Isa süda

Eestimaale on jõudnud "uus võimas õpetus", üks omapärane teistsugune evangeelium, kus rõõmusõnumiks pole mitte see, et Jeesus on Sinu eest surnud, vaid et sinu Taevane Issi armastab sind nii väga, et ta on valmis kõigile su puudustele läbi sõrmede vaatama ja sind juba täiuslikuks peab. Ja me teame, mida Paulus galaatlastele mistahes teistsuguse rõõmusõnumi kohta ütleb...

Inimesed, kes seda uut õpetust viljelevad, on imearmsad ja südamlikud. Nad olid kunagi ühel seminaril, kus neid asju räägiti, oma inimlike isade puudused andestada suutnud ning hakanud tunnustama oma taevast isa ning nüüd ei suuda nagu "tsüklist" välja tulla. Armastus Taevase Isa vastu polegi ju vale, kummaliseks muutub aga kogu lugu siis, kui Jeesus nagu sõnavarast ja mõtetest päriselt ära kaob.

Ühe järjekordse üliveenva esitluse ajal, kui väga nemad oma issit armastavad, julgesin küsida, et kus Kristus on sellise käsitluse puhul, kui sina oma issi süles istud? Selle peale ei osatudki vastata. Küll vabandati, et nemad pole teoloogid, küll soovitati lugeda üht ilukirjanduslikku teost, küll öeldi lõpuks, et mõned küsimused ei peagi vastust saama. Vahepeal püüti ikka seletada ka ja siis oli vastuseks, et Jeesus on meie eeskuju, tema on see, kes tee meie jaoks taevasse isa sülle avas. Et siis toimetas oma asja ära ja astus kõrvale, et meile isa süles ruumi teha. "Jeesus on eeskuju", muide kõlab justkui tsitaat Jehoova tunnistajate suust, nagu üks vend pärast seda mulle tabavalt ütles. 

Vaatasin huvi pärast nende ühte ülesriputatud videot, kus üks soomlane räägib malbe häälega, kuidas "Jumal ei ole kohtumõistja, Ta on sinu issi!". Siinkohal kahjuks peab tõdema, et Jumala üks olulisim atribuut, mis lõpuajal eriliselt avalikuks saab, see, et ta on kohtumõistja, on seega kadunud. Jumal on muutunud mitte enam ka vaid isaks, vaid selliseks seniilseks vanaisaks, kes oma laste puudusi pigem armsateks peab. Kuna Eesti ikka muust maailmast nii kaugel on, siis pole ka see õpetus muud kui ammuunustatud vana. John Wimberi ajal, 90ndatel oli Isa süda üks erilisi ilmutusi, mis tolleaegse ärkamisega kaasas käis. Nii et kümmekond aastat kulus, et see õpetus Soome kaudu Eesti jõuaks.

Ja ikkagi on ohtlik kellegi teise ilmutusi maale tuua, kui ise pole jaksanud palves ja sõnas seda läbi katsuda.  Sest esimene küsimus või mistahes kahtlus kellegi teise poolt võib täiesti kõik segi paisata ja emotsionaalselt raske kanda olla. Kui mina selle küsimuse küsisin, ei eeldanud ma, et see ületamatuid raskusi nii kindlameelselt oma tõde kuulutavatele inimestele valmistab. Samas polnud see muidugi midagi uut, et Jeesus kantslist aeg-ajalt kaduma kipub või pelgalt instrumentaalse rolli endale saab. Juskui lapsendamisametnik, kes on juriidiliselt paberid ära vormistanud ja soovib seejärel perekonaale edu uute laste kasvatamisel.

Pakun siinkohal välja ühe teistsuguse mudeli, mis minu meelest Jumala Sõnaga pisut premini haakub.
Jumalal on ainult üks laps. Ainus Poeg. Ainusündinud poeg. See on Jeesus, Jumala ainusündinud Poeg (Joh 3:16). Ainuke Poeg, kes on näinud Isa (Joh 1:18; ja kes ainsana Tema süles istuda saab (1 Tm 6:15). Meie ülejäänud oleme adopteeritud lapsed (Rm 8:15) ja seda vaid Jeesuse kaudu. Kas pole see mitte taas üks kena võrdpilt  taevasest pulmast, kus Jumal Isa võtab vastu oma Poja pruudi oma tütreks, nagu maised äiadki tihti (USA filmide) pulmades ütlevad: "Täna ei kaota ma oma poega, vaid saan juurde tütre, keda mul kunagi olnud pole." Oleme niikaua Jumala lapsed, kuni me oleme Jeesuses. Kui see suhe katkeb, siis pole meil enam osa sellest perekonnast (lakkame olemast "viinapuu oksad" (Joh 15))  ja me hukkume.

Kas seesugune käsitlus teeb mind Jumalale vähem kalliks? Ei sugugi mitte! Ma olen Kristuse pruut, tema armsaim, kalleim. Ta armastab mind minu enese pärast, mitte selle pärast, mida ma teha võiksin või kui palju palvetada või mida iganes. Ma olen tema jaoks kallihinnaline ja nii Isa kui Poeg on mind ihaldanud endale. Kas pole auline? Samas tean ma, et ma olen armust selles kuninglikus perekonnas ja see mõte teeb mind alandlikuks, sest ma tean, et minu väärtolemine pole neid sundinud seda tegema, vaid pelgalt nende armastus, isetu, tingimusteta, lõpmatu. Jeesus on valinud mind, sest ma olin nõdrem, kui enamik teisi (1 Ko 1:26-27) ja vajasin Tema armu enam kui nii mõnigi teine. Ja Ta on mind armastanud Igavese Armastusega, mis jääb püsima ka siis, kui see maailm siin lõpeb. Just Kristus ja Tema sõna minu sees on need, kes aitavad mul püsima jääda, mitte mingid sentimentaalsed mõtisklused mingist issist, kes mind ahviarmastuses juba täiuslikuks peab ja kõigis pattudes ja puudustes lubab edasi elada, sest ta ju nii väga nunnutab mind. Selline jumalapilt vaevalt et kedagi raskustes püsti suudab hoida. Vaid üks pilk Kristusele ristil suudab meid päästa mistahes pattudest ja kiusatustest.

Minu eesmärk siin elus on just Kristust tundma õppida, et ma kuidagi oma taevasest eesmärgist mööda ei paneks ja Jeesuse ikka ära tunneksin, kui Tema ilmub. Ja et ma Temast ei pahanduks, kui Tema mind edasi tahab viia ja mu teekonda korrigeerib, sest mu "äi" on vaatamata kõigele kogu maailma õiglane kohtunik. Just see on ka mu Taevase Isa suurim tahe minu jaoks. Et ma Tema Pojaga üheks saaksin ja kord seda perekonda täiel rinnal nautida võiksin.

... ja allik' mudane

Kui kaugelt jälle koju
:,: ma rõõmul rändasin :,:
ja allikat ja kaske
ma jälle tervitin.

Kask oli ära kuivan’d
:,: ja allik’ mudane, :,:
mu neiu oli läinud
ühe teise kaenlasse.

Et sai jälle Aa rannas suvekonverentsil käidud. Ja lootsin tõsimeeli sealt allikast vett ammutada, kuid allik oligi mudane. Suur reservuaar oli küll vett pilgeni täis, kuid samas vohasid ka vetikad ning toru tundus umbes olevat. Vesi valgus pigem mööda seinu alla. Et ei teagi, miks see mulle oluline tundus. Kuidagi kohane paralleel.

Olles käinud sel suvel kahes vaimulikus laagris võib vist öelda, et on vaikne aeg. Jumal ei räägi enam oma sulaste kaudu. Sellest annavad tunnistust 20-aasta tagused tsitaadid ja ajahambast puretud "mõtted, mida Jumal on täna lasknud mul jagada" ning kopeeritud õpetused, olgu siis algallikad kuitahes vägevad, kasvõi Watcman Nee isiklikult. Arutasime ühe lugupeetud seminaripidajaga, et kantslikuulutus võiks ju kõiki inimesi kasvõi pisutki puudutada, mitte vaid sel määral, et vaatad pingsalt kella ja ootad ettekande lõppu. Et kui Jumal ikka oma sõna taga on, on sõnumis kõigile midagi. Sulle antakse võimalus iseendaga silmitsi seista.

Samas on juurde tulnud palju ballasti. Kutsusime seda isekeskis "veiderdamiseks". See on umbes see, kui tõelise asja puudumisel püütakse Jumalat justkui aidata ja igasugu isetegevusega Teda pisutki söödavamaks ja meelepärasemaks muuta. Palvetunnelid ja koormakivikesed jne jne. Sest kui me ringiratast tammudes ikka ja jälle alust laome õpetusele pöördumisest surnud tegudest, siis võib küll muidu kätte igavaks ära minna. Kaua sa oma koormaid ära annad päevast päeva, kui seda juba esimesel õhtul südamest tegid? No jah, kui sa just päeva jooksul neid jälle hoolsasti tagasi ei korjanud. Mis lõpuks muutub ikkagi veiderdamiseks.

Tundub, et inimestel ongi lihtsalt igav. Kõik on juba liiga hästi. Seetõttu on vaja leida mingeid muid asju, mis köidaksid. Näiteks lauamängud, nagu monopol või tsitadell. Kuulsin ühes hommikusöögilauas õhinal selgitust, kuidas monopoli mäng eelmisel ööl lõppes, kes millisel ruudul pidama jäi ning mis siis kõik veel juhtus. See elevus, mis kaasnes, ületas kaugelt igasuguse vaimuliku elevuse. Mis on ju kurb. Sest näitab, kus meie süda tegelikult on.

Igavusest annab märku ka õpetusele oma mingi iseloomuliku nüansi lisamine, mis siis peaks mind ja minu järgijaid teistest eristama ning kogu asja põnevaks, mitteigavaks muutma. Sageli on selliste asjade aluseks kogemuslikud läbielamised. Meenub Peetrus, kes muutmismäele kohe kolm telki tahtis püstitada, sest seal oli ta Issandat kõige kirkamana näinud.  Ja usun, et Issand tahab meid sealjuures tagasi Tema enese juurde tuua, olgu meil vaid mõistlikkust Tema juhatust tähele panna.

Lootust muidugi on, sest ka laagri korraldajad möönsid, et peaks ikka sügavamale minema. Kuhu sügavamale ja kuidas, on ehk praegu veel tundmata maa. Võtmeks kujuneb siingi ehk see, kas arvesse võetakse kogu tarkust, mida Jumal oma koguduse kaudu on jaganud, või lastakse aastast aastasse edasi samas taktis, olles osavõtjad kaheks jaganud- teenijad ja teenitavad. Ei ole vist väga piibellik mudel.

Minu parimad hetked sellel konverentsil olid seotud sellega, kui ma sain kuulata Sillamäe, gorod smerti ehk surmalinna pastori proua lugusid sellest, kuidas inimesed tema koguduses elavad. Või peaks ütlema "hingitsevad" ja kuidas ta neid jätkuvalt Piiblisse suunab, öeldes, et vaadake, te olete kõige õnnelikumad inimesed, teil on vähemalt Kristus, teistel pole sedagi. Ja kuidas nad kogu selle materiaalse viletsuse keskel veel keskvõimule obrokit peavad tasuma. Mis ajuti pea ületamatu koormana tundub. See puudutas sügavalt ja pani enda olukorrastki hoopis teistmoodi aru saama.

Karl Reitsi raamat sai ostetud. "Turu prohvet" nimeks ja suures osas ehk siis pigem mälestused temast. Ja tollal oli samasugune aeg kui praegu. Iseseisvus kirjutati noorte meeste vere arvele. Jumal oli kõrvale heidetud ja mis peamine... kõige vaimulikumad usklikud ei tundnud Jumala märguandeid ära ja pidasid neid haige inimese soigumiseks. Ja seda 80 aastat tagasi, kui koguduses ega laagri teenimismeeskonnas polnud veel okei abielueelsed intiimsuhted ja muud rebased, kes salamahti meie viinamägesid hävitavad. Kallid, mis lootus on meil siis täna Teda ja Tema kuulutust ära tunda?!

Noore usklikuna sattus mulle kunagi ette üks ilmutus, kuidas Kristuse ihu viimsel ajal maa pealt tõuseb ja ennast kõigist röövikutest ja tõukudest vabastab. Ehk on see aeg juba kätte jõudnud? Ehk on aeg allikas mudast puhastada? Aga võib-olla pole see ka enam võimalik, kui liiga kaua ollakse ehitatud hingelisele alusmüürile, mis põhineb inimeste austusel ja polsterdamisel. Ja mis siis sellest, kui Jumal oma vaimuga pisut mõnikord puudutab, tahtes meid ehk üles raputada ja sügavamale viia? Meie saame ikka seda tõlgendada kui piiramatut luba lõdvestuda, "license to chill". Oh andku Issand armu ja oma tarkust!

Kristuspäev

Tänane hommik algas sellega, et kaissu puges pisut ärritunud väikemees, kes teatas, et ta nägi unes selle maailma hävingut. Kõik hävis ning inimesed tassisid koobastesse "mänguasju, lampe ja kardinaid", et midagigi päästa. Ja kõik püüdsid peitu pugeda. Ja korraga oli kogu maailm uus, ainult et teistsugune, kaskede asemel kasvasid palmid ja rästikute, nastikute ja vaskusside asemel olid kobrad, anakondad ja boad, ainult et nad olid kõik sõbralikud, sest saatanat ei olnud enam. Nii algas minu jaoks tänane Kristuspäev.

Nüüdseks olen tagasi ka pärastlõunaselt suurürituselt, kus kodumaa parimad pojad ja tütred, pastorid--kaasad kesksuvises lõõsas kolm tundi katmata palgega päeva koormat ja palavust kandsid. See ohver oli ehk kõige muljetavaldavam. Ja kindlasti oli tore, et keegi jaksas millegi nii suurejoonelisega tegeleda. Mõru maitse jääb aga suhu mõttest, et miks siis ikkagi on kasvõi Tallinnas üliraske leida gruppi inimesi, kes tõeliselt ja süstemaatiliselt viitsiksid ennast Jumala ees "lõhki käristada", ja nimelt südant, mitte riideid ega muidu vaid välisega silma paista.

Hellaks teeb mind ka see, kui mainitakse, et tegemist on 20 a möödumisega ajast, kui Jumal meile vabaduse kinkis. Et niisama lihtne see oligi, kinkis ja kõik. Seda, et kogu Vana Testament meile õpetab, et sõjalise interventsiooni võib tagasi pöörata vaid "eeskoja ja altari vahel" toimuv tõeline meeleparandus ja korporatiivne ühispalve, seda justkui ei teata ega tähtsustata. Inimesed, kes praegu on juhtpositsioonidel, polnud ilmselt 20 a tagasi vahimehe kohustustes ega kuulunud ringkondadesse, kus need vahipostid olid. Ja nii tundubki, et piisas vaid korraks Taeva poole õhata ja tankid läksid tuldud teed tagasi. Ja miks peaks see olukord nüüd siis teistsugune olema, kui mingi oht meid ähvardaks?!

Mina aga tean ja võin tunnistada, et poolteist aastat enne seda saatuslikku tankipäeva tõi Jumal ühe koguduse põlvili, tehes seda ilmutuse kaudu ja andis südamesse teha järelpalveid pärast igat teenistust ning ühtekokku 5 korda nädalas. Kirjakohtadeks Joel, Jeremija, Hesekiel... Tunnetan, et praegu on just samasugune aeg, kus tuleks oma palvejõud mobiliseerida, kuid sellekohased ettepanekud kukuvad pastorite kurtidele kõrvadele. Ja isegi selliste pastorite, kelle visioonitaju ja ettenägemisvõimet tänasel päeval eeskujuks toodi. "Inimene palvetagu üksi oma palvekambris," on mulle sulaselgelt vastatud. Ja inimesed, neil on muudki teha... elu vajab ju elamist, kõigi oma lampide, kardinate ja mänguasjadega...

Issanda päev... Kristuspäev... Äkitselt tuleb oma templi juurde Issand, keda me ootame. Aga kes suudaks küll taluda tema tulemise päeva?! Ja õnnis on see, kes Temast ei pahandu...

Meie aja diagnoos. A. W. Tozer

Generatsioon kristlasi, keda on kasvatatud vajutatavate nuppude ja automatiseeritud masinate keskel, on aeglasemate ja vähem otseste meetodite suhtes eesmärgile jõuda kärsitu.  Oleme püüdnud rakendada tehnoloogiaajastu meetodeid oma suhtesse Jumalaga. Loeme oma peatüki, peame lühikese hardushetke ja tormame minema, lootes kompenseerida oma sügavat sisemist pankrotti külastades järgmist evangeelset koosolekut või kuulates järgmist põnevat lugu, mida jutustab vaimulik seikleja, kes on hiljuti tulnud järjekordselt retkelt kaugelt maalt.

Sellise vaimsuse traagilised tagajärjed on igal pool meie ümber: pinnapealsed elud, õõnsad vaimulikud arutlused,  suurem osakaal naljal ja lõbul evangeelsetel koosolekutel, inimeste austamine, usuga seotud välistele asjadele lootmine, pool-religioossed osadused, müügimehe meetodid, dünaamilise isiksusetüübi segiajamine Püha Vaimu väega. Sellised ja sellega sarnased on kurja haiguse, raske ja tõsise tõve sümptomid.

Selle meid tabanud raske haiguse eest ei ole mitte keegi üksinda vastutav ja ükski kristlane pole täielikult süüst vaba. Oleme kõik panustanud otseselt või kaudselt sellesse kurba asjade seisu. Oleme olnud liiga pimedad märkama, liiga arad, et välja öelda või liiga enesega rahulolevad, et igatseda midagi paremat kui see kehv, keskpärane toit, millega teised tunduvad rahul olevat. Teisisõnu öeldes, oleme aktsepteerinud üksteise ideed, kopeerinud üksteise elusid ja teinud üksteise kogemused mudeliks meie endi omile. Ja terve sugupõlve kestel on trend olnud allapoole. Nüüd oleme jõudnud päris põhja välja, ja mis kõige hullem, oleme pannud Tõe Sõna muganduma oma kogemustega ja leppinud selle madalikuga pidades seda õnnistatud haljaks aasaks.

Vaja on otsustuskindlat südant ja rohkem kui natuke julgust, et end sellest meie aja haardest lahti väänata ja piibellike radade juurde tagasi pöörduda. Kuid see on võimalik. Aeg-ajalt on kristlased minevikus pidanud seda tegema. Ajaloos on kirja pandud mitmeid laiaulatuslikke tagasipöördumisi, mida on juhtinud sellised mehed nagu St. Francis, Martin Luther ja George Fox. Kahjuks ei tundu hetkel ühtki Lutherit ega Foxi silmapiiril olevat. Kas veel ühte sarnast pöördumist tasub loota eene Kristuse tagasitulekut on küsimus, milles kristlastel ei ole täielikku üksmeelt, kuid see pole meie jaoks praegu ka mitte väga suure tähtsusega küsimus. 

Ma ei väida teadvat, mida Jumal oma suveräänsuses maailma mastaabis veel teha võib. Kuid  mida ta kindlasti teeb tavalisele mehele või naisele, kes Tema palet otsib, seda tean ma hästi ning võin ka teistele rääkida. Pöördugu iga inimene Jumala poole tõsiselt, hakaku ta harjutama ennast jumalakartuses, otsigu ta võimalust arendada oma vaimuliku vastuvõtlikkuse võimeid usalduse, sõnakuulelikkuse ja alandlikkuse kaudu ning tulemused ületavad kõik, mida ta oleks võinud loota oma kehvematel ja nõrgematel päevadel.

Iga inimene, kes meeleparanduse ja Jumala juurde siira tagasituleku kaudu  murrab ennast välja vormist, milles teda on hoitud, ning läheb Piibli enda juurde vaimuliku mõõdupuu jaoks, saab väga rõõmustatud sellest, mida ta sealt leiab.

Öelgem seda veelkord: Üleilmne Ligiolu on fakt. Jumal on siin. Kogu universum on elav Tema elu kaudu. Ja ta ei ole mingi võõrapärane või tundmatu Jumal, vaid meile tuttav meie Issanda Jeesue Kristuse Isa, kelle armastus on need tuhanded aastad ümbritsenud patust inimrassi. Ja ta püüab alati saada meie tähelepanu osaliseks, meile ennast ilmutada, meiega suhelda. Meie sees on võime Teda tunda, kui me vaid vastame Tema pakkumistele (Ja seda me nimetamegi Jumala poole pürgimiseks!) Me saame teda tundma järjest suuremal määral, kui meie vastuvõtlikkus saab täiuslikumaks usu, armastuse ja praktika kaudu.

Oo Jumal ja Isa, ma parandan meelt, et kõik mu mõtted on kogu aeg patuselt tegelenud nähtavate asjadega. Maailm on olnud liiga palju minuga. Sina oled olnud siin ja ma ei teadnud seda. Olen olnud pime Sinu Ligiolu suhtes. Ava mu silmad, et ma võiksin näha Sind minus ja minu ümber. Kristuse pärast. Aamen. 

Tõlgitud raamatust "The Pursuit of God" V peatükist.

Eesriide eemaldamine

Kirikuisade väljaütlemistest pole ükski nii kuulus kui Augustinuse tsitaat: "Sina oled loonud meid Sulle Enesele ja meie südamed on rahutud, kuni nad leiavad rahu Sinus". Suur pühamees kirjeldab siin paari sõnaga inimrassi algust ja sisemist ajalugu. Jumal valmistas meid Temale endale—see on ainus selgitus, mis rahuldab mõtleva inimese südant, mida iganes ta mõistus selle peale ei kostaks. Kui aga väär haridus ja moonutatud mõtlemine juhivad inimese teistsugustele järeldustele, ei saa ükski kristlane teda palju aidata. Sellise inimese jaoks ei ole mul sõnumit. Mu innustus on suunatud neile, keda Jumala tarkus on eelnevalt salajas õpetanud. Ma räägin janunevatele südametele, kelle igatsused on saanud äratatud Jumala puudutusest nende südames ja sellised inimesed ei vaja mõistuslikku tõendusmaterjali.
…

Hinge sisemine rännak patutihnikust nauditavasse Jumala ligiollu on kaunisti illustreeritud Vana Testamendi pühamus. Tagasipöörduv patune sisenes esmalt välisõue, kus ta tõi vereohvri vaskaltaril ja pesi end pesunõus, mis seisis selle kõrval. Siis läks ta läbi eesriide pühasse paika, kuhu ei pääsenud ükski loomulik valgus. Kuldne küünlajalg, mis oli Jeesuse võrdpilt, heitis oma pehmet kuma kõige peale. Seal olid ka vaateleivad, mis rääkisid Jeesusest, Eluleivast ja viirukialtar, katkematu palve võrdpilt.

Kuigi jumalakummardaja oli juba nii palju kogenud, ei olnud ta siiski veel sisenenud Jumala ligiolusse. Veel üks eesriie lahutas teda kõige pühamast paigast, kus lepituskaane peal elas Jumal ise hirmuärataval ja aulisel kujul. Kuni pühamu püsis, tohtis vaid preester sinna siseneda ja sedagi vaid kord aastas, verega, mida ta ohverdas oma pattude ja oma rahva pattude eest. See viimane eesriie käristati katki, kui meie Issand Kolgatal hinge heitis ja püha kroonik selgitab, et see eeriide katkirebimine avas tee igale kummardajale maailmas, et tulla uuel ja elaval viisil otse jumalikku Ligiolusse.
 
Uues Testamendis ühildub kõik selle Vana Testamendi kujundiga. Vabaksostetud inimesed ei pea enam peatuma hirmu tundes, enne kui nad sisenevad Kõige pühamasse paika. Jumala tahe on, et me pressiksime Tema ligiolusse ja elaksime kogu oma elu seal. Me peame seda kogema teadlikult. See on enam kui vaid omandatud õpetus. See on elu, mida saab nautida iga päeva igal hetkel.

See Ligiolu Leek oli leviitpreesterluse tukslev süda. Ilma selleta oleksid kõik kogudusetelgi riistad ja seadmised kui mingi võõra keele tähed, millel mingit tähendust ei meie ega Iisraeli jaoks pole. Pühamu suurim tõsiasi oli, et Jehoova oli seal; Ligiolu ootas eesriide taga.  

Samamoodi on Jumala Ligiolu kristluse keskne tõsiasi. Kristliku sõnumi keskmes on Jumal ise ootamas, et Tema lunastatud lapsed pressiksid Tema ligiolu teadlikku kogemisse. Seda tüüpi kristlus, mis praegu moes juhtub olema, tunneb Tema ligiolu vaid teoreetiliselt. Seal ei rõhutata kristlase privileegi seda juba praegu kogeda. Sellise õpetuse järgi oleme me Jumala ligiolus positsiooniliselt ja mitte midagi ei räägita sellest, et seda ligiolu on vaja kogeda reaalselt. Leegitsev innukus, mis sütitas mehi nagu McCheyne, on täiesti kadunud. Ja praegune kristlaste põlvkond mõõdab ennast selle ebatäiusliku mõõdupuu järgi. Vääritu rahulolu asendab põlevat innukust. Oleme rahul oma juriidiliste õigustega ja enamikul juhul läheb meile väga vähe korda, et isiklikud kogemused puuduvad.
...
Jumal on nii võimsalt imeline, nii lõputult ja täiuslikult vaimustav, et Ta võib pelgalt Iseenda kaudu täita, pilgeni täita meie loomuse sügavaimad nõudmised, müstilised ja sügavad nagu me loomuski. Selline ülistus nagu Faberil (ja tema on vaid üks suurest hulgast, keda keegi loendada ei jõua) ei saa tulla pelgalt õpetuslikust teadmisest Jumalast. Südamed, mis on „valmis lõhkema“ armastusest Jumala vastu, on need, kes on seisnud Ligiolus ja on vaadanud avatud silmil Jumaliku majesteetlikkust. Lõhkenud südametega inimestel oli omadus, mida tavalisel inimestel pole ja mida nad ei mõista. Nad rääkisid vaimuliku autoriteediga. Olles olnud Jumala ligiolus, andsid nad ülevaate, mida nad seal nägid.

Nad olid prohvetid, mitte kirjatundjad, sest kirjatundja räägib meile, mida ta lugenud on, kuid  prohvet räägib, mida ta näinud on. Erinevus ei ole vaid kujuteldav. Kirjatundja, kes on lugenud ja prohveti, kes on näinud, vahel on merelaiune erinevus. Meil on tänapäeval  tohutul hulgal õige õpetusega kirjatundjaid, kuid prohvetid, kus nemad on? Üle evangelikaalse koguduse kõlab kirjatundja käre hääl, kuid kogudus ootab malbet häält pühakult, kes on eesriidest läbi uuristanud ja on sisemiste silmadega üksisilmi vaadanud Jumalat tema imelisuses. Ja siiski on selline läbiuuristamine, tungimine tundlikusse elukogemusse  Pühas Ligiolus  privileeg, mis on antud igale Jumala lapsele.

Eesriie on eemaldatud Jeesuse ihu katki käristamise kaudu ning Jumala poolt pole enam midagi, mis takistaks meil siseneda. Miks me siis passime ilma selleta? Miks nõustume elama kõik oma elupäevad Kõige Pühamast Paigast väljaspool ning ei astu kunagi sisse, et heita pilk Jumalale? Me kuuleme, kuidas Peigmees ütleb: Näita mulle oma nägu,  luba ma kuulen su häält, sest su hääl on meeldiv  ja su nägu on ilus!" (Ül 2:14) Me tunnetame, et see kutse on meie jaoks, kuid siiski ebaõnnestub meil lähedale tulemine. Aastad mööduvad, me jääme vanaks ja väsime kogudusetelgi välisõuedes. Mis meid takistab?

Vastus, mida sel puhul tavaliselt antakse, et me oleme lihtsalt „külmad“, ei selgita kõiki fakte. Südamekülmusest on midagi tähtsamat, midagi, mis võib olla selle külmuse taga ja põhjuseks. Mis see on? Mis muu kui eesriide olemasolu meie südametes! Eesriie, mida ei lükata kõrvale nagu esimest eeriiet, vaid mis jääb sinna edasi ning jätkuvalt hoiab eemale valgust ning peidab Jumala näo meie eest. See eesriie on meie lihalik langenud loomus, mis elab meis edasi, ilma kohtumõistmiseta, mitteristilöödud ja mittehüljatud.  See eesriie on tihedasti kootud mina-elu, mille olemasolu me pole kunagi tõeliselt tunnistanud, mille üle me oleme salajas häbi tundnud ja mida me neil põhjustel pole kunagi toonud risti alla. See läbipaistmatu eesriie ei ole väga müstiline ega väga raskesti äratuntav. Peame vaid vaatama oma südametesse ja me näeme seda seal, olgugi, et kokku õmmeldud, paigatud ja parandatud, kuid ta on siiski seal olemas, meie elude vaenlane ja tõhus takistus meie vaimulikule edasiminekule.

See eesriie ei ole kaunis ning sellest me tavaliselt ei suvatse rääkida. Kuid mina kõnelen janunevatele hingedele, kes on otsustanud järgida Jumalat ja ma tean, et nemad ei pöördu tagasi, kuigi tee läheb ajuti läbi tumedate mägede. Jumala õhutus nende sees kindlustab nende inimeste jätkuva edasipürgimise. Nad on võimelised silmitsi seisma kuitahes inetute faktidega ja kannatavad risti oodatava rõõmu asemel. Seega olen ka mina julge nimetama need lõimed, millest see sisemine eesriie kootud on.

Eesriie on kootud  mina-elu peentest niitidest, milleks on inimvaimu liitpatud. See pole midagi, mida me teeme, vaid midagi, kes me oleme ja selles just seisnebki nii nende filigraansus kui ka vägi. Kui minna konkreetsemaks, on mina-patud eneseõigus, enesehaletsus, enesekindlus, enesepiisavus, eneseimetlus, enesearmastus ja mitmed teised sarnased. Nad elutsevad liiga sügaval meie sees ja on meie loomuse lahutamatu osa, kuni tuleb Jumala valgus ja selle paljastab. Nende pattude räigemad ilmingud – egoism, eputamine, enesereklaam on kummalisel kombel sallitud kristlike juhtide hulgas, isegi laitmatu õpetusega ringkondades. Neist ilmingutest on nii palju tõendeid, et tegelikult on nad paljude inimeste jaoks samastunud evangeeliumiga. Ma loodan, et see ei ole küüniline tähelepanek öelda, et praegusel ajal, kui tahta olla populaarne mõnel pool nähtava koguduse juures, on need omadused väga nõutud. Mina edendamine Kristuse edendamise egiidi all on nii tavaline, et väärib vähe tähelepanu.

Võiks ju oletada, et õige õpetus inimese langenud loomusest ja õigeksmõistmise vajadusest Kristuse õiguse kaudu üksi päästavad meid mina-pattude väest, kuid nii need asjad ei toimi. Mina võib elada noomimata lausa altari peal. Ta võib vaadata verest nõretava ohvri surma ning mitte olla vähimalgi määral sellest puudutatud. Mina võib võidelda reformaatorite usu eest ja jutlustada kõlavalt päästmist armu kaudu ning ise nendest pingutustest tugevamaks saada. Õigust öelda tundub, et mina lausa toitubki ortodoksiast ja tunneb ennast kodusemalt piiblikonverentsil kui kõrtsilaua ääres. Kuna me igatseme Jumala järgi, siis annab see minale suurepärase keskkonna, mille rüpes õitseda ja kasvada.
Mina on see läbipaistmatu eesriie, mis peidab Jumala nägu meie eest. Seda saab eemaldada vaid vaimuliku kogemuse kaudu, mitte iialgi vaid õpetuse läbi. Samahästi võiksime õpetada pidalitõbe enda seest väljuma. Jumala hävitustöö peab tehtud saama enne, kui me vabaks saame. Peame kutsuma risti tegema oma surmavat tööd meie sees. Peame tooma oma mina-patud ristile kohtumõistmiseks. Peame valmistuma mõningal määral kannatustest läbiminekuks , kust ka meie Issand läbi läks, kui ta kannatas Pontius Pilaatuse all.

Pidagem meeles, et kui me räägime eesriide käristamisest, siis me kasutame kõnekujundit ja see kõlab poeetiliselt, peaaegu meeldivalt, kuid tegelikkuses ei ole selles midagi meeldivat. Inimkogemuses koosneb see eesriie elavast vaimulikust koest, mis on tundlik ja võdiseb—see on aine, millest kogu meie olemus koos seisab ja sealt meid puudutada tähendab teha meile valu. Kui seda rebitakse, oleme haavatud, vigastatud ja  veritseme. Väites vastupidist on muuta  rist mitteristiks ja surm üleüldse mittesurmaks. Kallist ja õrnast koest, kus on elu, läbi käristamine ei saa iialgi olla midagi muud kui sügavalt valus. Siiski just nii mõjus rist Jeesusele ja selliselt mõjub ta ka igale inimesele, et teda vabastada.

Vaadakem ette, et me ei mängiks oma sisemise eluga, lootes, et me ise suudame eesriide lõhki rebida. Jumal peab tegema meie jaoks kõik. Meie osa on alistuda ja usaldada. Peame patud üles tunnistama, ära heitma, mina-elust lahti ütlema ja siis arvama selle ristilööduks. Kuid peame tähelepanelikult eristama laisa „vastuvõtmise“ Jumala tõelisest tööst. Peame nõudma, et ta selle täide viiks. Me ei julge jääda rahule enese ristilöömise  õige õpetusega. See oleks kui Sauli jäljendamine, kes parimad lammastest ja härgadest alles jättis.

Nõua taga, et see töö saaks tehtud tões ja see saab tehtud. Rist on kare ja surmatoov, kuid ta on tõhus. Ta ei hoia oma ohvrit igavesti rippumas. Tuleb hetk, kui töö on lõpetatud ja kannatav ohver sureb. Pärast seda on ülestõusmise au ja vägi ning valu ununeb rõõmu pärast, et eesriie on eemaldatud ja oleme sisenenud tõelisse vaimulikku kogemusse elava Jumala ligiolus.

Issand, kui suurepärased on Sinu teed ja kui kavalad ja pimedad on inimeste tegemised. Näita meile, kuidas surra, et võiksime uuesti tõusta uude ellu. Kärista katki meie mina-elu eesriie ülevalt alla nagu sa templi eesriide katki käristasid. Me tuleme siis ligi täielikus usukindluses. Me elame Sinuga igapäevases kogemuses siin maa peal, et me harjuksime Sinu auhiilgusega, kui me siseneme Sinu taevasse et elada koos Sinuga seal. Jeesuse Nimel. Aamen.

Tõlgitud III peatükist "Removing the  Veil" A.W.Tozeri raamatust "The Pursuit of God"

Mittemillegi omamise õnnistus

Enne kui Issand Jumal tegi inimese maa peale, valmistas ta temale maailma täis kasulikke ja meeldivaid asju, mis teda toidaksid ja rõõmustaksid. 1 Moosese raamatu loomisloos on need lihtsalt "asjad". Nad olid loodud inimesele kasutamiseks, kuid mõeldud olema inimesest väljaspool ja tema teenistuses. Sügaval inimsüdames oli pühamu, kuhu keegi peale Jumala polnud väärt sisenema. Inimese sees oli Jumal, temast väljaspool Jumala tuhat andi, millega ta inimese üle oli puistanud. 
Kuid patt on toonud kaasa komplikatsioonid ning muutnud need samad Jumala annid potentsiaalseks hävingu allikaks hingele.

Meie hädad algasid, kui Jumal sunniti lahkuma Tema kesksest pühamust ning asjadel lubati siseneda. Inimsüdames on asjad valitsuse üle võtnud. Inimestel pole nüüd loomu poolest enam rahu südames, sest Jumal pole seal enam valitsemas, moraalse videviku tingimustes võitlevad kangekaelsed ja agressiivsed õõnestajad omavahel, kes peaks olema esimene trooni peal.

See ei ole pelgalt metafoor, vaid täpne analüüs meie tegelikust vaimulikust õnnetusest. Inimsüdames on tugev, kiuline langenud elu juur,  mille loomuseks on omada, alati ja ainult omada. See himustab asju sügava ja raevuka kirega. Asesõna "minu" tundub piisavalt süütu trükisõnas, kuid selle pidev ja üleüldine kasutus on paljutähenduslik. See sõna väljendab vana Aadama tõelist loomust paremini kui tuhanded köited teoloogiaõpikuid seda suudaks. See sõna on meie raske haiguse verbaalne sümptom. Meie südamete juured on kasvanud sügavale asjade sisse ja me ei julge üles tõmmata ainsatki juurekest, kartes, et me seeläbi sureme.  Asjad on muutunud meile vajalikeks. See on areng, mis algselt ei olnud nii planeeritud. Jumala annid täidavad nüüd Jumala aset ja kogu loodu loomulik kulg on segi paisatud sellest koletuslikust vahetusest.

Meie Issand viitas sellele asjade türanniale, kui ta ütles oma jüngritele: Siis Jeesus ütles oma jüngritele: "Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta salaku oma mina ja võtku oma rist ja järgnegu mulle! Sest kes iganes tahab päästa oma elu, kaotab selle, aga kes iganes kaotab oma elu minu pärast, leiab selle (Mt 16:24-25),

Jaotades selle tõe parema mõistmise nimel osadeks, tundub, et meis igaühes on vaenlane, keda me talume iseenda hukatuseks. Jeesus nimetas seda "elu" või "iseennast" või nagu inglise keeles öeldakse "self-life". Selle peamiseks iseloomuomaduseks on tema omandamistahe, sõnad "saamahimu" ja "kasu" väljendavad seda. Lubades sellel vaenlasel elada tähendab lõpuks kõik kaotada. Sellest lahti ütleda ja loobuda kõigest Kristuse pärast, tähendab lõpuks mitte midagi kaotada, vaid säilitada kõik igaveseks eluks. Ja ilmselt antakse siin ka vihje, milline on ainus tõhus viis selle vaenlase hävitamiseks: see on risti kaudu. "Võtku oma rist ja järgigu mind". (vt Mt 16:24)

Tee sügavama Jumala tundmise poole käib läbi hinge vaesuse üksildaste orgude ja kõikidest asjadest loobumise kaudu. Õndsad, kes pärivad kuningriigi, on need, kes on lahti öelnud igast välisest asjast ja on oma südamest välja juurinud kõik omandamistunded. Nemad on need "vaimust vaesed". Nad on sisemiselt jõudnud sellise tasemeni, mis väliselt vastab tavalise kerjuse olukorrale Jeruusalemma tänavail. Just seda tähendab sõna "vaene", nagu Kristus seda kasutas. Need õndsad vaesed ei ole enam orjuses asjade türannia all. Nad on rõhuja ikked purustanud. Ja nad on seda teinud mitte võideldes, vaid alla andes. Kuigi nad on vabad kõigist omandamistunnetest, on siiski kõik asjad nende omad. Nende päralt on taevariik.

Lubage mul manitseda teid seda tõsiselt võtma. Seda ei tohiks mõista kui pelgalt piibliõpet, mille võib mõtteriiulile panna koos inertse massiga teistest doktriinidest. Seesinane on verstapost tee peal haljendavamatele rohumaadele, teekonnal, mis on uuristatud Jumala mäe järskudel püstloodis nõlvadel. Me ei söanda sellest mööda minna, kui tahame järgida selles pühas pürgimises. Kui keeldume sellest sammust, teeme oma edusammudele kohe lõpu.

Ei ole kahtlustki, et see omandi külge klammerdumine on üks kõige ohtlikumaid harjumusi elus. Kuna see on nii loomulik, mõistetakse harva, kui saatanlik see on.  Kuid tagajärjed on traagilised.

Sageli takistab meid oma varandusi Jumalale andmast hirm nende turvalisuse pärast. Eriti avaldub see siis, kui need "asjad" on armastatud sugulased ja sõbrad. Kuid meil ei peaks olema selliseid hirme. Meie Issand tuli mitte hävitama, vaid päästma. Kõik on turvaliselt hoitud, mida me talle usaldanud oleme ja miski pole tõeliselt hoitud, mis pole talle sel viisil üle antud.  

Kristlane, kes on kasvõi niipalju elav, et ennast natukenegi tunneb, tunneb ära selle omandamise haiguse ja tunneb kurbust, et need on ka tema südames. Kui igatsus Jumala järgi on tema sees piisavalt tugev, tahab ta midagi selle asja suhtes ette võtta. Mida ta peaks nüüd tegema?

Esiteks peaks ta ära heitma kogu enesekaitse ning mitte üritama vabandada ennast ei enese silmis ega Issanda ees. Kes iganes kaitseb ennast, selle advokaadiks on ta ise ning pole kedagi teist. Kuid tulgu ta kaitsetult Issanda ette, siis saab tema advokaadiks ei keegi vähem kui Jumal ise. Edasipürgiv kristlane trampigu jalge alla oma petliku südame iga kaval trikk ning nõudku taga ausat ja avatud suhteid Issandaga.

Seejärel peaks ta meeles pidama, et see on püha asi. Ükski hooletult ega ülejala tehtud asjatoimetus pole piisav. Tulgu ta Jumala juurde täis otsustusvõimet saada kuulda võetud. Nõudku ta taga, et Jumal võtaks ta täielikult vastu, et ta võtaks asjad välja ta südamest, et Tema ise võiks valitseda seal väes. Võib juhtuda, et see inimene peab üksikasjalikult nimetama asju ja inimesi nime pidi. Kui ta on piisavalt radikaalne, võib ta lühendada oma tuhusid aastatest minutiteks ning siseneda tõotatud maale ammu enne oma aeglasemaid vendi, kes hellitavad oma tundeid ning manitsevad meid ettevaatlikkusele asjaajamistes Jumalaga.

Ärgem kunagi unustagem, et sellist tõde ei saa õppida rutiinselt, nagu näiteks õpitakse loodusteaduse fakte. Seda peab kogema enne, kui saame selle täiesti selgeks. Me peame oma südames elama läbi Aabrahami karmid ja kibedad kogemused, kui tahame kogeda õnnistust, mis nendele järgneb. Iidne needus ei lähe valutult välja; sitke vana vaenlane meie sees ei heida pikali ega sure kuulekalt meie käsu peale. Ta tuleb meie südamest välja rebida nagu taim pinnasest, ta tuleb välja juurida agoonias ja verega, nagu hammast lõualuust.  Ta tuleb välja ajada meie hingest vägivaldselt, nagu Kristus ajas välja rahavahetajad templist. Ja me peame ennast kaitsma terasrüüga tema haleda kerjamise eest ja mõistma seda kui tärkavat enesehaletsust, üht kõige jäledamat inimsüdame pattu.

Kui me tõepoolest tahame tunda Jumala suhtes kasvavat lähedust, peame me käima seda äraheitmise teed. Ja kui me oleme otsustanud Jumalat kogu südamest taga nõuda, toob ta meid varem või hiljem seda eksamit tegema. Aabraham ei saanud tol hetkel aru, mis eksam see selline oli, kuid oleks ta käitunud kuidagi teisiti, kui ta käitus, oleks kogu Vana Testamendi ajalugu olnud teistsugune. Jumal oleks endale kindlasti teise inimese leidnud, kuid Aabrahami jaoks oleksid tagajärjed olnud äraütlemata traagilised. Niisiis tuuakse meid üksteise järel eksamitulle ja me ei pruugi isegi teada, et me seal oleme. Selles eksamitules ei ole meie jaoks tosinat võimalikku valikut- on vaid üks ja selle alternatiiv -- kuid kogu meie tulevik sõltub sellest, millise valiku me teeme.

Isa, ma tahan tunda Sind, kuid mu argpükslik süda kardab oma mänguasjadest loobuda. Ma ei suuda neist lahkuda, ilma et mu süda verd tilguks, ja ma ei püüa seda õudu lahutuse ees Sinu eest peita. Ma tulen värisedes, kuid ma ikkagi tulen. Palun juuri mu südamest kõik need asjad, mida olen nii kaua hellitanud ja mis on täiesti muutunud elavaks osaks minust enesest. Tee seda selleks, et Sina võiksid siseneda ja elada seal ilma võistlejata. Siis saad Sa teha paiga oma jalgadele auliseks. Siis pole mu südamel vaja, et päike selles paistaks, kuna Sina ise oleksid seal  valguseks ning ööd ei oleks seal enam.  Jeesuse nimel. Aamen.  

Katkeid A. W. Tozeri raamatu "The pursuit of God" III peatükist tõlkinud K.R 

Järgida Jumalat kogu südamest

Usust õigeks saamise õpetus - piibellik tõde ning õnnis vabadus viljatust legalismist ja mitte kuhugi jõudvatest inimlikest ponnistustest--on meie ajal kurja seltskonda sattunud ning seda tõlgendatakse paljude poolt sellisel moel, mis tegelikult inimesi Jumala tundmisest eemale tõukab. Kogu vaimuliku pöördumise protsess on tehtud mehhaaniliseks ja vaimutuks. Usku võib nüüdsest praktiseerida, ilma et see puudutaks meie moraalsust ja ilma, et see meie Aadama loomust häbistaks. Kristust võib "vastu võtta" ilma, et vastuvõtja hinges tekiks mingi eriline armastus Tema vastu.  Inimene saab "päästetud", kuid ta pole ei näljane ega janus Jumala järele. Tegelikult hoopis õpetatakse ja julgustatakse teda olema rahul vähesega.

Tänapäeva teadlane on kaotanud Jumala Tema maailma imede keskel; meil kristlastel on tõeline oht kaotada Jumal Tema sõna maailma imede keskel. Me oleme peaaegu unustanud, et Jumal on isik ja selles mõttes saab suhet temaga kultiveerida. Isikutele on ainuomane tunda teisi isikuid, kuid ühe isiku täielikku tundmist ei saavutata esimesel kohtumisel. Alles pärast pikka ja armastavat vaimset läbikäimist saavad kaks isikut teineteise täielikust potentsiaalist mingisuguse ettekujutuse.

Jumal on isik ja oma vägeva loomuse sügavuses Ta mõtleb, tahab, rõõmustab, tunnetab, armastab, igatseb ja kannatab nagu iga teinegi isik. Ennast meile tuntavaks tehes käitub ta isikuna. Ta suhtleb meiega meie meelte, tahte ja emotsioonide kaudu. Pidev ja ilma piinlikkustundeta armastuse ja mõtete vahetus Jumala ja lunastatud inimese hinge vahel on Uue Testamendi religiooni tukslev süda.

Sina ja mina oleme (kui meie patud välja arvata) Suure Jumala väikesed koopiad. Olles loodud Tema näo järgi, on meie sees võime Teda tunda. Oma pattude tõttu jääb meil vajaka väest. Sellest hetkest, kui Vaim on äratanud meid ellu uuestisünni kaudu, tunnetab kogu meie olemus oma sugulust Jumalaga ja hüppab rõõmust selle äratundmise tõttu. See on see taevane ülevaltsünd, ilma milleta me ei saa Jumala riiki näha. See pole siiski mitte lõpp, vaid alles algus, sest nüüd algab auline püüdlus, südame rõõmus avastusretk Jumala põhjatutesse rikkustesse. See on see, kus me alustame, kuid kus me lõpetame, seda pole ükski inimene veel avastanud, sest Kolmainsa Jumala hirmuäratavatel ja saladuslikel sügavustel ei ole ei otsa ega äärt.

Olles leidnud Jumala ja ikka tema poole püüelda, see on inimhinge armastuse paradoks, mida liiga kergesti rahulduv religionist põlgab, kuid mille põleva südamega Jumala laste rõõmsad kogemused õigeks mõistavad.

Tule ligi mineviku pühadele meestele ja naistele ning sa koged peagi nende Jumala järgi igatsuse tulisust. Nad leinasid Teda taga, nad palvetasid, nägid vaeva ja otsisid Teda päeval ja öösel, heal ajal ja kurjal. Kui nad Ta lõpuks leidsid, oli leidmine seda magusam, mida pikem oli olnud otsimine.

Mooses kasutas teadmist Jumalast argumendina, et Teda paremini tundma õppida. "Aga kui ma nüüd olen armu leidnud sinu silmis, siis õpeta mulle oma teed, et ma tunneksin sind ja leiaksin armu su silmis, sest vaata, see rahvas on sinu rahvas."(2 Mo 33:13). Ja sellelt pinnalt ta tõusis ning palus julgelt:  "Näita siis mulle oma auhiilgust!" (2 Mo 33:18). Jumalal oli tegelikult hea meel sellisest innukast avaldusest ja järgmisel päeval kutsus Ta Moosese mäele ja seal lasi Ta kogu oma au tema silme eest läbi käia.

Taaveti elu oli vaimuliku igatsuse voog, tema psalmides kajavad nii otsija karjed kui ka leidja rõõmsad hüüded. Paulus tunnistas, et tema elu allikaks on põletav igatsus Kristuse järele. Et ma tunneksin Teda" (Filipi 3:10) oli tema südame eesmärk, mille nimel ta ohverdas kõik muu. Jah, enamgi: ma pean kõike kahjuks Issanda Kristuse Jeesuse kõikeületava tunnetuse kõrval. Tema pärast olen ma minetanud kõik selle ja pean seda pühkmeiks, et saada kasuks Kristust (Fi 3:8).

Lauluraamatu hümnid on täis magusat igatsust Jumala järele, Jumala, keda laulik otsib, kuid samas teab, et ta Tema juba leidnud on. "Tema tee mu silme ees, seda otsin vaid", laulsid meie isad vaid üks lühike sugupõlv tagasi, kuid seda laulu meie suures koguduses enam ei kuule. Kui traagiline, et selle otsimise teevad praegusel pimedal ajastul meie eest ära meie piibliõpetajad. Kõige keskmeks on esimene samm ehk Kristuse "vastuvõtmine" (termin, mida muide Piiblist ei leiagi) ja pärast seda ei oodata meilt enam, et me igatseksime rohkem Jumala ilmutust oma hingedele. Meid on meelitatud vale loogika lõksu, mis tungivalt nõuab, et kui me oleme Tema leidnud, ei ole meil vaja Teda enam otsida.  Seda esitatakse meile kui õige õpetuse viimset sõna ning samas peetakse iseenesest mõistetavaks, et ükski Piibli järgi õpetatud kristlane pole kunagi teisiti mõelnudki. Seeläbi lükatakse järsult kõrvale kogu tunnistus ülistavast, otsivast, laulvast kogudusest. Kristuselõhnaliste pühade suure armee südame-teoloogia heidetakse ära ja asendatakse üleoleva piiblitõlgendusega, mis oleks kindlasti imelik tundunud nii Augustinuse, Rutherfordi kui ka David Brainerdi taolistele.

Selle suure üleüldise jahtumise keskmes, võin ma rõõmsalt tunnistada, on mõned, keda ei rahulda selline pinnapealne loogika. Nad möönavad, et argumendid on õiged, kuid siis pöörduvad eemale, otsivad pisarsilmil mõne üksiku paiga ja palvetavad: "Oo Jumal, näita mulle oma auhiilgust!" Nad tahavad maitsta, puudutada oma südametega, näha oma südame silmadega seda imet, kes on Jumal.

Ma tahan teadlikult julgustada üht võimsat igatsust Jumala järele. Selle puudumine on meid toonud meie praegusesse madalseisu. Meie vaimulike elude jäikus ja puisus on tingitud sellest, et meil puudub püha igatsus. Enesega rahulolu on kogu vaimuliku kasvamise surmav vaenlane. Sügav igatsus peab olema nähtav, muidu ei ilmuta Kristus ennast oma rahvale. Ta ootab, et teda tahetaks. Väga kahju, et väga paljude puhul meie hulgast ta ootab nii kaua, liiga kaua, ilmaasjata.

Igal ajastul on oma jooned. Praegu elame vaimuliku keerulisuse ajastul. Lihtsust, mis on Kristuses, on meie hulgas harva leida. Selle asemel on programmid, tegevuskavad, meetodid, organisatsioonid ning närviliste tegevuste maailm, mis kõik võtavad aega ja tähelepanu, kuid ei suuda kunagi rahuldada südame igatsust. Meie sisemise kogemuse pinnapealsus, meie ülistuse õõnsus ja see orjalik maailma jäljendamine, mis iseloomustab meie reklaamimeetodeid, kõik need kinnitavad, et meie, tänasel päeval, tunneme Jumalat vaid ebatäielikult ning Jumala rahu vaevalt et üldsegi.

Kui tahaksime leida Jumalat kesk kõiki väliseid vaimulikke asju, peame me esmalt otsustama, et otsime Teda ja siis jätkama teed lihtsuses. Nüüdsel ajal nagu muistegi ilmutab Jumal  ennast "imikutele" ja peidab end paksu pimedusse tarkade ja mõistlike eest. Peame oma lähenemist Temale lihtsustama. Peame jõudma välja põhiasjadeni (ja selgub, et neid on õnneks väga vähe). Peame ära heitma kõik pingutused muljet avaldada ja tulema ilma kavaluseta, lapseliku aususega. Kui me seda teeme, siis kahtlemata vastab Jumal meile kiiresti.

Kui religioon on öelnud oma viimase sõna, on vähe, mida me vajame, peale Jumala enese. Kurjuslik komme otsida "Jumalat-ja" tulemuslikult takistab meil leida Jumala täit ilmutust. "Ja" on meie suur vaenlane. Kui me jätame "ja" ära, leiame me peagi Jumala ning Temas leiame me kõik selle, mida oleme kogu elu salamisi igatsenud. Me ei peaks kartma, et otsides vaid Jumalat, me  äkki kitsendame oma elusid liialt või piirame oma südame suurenevaid igatsusi. Tõde on vastupidine. Me võime kindlalt endale lubada lasta Jumalal saada meile Kõigeks, koondada ja ohverdada paljusus selle Ühe nimel.

Inimesel, kelle  varandus on Jumal, on kõik asjad Ühes. Talle võidakse keelata palju tavalisi varandusi, või kui tal lubatakse neid omada, siis nende nautimine on niivõrd häiritud, et need ei saaks iialgi olla vajalikud tema õnne jaoks. Kui ta ka peab need käest andma, üks teise järel, siis ta peaaegu ei tunnegi kaotuse valu, sest tal on kõikide asjade Allikas, kogu tema rahulolu, kogu õndsus, kogu rõõm on Ühes. Mida ta iganes ka ei kaotaks, ta pole tegelikult kaotanud midagi, sest  tal on kõik asjad nüüd olemas Ühes, ja seda puhtalt, õigusega ja igavesti.

*******

Oo Jumal, ma olen maitsnud Sinu headust ja see on mind nii täitnud kui ka pannud janunema rohkema järele. Ma olen väga teadlik, et ma vajan veel enam armu. Mul on häbi igatsuse puudumise pärast. Oo Jumal, Kolmainu Jumal, ma tahan sind tahta; ma igatsen olla täidetud igatsusega; ma janunen, et mind tehtaks veel janusemaks. Näita mulle oma auhiilgust, ma palun Sind, et ma sel moel võiksin Sind tõeliselt tunda. Alusta armulikult minu sees üks uus armastuse töö. Ütle mu hingele: "Tõuse üles, mu kullake, mu kaunike ja tule eemale". Siis anna mulle armu tõusta ja järgida Sind, üles sellelt uduselt madalikult, kus ma olen uitanud nii kaua. Jeesuse nimel. Aamen. 

Tõlge katkenditest I peatükist raamatust A. W. Tozer. "The Pursuit of God. The Human Thirst for the Divine".