Sa oled mu unustanud

Sai pojaga just tuldud Lõvikuninga kolmdee seansilt. Pealkirjas tsitaat filmist. Noor kuningas on "edukalt" oma mineviku suutnud seljataha jätta, vabanenuna mineviku süütundest võib ta nautida elu "täiel rinnal"--Hakuna matata!- Muret pole! - No worries. Vahet pole, et kuningriik on läinud hüaanidele, vahet pole, et sugulased on näljas ja paljad, noor lõvipoeg on avastanud elu kuldreegli, mis igal ajal rõõmsat äraelamist võimaldab: Hakuna Matata! Kummatigi, pärast lõvitüdruk Nala ja ahvist teadjamehe nügimisi kangastub talle vana kuningas, kes ütleb: "Sa oled mu unustanud! Sellepärast oled sa unustanud osalt ka selle, kes sa tegelikult oled!" Noor lõvi keskeneb endasse, parandab meelt ja läheb tagasi, võitlema--ja saab kätte tõotused ja pärandi. Aga see tee pole enam Hakuna Matata, vaid selline, mis nõuab igat tolli tema keskendumisest, jõust, tarkusest ja osavusest... kogu jõuvarud võidujooksuks kurjuse ja ebaõigluse vastu. Ületama peab eelkõige iseennast ning esimesena oma mugavust. Hämmastavalt terav võrdpilt meie igapäistest valikutest.

Mu poeg hakkab kooli minema. Või siis veel ei hakka. Mõnikümmend päeva on ta sünd sellest piirist üle läinud, mis teda sel aastal koolikohuslaseks teeks. Nii et võimalus on rangelt vabatahtlik. --mis omakorda seab suurema vastutuse ning nõuab ka mõningast kirjanduse uurimist, et vastata küsimusele: panna või mitte panna... Mu kätte sattus üleeelmisel nädalal üks vihiku mõõtmetes kirjatükk, kus oli palju juttu kõne olulisusest lapse üldisele arengule. Autori üks põhiteese oli, et teatud asju saab õpetada teatud ajal ja kui see aeg läheb mööda, siis hiljem enam hästi ei saagi. Näideteks olid need huntidega üles kasvanud džhunglilapsed, kes hiljem kõnelema ei õppinudki. Raamatukeses oli veel üks lugu kuningast 13. sajandil, kes tahtis teada, mis keelt hakkavad lapsed rääkima siis, kui nendega inimkeeles ei suhelda. Ta võttis orvud, eraldas nad ning toitis ja kattis neid parimal moel, hooldajatel oli aga kindel keeld lastega mitte sõnagi rääkida. Ja nii nad seal elasid. Küsimusele kuningas aga vastust ei saanudki... poisid surid üksteise järel üsna pea ühtki keelt omandamata.

Kui siis pastor pühapäeval ka seda hundilaste temaatikat puudutas, oli see loomulikult üllatav. Ma mõtlesin, et mingitpidi on siin üks vaimulik paralleel. Kui me võtame vaimulikud lapsed ja täidame kõik nende muud vajadused (toit, riided, peavari), aga kui me nendega ei suhtle nii, et see laps aru saaks, et temaga tegeletakse ja tunneks, et teda arendatakse, siis ühel hetkel aja möödudes ei ole areng enam võimalik. Ta jääbki hundilapse moodi häälitsema ega õpigi päris kõnet ära. Tollel teenistusel istudes kuulasin ma kuidagi teravdatult, mida räägiti ja jutt käis põhiliselt sümbolite ja loosungite keeles, millest minulgi kogu oma teoloogilise hariduse juures oli ajuti raske aru saada, mida selle all mõeldi ja mida see kõik mulle tähendama peaks.

Et jah... ootame. Visioonide, piltide, sõnumite täitumist. See, et aeg hakkab täis saama, väljendub tihti ka selles, et teenistusele tulevad inimesed, kes meid segavad ja meie parimatele traditsioonidele ei vasta. Ebastabiilsed, öeldakse nende kohta. Seks puhuks peaks kogudusel olema midagi paremat, kui jõuline väljaviskamistaktika, millele "patsient" täna häälekalt vastu astus: Nagu hagijad mu kallal! Laske mul jutlust kuulata! Püha Vaimu vägi ja võidmine kuluks ära. Aga kuniks seda pole, piisaks ehk ka õpetusest, kuidas üksteisega suheldes ellu jääda ja igatsusest üksteist endast ülemaks pidada ning hoolest, et ükski sõber solvatud ei saaks ning murest, et ükski pisuke, kes Jeesusesse usub, ei pahanduks ega takerduks inimlike nõtruste võrku.

Seda praktilist, jutlustaja/õpetaja oma lugudega pikitud  ning tema murdumisest alguse saanud õpetust oleks ikka tõesti väga vaja. Siis ehk ei peaks pühapäeva hommikusel alguspalves tooma ikka ja jälle Jumala ette neid arvutuid ämmasid, emasid, abikaasasid, kes oma miniate, poegade ja meestega läbi ei saa. Kuna jäin täna pisut hiljaks, siis ukse kõrval seistes ja oma kohale minna ihaledes on närv tundlikum ja palved tunduvad pikemad. Siis kuuledki, et alguses tänatakse millegi poolsuvalise eest (a la, et Jumal Eestimaad pakase eest hoidnud on) ja siis on see eestpalve soov just nimetatud isikute eest. Ja palvepastor langeb ikka ja jälle samasse võrku, et kiidab palve toojaga kaasa, kui paha see teine pool ikkagi on ja palub hardalt Jumala sekkumist just selle minia, poja või mehe ellu. Mis tegelikult ehk annab palve toojale veel rohkem valelootust, et Jumal tema poole peal on. Kuigi ei pruugi ju olla. Ehk peaks see "armas koguduse õde" ise enda muutumist Jumalalt paluma ja siis saab tema läbi muuta Jumal ka tema lähedasi.

Hakuna Matata rohelises veesilmadega pikitud maises paradiisis versus lagastatud tühermaa, mille elanikud vajavad karjast ja kuningat. Need maailmad asuvad kõrvuti. Ja meil igal ühel on valida, kuhu oma eluase rajada.  Meil on võimalik valida, kas elada unustuses lõbusat ja rõõmsat elu, olles matnud oma valu ja süütunde või ennast haavatavaks tehes minna tagasi sinna, kust sa kord lahkuma pidid. Ja seekord mitte lahkuda enne, kui oled võitnud või langenud. Kas mitte meiegi võidujooks ei peaks nõudma igat tolli sellest, kes me oleme ja kelleks me tahame saada?! Selleks aga tuleb meil uuesti meelde tuletada meie ülim eeskuju ja autoriteet, et me teaksime eelkõige seda, kes me ise tegelikult oleme. Peaksime meelde tuletama selle, kes meie üle alati valvab ja tänu kellele ei ole me kunagi üksinda, isegi kui see niimoodi tundub.