John Wesley olevat öelnud, et Jumal ei tee midagi, kui ainult vastusena palvele. Erlo Stegen paistab ütlevat, et Jumal ei tee midagi, kui vaid vastusena meeleparandusele. Veel võib öelda, et Jumala südant liigutab ja ajendab tegutsema see, kui inimsüda on Temale painutatud.--kes on vilets ja väriseb tema sõna ees. (Js 66:2). Sama mõte on ka õndsakskiitmistes (Mt 5).
Esiteks küsivad seepeale skeptikud, et no kas tõesti? Maailma ta ju lõi nii, et keegi ei palvetanud ega meelt ei parandanud ega värisenud?! Jah, tõepoolest, nii tõesti on ja ega seegi inimlik kujund pretendeeri absoluutsusele ega võimalusele Lõputut Jumalat lõpuni ära kirjeldada. Pigem tahan tähelepanu juhtida, et vaatamata Jumala suveräänsusele, mis üheski kontektsis ei muutu ega teisene, on pea igas kontektsis olemas inimlik dimensioon, mingid tingimused, mis peavad olema täidetud, et asjad võiksid sündida.
Ja "asjad" peavad sündima, sest Jeesus on niimoodi öelnud. Jh 14:12 Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kes usub minusse, see teeb neidsamu tegusid, mida mina teen, ja ta teeb nendest hoopis suuremaid, sest mina lähen Isa juurde. Või nagu vend Toivo suvel ütles, et põhiküsimus on see, kas Jeesus on seesama eile, täna ja igavesti. Mitte see, kas me seda järele suudame öelda, vaid, kas ta meie keskel ka vähemalt sama elav on, kui maa peal käies. Mu 5-aastane poeg, olles kuulnud 5000 mehe söötmise lugu, pani solvunult käed risti rinnale ja ütles: "See on ebaaus, et Jeesus enam maa peal ei ole".
Ebaaus jah, ja nüüd, nädal aega hiljem, tundub mulle, et mina olen oma osa tegemata jätnud, et Jeesus võiks maa peal kõndida nii nagu 2000 aastat tagasi. Püüdsin minagi siis talle hiljem seletada, et nüüd on meil Püha Vaim, mis on isegi parem olukord, sest Jeesus saab siis olla kõigi inimestega üheaegselt, aga see polnud veenev. Väikemees vaatas mulle pettunult otsa, justkui öeldes, et "räägi, räägi" või et "ise ka usud või?"
Ja kui nüüd kristalselt aus olla, siis ega vist ei usu. Tahaks väga uskuda, olen seda "usus" ka mitu korda järgi ütelnud, aga kui Püha Vaim minus sellist vabadust ei saa, nagu Jeesuse juures (või suurematki, sest Jeesus nüüd ju palvetab minu eest), siis ma elan vist enesepettuses. Mul on jumalakartuse nägu, aga ma salgan ta väge. Sõnades ehk mitte, aga tegudes küll. Ja see on üks hull olukord.
Valvake! kõlab Piiblis hoiatus. Mismoodi? kõlas Näoraamatus selle peale küsimus.Ma ei pea seda kuidagi mingiks ilkumiseks, vastupidi, see on ainult tervislik, kui keegi suudab mingeid mõttemalle ja stampväljendeid teise nurga alt vaadelda ja küsida, et aga mida see ikkagi tähendab?! Mismoodi sa valvad, kui oled hommikul ärgates kohvi ära joonud, mida sa SIIS teed?! Ja vastata sellisele arupärimisele ei ole lihtne. Kirjakohtade kuhjamine vastuseks pole ka lahendus... küsija kaugeneb veelgi.
No selge on see, et pärast hommikusööki ei võta sa püssi palgele ega lähe kuuri alla valvama. Tegemist on kõnekujundiga. Aga ikkagi, millele see viitab?! Kui Piibel.netti guugeldada, siis mõned erandid välja arvates (nt kui Jeesus jüngritel Getsemani aias valvata käskis) on seda hoiatust kasutatud kaheselt. Esiteks, valvake, et te ei satuks kiusatustesse. Ja teiseks, valvake, et "see päev" teid ootamatult ei tabaks. "See päev", mis on nii hirmus, et sulg tõrgub seda ajuti välja kirjutamast... "Kristuse päev", mis kõik südamete mõtlemised päevavalgele toob.
Ehk teisisõnu, ühel "heal" päeval saab aeg otsa ning sinule kinnistub see, kes sa tegelikult oma südames oled. Ning Sa pead selline olema terve igaviku. Näiteks kui praegu, käesoleval hetkel, oled sa kristlasena hädas, et netiporno on selline probleem, et peaksid lausa arvuti maha müüma, kuid rahu ikkagi ei saa, siis kui Jeesus praegu tagasi tuleks, saaksid sa terve igaviku oma igatsusega tegeleda. Ja seda muidugi lahus Jumalast, nagu Su elu praegugi on. Sest Jumal ei mahu nende teiste igatsuste kõrvale. Mitut isandat ei saa korraga teenida. Ja Jumalat pole võimalik ära petta, et no kui ma ikka usinalt kirikus käin, siis ehk saan taevasse, sest Jumal on ju NII armastav. "Ma ei mõista, kuidas võib sellist mõttetust rääkida," sekundeerib Erlo Stegen (lk 99).
Ja nii on iga muu igatsusega, mis meie südame on vallutanud ning Jumala sealt tõrjunud. Lihahimu, silmahimu, elukõrkus... Aga mitte ainult, ka head teod, mis pole tehtud Jumalas (st on tehtud Jumalast kaugemale minnes) võivad saada püüniseks, nt kui algselt jumalateenimisena mõeldud tegevus läheb nö käest ära ja muutub asjaks iseenesest. Olgu selleks või jumalateenistust toetav elukorraldus, nt rahavahetajate lauad, mille Jeesus armutult segi lükkas. Kujuta ette, et saaksid terve igaviku vaid raha vahetada või seda mingi projekti jaoks kokku kraapida. Ilma Jeesuseta, ihust ja hingest rabeledes... kas see poleks "põrgu?!"
Niisiis himud, kiusatused ning muud lojaalsused meie elus. Valvata tuleb, et me poleks nende poolt juhitavad ja et me süda poleks kinni kõige maise küljes. Et Jeesus oleks esimesel kohal meie elus, mida see iganes tähendab. Ja igas olukorras võib see tähendada eri inimestele eri asju, alustades sellest, et jätad kurjale sõnale kurjalt vastamata, aitad põlatud samaarlast või võtad rõõmuga vastu oma vara röövimise. Kõik need näited toetavad eluviisi, mis kuulutab katustelt: Ma ei ole iseenese oma. Ma teenin teist kuningat, kellel on rooga, millest teie midagi ei tea. Niisiis, seda esiteks, tuleb valvata, et Jeesus ikka esimesel kohal oleks.
Teine valvamise aspekt puudutab Issanda päeva tulekut, mis ausalt öeldes, ma möönan, kõlab tänapäeval kui muinasjutt. Ja kes seda ikkagi usub?! Juba iidsetest põlvedest peale on kõik jäänud vanaviiisi. VALVAKE! hoiatab Jeesus, et see päev teid ei tabaks kui linnupüüdja pael. Ja see pole päris see, mis esimene valvamine, et umbes, kui Jeesus on esimesel kohal, küllap siis pisab.
Valvake, mõistke, milline on olukord meie ümber! Kas viigipuu pungad juba pakatavad? Mida ütleb Vaim kogudustele? Millist rooga vajavad Su lambad? On nad valmis riiki tabavateks raputusteks? Ega nende usk raskustes kõikuma ei löö? Olen ma ise selleks valmis? Või mõtlen ma, et manjaana, mu Isand viibib tulles, teeme parem ühe väikse peo!
Sest aeg on otsa saamas. Kohe päris otsa. Aga enne seda on tulemas ajad, mida keegi ei oota ega usu nende saabumist. Umbes nii, nagu mu Portugali kolleeg eile tunnistas, et nende palgad on kärbitud 10 a tagusele tasemele ja mitte keegi poleks seda suutnud veel paar aastat tagasi uskuda, kui selle olukorra võimalikkusest oleks räägitud. Ja rasked ajad saabuvad alati ootamatult. Kuigi ei peaks. Sest meid on hoiatatud. Valvama ja paluma, et me mõistaksime, kui need ajad meile lähedale on jõudnud.
Mida saan aga mina teha? Matteuse evangeeliumis räägib Jeesus tähendamissõna kahest pojast, kellest üks ütles: Jajah, küll ma lähen ja teine ütles otse, et Ei, ma ei viitsi, kuid pärast ikkagi läks. Kas pole see kui üks võrdpilt meist, kes me kõike teame ja oskame ja kellele Jumal isegi oma tahet ilmutuste kaudu on näidanud... kui me vaid ütleme, et Jajah, küll ma lähen... küll ma ÜKSKORD lähen, siis võivad teised meist ette jõuda, kui nad sõna lausumata ja oma meelemuutust suure kella külge panemata vaikselt ikkagi enne meid põllule jõuavad... Või kas me ise üldse jõuamegi...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar