Suutsin hiljuti ühe armsa inimese (jälle!;) segadusse ajada. Ja see pani mind ennast ka mõtlema, et mida ma siis ootan. Endalt ja teistelt ja üldse, üldisemalt ka. Ja leidsin, et see, mida ma EI oota, on see, kui keegi mingeid väljendeid hakkab järele kordama, mis arvatavasti võiksid mulle meeldida. Ja selle vastand, ehk see, mis mulle meeldiks, on ehk see, et kui inimesed tulevad kokku, siis nad kannavad justkui üht pitserit sellest, et nad on olnud koos Jeesusega ja nad on Temal lasknud ennast kõnetada. Umbes nagu Paulus ütles, et kui te kokku tulete, on igaühel midagi.
Ja see midagi on isiklik, "ilmutus", kui soovite. Jeremija kuulutab häda ja viletsust prohvetitele, kes varastavad üksteiselt Jumala sõna. Ükski neist pole osaduses olnud, aga muudkui kuulutavad, lausa katustelt. Sõnumit veeretati ühelt teisele, kuni fookus teiseks läks ja välja tuli vastupidine sellele, mida Jumal tol hetkel edasi tahtis anda. Ja kuna neid innukaid "sõna sulaseid" oli palju, hajus ka rahva tähelepanu ning mainstreamist kardinaalseid erinevaid hoiatusi ei pandud tähele.
Kõik oli paigas, Jumala armastus (ja see on ju üks lõpmatult kindel alus mistahes ajastul!) oli eelduseks, et midagi hullu ei saanud juhtuda. Jumal kindlasti kaitseb oma templit ja rahvast. Aga võta näpust-- hiljem selgus, et hoopis Jumal oli see, kes kaldealased kohale tõi. Ja kõik need prohvetid, kes olid maale prohveteerinud viljaõnne ja karjaõnne, pidid nägema, kuidas kogu see rikkus sõjavankrite rataste all hävines.
Kas pole siin juurprobleemiks liiga jäik väärtussüsteem ja liiga paigas maailmavaade, unustades, et Jumal on siiski isik, kes võib olla tahab ka ise meie ellu sekkuda. Ja inimestena, kuna meile meeldib turvalisus, siis meeldivad meile igasugu süsteemid, mis paremini lahterdada ja sildistada aitavad. Jumala juurde tulek on nagu paketireis või puhkusetuusik. Igas kirikus/koguduses on paketi sisu pisut erinev, kuigi sihtkoht on sama. Mõnele lubatakse kohe 5-tärni hotelli, teisele aga loteriimajutust, mis võib hea õnne korral samuti 5-tärniliseks osutuda. Või pigem siiski mitte, aga täiesti talutava 3-tärnise saab küll. Kirikute all mõtlen kõiki neid, kus armastatakse rõhutada, et inimene saab "päästetud", kui ta Jumala juurde tuleb.
Ja see päästepakett on paigas. Teame täpselt, mida saada võime. Ja siis, teele asunutena võime need boonused kõik välja nõuda. Sest need kuuluvad meile. Õigusega. Enamgi veel, Kristuse õigusega. Ja tulgu keegi ütlema, et see reisifirma on ammu pankrotis ja vaja ise hakata liigutama.
Just sellised liigutama ärgitamise sõnumid on sellised, nagu kasvõi see John Mulinde oma. Need on sõnumid, mis meile puust ja punaselt ette näitavad, et kõik ei pruugi olla nii, nagu me harjunud oleme. Kindlus, millest oleme ammutanud turvalisust, võib olla rajatud hoopis valelootustele. Aga kas me kuulame?
Pauluski, isegi oma elu lõpupäevil, väitis, et ta pole veel kätte saanud seda, milleks Kristus teda on kätte saanud. Mulle tundub küll ajuti, et meil on kõik käes. Oskame Jumalale ette dikteerida, mida, kus ja kuidas ta tegema peaks. Umbes nagu Bruce Almighty: kui kallim tahab suuremat kuud, siis pole probleemi, tõmbame allapoole, mis sest, et teisel pool maakera tõusud ja mõõnad lootusetult segamini lähevad. Või õigemini ei osanud Bruce sellele tähelepanu pöörata ega pidanud seda esiti oluliseks.
Jeesus ütles maa peal käies, et tema teeb vaid seda, mida näeb ja kuuleb oma Isa tegemas. See on ju hoopis midagi muud, kui "kuutõmbamise" meelevald, mille me ise endale võtame, sest arvame, et nii on õige. Arvame justkui, et "päästetud saades" saime kõik kätte ja nüüd on vaja vaid see teadmine teisteni viia (kaasaarvatud Jumalani). Palve eesmärgiks saab justkui Jumalale korrutada, mida ta (meie arvates) teha tahab ja siis tuletada talle meelde, et hakka juba tegema. See, et Jumalal võiks olla meie palvetamise ajal oma agenda--muuta meid selliseks, et me Teda rohkem märkama hakkaksime, paistab kuidagi tähtsusetu.
Jeesus ütles, et lõpuks tuleb ta juurde palju inimesi, kes ütlevad, et me ju tegime KÕIKE Sinu nimel. Aga Jeesus ütleb: "ma ei tunne teid". Ja see ütlus pole ju tehniliselt korrektnegi, sest me ju teame, et Jumal tunneb kõiki inimesi peensusteni. Aga ometi nii ta ütleb ja vaevalt keegi meist seda edasi kaevata saaks, sest otsus on lõplik. Võib juhtuda, et ta lisab veel juurdegi: Teie ei tunne mind ka. Te ei tunne mu südant, te, valeprohvetid! Kes teist on olnud minuga osaduses? Te olete vaid üksteiselt minu sõna varastanud ning rääkinud oma südamete pettekujutelmi.
Neetud on mees (või naine), kes teeb liha oma käsivarreks (Jr 17:5). Teisisõnu, Jumalast lahutatud on see inimene, kes loodab teiste inimeste, mitte Jumala peale. Me küll ütleme tihti välja, et me vaid Jeesusele loodame, aga kas me seda tegelikult ka teeme? Kas me üldse mõistame, mida see tähendab ja kuidas see Jeesusele lootmine välja peaks nägema?! Kui esitaksime selle küsimuse kristalselt ausalt iseendale, et kas/kuidas me loodame Jeesusele, siis huvitav oleks teada, mida Püha Vaim me südames selle peale ütleks.
Jah, tublide protestantidena ilmselt usume kahtluse varjuta, et päästetud saades saime pileti taevasse, mida ükski meilt ära ei saa võtta. Sest see oli see ainumas kord, kui me tõesti uskusime, et vajame üleloomulikku abi. Ja Jumal tuli ning me kogesime teda. Nüüd aga püüame anda oma parima, et inimlikult ise hakkama saada, samas teades, et pole väga vahetki, kuidas välja kukub, sest taevasse saame lõpuks niikuinii.
Või nii me usume, kuigi Piibel on täis manitsusi ja hoiatusi, et nii see kindlasti ei ole. Aga Piiblit me ju väga ei loe, pigem paneme tähele kõiki "julgustusi", mis meid maha rahustavad ja pöördumast takistavad. Kui me süda meid hukka mõistab, siis püüame kuidas iganes sellest närivast tundest vabaneda, sest arvame teadvat nende julgustussõnade põhjal, et Jumal tahab, et me end igal pool ja kogu aeg hästi tunneksime. Ja rõõmustaksime, sest taevasse saame me ükskord niikuinii. Ja pole vahet, kuidas me sellest ebamugavusest vabaneme, olgu õlekõrreks liigsöömine, alkohol või mõni muu asendustegevus.
Wilcox ütleb oma traktaadis "Meetilk kaljust", et vaata, et haav, mille patt Su hinge on löönud, saaks täiesti kaetud Kristuse verega, mitte aga millegi muuga pealtpoolt kaetud, sest mida iganes paned lisaks Kristuse verele, mürgitab selle. Ja osutub omatehtud pildiks teel põrgusse.
Mulinde ütleb oma tunnistuses, et üks Jumala valu põhjuseid on ka see, et tema rahvas on hakanud isegi kogemusi ja rõõmu järele tegema. Mõneti on see meie ajastu ebajumal, et kristlane peab kogu aeg rõõmus olema. Rõõm iseenesest ei ole ju paha. Aga sedagi ei saa teha õpetuseks, et "nii peab olema, muidu on midagi viltu." Sest kas pole me piisavalt tihti olnud palvekoosolekutel, kus on rõõmu ja hõiskamist, aga pool tundi hiljem oled tühjem kui kunagi varem. Samas on ka tihti nii, et kui ägad ja ennast palves "välja valad", jääb võidmine su peale nagu mesi ning miski ega keegi ei suuda sind pärast seda häirida ega su osadust takistada. Ja teinekord annab sama tulemuse just rõõmustamine. Me ei peaks ühtki stiili ette dikteerima.
Võib olla mõtleme, et no kui Jumal mulle/meile midagi teada tahab anda, küllap ta teeb seda nii, et kõik aru saavad. Johannese evangeeliumis püüab Nikodeemus juutide ülemaid takistada Jeesust kinni võtmast. Küsiti temalt aga seepeale, et kas temagi on eksitatud. "Vaata ja uuri, et Galileast ei tõuse prohvetit". Mõh, ütlesin mina selle peale. Jumal, kas Sul oli raske teha nii, et Jeesus Petlemma elama oleks jäänud?! Kui mitte muu, siis kasvõi selle pärast, et rohkematel inimestel oleks olnud võimalus Sind "vastu võtta" ja "päästetud saada". Kummatigi, kuigi see tihti meie südame igatsus on (see, et paljud "päästetud" saaksid), ei paista Jumal sellest hoolivat. Vähemalt ei paista ta seda inimestele kergeks tegevat ja tundub hoolivat pigem sellest, et me oma südame kurjusest enesele aru annaksime ning sisemistest orjustest vabaneksime.
Mul ei ole täna uut sõnumit. Tulge osadusse! on prohvetid meid aastaid innustanud. Ka Mulindele ütles Jumal, et isegi need inimesed, kes usuvad, et nad on valmis maailma tabavateks raputusteks, ei ole seda. Oh oleks meil vaid kõrva tähele panna, mida Vaim kogudusele ütleb...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar