Reaktsioon Sõnale
Ap 2:37Seda kuuldes lõikas see neile südamesse ja nad ütlesid Peetrusele ja teistele apostlitele: "Mida me peame tegema, mehed-vennad?" Antud reaktsioon on küll selline, millest iga jutlustaja/õpetaja unistab.
Ja võimegi ekslikult arvata, et see on normatiivne reaktsioon. Et kui Jumal räägib, st räägib keegi täiesti Jumalale üleantud inimene Jumala väes, siis kõik kuulavad, kuulevad ning parandavad meelt. Umbes nagu üks mu palvepartner, kes arvab, et praegu veel on Jumala hääl liiga vaikne, et inimesed meelt parandada saaksid. Kui Jumal ükskord leiab kellegi, kes tõesti Vaimu väes kuulutab, küll siis kohe kõik pöörduvad. Mis võib, aga ei pruugi niimoodi olla.
Kui vaatame Piibel.netist edasi sõna "lõikas", siis näeme, et ajaliselt üsna lähedal on veel kaks reaktsiooni sellele, kui öeldu südamesse läks. Ap 5:33Kui nad seda kuulsid, lõikas see neile südamesse ja nad tahtsid apostlid hukata. ja Ap 7:54Aga kui nad seda kuulsid, lõikas see neil südamesse ja nad kiristasid hambaid. Sama Jumal, sama Vägi, samad apostlid, kuid erinev reaktsioon kuulajatelt.
Kui vaadata Jeesust ja tema kuulutust, siis on diapasoon veelgi laiem. Hukkamisest ja hammaste kiristamisest rõõmsameelse järgimiseni, mis ometi loodetud lähedust ei too ja väikseimate raskuste puhul, ka intellektuaalsel tasandil, kui oma arusaam päriselt kokku ei lähe Jumala Sõnaga, loobutakse edasiminekust. Mõtlen seda kirjakohta, kus Jeesusel oli väga arvukas järgijaskond ja ta oma õpetusega neid "pahandama" hakkas, nii et paljud loobusid tema järel käimast. (Joh 6:66).
Et polnud ju viga Jeesuses (ma eeldan, et ei olnud ega hakka seda tõestama). Kuid milles siis viga oli? Miks ei suutnud inimesed enamalt jaolt vastu võtta isegi täiuslikku Jumala poega Jeesust, kelle sees ja peal hingas Püha Vaim ilma piiranguteta, jagamata "eluaset" takistava patuga. Milles siis probleem oli?
Ju vast ikka selles, milleks Ristija Johannes teerajajana eele oli saadetud. Valmistage Issandale teed. Et saaks sisse tulla aukuningas. Südamed peavad olema valmis, et Jumala Sõna vastu võtta. Südame põllumaa peab olema haritud, küntud, äestatud ning võsast puhastatud, et seeme saaks langeda viljakasse pinnasesse ning hakata seal vilja kandma.
Nii et, kallid, Jumala Sõna või mistahes vaimulikult "laetud" sõnum, mis, kui Jumal armu annab, tekitab reaktsiooni, võib esile kutsuda mistahes tundeid ja emotsioone. Fakt, et sõnum on Jumalalt, ei tähenda automaatselt seda, et see meile meeldib. Pigem vastupidi. Õige teravusega sõnum, Jumala lihakssaanud Sõna on ju südame meelsuse ja mõtete hindaja. Ja kui miski meid ärritab ja/või vihastab, tuleks vaadata enda sisse, sest (enesele) surnud inimene ju nii jõuliselt ei reageeri.
Nii et siis, kui miski meie südamesse lõikab, siis sõltub eelkõige meist, kas tahame selle tagajärjel meelt parandada või klammerdub käsi rusikasse ja haarame kivide järele. Millest see tuleb, et ka Jumala lapsed, tema kogudus omavahel hakkama ei saa? Pahandasin siin ära ühe kommenteerija, soovitades ta teoloogiat õige pisut korrigeerida. Ei meeldinud. Ja muidugi olen kurb. Eelkõige seepärast, et sõber solvatud sai. Ja see pole mitte ainuke näide mööduvast nädalast, kus siirad ja igatsevad inimesed omavahel nagu lõpuni ühist keelt ei leia. Mis on ikka kurb.
Hirm või arm?
Teine teema, millega kokku puutusin, oli jõuline arvamus, et "Raamat "Ärkamine algab minust" on meie maal viimase paarikümne aasta jooksul avaldatud vagaduslikest teostest kristlastele KÕIGE HALVEMINI mõjunud raamat. Raamat on täis vihkamist, süüdistusi ning kristlaste alandamist. Ükski inimene ei ole autori jaoks küllalt hea, vaid kõigi juures ta näeb viga laita. Kõige üle lasub musta äikesepilvena SÜÜTUNNE ning ALAVÄÄRSUS." ning lõpetuseks konstateeritakse, et "kui tuleks ette nõiaraamatute põletamist, (nagu apostlite tegudes), viskaksin ma selle kõhklemata tulle."
Minu jaoks oli esiti selline mõtteavaldus šokeeriv. Teisalt, olen teadlik, et on palju inimesi ära hirmutatud ja kogudusest minema sunnitud liiga räige patu ja põrgu temaatika kaudu. Ja ega selline laushirm too ka meeleparandust, kartust küll, aga mitte jumalakartust, vaid paanikat. Ja selline südame olukord ei ole sugugi hea alus tegutsemiseks.
Kuulsin hiljuti üht jutlust, kus kõneleja põhiliselt luges ette lõike sellestsamast raamatust ja siis ilmselt ajendatuna nendest näidetest tunnistas kogudusele või tegelikult kogu virtuaalmaailmale oma arvutiporno sõltuvuse, eneserahuldamise ja suvelaagris telgis koguduse õega kontakti otsimise, mis küll kaugemale ei jõudnud. Pean tunnistama, et see hoiak tegi mind murelikuks. Näitab ju selliste sõltuvuste olemasolu, et Jumal ei ole piisav selle inimese jaoks. Ka oma naine ei ole piisav. Tal on vaja kusagilt juurde saada, et oma põhivajadusi rahuldada. Ja see --Jumala mittepiisavus-- on kaugelt suurem probleem kui mistahes sõltuvus. Aga kui selle tunnetamiseni isegi ei jõuta, vaid Stegenile toetudes arvatakse, et "nüüd olen oma osa teinud ja üles tunnistanud", siis on sest raamatukesest tõesti rohkem kahju kui kasu olnud.
Ja sellele ei taha muidugi mõeldagi, kui palju on tänapäeval neid, kelle jaoks Jumal ei ole piisav. Väljatoodud seksuaalpatud ei pidavat kristlike meeste hulgas mingiks patuks olemagi. Lihtsalt inimlikud vajadused, eriti siis kui sul partnerit pole. Teisalt vajab haritud teoloog ja lugupeetud ühiskonnategelane ning pereisa võimalust noore vallalise naisega aeg-ajalt pummeldada. Mis teha, vajadused. Ja koguduses me enam ei kuule ka väga palju patust ja meeleparandusest. Pealegi on meil kaks kuni neli korda nädalas võimalus armulaualiturgias kõik andeks saada ja uuesti alustada.
Ärge eksige! hoiatab Heebrea kiri. Hb 10:26Sest kui me tahtlikult teeme pattu pärast seda, kui oleme õppinud tundma tõde, siis ei ole enam ohvrit pattude eest, 27vaid ainult mingi hirmus kohtu ootamine ja äge tuli, mis neelab vastased. See on alasti Sõna, mis peaks igale sõltlasele hirmu peale ajama. Ja ometi ei lase me selliseid sõnumeid enda sisse, oleme harjunud, et meid kui Jumala valituid (Rooma kiri) ei tohi keegi süüdistada, ka Jumala Sõna mitte.
Jutluses, mille lingi Marko siia postitas, ütleb Stegen: Kus on Jeesuse veri täna Sinu elus? On ta su südames või trambid sa teda jalge alla?! Tõsine küsimus, kas pole? Kuid niimoodi enam ei küsita läänemaailmas. Kuigi võiks? Või peaks?
Kummatigi saab neid samu teemasid ka "ilusasti" rääkida. Ärkasin täna varahommikul ja sattusin kuulama Dwayne Robertsi jutlust jumalakartusest ja patust jne. Ta räägib väga tõsistel teemadel, kuid ei kasuta väga palju sõna "repent" (meelt parandama). Sellele vaatamata tuleb sõnum võimsalt esile, kuid hoopis malbemas ja pehmemas pakendis kui nii mõnigi teine. Eriti lõpupoole kinnitab ta kõigile, et palun ärge tundke hirmu ega paanikat. Jumalal on teiega hea plaan.
Aga asjad, mida ta ütleb, on näiteks sellised: Sloppiness to sin should sober you. Lohakus patu suhtes peaks sind kainestama. Lahendusena pakub ta, et me avaksime oma südamed ja küsiksime Jumalalt, milline on tema arvamus meie kohta --kas mu südames on mingi okas (offense-põhjus pahandumiseks) Jumala suhtes või on su südames mingi pimedus; Lahendus on, et me laseksime jumalakartusel end häirida, lubaksime Jumalal end provotseerida pühitusele ja puhtusele.
Ja veel puudutas mind seal mõte, mida ka eelnevalt siin on puudutatud. When He comes, He doesn't come with one aspect only. Kui Jumal tuleb, ükskõik kas ärkamise kaudu või lausa ise tagasi, siis ta ei avaldu ainult ühte aspekti kaudu iseendast. Jumal tuleb oma täiuses. Tänapäevast kantslikuulutuse põhjal otsustades ootame me eelkõige Jumalat, kes on armastus. "Jeesus minult musi saab, kui pääsen taevasse..." Aga kallid, ärgem eksigem, Jumalal on ka väga palju teisi atribuute ehk omadusi, mille me oleme justkui ära unustanud nende 20 vabadusaasta jooksul...
Meenutuseks, kuidas asjad 20 aastat tagasi olid, leidsin kalli venna Toivo jutluse 1994. aastast. Kõik on paigas. Ja selge, et mees pani tol ajal juba inertsist, aga teie, kes te praegu jutlustate, tehke järele--vähemalt sama hästi, kui tema seda tol ajal tegi. Peaks olema kerge ülesanne, sest teie ju pattudes ei ela. Või eks igaüks ise tea paremini...
Kasutatud lingid:
http://kurper.tt.ee/lists/048nadalSiionis1994ToivoreedeHVihm.m3u (Kuressaare Pereraadio)
http://mediasuite.multicastmedia.com/player.php?v=g94qq2i3 (IHOP-KC)
http://www.youtube.com/watch?v=5GgDXTKT_p8 (youtube)
Autor on selle kommentaari eemaldanud.
VastaKustutaKersti, sa oled ilmselgelt võtnud enesele vaimuliku positsiooni, mille jaoks pole sul vajalikku küpsust, meelevalda ega volitust Jumala käest. End apostlitega võrrelda, on pisut ennatlik. Selleni on sul veel üsna pikk tee minna.
VastaKustutaEi piisa sellest, et sul on vaid mõõk millega lahmida. Sa vajad samuti Jumala südame tundmist, et seda Sõna mõõka õige vaimuliku tunnetusega ja tarkusega kasutada.
Tere, Remo! Welcome back!
VastaKustutaMa ei võrdlegi ennast apostliga. Kust Sa seda võtad? Kindlasti on mul veel pikk tee minna, nagu Sinulgi või kellel iganes teisel.
Seda ma ka ei teadnud, et midaiganes Jumal mulle annab, et ma seda Sinu käest üle peaks küsima. ;-) Et võib-olla pole ka Sinul volitust selle üle kohut mõista, mis mul on või ei ole?! Lihtsalt väike mõtteke... Ja kui Sul on tõsiseid etteheiteid, siis tule noomi 4 silma all, nagu Sõna ütleb. Ja paku välja, mida ma tegema peaksin, et asi ära korraldada.
Samas, kui see minu kaudu tulnud sõnum Sulle südamesse lõikab, siis järelikult on sellel meelevald, mis paljastab Su südame olukorra, et seal mingisugune okas või offense ikkagi on. Ja siis tuleks see vähemalt palves Jumala ees läbi katsuda.
Ja minul endal on alati hea meel, kui sellised okkad mu oma südamest paljastuvad. Tahaksin praegu teada oma südame olukorda, et hiljem poleks üllatusi Jumala trooni ees. Sest siis pole enam midagi teha...
Ma ütleks, et need manitsused ja mõttelend võivadki enamusele tunduda sellised, et pane või kõrvad kinni ja jookse minema, aga kui oled ise oma otsingutes ja püüdlustes jõudnud kusagile samale maale, tundub see elementaarne ja loogiline - kusagile peab ju edasi sirutama ja miski peab seda hetkel veel takistama. Arutlemine ja mõtlemine on tõelisele kristlasele äärmiselt vajalikud, vastasel korral võime lõpetada mõnes liberaalses ja mõnusas valeõpetuses ja sealt otse põrgusse sattuda on suur imestus! Niiet, Kersti, keep going!
VastaKustuta