See on ikka päris uskumatu lugu, kuidas üks jutlustaja kümneid tuhandeid kilomeetreid eemal võib jutlustades paika panna nii su endisaegseid kui praegusi võitlusi ning lükata tunnetuse piire. Minuga taas niimoodi eile õhtul juhtuski, kui hakkasin järelkuulama jutlust, mida eelmises postituses refereerin. Teisalt, ega ma nüüd väga palju ka ei imesta, sest sama on Jumal selle inimese kaudu varemgi teinud.
Aga jah, kujundid on värsked ja lähenemisnurk uudne. Vaatamata sellele, et tegemist on jutlusega, mida ma ju jaanuari kuus juba refereerinud olen. Seekord jäid kõrvu teatud nüansid, kuhu tahaksin süveneda. Nimelt see esimene lõik: Its amazing that the more he (Jesus) speaks about his coming suffering and death the more they (disciples) argue over the fantasy of their ultimate triumf. Who's the greatest? The more he prophesies suffering's coming, the more they envison the triumphalism that is rooted in fantasy.
On imestamapanev, et mida rohkem hakkas Jeesus rääkima oma tulevastest kannatustest ja surmast, seda rohkem hakkasid jüngrid vaidlema oma lõpliku võidu pettekujutelma üle: Kes on suurim? Mida rohkem ta neile prohveteerib, et kannatused on tulemas, seda enam kangastub neile triumfaalsus, mille juured on pettekujutelmas.
Kannatused pole tänapäeval mingi popp teema enam ju. Võta Jeesus vastu, siis saad elu ja kõike ülirohkesti, eriti selles elus. Muud pole vaja teha, kui tõsta käsi ja ütle minu järel... Ja oledki päästetud ja võid hakata sisse nõudma oma osa.
Jälle tuleb appi kuuldud jutlus: We think that obedience leads us to painfree triumphalism, but you've received the power of resurrection to lead a crucified life. Meie arvame, et sõnakuulelikkus viib meid valuvaba triumfini, kuid tegelikult oled hoopis saanud ülestõusmise väe, et elada ristilöödud elu. Siiri ütles täna, et tegelikult peakski hoopis niimoodi kuulutatama, et Jeesus oli üksi, teda ei mõistetud, kiusati taga ja lõpuks tapeti. Tule Jeesuse juurde, Ta pakub sulle sedasama: olla taga kiusatud ja mittemõistetud ja lõpuks oma usu eest surmagi minna. Et küll siis oleksid asjad teisiti. Aga loomulikult nõuab see jutlustajaid, kes selle veendumuseni ise jõudnud on.
Sest miks me inimesi lollitame ja neile pärast pöördumist pudrumägesid lubame?! Rist on kristliku elu kõige keskmes olev kujund. Ja kui tõesti oled valinud Kristuse, tuleb varem või hiljem, vabatahtlikult või sunnitult sinu ellu rist. (You will be introduced to the cross, sooner or later, voluntarily or involuntarily, it's the centerpiece of everything we believe in.) Vaid siis, kui oled kiriku sünnitatud sohilaps, siginenud mitte õigest Isast, võid oma pettekujutlustega hauda minna. Jumal kasvatab vaid oma poegi, mitte teise mehe lapsi.
Hea uudis kõige selle juures on, et kui teed Jumalaga koostööd, ei kaota fookust ega lähe "põlvist nõrgaks", saab ta sulle järgmisel hooajal anda rohkem vilja. Teine hea uudis on see, et kui sa võtad iga päev oma risti enese peale, siis ei taba sesoonsed raputused sind ootamatult. (the good news is, if you pick up your cross daily, you won't have to be shaken by it seasonally).
Oi kuidas igatseks kuulda Sõna Ristist. See aga on teadupärast jäledus neile, kes hukka lähevad. Aga ilma ristita ei ole ülestõusmise hommikut. Ilma ristita ei ole ka asja Talle pulma. Vaid see, kes võidab, saab elupärja. Meie aga, kui oleme taandunud ja taganenud, ei ole võitjate hulgas. Arvame, et oma väike turvaline pesakene on parim viis tormid üle elada. Tegelikult mitte. Kõige turvalisem paik on lahingus. (The safest place is in the battle.)
Meil on pilv tunnistajaid, kes taevastel rõdudel nõjatuvad üle ääre ja julgustavad meid. Nemad on elanud need katsumused läbi ja on võidu saavutanud. Nad ütlevad meile: ÄRA ANNA ALLA! Kui sa näeksid seda, mida meie praegu näeme, siis sa ei mõtleks hetkegi selle peale, et oma hetkeline kerge viletsus vahetada igaviku vastu!!! Igaviku, kus võime valitseda kuningatena koos Jeesusega. Mine tagasi! Pane oma nimi uuesti kirja! Sa ei tohi nii kiiresti alla anda ega taanduda.
Katsumused on me elus selleks, et kasvatada meie isloomu. Kui mistahes "kamm" su ellu tuleb, võid loomulikult minna ja nõuda oma õigust. Või sa võid pidada seda katsumust selgeks rõõmuks ning pöörduda Jumala poole ning rõõmuga võtta vastu kas oma vara riisumise või mistahes muu solvangu. Head katsumused ei tule me ellu piisavalt tihti (no mai tea, sellega ei pruugi igaüks nõustuda;-). Mistahes konfliktid, vääritimõistmised, jne jne on olemas vaid selleks, et me selle kaudu õpiksime üksteisega läbi saama ja mitte ainult, üksteist armastama nii, nagu Jeesus meid armastab.
Mitteeduelamused vabastavad meid meist endist. Meeleheites ja ahastuses sa tead, et Jumal ei valinud sind mitte sellepärast, et sa parim, ilusaim ja targim olid. Kui seda mõistad, saad aru, et sul pole midagi tõestada ega kellelegi muljet avaldada. See on vaid tema suveräänne tahe ja armastus olnud, seega pole sinul vaja teha muud, kui jääda temasse ning olla Tema jaoks kättesaadav. (I'm free. Why? The Life's in the vine. I have nothing to prove, no one to impress. I just gotta get in there and become available and abide. The pruning saves us from ourselves.)
Kui igaüks, kes Issanda nime appi hüüab, taevariiki saaks, ei peaks Jeesus osadele lõpuks ette heitma, et nad teda küll appi hüüdsid, aga tema sõnade järgi ei teinud. Milline on meie tänane usuelu? On see pettekujutelmades sündinud võidujoovastus ja triumfitaotlus vastupidiselt kogu Jumala ilmutatud tarkusele või on see ülestõusmise vägi, mis avaldub ristilöödud elus? Ristirahvas, rõõmusta!
pühapäev, 29. aprill 2012
laupäev, 28. aprill 2012
Responding well in the season of Pruning
Its amazing that the more he (Jesus) speaks about his coming suffering and death the more they (disciples) argue over the fantasy of their ultimate triumf. Who's the greatest? The more he prophesies suffering's coming, the more they envison the triumphalism that is rooted in fantasy.
Pruning... Its a season that obedience demands and ushers in. The hour of the power of darkness is coming.
The good news is, if you pick up your cross daily, you won't have to be shaken by it seasonally.
You will be introduced to the cross, sooner or later, voluntarily or involuntarily, it's the centerpiece of everything we believe in.
The process of loss on multiple fronts produces weariness, fear, despair. The tempatation comes when you're being pruned and you want to draw back into your own little controllable environment. Just gonna keep it safe.
But in the pruning season its not time for retreat, it's time for refocus. The pruning season demands that you refocus without retreat. You can't draw back from what God called you to. The safest place is in the battle.
"You know, nobody really gets that prayer thing. And I'm really good at accounting" :-(
Nothing can derail the Christian like the reinterpretation of the previous season. Suddenly it wasn't all that good. Suddenly, you're making concessions. You know why you're making the concessions? You interpreted the last season wrongly. You interpreted it through the lens of the evil one. And in the weakness of pruning and despair you heard the wrong voice.
Pruning makes fruitful branches more fruitful. That's the difference. We think that obedience leads us to painfree triumphalism, but you've received the power of resurrection to lead a crucified life.
You don't have to waste a good trial. They don't come around often. You can count it all joy. :-))
In the pruning season you realize you don't have any life outside the vine. That's good news. Why? Because that means he didn't pick you because you were impressive. He didn't call you because you were noble and talented.
Beloved, when you discover that God didn't choose you because you were unique, impressive, talented, then you are free. You've got nothing left to prove. You're free. Why? He called me because he called me. Why? Because i'm the most unimpressive, untalented, least smart and God uses the foolish things of the world to shame the wise. I'm free. Why? The Life's in the vine. I have nothing to prove, no one to impress. I just gotta get in there and become available and abide. The pruning saves us from ourselves.
If we cooperate in the season of pruning, He will give us authority in prayer in the next season.
Remember the great cloud of witnesses who are so glad they cooperated with God. There are hundreds of millions of saints who have walked the same trials you walked and every one of them are shouting over the balconies of heaven: YOU. KEEP. GOING! If you don't quit, you win! Don't you draw back! You're going to be ruling class for all eternity. Don't you dare let the little trial, don't you dare give up the kingdom because of that! Get back in the game! You sign up again! These are momentary light afflictions. If you could see what we see now, you wouldn't have wasted that good trial. Get back in the game!!!
Beloved, do you know you're going to inherit the universe. You're going to be a ruling class with for all eternity with King Jesus.
There's a special place in God's heart for the pioneering minority. He remembers.
In the season of pruning I get real simple. I go to my friends and ask: give me 2-3 things that are not worthy of the calling... you probably talk to others about it. Give them to me, but be real gentle;-)
I only correct my own sons, not my neighbor's kids. The truth is, I'm correcting you for one reason: I want you to have a really joyous pleasurable life and if you're filled with dishonesty and conceit and greed, irresponsibility, then .... errr, its not gonna bode well for you. So, because I love you I'm gonna let you in on some secrets on how to be successful and to grow in favor w God and men.
Recognize the corporate season of pruning and encourage the daylight out of everybody. The call to leadership is when you're being pruned, God asks you to step outside yourself and recognize you're not alone. God's call to leaders is this: encourage everyone else while you're being pruned. When you're in the corporate season of pruning, the gift of encouragemnet is your gift. This aint about you, Peter, it's about feeding my sheep.
You asked for the authority in prayer, but you didn't understand the verses in John 15:7-8. God is answering your prayers!!!
Source: https://s3.amazonaws.com/ihopkc-marketing/resources/Session+05+4-20-12+6pm+Allen+Hood.mp3
Pdf: https://s3.amazonaws.com/ihopkc-marketing/resources/Pruning+-+Heb.+12.pdf
Pruning... Its a season that obedience demands and ushers in. The hour of the power of darkness is coming.
The good news is, if you pick up your cross daily, you won't have to be shaken by it seasonally.
You will be introduced to the cross, sooner or later, voluntarily or involuntarily, it's the centerpiece of everything we believe in.
The process of loss on multiple fronts produces weariness, fear, despair. The tempatation comes when you're being pruned and you want to draw back into your own little controllable environment. Just gonna keep it safe.
But in the pruning season its not time for retreat, it's time for refocus. The pruning season demands that you refocus without retreat. You can't draw back from what God called you to. The safest place is in the battle.
"You know, nobody really gets that prayer thing. And I'm really good at accounting" :-(
Nothing can derail the Christian like the reinterpretation of the previous season. Suddenly it wasn't all that good. Suddenly, you're making concessions. You know why you're making the concessions? You interpreted the last season wrongly. You interpreted it through the lens of the evil one. And in the weakness of pruning and despair you heard the wrong voice.
Pruning makes fruitful branches more fruitful. That's the difference. We think that obedience leads us to painfree triumphalism, but you've received the power of resurrection to lead a crucified life.
You don't have to waste a good trial. They don't come around often. You can count it all joy. :-))
In the pruning season you realize you don't have any life outside the vine. That's good news. Why? Because that means he didn't pick you because you were impressive. He didn't call you because you were noble and talented.
Beloved, when you discover that God didn't choose you because you were unique, impressive, talented, then you are free. You've got nothing left to prove. You're free. Why? He called me because he called me. Why? Because i'm the most unimpressive, untalented, least smart and God uses the foolish things of the world to shame the wise. I'm free. Why? The Life's in the vine. I have nothing to prove, no one to impress. I just gotta get in there and become available and abide. The pruning saves us from ourselves.
If we cooperate in the season of pruning, He will give us authority in prayer in the next season.
Remember the great cloud of witnesses who are so glad they cooperated with God. There are hundreds of millions of saints who have walked the same trials you walked and every one of them are shouting over the balconies of heaven: YOU. KEEP. GOING! If you don't quit, you win! Don't you draw back! You're going to be ruling class for all eternity. Don't you dare let the little trial, don't you dare give up the kingdom because of that! Get back in the game! You sign up again! These are momentary light afflictions. If you could see what we see now, you wouldn't have wasted that good trial. Get back in the game!!!
Beloved, do you know you're going to inherit the universe. You're going to be a ruling class with for all eternity with King Jesus.
There's a special place in God's heart for the pioneering minority. He remembers.
In the season of pruning I get real simple. I go to my friends and ask: give me 2-3 things that are not worthy of the calling... you probably talk to others about it. Give them to me, but be real gentle;-)
I only correct my own sons, not my neighbor's kids. The truth is, I'm correcting you for one reason: I want you to have a really joyous pleasurable life and if you're filled with dishonesty and conceit and greed, irresponsibility, then .... errr, its not gonna bode well for you. So, because I love you I'm gonna let you in on some secrets on how to be successful and to grow in favor w God and men.
Recognize the corporate season of pruning and encourage the daylight out of everybody. The call to leadership is when you're being pruned, God asks you to step outside yourself and recognize you're not alone. God's call to leaders is this: encourage everyone else while you're being pruned. When you're in the corporate season of pruning, the gift of encouragemnet is your gift. This aint about you, Peter, it's about feeding my sheep.
You asked for the authority in prayer, but you didn't understand the verses in John 15:7-8. God is answering your prayers!!!
Source: https://s3.amazonaws.com/ihopkc-marketing/resources/Session+05+4-20-12+6pm+Allen+Hood.mp3
Pdf: https://s3.amazonaws.com/ihopkc-marketing/resources/Pruning+-+Heb.+12.pdf
kolmapäev, 25. aprill 2012
Paabeli kuninganna
Rahvad ja riigid on Piibli prohvetikirjanduses ikka naissoost olnud. Sellest siis pealkiri. Ja juttu tuleb pigem vaimsusest kui tegelikest regentidest. Teame Habakukest ja muudest raamatutest, et Paabeli kuningas oli Jumala viha vits Jumala rahva jaoks, et nad karistuse alla võõrduksid ebajumalatest. Ja nagu ajaloost teame, see loobumine neil ka õnnestus. Pärast Paabeli vangipõlve ei teinud nad endile enam puust ega rauast puuslikke.
Mis oleks aga siis, kui samasugune paralleel kehtib ka vaimulikult? Kui oled kord olnud vaimulikult särav ja tundlik jumalalaps, kuid mingil hetkel õige pisut pisut kõrvale läinud?! Ja siis veel õige pisut ja siis veel veidi. Ja siis tuleb Paabeli kuningas ja võtab Su vangi. See vangistus on aga selline lubivalge, et tegelikult kaugelt vaadates ei saa arugi, et vangis oled. Ja mida kauem seal istuda, seda raskem on ennast sealt välja võidelda. Tegelikult on raske isegi tunnistada, et vangis oled. Vaatame, mida ütleb sõna. Paabeli kuninganna ehk Paabeli tütre iseloomustus on toodud ära Jesaja 47. peatükis.
1) Ta on austatud, "õrn ja hellitatu", tal on aujärg, millel ta istub. Need kujundid viitavad meelevallale, võimule, mida ta oma kogukonnas omab. Võim teatavasti korrumpeerib ja täielkik võim korrumpeerib lõplikult. Iga juht, kui ta ei ole meelevalla all, võib sattuda Paabeli tütre mõjuvälja. Eriti on siinkohal löögi all need, kes on otsustanud oma senised alluvussuhted tühistada ja ise välja minnes juhtideks hakanud. Võib ju küsida, et mis siis saab, kui mul polegi kedagi kõrgemat, kellele alluda? Ka suurimatel juhtidel peaks olema grupp inimesi, kellele ta ennast allutanud on ja kelle sõna ta vastu võtab. Sest muidu võib ta olla väga kerge saak Paabeli tütre trofeede hulgas, Meelevald ilma alistumiseta on niisiis esimene tunnus. Olge üksteisele allaheitlikud Kristuse kartuses, manitseb meid Jumala Sõna.
2) "Mina ja ei keegi muu". See on üks südame hoiak, mis peab ennast ja omi asju kõige tähtsamaks. Pilv võib olla ammu juba su pealt lahkunud, aga kõnes ja mõtetes võid ikka ekselda endisaja mälestustes. Ja see, et Jumal kunagi sind võimsalt kasutanud on, ei ole ju mitte mingisuguseks garantiiks, et su suhe Temaga täna korras on või et Ta sind edaspidigi kasutab. Enamgi veel--see, keda või mida Jumal kasutab, ei pruugi kanda temale kuuluvuse pitserit. Pigem vastupidi. Koormakandja eesel, vaenuriikide kuningad--ka nemad on olnud Jumala aulisteks tööriistadeks. Jumal on oma valikutes suveräänne.
"Mina ja ei keegi muu". Kui ma tõesti nii arvan, siis kaasneb sellega hoiak, et mina tean kõige paremini. Kõike tean kõige paremini. Tean nii seda, mida teistele vaja läheb kui ka seda, millised nad peaksid olema, kuidas käituma, mida uskuma, kuidas elama. Mina ju tean. Minul on tõe monopol. Teised ei tea midagi ja tore oleks, kui nad mind kuulda võtaksid, siis tuleks õnn ka nende õuele. Ainuke probleem on, et teised seda ei näe ega suuda mõista ja siis on pahandust palju. Ja aru ei saa, milles asi, sest motiivid ju kõikse puhtamad näikse olevat, et ikka kõik (teised) võiksid parimal võimalikul moel Jumala tahtes püsida. Või nii me arvame.
Tegelikkuses on aga tegemist kontrolli vaimuga. "Amateur providence", ütleks Oswald Chambers ilmselt, ehk "Isehakanud, amatöörjumalus". Need on inimesed, kes panevad ennast Jumala ja teise inimese vahele ning seetõttu võtavad ka palju lööke enda peale. Sest Jumal ei talu enda kõrval teisi jumalusi ning püüab ise inimestele võimalikult lähedasemaks saada. Igale üksikule.
3) Halastuse puudumine. See on sellise hoiaku puudumine, kus ma saan aru, et minule on halastatud ja seetõttu pean ka mina olema halastaja. Kuna mina tean kõigist paremini (vt eelmist punkti), siis võin ma inimesi oma mõtetes ja hinnangutes lõplikult paika panna ja nad sinna mülkasse jättagi. "Raugalegi panid sa peale ränga ikka", manitseb Jumala sõna Jesaja 47. peatükis. Ja pole seal ju palju vahet ka Jeesuse manitsusega, Matteuse 23. peatükist : 4Nad seovad kokku ränki ja vaevukantavaid koormaid ja panevad need inimeste õlgadele, ise aga ei taha sõrmeotsagagi neid liigutada.
See tähendab, et jutlused on teistele, sõnumid on teistele. Minul on juba kõik olemas.
Paabeli tütre võidetu on "pärale jõudnud". Tema on oma võlad andeks saanud ja nüüd on tema asi hoolitseda, et kõik väiksemad võlglased oma võlad ära maksaksid (vt Matteuse 18:21jj). Paabeli tütre vaimu mõjualusel on vaimulikult kõik olemas, temas on "Jumala täius" ihulikult ning tal pole enam kuhugile kasvada ega areneda. Areng ja edasiminek on tema karjatatavatele, nii kauaks vähemalt, kuni nad mõistavad, kui kaugele nende karjane on jõudnud ja hakkaks teda selle eest-- kui mitte ülistama, siis vähemalt --austama ja kalliks pidama. Tema ise aga võib enda sees hoida mida iganes, kasvõi surnuluid, sest ta on ju valitu, Jumala poolt valitud tema tööriistaks. Ja talle justkui kehtiksid teised standardid.
Tegelikkuses aga teame, et asjad kaugeltki mitte nii ei ole. Risti all on maa tasane ja Jumal ei vaatagi meie ülbusele ja väärtolemisele. Mis maksab, on vaid Jeesuse veri ja see, kas/kuidas me sellest kinni oskame hoida. Iga päev, iga tund, iga hetk. Jumala suurimaks igatsuseks on vormida meist preesatrid ja kuningad, kes oleksid väärt koos Jeesusega valitsema igavesti. Selleks aga on meil vaja muutuda. Täna, homme, ülehomme. Etaloniks on Jeesus ja tema malbus, mitte ükski kaasinimene, et ma võiksin rahulikult öelda, et vaat sellest olen ju küll juba tublim, ausam, aulisem.
Niisiis, Paabeli tütre vaimsus. Aidaku see väike mõtisklus meil ennast läbi katsuda, kus me oleme või millega tegeleme. Kontrollküsimused võiksid olla sellised: Kas Jumal saab mind veel kätte? Kui ma loen Sõna, kas Jumal saab mind manitseda, uusi sügavusi avada, kõrgemale kutsuda? Kas kuuldud Sõna (kas ise lugemise võienda ja teiste jutluste kaudu) saab imbuda usu läbi minusse või on minus üks paakunud pinnas, kust kõik maha voolab? Millele ma loodan, mida/keda usaldan? Kas Jumal tõesti saab mind juhtida, ka minu mõtteid ja hoiakuid või olen iseenda peremees?!
Lõppeks ei ole ju määravaks see, kui palju ma sõna kuulsin, vaid kui palju olin selle järgi tegija. Eile palves olles vapustas mind üks kuuldud katke: "Su lapsed ehk ei osakgi enam meelt parandada". See jäi minusse "ketrama" ja tegelikult tean oma kogemusest, kui raske on välja tulla Paabeli tütre võrkudest. Endisaegsed imed, lisaks palju teadmisi ja "tagumiktunde" Issana kojas võivad meid pimestada nii, et me ei saa oma olukorrast absoluutselt aru. Ja siis osutumegi nendeks, kes küll kõike Tema nimel tegid, kuid ometi õndsusest ilma jäid.
Lõppeks on oluline vaid õli hulk. Ja seda saab koguda nii, et eemaldad enese keskelt sõrmega näitamise ja nurjatu kõne (Jes 58) ning pakud näljasele sedasama, mida ise himustad. Ehk siis, hakkad (risti alla) kandma kaasinimeste nõtrusi, neid hukka mõistmata ja paika panemata ja teiseks, hoolima ja austama neid, kes sinust nõdremad on... vaesemad, väetimad, haigemad jne.
Ma kardan, et me kõik oleme kunagi olnud vähemal või suuremal määral Paabeli tütre mõjuagendid ning minna lasknud nendel eelpoolnimetatud kolmel suhtumisel. Ja see on ohtlik hoiak, mis lõpuks meid taevariigist välja jätab. Lisaks veel palju muret ja vaeva selles elus.
Me ootame ärkamist. Vähemalt räägime, et ootame. Aga ega tea, kas ikka päriselt ootame? Sellist päris ärkamist, mille peale iga "paduusklik" võiks öelda, et "vaat nüüd olen mina ka ärganud". Sellist ärkamist, mis meie mõtted ja arusaamad Jumalast täiesti uuele tasemele viiks ning igatsema paneks tema lähedust ja pühadust. Ma ei tea, kas me sellist ärkamist üldse tahame? Pigem igatseme ehk sellist, mis meie senised tööd ja teod takkajärgi õigeks kiidaks. Et umbes nii, et meil on kõik juba niigi olemas, saaks nüüd selle väe ka veel selle oma asja peale, vaat siis oleks kõik hästi.
Aga Jumal on kannatlik ja kutsub meid välja Paabelist. Ja mitte ainult. Tema suurimaks igatsuseks on Paabel meie seest kätte saada. Siin aga vajab Kõigeväelinegi sinu ja minu koostööd. Andkem talle selleks maad!
Mis oleks aga siis, kui samasugune paralleel kehtib ka vaimulikult? Kui oled kord olnud vaimulikult särav ja tundlik jumalalaps, kuid mingil hetkel õige pisut pisut kõrvale läinud?! Ja siis veel õige pisut ja siis veel veidi. Ja siis tuleb Paabeli kuningas ja võtab Su vangi. See vangistus on aga selline lubivalge, et tegelikult kaugelt vaadates ei saa arugi, et vangis oled. Ja mida kauem seal istuda, seda raskem on ennast sealt välja võidelda. Tegelikult on raske isegi tunnistada, et vangis oled. Vaatame, mida ütleb sõna. Paabeli kuninganna ehk Paabeli tütre iseloomustus on toodud ära Jesaja 47. peatükis.
1) Ta on austatud, "õrn ja hellitatu", tal on aujärg, millel ta istub. Need kujundid viitavad meelevallale, võimule, mida ta oma kogukonnas omab. Võim teatavasti korrumpeerib ja täielkik võim korrumpeerib lõplikult. Iga juht, kui ta ei ole meelevalla all, võib sattuda Paabeli tütre mõjuvälja. Eriti on siinkohal löögi all need, kes on otsustanud oma senised alluvussuhted tühistada ja ise välja minnes juhtideks hakanud. Võib ju küsida, et mis siis saab, kui mul polegi kedagi kõrgemat, kellele alluda? Ka suurimatel juhtidel peaks olema grupp inimesi, kellele ta ennast allutanud on ja kelle sõna ta vastu võtab. Sest muidu võib ta olla väga kerge saak Paabeli tütre trofeede hulgas, Meelevald ilma alistumiseta on niisiis esimene tunnus. Olge üksteisele allaheitlikud Kristuse kartuses, manitseb meid Jumala Sõna.
2) "Mina ja ei keegi muu". See on üks südame hoiak, mis peab ennast ja omi asju kõige tähtsamaks. Pilv võib olla ammu juba su pealt lahkunud, aga kõnes ja mõtetes võid ikka ekselda endisaja mälestustes. Ja see, et Jumal kunagi sind võimsalt kasutanud on, ei ole ju mitte mingisuguseks garantiiks, et su suhe Temaga täna korras on või et Ta sind edaspidigi kasutab. Enamgi veel--see, keda või mida Jumal kasutab, ei pruugi kanda temale kuuluvuse pitserit. Pigem vastupidi. Koormakandja eesel, vaenuriikide kuningad--ka nemad on olnud Jumala aulisteks tööriistadeks. Jumal on oma valikutes suveräänne.
"Mina ja ei keegi muu". Kui ma tõesti nii arvan, siis kaasneb sellega hoiak, et mina tean kõige paremini. Kõike tean kõige paremini. Tean nii seda, mida teistele vaja läheb kui ka seda, millised nad peaksid olema, kuidas käituma, mida uskuma, kuidas elama. Mina ju tean. Minul on tõe monopol. Teised ei tea midagi ja tore oleks, kui nad mind kuulda võtaksid, siis tuleks õnn ka nende õuele. Ainuke probleem on, et teised seda ei näe ega suuda mõista ja siis on pahandust palju. Ja aru ei saa, milles asi, sest motiivid ju kõikse puhtamad näikse olevat, et ikka kõik (teised) võiksid parimal võimalikul moel Jumala tahtes püsida. Või nii me arvame.
Tegelikkuses on aga tegemist kontrolli vaimuga. "Amateur providence", ütleks Oswald Chambers ilmselt, ehk "Isehakanud, amatöörjumalus". Need on inimesed, kes panevad ennast Jumala ja teise inimese vahele ning seetõttu võtavad ka palju lööke enda peale. Sest Jumal ei talu enda kõrval teisi jumalusi ning püüab ise inimestele võimalikult lähedasemaks saada. Igale üksikule.
3) Halastuse puudumine. See on sellise hoiaku puudumine, kus ma saan aru, et minule on halastatud ja seetõttu pean ka mina olema halastaja. Kuna mina tean kõigist paremini (vt eelmist punkti), siis võin ma inimesi oma mõtetes ja hinnangutes lõplikult paika panna ja nad sinna mülkasse jättagi. "Raugalegi panid sa peale ränga ikka", manitseb Jumala sõna Jesaja 47. peatükis. Ja pole seal ju palju vahet ka Jeesuse manitsusega, Matteuse 23. peatükist : 4Nad seovad kokku ränki ja vaevukantavaid koormaid ja panevad need inimeste õlgadele, ise aga ei taha sõrmeotsagagi neid liigutada.
See tähendab, et jutlused on teistele, sõnumid on teistele. Minul on juba kõik olemas.
Paabeli tütre võidetu on "pärale jõudnud". Tema on oma võlad andeks saanud ja nüüd on tema asi hoolitseda, et kõik väiksemad võlglased oma võlad ära maksaksid (vt Matteuse 18:21jj). Paabeli tütre vaimu mõjualusel on vaimulikult kõik olemas, temas on "Jumala täius" ihulikult ning tal pole enam kuhugile kasvada ega areneda. Areng ja edasiminek on tema karjatatavatele, nii kauaks vähemalt, kuni nad mõistavad, kui kaugele nende karjane on jõudnud ja hakkaks teda selle eest-- kui mitte ülistama, siis vähemalt --austama ja kalliks pidama. Tema ise aga võib enda sees hoida mida iganes, kasvõi surnuluid, sest ta on ju valitu, Jumala poolt valitud tema tööriistaks. Ja talle justkui kehtiksid teised standardid.
Tegelikkuses aga teame, et asjad kaugeltki mitte nii ei ole. Risti all on maa tasane ja Jumal ei vaatagi meie ülbusele ja väärtolemisele. Mis maksab, on vaid Jeesuse veri ja see, kas/kuidas me sellest kinni oskame hoida. Iga päev, iga tund, iga hetk. Jumala suurimaks igatsuseks on vormida meist preesatrid ja kuningad, kes oleksid väärt koos Jeesusega valitsema igavesti. Selleks aga on meil vaja muutuda. Täna, homme, ülehomme. Etaloniks on Jeesus ja tema malbus, mitte ükski kaasinimene, et ma võiksin rahulikult öelda, et vaat sellest olen ju küll juba tublim, ausam, aulisem.
Niisiis, Paabeli tütre vaimsus. Aidaku see väike mõtisklus meil ennast läbi katsuda, kus me oleme või millega tegeleme. Kontrollküsimused võiksid olla sellised: Kas Jumal saab mind veel kätte? Kui ma loen Sõna, kas Jumal saab mind manitseda, uusi sügavusi avada, kõrgemale kutsuda? Kas kuuldud Sõna (kas ise lugemise võienda ja teiste jutluste kaudu) saab imbuda usu läbi minusse või on minus üks paakunud pinnas, kust kõik maha voolab? Millele ma loodan, mida/keda usaldan? Kas Jumal tõesti saab mind juhtida, ka minu mõtteid ja hoiakuid või olen iseenda peremees?!
Lõppeks ei ole ju määravaks see, kui palju ma sõna kuulsin, vaid kui palju olin selle järgi tegija. Eile palves olles vapustas mind üks kuuldud katke: "Su lapsed ehk ei osakgi enam meelt parandada". See jäi minusse "ketrama" ja tegelikult tean oma kogemusest, kui raske on välja tulla Paabeli tütre võrkudest. Endisaegsed imed, lisaks palju teadmisi ja "tagumiktunde" Issana kojas võivad meid pimestada nii, et me ei saa oma olukorrast absoluutselt aru. Ja siis osutumegi nendeks, kes küll kõike Tema nimel tegid, kuid ometi õndsusest ilma jäid.
Lõppeks on oluline vaid õli hulk. Ja seda saab koguda nii, et eemaldad enese keskelt sõrmega näitamise ja nurjatu kõne (Jes 58) ning pakud näljasele sedasama, mida ise himustad. Ehk siis, hakkad (risti alla) kandma kaasinimeste nõtrusi, neid hukka mõistmata ja paika panemata ja teiseks, hoolima ja austama neid, kes sinust nõdremad on... vaesemad, väetimad, haigemad jne.
Ma kardan, et me kõik oleme kunagi olnud vähemal või suuremal määral Paabeli tütre mõjuagendid ning minna lasknud nendel eelpoolnimetatud kolmel suhtumisel. Ja see on ohtlik hoiak, mis lõpuks meid taevariigist välja jätab. Lisaks veel palju muret ja vaeva selles elus.
Me ootame ärkamist. Vähemalt räägime, et ootame. Aga ega tea, kas ikka päriselt ootame? Sellist päris ärkamist, mille peale iga "paduusklik" võiks öelda, et "vaat nüüd olen mina ka ärganud". Sellist ärkamist, mis meie mõtted ja arusaamad Jumalast täiesti uuele tasemele viiks ning igatsema paneks tema lähedust ja pühadust. Ma ei tea, kas me sellist ärkamist üldse tahame? Pigem igatseme ehk sellist, mis meie senised tööd ja teod takkajärgi õigeks kiidaks. Et umbes nii, et meil on kõik juba niigi olemas, saaks nüüd selle väe ka veel selle oma asja peale, vaat siis oleks kõik hästi.
Aga Jumal on kannatlik ja kutsub meid välja Paabelist. Ja mitte ainult. Tema suurimaks igatsuseks on Paabel meie seest kätte saada. Siin aga vajab Kõigeväelinegi sinu ja minu koostööd. Andkem talle selleks maad!
pühapäev, 18. märts 2012
Stopping by...
Ma pole siin peaaegu kuu aega peatunud. Ehk on aeg... Üks põhjus, miks ma ehk ei kirjuta enam, on see, et mul on nüüd võimalus ka "päris inimestega" suhelda. Nimelt hakkasime laup hommikul koos käima. Ning arutelud venivad päris pikaks ja kuidagi naljakas on siia neist konspekte üles riputada. Aga ma tean, et ma vajan sellist osadust nagu õhku ja vett.
Koguduses on meil ka uued tuuled. Teeme visioonipäevi ja püüame eluolu kirikus kuidagi paremaks saada. Söakas supt. käskis ühel korral üles kirjutada kõik probleemid, mis kohaletulnuid koguduses häirivad. Ja list tuli lausa mitu lehekülge pikk. Ja ju selle sisu ikka põhitegijatele väga hästi peale ka ei läinud. Nüüd siis teeme ettepanekuid, kuidas neid probleeme lahendada. Ja siis usume, et lahenevadki.
Aga seal koduosaduses oleme arutanud mäejutu üle ja püüdnud mõista, mida see vaimus vaesus ja leinamine ikkagi tähendavad. Ja aru saanud, et ehk keskendub tänapäeva kuulutus ehk liialt sellele, et Sulle ja mulle mõnusat äraelamist kindlustada. Kantslist tulev sõnum ei konfronteeri mitte kuidagi, laseb igal ühel arvata seda, mida ta ise õigeks peab. Näiteks piiblitunnis tuli välja, üks naine väitis nii, et Paulusel pole kristlusega mitte midagi tegemist, et tuleb ikka Jeesust ja tema jüngreid kuulata. Aga ju saab temagi rahulikult käia ja just seda varianti oma usust praktiseerida, sest vastasmõju ei ole.
Tahaks midagi hoopis muud. Ei tahaks seda kohe mitte kuidagi, et paarikümne aasta pärast tõstad pilgu üles ning mõtled, et huvitav, kuidas küll (Jumala) elu minust mööda läks?! Tahaks olla innustunud ja põleda heleda leegiga, tahaks kuuluda ühte gruppi, kes tähtsustab samu põhimõtteid ning on suuteline ühise eesmärgi nimel koonduma. Tahaks ikka seda PÄRIS asja, mitte koitanud ja hallitanud leiba. Hea peremees pidavat ju ikka nii uut kui vana oma tagavaradest välja tooma. Mitte vaid seda kõige kopitunumat.
Samas lootust ju on. Need enigmaatilised märgid, mis meile aeg ajalt jutluse keskel visatakse, a la "ehk peakime meiegi oma Nehustanidest loobuma" või "rist ja au käivad alati koos" annavad justkui alust arvata, et see tõeline asi polegi väga kaugel. Kui vaid eestkõnelejal jätkuks selgroogu välja pakkuda, mis need Nehustanid meie ajal ja meie kontekstis olla võiksid. Aga hetkel tundub küll nii, et igaüks mõtleb sinna ise juurde, mida ta tahab (näiteks Nehustan Pauluse) ning võib päeva lõpus end õnnelikuna tunda. Mis ongi justkui eesmärk. Kuid puud kasvavad sel juhul ju kõveraiks ning aastate pärast neid sirgu ajada on oi kui raske, kui mitte võimatu.
Aga mida me teha saame. Suurt ei midagi. Vähemalt ei midagi muud, kui palvetada ning taotleda Jumalariiki, rünnata seda ning kiskuda seda endale. Sest mingi lahendus peab tulema. Ju need visioonipäevadki selleks ellu on kutsutud, et ühed enam ei saa ja teised ei taha. Milline see lahendus küll olema saab, seda ei oska mina küll ette kujutada.
Koguduses on meil ka uued tuuled. Teeme visioonipäevi ja püüame eluolu kirikus kuidagi paremaks saada. Söakas supt. käskis ühel korral üles kirjutada kõik probleemid, mis kohaletulnuid koguduses häirivad. Ja list tuli lausa mitu lehekülge pikk. Ja ju selle sisu ikka põhitegijatele väga hästi peale ka ei läinud. Nüüd siis teeme ettepanekuid, kuidas neid probleeme lahendada. Ja siis usume, et lahenevadki.
Aga seal koduosaduses oleme arutanud mäejutu üle ja püüdnud mõista, mida see vaimus vaesus ja leinamine ikkagi tähendavad. Ja aru saanud, et ehk keskendub tänapäeva kuulutus ehk liialt sellele, et Sulle ja mulle mõnusat äraelamist kindlustada. Kantslist tulev sõnum ei konfronteeri mitte kuidagi, laseb igal ühel arvata seda, mida ta ise õigeks peab. Näiteks piiblitunnis tuli välja, üks naine väitis nii, et Paulusel pole kristlusega mitte midagi tegemist, et tuleb ikka Jeesust ja tema jüngreid kuulata. Aga ju saab temagi rahulikult käia ja just seda varianti oma usust praktiseerida, sest vastasmõju ei ole.
Tahaks midagi hoopis muud. Ei tahaks seda kohe mitte kuidagi, et paarikümne aasta pärast tõstad pilgu üles ning mõtled, et huvitav, kuidas küll (Jumala) elu minust mööda läks?! Tahaks olla innustunud ja põleda heleda leegiga, tahaks kuuluda ühte gruppi, kes tähtsustab samu põhimõtteid ning on suuteline ühise eesmärgi nimel koonduma. Tahaks ikka seda PÄRIS asja, mitte koitanud ja hallitanud leiba. Hea peremees pidavat ju ikka nii uut kui vana oma tagavaradest välja tooma. Mitte vaid seda kõige kopitunumat.
Samas lootust ju on. Need enigmaatilised märgid, mis meile aeg ajalt jutluse keskel visatakse, a la "ehk peakime meiegi oma Nehustanidest loobuma" või "rist ja au käivad alati koos" annavad justkui alust arvata, et see tõeline asi polegi väga kaugel. Kui vaid eestkõnelejal jätkuks selgroogu välja pakkuda, mis need Nehustanid meie ajal ja meie kontekstis olla võiksid. Aga hetkel tundub küll nii, et igaüks mõtleb sinna ise juurde, mida ta tahab (näiteks Nehustan Pauluse) ning võib päeva lõpus end õnnelikuna tunda. Mis ongi justkui eesmärk. Kuid puud kasvavad sel juhul ju kõveraiks ning aastate pärast neid sirgu ajada on oi kui raske, kui mitte võimatu.
Aga mida me teha saame. Suurt ei midagi. Vähemalt ei midagi muud, kui palvetada ning taotleda Jumalariiki, rünnata seda ning kiskuda seda endale. Sest mingi lahendus peab tulema. Ju need visioonipäevadki selleks ellu on kutsutud, et ühed enam ei saa ja teised ei taha. Milline see lahendus küll olema saab, seda ei oska mina küll ette kujutada.
teisipäev, 21. veebruar 2012
Patu palk on surm. Teine osa
Mul on miskipärast tunne, et olen selle teema jätnud hooletusse, st ei ole seda piisavalt avanud, kuigi see mulle ehk avanes. I osa saadaval siin ning sealne põhiväide on, et evangeelium seda tähendabki, et sa oled iseeneses ära mõistnud, et sa patune oled.
Niisiis: Patu palk on surm ja see postulaat on absoluutne. Pole vahet, kas pead ennast kristlaseks, õigeks evangeelseks kristlaseks, päästetud inimeseks või milliseks tahes variatsiooniks veel. Patu palk on surm sinu jaoks samuti nagu inimese jaoks tänavalt, kes Jeesusest midagi kuulnud pole. Või on kuulnud, kuid ta ära põlanud. Või tegelikult on sinu jaoks seda enam see sõna tõde, sest sul pole lootustki pöörduda... kui me meelega pattu teeme pärast seda, kui oleme tõe tunnetusele jõudnud, siis ei jää enam üle mingit ohvrit pattude eest, hoiatab Heebrea kiri. Inimene tänavalt võib täna veel pöörduda ja siseneda uude ellu.
Kogudus tänapäeval on aneemiline ning ilmselgelt minetanud tundlikkuse patule. "Ega me pole kohtumõistjad", võib aeg-ajalt kuulda vabanduseks, kui otsust kuriteo kohta kiiresti ei tehta ning lastakse inimestel olla, julgustades neid oma pattudes edasi elama. Kas polnud see ka Jeremija ajal üks tõsisemaid süüdistusi valeprohvetitele: minu rahva vigastust te ravite kerglaselt, pinnapelaselt?!
Paulus räägib teisal, et ta oli otsustanud kogudust külastades mitte kedagi ega midagi muud tunda, kui Kristust nende sees. See on hoopis teine lähenemine. Igale inimesele ligineda nii, et tunned temas ära Kristuse või siis "kristusevajaduse". Sellisel juhul poleks tavapärane "oh mis nüüd meie, me pole mingid kohtumõistjad" võimalik. "Kui näed oma venda patustamas ja ta pöördub, oled oma venna võitnud." Ja sa lähed ja teedki seda, vähemalt üritad, teades, et sul on selleks taevalik mandaat. Siis peaks enne selle eelpoolnimetatud geisõbra vastuvõtmist kirikunoorte õpetajaks ja käeandmist "osaduse märgiks" toimuma midagi niisugust, et inimesele antakse teada, kuidas Jumal seda olukorda näeb ning pakutakse lahendust pöördumise läbi.
Siin muidugi on taas see oht, et teatud asjad hakkavad paremini silma ning neid saab väliselt justkui täpsemalt mõõta. Ning siis "lajatada". Selle vastu aitab kindel veendumus, et igasugune patt peaks meie enda teadvuses olema ühtviisi jube ning äärmiselt taunitav. On see siis kadedus, kiimalus, kogu see nimekiri neist Pauluse kirjadest; aga ka liigsöömine, argus, kangekaelsus, uhkus, tagarääkimine, sildistamine või mis iganes muud. Kõik (ka pisi)patud on ÜHTVIISI igavikulise tähtsusega, mille harrastajaid veab kiirrong sihiga "surm ja igavene lahutus Jumalast".
Kallid, kui me pattu selliselt mõistaksime, siis küllap otsiksime pisarsilmil lahendusi sellele olukorrale. Küllap siis teeksime mida iganes, et end sellest kiirrongist lahutada. Küllap siis oleks igatsust palvetada ja pöörduda selle ainsa poole, kes meid surmast päästa võib, nii nagu Jeesus seda oma maise elu päevil tegi (Heebrea 5:7). Küllap siis näeks ka maailm seda uut kvaliteeti ning tahaks osa saada elavast allikast. "Te pole veel surmani vastu pannud patu vastu võideldes," julgustab meid selleks ka Heebrea kiri (12:4).
Aga niimoodi tänapäeval enam ei saa. Me oleme liiga humanistlikud: liig viisakad ja mittesekkuvad üksteise ellu. Jumalgi ei sekku ju enam inimeste ellu. Tema on selleks kõik loonud, et meil ikka ja igavesti kõik hästi oleks/läheks. Kuidas seal norra prohveteeringus oligi? "Õnnekristlus", kus on tähtis vaid inimeste heaolu. Rõhk on materiaalsetel asjadel, nagu Jumal seda iialgi tõotanud pole.
Me ootame ärkamist. Meie tingimustel. Keda me lollitame?! Kõik ärkamised läbi ajaloo on alanud sellest, et inimestel ärkab südametunnistus, suureneb patutunnetus ning hakatakse otsima lahendust patu probleemile elik pöördutakse Jumala poole lahenduste leidmiseks. Lihtsalt ja otse, ilma igasuguste ürituste, algatuste, strateegiate ja esindajateta. Igatsus on nii suur, et seda võib täita vaid otsetee palvekambrist taevatroonini.
Memm rääkis Tartu päevil ikka, kuidas Läänemaa ärkamise ajal oli inimeste igatsus Jumala järgi ning patutunnetus nii suur olnud, et nad meeleheites kraapisid küüntega puidust palvela seinu. Aga keegi ei tulnud neile "appi" patuse palvet lugema, inimene pidi ennast ise Jumalani välja võitlema. Laval lauldi abiks võidulaule (need on need pikad jutluse moodi laulud, millest mõned Robirohi ellu on äratanud). Ja kui inimene võitles ja võidu sai, siis tõusis ta üles ja "uutes keeltes kiitis Jumalat," nagu üks võidulaul ütleb. Ja kes ei saanud võitu, see jäi sinna maha ning ahastab seal memme sõnul veel tänapäevani edasigi.
Charles Finneyl on üks raamatuke (või on keegi selle hiljem ta mõtetest kokku klopsinud). Raamatukese pealkiri on How to experience revival - Kuidas kogeda ärkamist. Ja oh imet küll, alata saab ärkamine oma südame läbiuurimisest ja Jumala valguse sisselaskmisest. Ja eriliselt võimas on see siis, kui seda kogudusena teha. Finneyl on seal raamatukeses pikad nimekirjad, mis kõik veel võib patt olla, kui peaks juhtuma, et endast liiga hästi arvad. Et siin siis ärkamise võti, mis maas vedeleb. Juba aastakümneid.
Kuidas edasi? Mis siis, kui oled lasknud Jumala valguse enda sisse? Siis tuleb masendus, täielik deprekas, sest sa mõistad, et sinus pole midagi head. Kõik, mis on hea, on Jumala and, sinu enda panus võib küll kanda igatsust õigesti toimida, aga välja tuleb ikka "kakvsegdaa". Mida siis teha annaks? Ega muud ei saagi, kui ennast surnuks arvata, ühes kõigi oma himudega. Surra koos Kristusega Kolgata ristil, et Jumala vaim sind surmast ellu saaks äratada. Ja siis ei ela enam sina, vaid Kristus sinu sees, auhiilguse lootus.
Vaid nii on meil lootust üleüldse Jumalale kuidagi kõlbavaks osutuda. Vaid nii saame elada mäejutluse järgi. Sest kui me seda mäejuttu vaid kättesaamatu ideaalina käsitleme ning oma pattudes sureme, siis nii ongi. Kusjuures, vaid selline uus kvaliteet oleks märgiks maailmale, et midagi on seal koguduses teisiti. Seal on need, kes ei jookse koos maailmaga "lodeva elu voolus", vaid nad tõesti usuvad sellesse, mida nad jutlustavad... Ja selline uus kvaliteet tekitaks ka tagakiusu, mittemõistmist ja vihkamist ning avaks uksed märterlusele--mis pole tegelikult ei muud kui kiirtee Jumala juurde, otse tema altari alla Taevasesse troonisaali (Ilmutuse 6:9).
"Patu palk on surm" on AINUS uks evangeeliumisse. Ainus tee räsitud inimhingele on see, et me "pattudele ära sureksime" ning elaksime Jumalale. Küll tema siis ka kõige muu eest hoolt kannab... Muide, eks räägi sellest ka John Wesley kuulus tsitaat, mis küll aja jooksul mitmetesse versioonidesse on muganenud, kuid alljärgnev on ilmselt originaalilähedasim: John Wesley once said, ``Give me a hundred men who fear nothing but God, hate nothing but sin and are determined to know nothing among men but Jesus Christ and Him crucified, and I will set the world on fire with them.'' (Anna mulle 100 inimest, kes ei karda kedagi peale Jumala, vihka midagi peale patu ja ei taha inimeste hulgas tunda kedagi muud kui vaid Jeesus Kristust ja teda kui ristilöödut ja ma süütan nendega koos selle maailma põlema).
Niisiis: Patu palk on surm ja see postulaat on absoluutne. Pole vahet, kas pead ennast kristlaseks, õigeks evangeelseks kristlaseks, päästetud inimeseks või milliseks tahes variatsiooniks veel. Patu palk on surm sinu jaoks samuti nagu inimese jaoks tänavalt, kes Jeesusest midagi kuulnud pole. Või on kuulnud, kuid ta ära põlanud. Või tegelikult on sinu jaoks seda enam see sõna tõde, sest sul pole lootustki pöörduda... kui me meelega pattu teeme pärast seda, kui oleme tõe tunnetusele jõudnud, siis ei jää enam üle mingit ohvrit pattude eest, hoiatab Heebrea kiri. Inimene tänavalt võib täna veel pöörduda ja siseneda uude ellu.
Kogudus tänapäeval on aneemiline ning ilmselgelt minetanud tundlikkuse patule. "Ega me pole kohtumõistjad", võib aeg-ajalt kuulda vabanduseks, kui otsust kuriteo kohta kiiresti ei tehta ning lastakse inimestel olla, julgustades neid oma pattudes edasi elama. Kas polnud see ka Jeremija ajal üks tõsisemaid süüdistusi valeprohvetitele: minu rahva vigastust te ravite kerglaselt, pinnapelaselt?!
Paulus räägib teisal, et ta oli otsustanud kogudust külastades mitte kedagi ega midagi muud tunda, kui Kristust nende sees. See on hoopis teine lähenemine. Igale inimesele ligineda nii, et tunned temas ära Kristuse või siis "kristusevajaduse". Sellisel juhul poleks tavapärane "oh mis nüüd meie, me pole mingid kohtumõistjad" võimalik. "Kui näed oma venda patustamas ja ta pöördub, oled oma venna võitnud." Ja sa lähed ja teedki seda, vähemalt üritad, teades, et sul on selleks taevalik mandaat. Siis peaks enne selle eelpoolnimetatud geisõbra vastuvõtmist kirikunoorte õpetajaks ja käeandmist "osaduse märgiks" toimuma midagi niisugust, et inimesele antakse teada, kuidas Jumal seda olukorda näeb ning pakutakse lahendust pöördumise läbi.
Siin muidugi on taas see oht, et teatud asjad hakkavad paremini silma ning neid saab väliselt justkui täpsemalt mõõta. Ning siis "lajatada". Selle vastu aitab kindel veendumus, et igasugune patt peaks meie enda teadvuses olema ühtviisi jube ning äärmiselt taunitav. On see siis kadedus, kiimalus, kogu see nimekiri neist Pauluse kirjadest; aga ka liigsöömine, argus, kangekaelsus, uhkus, tagarääkimine, sildistamine või mis iganes muud. Kõik (ka pisi)patud on ÜHTVIISI igavikulise tähtsusega, mille harrastajaid veab kiirrong sihiga "surm ja igavene lahutus Jumalast".
Kallid, kui me pattu selliselt mõistaksime, siis küllap otsiksime pisarsilmil lahendusi sellele olukorrale. Küllap siis teeksime mida iganes, et end sellest kiirrongist lahutada. Küllap siis oleks igatsust palvetada ja pöörduda selle ainsa poole, kes meid surmast päästa võib, nii nagu Jeesus seda oma maise elu päevil tegi (Heebrea 5:7). Küllap siis näeks ka maailm seda uut kvaliteeti ning tahaks osa saada elavast allikast. "Te pole veel surmani vastu pannud patu vastu võideldes," julgustab meid selleks ka Heebrea kiri (12:4).
Aga niimoodi tänapäeval enam ei saa. Me oleme liiga humanistlikud: liig viisakad ja mittesekkuvad üksteise ellu. Jumalgi ei sekku ju enam inimeste ellu. Tema on selleks kõik loonud, et meil ikka ja igavesti kõik hästi oleks/läheks. Kuidas seal norra prohveteeringus oligi? "Õnnekristlus", kus on tähtis vaid inimeste heaolu. Rõhk on materiaalsetel asjadel, nagu Jumal seda iialgi tõotanud pole.
Me ootame ärkamist. Meie tingimustel. Keda me lollitame?! Kõik ärkamised läbi ajaloo on alanud sellest, et inimestel ärkab südametunnistus, suureneb patutunnetus ning hakatakse otsima lahendust patu probleemile elik pöördutakse Jumala poole lahenduste leidmiseks. Lihtsalt ja otse, ilma igasuguste ürituste, algatuste, strateegiate ja esindajateta. Igatsus on nii suur, et seda võib täita vaid otsetee palvekambrist taevatroonini.
Memm rääkis Tartu päevil ikka, kuidas Läänemaa ärkamise ajal oli inimeste igatsus Jumala järgi ning patutunnetus nii suur olnud, et nad meeleheites kraapisid küüntega puidust palvela seinu. Aga keegi ei tulnud neile "appi" patuse palvet lugema, inimene pidi ennast ise Jumalani välja võitlema. Laval lauldi abiks võidulaule (need on need pikad jutluse moodi laulud, millest mõned Robirohi ellu on äratanud). Ja kui inimene võitles ja võidu sai, siis tõusis ta üles ja "uutes keeltes kiitis Jumalat," nagu üks võidulaul ütleb. Ja kes ei saanud võitu, see jäi sinna maha ning ahastab seal memme sõnul veel tänapäevani edasigi.
Charles Finneyl on üks raamatuke (või on keegi selle hiljem ta mõtetest kokku klopsinud). Raamatukese pealkiri on How to experience revival - Kuidas kogeda ärkamist. Ja oh imet küll, alata saab ärkamine oma südame läbiuurimisest ja Jumala valguse sisselaskmisest. Ja eriliselt võimas on see siis, kui seda kogudusena teha. Finneyl on seal raamatukeses pikad nimekirjad, mis kõik veel võib patt olla, kui peaks juhtuma, et endast liiga hästi arvad. Et siin siis ärkamise võti, mis maas vedeleb. Juba aastakümneid.
Kuidas edasi? Mis siis, kui oled lasknud Jumala valguse enda sisse? Siis tuleb masendus, täielik deprekas, sest sa mõistad, et sinus pole midagi head. Kõik, mis on hea, on Jumala and, sinu enda panus võib küll kanda igatsust õigesti toimida, aga välja tuleb ikka "kakvsegdaa". Mida siis teha annaks? Ega muud ei saagi, kui ennast surnuks arvata, ühes kõigi oma himudega. Surra koos Kristusega Kolgata ristil, et Jumala vaim sind surmast ellu saaks äratada. Ja siis ei ela enam sina, vaid Kristus sinu sees, auhiilguse lootus.
Vaid nii on meil lootust üleüldse Jumalale kuidagi kõlbavaks osutuda. Vaid nii saame elada mäejutluse järgi. Sest kui me seda mäejuttu vaid kättesaamatu ideaalina käsitleme ning oma pattudes sureme, siis nii ongi. Kusjuures, vaid selline uus kvaliteet oleks märgiks maailmale, et midagi on seal koguduses teisiti. Seal on need, kes ei jookse koos maailmaga "lodeva elu voolus", vaid nad tõesti usuvad sellesse, mida nad jutlustavad... Ja selline uus kvaliteet tekitaks ka tagakiusu, mittemõistmist ja vihkamist ning avaks uksed märterlusele--mis pole tegelikult ei muud kui kiirtee Jumala juurde, otse tema altari alla Taevasesse troonisaali (Ilmutuse 6:9).
"Patu palk on surm" on AINUS uks evangeeliumisse. Ainus tee räsitud inimhingele on see, et me "pattudele ära sureksime" ning elaksime Jumalale. Küll tema siis ka kõige muu eest hoolt kannab... Muide, eks räägi sellest ka John Wesley kuulus tsitaat, mis küll aja jooksul mitmetesse versioonidesse on muganenud, kuid alljärgnev on ilmselt originaalilähedasim: John Wesley once said, ``Give me a hundred men who fear nothing but God, hate nothing but sin and are determined to know nothing among men but Jesus Christ and Him crucified, and I will set the world on fire with them.'' (Anna mulle 100 inimest, kes ei karda kedagi peale Jumala, vihka midagi peale patu ja ei taha inimeste hulgas tunda kedagi muud kui vaid Jeesus Kristust ja teda kui ristilöödut ja ma süütan nendega koos selle maailma põlema).
laupäev, 18. veebruar 2012
Eelõhtul
Täidan ühe viitkohustuse. Nimelt sattus mu kätte üks arvatavasti üle 10 a vanune kiri, mis võib, kuid võib ka mitte omada väga suurt tähendust. Loomulikult on võimalik, et keegi on selle "põlve peal" kokku klopsinud mõni aeg tagasi (nt Guugel sellist äratusjutlustajat nagu Emmanuel Ninos ega ka kristlikku ajakirja Magazinet (mulle) välja ei anna), kuid jääb ka võimalus, et tegemist on autentse materjaliga. Ja kui nii, siis võiks see meid hetkeks "rajalt maha võtta" ning panna mõtlema, kuhu poole me ikkagi teel oleme. Ja isegi kui see materjal autentne pole, võib selles sisalduv siiski tõeks osutuda. 40+ aastat tagasi ei oleks keegi tõepoolest praegust TVprogrammi ette kujutada suutnud...
Nägemus lõpuaegadest
1968. aastal, kolmkümmend aastat tagasi, rääkis väärikas 90aastane norra daam nelipühi jutlustajale Emmanuel Ninosele nägemusest, mille oli saanud. Et see tundus mehele liiga kategoorilise ja raskena - nägemuses nähtud sündmused olid veel kolmkümmend aastat tagasi ebanormaalsed ja seadusega keelatud --, kirjutas ta selle küll üles, kuid pani kõrvale.
Ta mõtles, et asjade väljakäimine avalikkuse ees sellisel kujul oleks liig ning arvatavasti ei võetaks seda tõsiselt. Hiljaaegu oma kohvreid ja pabereid üle vaadates leidis Ninos kolletunud paberi ja luges seda nagu välgust rabatu.
Pikaajaline rahu ja desarmeerimine
"Ma nägin maailma nagu kaarti - ma nägin Euroopat, maad maa järel, nägin Skandinaaviat, nägin Norrat," oli see naine rääkinud. "Nägin teatud asju, mis pidid juhtuma vahetult enne Jeesuse taastulekut, koguduse aja lõppu ja vahetult enne seda, kui see suur häda inimkonda tabab -- häda, mille sarnast inimesed varem ei ole üle elanud.
Vahetult enne Jeesuse tulekut ja hädaohu saabumist inimkonnale tuleb aeg, mida iseloomustab rahu ning desarmeerimine, mille sarnast pole olnud. Tuleb rahu ja see kestab kaua. Selle rahuperioodi ajal toimub paljudes maades taandrelvastumine, sh ka Norras. Kolmas maailmasõda algab moel, nagu keegi pole oodanud, ootamatust allikast. See tabab meid sama ootamatult ja oleme selleks valmis sama vähe kui 9. aprillil 1940 (sakslased okupeerisid Norra, tungides maale Rootsi poolt).
Nägin, et kristlaskonda tabab leigus, mille sarnast pole olnud - ärataganemine ja äralangemine tõelisest ja elavast Kristusest. Jeesuse tuleku eel ei ole kristlased enam vastuvõtlikud raputava kuulutuse suhtes, nad ei taha enam kuulata patust ja armust, seadusest ja evangeeliumist, nad ei taha enam kuulda tervenemisest ja meeleparandusest. Selle asemel tuleb teistlaadi kuulutus nagu "õnnekristlus", mille järgi on tähtis vaid inimeste heaolu. See puudutab ainult materiaalseid asju, nagu Jumal seda kunagi tõotanud pole. Kirikud, vabakirikud ja palvekojad tühjenevad järjest enam ja enam. Kuulutuse asemel oma risti võtmisest ja Jeesuse järgimisest tuleb hoopiski meelelahutus, kunst ja kultuur. Sinna, kus peaksid olema ärkamise, leina- ja pöördumiskoosolekud, tuleb meelelahutus.
See sünnib väga laiaulatuslikult, vahetult enne Jeesuse tagasitulekut, kui hädaoht meid tabab. Leiab aset suur moraalne langus, nagu Norra ei ole näinud; inimesed hakkavad elama koos, otsekui nad oleksid abielus. Kokkukolimine enne abielu algust ja abieluline ebatruudus saab olema nii valdav, hõlmama nii suure ala ja olema nii aktsepteeritav, et seda hakatakse kõikvõimalikel viisidel vabandama. Sarnane elustiil tungib ka kristlikesse kogudustesse, ilma et seda isegi konfronteeritaks. Ka loomuvastast pattu (homoseksualismi) hakatakse sallima.
Vahetult enne Jeesuse tagasitulekut hakatakse televisioonis näitama saateid, mida ei ole nähtudkunagi varem. Televisioon täitub vägivalla ja õudusega, õpetab inimesi mõrvama ja tapma. Tänavatel on ohtlik käia: rahvas hakkab tegema, mida näeb, kusjuures nad ei vaata televisioonis ühteainsat kanalit - saab olema väga palju erinevaid kanaleid, väljakutseid korraga. Kanalite vahetus saab võimalikuks nagu praegu raadios, kus keerame üht lainenuppu teise järel.
Televisioon täitub vägivallaga niivõrd, et sellesse suhtutakse kui meelelahutusse. Kõige hullemaid mõrvastseene ja vägivalda levitatakse ühiskonnas. Teleekraanil näidatakse intiimstseene: kõige salajasemaid asju, mis toimuvad abielus. See hakkab juhtuma ja sa näed selle täitumist. Seadused, mis täna seda kõike keelavad, murtakse maha ja kõige kohutavamaid asju hakatakse näitama otse meie silmade ees teles.
Euroopasse tulvavad inimesed vaestest maadest. Nad saabuvad ka Skandinaaviasse ja Norrasse. Rahvas tuleb, aga neid ei sallita ja nende vastu ollakse julmad. Neid koheldakse enam ja enam nagu juute enne sõda.
Siis saab meie pattude mõõt täis -- see juhtub vahetult enne Jeesuse taastulekut ja enne seda, kui meid tabab III maailmasõda. See saab olema lühike sõda. Kõik, mida ma olen iial kogenud sõja kohta, on lihtne lapsemäng selle kõrval, sest see algab nagu iga tavaline sõda, kuid see levib ja lõpeb aatomipommidega.
Õhk saab olema niivõrd saastunud, et seda on võimatu sisse hingata ja see tabab paljusid kontinente -- Ameerikat, Jaapanit, Austraaliat, rikkaid maid. Maa muutub kasutuskõlbmatuks, vett ei saa enam pruukida--tulemuseks on, et elama jääb väga väike jääk inimesi. Need, kes jäävad ellu rikastes maades, üritavad põgeneda vaestesse maadesse, mis ei ole kahjustatud, kuid need saavad kohtlema meid, nagu meie kohtlesime neid. Nad ei taha meid vastu võtta.
Ma olen õnnelik, et ma ei pea seda ise üle elama, kuid kui aeg läheneb, pead sina olema julge, reisima ringi, rääkima ja hoiatama inimesi selle eest, mida olen näinud," oli rääkinud see eakas daam Emmanuel Ninosele 1968. a pisut enne oma surma.
Ajalehest Magazinet
Nägemus lõpuaegadest
1968. aastal, kolmkümmend aastat tagasi, rääkis väärikas 90aastane norra daam nelipühi jutlustajale Emmanuel Ninosele nägemusest, mille oli saanud. Et see tundus mehele liiga kategoorilise ja raskena - nägemuses nähtud sündmused olid veel kolmkümmend aastat tagasi ebanormaalsed ja seadusega keelatud --, kirjutas ta selle küll üles, kuid pani kõrvale.
Ta mõtles, et asjade väljakäimine avalikkuse ees sellisel kujul oleks liig ning arvatavasti ei võetaks seda tõsiselt. Hiljaaegu oma kohvreid ja pabereid üle vaadates leidis Ninos kolletunud paberi ja luges seda nagu välgust rabatu.
Pikaajaline rahu ja desarmeerimine
"Ma nägin maailma nagu kaarti - ma nägin Euroopat, maad maa järel, nägin Skandinaaviat, nägin Norrat," oli see naine rääkinud. "Nägin teatud asju, mis pidid juhtuma vahetult enne Jeesuse taastulekut, koguduse aja lõppu ja vahetult enne seda, kui see suur häda inimkonda tabab -- häda, mille sarnast inimesed varem ei ole üle elanud.
Vahetult enne Jeesuse tulekut ja hädaohu saabumist inimkonnale tuleb aeg, mida iseloomustab rahu ning desarmeerimine, mille sarnast pole olnud. Tuleb rahu ja see kestab kaua. Selle rahuperioodi ajal toimub paljudes maades taandrelvastumine, sh ka Norras. Kolmas maailmasõda algab moel, nagu keegi pole oodanud, ootamatust allikast. See tabab meid sama ootamatult ja oleme selleks valmis sama vähe kui 9. aprillil 1940 (sakslased okupeerisid Norra, tungides maale Rootsi poolt).
Nägin, et kristlaskonda tabab leigus, mille sarnast pole olnud - ärataganemine ja äralangemine tõelisest ja elavast Kristusest. Jeesuse tuleku eel ei ole kristlased enam vastuvõtlikud raputava kuulutuse suhtes, nad ei taha enam kuulata patust ja armust, seadusest ja evangeeliumist, nad ei taha enam kuulda tervenemisest ja meeleparandusest. Selle asemel tuleb teistlaadi kuulutus nagu "õnnekristlus", mille järgi on tähtis vaid inimeste heaolu. See puudutab ainult materiaalseid asju, nagu Jumal seda kunagi tõotanud pole. Kirikud, vabakirikud ja palvekojad tühjenevad järjest enam ja enam. Kuulutuse asemel oma risti võtmisest ja Jeesuse järgimisest tuleb hoopiski meelelahutus, kunst ja kultuur. Sinna, kus peaksid olema ärkamise, leina- ja pöördumiskoosolekud, tuleb meelelahutus.
See sünnib väga laiaulatuslikult, vahetult enne Jeesuse tagasitulekut, kui hädaoht meid tabab. Leiab aset suur moraalne langus, nagu Norra ei ole näinud; inimesed hakkavad elama koos, otsekui nad oleksid abielus. Kokkukolimine enne abielu algust ja abieluline ebatruudus saab olema nii valdav, hõlmama nii suure ala ja olema nii aktsepteeritav, et seda hakatakse kõikvõimalikel viisidel vabandama. Sarnane elustiil tungib ka kristlikesse kogudustesse, ilma et seda isegi konfronteeritaks. Ka loomuvastast pattu (homoseksualismi) hakatakse sallima.
Vahetult enne Jeesuse tagasitulekut hakatakse televisioonis näitama saateid, mida ei ole nähtudkunagi varem. Televisioon täitub vägivalla ja õudusega, õpetab inimesi mõrvama ja tapma. Tänavatel on ohtlik käia: rahvas hakkab tegema, mida näeb, kusjuures nad ei vaata televisioonis ühteainsat kanalit - saab olema väga palju erinevaid kanaleid, väljakutseid korraga. Kanalite vahetus saab võimalikuks nagu praegu raadios, kus keerame üht lainenuppu teise järel.
Televisioon täitub vägivallaga niivõrd, et sellesse suhtutakse kui meelelahutusse. Kõige hullemaid mõrvastseene ja vägivalda levitatakse ühiskonnas. Teleekraanil näidatakse intiimstseene: kõige salajasemaid asju, mis toimuvad abielus. See hakkab juhtuma ja sa näed selle täitumist. Seadused, mis täna seda kõike keelavad, murtakse maha ja kõige kohutavamaid asju hakatakse näitama otse meie silmade ees teles.
Euroopasse tulvavad inimesed vaestest maadest. Nad saabuvad ka Skandinaaviasse ja Norrasse. Rahvas tuleb, aga neid ei sallita ja nende vastu ollakse julmad. Neid koheldakse enam ja enam nagu juute enne sõda.
Siis saab meie pattude mõõt täis -- see juhtub vahetult enne Jeesuse taastulekut ja enne seda, kui meid tabab III maailmasõda. See saab olema lühike sõda. Kõik, mida ma olen iial kogenud sõja kohta, on lihtne lapsemäng selle kõrval, sest see algab nagu iga tavaline sõda, kuid see levib ja lõpeb aatomipommidega.
Õhk saab olema niivõrd saastunud, et seda on võimatu sisse hingata ja see tabab paljusid kontinente -- Ameerikat, Jaapanit, Austraaliat, rikkaid maid. Maa muutub kasutuskõlbmatuks, vett ei saa enam pruukida--tulemuseks on, et elama jääb väga väike jääk inimesi. Need, kes jäävad ellu rikastes maades, üritavad põgeneda vaestesse maadesse, mis ei ole kahjustatud, kuid need saavad kohtlema meid, nagu meie kohtlesime neid. Nad ei taha meid vastu võtta.
Ma olen õnnelik, et ma ei pea seda ise üle elama, kuid kui aeg läheneb, pead sina olema julge, reisima ringi, rääkima ja hoiatama inimesi selle eest, mida olen näinud," oli rääkinud see eakas daam Emmanuel Ninosele 1968. a pisut enne oma surma.
Ajalehest Magazinet
pühapäev, 5. veebruar 2012
Sa oled mu unustanud
Sai pojaga just tuldud Lõvikuninga kolmdee seansilt. Pealkirjas tsitaat filmist. Noor kuningas on "edukalt" oma mineviku suutnud seljataha jätta, vabanenuna mineviku süütundest võib ta nautida elu "täiel rinnal"--Hakuna matata!- Muret pole! - No worries. Vahet pole, et kuningriik on läinud hüaanidele, vahet pole, et sugulased on näljas ja paljad, noor lõvipoeg on avastanud elu kuldreegli, mis igal ajal rõõmsat äraelamist võimaldab: Hakuna Matata! Kummatigi, pärast lõvitüdruk Nala ja ahvist teadjamehe nügimisi kangastub talle vana kuningas, kes ütleb: "Sa oled mu unustanud! Sellepärast oled sa unustanud osalt ka selle, kes sa tegelikult oled!" Noor lõvi keskeneb endasse, parandab meelt ja läheb tagasi, võitlema--ja saab kätte tõotused ja pärandi. Aga see tee pole enam Hakuna Matata, vaid selline, mis nõuab igat tolli tema keskendumisest, jõust, tarkusest ja osavusest... kogu jõuvarud võidujooksuks kurjuse ja ebaõigluse vastu. Ületama peab eelkõige iseennast ning esimesena oma mugavust. Hämmastavalt terav võrdpilt meie igapäistest valikutest.
Mu poeg hakkab kooli minema. Või siis veel ei hakka. Mõnikümmend päeva on ta sünd sellest piirist üle läinud, mis teda sel aastal koolikohuslaseks teeks. Nii et võimalus on rangelt vabatahtlik. --mis omakorda seab suurema vastutuse ning nõuab ka mõningast kirjanduse uurimist, et vastata küsimusele: panna või mitte panna... Mu kätte sattus üleeelmisel nädalal üks vihiku mõõtmetes kirjatükk, kus oli palju juttu kõne olulisusest lapse üldisele arengule. Autori üks põhiteese oli, et teatud asju saab õpetada teatud ajal ja kui see aeg läheb mööda, siis hiljem enam hästi ei saagi. Näideteks olid need huntidega üles kasvanud džhunglilapsed, kes hiljem kõnelema ei õppinudki. Raamatukeses oli veel üks lugu kuningast 13. sajandil, kes tahtis teada, mis keelt hakkavad lapsed rääkima siis, kui nendega inimkeeles ei suhelda. Ta võttis orvud, eraldas nad ning toitis ja kattis neid parimal moel, hooldajatel oli aga kindel keeld lastega mitte sõnagi rääkida. Ja nii nad seal elasid. Küsimusele kuningas aga vastust ei saanudki... poisid surid üksteise järel üsna pea ühtki keelt omandamata.
Kui siis pastor pühapäeval ka seda hundilaste temaatikat puudutas, oli see loomulikult üllatav. Ma mõtlesin, et mingitpidi on siin üks vaimulik paralleel. Kui me võtame vaimulikud lapsed ja täidame kõik nende muud vajadused (toit, riided, peavari), aga kui me nendega ei suhtle nii, et see laps aru saaks, et temaga tegeletakse ja tunneks, et teda arendatakse, siis ühel hetkel aja möödudes ei ole areng enam võimalik. Ta jääbki hundilapse moodi häälitsema ega õpigi päris kõnet ära. Tollel teenistusel istudes kuulasin ma kuidagi teravdatult, mida räägiti ja jutt käis põhiliselt sümbolite ja loosungite keeles, millest minulgi kogu oma teoloogilise hariduse juures oli ajuti raske aru saada, mida selle all mõeldi ja mida see kõik mulle tähendama peaks.
Et jah... ootame. Visioonide, piltide, sõnumite täitumist. See, et aeg hakkab täis saama, väljendub tihti ka selles, et teenistusele tulevad inimesed, kes meid segavad ja meie parimatele traditsioonidele ei vasta. Ebastabiilsed, öeldakse nende kohta. Seks puhuks peaks kogudusel olema midagi paremat, kui jõuline väljaviskamistaktika, millele "patsient" täna häälekalt vastu astus: Nagu hagijad mu kallal! Laske mul jutlust kuulata! Püha Vaimu vägi ja võidmine kuluks ära. Aga kuniks seda pole, piisaks ehk ka õpetusest, kuidas üksteisega suheldes ellu jääda ja igatsusest üksteist endast ülemaks pidada ning hoolest, et ükski sõber solvatud ei saaks ning murest, et ükski pisuke, kes Jeesusesse usub, ei pahanduks ega takerduks inimlike nõtruste võrku.
Seda praktilist, jutlustaja/õpetaja oma lugudega pikitud ning tema murdumisest alguse saanud õpetust oleks ikka tõesti väga vaja. Siis ehk ei peaks pühapäeva hommikusel alguspalves tooma ikka ja jälle Jumala ette neid arvutuid ämmasid, emasid, abikaasasid, kes oma miniate, poegade ja meestega läbi ei saa. Kuna jäin täna pisut hiljaks, siis ukse kõrval seistes ja oma kohale minna ihaledes on närv tundlikum ja palved tunduvad pikemad. Siis kuuledki, et alguses tänatakse millegi poolsuvalise eest (a la, et Jumal Eestimaad pakase eest hoidnud on) ja siis on see eestpalve soov just nimetatud isikute eest. Ja palvepastor langeb ikka ja jälle samasse võrku, et kiidab palve toojaga kaasa, kui paha see teine pool ikkagi on ja palub hardalt Jumala sekkumist just selle minia, poja või mehe ellu. Mis tegelikult ehk annab palve toojale veel rohkem valelootust, et Jumal tema poole peal on. Kuigi ei pruugi ju olla. Ehk peaks see "armas koguduse õde" ise enda muutumist Jumalalt paluma ja siis saab tema läbi muuta Jumal ka tema lähedasi.
Hakuna Matata rohelises veesilmadega pikitud maises paradiisis versus lagastatud tühermaa, mille elanikud vajavad karjast ja kuningat. Need maailmad asuvad kõrvuti. Ja meil igal ühel on valida, kuhu oma eluase rajada. Meil on võimalik valida, kas elada unustuses lõbusat ja rõõmsat elu, olles matnud oma valu ja süütunde või ennast haavatavaks tehes minna tagasi sinna, kust sa kord lahkuma pidid. Ja seekord mitte lahkuda enne, kui oled võitnud või langenud. Kas mitte meiegi võidujooks ei peaks nõudma igat tolli sellest, kes me oleme ja kelleks me tahame saada?! Selleks aga tuleb meil uuesti meelde tuletada meie ülim eeskuju ja autoriteet, et me teaksime eelkõige seda, kes me ise tegelikult oleme. Peaksime meelde tuletama selle, kes meie üle alati valvab ja tänu kellele ei ole me kunagi üksinda, isegi kui see niimoodi tundub.
Mu poeg hakkab kooli minema. Või siis veel ei hakka. Mõnikümmend päeva on ta sünd sellest piirist üle läinud, mis teda sel aastal koolikohuslaseks teeks. Nii et võimalus on rangelt vabatahtlik. --mis omakorda seab suurema vastutuse ning nõuab ka mõningast kirjanduse uurimist, et vastata küsimusele: panna või mitte panna... Mu kätte sattus üleeelmisel nädalal üks vihiku mõõtmetes kirjatükk, kus oli palju juttu kõne olulisusest lapse üldisele arengule. Autori üks põhiteese oli, et teatud asju saab õpetada teatud ajal ja kui see aeg läheb mööda, siis hiljem enam hästi ei saagi. Näideteks olid need huntidega üles kasvanud džhunglilapsed, kes hiljem kõnelema ei õppinudki. Raamatukeses oli veel üks lugu kuningast 13. sajandil, kes tahtis teada, mis keelt hakkavad lapsed rääkima siis, kui nendega inimkeeles ei suhelda. Ta võttis orvud, eraldas nad ning toitis ja kattis neid parimal moel, hooldajatel oli aga kindel keeld lastega mitte sõnagi rääkida. Ja nii nad seal elasid. Küsimusele kuningas aga vastust ei saanudki... poisid surid üksteise järel üsna pea ühtki keelt omandamata.
Kui siis pastor pühapäeval ka seda hundilaste temaatikat puudutas, oli see loomulikult üllatav. Ma mõtlesin, et mingitpidi on siin üks vaimulik paralleel. Kui me võtame vaimulikud lapsed ja täidame kõik nende muud vajadused (toit, riided, peavari), aga kui me nendega ei suhtle nii, et see laps aru saaks, et temaga tegeletakse ja tunneks, et teda arendatakse, siis ühel hetkel aja möödudes ei ole areng enam võimalik. Ta jääbki hundilapse moodi häälitsema ega õpigi päris kõnet ära. Tollel teenistusel istudes kuulasin ma kuidagi teravdatult, mida räägiti ja jutt käis põhiliselt sümbolite ja loosungite keeles, millest minulgi kogu oma teoloogilise hariduse juures oli ajuti raske aru saada, mida selle all mõeldi ja mida see kõik mulle tähendama peaks.
Et jah... ootame. Visioonide, piltide, sõnumite täitumist. See, et aeg hakkab täis saama, väljendub tihti ka selles, et teenistusele tulevad inimesed, kes meid segavad ja meie parimatele traditsioonidele ei vasta. Ebastabiilsed, öeldakse nende kohta. Seks puhuks peaks kogudusel olema midagi paremat, kui jõuline väljaviskamistaktika, millele "patsient" täna häälekalt vastu astus: Nagu hagijad mu kallal! Laske mul jutlust kuulata! Püha Vaimu vägi ja võidmine kuluks ära. Aga kuniks seda pole, piisaks ehk ka õpetusest, kuidas üksteisega suheldes ellu jääda ja igatsusest üksteist endast ülemaks pidada ning hoolest, et ükski sõber solvatud ei saaks ning murest, et ükski pisuke, kes Jeesusesse usub, ei pahanduks ega takerduks inimlike nõtruste võrku.
Seda praktilist, jutlustaja/õpetaja oma lugudega pikitud ning tema murdumisest alguse saanud õpetust oleks ikka tõesti väga vaja. Siis ehk ei peaks pühapäeva hommikusel alguspalves tooma ikka ja jälle Jumala ette neid arvutuid ämmasid, emasid, abikaasasid, kes oma miniate, poegade ja meestega läbi ei saa. Kuna jäin täna pisut hiljaks, siis ukse kõrval seistes ja oma kohale minna ihaledes on närv tundlikum ja palved tunduvad pikemad. Siis kuuledki, et alguses tänatakse millegi poolsuvalise eest (a la, et Jumal Eestimaad pakase eest hoidnud on) ja siis on see eestpalve soov just nimetatud isikute eest. Ja palvepastor langeb ikka ja jälle samasse võrku, et kiidab palve toojaga kaasa, kui paha see teine pool ikkagi on ja palub hardalt Jumala sekkumist just selle minia, poja või mehe ellu. Mis tegelikult ehk annab palve toojale veel rohkem valelootust, et Jumal tema poole peal on. Kuigi ei pruugi ju olla. Ehk peaks see "armas koguduse õde" ise enda muutumist Jumalalt paluma ja siis saab tema läbi muuta Jumal ka tema lähedasi.
Hakuna Matata rohelises veesilmadega pikitud maises paradiisis versus lagastatud tühermaa, mille elanikud vajavad karjast ja kuningat. Need maailmad asuvad kõrvuti. Ja meil igal ühel on valida, kuhu oma eluase rajada. Meil on võimalik valida, kas elada unustuses lõbusat ja rõõmsat elu, olles matnud oma valu ja süütunde või ennast haavatavaks tehes minna tagasi sinna, kust sa kord lahkuma pidid. Ja seekord mitte lahkuda enne, kui oled võitnud või langenud. Kas mitte meiegi võidujooks ei peaks nõudma igat tolli sellest, kes me oleme ja kelleks me tahame saada?! Selleks aga tuleb meil uuesti meelde tuletada meie ülim eeskuju ja autoriteet, et me teaksime eelkõige seda, kes me ise tegelikult oleme. Peaksime meelde tuletama selle, kes meie üle alati valvab ja tänu kellele ei ole me kunagi üksinda, isegi kui see niimoodi tundub.
Tellimine:
Postitused (Atom)