Eile palvekotta minnes hakkas keegi või miski mu sees mulle jutlust pidama. Läksin üle lumise välja, kus oli sissetallatud teerada, mida päike oli sulatamas. Ja nii mõnigi kord oli sel teerajal raske püsida. Kõrvale aga astuda ka ei saanud, sest siis oleksin läbi lume vajunud. Kummatigi aga suunati mu pilk sellele lumele, mis teeraja kõrval oli. Kunagi oli see ju olnud teerajast kõrgem, palju kõrgem, kuid nüüd, peale astudes ei jää sellest peaaegu midagi järele. Päike oma kiirgusega on suutnud selle trampimata pinnase sulatada palju kiiremini ja kergemini, kui selle pinnase, mis kuude kaupa on meid hästi teeninud teerajana. Ja võib-olla on see justkui võrdpilt ka inimeste südametest... need pinnased, mis on harjunud olema "õige tee", sulavad Päikese käes aeglasemalt, kui need, mis Teest midagi ei teadnud. Et siis vihje neile tähendamissõnadele, kus hooradele ja joodikutele enne "õigeid" taevariiki sissepääsu lubatakse.
Eile postitasin siia John Mulinde tunnistuse. Tegemist on Uganda pastoriga, kelle elus Jumal väga võimsalt töötas. Inimesed said päästetud, palju oli tervenemisi, kogudus kasvas--ideaalpilt, millest paljud meie pastorid unistaksid. Ja ometi hakkas paljude inimeste kaudu tulema meeleparandussõnumeid, et vaja on meelt parandada. Ja see kummastas, sest kõik ju toimis, Jumal oli lähedal. Aga kuna neid märguandeid piisavalt tõsiselt võeti, hakkas pastor John paluma, et Jumal ilmutaks, kes see probleemne inimene nende osaduses on.
Ühel päeval sai keegi naine unenäo, kus ta oli kõndimas mööda pikka ja vaevalist teed, mille lõppu ei olnud näha ja Issand ilmus talle ja ütles, et ta ära ei väsiks, sest see on õige tee. Lisaks ütles Jeesus talle, et aga mine tagasi ja vaata, kuhu sa Johni jätsid ja anna talle see kiri. Nime asemel oli kirjakoht Jeremija 7 algusest. Edasi räägib John, kuidas ta Jumala palet hakkas otsima, et millest siis ikkagi konkreetselt meelt tuleb parandada, tema ju nende asjadega ei tegele. John otsis ühte patu TEGU, Jumal tahtis näidata talle aga tema ELUVIISI, seda, kuidas ta Jumalaga koos kõndis ja teel oli. Ja see oli raske, sest oma arvates oli ta igati ontlikult käitunud. Jumal osutas sellistele "pisikestele" asjadele, nagu võõrale naisele himuralt järele vaatamine ja muu taoline, millele enam väga suurt tähelepanu ei pöörata. Jumal näitas aga sellele pastorile, et ta tõepoolest on oma Sõna taga ja mitte ükski täpike sealt ära ei kao. Aga enamgi veel, Jumal näitas talle vahet Sauli ja Taaveti vahel, kus mõlemad küll eksisid ja langesid, kuid üks elas oma elu inimeste ees, teine aga hoois vaid sellest, et Jumalale meelepärane olla ja mida see tema kontekstis, talle isiklikult tähendada võiks.
Ka see jutlus tuli mulle meelde, kui ma nende lumiste mätaste vahel oma teed püüdsin leida. Ja ma mõtlesin, et on teatud külmunud, pakaselisi aegu meie ja meie rahva elus, kus see üks ja ainuke tee ongi parim, ongi ainuõige. Aga kui Päike oma sära, soojuse ja kirkusega tuleb, siis muutuvad need teed käidamatuks. Ja alternatiivi ka nagu pole, peale selle, et oma tee leida. Mõtlen siin just seda, et kui tulevad sellised üleminekuajad inimese või rahva ellu (lammutamine, ülesehitus või mõlemad koos), siis ühelt poolt on see raske ja ettearvamatu aeg, teisalt aga aeg täis võimalusi. Ja harjumuspärasega pole seal midagi suurt peale hakata.
Pastor John eelpooltoodud näites oli kõneluste alguses kuulnud Jeesust ütlevat: Tead, kui ma tuleksin praegu tagasi, siis sa jääksid maha, sest sa ei ela "valvamises". John tunnistab seal, et see kohtumine sundis teda ümber hindama kogu tema senist teoloogiat ja õpetust. Eriti seda, et kui kord oled Jumala oma südamesse palunud, siis oled igavesti "päästetud". Aga ka muud asjad, kuidas elada ja teenida elavat Jumalat, tuli tal ümber hinnata. Ja see on, kujutan ette, raske ja valulik.
Aga muid võimalusi selles hetkes enam ei ole, kui Päike oma hiilgust näitab. Sa kas leiad oma uue tee või jääd üldse ilma teeta sinna lumme sumpama. Kuni lumi on sulanud ja saab poris sumbata jne jne. Jeesus aga on öelnud, et tema teeb kõrbessegi tee. Ja kõrb pole mitte ainult selline Sahaara liivaluidetega ürgilu, nagu me harjunud oleme, vaid igasugu raskesti läbitav ala--kivikõrb, lumekõrb; kõrvemaa on näiteks metsaga väga tihedalt asustatud paik.
Jeesus on lubanud kõrbesse tee teha. Js 43:19 Vaata, mina teen hoopis uut: see juba tärkab, kas te ei märka? Ma teen kõrbessegi tee, tühjale maale jõed. Ka see ei sünni üleöö, et ärkame ühel hommikul üles ja vaatame et oi, magistraal, lahe! See tee tuleb leida, tuleb üles leida see teetamm, kuhu Jeesus Sinu elus ehitama tahab hakata. Ja siis koostööd teha. Koostöö eeldab ehk ka vanadest sissetallatud radadest loobumist. Uudismaa kündmist, mitte külvamist ohakate sekka. (Ho 10:12, Jr 4:3) Et Jumala viha ei süttiks. Et Jumal saaks midagi uut teha. Et rahvas ei hukkuks tarkuse ega visiooni puudumisel.
Kokkuvõtteks jõuame ikkagi välja ühte kohta - me vajame isiklikku Jumalikku ilmutust meie olukorrast, vastasel korral me sageli enamasti ei hooma oma probleemseid kohti ja takistusi teel koju, sest mõistuslikult oleks justkui kõik hästi. Ja kui see isegi nii on et meile ei tule (me ei jõua sinnamaale) seda muutvat ilmutust, siis ma loodan ikkagi Jeesuse sõnadele Lk 12:47-48, et mind ei karistata selle eest, millest ma isegi mitte aru pole saanud, ehk siis teisisõnu jääb lootus armule. Sageli on ka nii, et isegi kui me neid oma probleeme ka mõistame ja anname endale neist aru, ei ole neist loobumine meile lihtsalt jõukohane või on see pikk protsess, nt nagu seesama John Mulinde toodud näide liikuvate kahejalgsetele imetlemisest. Ja sageli on tõesti nii, et me hambad ristis hoiame ennast ühest või teisest asjast mõistusega eemal (siin meenub Sinu poolt toodud Allen Hoodi oletuslik näide naisest surivoodil), ent ma arvan siiski, et parem juba kasvõi nii, kui et langeda juba teopattu. Jeesus ju ise ütleb, et võimatu on see, et ahvatlusi ja ahvatlejaid patule ei tuleks (eriti tänapäeval!), ent siis meie kord sellega võidelda, et me ahvatlusele järgi ei annaks. Annaks Jumal jõudu mõista neid asju ja võidelda nendega nii, et me mitte hambad ristis ja käed rusikas-peopesad verel sellest mõistuslikult kaarega mööda ei läheks, vaid jõuaks sinnamaale, kus me lihtsalt oleme sellest üle! Enamus, kui mitte öelda 99% kirikus kõlavaist jutlusist, mida mina olen kuulanud, ei suuda meie mõtteviisis ega vaimus mitte küünemustagi jagugi seda sodi esile tuua - vaata, et veel mahagi ei rahusta! Seetõttu tundub ainuke võimalus jõuda selle elumuutva ilmutuseni, ja jõudma me sinna peame, Sõnas ja Palves Isa ees seda taodeldes seni, kuni Ta meile seda ilmutab ja mitte ainult!, vaid ka meile selleks jõu annab enam mittekordagi tühisuse poole tagasi vaadata. Igal muul juhul on see võitlus mõistuslik, ränkraske ja äärmiselt koormav ning ikka ja jälle leiame ennast kohast, kus me ei peaks olema.
VastaKustutaIlmutust on vaja jah, see ongi me ainus lootus. Et Jumal tuleks ja ise ilmutaks ja et ei oleks sellist triviaalset suhtumist, et pole mõtet pingutada a la "no kes meist ikka lõpuni pühaks saab" või "ära pane ennast koorma alla" kui näiteks palves õhkad Jumala poole, et ma küll ei oska lõpuni usaldada ja olen liiga tugev, et Sulle maad anda... et aita mind Jumal ja õpeta.
VastaKustutaMa arvan, et Mulinde point ja nende sõnumite mõte oli see, et inimlikult ongi võimatu, ükskõik kui hoolsalt püüad. Et see, kuhu meid kutsutakse, on pigem mingi "vaba langemine", kus annadki kontrolli enese elu ja olu üle käest ära. Ja alles siis saab Püha Vaim tulla ja üle võtta.
Kindlasti on parem "vereni vastu panna" võideldes patuga, kui teopatte teha, aga samas ei tohi sellest oma kindlust ammutada, et vaat kui hästi mul see välja tuleb, tehke järele!
Meetilk kaljust on Thomas Wilcoxi raamat, mis mulle on väga meeldinud. Tema põhisõnum ongi see, et oma viletsus tuleb ära tunnetada. Ja Jeesusele ei saa me midagi tuua peale oma patususe, sest kõik muu on tal olemas.