Kolgata. Raske tee. Iga samm, valu teeb. Kallis Jeesus, Su silmis on piin...
Ja ometi ta astus, kannatlikult ja kindlalt, kuigi tee oli raske ja valus ning ees ootav lahutus Isast veel valusam; kuigi ta oleks võinud Isa paluda, et see läkitaks inglite leegioni ja ta vabastaks. MILLEKS Ta seda tegi?
Isa, ma igatsen..., ütleb Jeesus oma ülempreesterlikus palves Johannese 17. peatükis. Jh 17:24
Kuigi eestikeelses Piiblis on seda tõlgitud "ma tahan", on mõnedes inglisekeelsetes Piiblites kasutatud sõna "igatsema". Siiski tähelepanuväärne, et see kirjakoht on ainus kord, kui Jeesus Isalt midagi tahab. See on kui lapse suurim soov, tema südameigatsus. Isa, ma tahan, et ka need, keda sa mulle oled andnud, oleksid minuga seal, kus mina olen, et nad näeksid mu kirkust, mille sa oled andnud mulle, sest sa oled mind armastanud enne maailma rajamist. Ääremärkusena olgu lisatud, et see koht, kuhu Jeesus igatseb meid viia, on seal, kus me näeme tema kirkust ja tunneksime ära Tema armastuse.
Teine kirjakoht, kus Jeesus midagi igatseb samal päeval on Lk 22:15 Ja ta ütles neile: "Ma olen südamest igatsenud seda paasat süüa teiega enne oma kannatamist. Idamaades peeti koos söömist intiimseks sotsiaalseks tegevuseks. Kokkuvõttes võib seega öelda, et Jeesus läks ristile, sest ta IGATSEB meiega intiimset osadust. Kuidas seda aga saavutada?!
Oletame, et me elame idamaa kultuuris, kus mitmenaisepidamine on norm, mitte erand. Ja oletame, et see võimalus on kõigile naistele avatud, kes aga vähegi tahavad. Oletame nüüd, et mina tahaksin saada ühe sellise mehe naiseks. Ja kihlus toimub kohe, ilma süvenemata. Nüüd on pulmadeks valmistumise aeg. Aga mul on probleem. Ma ju ei tunnegi oma peigmeest. Mida teha? Selle asemel, et minna ja püüda selle mehega tutvuda ja osadust otsida, arvan ma valivat lihtsama (ja kavalama) tee. Läheks küsiks mõnelt naiselt, kes juba on selle mehe naine?! Seega ma võin kõik selgeks õppida enne, kui ma ta palge ette ilmun ja siis võib olla kindel, et ta mind vastu võtab. Kas pole?
Seega ma siis hakkan mõne või mitmete tema naistega kirjutama. Milline see mees on? Kuidas ta selles või teises olukorras käitub? Mis teda rõõmustab, mis kurvastab? Kuidas ta näiteks sellises olukorras käituks? jne jne. Iga päev on järjest enam küsimusi, kõik need saavad parimate ekspertide vastused. Kulutan hoolsasti aega ja vaeva, et pusletükke omavahel klappima panna, sest ega vastused päris samad pole. Ega ma samas taipa, et nende naiste vastused lähtusid nende endi isikust ja see, kuidas mees nendega käitus, oli samuti tingitud sellest, millised nad ise olid. Aga tundub, et puslepilt saab enam-vähem kokku ja nii ma lõpuks arvan, et ma olengi selleks päevaks valmis. Sest mul on kõik teadmised olemas. Samas pole mul pähegi tulnud otsida osadust. Et huvitav, kas sellise kihlaperioodi lõpuks oleksin ma võimeline seda meest täiuslikult armastama ja vaid temale anduma?! Jah, pea on küll tarkust täis, aga kas see ka südamesse ja tegudesse jõuab?
Paulus ütleb: 2Kr 11:2 Sest ma olen kiivas teie pärast jumaliku kiivusega, kuna ma olen teid kihlanud üheleainsale mehele, et teid puhta neitsina esitada Kristusele. Ehk siis meie kihlaperiood Jeesusega on pea samasugune, kuid meie kasutame aga usinalt igasugu allikaid ja arvame, et see meid Temale lähemale toob. Samas kihlaperioodi eesmärk, nagu ka Paulus märgib, ei ole mitte teadmiste kogumine, vaid puhtaks neitsiks saamine. Ja selliseks võib saada hirmsaimgi "põrgu tukk", mis on tulest välja tõmmatud, kui ta vaid näeb Jeesuse kirkust Isa süles ja suudab vastu võtta Tema tingimusteta andestust.
Jeremija kuulutab, et päevad tulevad, kus Issand teeb Iisraeli sooga Uue Lepingu ja siis pole vaja, et keegi teist õpetab: Tunne Issandat! sest nad kõik tunnevad Teda. Miks me aga ometi peame seda ikka ja jälle õpetama? Sest me ei tunne teda ega taha tulla Tema juurde, et saaksime elu. Jh 5:40 Me oleme nii harjunud jutlusi ja teiste mõtteid maha kirjutama, nii harjunud toituma juba teiste läbinäritud ja roiskunud mannast. Ja see ei toida. Sest seal pole väge ega elu. Vaid Jumalaga osaduses valminud roog rahuldab nii nägemis-, haistmis- kui maitsmismeelt ning on ihule toiduks ja terviseks.
Luuka evangeeliumis on lugu kümnest neitsist, kes ootasid Peigmeest. Pooled olid rumalad, pooled targad. Ühtedel oli õli, mis ööpimedusest läbi aitas. Teistel ei olnud. Praeguse kirjutise kontekstis võiks öelda, et need rumalad olid need, kes vaid uurisid ja teoreetiliselt püüdsid asju mõista ja arvasid, et see neid piisavalt valmistab. Targad aga need, kes Jeesuse juba varem oma igapäevaellu, oma elu pisimassegi detaili olid lubanud siseneda ja kes seeläbi olid valmistunud. Nad olid allunud vähimalegi Vaimu puudutusele, mis neid õrnalt juhtis ja suunas, nii meelt parandama kui Issandast kuulutama. Nad olid saavutanud selle väga isikliku osaduse taseme ja teadsid, et ükski öö ega ükski ootamine või neid nende hinge peigmehest lahutada. Sest nad olid kogenud oma Issandat väga reaalselt kõigis oma eluolukordades ning olid ka lasknud ennast noomida. Tasuks oli Talle pulm ja puhtad valged riided. Teiste osaks jäi suletud uks.
Praegu on veel armuaeg. Praegu on veel võimalik pöörduda eksiteedelt ja pühenduda Isikule, mitte Ülesandele. Otsida Teda, kuni Ta saab reaalseks ja sekkub tuntavalt Sinu ellu. Iga päev. Ja siis pole ka ülesanne enam raske ega kaelamurdev. "Isegi öösiti manitsevad mind mu neerud," ütleb Taavet Ps 16. Isegi öösiti võis Issand Taavetit juhtida. Kui me neid märguandeid tähele ei pane, siis oleme ühel päeval kõik seal ukse taga ootamas ning väliselt oleme täiesti sarnased. Kui aga rumalatel õli otsa hakkab lõppema, paluvad nad veelkord "ekspertnõuannet", aga see enam ei aita. Sest vaja oleks olnud valmistuda palju varem...
See on JEESUSE TAHE, tema igatsus, et me oleksime temaga koos ja näeksime tema elumuutvat kirkust. Kas see siis midagi ei tähenda?! Tema, kes oli valude mees ja kannatas jõhkrat ristisurma meie eest, et meil oleks elu. Universumi kuningas, kes ei oleks pidanud seda tegema. Tema ainsaks motiiviks oli armastus. Armastus langenud inimlapse vastu. Ja ta igatsus on, et seesama inimlaps mõistaks selle ohvri suurust ja võiks oma elu Tema juhtida anda. Vaid nii kogeb see väeti inimene tõelist suurust ning tõelist andestust, halastust ja armu.
reede, 2. aprill 2010
neljapäev, 25. märts 2010
Miks ma enam ei kirjutanud
Esiteks, vaimus oli tõrge. Ei saanud ja kõik. Teiseks, tajusin oma piiranguid kirjasõna edastada ning seda, millest räägib kasvatusteadlane Holt eelmises postituses, et kommunikatsioon on pea võimatu ülesanne. Kolmandaks aga olin teadlik, et mõne inimese elukogemus siiski ühtis minu tunnetatuga ja need olid, kes arvasid siit kasu saavat. Kummatigi pole see nii. Sest kui oled midagi kuulnud ja see on sinus nö elavaks saanud, siis on sul vastutus seda praktiseerida. Muidu oled unustav kuulja (Jakoobuse kiri räägib sellest) või ilma juureta taim, mis kaljusele pinnale püüdis kinnituda. Ehk häving on lõpuks suurem, kui need, kes sõnast arugi ei saanud.
Teisisõnu, kogesin vastutust, sedasama, millest räägib rebane Väikesele Printsile, et sa vastutad alati kõige eest, kelle sa taltsutanud olen. Me oleme humanistlike uusaja inimestena nii harjunud, et me valgustatud mõistus vajab aga uusi väljakutseid ning kui mõistus on toidetud ja me oleme midagi pisutki sügavamalt kombata suutnud, siis arvamegi, et oleme pärale jõudnud. Tegelikult ei päästa meid meie teadmus, vaid ikka Meistri järgimine, Jeesuse jälgedes käimine, oma elu andmine nii, nagu Tema seda tegi.
Samas on mitmed teemad mu peas ja südames ringlemas. Esiteks, kristlik usk on ilmutuslik, nägemusel põhinev (vt Õps 29:18). Ilma ilmutuseta on kõik me jumalateenistus tühine, vaid enesesugestsioon, oma õiguse propageering ja osutub vaid maalitud pildiks teel põrgusse, nagu meetilga raamat ütleb. Ei enamat. Ja ükski inimene ei või sulle anda ilmutust Jumalast, ma võin sulle rääkida, mida mina olen kogenud, aga see jääb alati poolikuks. Sul on vaja isiklikku ilmutust, sest kaevul oled ikka Jeesusega üksi (Joh 4) ning pead need rasked tõed oma elu kohta enesesse laskma ja mitte kapselduma. Vaid nii võid kogeda tõelist vabadust, mitte isetehtut. Sest tõde tee vabaks.
Teiseks, andestus Kristuse vere kaudu ei nõua inimeselt muud midagi kui selle vastuvõtmist. Ja see on raskeim asi maailmas. Vana Testamendi suurkujud Mooses ja Taavet olid mõlemad mõrvarid, ometi elasid nad Jumala südame ligidal. Uue Testmandi suurim apostel Paulus aga oli sarimõrvar. Nad kõik olid kogenud armu, mis ületab kogu tunnetuse. Samas, kui me ise ei ole sellist andestust kogenud, ei suuda me seda ka teisteni vahendada. Jumala reaalset andestust kogenud inimesele öeldakse tänapäeval, et tee enne meeleparandustegusid, kui sa minu ees kõlvuliseks saad. Või: vaata, mis sa ise teinud oled. Need on kahjuks need vanemad vennad, kes isakojas elades ometi Isa südant ei mõistnud ja arvasid võivat armu omast jõust ja oma pingutustest ära teenida. Ning jäid lõpuks kõigest ilma.
Kolmandaks, odava armu päästemudel ei ole piibellik. Ka see on meie humanistlik konstruktsioon, mis püüab Jumala hallatavaks teha ja karpi suruda. Aga Jumalat ei mahuta taevaste taevadki, ammugi siis mingi mudel. Räägin siin jah sellest nelja tõsiasja tunnistamisest ja sellele järgnevast palvest, mille järel usume, et nüüd meil ongi igavene elu olemas ja see, kuidas räägime, mida mõtleme, kuidas elame, pole oluline. Sest nagunii ei suuda, latt on liiga kõrgel. Jah, tõsi, see algne pääste on kui viisa tempel, mis passi lüüakse. Samas nii USAs kui mujalgi on nii, et kui see piiril olev korrapidaja näeb, et sa ikka ei vasta kriteeriumidele, siis ta sind riiki ei lase.
Samuti on Piiblis. 10 neitsi tähendamissõna on heaks näiteks. Õli tol hetkel, kui Jeesus tuleb, pole, siis sisse ei saa. Kogu lugu. Kui tol hetkel, kui sind kutsutakse, pole sul õli, seda väga reaalset ja kogetavat osadust, intiimsust Jeesusega, kus Ta võib igal ajal sind korrigeerida, aga ka kasutada, siis sisse ei saa. Paulus manitseb ka, et vaadake, kas te olete ikka veel usus? Talle pulma pääsevad vaid need, kes oma rüüd on hoolega pesnud. See, kel pulmariiet polnud, visati välja (Mt 25). Taevasse ei pääse midagi ebapüha. Ehk jutt käib pühitsusest ikka. Sest ilma pühitsuseta ei saa keegi Jumalat näha. Sardese kogudusest pääsevad vaid need rüü pesijad, ülejäänud kogudus on surnud ja läheb hukka (vt Ilmutuse raamatust).
Ka Heebrea kirjas on öeldud, et Jumala rahval on hingamise aeg veel ees ja me peame vaatama, et meie süda ei paaduks patu pettuses ja et me sellest päästest mööda ei elaks. Teisisõnu, saame lõpuks päästetud vaid siis, kui sellesse püsima jääme, mida alguses kuulnud oleme (see õhin, millega Sõna vastu võtsime, kellel seda üldse oli). Viinapuu tähendamissõna manitseb ka, et tuleb viinapuu külge jääda. Ehk kõik taandub ikka ilmutusele Jumala iseloomust --Tema tarkusest, väest, pühadusest, võimsusest, aga ka armastusest, ustavusest ja hoolivusest, mis kõik ei lase meil olla viitsimatud ja viljatumad Tema riigi pärijatena. Ilma Püha Vaimu väeta pole mingit pühitsust ega elavat usku, on vaid omatehtud religioon, mis on enesepete ja tühjad käsuteod. Jeesust saab järgida vaid üleloomulikus Püha Vaimu väes.
Need ongi mu pisut mõrud mõtted. Mõrud just siis, kui mõtlen, kus me jumala rahvana täna oleme. Ja samas me igatseme ärkamist, ega taipa, et see tuleb nii pea, kui oma ponnistused jätama ja Jumala armu merre sukeldme ning ennast seal ära kaotame. Laenatud pilti kasutades võiks öelda, et kui me seda ei tee, oleme kui paakunud pinnas, mis vett omaks ei võta ja vesi langeb maha ja/või teeb vaid pinnase poriseks, kõntsaseks, kobrutavaks. Sügavamale vesi ei jõua. Vaid pragusid oma praegusesse "toimivasse", st ajalike andidega õnnistatud kristlusesse lastes võib vaimuvihm meid värskendada.
Ja praegu on armuaeg, kus Jumal ootab kannatlikult meie järgi. Ka see aeg ei kesta igavesti. Otsi Issandat, oh inimlaps, kuni Ta on leitav ja lase Temal endaga suhelda. Las Tema annab Sulle ilmutuse, mis ületab kõik tunnetuse. Siis näed, kuidas kõik teiseks muutub ja vanad rõõmud on vaid hallikasvalged, kui tõesti igal päeval koos oma Jumalaga elada võid.
Teisisõnu, kogesin vastutust, sedasama, millest räägib rebane Väikesele Printsile, et sa vastutad alati kõige eest, kelle sa taltsutanud olen. Me oleme humanistlike uusaja inimestena nii harjunud, et me valgustatud mõistus vajab aga uusi väljakutseid ning kui mõistus on toidetud ja me oleme midagi pisutki sügavamalt kombata suutnud, siis arvamegi, et oleme pärale jõudnud. Tegelikult ei päästa meid meie teadmus, vaid ikka Meistri järgimine, Jeesuse jälgedes käimine, oma elu andmine nii, nagu Tema seda tegi.
Samas on mitmed teemad mu peas ja südames ringlemas. Esiteks, kristlik usk on ilmutuslik, nägemusel põhinev (vt Õps 29:18). Ilma ilmutuseta on kõik me jumalateenistus tühine, vaid enesesugestsioon, oma õiguse propageering ja osutub vaid maalitud pildiks teel põrgusse, nagu meetilga raamat ütleb. Ei enamat. Ja ükski inimene ei või sulle anda ilmutust Jumalast, ma võin sulle rääkida, mida mina olen kogenud, aga see jääb alati poolikuks. Sul on vaja isiklikku ilmutust, sest kaevul oled ikka Jeesusega üksi (Joh 4) ning pead need rasked tõed oma elu kohta enesesse laskma ja mitte kapselduma. Vaid nii võid kogeda tõelist vabadust, mitte isetehtut. Sest tõde tee vabaks.
Teiseks, andestus Kristuse vere kaudu ei nõua inimeselt muud midagi kui selle vastuvõtmist. Ja see on raskeim asi maailmas. Vana Testamendi suurkujud Mooses ja Taavet olid mõlemad mõrvarid, ometi elasid nad Jumala südame ligidal. Uue Testmandi suurim apostel Paulus aga oli sarimõrvar. Nad kõik olid kogenud armu, mis ületab kogu tunnetuse. Samas, kui me ise ei ole sellist andestust kogenud, ei suuda me seda ka teisteni vahendada. Jumala reaalset andestust kogenud inimesele öeldakse tänapäeval, et tee enne meeleparandustegusid, kui sa minu ees kõlvuliseks saad. Või: vaata, mis sa ise teinud oled. Need on kahjuks need vanemad vennad, kes isakojas elades ometi Isa südant ei mõistnud ja arvasid võivat armu omast jõust ja oma pingutustest ära teenida. Ning jäid lõpuks kõigest ilma.
Kolmandaks, odava armu päästemudel ei ole piibellik. Ka see on meie humanistlik konstruktsioon, mis püüab Jumala hallatavaks teha ja karpi suruda. Aga Jumalat ei mahuta taevaste taevadki, ammugi siis mingi mudel. Räägin siin jah sellest nelja tõsiasja tunnistamisest ja sellele järgnevast palvest, mille järel usume, et nüüd meil ongi igavene elu olemas ja see, kuidas räägime, mida mõtleme, kuidas elame, pole oluline. Sest nagunii ei suuda, latt on liiga kõrgel. Jah, tõsi, see algne pääste on kui viisa tempel, mis passi lüüakse. Samas nii USAs kui mujalgi on nii, et kui see piiril olev korrapidaja näeb, et sa ikka ei vasta kriteeriumidele, siis ta sind riiki ei lase.
Samuti on Piiblis. 10 neitsi tähendamissõna on heaks näiteks. Õli tol hetkel, kui Jeesus tuleb, pole, siis sisse ei saa. Kogu lugu. Kui tol hetkel, kui sind kutsutakse, pole sul õli, seda väga reaalset ja kogetavat osadust, intiimsust Jeesusega, kus Ta võib igal ajal sind korrigeerida, aga ka kasutada, siis sisse ei saa. Paulus manitseb ka, et vaadake, kas te olete ikka veel usus? Talle pulma pääsevad vaid need, kes oma rüüd on hoolega pesnud. See, kel pulmariiet polnud, visati välja (Mt 25). Taevasse ei pääse midagi ebapüha. Ehk jutt käib pühitsusest ikka. Sest ilma pühitsuseta ei saa keegi Jumalat näha. Sardese kogudusest pääsevad vaid need rüü pesijad, ülejäänud kogudus on surnud ja läheb hukka (vt Ilmutuse raamatust).
Ka Heebrea kirjas on öeldud, et Jumala rahval on hingamise aeg veel ees ja me peame vaatama, et meie süda ei paaduks patu pettuses ja et me sellest päästest mööda ei elaks. Teisisõnu, saame lõpuks päästetud vaid siis, kui sellesse püsima jääme, mida alguses kuulnud oleme (see õhin, millega Sõna vastu võtsime, kellel seda üldse oli). Viinapuu tähendamissõna manitseb ka, et tuleb viinapuu külge jääda. Ehk kõik taandub ikka ilmutusele Jumala iseloomust --Tema tarkusest, väest, pühadusest, võimsusest, aga ka armastusest, ustavusest ja hoolivusest, mis kõik ei lase meil olla viitsimatud ja viljatumad Tema riigi pärijatena. Ilma Püha Vaimu väeta pole mingit pühitsust ega elavat usku, on vaid omatehtud religioon, mis on enesepete ja tühjad käsuteod. Jeesust saab järgida vaid üleloomulikus Püha Vaimu väes.
Need ongi mu pisut mõrud mõtted. Mõrud just siis, kui mõtlen, kus me jumala rahvana täna oleme. Ja samas me igatseme ärkamist, ega taipa, et see tuleb nii pea, kui oma ponnistused jätama ja Jumala armu merre sukeldme ning ennast seal ära kaotame. Laenatud pilti kasutades võiks öelda, et kui me seda ei tee, oleme kui paakunud pinnas, mis vett omaks ei võta ja vesi langeb maha ja/või teeb vaid pinnase poriseks, kõntsaseks, kobrutavaks. Sügavamale vesi ei jõua. Vaid pragusid oma praegusesse "toimivasse", st ajalike andidega õnnistatud kristlusesse lastes võib vaimuvihm meid värskendada.
Ja praegu on armuaeg, kus Jumal ootab kannatlikult meie järgi. Ka see aeg ei kesta igavesti. Otsi Issandat, oh inimlaps, kuni Ta on leitav ja lase Temal endaga suhelda. Las Tema annab Sulle ilmutuse, mis ületab kõik tunnetuse. Siis näed, kuidas kõik teiseks muutub ja vanad rõõmud on vaid hallikasvalged, kui tõesti igal päeval koos oma Jumalaga elada võid.
kolmapäev, 24. märts 2010
Food for thought... maybe...
We teachers - perhaps all human beings - are in the grip of an astonishing delusion. We think that we can take a picture, a structure, a working model of something, constructed in our minds out of long experience and familiarity, and by turning that model into a string of words, transplant it whole into the mind of someone else. Perhaps once in a thousand times, when the explanation is extraordinary good, and the listener extraordinary experienced and skillful at turning word strings into non-verbal reality, and when the explainer and listener share in common many of the experiences being talked about, the process may work, and some real meaning may be communicated. Most of the time, explaining does not increase understanding, and may even lessen it.
John Holt(1923 - 1985) American EducatorHow Children Learn
Loneliness is not cured by human company. Loneliness is cured by contact with reality.
Anthony de Mello(1931 - 1987) Jesuit PriestAwareness
Spirituality means waking up. Most people, even though they don't know it, are asleep. They're born asleep, they live asleep, they marry in their sleep, they breed children in their sleep, they die in their sleep without ever waking up. They never understand the loveliness and the beauty of this thing that we call human existence.
Anthony de Mello(1931 - 1987) Jesuit PriestAwareness
I have to tell it again and again: I have no doctrine. I only point out something. I point out reality, I point out something in reality which has not or too little been seen. I take him who listens to me at his hand and lead him to the window. I push open the window and point outside. I have no doctrine, I carry on a dialogue.
Martin Buber(1878 - 1965) Jewish Religious Philosopher
We must become the change we want to see in the world.
Mahatma Gandhi(1869 - 1948) Indian Nationalist Leader
When making a decision of minor importance, I have always found it advantageous to consider all the pros and cons. In vital matters, however, such as the choice of a mate or a profession, the decision should come from the unconscious, from somewhere within ourselves. In the important decisions of personal life, we should be governed, I think, by the deep inner needs of our nature.
Sigmund Freud(1865 - 1939) Austrian Psychologist
Our deepest fear is not that we are inadequate. Our deepest fear is that we are powerful beyond measure. It is our light, not our darkness that most frightens us. We ask ourselves, Who am I to be brilliant, gorgeous, talented, fabulous? Actually, who are you not to be? You are a child of God. Your playing small does not serve the world. There is nothing enlightened about shrinking so that other people won't feel insecure around you. We are all meant to shine, as children do. We were born to make manifest the glory of God that is within us. It is not just in some of us; it is in everyone. And as we let our own light shine, we unconsciously give other people permission to do the same. As we are liberated from our own fear, our presence automatically liberates others.
Marianne Williamson A Return to Love
Your pain is the breaking of the shell that encloses your understanding.
Kahlil Gibran(1883 - 1931) Lebanese-American Poet Philosopher & ArtistThe Prophet
If we are to survive, we must have ideas, vision, and courage. These things are rarely produced by committees. Everything that matters in our intellectual and moral life begins with an individual confronting his own mind and conscience in a room by himself.
Arthur M. Schlesinger Jr. Decline of Heroes
Two basic rules of life are: 1) Change is inevitable. 2) Everybody resists change.
W. Edwards Deming(1900 - 1993) Quality Guru
Source: http://www.gurteen.com/gurteen/gurteen.nsf/id/quotations
John Holt(1923 - 1985) American EducatorHow Children Learn
Loneliness is not cured by human company. Loneliness is cured by contact with reality.
Anthony de Mello(1931 - 1987) Jesuit PriestAwareness
Spirituality means waking up. Most people, even though they don't know it, are asleep. They're born asleep, they live asleep, they marry in their sleep, they breed children in their sleep, they die in their sleep without ever waking up. They never understand the loveliness and the beauty of this thing that we call human existence.
Anthony de Mello(1931 - 1987) Jesuit PriestAwareness
I have to tell it again and again: I have no doctrine. I only point out something. I point out reality, I point out something in reality which has not or too little been seen. I take him who listens to me at his hand and lead him to the window. I push open the window and point outside. I have no doctrine, I carry on a dialogue.
Martin Buber(1878 - 1965) Jewish Religious Philosopher
We must become the change we want to see in the world.
Mahatma Gandhi(1869 - 1948) Indian Nationalist Leader
When making a decision of minor importance, I have always found it advantageous to consider all the pros and cons. In vital matters, however, such as the choice of a mate or a profession, the decision should come from the unconscious, from somewhere within ourselves. In the important decisions of personal life, we should be governed, I think, by the deep inner needs of our nature.
Sigmund Freud(1865 - 1939) Austrian Psychologist
Our deepest fear is not that we are inadequate. Our deepest fear is that we are powerful beyond measure. It is our light, not our darkness that most frightens us. We ask ourselves, Who am I to be brilliant, gorgeous, talented, fabulous? Actually, who are you not to be? You are a child of God. Your playing small does not serve the world. There is nothing enlightened about shrinking so that other people won't feel insecure around you. We are all meant to shine, as children do. We were born to make manifest the glory of God that is within us. It is not just in some of us; it is in everyone. And as we let our own light shine, we unconsciously give other people permission to do the same. As we are liberated from our own fear, our presence automatically liberates others.
Marianne Williamson A Return to Love
Your pain is the breaking of the shell that encloses your understanding.
Kahlil Gibran(1883 - 1931) Lebanese-American Poet Philosopher & ArtistThe Prophet
If we are to survive, we must have ideas, vision, and courage. These things are rarely produced by committees. Everything that matters in our intellectual and moral life begins with an individual confronting his own mind and conscience in a room by himself.
Arthur M. Schlesinger Jr. Decline of Heroes
Two basic rules of life are: 1) Change is inevitable. 2) Everybody resists change.
W. Edwards Deming(1900 - 1993) Quality Guru
Source: http://www.gurteen.com/gurteen/gurteen.nsf/id/quotations
teisipäev, 16. märts 2010
Õpetaja võlg-Osadus ja kuulutus
8Kuidas te võite öelda:"Me oleme targad ja meil on Issanda Seadus"? Tõesti, vaata, kirjatundjate valesulg on teinud selle valeks.9Targad jäävad häbisse, nad ehmuvad ja nad tabatakse.Vaata, nad on põlanud Issanda sõna -mis tarkust võib neil olla? (Jeremija 8).
Paulus ütleb kuskil, et mu lapsukesed, kelle pärast ma jälle olen lapsevaevas, kuni Kristus teie sees saab kuju... Olen viimastel päevadel mõelnud oma õpilastele seminari päevilt ja ei saa lahti tunnetusest, et midagi läks seal kapitaalselt valesti. Ma küll püüdsin, ma küll otsisin, aga taevas oli kinni, enamuse ajast, aga tööd tuli teha (sest palka maksti) ja sõna tuli kuulutada ja õpetada. (Jr 14:14, Jr 23:26) Lisaks oli keha ümber suur "rasvavaru" -kõik see õpitud tarkus, mis eelneva kolme aasta jooksul minusse oli valatud. Pidu võis alata.
Paar päeva tagasi juhtus mu kätte mingi väljavõte ühest raamatust, kus räägiti armust ja mida see tähendab, et meil on õigeksmõistmine usu läbi (justification by faith). Ja seal räägiti, et see kindlasti ei ole õigeksmõistmine mingil muul moel, nagu näiteks tegudest (justification by works) ega teadmistest (justification by knowledge).
JUSTIFICATION BY KNOWLEDGE! Kas pole see mitte see, mis tänapäeval on meie eesmärk?! Kuidagi usume, et kui me midagi oma mõtetest läbi oleme lasknud, siis sellest piisab. Inimmõistus, mis humanismis on tõstetud Jumala asemele, on ka koguduses tõe kriteerium. Samas ütleb Jumala sõna, et see, et meil on Jumala Sõna (seadus, nagu Jeremija ütleb) ja et me seda loeme ja edastada püüame, ei ole piisav. Kirjatundjad võivad ise selle valeks teha, kui nad ei ole osaduses Issandaga, et Temalt saada Vaimu kosutavat kastet. Pigemini on ju praktikas nii, et minnakse nende allikate juurde ja nende inimeste juurde, kes on midagi leidnud ja kogenud ning kopeeritakse nende pealt. Ka see on üdini vale. Jeremija kaudu ütleb Issand:
30Sellepärast, vaata, ütleb Issand, olen ma prohvetite vastu, kes varastavad üksteiselt minu sõnu.31Vaata, ma olen prohvetite vastu, ütleb Issand, kes pruugivad omaenese keelt ja ütlevad: "Issand ütleb."32Vaata, ma olen nende vastu, kes prohvetlikult kuulutavad vääri unenägusid, ütleb Issand, ja jutustavad neid ning eksitavad mu rahvast oma valede ja kelkimistega. Ometi ei ole mina neid läkitanud ega käskinud ja nad ei too sellele rahvale mingit kasu, ütleb Issand. (Jer 23).
Ehk, kui osadust ei ole ja kui Sõna on kinni, oleks parem olla vait ja Issanda ees meelt parandada. Sest oma tarkuses ja oma jõus edasi minnes kogud sa tuliseid süsa enese pea peale. Vahet ei ole, et sa annad edasi mingit sõnumit, mis sind ennast inspireeris. See on justkui läbi nämmutatud roog, mille välja sülitad ja teistele söögiks annad. Leib peab olema värske, otse Issanda käest, otse sellele inimeste grupile. Ja kui see toit on Issandalt, siis ei ole selles ka Sõna põhjal vasturääkivusi.
Näiteks, hiljuti kuulsin jutlust, kus manitseti, et kõik sõnumid, mida tohib edasi rääkida, peaksid olema rahust, need peaksid olema Jumalalt, nagu Jeremija ja Hesekieli sõnumid. Ainult et... Nii Jeremija kui Hesekieli sõnumid olid KÕIKE MUUD kui rahu sõnumid. Mõlemad elasid Paabeli vangipõlve eel/ajal ja püüdsid rahvast tuua meeleparandusele. Irooniline on see, et just valeprohvetid olid need, kes rahusõnumit kuulutasid.
10Sellepärast ma annan nende naised teistele, nende põllud vallutajaile. Sest kõik, niihästi väikesed kui suured, ahnitsevad kasu; kõik,niihästi prohvetid kui preestrid, petavad.11Ja mu rahva, mu tütre vigastust ravivad nad pinnapealselt, öeldes: "Rahu, rahu!",kuigi rahu ei ole.12Kas nad häbenevad, et nad on teinud jäledust? Ei, nad ei häbene sugugi ega tunne piinlikkust. Seepärast nad langevad langejate hulgas, oma karistusajal nad komistavad, ütleb Issand.13Ma nopin nad ära sootuks, ütleb Issand. Ei jää viinamarju viinapuule ega viigimarju viigipuule ja lehed närtsivad. Ja mis ma neile olen andnud, läheb neist mööda. (Jer 8)
Ja patuks pole niivõrd see rahusõnumi kuulutamine, kuivõrd see, et Juuda on patust HAIGE ja vigastatud, kuid neid vigastusi ravitakse kerglaselt. Rahva juhid ei saa isegi aru, et rahval midagi viga on. Nende enda ahnus ja pettus oli nende silmad pimestanud ja nende südamed sulgenud. Süda oli rasva läinud. Ja selle pärast võiks Jumal mistahes vaimulikke õnnistusi saata, see kõik läheb neist mööda, sest Issandat ei panda tähele.
Selles samas 8. peatükis on ka sõnad: 7Isegi toonekurg taeva all teab oma seatud aega, turteltuvi, pääsuke ja rästas peavad kinni oma tulemisajast,aga minu rahvas ei tunne Issanda Seadust. Oleks juba aeg tunnistada, et me ei tunne Issanda seadust. Et ka meid on Issand tahtnud koguda kui Kanaema oma poegi tiiva alla ja kutsunud osadusse (kuula T. Hollmanni jutlust aastast 2005), kuid me ei ole tahtnud. Me põgeneme ise, me tormame ise, me teeme omi asju (ja palvetame, et Issand ikka õnnistaks, nagu Eesti hümni viimane salm).
Selles samas väljavõttes oli ka võrdlus patu ja surma kultuuri ning armukulutuuri vahel. See esimene põhineb ärevusel, performance'il (st väline kest on tähtis), saavutusvajadusel ning perfektsionismitaotlusel (kas pole tuttav?), armus elu on aga midagi sellist, kus kõik täiesti tajutavalt uueks saab ja inimese mõtteisse tuleb teine reaalsus, ta näeb elu ja kõike hoopis teise nurga alt. Kas oleme sinna jõudnud, peaksime endilt väga ausalt küsima... Või elame pettekujutelmades ning jut(l)ustame nendest ka teistele?
Meie kuulutus hoopis, tundub, et algab ja lõppeb Johannese 3:16-ga. Jumal on kõik teinud, võta ainult vastu. Ja kogu ülejäänud Piibel visatakse minema, sellesse ei suhtuta tõsiselt, et tegelikult on Jeesuse ristisurma ja päästetöö lõppeesmärgiks veatu Talle pruut, kes on vaba oma himudest ja särab patuses maailmas kui küünal, mida ei saa panna vaka alla. Valgustatud mõistus on väga kaugel sellest lõppeesmärgist.
Ma soovin, et igaüks, kes seda lugema juhtub ja samas jutlustab, mõtleks väga tõsiselt õpetaja vastutusele, karjase vastutusele ja sellele, et sinult ja minult nõutakse kord aru, kuidas me seda teinud oleme ja mismoodi Issanda lammaste eest hoolitsenud. Hesekieli 34 olgu meile siin juhatajaks.
Paulus ütleb kuskil, et mu lapsukesed, kelle pärast ma jälle olen lapsevaevas, kuni Kristus teie sees saab kuju... Olen viimastel päevadel mõelnud oma õpilastele seminari päevilt ja ei saa lahti tunnetusest, et midagi läks seal kapitaalselt valesti. Ma küll püüdsin, ma küll otsisin, aga taevas oli kinni, enamuse ajast, aga tööd tuli teha (sest palka maksti) ja sõna tuli kuulutada ja õpetada. (Jr 14:14, Jr 23:26) Lisaks oli keha ümber suur "rasvavaru" -kõik see õpitud tarkus, mis eelneva kolme aasta jooksul minusse oli valatud. Pidu võis alata.
Paar päeva tagasi juhtus mu kätte mingi väljavõte ühest raamatust, kus räägiti armust ja mida see tähendab, et meil on õigeksmõistmine usu läbi (justification by faith). Ja seal räägiti, et see kindlasti ei ole õigeksmõistmine mingil muul moel, nagu näiteks tegudest (justification by works) ega teadmistest (justification by knowledge).
JUSTIFICATION BY KNOWLEDGE! Kas pole see mitte see, mis tänapäeval on meie eesmärk?! Kuidagi usume, et kui me midagi oma mõtetest läbi oleme lasknud, siis sellest piisab. Inimmõistus, mis humanismis on tõstetud Jumala asemele, on ka koguduses tõe kriteerium. Samas ütleb Jumala sõna, et see, et meil on Jumala Sõna (seadus, nagu Jeremija ütleb) ja et me seda loeme ja edastada püüame, ei ole piisav. Kirjatundjad võivad ise selle valeks teha, kui nad ei ole osaduses Issandaga, et Temalt saada Vaimu kosutavat kastet. Pigemini on ju praktikas nii, et minnakse nende allikate juurde ja nende inimeste juurde, kes on midagi leidnud ja kogenud ning kopeeritakse nende pealt. Ka see on üdini vale. Jeremija kaudu ütleb Issand:
30Sellepärast, vaata, ütleb Issand, olen ma prohvetite vastu, kes varastavad üksteiselt minu sõnu.31Vaata, ma olen prohvetite vastu, ütleb Issand, kes pruugivad omaenese keelt ja ütlevad: "Issand ütleb."32Vaata, ma olen nende vastu, kes prohvetlikult kuulutavad vääri unenägusid, ütleb Issand, ja jutustavad neid ning eksitavad mu rahvast oma valede ja kelkimistega. Ometi ei ole mina neid läkitanud ega käskinud ja nad ei too sellele rahvale mingit kasu, ütleb Issand. (Jer 23).
Ehk, kui osadust ei ole ja kui Sõna on kinni, oleks parem olla vait ja Issanda ees meelt parandada. Sest oma tarkuses ja oma jõus edasi minnes kogud sa tuliseid süsa enese pea peale. Vahet ei ole, et sa annad edasi mingit sõnumit, mis sind ennast inspireeris. See on justkui läbi nämmutatud roog, mille välja sülitad ja teistele söögiks annad. Leib peab olema värske, otse Issanda käest, otse sellele inimeste grupile. Ja kui see toit on Issandalt, siis ei ole selles ka Sõna põhjal vasturääkivusi.
Näiteks, hiljuti kuulsin jutlust, kus manitseti, et kõik sõnumid, mida tohib edasi rääkida, peaksid olema rahust, need peaksid olema Jumalalt, nagu Jeremija ja Hesekieli sõnumid. Ainult et... Nii Jeremija kui Hesekieli sõnumid olid KÕIKE MUUD kui rahu sõnumid. Mõlemad elasid Paabeli vangipõlve eel/ajal ja püüdsid rahvast tuua meeleparandusele. Irooniline on see, et just valeprohvetid olid need, kes rahusõnumit kuulutasid.
10Sellepärast ma annan nende naised teistele, nende põllud vallutajaile. Sest kõik, niihästi väikesed kui suured, ahnitsevad kasu; kõik,niihästi prohvetid kui preestrid, petavad.11Ja mu rahva, mu tütre vigastust ravivad nad pinnapealselt, öeldes: "Rahu, rahu!",kuigi rahu ei ole.12Kas nad häbenevad, et nad on teinud jäledust? Ei, nad ei häbene sugugi ega tunne piinlikkust. Seepärast nad langevad langejate hulgas, oma karistusajal nad komistavad, ütleb Issand.13Ma nopin nad ära sootuks, ütleb Issand. Ei jää viinamarju viinapuule ega viigimarju viigipuule ja lehed närtsivad. Ja mis ma neile olen andnud, läheb neist mööda. (Jer 8)
Ja patuks pole niivõrd see rahusõnumi kuulutamine, kuivõrd see, et Juuda on patust HAIGE ja vigastatud, kuid neid vigastusi ravitakse kerglaselt. Rahva juhid ei saa isegi aru, et rahval midagi viga on. Nende enda ahnus ja pettus oli nende silmad pimestanud ja nende südamed sulgenud. Süda oli rasva läinud. Ja selle pärast võiks Jumal mistahes vaimulikke õnnistusi saata, see kõik läheb neist mööda, sest Issandat ei panda tähele.
Selles samas 8. peatükis on ka sõnad: 7Isegi toonekurg taeva all teab oma seatud aega, turteltuvi, pääsuke ja rästas peavad kinni oma tulemisajast,aga minu rahvas ei tunne Issanda Seadust. Oleks juba aeg tunnistada, et me ei tunne Issanda seadust. Et ka meid on Issand tahtnud koguda kui Kanaema oma poegi tiiva alla ja kutsunud osadusse (kuula T. Hollmanni jutlust aastast 2005), kuid me ei ole tahtnud. Me põgeneme ise, me tormame ise, me teeme omi asju (ja palvetame, et Issand ikka õnnistaks, nagu Eesti hümni viimane salm).
Selles samas väljavõttes oli ka võrdlus patu ja surma kultuuri ning armukulutuuri vahel. See esimene põhineb ärevusel, performance'il (st väline kest on tähtis), saavutusvajadusel ning perfektsionismitaotlusel (kas pole tuttav?), armus elu on aga midagi sellist, kus kõik täiesti tajutavalt uueks saab ja inimese mõtteisse tuleb teine reaalsus, ta näeb elu ja kõike hoopis teise nurga alt. Kas oleme sinna jõudnud, peaksime endilt väga ausalt küsima... Või elame pettekujutelmades ning jut(l)ustame nendest ka teistele?
Meie kuulutus hoopis, tundub, et algab ja lõppeb Johannese 3:16-ga. Jumal on kõik teinud, võta ainult vastu. Ja kogu ülejäänud Piibel visatakse minema, sellesse ei suhtuta tõsiselt, et tegelikult on Jeesuse ristisurma ja päästetöö lõppeesmärgiks veatu Talle pruut, kes on vaba oma himudest ja särab patuses maailmas kui küünal, mida ei saa panna vaka alla. Valgustatud mõistus on väga kaugel sellest lõppeesmärgist.
Ma soovin, et igaüks, kes seda lugema juhtub ja samas jutlustab, mõtleks väga tõsiselt õpetaja vastutusele, karjase vastutusele ja sellele, et sinult ja minult nõutakse kord aru, kuidas me seda teinud oleme ja mismoodi Issanda lammaste eest hoolitsenud. Hesekieli 34 olgu meile siin juhatajaks.
laupäev, 13. märts 2010
See on Sinu aeg!
Kui ma 18 aastat tagasi välismaale piiblikooli õppima läksin, ütles üks tolleaegne noortepastor mulle, et tema küll Eestist ära minna ei taha, sest praegu (tol ajal siis) on Eestis nii huvitavad ajad ja tema ei taha millestki ilma jääda. Need ajad tulid ja läksid, kõik loksus vanadesse rööbastesse.
Ma usun, et praegu on veel põnevam aeg Eestimaal, eriti praeguste noorte jaoks, sest Jumal on üles tõstmas oma rahvast, eriti noori. Ja minusugused vanad inimesed ja veel vanemad saavad ka sellest osa, kui me oma kõrvad ja südamed avame. Meie koguduse noored tegid sügisel mõttekoja ja arutasid, mida ja kuidas edasi (kirikus nimetatakse muidu selliseid asju teisiti, aga kust nad seda teadma pidid?! ja tähtis on ju sisu, mitte see, kuidas seda nimetada).
Lõpuajad on alanud. Tegelikult algasid nad nelipühapäeval üle 2000 aasta tagasi, aga praegu oleme kulminatsiooni alguses. Piibel ütleb Ilmutuse raamatus, et trooni ümber on inimesi igast rahvahõimust. Eelmise sajandi misjonitöö tulemusena on nende hõimude arv, kes evangeeliumi kuulnud ei ole, kahanenud 200ni. Misjonärid töötavad väsimatult. Vähem kui kahe aastaga jõuab evangeelium kõigi rahvasteni. Mida ütles Jeesus Õlimäel? Mt 24:14 Ja seda Kuningriigi evangeeliumi kuulutatakse kogu ilmamaale, tunnistuseks kõigile rahvastele, ja siis tuleb lõpp. Need on Jeesuse sõnad, mitte kellegi väljamõeldis.
Teiseks suureks tähiseks on Iisraeli kogunemine pühale maale, et nad saaksid jälle taas öelda: Õnnistatud on, kes tuleb Issanda nimel. Selles samas Õlimäe jutluses, kus Jeesus räägib nii tolleaegsest Jeruusalemma hävitamisest mõnikümmend aastat hiljem kui lõpuaegade hävingust, ütleb ta ka Mt 24:20 Aga palvetage, et teie põgenemine ei juhtuks talvel ega hingamispäeval. Seda, kui kerge praegusel talvel põgeneda oleks mille iganes eest, suudame ehk ette kujutada. Aga hingamispäev? Mis sellel siis häda peaks olema?! Kui oled käinud Iisraelis, tead, kuidas kogu riik lukku läheb juba poolest reedest. Bussid ei sõida, poed ei tööta, kõik on välja surnud 1,5 päeva. Sest on Sabbat. Inimesed saavad suuri trahve, kui nad Sabbatit rikuvad. Ja katsu siis põgeneda, kui keegi lillegi liigutada ei tohi/saa. Jeesus nägi seda, teadis sellest kõik ja hoiatas. Tema jaoks ei ole midagi varjatud.
Evangeeliumis on öeldud, et Inimese Poja tagasitulek saab olema nii, nagu Noa päevad olid: Inimesed sõid, jõid, võtsid naisi, läksid mehele. Ehk teisisõnu, ühiskond loksus oma tavapärastes rööbastes. Ja siis korraga tuli suur vesi ja võttis nad kõik ära. Sama ootamatu saab olema Jeesuse tagasitulek. Ja suurima ehmatuse osaliseks saavad kristlased, kes arvavad, et neil on taevapilet taskus, kui nad kunagi on patuse palve palunud ja siis usinasti kirikus käinud ja kaasa löönud ja suurimatest pattudest hoidunud. Sellel kurjal päeval, seistes seal ilma sõjavarustuse ja ettevalmistuseta (Vt Efesose 6:10), näed, et see kõik, millele ehitasid, pudeneb kui koide söödud riie ja sa pole valmis oma loojaga kohtuma.
Vaid osadus Jeesusega, Tema Vere vari, suudab meid varjata Püha Jumala õiglase viha eest. Ei mitte meie oma väärt olemine ega meie teenistus ega meie püüded. Inimesed, kes seda pole igatseda osanud, peavad igaviku veetma lahus Jumalast, paigas, kus pole kübetki Jumalast, kus Jumal on ennast täielikult taandanud. See paik on tule ja väävli järv, kus nende uss ei sure ja tuli ei kustu (Kuula täpsemalt). Praegu me naudime Jumala kohalolu, võtame iseenesest mõistetavalt vastu tema ande ja tema armastust, mis aegajalt küll moonutatult, kuid siiski tajutavalt meieni jõuab ka teiste inimeste läbi. Praegu veel Mt 5:45 laseb ta oma päikest tõusta kurjade ja heade üle ning vihma sadada õigete ja ülekohtuste peale. Kuid ka see hea aeg saab otsa. Mille peale loodad Sina täna? Jääb see püsima, kui Kõigekõrgem Sind külastama tuleb?
20 aastat tagasi olin mina noor ja innukas. Täna on Sinu aeg. Jumal on kõik valmistanud, et võiksime Teda kogeda ülivoolavalt. Kallid, mõistkem palun, ma anun teid, et Jeesus hoiab end hetkel tagasi vaid sellepärast, et meie, kristlased, ei ole valmis Tema auhiilgust nägema ja hukkuksime, kui Ta ennast oma auhiilguses avalikuks teeks. Samas on ärkamine Eestimaal juba ammu välja palutud ja väga kaua ei saa seda enam tagasi hoida. Pöördugem kogu südamest Tema poole, kes meid meeletult armastab ja on endast kõik meie eest andnud. Vaata, täna on hästi soodus aeg, homme oled võib-olla juba hiljaks jäänud...
Ma usun, et praegu on veel põnevam aeg Eestimaal, eriti praeguste noorte jaoks, sest Jumal on üles tõstmas oma rahvast, eriti noori. Ja minusugused vanad inimesed ja veel vanemad saavad ka sellest osa, kui me oma kõrvad ja südamed avame. Meie koguduse noored tegid sügisel mõttekoja ja arutasid, mida ja kuidas edasi (kirikus nimetatakse muidu selliseid asju teisiti, aga kust nad seda teadma pidid?! ja tähtis on ju sisu, mitte see, kuidas seda nimetada).
Lõpuajad on alanud. Tegelikult algasid nad nelipühapäeval üle 2000 aasta tagasi, aga praegu oleme kulminatsiooni alguses. Piibel ütleb Ilmutuse raamatus, et trooni ümber on inimesi igast rahvahõimust. Eelmise sajandi misjonitöö tulemusena on nende hõimude arv, kes evangeeliumi kuulnud ei ole, kahanenud 200ni. Misjonärid töötavad väsimatult. Vähem kui kahe aastaga jõuab evangeelium kõigi rahvasteni. Mida ütles Jeesus Õlimäel? Mt 24:14 Ja seda Kuningriigi evangeeliumi kuulutatakse kogu ilmamaale, tunnistuseks kõigile rahvastele, ja siis tuleb lõpp. Need on Jeesuse sõnad, mitte kellegi väljamõeldis.
Teiseks suureks tähiseks on Iisraeli kogunemine pühale maale, et nad saaksid jälle taas öelda: Õnnistatud on, kes tuleb Issanda nimel. Selles samas Õlimäe jutluses, kus Jeesus räägib nii tolleaegsest Jeruusalemma hävitamisest mõnikümmend aastat hiljem kui lõpuaegade hävingust, ütleb ta ka Mt 24:20 Aga palvetage, et teie põgenemine ei juhtuks talvel ega hingamispäeval. Seda, kui kerge praegusel talvel põgeneda oleks mille iganes eest, suudame ehk ette kujutada. Aga hingamispäev? Mis sellel siis häda peaks olema?! Kui oled käinud Iisraelis, tead, kuidas kogu riik lukku läheb juba poolest reedest. Bussid ei sõida, poed ei tööta, kõik on välja surnud 1,5 päeva. Sest on Sabbat. Inimesed saavad suuri trahve, kui nad Sabbatit rikuvad. Ja katsu siis põgeneda, kui keegi lillegi liigutada ei tohi/saa. Jeesus nägi seda, teadis sellest kõik ja hoiatas. Tema jaoks ei ole midagi varjatud.
Evangeeliumis on öeldud, et Inimese Poja tagasitulek saab olema nii, nagu Noa päevad olid: Inimesed sõid, jõid, võtsid naisi, läksid mehele. Ehk teisisõnu, ühiskond loksus oma tavapärastes rööbastes. Ja siis korraga tuli suur vesi ja võttis nad kõik ära. Sama ootamatu saab olema Jeesuse tagasitulek. Ja suurima ehmatuse osaliseks saavad kristlased, kes arvavad, et neil on taevapilet taskus, kui nad kunagi on patuse palve palunud ja siis usinasti kirikus käinud ja kaasa löönud ja suurimatest pattudest hoidunud. Sellel kurjal päeval, seistes seal ilma sõjavarustuse ja ettevalmistuseta (Vt Efesose 6:10), näed, et see kõik, millele ehitasid, pudeneb kui koide söödud riie ja sa pole valmis oma loojaga kohtuma.
Vaid osadus Jeesusega, Tema Vere vari, suudab meid varjata Püha Jumala õiglase viha eest. Ei mitte meie oma väärt olemine ega meie teenistus ega meie püüded. Inimesed, kes seda pole igatseda osanud, peavad igaviku veetma lahus Jumalast, paigas, kus pole kübetki Jumalast, kus Jumal on ennast täielikult taandanud. See paik on tule ja väävli järv, kus nende uss ei sure ja tuli ei kustu (Kuula täpsemalt). Praegu me naudime Jumala kohalolu, võtame iseenesest mõistetavalt vastu tema ande ja tema armastust, mis aegajalt küll moonutatult, kuid siiski tajutavalt meieni jõuab ka teiste inimeste läbi. Praegu veel Mt 5:45 laseb ta oma päikest tõusta kurjade ja heade üle ning vihma sadada õigete ja ülekohtuste peale. Kuid ka see hea aeg saab otsa. Mille peale loodad Sina täna? Jääb see püsima, kui Kõigekõrgem Sind külastama tuleb?
Tehkem inimesed oma näo järgi, ütles Jumal aegade alguses. See tähendab, et aegade algusest on Isa Jumal oma Pojale pruuti valmistanud. Kogu inimajalugu on tunnistus sellele igatsusele ja suurele armutööle. Alguses seeläbi, et säiliks Püha seeme, kust võiks sündida Messias, hiljem see läbi, et Poja lunastustöö vere palk koguda kõigist rahvahõimudest ja suguharudest, et nad oleksid seal, kus Jeesus. Jh 17:24 Isa, ma tahan, et ka need, keda sa mulle oled andnud, oleksid minuga seal, kus mina olen, et nad näeksid mu kirkust, mille sa oled andnud mulle, sest sa oled mind armastanud enne maailma rajamist.
Armastuse osadus on see, kuhu meid kutsutakse. Ja Sa ju TUNNED, kui sa kedagi armastad. Ja Sa TUNNED, et tema armastab sind vastu. Sa mitte lihtsalt ei tea, et see inimene on kusagil olemas ja teeb teatud asju jne jne. Tänapäeva inimene (nö uusaegne, valgustatud "looduse kroon") on püüdnud selle Jumala asja hallatavaks teha. Seepärast jutlustamegi, et ei ega tunded ei ole tähtsad, lihtsalt korda palvet minu järel ja oledki igavesti päästetud. Et justkui tähtis oleks ainult see valgustatud mõistus, mis Jumalat jaatab. Paraku jõuame sellisel viisil välja vaid surnud religioonini, mis keskendub vaid välistele asjadele ja püüab ise ennast päästa.
Armastuse osaduses ei ole külma kalkuleerimist, nn vorst vorsti vastu. Pigem on see usaldav suhe. Kusjuures, Jumal tunneb ja teab meid läbi ja lõhki ja ikkagi armastab meid lõputult. Ta on usaldanud oma kalli Püha Vaimu meie südamesse, kui me tõsimeeli oma kurjadelt teedelt pöördunud oleme. Kas meie usaldame teda, et Tema, kes oma Poegagi ei säästnud, tahab meile koos sellega ka kõike muud anda?!
Mina ei oleks nõus oma poega mitte ühegi inimese eest ohverdama. Aga kui ma seda teeksin, siis ma ilmselt tahaksin, et see inimene sellest ohvrist aru saaks ja mitte seda tegu oma hoolimatusega jalge alla ei trambiks. Jumalgi ootab meilt kompromissitut elu ning muudest lojaalsustest lahti ütlemist. Kui me, olles maitsnud taevalist andi, veel meelega pattu teeme, siis ei jää üle mitte mingit ohvrit pattude eest. Samas on Jumal andnud meile oma ihu, oma koguduse kaudu kõik tunnetuse ja tarkuse, mis meile vaja on. Vaid kogudus, kus on toimivad vaimuannid, eriti prohvetlik kõnelemine (vt 1 Kor 14 ptk), suudab mõista ja aru saada nii ajamärke kui Jumala südant. Inimlikult, vaid oma mõistusele lootes on ka kogudus kõige armetum ega suuda taibata Jumala tahet. Reaalsusesse võiks meid tuua Ilmutuse raamatu koguduste kirjeldus. Kui tolleaegsete koguduste kohta oli sõnum selline, siis milline lootus on meil, kui oleme Jumala hallatavaks ja igapäevaseks teinud?! Millele me loodame?!
Üks kallis inimene ütles eelmisel nädalal, et kui kõik on hästi, siis justkui poleks vaimumaailma olemas. Nii kahjuks ongi. Kui tukume ja oleme oma õnnistustest vaimustuses, siis me ei koge tegelikku reaalsust. Ja selle maailma mure, rikkuse pettus ning igasugused himud, mis meie sees võitlevad (igatsus ilusate asjade ja maitsva toidu järgi) on meid tuimestanud ja kui sinna otsa usume, et Jumal armastab meid kõigele vaatamata, siis olemegi tõeliselt õnnetus olukorras.
Jumal armastabki meid kõigele vaatamata. Mistahes patt, mida oled teinud ning mis sind maha rõhub, ei saa sind lahutada Jumala armastusest, sest praegu on veel armuaeg ja võimalus pöörduda, patuelu jätta ja Jumala juurde tulla. Ainus, mis tõeliselt lahutab Jumalast nii kristlase kui mittekristlase, on südamehoiak, mis ütleb, et Jumal, mul pole sind vaja oma igapäevaellu! Ma saan ise ka suurepäraselt hakkama! Ta on armukade Jumal. Ta on meie hinge peigmees. Ta on järelejätmatu, kuni ennast vabatahtlikult temale anname. Kui ikka vastu paneme, siis ühel päeval jätab ta meid rahule ning lase meile osaks saada meie valikute tagajärjed. Kuid ikka ootab tagasi. Ja ei tehta vahet isikute vahel. Mitte ükski amet ega teenistus ei anna sulle eelist Püha Jumala ees. Pigem vastupidi, mida suurem on amet, seda suurem on vastutus, mitte ainult oma hinge eest, vaid ka nende eest, keda Sind juhtima on usaldatud.
Ainukeseks lootuseks nii siin kui igavikus on Jeesuse vere vari ja elav osadus temaga. Ja sa TUNNED, kas Sul see on olemas või ei. Millele kulub Sinu aeg, energia, Sinu mõtted? Milline on Sinu osadus Sõnaga? Kas ta räägib Sinuga? On Sõna lahti ja avatud, või pead järgmise jutluse jaoks minema sekundaarsete allikate juurde, otsima kokku mõtteid nendelt, kes midagi välja on kaevanud?! Kui kuivusele vaatamata otsustad ise kaevata, siis kas koged elu ja rõõmu, mis välja voolab ja kuulajate südameid sütitab?
Kui oled nö tavaline usklik, siis kuidas teed oma otsuseid igapäevaelus? Mida vaadata, mida kuulata, kuhu minna, mida teha, kellega suhelda? Kas küsid Jeesuselt või otsustad ise, et ju on OK, sest kõik teevad. Kas ma tean, mis on Jeesuse igatsus? Kas ma elan selle sees? Kas mu süda on vaba kõigist koormatest või on seal viha, kadedus, kättemaks, süütunne, püüd teistele meeldida, kalduvus perfektsionismile? Kõigest sellest on vabadus olemas ja kättesaadav koguduse meeleparandusliku ühispalve kontekstis.
Meile on KÕIK VÕIMALUSED antud, et Jumalat tähele panna ja aegade märke mõista. Samas Jeesus ütles, et vaid taeva nägu oskame me mõista, ajamärke mitte. Vähemalt mitte enamik meist. Miks küll ometi?! JUMAL JÄÄB ALATI VARJATUKS. Isegi tänapäeval, kui Jumala Sõna on väliselt nii kättesaadav ning kristlaste arv on rekordiline. Vaimulike raamatute ja materjalide kirjutamisele ei ole lõppu tulnud. Ometi ei taha me minna Tema juurde, et saaksime elu. Jh 5:4020 aastat tagasi olin mina noor ja innukas. Täna on Sinu aeg. Jumal on kõik valmistanud, et võiksime Teda kogeda ülivoolavalt. Kallid, mõistkem palun, ma anun teid, et Jeesus hoiab end hetkel tagasi vaid sellepärast, et meie, kristlased, ei ole valmis Tema auhiilgust nägema ja hukkuksime, kui Ta ennast oma auhiilguses avalikuks teeks. Samas on ärkamine Eestimaal juba ammu välja palutud ja väga kaua ei saa seda enam tagasi hoida. Pöördugem kogu südamest Tema poole, kes meid meeletult armastab ja on endast kõik meie eest andnud. Vaata, täna on hästi soodus aeg, homme oled võib-olla juba hiljaks jäänud...
reede, 12. märts 2010
Pühitsege endid...
Jos 3:5 Ja Joosua ütles rahvale: "Pühitsege endid, sest homme teeb Issand teie keskel imetegusid!"
See lühipostitus on meie koguduse noortele ja on tegelikult videosoovitus. http://cmp.ihop.tv/gp.php?pid=e5dQcYQKy7aUwx1rjjVMIMxoa4iTn3PN
Miks on vaja ennast pühitseda, enne kui Jumala imesid näha saab?
Sest Jumal on hävitav tuli. Kui Tema tuleb oma auhiilguses meid külastama, siis jääb järele vaid see, millel on Jeesuse Vere kate. Kõik muu põleb ära.
Me ei saa longata kahe karguga. Ühelt poolt püüdes ajada Jumala asja, teisalt aga elada nii, nagu noored ikka, küsimata iialgi Jeesuselt, kas see või teine asi/tegu/olukord on ohutu. Niimoodi elades avame ukse kurjale ning meie südames ei ole rahu.
Piibel ütleb, et kui Jeesus tagasi tuleb, paluvad inimesed, et mäed neile peale langeksid, sest see saab olema väga hirmuäratav. Vaid see, kes elab Jeesuse vere varjus, võib sellest tulemisest rõõmu tunda. Ja see vere varjus elu on kogetav ülevoolav elu, mitte pelgalt mõttekonstruktsioon ja enesesisendus. See on tõeline elu ja armastuse osadus.
Kuula seda teenistust, ava oma süda Jeesusel ja lase Temal teha see hea töö enda sees. Vaid nii võid siseneda sellesse täiusesse, mille Jumal Sinu jaoks valmistanud on!
See lühipostitus on meie koguduse noortele ja on tegelikult videosoovitus. http://cmp.ihop.tv/gp.php?pid=e5dQcYQKy7aUwx1rjjVMIMxoa4iTn3PN
Miks on vaja ennast pühitseda, enne kui Jumala imesid näha saab?
Sest Jumal on hävitav tuli. Kui Tema tuleb oma auhiilguses meid külastama, siis jääb järele vaid see, millel on Jeesuse Vere kate. Kõik muu põleb ära.
Me ei saa longata kahe karguga. Ühelt poolt püüdes ajada Jumala asja, teisalt aga elada nii, nagu noored ikka, küsimata iialgi Jeesuselt, kas see või teine asi/tegu/olukord on ohutu. Niimoodi elades avame ukse kurjale ning meie südames ei ole rahu.
Piibel ütleb, et kui Jeesus tagasi tuleb, paluvad inimesed, et mäed neile peale langeksid, sest see saab olema väga hirmuäratav. Vaid see, kes elab Jeesuse vere varjus, võib sellest tulemisest rõõmu tunda. Ja see vere varjus elu on kogetav ülevoolav elu, mitte pelgalt mõttekonstruktsioon ja enesesisendus. See on tõeline elu ja armastuse osadus.
Kuula seda teenistust, ava oma süda Jeesusel ja lase Temal teha see hea töö enda sees. Vaid nii võid siseneda sellesse täiusesse, mille Jumal Sinu jaoks valmistanud on!
neljapäev, 11. märts 2010
People, get ready! Jesus is coming!
Täna ehmatas mind üks piiblisalm. Viimasel ajal ikka mõni salm ehmatab, vaatamata 20- aastasele piiblilugemise staažile. Selle aja alguses ehmatas ka, vahepeal tundus kõik nii tuttav ja tüütu, et polnud mõtet lugedagi. Aga nüüd on jälle teistsugune aeg...
Jh 16:2 Nad heidavad teid kogudusest välja. Jah, tuleb tund, mil igaüks, kes teid tapab, arvab end Jumalale teenet osutavat.
NAD HEIDAVAD TEID KOGUDUSEST VÄLJA. Kogudusest. Mitte sünagoogist. Kes on nemad? Ju need, kel koguduses meelevald on. See kirjakoht ei saanud olla kirjutatud algkogudusele, sest neid aeti sünagoogidest välja. Kelle kohta siis see käia saab? Ühe variandina tuleb meelde prohvet Reits, keda ka kogudustest välja visati. Tänapäeval me räägime temast nii nagu oleks ta üks meie hulgast. et kui ta uuesti tuleks, siis võtaksime ta avasüli vastu ja kuulaksime ja teeksime, mida vaja. Aga teda visati välja kogudustest, mitte kogudusest (võib olla ka seda).
Salmi teine osa ütleb, et igaüks, kes teid tapab, arvab end au andvat Jumalale. Jällegi, need on inimesed, kellele Jumalale au toomine korda läheb. Need ei ole ei Jumalale vastalised ega ükskõiksed, vaid inimesed, kes arvavad end Jumalat teenivat, kuid on tegelikult vastase poolel.
Kuidas see võimalik on? Kuidas saab sellise olukorra juurde jõuda? Kuidas saab enese teadmata "pooli vahetada"?! Kui teaksime ja selle ära tunnetaksime, kas võtaksime siis midagi ette või laseksime edasi "business as usual". Kaalul on ju meie igavikuline saatus ja see ei tohiks jätta meid ükskõikseks. Jeesus rääkis ühe tähendamissõna rikkast mehest ja Laatsarusest. Paljud arvavad, et see polegi tähendamissõna, vaid päris lugu, sest Laatsarust on nimetatud nimepidi, mida tähendamissõnades pole. Aga see selleks.
Selles loos siis käis ka elu edasi tavaliste mallide järgi. Kuni mõlemad surid. Ja vaene Laatsarus sai Aabrahami sülle, rikas mees aga põrgusse piinlema. Ja endisel rikkal, nüüdsel vaesel mehel pole muud palvet, kui et saada Laatsarus mu vendade juurde maa peale, et ehk nad siis parandavad meelt.
29Kuid Aabraham ütles: "Neil on Mooses ja Prohvetid, kuulaku nad neid!"30Ent tema ütles: "Ei sugugi, isa Aabraham, vaid kui keegi surnuist nende juurde läheks, siis nad parandaksid meelt!"31Aabraham aga ütles talle: "Kui nad ei kuula Moosest ja Prohveteid, ei neid veena siis ka see, kui keegi surnuist ülestõuseks!""
Ehk loo moraal on lihtne, Kui sa ei kuula vabatahtlikult Jumala Sõna ega alluta end sellele, siis ei veena sind mitte miski väline ja keegi ei saa sind pöörata nö õigele teele. Ja mida enam loed ja kuulad inspireerivat materjali, kuid seda südamesse ei lase, siis seda enam paadub süda.
Maailmas ei ole varem olnud sellist olukorda, kus kõigi inimgruppide evangeliseerimine on lõpule jõudmas loetud kuudel Mt 24:14 ja ka Iisrael on tagasi omal maal. Ärkamine ja Püha Vaimu väljavalamine on juba alanud. Ma ei mõista, miks me sellest osa ei taha saada. Meie koguduses näiteks on kättesaadavam teistega koos võimelda (aeroobika) kui palvetada. Ja seda siis lõpuaegade alguses! Kojas, mis on ehitatud Palvekojaks kõigile rahvastele!
Üks asi, mis veel võiks meile tähelepanuväärne olla. Kui loeme Ilmutuse raamatu algusest tolleagsetest kogudustest, siis pilt ei ole väga roosiline. Ja seda ometi sel ajal, kui Paulus neil isiklikult külas käis, kirju kirjutas, isiklikult hoolt kandis, Vaim oli võimsalt välja valatud jne jne.
Milline lootus on meil, et meie õpetus on puhta ja rikkumatuna säilinud?! Jumal on ju kaua vaikinud, kuid see ei jää igavesti nii. Js 42:14 Mille peale me loodame? Kas me ikka tunneme seda Jumalat, keda arvame teenivat ja kellest arvame omale poolehoidu omavat?! Mis siis, kui need on valelootused? Mis siis kui oleme kogemata juhuslikult sattunud valele poolele? Mis siis, kui ainus ravim ongi end Jumala sõnale allutada kogu tema terviklikkuses? Ja kui see nüüd vabatahtlikult tegemata jääb, siis ei aita meid lõpuks mitte miski ega keski?
Inimese poeg ei tea, kas ta leiab usku maa pealt, kui ta tagasi tuleb... Lk 18:8. Kas leiab ta eest Pruudi, kes oma lihtsas toakeses ennast peigmehe jaoks hoiab ja vaid Teda igatseb? Või on pruut peole läinud, et igavust peletada ja lahutab meelt kõigega, mis kätte juhtub?! Leiab ta eest ustavad sulased, kes pererahvale õigel ajal toitu annavad või teenrid, kes Isanda viibimisest julgust saades oma võimu ja jõudu demonstreerivad Lk 12:45?
Ma ei arva, et minu pühendumine oleks täiuslik. Mõnedel päevadel läheb paremini kui teistel. Kuid ma vähemalt tean, kuhu suunas ma minema peaksin. Jeesus tõusis surnuist üles! Ta ei jää igavesti taevasse. Ta on väga kaua pealt vaadanud ja lasknud meil oma asja ajada. Ta tuleb tagasi väe ja meelevallaga. Kas see, mis meil täna on, kannab meid läbi nendest katsumustest?! Või igatseme tol hetkel, et kaljud meie peale langeksid, sest meie südames ei ole midagi, mis Püha Jumalaga samastuks? Oh, ärka, kogudus, ja valmista end hoolsalt. Varu õli, kuni on veel aega...
Jh 16:2 Nad heidavad teid kogudusest välja. Jah, tuleb tund, mil igaüks, kes teid tapab, arvab end Jumalale teenet osutavat.
NAD HEIDAVAD TEID KOGUDUSEST VÄLJA. Kogudusest. Mitte sünagoogist. Kes on nemad? Ju need, kel koguduses meelevald on. See kirjakoht ei saanud olla kirjutatud algkogudusele, sest neid aeti sünagoogidest välja. Kelle kohta siis see käia saab? Ühe variandina tuleb meelde prohvet Reits, keda ka kogudustest välja visati. Tänapäeval me räägime temast nii nagu oleks ta üks meie hulgast. et kui ta uuesti tuleks, siis võtaksime ta avasüli vastu ja kuulaksime ja teeksime, mida vaja. Aga teda visati välja kogudustest, mitte kogudusest (võib olla ka seda).
Salmi teine osa ütleb, et igaüks, kes teid tapab, arvab end au andvat Jumalale. Jällegi, need on inimesed, kellele Jumalale au toomine korda läheb. Need ei ole ei Jumalale vastalised ega ükskõiksed, vaid inimesed, kes arvavad end Jumalat teenivat, kuid on tegelikult vastase poolel.
Kuidas see võimalik on? Kuidas saab sellise olukorra juurde jõuda? Kuidas saab enese teadmata "pooli vahetada"?! Kui teaksime ja selle ära tunnetaksime, kas võtaksime siis midagi ette või laseksime edasi "business as usual". Kaalul on ju meie igavikuline saatus ja see ei tohiks jätta meid ükskõikseks. Jeesus rääkis ühe tähendamissõna rikkast mehest ja Laatsarusest. Paljud arvavad, et see polegi tähendamissõna, vaid päris lugu, sest Laatsarust on nimetatud nimepidi, mida tähendamissõnades pole. Aga see selleks.
Selles loos siis käis ka elu edasi tavaliste mallide järgi. Kuni mõlemad surid. Ja vaene Laatsarus sai Aabrahami sülle, rikas mees aga põrgusse piinlema. Ja endisel rikkal, nüüdsel vaesel mehel pole muud palvet, kui et saada Laatsarus mu vendade juurde maa peale, et ehk nad siis parandavad meelt.
29Kuid Aabraham ütles: "Neil on Mooses ja Prohvetid, kuulaku nad neid!"30Ent tema ütles: "Ei sugugi, isa Aabraham, vaid kui keegi surnuist nende juurde läheks, siis nad parandaksid meelt!"31Aabraham aga ütles talle: "Kui nad ei kuula Moosest ja Prohveteid, ei neid veena siis ka see, kui keegi surnuist ülestõuseks!""
Ehk loo moraal on lihtne, Kui sa ei kuula vabatahtlikult Jumala Sõna ega alluta end sellele, siis ei veena sind mitte miski väline ja keegi ei saa sind pöörata nö õigele teele. Ja mida enam loed ja kuulad inspireerivat materjali, kuid seda südamesse ei lase, siis seda enam paadub süda.
Maailmas ei ole varem olnud sellist olukorda, kus kõigi inimgruppide evangeliseerimine on lõpule jõudmas loetud kuudel Mt 24:14 ja ka Iisrael on tagasi omal maal. Ärkamine ja Püha Vaimu väljavalamine on juba alanud. Ma ei mõista, miks me sellest osa ei taha saada. Meie koguduses näiteks on kättesaadavam teistega koos võimelda (aeroobika) kui palvetada. Ja seda siis lõpuaegade alguses! Kojas, mis on ehitatud Palvekojaks kõigile rahvastele!
Üks asi, mis veel võiks meile tähelepanuväärne olla. Kui loeme Ilmutuse raamatu algusest tolleagsetest kogudustest, siis pilt ei ole väga roosiline. Ja seda ometi sel ajal, kui Paulus neil isiklikult külas käis, kirju kirjutas, isiklikult hoolt kandis, Vaim oli võimsalt välja valatud jne jne.
Milline lootus on meil, et meie õpetus on puhta ja rikkumatuna säilinud?! Jumal on ju kaua vaikinud, kuid see ei jää igavesti nii. Js 42:14 Mille peale me loodame? Kas me ikka tunneme seda Jumalat, keda arvame teenivat ja kellest arvame omale poolehoidu omavat?! Mis siis, kui need on valelootused? Mis siis kui oleme kogemata juhuslikult sattunud valele poolele? Mis siis, kui ainus ravim ongi end Jumala sõnale allutada kogu tema terviklikkuses? Ja kui see nüüd vabatahtlikult tegemata jääb, siis ei aita meid lõpuks mitte miski ega keski?
Inimese poeg ei tea, kas ta leiab usku maa pealt, kui ta tagasi tuleb... Lk 18:8. Kas leiab ta eest Pruudi, kes oma lihtsas toakeses ennast peigmehe jaoks hoiab ja vaid Teda igatseb? Või on pruut peole läinud, et igavust peletada ja lahutab meelt kõigega, mis kätte juhtub?! Leiab ta eest ustavad sulased, kes pererahvale õigel ajal toitu annavad või teenrid, kes Isanda viibimisest julgust saades oma võimu ja jõudu demonstreerivad Lk 12:45?
Ma ei arva, et minu pühendumine oleks täiuslik. Mõnedel päevadel läheb paremini kui teistel. Kuid ma vähemalt tean, kuhu suunas ma minema peaksin. Jeesus tõusis surnuist üles! Ta ei jää igavesti taevasse. Ta on väga kaua pealt vaadanud ja lasknud meil oma asja ajada. Ta tuleb tagasi väe ja meelevallaga. Kas see, mis meil täna on, kannab meid läbi nendest katsumustest?! Või igatseme tol hetkel, et kaljud meie peale langeksid, sest meie südames ei ole midagi, mis Püha Jumalaga samastuks? Oh, ärka, kogudus, ja valmista end hoolsalt. Varu õli, kuni on veel aega...
Tellimine:
Postitused (Atom)