Meelevald

Ma nägin meelevalda. Niimoodi võiks kokku võtta ühe nõustamissessiooni, kus ma tõlgiks olin. Kusjures, vaatamata sellele, et tegemist oli meestega, kes päev varem inimeste salajasi mõtteid ja igatsusi päevavalgele tõid ning vaime ja pimedust välja ajasid, oli sel korral kõik hoopis teisiti. Sellest vaimsest meelevallast polnud pealtnäha justkui jälgegi. Täiesti tavalised nõdrad inimesed, küsimas täiesti tavalisi nõustamisküsimusi. Aga meelevald avaldus seal hoopis selles, et inimesele suudeti läheneda sealt, kus tema oli. Suudeti jaatada tema isikut ning arusaamu ning mitte pöörata (esialgu) tähelepanu juurprobleemide tagajärgedele, nt lausjoomine ja ahelsuitsetamine. Suudeti armastada ning austada inimest ennast ning vahendada Jumala armastust temale.

Ja see on asi, mis mind pahviks lööb. 20 aastat tagasi tundus, et need kaks poolust ei saa iialgi kokku. Koguduses olid ühed, kellel oli Vaim ja teised, kellel oli armastus või vähemalt, kes püüdlesid selle poole. Ja siis läksin ma kooli, kus oli ainult armastus. Või selle püüdlus. Ja see tundus pisut parem kui karismaatikute omavaheline jagelemine kodukirikus.

Aga seekord ma nägin täiuslikku tasakaalu. Ja see võttis sõnatuks. Ja uksed avanesid ning inimene sai hingamist oma vaevadest. Järgmisel päeval palvekojas selle üle mõtisklesin küsisin Jumalalt, et mis on sellise meelevalla saladus. Ja kuulsin südames: Meelevalla saladus on puhtas südametunnistuses. See tundus kuidagi tuttavlik ja kui ma mälus Piiblit skaneerisin, siis tuli muidugi meelde, et Paulus väidab USU saladuse olevat puhtas südametunnistuses. Mis aga lõppude lõpuks on ju üks ja sama. See on meelevald, mis usu kaudu tuleb. Meelevald on vaid nähtav lõpptulemus.

Kui veel nende meeste teenistusest rääkida, siis hämmastas mind eelmise laupäeva õhtul üks asi. Palvetati rahva eest. Tunnetuse sõna toimis. Nii mõnestki inimesest läksid vaimud välja suure raputusega jne jne. Jäägu minust kaugele otsustada siinkohal, kus see vaim neil täpselt oli, kas need inimesed olid (vaid) vaimu mõju all või oli pimedus saanud nende südames kuhugile kanda kinnitada. Hämmastav oli ehk see, et väga mitmed neist olid aktiivsed jumalariigi töötegijad. Need, kes teisi ei häbene teenida ega käsi peale panna ega Sõna vahendada. Ja seda kõike olukorras, kui mängitakse ise pimedusega ja tehakse valikuid, mis ei ole õiged, loomusele mööndusi tehes, sest "me oleme vaid inimesed ja vajame lõõgastust".

Kardan, et see on üks väga hull olukord ja paadumine on olnud sügav. Ja ärge te mitte arvake, et ma siinkohal propageerin kuidagi ise ennast juukseid pidi soost välja tõstmist--ei sugugi. Ei usu mina, et inimene peab ise endaga hakkama saama. Vastupidi, tahaks kõigile hüüda, et see on võimatu. Ilma Jumalata oleme surnud. Ega suuda midagi korda saata. Isegi kui me Jumalat samal ajal teenida püüame. Ikka ei aita.

Mis siis aitab? võiks küsida. Eks ikka vana hea Pauluse Rooma kirja õpetus. Värskendav, oi kui värskendav oli seda hiljuti lugeda. Näiteks 5. peatükk. Mis on need kolm kiitlemise põhjust apostli jaoks, millel on igavikuline tähendus?!
1) Esiteks kiitleb ta oma LOOTUSEST Jumalalt saadavale KIRKUSELE.
2) Teiseks kiitleb ta VILETSUSEST, mis toob KANNATLIKKUSE, mis toob LÄBIKATSUTUSE, mis toob omakorda LOOTUSE.
3) Kolmandaks kiitleb ta JUMALAST meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi.

Jah, meil on üks lootus, aga seda saab kätte ainult läbi viletsuse ja läbikatsutuse. Ainult nii saame me teada, kas see lootus meid häbisse jätab või ei. Without test there is no testimony. Läbikatsumiseta ei ole tunnistust, on ilma sõnamänguta maakeelne tõlge.

6. peatükk on eriti kõnekas. Olles seda süvenedes lugenud, ei saa patu temaatikasse kuidagi triviaalselt enam suhtuda. See lühike kirjatükk justkui röövib kõik relvad ja vastupanu. Mul ei ole mingit õigustust patu sisse jääda. Argument, et olen "inimene ja mul on teatud vajadused" (mis mind patule kallutavad), on tühjaks tehtud. Sa oled RISTIMISES juba ennast surnuks arvanud, seega see vana loomus EI SAA Sind enam juhtida ja patule kihutada. Kui ikka kihutab, siis järelikult pole Sa Kristuse surma sarnaseks saanud. Aga kui oled, oled saanud üheks ka ülestõusmise sarnasusega. Ja edasi märgib Paulus, et see on vaid kuulekuse küsimus, valikute küsimus, keda me orjata tahame ja kellega samastuda igatseme. Et nii lihtne ongi see tema patu teoloogia.

8. peatükk annab ka ühe väga kerge testi. Salm 5. Need, kes elavad loomuse järgi, mõtlevad lihalikke mõtteid, kes aga Vaimu järgi, need Vaimu mõtteid. Väga lihtne ju väike skänn jälle mõtetele peale lasta ja mõtiskleda, et "kuidas TEGELIKULT on"?!  Sest ega meil mingit lootust ei ole, kui me "loomuse järgi elame" (8:13), ükskõik, kui hästi me iseennast vaigistada oleme suutnud või kui suurepäraseid teoloogilisi süsteeme enda kaitseks üles ehitanud.

Kui me tõesti niimoodi uskuma hakkaksime, nagu Paulus siin julgustab, siis ei oleks enam neid püüdlusi ise Jumalale meeldida ja oma loomust Jumalale meelepäraseks teha. Sest mõistaksime, et see ei töötaks niikuinii. Jumal tahab Sinult ainult Su pattu ja armetust. Siis saab Tema olla suur Sinu sees ja Sinu eest.

Käisin reedel katoliku kirikus. Esimest korda elus vist. Kui ekskursioonid välja arvata, st käisin missal, niisama vaatamas. Ja mind üllatasid seal mitmed asjad, mida teistes kirikutes ei ole. Üks on see, et nad altarimaalist möödudes (mulle tundus nii) alati paremast põlvest alla laskusid ja pea kummardasid. Võiks ju norida, et see on vaid väline komme, aga tegelikult oli silmaga näha, et see niimoodi polnud. Seda kommet täites peab inimene ikkagi ise ka sellesse meeleseisundisse või meelsusesse sisenema. Ja see oli väga kaunis. Umbes nagu minu kirikus 20 a tagasi, kui inimesed kirikusaali sisenesid, siis ei läinud nad kellegagi rääkima kohe, vaid läksid kõigepealt oma kohale ning põlvitasid Jumala ees. Et ka see igakordne sügav kummardus tuletas justkui inimesele Jumala suurust meelde.

Teine oli pihisakrament. Kui vaatasin neid inimesi, kes sealt pihikambrist väljusid, olid nad õhinas, olles kogenud vabadust ja neil oli üks uus lootus. Rooma kirja kontekstis võiks öelda, nad olid oma viletsusest aru andnud ja see oli toonud uuenduse. Meil vabamates kirikutes arvatakse, et inimene ise oma asjad Jumalaga korda saab. Aga tundub, et üldjuhul ikkagi ei saa. Või arvab saavat, aga jääb tihti lõhkise küna ette. Et kõik on nagu OK, aga ei ole ka. Kui me oleme kaotanud selle võimaluse üksteise ees oma nõtrust tunnistada, ei saa ka Jumal meid tugevaks teha. Peame justkui ise kogu aeg tugevad olema, sest muidu äkki kukub taevas alla...

Ja ma ei mõtle nõtruse tunnistamise all sellega kelkimist. Kui see nn patutunnistus patu hoopis tühiseks teeb ja ridadevaheline sõnum on, et "teen jah ja mis siis". Või et "tahaks küll vabaks saada, sest ma mõistan, et siis saan taevasse, aga tegelikult meeldib mulle patus elamine rohkem, puht praktiliselt on see põnevam". "Nende au on nende häbis", manitseb Paulus Fl 3:19 neid, kes elavad Kristuse risti vaenlastena, kelle jumal on kõht ja kes mõtlevad maapealsetest asjadest.

***

Ma nägin meelevalda. Seda, mille saladus on puhtas südametunnistuses. Ja see oli võimas. Need olid inimesed, kes olid ise vabaks saanud ja võisid seega juhtida teisi. Nad ei olnud pimedate pimedad teejuhid, kes oma elust ja teekonnastki aru ei saa. Nad olid ära mõistnud selle ülestõusmise väe oma eludes ning see andis neile volitusi sekkuda selle sama väega teiste inimeste ellu. Küll see on auline!