta on kas küüditatud (Lumivalgeke), magab surmaund (Okasroosike) või röövitud, oodates musta mehega abiellumist (Pöial Liisi). Ometi tuleb ühel päeval see õige prints ja vabastab neiu tema vaevadest ja probleemidest. Või võtame kirjandusklassika. Don Quijote keeldub nägemast prostituuti ja kutsub teda Dulcineaks, mis lõpuks muudab naise elu ja ta näeb ka iseennast kuningannana. Esmeralda aga näeb Quasimodo sisemist ilu ega piirdu vaid välisega.
Seega, järelikult ei ole Jumal mitte ainult looduses ennast ilmutanud (Rm 1:20), vaid Teda nähakse, kui Teda pannakse tähele ka kirjanduses ja filmikunstis. Neid mõtteid mõlgutades olin nädalavahetusel teel ühele juubelile, mida peeti ühes Peipsiäärses peopaigas. Ümisesin teel olles A. Uustulndi laulu Tüdruk, see oli olnud mu lapsepõlve süldikate lahutamatu kaaslane. Teate küll: öö saabund sadama üle, tüdruk magab ja meremees mõtiskleb nende armastusest. Kui jõudsin salmini:
Sinule andsin kord sõna,
usu, ma seda ka pean.
Sina ja meri ja mina,
üks neist on liigne, ma tean.
tabas mind suur äratundmisrõõm. Merelauludes on ju ikka tihti nii, et "eit jäääb üle" sellest kolmikust. Aga mitte selles laulus ja mitte selles Suures Loos, sest "merd ei ole enam" (Ilm 21:1). Ja lisaks veel, mees peab oma Sõna. Ka minu peigmees võib olla hetkel eemal ja ainus, mis mul on, on mälestus temast (ehk päiksepoolne tuba mu südames, nagu üks teine laul räägib) ja igatsus ta järele, aga tuleb päev, mil ta oma Sõna täielikult täide viib ning tuleb füüsiliselt tagasi. Ja siis ei ole enam ühtegi takistust, sest muud igatsused ("mered" ka minu elust) on kõrvaldatud.
Ja peol juhtus veel see, et kui ühemehebänd avaloo lahti lõi, siis oli selleks loomulikult mis? Seesama laul tüdrukust, kes magab ja võib-olla endale arugi ei anna, kui väga tema armsaim temast mõtleb ja teda taga igatseb. Kurku tõusis klomp ja silmi pisarad ning avastasin tol õhtul, et sa võid osa võtta isegi täiesti tüüpilisest eesti peost ja see, mis seal tehakse, paneb sind järjest enam Jeesusesse armuma. Veel mitmedki muud laulud avanesid sellessamas võtmes, nagu see juba tsiteeritud minu südames sa elad... või suveöö, mis lühikeseks jäi.
Selles alguses viidatud piiblitunnis oli ka vihje, et mida siis ikkagi teha, kui ei koge seda armastust. Mida teha, kui käin kirikus, kus kõik on kuiv ja mannetu. Selles piiblitunnis soovitatakse, et ära hooli sellest, kui tunduub, et ümbritsev ei ole päris tasemel. Mis sellest, et laulud on igavad, lauljad laulavad valesti, palved kukuvad kolksti kanstli ette maha ja sama jutlust oled juba sada korda kuulnud. Ära hooli ühestki sellisest välisest asjast, vaid korda endamisi: Jeesus, ma armastan sind, Jeesus, ma igatsen Su järele, Jeesus, ma janunen Su ligiolu järele... jne. Ja vaata, mis kuue kuu pärast juhtuma hakkab. Nii Sinu elus kui koguduses.
Ligiolu järele januneda on muidugi pisut ohtlik. Sest ükski ei saa Jumalat näha ja elada. Kas mitte seetõttu pole ka meie ees mõnikord kate, nagu Iisraeli lastegi ees tookord oli, et me ei hukkuks. Samas, kui evangeelium on kinni kaetud, on ta kinni kaetud nende eest, kes hukka lähevad. Kristuses võib see kate saada tõstetud, kuid ellu võime sel juhul jääda vaid siis, kui oma elu Kristusega surma oleme andnud.
Meie ainus lootus on see, et Jumal meile oma auhiilgust ilmutaks. Samas, kui ta tuleb, mõistab ta hukka patu meie sees, ja kui me oleme sellele endi sees voli andnud (st oleme keeldunud tunnistamast oma "tumedat ja pühitsemata poolt" ning keeldunud sellega tegelemast), hukkume koos patuga (Ananias ja Safiira). Jumal tahab oma Vaimu viimseil päevil välja valada. Ta tahab tulla ka meie maad külastama ja seda ta ühel päeval tõesti teebki. Ta on olnud pikameelne ja oodanud. Ta on korduvalt öelnud oma prohvetite läbi, et ta on seda külastust edasi lükanud, sest tema rahvas ei ole tema tulekuks valmis.
Kuid see kannatus saab ühel päeval otsa. Tal on vaja tulla tagasi, et kurjusega lõpparve teha. Ja kui mitte veel lõppsrve, siis nö vahearve, kardetav Issanda päev võis Vasnas Testamendis olla mistahes sõjaline interventsioon, kui rahva patu mõõt oli täis saanud. Ja kui Tema tuleb, siis loeb vaid see, mis olukorras sa oled tol hetkel. 20 aastat tagasi tehtud altaripalve ei maksa väga palju, kui oma talendi maha oled matnud või pärandi ära raisanud, pole vahet, kas isakodus "orjates" või võõrsil õnne katsunud. Loeb vaid usk, mis on tegev ARMASTUSE kaudu, mitte mõttekonstrukstsioonid ega liivale rajatud lootused, põhinegu need siis rahal, võimul või populaarsusel (ehk nn kogukondlikul konsensusel minugipärast).
Oh, ava me silmad, et näeksime Sind, Jeesus! Ava me kõrvad, et kuuleksime Sind, põleta ära see rasv me südame ümbert. Avarda me süda, et võiksime Sind tõeliselt armastada. Üle kõige maailmas.
kolmapäev, 7. juuli 2010
Kas Sa armastad mind?
Nii küsis Jeesus Peetruselt, kui selle oma jõud oli otsa saanud ja suurest enesekindlusest olid alles vaid varemed... Nii küsib Issand ka meie käest:
-Kas Sina, armusaanud inimlaps, armastad mind?
-No, ei noh, loomulikult armastan, vaata kõiki neid ohvreid, mida ma Su heaks toonud olen. Kui ei armastaks, siis ei saaks ju...
-Ma ei räägi ohvritest, on Püha Vaim järelejätmatu. Ega ka andidest, ega teenimisest, ega pikkadest palvetest ega vaeste aitamisest.... Kas Sa ARMASTAD mind? Kas suudad välja lülitada kogu selle maailma sigina sagina, istudes mu jalge ees ja vaadeldes aina Jeesuse pühadust ja aulisust...
Kui mõtleme oma kalleimale inimlikule suhtele, siis kas armastame Jumalat üle selle? --Täiesti emotsionaalses mõistes ja tunnete pinnalt võttes. Kas Sa koged, et Tema on Sind kutsunud oma armastatuks ja Ta tahab end Sinule ilmutada? Näidata ennast nii, et see pilt Su südamest ei lahkuks iialgi. Minu südames Sa elad kenas päiksepoolses toas, minu südames sa elad suure armastuse loal, minu südames sa elad, seda keelata ei saa, sest mu südamesse sisse oled kirjutatud sa...
Kuulsin hiljuti, et näe, suures kriisis on ikka hoopis lihtsam palvetada kui suure kordamineku ajal. Veel aasta tagasi oleksin sellele ilmselt kahe käega alla kirjutanud. Nüüd aga mõtlen, et ju on seegi mõte kui erineva suhte kirjeldus. Kui Jumal on mu päästeamet (mida ta kindlasti on, Mu päästekalju, ütleb Taavet), siis ega seda 112 tohigi rõõmuajal tülitada. See oleks nende suure ja tähtsa töö segamine. Kui Mu Issand aga on mu Peigmees, mu hinge ainuke, siis ei ole ju küsimustki, kas ma Teda oma parimatesse päevadesse sisse lasen... Ja see ei ole siis enam distsipliini küsimus, vaid igatsus, mis südamest välja pulbitseb...
Usun, et see ongi evangeeliumi mootor. Usk, mis on tegev armastuse kaudu... Keegi hiljuti rääkis ka, et me usaldame Jumalat küll oma päästekogemuses, mõistes, et me seda ise kuidagi ellu kutsuda ei saa, kuid siis sellele järgnevalt arvame justkui, et siis saame ise hakkama. Sest Jumalal (st päästeametil) on targematki teha, kui minuga oma aega raisata...
Ja ka meie ise peame hoolsalt teenima ja vaatama, et Issandal ja tema kaaskonnal ikka kõik võileivad nina ees oleks. Kus see häbi ots, kui vorstileivad otsa saavad ja kõik näevad, et ma polegi tasemel perenaine.....
Marta, Marta, ütleb Issand seepeale malbelt. Sa teed endale tüli paljude asjadega. Maarja on selle hea osa valinud ja seda ei võeta talt ära. Maarja on näinud Issanda silmis kutset. See on armastus esimesest silmapilgust ja see noor tüdruk pressib end Jeesuse ligiollu, trotsides tolle aja norme ja kombeid. Ta on näinud Issandat ja ei suuda enam temata elada... Ta on näinud Issanda kirkust, tema ilu, Tema pühadust, Tema armsust. Ja seepeale ei suuda miski ega keski teda sellest armastusest ega armsamast lahutada.... Sest ta on NÄINUD Issandat...
-Kas Sina, armusaanud inimlaps, armastad mind?
-No, ei noh, loomulikult armastan, vaata kõiki neid ohvreid, mida ma Su heaks toonud olen. Kui ei armastaks, siis ei saaks ju...
-Ma ei räägi ohvritest, on Püha Vaim järelejätmatu. Ega ka andidest, ega teenimisest, ega pikkadest palvetest ega vaeste aitamisest.... Kas Sa ARMASTAD mind? Kas suudad välja lülitada kogu selle maailma sigina sagina, istudes mu jalge ees ja vaadeldes aina Jeesuse pühadust ja aulisust...
Kui mõtleme oma kalleimale inimlikule suhtele, siis kas armastame Jumalat üle selle? --Täiesti emotsionaalses mõistes ja tunnete pinnalt võttes. Kas Sa koged, et Tema on Sind kutsunud oma armastatuks ja Ta tahab end Sinule ilmutada? Näidata ennast nii, et see pilt Su südamest ei lahkuks iialgi. Minu südames Sa elad kenas päiksepoolses toas, minu südames sa elad suure armastuse loal, minu südames sa elad, seda keelata ei saa, sest mu südamesse sisse oled kirjutatud sa...
Kuulsin hiljuti, et näe, suures kriisis on ikka hoopis lihtsam palvetada kui suure kordamineku ajal. Veel aasta tagasi oleksin sellele ilmselt kahe käega alla kirjutanud. Nüüd aga mõtlen, et ju on seegi mõte kui erineva suhte kirjeldus. Kui Jumal on mu päästeamet (mida ta kindlasti on, Mu päästekalju, ütleb Taavet), siis ega seda 112 tohigi rõõmuajal tülitada. See oleks nende suure ja tähtsa töö segamine. Kui Mu Issand aga on mu Peigmees, mu hinge ainuke, siis ei ole ju küsimustki, kas ma Teda oma parimatesse päevadesse sisse lasen... Ja see ei ole siis enam distsipliini küsimus, vaid igatsus, mis südamest välja pulbitseb...
Usun, et see ongi evangeeliumi mootor. Usk, mis on tegev armastuse kaudu... Keegi hiljuti rääkis ka, et me usaldame Jumalat küll oma päästekogemuses, mõistes, et me seda ise kuidagi ellu kutsuda ei saa, kuid siis sellele järgnevalt arvame justkui, et siis saame ise hakkama. Sest Jumalal (st päästeametil) on targematki teha, kui minuga oma aega raisata...
Ja ka meie ise peame hoolsalt teenima ja vaatama, et Issandal ja tema kaaskonnal ikka kõik võileivad nina ees oleks. Kus see häbi ots, kui vorstileivad otsa saavad ja kõik näevad, et ma polegi tasemel perenaine.....
Marta, Marta, ütleb Issand seepeale malbelt. Sa teed endale tüli paljude asjadega. Maarja on selle hea osa valinud ja seda ei võeta talt ära. Maarja on näinud Issanda silmis kutset. See on armastus esimesest silmapilgust ja see noor tüdruk pressib end Jeesuse ligiollu, trotsides tolle aja norme ja kombeid. Ta on näinud Issandat ja ei suuda enam temata elada... Ta on näinud Issanda kirkust, tema ilu, Tema pühadust, Tema armsust. Ja seepeale ei suuda miski ega keski teda sellest armastusest ega armsamast lahutada.... Sest ta on NÄINUD Issandat...
Tellimine:
Postitused (Atom)