teisipäev, 29. märts 2011

Oma õigus

Et mind leitaks Tema seest ega oleks mul oma õigust (Filipi 3:9) 

Mõtlen siin, et kas mitte sellele kõik lõpuks ei taandugi?! Kristlik pühitsus kui omaõiguse loovutamine ja Kristuse õiguse osaliseks saamine.

Ta veri ja õigus mu ehe, neis Isa ees seista ma võin,
see päev iial meelest ei lähe, kui Kristuse omaks ma sain. 

Oma õigus tuleb niisiis loovutada ja Kristuse õigus asemele võtta. Ja see oma õigus on õigus oma asjadele (kui keegi sult särki tahab, anna kuub pealekauba), oma väärikusele (kui keegi vastu põske lööb, keera teine), oma viitsimisele ning ajale (kui keegi sunnib sind kaasa minema ühe penikoorma, mine kaks). Ma olen püüdnud seda praktiseerida oma lapsega suheldes, kui öösel mind kaissu nõutakse või mõne muu tähtsa tegevuse juures segatakse. Kuskil on muidugi tasakaal tema enda pärast, et ta ei kasvaks üles arvates, et kõik tema soove hetkega täitma peaks. "Rooma sõdurite" puhul meil seda pedagoogilist vastutust pole.

Osasaamine Kristuse õigusest seab piirangud ka mu usu praktiseerimisele-- mitte saada oma kaaskristlastele komistuseks oma usu välja elamisel. Kui mu vend ei mõista, et ma "liha söön" (tol ajal oli kõik lihaturul müüdav eelnevalt ebajumalatele ohverdatud), siis ma ei söö enam iialgi liha, ütleb Paulus. Minu vabadus midagi teha või tegemata jätta ei tohi saada teistele komistuseks ega pahanduseks. Muidugi radikaalselt eristub siin alati see, kui palvetamine ja Jumala teenimine, kummardamine ning Tema nimel rääkimine e evangeliseerimine on ära keelatud. Siis tehti seda kõike veel innukamalt.

On veel üks ala, mis Piiblis on väga suure tähelepanu all, aga koguduses mitte ehk nii eriti. Ja see on vabadus mitte olla kohtumõistja oma venna üle. Jakoobus ütleb, et ÜKS on kohutmõistja ja sina see ei ole!!! Ka Rooma kirja teine peatükk räägib sellest pikalt laialt. Iseäranis sellest, et teiste arvustamine tooks meile nagu õiguse tunda ennast nendest üle. Aga tegelikult hakkab pea alati tööle pinnu-palgi analoogia. See, mis teise juures kõige rohkem häirib--see on see, millega sa ise kõige rohkem heitled. Sest oh, kohut mõistev inimene, kas sa arvad, et sa ise seda ei tee, milles sa teise hukka mõistad?! (vt Ro 2:1-4).

Ja see on väga tundlik ja peen teema, eriti kui mu südames on haavad ja kibeduse juured ja ma TEAN, et need teised eksisid. Ja see nagu annaks mulle ÕIGUSE neid taga rääkida, arvustada, kohut mõista. See oleks nagu isegi nende patu paljastamine. Seega võib tunduda, et mul on lausa ÕIGUS, oma arust lausa Kristuse õigus seda teha. Aga ei ole. Sinu ainuke õigus selles olukorras, kui kõik legaalsed viisid (räägi 4 silma all, siis võta 2-3 kaasa, siis ütle kogudusele) on ammendatud, on andestus ja oma eluga edasiminek.

Eriliselt mõttetu ja Jumala poolt taunitav on see tagaselja tegutsemine siis, kui sa pole isegi suvatsenud selle inimesega kokku saada ja talle midagi selgitada. Et näo ees on kõik väga kena, aga tagaselja oled ta igaveseks ära neednud ja hukka mõistnud. Ära mõista hukka seda, kelle eest Kristus on surnud, tundub olevat Pauluse juhtmõte mistahes koguduslikus läbikäimises.

Ja siia alla lähevad nii vennad-õed oma kogudusest kui teistest uskkondadest. Isegi kui ma olen oma koguduse vankumatu patrioot ja arvan, et meil on kõik kõige pareminI, siis pean ma ometi mõistma, et ka meie hulgast on mitmed (hulgad?) lahkunud, olles haiget saanud ja kibestunud, mitte ainult inimeste vaid ka Jumala peale. Et pole piisanud armastusest, mida oleme püüdnud vahendada. Ja kas siis saamegi ikka nii üliväga rahul olla? Ehk oleks vaja midagi ümber hinnata? Samas, kui me teise uskkonna teoloogia ja praktika ette hukka mõistame neisse süvenemata, siis me oleme ju jälle osutunud kohtumõistjaks ja Jumala õnnistused meie üle katkevad.

Eelmisel nädalal oli meil palvegrupis üks vestlus. Keegi ütles, et koguduses toimub tegelikult väga palju üleloomulikku juba praegu, aga me ei pane seda väga tähele. Keegi teine vastas sellele, et tegelikult on ka veel nii, et väga palju sellest üleloomulikust, mis koguduses toimub, ei ole Jumalast. Et viljast tuleb otsustada, mis on mis. Eks ta nii tõesti ole. Ka saatan teeb aegade lõpul suuri imetegusid, et eksitada paljusid.

Mul on kaks tuttavat, kes väliselt on väga erinevad. Detailidesse laskumata -üks on naine, teine mees jne. Nende vähesteks sarnasusteks võiks lugeda seda, et ega nad väga hästi oma vaimuliku eluga toime ei tule, seda ühest küljest, teisalt teavad mõlemad aga surmkindlalt, et kui keegi üldse lõpuks Jumala juurde saab, siis on see tema.

Need tegevused, mida Piibel väga konkreetselt hukka mõistab, aga mida nad praktiseerivad, ei häiri neid tegelikult. Need on lihtsalt "vajadused", mis Jumal nende sisse on pannud ja mis täitmist vajavad. Jumala Sõna oma absoluutsuses ei ole nende jaoks tähtis. Nad on justkui eksperdid, teades ise väidetavalt kõige paremini, mis ja kuidas ning kedagi inimestest nad küll kuulama ei pea. Saaks vaid oma lähisuhtluskonna ka enda järgi mõtlema panna, see oleks vast kaunis. Ja nad ei mõista, miks inimesed neist ära pöörduvad või nende põhimõtetega lihtsalt nõus ei ole.

Ja tegelikult ei saa neid inimesi kuidagi aidata,  vähemalt mitte enne, kuni nad mõistavad, kui katki nad tegelikult on ja kui väga nad Jumala tingimusteta armu vajavad. Ja ehk aitaks neid see, kui nad oma viljast endale aru annaksid. Väike inventuur selle kohta, mis mind tegelikult paelub. Mis on see, millest ma vaimulikult toitun, mis mu meeli köidab ja mu südame põksuma paneb. Kasvõi see, mida ma oma FB seinale postitan või millega ma päevast päeva tegelen ja millele mõtlen.

Et mul ei oleks OMA ÕIGUST, vaid ainult see õigus, mis tuleb usust Kristusesse, ütleb Paulus Fl 3:9. Ja see ei ole see, et nüüd võin ma Kristuse NIMEL oma õigust taga ajada... Ei hoopiski mitte. See on pigem iseenda ja oma õiguse loovutamine Jumalale ja usaldav ootus, et Tema siis mu elu juhtida võtab.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Käsk rõõmustada

     Katkend raamatust:   Samuel Whitfield. "Jüngerlus algab vaatlemisest".  Tõlkinud Kõrberoos UY.  Copyright  © 2023, by OneKing...