Eelmise pühapäeva (29. 08) teenistus www.ihop.org/weekendservices kl 8.30 ja 10.30. Jutlustab Allen Hood. Refereerin lühidalt, seda, mis meelde jäi.
Jeesus on Kaana pulmas. Ema sunnib teda tegema midagi, mille kohta Jeesus ütleb, et pole tema aeg. Ema Maarja aga ei nõustu sellega, vaid annab mõista: Mis mõttes, "Naine"?! Ma olen su ema ja mina ütlen Sulle, mis aeg Sul on. Ning Jeesus nõustub.
Olles aga pulmas, hakkab Jeesus mõtlema oma pulmadele, oma pruudile, kes on vaid talle ustav ja truu. Ning samas teab ta, et sellelsamal pruudil on praegu 50 armukest. Ning ta teeb paelust piitsa ning läheb templit puhastama. Pulmale järgnevalt mõistab ta niiviisi kohut 1) Iisraeli palveteenistuse üle ja 2) Iisraeli õpetuse üle
Palveteenistuse üle selles mõttes, et paganate õu pidi olema palvepaigaks. Saalomon oli palunud, et kui paganad tulevad ja näevad seda suurt templit ja palvetavad siis Taeva Jumala poole, et Jumal siis vastaks ja nad niiviisi tuleksid Jumala tundmisele. Preestrid aga olid palve võimaluse täiesti ära võtnud sellest pühast paigast ja täitnud paganate õue oma poodidega... kaubandus õitses, kuid palvetada seal enam ei saanud.
Teiseks mõistab Jeesus kohut õpetuse üle. Nikodeemus tuleb öö varju all Jeesust intervjueerima, et kas tema pole mitte see Messias, kelle seljataha võiks koondada kõik poliitilised jõud?! Ta meelitab Jeesust oma ilukõnedega: Me teame, et sa oled Jumala juurest. Jeesus aga annab mõista: Nikodeemus, suurim vaenlane on sinu enda südames. Kui ma tõesti aitaksin teil Rooma võimu alt pääseda, siis kes päästas sind sinu enda kurja südame käest. See, miks te üldse roomlaste all olete, on selle kurja südame tagajärg. Jeesus ei pea seega neid meelitusi millekski ja ajab oma rida. Kuni lõpuks Nikodeemus on valmis kuulama.
Meie usume ka, et põhimõtteliselt on inimene hea ja tema süda võimeline õigesti otsustama. Tegelikult on aga meie meeled sõgestunud ja süda lõpuni kuri. Aidata võib vaid uuestisünd ja selle mõju ei saa silmaga näha. Käsutegudest kinnipidamist saab mõõta. Vaimu tööd inimeses ei näe keegi. Näeme vaid mõju. Nagu tuulegi puhul. Kuuleme ta häält, tunnetame tema väge, kui pargid ja metsad puudest lagedaks lähevad. Aga kinni püüda ja rahvale näidata ei saa.
Jeesus ütleb Nikodeemusele: Tead, su suurim probleem on see, et sa ei võta vastu minu tunnistust. Sa arvad, et kui ma annan sulle piisavalt informatsiooni, siis sa oled ise võimeline õigesti otsustama. Aga tegelikult on su süda kuri ja sa oled patune. Sina arvad, et kui ma annan sulle õiged vastused, siis sa tuleksid minu poolele. Tegelikult aga see nii ei toimi. Nii sina kui su sõbrad hääletavad, et mind risti lüüa. Kedagi teist ei huvita tegelikult, kus või mis tõde on. Sinu uskmatus on su suurim probleem, mitte Rooma riik.
Patt on surmav. Ja sellega ei tohi mängida. Mitte keegi ei võta ruumis, kus on ebolaviirus, 10 minutiks maski peast, et adrenaliini pisutki oma ellu tuua. Ega süsti endale lõbu pärast vähirakke. Ometi me teeme seda vaimulikus mõttes kogu aeg. Flirdime patuga ja ei võta Jumala sõna piisavalt tõsiselt.
Ja nii nagu Jumal oma armus kõrbes Moosesel mao posti otsa lasi riputada, et kui nad oma patu pärast kannatades sinna vaatasid, võisid nad päästetud saada, tasuta, täiesti armust; nii on ka Jeesus ise läinud ristipuule, et kõik, kes teda seal näevad ja vaatavad, võiksid saada uue elu.
Ära oota enam. Võid täna võita loterii. See on parem kui loterii. See ei saa kunagi otsa. Võid olla valitseja koos Kristusega tulevases ajastus. Sule oma silmad ja vaata seda meest risti peal ja võta vastu pääste. Mõista, et Su oma mõistus ei suuda seda lõpuni iialgi ära mõista. Vaata seda meest ristil ja ütle: Mõtle minule, kui sa oma riiki tuled. Kõik taandub ühele mõttele: "Ma ei saa iseendaga hakkama. AITA MIND, Jeesus! Ma annan oma elu Sinule, ela Sina minu sees. Ma järgin sind kõik mu elu päevad, sest vaid sina oled seda väärt."
Teiseks tuleb mõista, et meie ümbruskond on SURNUD oma pattudes ja pisut rohkem infot ei aita neid. Vaja on palvekoormat oma lähedaste eest. Meil on vaja palvetada nii, et Jumal võiks inimeste mõttekõrgistused murda. Nad on salvatud saanud, madu on neid salvanud. Nad on vangis kurjuse riigis. Vaja on palvetada nii, et taevane valgus sisse pääseks, mis murraks kurjuse väe nende eludes. Et hinged võiksid saada kui tukid tulest välja toodud.
teisipäev, 31. august 2010
esmaspäev, 30. august 2010
Laenatud mõtted
Käisin külas.
Ühel vennal.
Ta ütles, et põhiküsimus on,
kas Jeesus on seesama eile, täna ja igavesti.
Mitte, kas me seda järele öelda oskame
Vaid kas see reaalselt ka toimib.
Tema elus kunagi toimis.
Jeesus nägi rahvahulki ja tal oli neist hale meel.
Ta kõht tõmbus kaastundest kokku.
Ta ütles, põllud on valged lõikuseks.
Ta ütles, paluge siis lõikuse Issandat, et ta saadaks lõikajaid
Ning siis ta läkitas need samad palujad lõikajatena välja.
Mitte lihtsalt rääkima, kui tore ja meeldiv inimene on Jeesus
ja kui tore ja kena temaga aega on veeta.
Vaid ta andis neile väe.
Ta andis neile meelevalla rüvedate vaimude üle neid välja ajada
ja parandada kõiki haigusi ja igasugu nõtrust.
Release the hearing ear
across the Body of Christ, Father.
Release the hearing ear to hear
what the Spirit is saying to the churches
Break off delusion!
Break off error!
Break off apathy!
Break off complacency!
Oh, search us, Oh, God!
with your lamps and
break off the compromise!
Give us a hearing ear!
Ühel vennal.
Ta ütles, et põhiküsimus on,
kas Jeesus on seesama eile, täna ja igavesti.
Mitte, kas me seda järele öelda oskame
Vaid kas see reaalselt ka toimib.
Tema elus kunagi toimis.
Jeesus nägi rahvahulki ja tal oli neist hale meel.
Ta kõht tõmbus kaastundest kokku.
Ta ütles, põllud on valged lõikuseks.
Ta ütles, paluge siis lõikuse Issandat, et ta saadaks lõikajaid
Ning siis ta läkitas need samad palujad lõikajatena välja.
Mitte lihtsalt rääkima, kui tore ja meeldiv inimene on Jeesus
ja kui tore ja kena temaga aega on veeta.
Vaid ta andis neile väe.
Ta andis neile meelevalla rüvedate vaimude üle neid välja ajada
ja parandada kõiki haigusi ja igasugu nõtrust.
Release the hearing ear
across the Body of Christ, Father.
Release the hearing ear to hear
what the Spirit is saying to the churches
Break off delusion!
Break off error!
Break off apathy!
Break off complacency!
Oh, search us, Oh, God!
with your lamps and
break off the compromise!
Give us a hearing ear!
esmaspäev, 23. august 2010
Kui oma hingele kahju teed?
Jeesus küsib, et mis sellest kasu on, kui inimene kasvõi kogu maailma kasuks saab, kuid oma hingele kahju teeb? Et siis pole mingit kasu. Et kui oleksid näiteks maailma edukaim tööline Jumala riigis, kuid oma viinamäge ei ole osanud valvata?! Kui oma osadus läheb kuskile kaduma, siis on see üks õnnetu olukord.
Minu meelest me tihti ei hooli iseendast, arvame, et mis nüüd mina, mul vaja ikka seda suurt ja aulist tööd teha. Aga kui see töö ei ole kooskõlas selle isikuga, kes sind sellele tööle on kutsunud, siis on ka see töö üks tuule tallamine ja põleb lõpuks ära (1 Ko 3:15). Mõelgem, kui lihtsaks võiks Jumal teha meie teenimise ja töö? Kui inimesega rääkima asudes paljastuksid tema saladused, siis ei püsiks ükski takistus. Võiksime prohveteerida Jumala armastust selle inimese ellu ja ilmselgelt ei suudaks ta sellele vastu panna. Mul endal on aastatagune kogemus, kus just nii juhtuski. Üks pastori poolt väljaöeldud lause läbistas kogu mu olemuse. Miks aga Jumal meile seda siis (üldjuhul) keelab? Kas Tema siis ei tahaks, et me edukad oleksime Tema riigi töös?
Kardan, et see on sellepärast, et me ei taha tulla (minna?) osadusse. Olen näinud väga mitmeid prohveteeringuid, mis taanduvad kõik sellele ühele. Palun tulge osadusse!!!! Samas on ilmselt kergem ennast väsitada (endale tüli teha) paljude asjadega, siis on justkui tunne, et oled midagi ära teinud, justkui midagi saavutanud. Ja ometi ei pruugi see niimoodi olla. ÜHT ASJA on Sulle vaja. Maarja on selle hea osa valinud ja seda ei võeta talt ära...
Nii lihtne on, kui oleme midagi rohkemat kogenud mingil ajahetkel, nii lihtne on justkui sõita selle kogemuse tuules. See on otsekui inertsist elamine või inertsi jõul liikumine. Jumal tuleb, õnnistab ja siis tundub, et nüüd jätkub kasvõi sajaks aastaks, nüüd võiks kasvõi mägesid liigutada. Paari nädala (või päeva) pärast oled aga tühjem kui ei kunagi varem. Ja siis võib mõelda, et mis küll lahti on, et see igiliikur mu elus käima ei lähe. Et oleks, et lükkaks käima ja jätkuks elu lõpuni.
Aga ei jätku. Igapäevane manna tuleb igal hommikul uuesti korjata. See on üks kõrbetee, kus on toitu, millest meie ei tea. Ei tea, kust see tuleb, kuhu läheb. Aga kõht saab täis. Ja seda toitu ei saa koguda ega tagavaraks hoida. Ja ühel päeval kasvõi kümnekordselt kogudes ei ole kindlust, et seda järgmiseks päevaks jätkub. Aga jätkub, sest Jumal varustab, täpselt nii, nagu vajame.
See on kui üks võrdpilt sõltuvusest ja otsimisest, viljatusest ja Jumala rikkustest. Samamoodi räägitakse Heebrea kirjas inimestest, kes ekslesid ringi ja otsisid oma taeva kodumaad ja nad ei jõudnud kunagi sinna küllastuspunkti välja, et nüüd oleme kohale jõudnud, nüüd pole rohkem otsida vaja. Ei, protsess pidi jätkuma... See on tee, nad rändavad nii päevast päeva...
Jesaja, kui ta oli püha Jumala ligiolus, kuulis Jumalat ütlevat: Kes läheks? Keda ma saadan? See ei olnud kutse Jesajale isiklikult, ta vaid kuulis pealt seda kutset, mis oli avatud kõigile-- open call niiöelda. Kui püüda inimlikult meelitada, siis siin on üks boonus. Kui oled Jumalaga lähedases osaduses, võid kuulda, mida ta räägib. Ja siis lähevad täide prohveti sõnad: Lõvi möirgab, kes ei kardaks? Jumal räägib, kes ei prohveteeriks?! Võid kuulda sisekõnelusi trooni ees ja neid siis edasi anda, kellele vaja. Aga info parem valdamine pole motivatsioonina parim ja on kindlasti ebapiisav troonisaali sisenemiseks.
Taas oleme tähistanud 20. augustit. 1,5 aastat enne seda saatuslikku augustipäeva 19 aastat tagasi tegi Jumal meie verinoorele noortegrupile väga elavaks Joeli raamatu 2. peatüki ning me tunnetasime üleskutset järelpalvele igal päeval pärast teenistusi. Kui lisada veel kaks palvegruppi, oli meil kogudusena nädalas 5 ühispalve korda. Ja me tõesti palvetasime nõnda, et me valasime ennast välja ja rebisime lõhki oma südamed Jumala ees, "eeskoja ja altari vahel". Ma ei tea, et kusagil mujal oleks selliselt kogudusena niimoodi palvetatud. Ometi on just selline palve parim retsept Piiblist sõjalise interventsiooni tühistamiseks. Meie seda tollal ei teadnud. Sõna sai lihtsalt elavaks ja tundsime, et pidime selle alusel tegutsema.
Mind teevad ärevaks kõik need tõlgendused nondest augustisündmustest, kus väidetakse, et näed, Jumal LIHTSALT kaitses meid, me ei pidanud ise mitte midagi tegema. Ja sellest kogemusest ammutatakse kindlust, et ju siis, kui midagi sarnast korduma peaks, küll ta siis kaitseb uuesti. Aga ei pruugi ju. 70 aastat tagasi jäime kaitseta.. Jumala kohtuotsused ei ole kunagi juhuslikud. 40 aastat kõrbes, algsest sugupõlvest võisid tõotatud maale siseneda vaid Joosua ja Kaaleb. Kõik teised langesid kõrbes.
Tule osadusse! SINA oled väärtuslik Issanda silmis. Mitte Sinu töö ega teenistus. Ta IGATSEB SINU järele. On seda suhet kogu aeg igatsenud. Ava Talle oma süda ning lase Tal ennast armastada. Küll Tema siis juba teab, kuidas Sind tervendada ja edasi viia.
Nii lihtne on rahulduda sellega, mis tuleb kantslist, ise mitte otsida, ise mitte igatseda. Nii mugav on lasta ennast beebilusikast toita. Aga nii ei jõua Sa kunagi ise allikani. Ikka pead ootama kedagi, kes ammutaks ja joodaks Sind. Aga vaja oleks ISIKLIKKU osadust. Vaid sellises osaduses muutub Sõna tähenduslikuks ja tunnetus avardub.
Teine lõks, millesse on lihtne siseneda, on see, et kui me juba teame palju asju Jeesusest, siis arvame, et tunneme Teda. Te uurite pühi kirju, aga te ei taha tulla minu juurde, väidab Jeesus omaaegsetele õpetajatele (Joh 5:39-40). Tänapäeval võib öelda, et te loete vaimulikult säravat kirjandust, käite ülestõstvatel ja õnnistatud konverentsidel, teenistustel, telgikoosolekutel; käite kuulamas äratusjutlustajaid, ja see kõik on hea... neis paigus tunnistatakse minust... aga te ei taha tulla MINU juurde, et saaksite ELU!
Vaja oleks hoopis siseneda sellesse kogemusse ja jääda sinna, Jeesuse jalge ette, nii et kogu muu maailm võiks mööda minna, Sind see ei puuduta. Siseneda ja jääda Temasse. Püsida ühe koha peal piisavalt kaua, et Tema saaks juurduda. Need ei ole vaid pelgalt kenad sõnakõlksud, need on kujundid pühakirjast, mis kannavad endas igavese elu realiteete.
Kerge ja mugav on olla "lodeva elu voolus" ja arvata, et kui ma lõkke paistusest osa saan, siis olen juba osa saanud ka selle tule puhastavast mõjust. Mis kindlasti nii ei ole. Ja ometi kutsutakse meid ülespoole. Kas läheme? Mina küll aeg-ajalt tunnen, et ei taha/ei suuda siseneda, nii nagu tahaksin/vaja oleks. Ei suuda nii palju paastuda, ei suuda palvetada (ei ole nagu seda õiget palvekoormat ja patuvalu). Üks põhjus on see, et üksi hästi ei suudagi ja kristlik elu polegi üksi elamiseks mõeldud, koos oleks kergem üksteist julgustada, kuni veel öeldakse "täna", nagu Heebrea kiri ütleb. Teine ja kindlasti olulisem põhjus on aga see, et lihtsam ja kergem on lõkke ümber tantsida, ilutsedes nende valgel, kes asju läbi on palvetanud, kui ise sinna leekidesse jääda, et räbu ära põleks ja mingi uus kvaliteet võiks tulla. Sest see oleks vaevaline ja ebamugav, vähemalt alguses.
Tean, et Jumal armastab mind üliväga juba sellisena nagu olen. Samas, olles kogenud Jumala ennastohverdavat armastust, tahaksin ka endast kõik anda... tahaksin kaasa aidata sellele, et lunastuse reaalsus ka Isa ja Poja jaoks tähenduslikum võiks olla (vt eelmisi postitusi). Aga kui mina ei taha puhastuda ja aulisemaks tööriistaks saada Tema käes, siis ta võtab kellegi teise. Jumala töö sellest ei katke.
Issand, näita mulle seda, mida Johannes nägi, et ma võiksin uskuda nagu Johannes uskus. Näita mulle seda, mida Jesaja nägi, et ma võiksin uskuda nagu Jesaja. Issand, näita mulle Talle trooni peal, kes on väärt vastu võtma kogu austust. ülistust ja au! Ava me südame silmad, et me näeksime Sind sellisena nagu Sina oled, sellisena, nagu Sa tahad ennast maailmale ilmutada!
Minu meelest me tihti ei hooli iseendast, arvame, et mis nüüd mina, mul vaja ikka seda suurt ja aulist tööd teha. Aga kui see töö ei ole kooskõlas selle isikuga, kes sind sellele tööle on kutsunud, siis on ka see töö üks tuule tallamine ja põleb lõpuks ära (1 Ko 3:15). Mõelgem, kui lihtsaks võiks Jumal teha meie teenimise ja töö? Kui inimesega rääkima asudes paljastuksid tema saladused, siis ei püsiks ükski takistus. Võiksime prohveteerida Jumala armastust selle inimese ellu ja ilmselgelt ei suudaks ta sellele vastu panna. Mul endal on aastatagune kogemus, kus just nii juhtuski. Üks pastori poolt väljaöeldud lause läbistas kogu mu olemuse. Miks aga Jumal meile seda siis (üldjuhul) keelab? Kas Tema siis ei tahaks, et me edukad oleksime Tema riigi töös?
Kardan, et see on sellepärast, et me ei taha tulla (minna?) osadusse. Olen näinud väga mitmeid prohveteeringuid, mis taanduvad kõik sellele ühele. Palun tulge osadusse!!!! Samas on ilmselt kergem ennast väsitada (endale tüli teha) paljude asjadega, siis on justkui tunne, et oled midagi ära teinud, justkui midagi saavutanud. Ja ometi ei pruugi see niimoodi olla. ÜHT ASJA on Sulle vaja. Maarja on selle hea osa valinud ja seda ei võeta talt ära...
Nii lihtne on, kui oleme midagi rohkemat kogenud mingil ajahetkel, nii lihtne on justkui sõita selle kogemuse tuules. See on otsekui inertsist elamine või inertsi jõul liikumine. Jumal tuleb, õnnistab ja siis tundub, et nüüd jätkub kasvõi sajaks aastaks, nüüd võiks kasvõi mägesid liigutada. Paari nädala (või päeva) pärast oled aga tühjem kui ei kunagi varem. Ja siis võib mõelda, et mis küll lahti on, et see igiliikur mu elus käima ei lähe. Et oleks, et lükkaks käima ja jätkuks elu lõpuni.
Aga ei jätku. Igapäevane manna tuleb igal hommikul uuesti korjata. See on üks kõrbetee, kus on toitu, millest meie ei tea. Ei tea, kust see tuleb, kuhu läheb. Aga kõht saab täis. Ja seda toitu ei saa koguda ega tagavaraks hoida. Ja ühel päeval kasvõi kümnekordselt kogudes ei ole kindlust, et seda järgmiseks päevaks jätkub. Aga jätkub, sest Jumal varustab, täpselt nii, nagu vajame.
See on kui üks võrdpilt sõltuvusest ja otsimisest, viljatusest ja Jumala rikkustest. Samamoodi räägitakse Heebrea kirjas inimestest, kes ekslesid ringi ja otsisid oma taeva kodumaad ja nad ei jõudnud kunagi sinna küllastuspunkti välja, et nüüd oleme kohale jõudnud, nüüd pole rohkem otsida vaja. Ei, protsess pidi jätkuma... See on tee, nad rändavad nii päevast päeva...
Jesaja, kui ta oli püha Jumala ligiolus, kuulis Jumalat ütlevat: Kes läheks? Keda ma saadan? See ei olnud kutse Jesajale isiklikult, ta vaid kuulis pealt seda kutset, mis oli avatud kõigile-- open call niiöelda. Kui püüda inimlikult meelitada, siis siin on üks boonus. Kui oled Jumalaga lähedases osaduses, võid kuulda, mida ta räägib. Ja siis lähevad täide prohveti sõnad: Lõvi möirgab, kes ei kardaks? Jumal räägib, kes ei prohveteeriks?! Võid kuulda sisekõnelusi trooni ees ja neid siis edasi anda, kellele vaja. Aga info parem valdamine pole motivatsioonina parim ja on kindlasti ebapiisav troonisaali sisenemiseks.
Taas oleme tähistanud 20. augustit. 1,5 aastat enne seda saatuslikku augustipäeva 19 aastat tagasi tegi Jumal meie verinoorele noortegrupile väga elavaks Joeli raamatu 2. peatüki ning me tunnetasime üleskutset järelpalvele igal päeval pärast teenistusi. Kui lisada veel kaks palvegruppi, oli meil kogudusena nädalas 5 ühispalve korda. Ja me tõesti palvetasime nõnda, et me valasime ennast välja ja rebisime lõhki oma südamed Jumala ees, "eeskoja ja altari vahel". Ma ei tea, et kusagil mujal oleks selliselt kogudusena niimoodi palvetatud. Ometi on just selline palve parim retsept Piiblist sõjalise interventsiooni tühistamiseks. Meie seda tollal ei teadnud. Sõna sai lihtsalt elavaks ja tundsime, et pidime selle alusel tegutsema.
Mind teevad ärevaks kõik need tõlgendused nondest augustisündmustest, kus väidetakse, et näed, Jumal LIHTSALT kaitses meid, me ei pidanud ise mitte midagi tegema. Ja sellest kogemusest ammutatakse kindlust, et ju siis, kui midagi sarnast korduma peaks, küll ta siis kaitseb uuesti. Aga ei pruugi ju. 70 aastat tagasi jäime kaitseta.. Jumala kohtuotsused ei ole kunagi juhuslikud. 40 aastat kõrbes, algsest sugupõlvest võisid tõotatud maale siseneda vaid Joosua ja Kaaleb. Kõik teised langesid kõrbes.
Tule osadusse! SINA oled väärtuslik Issanda silmis. Mitte Sinu töö ega teenistus. Ta IGATSEB SINU järele. On seda suhet kogu aeg igatsenud. Ava Talle oma süda ning lase Tal ennast armastada. Küll Tema siis juba teab, kuidas Sind tervendada ja edasi viia.
Nii lihtne on rahulduda sellega, mis tuleb kantslist, ise mitte otsida, ise mitte igatseda. Nii mugav on lasta ennast beebilusikast toita. Aga nii ei jõua Sa kunagi ise allikani. Ikka pead ootama kedagi, kes ammutaks ja joodaks Sind. Aga vaja oleks ISIKLIKKU osadust. Vaid sellises osaduses muutub Sõna tähenduslikuks ja tunnetus avardub.
Teine lõks, millesse on lihtne siseneda, on see, et kui me juba teame palju asju Jeesusest, siis arvame, et tunneme Teda. Te uurite pühi kirju, aga te ei taha tulla minu juurde, väidab Jeesus omaaegsetele õpetajatele (Joh 5:39-40). Tänapäeval võib öelda, et te loete vaimulikult säravat kirjandust, käite ülestõstvatel ja õnnistatud konverentsidel, teenistustel, telgikoosolekutel; käite kuulamas äratusjutlustajaid, ja see kõik on hea... neis paigus tunnistatakse minust... aga te ei taha tulla MINU juurde, et saaksite ELU!
Vaja oleks hoopis siseneda sellesse kogemusse ja jääda sinna, Jeesuse jalge ette, nii et kogu muu maailm võiks mööda minna, Sind see ei puuduta. Siseneda ja jääda Temasse. Püsida ühe koha peal piisavalt kaua, et Tema saaks juurduda. Need ei ole vaid pelgalt kenad sõnakõlksud, need on kujundid pühakirjast, mis kannavad endas igavese elu realiteete.
Kerge ja mugav on olla "lodeva elu voolus" ja arvata, et kui ma lõkke paistusest osa saan, siis olen juba osa saanud ka selle tule puhastavast mõjust. Mis kindlasti nii ei ole. Ja ometi kutsutakse meid ülespoole. Kas läheme? Mina küll aeg-ajalt tunnen, et ei taha/ei suuda siseneda, nii nagu tahaksin/vaja oleks. Ei suuda nii palju paastuda, ei suuda palvetada (ei ole nagu seda õiget palvekoormat ja patuvalu). Üks põhjus on see, et üksi hästi ei suudagi ja kristlik elu polegi üksi elamiseks mõeldud, koos oleks kergem üksteist julgustada, kuni veel öeldakse "täna", nagu Heebrea kiri ütleb. Teine ja kindlasti olulisem põhjus on aga see, et lihtsam ja kergem on lõkke ümber tantsida, ilutsedes nende valgel, kes asju läbi on palvetanud, kui ise sinna leekidesse jääda, et räbu ära põleks ja mingi uus kvaliteet võiks tulla. Sest see oleks vaevaline ja ebamugav, vähemalt alguses.
Tean, et Jumal armastab mind üliväga juba sellisena nagu olen. Samas, olles kogenud Jumala ennastohverdavat armastust, tahaksin ka endast kõik anda... tahaksin kaasa aidata sellele, et lunastuse reaalsus ka Isa ja Poja jaoks tähenduslikum võiks olla (vt eelmisi postitusi). Aga kui mina ei taha puhastuda ja aulisemaks tööriistaks saada Tema käes, siis ta võtab kellegi teise. Jumala töö sellest ei katke.
Issand, näita mulle seda, mida Johannes nägi, et ma võiksin uskuda nagu Johannes uskus. Näita mulle seda, mida Jesaja nägi, et ma võiksin uskuda nagu Jesaja. Issand, näita mulle Talle trooni peal, kes on väärt vastu võtma kogu austust. ülistust ja au! Ava me südame silmad, et me näeksime Sind sellisena nagu Sina oled, sellisena, nagu Sa tahad ennast maailmale ilmutada!
laupäev, 21. august 2010
Variseride hingeelust ja lubivalgest vangitornist
Täiesti ebaõnnestunud pealkiri. Vähemalt see esimene pool. Variser on meie jaoks sõimusõna, keegi, keda meie ise kindlasti ei ole. Ja kui keegi julgeb tulla ja vihjata, et võib-olla ikka oled, siis loomulikult on see inimene lihtsalt pahatahtlik karjerist, kes nö "laipadel kõnnib".
Mõnes mõttes on see väike ülevaade mõnedest Uues Testamendis leiduvatest mõtetest, kusjuures ma usun (või kardan), et meist absoluutselt igaüks võib neisse võrkudesse kinni jääda, kui me ei valva. Võrk, mille nimi kokkuvõtvalt on "Religioon ilma ELAVA Jumalata." Ilma tähele panemata, mida VAIM kogudusele ja Sulle endale ütleb. Nagu Peetrus, kes ühel hetkel võib Püha Vaimu mõju all kuulutada Jeesuse Messiaks ning järgmises lausega saada Jeesuse kõige karmima kriitika osaliseks: Tagane minust, Saatan. Sest sa ei mõtle seda, mis Jumalale kasulik on, vaid püüad inimeste kohaselt asju ajada. Ehk teisisõnu, Peetrus satub religioosse vaimu mõjualuseks.
Nii et absoluutselt parimad meie hulgast peaksid olema valvel, sest religioosne valevaim, see mis inimese Jumalast kõrgemale asetab, käib ringi nagu möirgaja lõukoer, otsides keda neelata. Ja neelabki, kui me valvel ei ole ja Jumala Sõna ning Vaimu märguandeid millekski ei pea. Juudaski, kui ta tegi ettepaneku see kallis nardisalv (rahaliselt väärt aastase teenistusega) ära müüa, talitas ju sellesama vaimu järgi... aitame parem inimesi, milleks selline raiskamine, lihtsalt salvi pealemäärimine... No ja ega kui ta ise seda vaeste abi laiali jagas, ju oleks ka talle endale sealt midagi pudenenud. Nii et võitnud oleksid kõik osapooled... (Jeesus ka, tema on ju vaeslaste abimees!) Täiesti tavaline pragmaatiline mõtteviis tänapäeval...
Ja kui Jumal on vait ja enam ei räägi, siis arvatakse, et ju oleme õigel teel. Aga tegelikult võib olla ka nii, et Jumal räägib küll, kuid seda ei panda tähele e mõnes mõttes räägib liiga tasa ja me ei kuule. Sest humanistlikud pooltõed on meie taustsüsteemi vallutanud ja iga vähegi ebamugavam mõte saab selle tausta valgel vaigistatud: kas Jumal TÕESTI on nõnda ütelnud... Ja mõningase "liha ja verega arupidamise" järel avastame, et ei see küll Jumalast olla ei saanud... Järelikult on endiselt kõik kõige paremas korras... Ning enesekindlus tõuseb lakke...Väga ohtlik olukord.
Üsna sageli, kui oled juht, võib juhtuda, et Jumal räägib Sulle endale Sinu enda jutluse läbi. Kui seda aga tähele ei pane, hakkab see sama jutlus Sinu enda ja/või Su koguduse üle kohut mõistma. Näiteks räägiti meil juba 10-15 aastat tagasi (ja korrati regulaarselt) üht lugu ühest Ameerika valgete kogudusest, kuhu üks mustanahaline tahtis aastaid sisse saada, kuid ei saanud. Lõpuks, kui ta oma murega Jumala juurde läks, vastas see, et Ära muretse, mina pole ka sellesse kogudusse sisse saanud. Kummaline oli seda korduvalt kuulata, nähes, et meie koguduses leidsid kodu ja ühtekuuluvustunde eelkõige inimesed, kes mõne muusikakollektiiviga seotud on. Ja mõned kollektiivid on ihaldusväärsemad kui teised. On inimesi, kes isegi räägivad sellest, kuidas ja mida nad on teinud, et mõnele muusikakollektiivile lähedaseks saada ja milliseid pingutusi see nõudis. Eriti seetõttu, et ta ise ega ta mees laulda ei osanud.
Nii et Jumal räägib. Aga meie ei kuula/ei kuule. Sest me oleme nii harjunud sellega, et Jeesus tuli selleks ja ainult selleks, et meie õnnelikud oleksime. Ja siis ei teeks ta ju midagi, et meie õnnetunnet ja enesega rahulolu rikkuda. Kui lähtume oma praktilises teoloogias vaid sellest isiklikust päästeloost... mina saan taevasse, tule sina ka!-- siis võime ju samal ajal elada nagu tahame ja püüda Jumala abiga ümbritsevast maailmast nii palju välja pigistada, kui vähegi võimalik. Kuid see ei ole enam Piibli evangeelium, see on selle maailma vürsti evangeelium. Kummarda MIND, ma annan sulle KÕIKE ülirohkesti.
Kui aga panna ennast selle suure päästeloo konteksti, et Jeesuse tulek tähendas midagi ka Isale ja Pojale, siis on asjad hoopis teisiti. Isa tahab meie kaudu ilmutada ja pühitseda oma nime maailmas. Poeg tahab endale kaaslast, kes on samaväärne Temaga. Seda silmas pidades jääb päästetud inimese isiklikust õnnest ja õnnetundest häbiväärselt väheks.
Jumala asjad on väga peened ja tundlikud. Kui oleme teda korduvalt trotsinud, taandub ta ning jätab meid meie lämmatava religioossusega üksi. Siis aga, aeg ajalt avanevad armuaknad, mille kaudu võid kõrge lumivalge vangitorni kiviseintest läbi murda. Aga ainult siis, kui ise väga tahad ja igatsed. Sest teiselpool müüri on teadmatus, vaba langemine 9,8m/s2. Ei tea ka ju seda, kas tiivad ikka kannavad? Kas tuul ikka tuleb tiibade alla ja ikka hõljuma jääd? Ja kui ei jää, kui kivina kukkuma hakkad, kas Jumal ikka tuleb kotkaemana ja sind viimasel hetkel maapinnaga kokkupõrkest päästab või langed maha ning puruned tuhandeks killuks?! Ja nii jääbki siis valik, kas istuda vangis edasi või võidelda end vabaks, olgu selle hinnaks või füüsiline häving.
Kuigi, ega see valge vangitorni põrand on ju ka täiesti silmnähtavalt surnuluid täis, nii et mõistusega võib ehk isegi taibata, et ega sealt vangistki mingit eluga pääsemist ei ole. Nüüd ongi küsimus selles, et kui usk on valelootustel, mida üle lootuste lootuses hellitatakse, ega siis ei saagi tõelist pääsemist vastu võttu ega selle poole püüelda. Ikka jääb lootus, et ühel kenal päeval läheb vangitorni uks ise lahti ja siis ma jalutan vabadusse. Pehmelt ja riskeerimata, laiuvatele lõhnavatele lilleväljadele...
Oeh, lubatud ülevaade on jäänud kirjutamata. Panen selle lisasse. Aga nüüd veel üks küsimus, et kui mul tekib kahtlus, et mida siis ikkagi teha, kui on kahtlusi, et minu pastor või vaimulik juht aegajalt just niiviisi nö variserlikult või lubivalge vangina käitub, et mida siis teha? Kas ma saan teda üldse usaldada? Vastus on, et saad ja pead! Sest nii ütleb Jeesus: KÕIKE nüüd, mida nad teile ütlevad, SEDA PIDAGE, aga nende tegude järgi ärge tehke mitte, sest nad ütlevad küll, aga ei tee. Nii et kui isegi pastor peaks ütlema, et näed, Jumal osutab küll mu probleemidele, aga ma lihtsalt ei kuuletu, ei tohiks mõistvalt mõmiseda, a la, et "see ju nii loomulik, kes meist niiviisi ei toimiks", vaid hoopis südames otsustada igale Vaimu puudutusele sõnakuulelik olla. Teisisõnu, sellist käitumist ei tohiks järgida.
Sest Jumal ei ole muutunud ja Tema järgijad ei ole ka sellega hakkama saanud, nagu ütleb Malaakia raamat. Jumal jälestab sellist huultega teenimist, kui süda on kaugel; kui räägitakse kõlavaid sõnu, aga tegudesse need ei jõua; kui Jumala sõna peegeldus iseendi pealt osavalt teistele projitseeritakse ja ennast igasugu muutuste eest kaitstakse. See ongi kokkuvõttes ju inimese ülistamine, millel JUMALA teenimisega üsna vähe ühist on.
Ja armastus on sellisest elust ammu lahkunud. Asemele on tulnud "head" teod ja religioosne innukus, ürituste tihe graafik ja kõrge professionaalne tase. Ilm 2: 4 hoiatab meid, et esimese armastuse mahajätmine on piisav põhjus, et koguduse küünlajalg üldse maha lükata. Lisaks ülejäänud koguduste puudused, mis ühes religioosses koosluses nii tavalised on. Kuni sinnani välja, et see, mis hingitseb, on ka juba suremas (Ilm 3:2).
Kuidas neist lõksudest pääseda? Eks ikka paastu ja palve abil. Kusjuures mitte igaüks üksi kapinurgas, vaid kogukondlik palve, altari ja eeskoja vahel, käristades lõhki südant, mitte riideid. Korporatiivne kriis nõuab korporatiivset vastust. Oh andku Issand armu ja avagu meie südamed.
*********************
Mõned mõtted religioosest vaimsusest. Vt. Mt 23, Joh 7-8 (pole tähtsuse järjekorras)
1) Nad on ära võtnud tunnetuse võtme. Ise ei lähe sisse, teisi aga keelavad... Kuna ise ei arene, ei lase seda teha ka teistel. Arvatakse, et pole enam kuhugi arenenda, st arvatakse, et elatakse valguses, tegelikult on pimedus Vt Joh 8:38-40. Usk oma jäägitusse õigusesse, sest ei nähta arenguvaldkondi oma elus. Klapid.
2) Nemad on “kohale jõudnud”. Kuna arenenda ega muutuda pole vaja, siis mistahes kriitika või parandusettepanekud viiakse isiklikule pinnale, st a la rünnak minu isiku vastu ongi rünnak Jumala vastu. (Jumal, see olengi mina!).
3) Kriitilisus, üleolek teiste suhtes, kes ikka veel teel on, kes ikka veel midagi igatsevad või kaugemale minna tahavad. (need on haiged, palju kannatanud, ebastabiilsed jms). Nemad ise on üle kogu sellest “tõmblemisest”. Soovitus teistele: lõpeta juba ja hakka elu nautima! Suurimaks eesmärgiks on stabiilsus, stagnatsioon, hallatav olukord, kus kõik "paigas" on, et oma jõud ikka üle käiks.
4) “raamatupidamine”- tulud, kulud, saldo. Täna teenisin armu välja … yes! (Ma tänan Jumalat, et mina pole selline nagu teised, mu religioosne teenistus on palju innukam, isegi mu kasvatus on tunduvalt parem, kui teistel...)
5) kartus (vajaduse puudumine) vaadata oma südame sügavatesse soppidesse (a la kõik on niigi hästi, milleks ennast katkestada). Täis surnuluid, ütleb Jeesus, aga ega nad ise seda ei tea ja ei tea ka inimesed, kes nende valgeks võõbatud haudade peal käivad.
6) Kuna ise pole andestust kogenud, ei suuda nad mõista, et Jumal võib kellelegi armu anda ja andeks anda. Jeesuse ajal väljendus nii: Kui Jeesus teaks, kes see naine on, siis ta ei laseks tal ennast puudutada.
7) jõuetus, rõõmu ja väe puudumine Issanda töös ja teenistuses. Hambad ristis “püha ürituse” nimel tegutsemine, juba mainitud kindluse ammutamine sellest, et vaata kui pühalt ma elan ja tegutsen ning kui palju ma Jumala nimel ohvriks toon. Ülim religioosne aktiivsus- te käite läbi mered ja maad, et leida kasvõi üks, kes teie usku pöördub.
8) Messias peab tulema selline, nagu nemad seda ette kujutavad, kui uus olukord ei vasta nende ootustele, siis tuleb ka teistel keelata sisenemine. Ise ei lähe sisse, teisi keelavad. "Jeesusel on kuri vaim," ütlesid omaaegsed autoriteedid. "Rahvahulk, kes Jeesusesse usub, on neetud, sest nad pole nii õpetatud kui meie" Joh 7:47-49
9) Näo järgi kohtumõistmine. Joh 7:24 Kõik väline ja silmaga nähtav-mõõdetav on tähtsam, kui südames varjul olev inimene. Olukordade surve all otsustamine. Inimlikult mõjukamate kasuks otsustamine. Oma võimu kindlustamine ebakindlas olukorras, et kõik "väljad oleksid kaetud", et mind hiljem milleski süüdistada ei saaks. Kombineerimine ja külm kalkuleerimine.
10) ülim pragmaatilisus usuasjades, oma mõistusele toetumine, “Parem on, kui üks inimene hukkub, kui et kogu rahvas hukka saaks”…
jne...
Ning pidagem siis meeles, et kiusatus mugavusse langeda ja oma mõistusele toetuda varitseb meist igaüht igal päeval. Vaid ennastunustav armastus Jeesuse vastu võib meid neist võrkudest päästa...
Lõpetuseks Jeesuse sõnad: Ja minuga on tema, kes minu on saatnud, ta ei ole jätnud mind üksi, kuna ma teen ALATI seda, mis TALLE meeldib. Joh 8:29
Mõnes mõttes on see väike ülevaade mõnedest Uues Testamendis leiduvatest mõtetest, kusjuures ma usun (või kardan), et meist absoluutselt igaüks võib neisse võrkudesse kinni jääda, kui me ei valva. Võrk, mille nimi kokkuvõtvalt on "Religioon ilma ELAVA Jumalata." Ilma tähele panemata, mida VAIM kogudusele ja Sulle endale ütleb. Nagu Peetrus, kes ühel hetkel võib Püha Vaimu mõju all kuulutada Jeesuse Messiaks ning järgmises lausega saada Jeesuse kõige karmima kriitika osaliseks: Tagane minust, Saatan. Sest sa ei mõtle seda, mis Jumalale kasulik on, vaid püüad inimeste kohaselt asju ajada. Ehk teisisõnu, Peetrus satub religioosse vaimu mõjualuseks.
Nii et absoluutselt parimad meie hulgast peaksid olema valvel, sest religioosne valevaim, see mis inimese Jumalast kõrgemale asetab, käib ringi nagu möirgaja lõukoer, otsides keda neelata. Ja neelabki, kui me valvel ei ole ja Jumala Sõna ning Vaimu märguandeid millekski ei pea. Juudaski, kui ta tegi ettepaneku see kallis nardisalv (rahaliselt väärt aastase teenistusega) ära müüa, talitas ju sellesama vaimu järgi... aitame parem inimesi, milleks selline raiskamine, lihtsalt salvi pealemäärimine... No ja ega kui ta ise seda vaeste abi laiali jagas, ju oleks ka talle endale sealt midagi pudenenud. Nii et võitnud oleksid kõik osapooled... (Jeesus ka, tema on ju vaeslaste abimees!) Täiesti tavaline pragmaatiline mõtteviis tänapäeval...
Ja kui Jumal on vait ja enam ei räägi, siis arvatakse, et ju oleme õigel teel. Aga tegelikult võib olla ka nii, et Jumal räägib küll, kuid seda ei panda tähele e mõnes mõttes räägib liiga tasa ja me ei kuule. Sest humanistlikud pooltõed on meie taustsüsteemi vallutanud ja iga vähegi ebamugavam mõte saab selle tausta valgel vaigistatud: kas Jumal TÕESTI on nõnda ütelnud... Ja mõningase "liha ja verega arupidamise" järel avastame, et ei see küll Jumalast olla ei saanud... Järelikult on endiselt kõik kõige paremas korras... Ning enesekindlus tõuseb lakke...Väga ohtlik olukord.
Üsna sageli, kui oled juht, võib juhtuda, et Jumal räägib Sulle endale Sinu enda jutluse läbi. Kui seda aga tähele ei pane, hakkab see sama jutlus Sinu enda ja/või Su koguduse üle kohut mõistma. Näiteks räägiti meil juba 10-15 aastat tagasi (ja korrati regulaarselt) üht lugu ühest Ameerika valgete kogudusest, kuhu üks mustanahaline tahtis aastaid sisse saada, kuid ei saanud. Lõpuks, kui ta oma murega Jumala juurde läks, vastas see, et Ära muretse, mina pole ka sellesse kogudusse sisse saanud. Kummaline oli seda korduvalt kuulata, nähes, et meie koguduses leidsid kodu ja ühtekuuluvustunde eelkõige inimesed, kes mõne muusikakollektiiviga seotud on. Ja mõned kollektiivid on ihaldusväärsemad kui teised. On inimesi, kes isegi räägivad sellest, kuidas ja mida nad on teinud, et mõnele muusikakollektiivile lähedaseks saada ja milliseid pingutusi see nõudis. Eriti seetõttu, et ta ise ega ta mees laulda ei osanud.
Nii et Jumal räägib. Aga meie ei kuula/ei kuule. Sest me oleme nii harjunud sellega, et Jeesus tuli selleks ja ainult selleks, et meie õnnelikud oleksime. Ja siis ei teeks ta ju midagi, et meie õnnetunnet ja enesega rahulolu rikkuda. Kui lähtume oma praktilises teoloogias vaid sellest isiklikust päästeloost... mina saan taevasse, tule sina ka!-- siis võime ju samal ajal elada nagu tahame ja püüda Jumala abiga ümbritsevast maailmast nii palju välja pigistada, kui vähegi võimalik. Kuid see ei ole enam Piibli evangeelium, see on selle maailma vürsti evangeelium. Kummarda MIND, ma annan sulle KÕIKE ülirohkesti.
Kui aga panna ennast selle suure päästeloo konteksti, et Jeesuse tulek tähendas midagi ka Isale ja Pojale, siis on asjad hoopis teisiti. Isa tahab meie kaudu ilmutada ja pühitseda oma nime maailmas. Poeg tahab endale kaaslast, kes on samaväärne Temaga. Seda silmas pidades jääb päästetud inimese isiklikust õnnest ja õnnetundest häbiväärselt väheks.
Jumala asjad on väga peened ja tundlikud. Kui oleme teda korduvalt trotsinud, taandub ta ning jätab meid meie lämmatava religioossusega üksi. Siis aga, aeg ajalt avanevad armuaknad, mille kaudu võid kõrge lumivalge vangitorni kiviseintest läbi murda. Aga ainult siis, kui ise väga tahad ja igatsed. Sest teiselpool müüri on teadmatus, vaba langemine 9,8m/s2. Ei tea ka ju seda, kas tiivad ikka kannavad? Kas tuul ikka tuleb tiibade alla ja ikka hõljuma jääd? Ja kui ei jää, kui kivina kukkuma hakkad, kas Jumal ikka tuleb kotkaemana ja sind viimasel hetkel maapinnaga kokkupõrkest päästab või langed maha ning puruned tuhandeks killuks?! Ja nii jääbki siis valik, kas istuda vangis edasi või võidelda end vabaks, olgu selle hinnaks või füüsiline häving.
Kuigi, ega see valge vangitorni põrand on ju ka täiesti silmnähtavalt surnuluid täis, nii et mõistusega võib ehk isegi taibata, et ega sealt vangistki mingit eluga pääsemist ei ole. Nüüd ongi küsimus selles, et kui usk on valelootustel, mida üle lootuste lootuses hellitatakse, ega siis ei saagi tõelist pääsemist vastu võttu ega selle poole püüelda. Ikka jääb lootus, et ühel kenal päeval läheb vangitorni uks ise lahti ja siis ma jalutan vabadusse. Pehmelt ja riskeerimata, laiuvatele lõhnavatele lilleväljadele...
Oeh, lubatud ülevaade on jäänud kirjutamata. Panen selle lisasse. Aga nüüd veel üks küsimus, et kui mul tekib kahtlus, et mida siis ikkagi teha, kui on kahtlusi, et minu pastor või vaimulik juht aegajalt just niiviisi nö variserlikult või lubivalge vangina käitub, et mida siis teha? Kas ma saan teda üldse usaldada? Vastus on, et saad ja pead! Sest nii ütleb Jeesus: KÕIKE nüüd, mida nad teile ütlevad, SEDA PIDAGE, aga nende tegude järgi ärge tehke mitte, sest nad ütlevad küll, aga ei tee. Nii et kui isegi pastor peaks ütlema, et näed, Jumal osutab küll mu probleemidele, aga ma lihtsalt ei kuuletu, ei tohiks mõistvalt mõmiseda, a la, et "see ju nii loomulik, kes meist niiviisi ei toimiks", vaid hoopis südames otsustada igale Vaimu puudutusele sõnakuulelik olla. Teisisõnu, sellist käitumist ei tohiks järgida.
Sest Jumal ei ole muutunud ja Tema järgijad ei ole ka sellega hakkama saanud, nagu ütleb Malaakia raamat. Jumal jälestab sellist huultega teenimist, kui süda on kaugel; kui räägitakse kõlavaid sõnu, aga tegudesse need ei jõua; kui Jumala sõna peegeldus iseendi pealt osavalt teistele projitseeritakse ja ennast igasugu muutuste eest kaitstakse. See ongi kokkuvõttes ju inimese ülistamine, millel JUMALA teenimisega üsna vähe ühist on.
Ja armastus on sellisest elust ammu lahkunud. Asemele on tulnud "head" teod ja religioosne innukus, ürituste tihe graafik ja kõrge professionaalne tase. Ilm 2: 4 hoiatab meid, et esimese armastuse mahajätmine on piisav põhjus, et koguduse küünlajalg üldse maha lükata. Lisaks ülejäänud koguduste puudused, mis ühes religioosses koosluses nii tavalised on. Kuni sinnani välja, et see, mis hingitseb, on ka juba suremas (Ilm 3:2).
Kuidas neist lõksudest pääseda? Eks ikka paastu ja palve abil. Kusjuures mitte igaüks üksi kapinurgas, vaid kogukondlik palve, altari ja eeskoja vahel, käristades lõhki südant, mitte riideid. Korporatiivne kriis nõuab korporatiivset vastust. Oh andku Issand armu ja avagu meie südamed.
*********************
Mõned mõtted religioosest vaimsusest. Vt. Mt 23, Joh 7-8 (pole tähtsuse järjekorras)
1) Nad on ära võtnud tunnetuse võtme. Ise ei lähe sisse, teisi aga keelavad... Kuna ise ei arene, ei lase seda teha ka teistel. Arvatakse, et pole enam kuhugi arenenda, st arvatakse, et elatakse valguses, tegelikult on pimedus Vt Joh 8:38-40. Usk oma jäägitusse õigusesse, sest ei nähta arenguvaldkondi oma elus. Klapid.
2) Nemad on “kohale jõudnud”. Kuna arenenda ega muutuda pole vaja, siis mistahes kriitika või parandusettepanekud viiakse isiklikule pinnale, st a la rünnak minu isiku vastu ongi rünnak Jumala vastu. (Jumal, see olengi mina!).
3) Kriitilisus, üleolek teiste suhtes, kes ikka veel teel on, kes ikka veel midagi igatsevad või kaugemale minna tahavad. (need on haiged, palju kannatanud, ebastabiilsed jms). Nemad ise on üle kogu sellest “tõmblemisest”. Soovitus teistele: lõpeta juba ja hakka elu nautima! Suurimaks eesmärgiks on stabiilsus, stagnatsioon, hallatav olukord, kus kõik "paigas" on, et oma jõud ikka üle käiks.
4) “raamatupidamine”- tulud, kulud, saldo. Täna teenisin armu välja … yes! (Ma tänan Jumalat, et mina pole selline nagu teised, mu religioosne teenistus on palju innukam, isegi mu kasvatus on tunduvalt parem, kui teistel...)
5) kartus (vajaduse puudumine) vaadata oma südame sügavatesse soppidesse (a la kõik on niigi hästi, milleks ennast katkestada). Täis surnuluid, ütleb Jeesus, aga ega nad ise seda ei tea ja ei tea ka inimesed, kes nende valgeks võõbatud haudade peal käivad.
6) Kuna ise pole andestust kogenud, ei suuda nad mõista, et Jumal võib kellelegi armu anda ja andeks anda. Jeesuse ajal väljendus nii: Kui Jeesus teaks, kes see naine on, siis ta ei laseks tal ennast puudutada.
7) jõuetus, rõõmu ja väe puudumine Issanda töös ja teenistuses. Hambad ristis “püha ürituse” nimel tegutsemine, juba mainitud kindluse ammutamine sellest, et vaata kui pühalt ma elan ja tegutsen ning kui palju ma Jumala nimel ohvriks toon. Ülim religioosne aktiivsus- te käite läbi mered ja maad, et leida kasvõi üks, kes teie usku pöördub.
8) Messias peab tulema selline, nagu nemad seda ette kujutavad, kui uus olukord ei vasta nende ootustele, siis tuleb ka teistel keelata sisenemine. Ise ei lähe sisse, teisi keelavad. "Jeesusel on kuri vaim," ütlesid omaaegsed autoriteedid. "Rahvahulk, kes Jeesusesse usub, on neetud, sest nad pole nii õpetatud kui meie" Joh 7:47-49
9) Näo järgi kohtumõistmine. Joh 7:24 Kõik väline ja silmaga nähtav-mõõdetav on tähtsam, kui südames varjul olev inimene. Olukordade surve all otsustamine. Inimlikult mõjukamate kasuks otsustamine. Oma võimu kindlustamine ebakindlas olukorras, et kõik "väljad oleksid kaetud", et mind hiljem milleski süüdistada ei saaks. Kombineerimine ja külm kalkuleerimine.
10) ülim pragmaatilisus usuasjades, oma mõistusele toetumine, “Parem on, kui üks inimene hukkub, kui et kogu rahvas hukka saaks”…
jne...
Ning pidagem siis meeles, et kiusatus mugavusse langeda ja oma mõistusele toetuda varitseb meist igaüht igal päeval. Vaid ennastunustav armastus Jeesuse vastu võib meid neist võrkudest päästa...
Lõpetuseks Jeesuse sõnad: Ja minuga on tema, kes minu on saatnud, ta ei ole jätnud mind üksi, kuna ma teen ALATI seda, mis TALLE meeldib. Joh 8:29
neljapäev, 19. august 2010
Vaimus ja Tões
Kuulasin eile päeval pühapäevast Kansase teenistust "Et Tall, kes oli tapetud, saaks kätte tasu oma kannatuste eest". Vt. www.ihop.org/weekendservices . Refereerin alljärgnevalt lühidalt.
Algas see jutlus meenutusega aastast 1732, kui kaks noort herrnhutlast ehk vennastekoguduse liiget müüsid end orjaks saarele, mille ateistist omabik oli lubanud, et et ükski kristlik misjonär sinna jalga ei tõsta ega tema 3000 orjale evangeeliumi ei kuuluta- Kui orjalaev sadamast lahkumist oli, küsisid pere ja sõbrad nuttes: Miks küll ometi?!, oli vastus: "Et Tall, kes oli tapetud, saaks kätte tasu oma kannatuste eest (oma pärandi palga)."
Isa otsib neid (2 Aj 16:9), kes teda tões ja vaimus kummardavad (Joh 4:23-24). Tões tähistab Sõna kogu tõde, vaimus aga sellist teenimist, mis ulatub kõige sisemisemate sügavusteni välja. Väljakujunenud ja ustavat Kolossa kogudust hoiatab Paulus Kol 2:4-8, et mitte keegi neid ei riisuks ilukõnede ega tühja pettuse abil.
Evangeelium kätkeb endas nö suurt päästelugu, Isa ja Poja tõotusi üksteisele lisaks meie kõigi individuaalsetele isiklikele päästelugudele. Vaid selle suurema päästeloo mõistmine, mis põhineb Kristuse printsiipidel, võimaldab meil ehitada oma elu eesmärgid, unistused ja ootused õigele alusele.
Kristuse printsiibid:
1. Oleme kutsustud armastama Jumalat KOGU oma südamega. See on Jumala esimene prioriteet meie suhtes ja meie suurim kutsumus (Mt 22:37-38)
2. Kui Hesekiel prohveteeris uue lepingu kohta, siis ta tõi välja mõned Jumala motiivid, miks ta saadab Jeesuse oma rahvast päästma (Hs 36:22-32). Üheks põhjuseks oli see, et Jumala püha nimi saaks uuesti ausse tõstetud seeläbi, et Jumala Vaim aitab Jumala rahval sõnakuulelikult elada.
3. Jeesus suri, et osta inimesi Jumalale, et need oleksid täidetud sõnakuulmise ja Jumala armastusega. (Ilm 5:9)
4. Isa saatis Jeesuse, sest nõnda on Jumal maailma armastanud. Jeesus tuli otsima ja päästma kadunut. (Joh 3:16; Mt 18:11)
5. Jumal ei vaja kedagi ega midagi, ta on "iseenesestpiisav" (self-sufficient). Ta igatseb meie järele, kuid ta ei vaja meid ega meie ülistust, nagu täidaks see mingeid Jumala vajadusi. Jumal ei ole mingi ebakindel nartsissist, kes vajab meid oma vajaduste täitmiseks. Ainult siis, kui armastame Teda kogu südamest, võime kogeda, mida tähendab olla inimene, suheldes Temaga kui Isa ja Peigmehega.
6. Isa on tõotanud anda Jeesusele esimese koha kõiges. Teisisõnu. Isa tegutseb selle nimel, et kogu loodu oleks sõnakuulelik Jeesusele ja austaks teda selle läbi, kui pühad teda armastavad ja imetlevad. (kol 1:18, Filipi 2:9-11, Ilm 5:12)
7. Isa on tõotanud, et Jeesus täidab kõik kõiges (Ef 4:10, Kol 3:11)
8. Jeesus annab kõik Isale, et Isa oleks kõik kõiges lunastatute südames. (1 Kor. 15:24-28)
9. Mis on Jeesuse kannatuste tasu? Miks inglid rõõmustavad, kui keegi meelt parandab? Mis oli rõõm, millele Jeesus mõtles enne kannatusi (He 12:2)? Vastus koosneb kolmest osast:
A. Isa suhtes: Jeesus tuli ostma inimesi Jumalale ja puhtaks pesema Jumala nime. Tema pääste andis inimestele väe olla täis sõnakuulelikkust ja armastust Jumala vastu
B. Poja suhtes: Jeesus tuli vastu võtma Isalt oma pärandit, mis koosneb kahest osast: Tema Pruut, kes on Tema kaaslane igavesti ja ülemvõim kõigi rahvaste üle kui kuningate kuningas (Ps. 2:8; 110:1-3; Jes. 45:22-25; Ilm. 19:15-16).
C. Pühade suhtes: Jeesus tuli päästma kadunuid, nii et lunastatud võiksid elada kogu väärikuses ja selle eesmärgiga, milleks Isa neid loonud on.
Maailma printsiibid
Mis on need maailma algjõudude printsiibid, mis põhinevad tühjal pettusel? Nad on tühjad sellepärast, et ei aita kaasa meie osadusele Jumalaga, rahulda meie südame igatsusi ega päästa meid. 19. sajandi algul ründas kristlust ägedalt humanism (mõned esindajad: Voltaire, Nietzsche, and Darwin). Humanismi põhitees: meie eksistentsi põhiline põhjus on see, et inimesed oleksid õnnelikud. Humanistid defineerisid pääste kui maksimaalse õnnelikkuse saavutamise elus. Üsna pea leidis humanism tee ka kirikusse. Kristlikud liberaalid õpetasid, et me leiame õnne siin maa peal kõrgemate mõtete, kunstide, õigluse ja halastuse püüdluste läbi, sest ei taeva ega põrgu olemaolus ei saa kindel olla.
Kristlikud fundamentalistid aga uskusid Jeesuse surma ja ülestõusmist. Nad kuulutasid risti kui vahendit, mille kaudu saab inimene igavikus õnnelikuks. Nad kutsusid inimesi tulema Jeesuse juurde, et nad pääseksid põrgust ja oleksid õnnelikud. Nad kujutasid Jumalat ette Taevas valitsemas inimese õnne hüvanguks. Peamine on see, mida me Jumalalt saada võime.
Kristlikud liberaalid ütlevad, et religiooni eesmärk on teha inimene õnnelikuks maa peal. Tuues sotsiaalseid muutusi ja korrigeerides poliitilisi struktuure võime pääseda ja päästa maapealsest põrgust.
Fundamentalistid ütlevad, et religiooni eesmärk on teha inimene õnnelikuks pärast seda, kui ta maa pealt lahkub. Võime põrgust pääseda pärast surma. Humanistlikud fundamentalistid kujutavad Jeesust kerjusena, kes palub võimalust saada vastu võetud, mitte Isa au ja väärikuse jaluleseadjana.
Kristlus ütleb, et meie olemise kõrgeim eesmärk on austada ja armastada Jumalat. Humanism ütleb, et meie olemise kõrgeim eesmärk on anda au inimesele. Kristlus sündis taevas ja annab au Jumalale. Humanism sündis põrgus ja annab au inimesele. Humanism on surmav filosoofia, mis on vallutanud Kiriku pooltõdedega.
Tänapäeva filosoofia Ameerikas on pragmatism. Kui see toimib, siis on asi õige. Kui humanism ja pragmatism kokku pannakse, siis määratletakse teenistuse väärtust numbrite ja arvude kaudu. Kas see müüb? Kas inimesed on õnnelikud? Kas massid tulevad kaasa?
Kas Jeesus on Sinu elus vahendiks või lõppeesmärgiks? Kas Jumal on meie eesmärk või on ta vaid vahend meie eesmärkide saavutamiseks? Kui mõtleme oma suhtele Jeesusega, siis kas tähendab see enamasti suuremat teenistust, rohkem raha, sõpru ja õnne? Või mõtleme armule, mis annab meile väe armastada Jumalat kogu südamest?
*****************
Mnjah. Väga mõtlemapanev tekst ja jutlus. Minu jaoks oli siin kõigele muule äratuntavale lisaks üks kurb tõdemus, et inimestena me lõpuks ei saagi kokku leppida, kui vaimud on erinevad. Ja pisut rõõmsam järeldus ka: inimlikult ei ole lahendust. Jumal PEAB oma väega sekkuma, kui Ta tõesti oma Nime tahab austada ja puhtaks pesta.
Kristlik humanism ja selle surmav mõju... ma ei ole varem sattunud mitte ühelegi käsitlusele, mis selle nii lihtsalt ja selgelt välja toob. Fundamentalism oli ikka see viimne kants, et kui oled fundamentalist, siis ei saa sinuga miskit viltu olla.
O. Chambers on öelnud, et kui Sa pole kunagi Jumalat kuulnud Sulle karme sõnu ütlemas, siis ilmselt ei ole Sa teda kunagi kuulnud. Ja põhjus pole ju selles, et Jumal ei räägiks või ei osutaks. Nagu eelmises postituses toodud näide piiblitunnist. Jumal räägib ja osutab, kuid meie oma kristlikus humanismis ja õnnetaotluses ei suuda lihtsalt enam uskuda, et Jumalal tõsi taga võiks olla. Kui see minule isiklikult vähegi ebamugav tundub, siis Jumal ei sunni mind selleks, oleks justkui levinud hoiak. MINA olen Talle selle heateo juba teinud, et ta vastu võtsin. Olgu nüüd sellega rahul!
Ja Uus Testament on ju pilgeni hoiatusi täis, hoopis rohkem, kui neid "julgustusi", millest oma kindlust ammutame. Hoiatusi, KUI HOOLEGA peame valvama ja kinni pidama õigest õpetusest, et päästa nii iseennast kui neid, kes meid kuulevad. Mitte ükski inimlik liit ei püsi lõppeks Püha Jumala ees, kui Tema tõepoolest ennast ilmutab. Kas oleme selleks valmis? Kas me tõepoolest teenime Teda Vaimus (kogu olemusega) ning Tões (kogu Jumala sõna arvesse võttes), või nokime siit ja sealt, nagu meile meeldib. Ja arvame, et küll kõik ikka endiselt korras on, sest Jumal on ju armastus...
Algas see jutlus meenutusega aastast 1732, kui kaks noort herrnhutlast ehk vennastekoguduse liiget müüsid end orjaks saarele, mille ateistist omabik oli lubanud, et et ükski kristlik misjonär sinna jalga ei tõsta ega tema 3000 orjale evangeeliumi ei kuuluta- Kui orjalaev sadamast lahkumist oli, küsisid pere ja sõbrad nuttes: Miks küll ometi?!, oli vastus: "Et Tall, kes oli tapetud, saaks kätte tasu oma kannatuste eest (oma pärandi palga)."
Isa otsib neid (2 Aj 16:9), kes teda tões ja vaimus kummardavad (Joh 4:23-24). Tões tähistab Sõna kogu tõde, vaimus aga sellist teenimist, mis ulatub kõige sisemisemate sügavusteni välja. Väljakujunenud ja ustavat Kolossa kogudust hoiatab Paulus Kol 2:4-8, et mitte keegi neid ei riisuks ilukõnede ega tühja pettuse abil.
Evangeelium kätkeb endas nö suurt päästelugu, Isa ja Poja tõotusi üksteisele lisaks meie kõigi individuaalsetele isiklikele päästelugudele. Vaid selle suurema päästeloo mõistmine, mis põhineb Kristuse printsiipidel, võimaldab meil ehitada oma elu eesmärgid, unistused ja ootused õigele alusele.
Kristuse printsiibid:
1. Oleme kutsustud armastama Jumalat KOGU oma südamega. See on Jumala esimene prioriteet meie suhtes ja meie suurim kutsumus (Mt 22:37-38)
2. Kui Hesekiel prohveteeris uue lepingu kohta, siis ta tõi välja mõned Jumala motiivid, miks ta saadab Jeesuse oma rahvast päästma (Hs 36:22-32). Üheks põhjuseks oli see, et Jumala püha nimi saaks uuesti ausse tõstetud seeläbi, et Jumala Vaim aitab Jumala rahval sõnakuulelikult elada.
3. Jeesus suri, et osta inimesi Jumalale, et need oleksid täidetud sõnakuulmise ja Jumala armastusega. (Ilm 5:9)
4. Isa saatis Jeesuse, sest nõnda on Jumal maailma armastanud. Jeesus tuli otsima ja päästma kadunut. (Joh 3:16; Mt 18:11)
5. Jumal ei vaja kedagi ega midagi, ta on "iseenesestpiisav" (self-sufficient). Ta igatseb meie järele, kuid ta ei vaja meid ega meie ülistust, nagu täidaks see mingeid Jumala vajadusi. Jumal ei ole mingi ebakindel nartsissist, kes vajab meid oma vajaduste täitmiseks. Ainult siis, kui armastame Teda kogu südamest, võime kogeda, mida tähendab olla inimene, suheldes Temaga kui Isa ja Peigmehega.
6. Isa on tõotanud anda Jeesusele esimese koha kõiges. Teisisõnu. Isa tegutseb selle nimel, et kogu loodu oleks sõnakuulelik Jeesusele ja austaks teda selle läbi, kui pühad teda armastavad ja imetlevad. (kol 1:18, Filipi 2:9-11, Ilm 5:12)
7. Isa on tõotanud, et Jeesus täidab kõik kõiges (Ef 4:10, Kol 3:11)
8. Jeesus annab kõik Isale, et Isa oleks kõik kõiges lunastatute südames. (1 Kor. 15:24-28)
9. Mis on Jeesuse kannatuste tasu? Miks inglid rõõmustavad, kui keegi meelt parandab? Mis oli rõõm, millele Jeesus mõtles enne kannatusi (He 12:2)? Vastus koosneb kolmest osast:
A. Isa suhtes: Jeesus tuli ostma inimesi Jumalale ja puhtaks pesema Jumala nime. Tema pääste andis inimestele väe olla täis sõnakuulelikkust ja armastust Jumala vastu
B. Poja suhtes: Jeesus tuli vastu võtma Isalt oma pärandit, mis koosneb kahest osast: Tema Pruut, kes on Tema kaaslane igavesti ja ülemvõim kõigi rahvaste üle kui kuningate kuningas (Ps. 2:8; 110:1-3; Jes. 45:22-25; Ilm. 19:15-16).
C. Pühade suhtes: Jeesus tuli päästma kadunuid, nii et lunastatud võiksid elada kogu väärikuses ja selle eesmärgiga, milleks Isa neid loonud on.
Maailma printsiibid
Mis on need maailma algjõudude printsiibid, mis põhinevad tühjal pettusel? Nad on tühjad sellepärast, et ei aita kaasa meie osadusele Jumalaga, rahulda meie südame igatsusi ega päästa meid. 19. sajandi algul ründas kristlust ägedalt humanism (mõned esindajad: Voltaire, Nietzsche, and Darwin). Humanismi põhitees: meie eksistentsi põhiline põhjus on see, et inimesed oleksid õnnelikud. Humanistid defineerisid pääste kui maksimaalse õnnelikkuse saavutamise elus. Üsna pea leidis humanism tee ka kirikusse. Kristlikud liberaalid õpetasid, et me leiame õnne siin maa peal kõrgemate mõtete, kunstide, õigluse ja halastuse püüdluste läbi, sest ei taeva ega põrgu olemaolus ei saa kindel olla.
Kristlikud fundamentalistid aga uskusid Jeesuse surma ja ülestõusmist. Nad kuulutasid risti kui vahendit, mille kaudu saab inimene igavikus õnnelikuks. Nad kutsusid inimesi tulema Jeesuse juurde, et nad pääseksid põrgust ja oleksid õnnelikud. Nad kujutasid Jumalat ette Taevas valitsemas inimese õnne hüvanguks. Peamine on see, mida me Jumalalt saada võime.
Kristlikud liberaalid ütlevad, et religiooni eesmärk on teha inimene õnnelikuks maa peal. Tuues sotsiaalseid muutusi ja korrigeerides poliitilisi struktuure võime pääseda ja päästa maapealsest põrgust.
Fundamentalistid ütlevad, et religiooni eesmärk on teha inimene õnnelikuks pärast seda, kui ta maa pealt lahkub. Võime põrgust pääseda pärast surma. Humanistlikud fundamentalistid kujutavad Jeesust kerjusena, kes palub võimalust saada vastu võetud, mitte Isa au ja väärikuse jaluleseadjana.
Kristlus ütleb, et meie olemise kõrgeim eesmärk on austada ja armastada Jumalat. Humanism ütleb, et meie olemise kõrgeim eesmärk on anda au inimesele. Kristlus sündis taevas ja annab au Jumalale. Humanism sündis põrgus ja annab au inimesele. Humanism on surmav filosoofia, mis on vallutanud Kiriku pooltõdedega.
Tänapäeva filosoofia Ameerikas on pragmatism. Kui see toimib, siis on asi õige. Kui humanism ja pragmatism kokku pannakse, siis määratletakse teenistuse väärtust numbrite ja arvude kaudu. Kas see müüb? Kas inimesed on õnnelikud? Kas massid tulevad kaasa?
Kas Jeesus on Sinu elus vahendiks või lõppeesmärgiks? Kas Jumal on meie eesmärk või on ta vaid vahend meie eesmärkide saavutamiseks? Kui mõtleme oma suhtele Jeesusega, siis kas tähendab see enamasti suuremat teenistust, rohkem raha, sõpru ja õnne? Või mõtleme armule, mis annab meile väe armastada Jumalat kogu südamest?
*****************
Mnjah. Väga mõtlemapanev tekst ja jutlus. Minu jaoks oli siin kõigele muule äratuntavale lisaks üks kurb tõdemus, et inimestena me lõpuks ei saagi kokku leppida, kui vaimud on erinevad. Ja pisut rõõmsam järeldus ka: inimlikult ei ole lahendust. Jumal PEAB oma väega sekkuma, kui Ta tõesti oma Nime tahab austada ja puhtaks pesta.
Kristlik humanism ja selle surmav mõju... ma ei ole varem sattunud mitte ühelegi käsitlusele, mis selle nii lihtsalt ja selgelt välja toob. Fundamentalism oli ikka see viimne kants, et kui oled fundamentalist, siis ei saa sinuga miskit viltu olla.
O. Chambers on öelnud, et kui Sa pole kunagi Jumalat kuulnud Sulle karme sõnu ütlemas, siis ilmselt ei ole Sa teda kunagi kuulnud. Ja põhjus pole ju selles, et Jumal ei räägiks või ei osutaks. Nagu eelmises postituses toodud näide piiblitunnist. Jumal räägib ja osutab, kuid meie oma kristlikus humanismis ja õnnetaotluses ei suuda lihtsalt enam uskuda, et Jumalal tõsi taga võiks olla. Kui see minule isiklikult vähegi ebamugav tundub, siis Jumal ei sunni mind selleks, oleks justkui levinud hoiak. MINA olen Talle selle heateo juba teinud, et ta vastu võtsin. Olgu nüüd sellega rahul!
Ja Uus Testament on ju pilgeni hoiatusi täis, hoopis rohkem, kui neid "julgustusi", millest oma kindlust ammutame. Hoiatusi, KUI HOOLEGA peame valvama ja kinni pidama õigest õpetusest, et päästa nii iseennast kui neid, kes meid kuulevad. Mitte ükski inimlik liit ei püsi lõppeks Püha Jumala ees, kui Tema tõepoolest ennast ilmutab. Kas oleme selleks valmis? Kas me tõepoolest teenime Teda Vaimus (kogu olemusega) ning Tões (kogu Jumala sõna arvesse võttes), või nokime siit ja sealt, nagu meile meeldib. Ja arvame, et küll kõik ikka endiselt korras on, sest Jumal on ju armastus...
kolmapäev, 18. august 2010
Usust ja palvevastustest
Viimastel päevadel olen kokku puutunud usu temaatikaga. Mis on usk? Mis selle eest saab? Kuidas toimib? Usk on kindel usaldus, selles oleme me enam kui kindlad, selle suhtes, mida ei nähta. Ja tõesti, ka Heebrea kiri ütleb nii. Juhtusin pühapäeval kuulama Oleviste teenistust poole jutluse pealt ja seal oli üks tore rida näidetest, mida usk ei ole. Näiteks pole usk see, kui keegi sind argumentidega ära veenab ja nö nurka surub, et siis võid intellektuaalselt jaatada seda, mida öeldi. Samas, mis see usk siis ikkagi on? Eks ikka kindel usaldus asjade suhtes, mida ei nähta.
Minu meelest on siin veel üks oluline lisanüanss. Need asjad, mida Heebrea kirja 11. peatüki usukangelased lootsid ja igatsesid, olid Jumala asjad, mitte "parem auto, elu-, töökoht, abikaasa, lapsed". Mitte et Jumal ei saaks (ei suudaks ega tahaks) neid asju meile anda. Lihtsalt see pole POINT. Need olid Jumala asjad selles mõttes, et nende asjade idee tuli Jumalalt ilmutuse kaudu. Kõik need inimesed Heebrea kirja 11. peatükis, keda me usukangelasteks nimetame, olid saanud isikliku ilmutuse Jumala suurusest ja oma rollist Jumala riigis. See igatsus ei olnud nende enda välja mõeldud.
Aabraham ei juhtunud lihtsalt ühel ööl tähti vaatama ja mõtlema, et lahe, kui minu järglasi ka samapalju oleks. Hm, Saara on küll juba vana, aga mul on ju suur usk, mis mägesid võib liigutada. Mõtlen positiivselt ja tunnistan seda 1 Mo 1:28 käsku endale kuuluvaks. Ja kui ta siis usus seda endale deklareeris, siis ühel päeval oligi tal kõik olemas, isegi kui ta ise seda enam ei näinud. Ei, selline pole see piiblilugu kohe teps mitte.
Kui Jumal tahab Sind karistada, siis ta täidab Su igatsused. Usun, et selles filmitsitaadis on rohkem tõde kui nii mõneski piiblitsitaadis, mille me kontekstist välja oleme rebinud ja oma hüvedes deklareerime. Pärineb see tsitaat filmist Out of Africa (Minu Aafrika on maakeelne tiitel või Aafrika äärel, mis on raamatu pealkiri). Peategelannat kehastav Merryl Streep ütleb seda oma lootusrikkalt alanud uue elu varemetel. Ma ei mäleta täpselt kõiki detaile, aga ta oli lahkunud kodumaalt Taanist, et olla Keenias farmeriks koos oma värske abikaasaga. Aafrikasse jõudes avastab ta, et mees on teda petnud mitte ainult naistega, vaid muutnud ka farmi otstarvet ja laseb naisel nüüd üksinda kohviiistandust rajada. Kui ühel hooajal on saak liiga rohke, ohkab ta südamest, sest turustada on seda raske. Õige varsti põleb istandus maha.
Kui Jumal tahab Sind karistada, siis ta täidab su igatsused. Vaatasin minagi seda filmi ühel kaugel maal ja mõtlesin sama. Minagi olin lahkunud kodumaalt ja lootnud leida õnne mehega, kelle Jumal just kui kandikul mulle ette oli serveerinud. Ilma Jumaliku interventsioonita ei oleks me iial kohtunudki. Saime kokku Iisraelis, kuhu mind oli mingil salapärasel moel täiesti suvaliselt välja valinud ja katnud kulud Iisraeli saatkond Riias, juulis 2003. Tema juhtus olema just sellel kursusel vaid seetõttu, et märtsis oli Bush Iraaki pommitanud ja tema õige kursus jäeti lihtsalt ära. Lisaks veel mitmeid "märke", mis andsid kindluse, et jah, see on õige tee.
Tookord istusin siis teleka ees ja poetasin kibeduspisara. Miks küll ei läinud kõik nii, nagu olin lootnud ja oodanud? Miks ei ole mu teinepool veel pöördunud Jumala poole, kuigi algus oli paljutõotav. Ja pealegi, miks ei luba ta mul suhelda inimesega, kes mulle vaimulikku tuge ja toetust pakub? Miks? Miks? Miks? Kuid mul oli USK. Seesama kindel usaldus, et ühel päeval... ühel hommikul ärkan üles ja maailm saab helgeks. Mees pöördub, ta lahutus saab reaalsuseks ja me saame abielluda ja oleme selline rõõmus kristlik perekond...
Jah, me polnud isegi mitte abielus. Sest ta oli juba abielus. Poolteist aastat, millest viimane aasta ei olnud suhe toiminud. Tema maa seaduste järgi aga oli lahutus võimatu. Ainus viis oli näidata, et mees pole 5 aastat mitte mingit kontakti naisega omanud ja tal on välismaal uus pere. Olin valmis ka Aasia moslemiriigis abielluma ja teiseks naiseks saama, aga sellele tõmbas kriipsu peale riik ise, kes väitis, et üks meist peaks teise usku pöörduma (kasvõi päevaks, nagu kohalike segaabielude tava oli). Ristimist ei tahtnud ma temalt ilma tegeliku otsuseta nõuda ja minu ühepäevabudism ei olnud minu jaoks võimalik valik.
Niisiis jäi üle uskuda üle lootuste lootuses ja seda ma ka tegin. Pisarad kurgus ja pilk taevastesse suunatud. Kuni suvel 2009 teatas ta, et lahutus on läbi tulnud ja ta on ametlikult uuesti, õnnelikus abielus. Siis varises kokku nii minu usk kui lootus tulevikule. Alles siis sain ma hakata otsima Jumalat, mitte rahulduda sellega, mida MINA temalt saada võin. Järgnes põhjalik otsimisperiood, kus püüdsin maksimaalselt Jumalaga koostööd teha ja kuuletuda vähimalegi Vaimu puudutusele, sest olgu mis oli, ma ei tahtnud enam sellist elu, nagu olin viimased 12-18 aastat elanud. Koguduse rüpes, rõõmsas üksmeeles, kuid Jumal ei räägi. Aeg-ajalt tuleb mingi õnnistus, mis justkui osutab, et oled ikka õigel teel enam vähem, kuid edasi on jälle kõik kui vaikelus.
Kui siis, sellises ülimas stagnatsioonis ja südame ahastuses Jumal ukse vaikselt avas ja sisse kutsus, siis ma tahtsin sisse minna. Mul ei olnud enam midagi kaotada, ainult võita. Protsess kestis 2,5 kuud. Käisin ja tunnistasin järjest üles, mida Jumal südamele pani ja kellele mida vaja oli tunnistada. Kuni mõistsin, miks mu suhe lapse isaga toiminud polnud. Nimelt olin ikka veel hingeliselt ja vaimselt seotud ühe teise inimesega, kes mulle mingil hetkel väga oluline oli olnud. Füüsiline suhe oli juba ammu lõppenud ja üles tunnistatud ja vere alla palutud, kuid see ei jäänud sinna. Sest tegelikult oli suurem probleem vaimne sidumine.
Ja kusjuures, Jumal oli kogu aeg kõrval ja püüdis juba siis mind sellest olukorrast päästa. Mina aga ei kuulanud. Selmet oma mehele alistuda ja kuuletuda, ei suutnud ma talle lõpuni andestada, et ta mulle mu nii olulise suhte ära keelas. MINUL on ju ÕIGUS suhelda, kellega ma soovin. Oleksin ma alistunud, elaksin praegu ilmselt õnnelikus kristlikus abielus. Kuid ma ei tahtnud. Tahtsin oma õigust, mis jumalikku pakendisse oli pandud. Ja nii need asjad ei tööta. Kordan veelkord:
NII NEED ASJAD EI TÖÖTA. Sa kas ALISTUD Jumalale ja Tema sõnale tervenisti, või jääd kõige oma usu ja positiivse mõtlemisega olukordadele alla, kui meelt ei paranda. Ma olen täiesti teadlik igapäevaselt, kui suur arm see on, et Jumal mulle meelt andis parandada ja mõista andis, millist "usuelu" ma elasin. Sest Heebrea kiri ütleb ka, et võimatu on neid, kes korra olid valgustatud ja siis ära pöördusid (ka positiivse mõtlemise poole), võimatu on neid meeleparandusele tuua. Sest nad on ise endile jumalaiks hakanud ja kasutavad Jeesuse armu lodevaks eluks ja oma eesmärkidel.
Üks väike näide. Suvekonverentsil esines üks kena noor pastorinna piiblitund-jutlusega ja seal, malbelt ja täiesti avalikult tunnistas ta, et tema suhtumine Jeesusesse on tihti nagu variseridel. Ja tõi näiteid. Auditoorium mõmiseb heakskiitvalt ja noogutab. Ja mitte keegi ei tule selle peale, et kallis inimene, kui see tõesti tõsi on, siis sa lähed ju hukka. Kui sinu õigus pole palju parem kirjatundjate omast, siis sa ei pääse taevariiki. Kui Jeesusesse uskumine ei ole sinus esile toonud meeletut armastust, siis ei ole millestlki kasu.
Isegi meie armulauarituaal on pigem kaotajatele: Issand, me tunnistame, me ei ole sind armastanud kogu südamest... Mina küll olen, oleksin tahtnud valjuhäälselt protestida. Mu armastus, olgugi nõder, on tõeline. Ja on seda olnud juba üle aasta. Mida ei saa ma öelda sellele eelneva 15 aasta kohta, kui olin väga austatud, lugupeetud ja silmini jumalariigi töös.
Kogudus peab meelt parandama, oli Rein Uuemõisa äratussõnum. Aamen. Aamen. Aamen. Aga millest siis ikka? Polekski ju midagi nagu valesti. Väge küll ei ole, seda jah. Meelevald tähistab seda, kui "usus" mõnd piiblitõotust deklareerin, igav on ka, sõna on kinni... Oh kallis ja südamest armastatud Jumala rahvas! Tunnista oma pankrtotti, pöördu ja hakka otsima tõelist Jumalat. Sest kui kohus algab Jumala kojast, kuhu saab siis õel ja patune?! Tee seda nende pärast, kes väljaspool on, kui mitte iseenda pärast. Usk, elust irdudes tuhmus ja labastus, Jumal tast teiselpool pilvi elas (A.Henno).
On aeg, et me hakkaksime Jumalat tõsiselt võtma. Lõpuajad on meie peale tulemas kui linnupüüdja pael. Kui Jumala Vaim ühel päeval koguduses vabaduse saab, siis surevad Ananiased ja Safiirad taas, pole vahet, mis ametipostil nad on. See seisukoht, et küll Jumal mulle oma armus ka natuke isennast lubab teenida, see enam ei toimi. Siis saame avalikuks sellistena, nagu me sisimas oleme. Ja Issanda päev saab olema hirmus, mitte selline lõbus pidu, nagu siiani arvanud olema. Sest Jumal ei muutu. Ta on seesama eile, täna ja igavesti. Kes võiks taluda Tema tulekut?!
Minu meelest on siin veel üks oluline lisanüanss. Need asjad, mida Heebrea kirja 11. peatüki usukangelased lootsid ja igatsesid, olid Jumala asjad, mitte "parem auto, elu-, töökoht, abikaasa, lapsed". Mitte et Jumal ei saaks (ei suudaks ega tahaks) neid asju meile anda. Lihtsalt see pole POINT. Need olid Jumala asjad selles mõttes, et nende asjade idee tuli Jumalalt ilmutuse kaudu. Kõik need inimesed Heebrea kirja 11. peatükis, keda me usukangelasteks nimetame, olid saanud isikliku ilmutuse Jumala suurusest ja oma rollist Jumala riigis. See igatsus ei olnud nende enda välja mõeldud.
Aabraham ei juhtunud lihtsalt ühel ööl tähti vaatama ja mõtlema, et lahe, kui minu järglasi ka samapalju oleks. Hm, Saara on küll juba vana, aga mul on ju suur usk, mis mägesid võib liigutada. Mõtlen positiivselt ja tunnistan seda 1 Mo 1:28 käsku endale kuuluvaks. Ja kui ta siis usus seda endale deklareeris, siis ühel päeval oligi tal kõik olemas, isegi kui ta ise seda enam ei näinud. Ei, selline pole see piiblilugu kohe teps mitte.
Kui Jumal tahab Sind karistada, siis ta täidab Su igatsused. Usun, et selles filmitsitaadis on rohkem tõde kui nii mõneski piiblitsitaadis, mille me kontekstist välja oleme rebinud ja oma hüvedes deklareerime. Pärineb see tsitaat filmist Out of Africa (Minu Aafrika on maakeelne tiitel või Aafrika äärel, mis on raamatu pealkiri). Peategelannat kehastav Merryl Streep ütleb seda oma lootusrikkalt alanud uue elu varemetel. Ma ei mäleta täpselt kõiki detaile, aga ta oli lahkunud kodumaalt Taanist, et olla Keenias farmeriks koos oma värske abikaasaga. Aafrikasse jõudes avastab ta, et mees on teda petnud mitte ainult naistega, vaid muutnud ka farmi otstarvet ja laseb naisel nüüd üksinda kohviiistandust rajada. Kui ühel hooajal on saak liiga rohke, ohkab ta südamest, sest turustada on seda raske. Õige varsti põleb istandus maha.
Kui Jumal tahab Sind karistada, siis ta täidab su igatsused. Vaatasin minagi seda filmi ühel kaugel maal ja mõtlesin sama. Minagi olin lahkunud kodumaalt ja lootnud leida õnne mehega, kelle Jumal just kui kandikul mulle ette oli serveerinud. Ilma Jumaliku interventsioonita ei oleks me iial kohtunudki. Saime kokku Iisraelis, kuhu mind oli mingil salapärasel moel täiesti suvaliselt välja valinud ja katnud kulud Iisraeli saatkond Riias, juulis 2003. Tema juhtus olema just sellel kursusel vaid seetõttu, et märtsis oli Bush Iraaki pommitanud ja tema õige kursus jäeti lihtsalt ära. Lisaks veel mitmeid "märke", mis andsid kindluse, et jah, see on õige tee.
Tookord istusin siis teleka ees ja poetasin kibeduspisara. Miks küll ei läinud kõik nii, nagu olin lootnud ja oodanud? Miks ei ole mu teinepool veel pöördunud Jumala poole, kuigi algus oli paljutõotav. Ja pealegi, miks ei luba ta mul suhelda inimesega, kes mulle vaimulikku tuge ja toetust pakub? Miks? Miks? Miks? Kuid mul oli USK. Seesama kindel usaldus, et ühel päeval... ühel hommikul ärkan üles ja maailm saab helgeks. Mees pöördub, ta lahutus saab reaalsuseks ja me saame abielluda ja oleme selline rõõmus kristlik perekond...
Jah, me polnud isegi mitte abielus. Sest ta oli juba abielus. Poolteist aastat, millest viimane aasta ei olnud suhe toiminud. Tema maa seaduste järgi aga oli lahutus võimatu. Ainus viis oli näidata, et mees pole 5 aastat mitte mingit kontakti naisega omanud ja tal on välismaal uus pere. Olin valmis ka Aasia moslemiriigis abielluma ja teiseks naiseks saama, aga sellele tõmbas kriipsu peale riik ise, kes väitis, et üks meist peaks teise usku pöörduma (kasvõi päevaks, nagu kohalike segaabielude tava oli). Ristimist ei tahtnud ma temalt ilma tegeliku otsuseta nõuda ja minu ühepäevabudism ei olnud minu jaoks võimalik valik.
Niisiis jäi üle uskuda üle lootuste lootuses ja seda ma ka tegin. Pisarad kurgus ja pilk taevastesse suunatud. Kuni suvel 2009 teatas ta, et lahutus on läbi tulnud ja ta on ametlikult uuesti, õnnelikus abielus. Siis varises kokku nii minu usk kui lootus tulevikule. Alles siis sain ma hakata otsima Jumalat, mitte rahulduda sellega, mida MINA temalt saada võin. Järgnes põhjalik otsimisperiood, kus püüdsin maksimaalselt Jumalaga koostööd teha ja kuuletuda vähimalegi Vaimu puudutusele, sest olgu mis oli, ma ei tahtnud enam sellist elu, nagu olin viimased 12-18 aastat elanud. Koguduse rüpes, rõõmsas üksmeeles, kuid Jumal ei räägi. Aeg-ajalt tuleb mingi õnnistus, mis justkui osutab, et oled ikka õigel teel enam vähem, kuid edasi on jälle kõik kui vaikelus.
Kui siis, sellises ülimas stagnatsioonis ja südame ahastuses Jumal ukse vaikselt avas ja sisse kutsus, siis ma tahtsin sisse minna. Mul ei olnud enam midagi kaotada, ainult võita. Protsess kestis 2,5 kuud. Käisin ja tunnistasin järjest üles, mida Jumal südamele pani ja kellele mida vaja oli tunnistada. Kuni mõistsin, miks mu suhe lapse isaga toiminud polnud. Nimelt olin ikka veel hingeliselt ja vaimselt seotud ühe teise inimesega, kes mulle mingil hetkel väga oluline oli olnud. Füüsiline suhe oli juba ammu lõppenud ja üles tunnistatud ja vere alla palutud, kuid see ei jäänud sinna. Sest tegelikult oli suurem probleem vaimne sidumine.
Ja kusjuures, Jumal oli kogu aeg kõrval ja püüdis juba siis mind sellest olukorrast päästa. Mina aga ei kuulanud. Selmet oma mehele alistuda ja kuuletuda, ei suutnud ma talle lõpuni andestada, et ta mulle mu nii olulise suhte ära keelas. MINUL on ju ÕIGUS suhelda, kellega ma soovin. Oleksin ma alistunud, elaksin praegu ilmselt õnnelikus kristlikus abielus. Kuid ma ei tahtnud. Tahtsin oma õigust, mis jumalikku pakendisse oli pandud. Ja nii need asjad ei tööta. Kordan veelkord:
NII NEED ASJAD EI TÖÖTA. Sa kas ALISTUD Jumalale ja Tema sõnale tervenisti, või jääd kõige oma usu ja positiivse mõtlemisega olukordadele alla, kui meelt ei paranda. Ma olen täiesti teadlik igapäevaselt, kui suur arm see on, et Jumal mulle meelt andis parandada ja mõista andis, millist "usuelu" ma elasin. Sest Heebrea kiri ütleb ka, et võimatu on neid, kes korra olid valgustatud ja siis ära pöördusid (ka positiivse mõtlemise poole), võimatu on neid meeleparandusele tuua. Sest nad on ise endile jumalaiks hakanud ja kasutavad Jeesuse armu lodevaks eluks ja oma eesmärkidel.
Üks väike näide. Suvekonverentsil esines üks kena noor pastorinna piiblitund-jutlusega ja seal, malbelt ja täiesti avalikult tunnistas ta, et tema suhtumine Jeesusesse on tihti nagu variseridel. Ja tõi näiteid. Auditoorium mõmiseb heakskiitvalt ja noogutab. Ja mitte keegi ei tule selle peale, et kallis inimene, kui see tõesti tõsi on, siis sa lähed ju hukka. Kui sinu õigus pole palju parem kirjatundjate omast, siis sa ei pääse taevariiki. Kui Jeesusesse uskumine ei ole sinus esile toonud meeletut armastust, siis ei ole millestlki kasu.
Isegi meie armulauarituaal on pigem kaotajatele: Issand, me tunnistame, me ei ole sind armastanud kogu südamest... Mina küll olen, oleksin tahtnud valjuhäälselt protestida. Mu armastus, olgugi nõder, on tõeline. Ja on seda olnud juba üle aasta. Mida ei saa ma öelda sellele eelneva 15 aasta kohta, kui olin väga austatud, lugupeetud ja silmini jumalariigi töös.
Kogudus peab meelt parandama, oli Rein Uuemõisa äratussõnum. Aamen. Aamen. Aamen. Aga millest siis ikka? Polekski ju midagi nagu valesti. Väge küll ei ole, seda jah. Meelevald tähistab seda, kui "usus" mõnd piiblitõotust deklareerin, igav on ka, sõna on kinni... Oh kallis ja südamest armastatud Jumala rahvas! Tunnista oma pankrtotti, pöördu ja hakka otsima tõelist Jumalat. Sest kui kohus algab Jumala kojast, kuhu saab siis õel ja patune?! Tee seda nende pärast, kes väljaspool on, kui mitte iseenda pärast. Usk, elust irdudes tuhmus ja labastus, Jumal tast teiselpool pilvi elas (A.Henno).
On aeg, et me hakkaksime Jumalat tõsiselt võtma. Lõpuajad on meie peale tulemas kui linnupüüdja pael. Kui Jumala Vaim ühel päeval koguduses vabaduse saab, siis surevad Ananiased ja Safiirad taas, pole vahet, mis ametipostil nad on. See seisukoht, et küll Jumal mulle oma armus ka natuke isennast lubab teenida, see enam ei toimi. Siis saame avalikuks sellistena, nagu me sisimas oleme. Ja Issanda päev saab olema hirmus, mitte selline lõbus pidu, nagu siiani arvanud olema. Sest Jumal ei muutu. Ta on seesama eile, täna ja igavesti. Kes võiks taluda Tema tulekut?!
esmaspäev, 16. august 2010
Puhas amet
Jumala sõna on mind viimastel päevadel „ümber piiranud“ ja kehutanud kirjutama teemal, mida ma ei tahaks tegelikult puudutadagi. Ilma oleks parem, oleks turvalisem. Aga Jumala Sõna sunnib mind ja nii ei taha ma ka iseennast säästa. Pealegi, surnud inimesele ei mõju ju ükski kriitika, ta on surnud ega kihvata ega kanna endas vihajuuri. Ja kui veel ei ole surnud, annaks see kirjatükk võimaluse katsetada ja näha, kas kihvatab või mitte. Ja kui kihvatab, siis mida ma teen, kas lähen ja otsin dialoogi, nagu Jumala Sõna õpetab, või peidan oma kurjuse sügavale südamesse, nö „Jumala lapse veendumusega“, et keegi seda sealt üles ei leia ja küll Jeesus selle kinni katab.
Üks põhjanaabrist konsultant väitis, et ärikultuur Eestis tegi esimese 10 aastaga läbi kapitalismimaailma 100-aastase arengutee… röövkapitalismist, kus omanik oli A ja O kuni sellise humaanse, kõiki osapooli ja nende vajadusi arvestava kultuurini välja. See väide justkui ütleks ka seda, et viimased 9-10 aastat oleme seda humaanset kultuuri viljelenud sügavuti. Ja eks see nii olegi. Firmad, kas riigi- või erasektoris ei saa endale lubada juhtimisstiili, mis juhitavatele liiga teeb. Olelusvõitlus on liiga karm.
Konkurents sööks sellised firmad ära, kes inimesi ei väärtusta. Seega, tähtis pole ainult see töö, mida inimene firmale teeb, vaid ka see, kas ta on rahul, seda nimetatakse pehmete väärtuste tähtsustamiseks. Ja püüd on muidugi selles suunas, et „ükski sõber solvatud ei saaks“—et kõik võiksid end hästi tunda. Läbisin hiljuti tagasisidestamise minikoolituse. Huvitav, huvitav, lõpuks jäid kõlama üleskutsed-olgem ausad, olgem siirad, laskem inimestel näha oma inimlikku poolt, olgem konkreetsed, ärgem oodakem, kuni asjad on läinud nii kaugele, et kõik lihtsalt pahiseb ühel hetkel välja. Ja eks seda kõike ilmalikus kultuuris jõudumööda praktiseeritaksegi.
Miskit on väga mäda Taani riigis, nagu Hamlet ütleks, kui ilmalik ärikultuur koguduse tegutsemiskultuurile silmad ette teeb ja nö pika puuga ära paneb. Või tähendabki see vaid seda, et maailma lapsed on oma sugupõlve suhtes targemad?! Ja on seda alati olnud? Võib-olla nutikuse suhtes küll, et kuidas omale paremat äraelamist kindlustada, millest ka see kurja majapidaja tähendamissõna räägib. Samas on ikkagi olnud läbi kiriku ajaloo aegu, kus kogudus maailmale valguseks ja soolaks on, ehk siis etaloniks, mille poole püüelda. Eestis kindlasti nõukogude aeg, kus koguduse moraal ja tegutsemine eristus maailmast positiivsel moel.
Kuna kirikul pole mitte ainult piisavalt ressurssi, et show edasi kesta võiks, vaid ka piisavalt võimu ja respekti väljaspool, võibki jääda mulje, et kõik mis tehakse, teenib ikka Jumalat. Ja ükskõik, kuidas tehakse, ka see teenib vaid Jumalat. Justkui Jumala sõna enam ei maksa. Vähemalt mitte sellele A-rühma liikmetele, kes „pärale“ on jõudnud. Nemad peavad vahendeid valimata kaitsma oma võimupiire ja –positsioone. Ja mõnikord võib juhtuda, et nad tunnevad, et neil ei olnud selles olukorras valikut.
1 Saamueli raamatus on lugu, kus Saul oli olukorras, kus ta pidi ootama Jumalat ja mitte enne ohverdama, kui Saamuel kohale jõuab. Aga kuna rahvas oli laiali jooksmas, siis ta tundis, et on SUNNITUD ise tegutsema. Ja see ei ole hea olukord, kui rahva juhina tunned end olevat suluseisus ja tegutsed selle ajendil. Väliselt ei juhtu ju midagi hullu… Saul vaid kiirustab pisut. Tagajärjed aga, eelkõige talle endale, on katastroofilised. Saulilt võetakse kuningriik ja pärand. Oleks ta tol hetkel pisutki oodanud, räägiksime täna ilmselt Messiast kui Sauli pojast (vt Saamueli vastust selle kohta).
Kas Saul on „määratud“ sellest hetkest hukule, kas on olemas tagasitee? Ju ilmselt ikka on, aga see eeldaks sügavat meeleparandust ja Jumala tahte ja plaanide esikohale seadmist, allumist nii Jumala kirjalikule sõnale kui suulisele sõnumile. Sauli puhul vabatahtlikult loobumist kuningavõimust ja selle hüvedest. Saul seda muidugi ei tee, sest see oleks lihale liiga valus. Kui on lõplikult selge, et Jumal temaga enam ei suhtle, läheb Saul nõiamoori juurde. Ma isegi ei mõista, mida ta selle kaudu lootis saavutada. Aga ju ikka seda, et Jumal oma armastuses oma Sõnaga vastuollu läheb. Mida aga ei juhtu. Jeesus ütleb ka: Õnnis on see, kes minust ei pahandu… Miks? Sest Jeesus ei muutu. Tema on seesama eile, täna ja igavesti.
Nii et see on väga ohtlik olukord, kui tunneme inimlikku või olukordade survet oma elus. Siis on vead ja näo järgi kohtumõistmised kerged tulema. Ja tagasi tulla on pea, et võimatu. Kuidas ma lähen ja ütlen, et ma eksisin?! Ma ei saa ju. Reputatsioon vaja kaitsta. Kuidas inimesed mind juhina järgida saavad, kui neile tunnistan, et olin totaalselt eksiteel?! Dag Hammarshjöld on öelnud, et mida turvalisemaks me püüame muuta oma elu juhtidena, seda suuremat ebakindlust me enda ümber külvame. Ja ebakindlat juhti järgides satuvad järgijad veel suuremasse mudasse, kui nad enne olid.
Muidugi on ka järgijatel vastutus. Neilgi on Jumala Sõna ressursid igapäevaselt olemas. „Neil on Mooses ja prohvetid, kuulaku nad neid“, soovitab Aabraham põrgus olevale suurele juhile, kes sooviks oma vendi hoiatada iseenda teenimiseks elatud elu eest. Kui nad Sõna millekski ei pea, ei aitaks neid ka ilmutus põrgust, jääb usuisa kindlaks.
Tänu Jumalale, ta ei ole meid ju vaeslasteks jätnud. Meil on sõna, aga ka metoodika, mis ka meid ennast sellise inimliku ja olukordade surve eest päästab. Kui keegi eksib, mine ja noomi. Astu dialoogi. Kuula ta ära. Võib-olla said ise millestki valesti aru. Kui vestlusest selgub, et sul oli õigus, aga inimene ei kuula, võta kaks-kolm kaasa, vestelge koos. Pange kõigi kolme-nelja südametunnistused koos Jumala ette ja otsige avatult tõde. Kui ikkagi, Jumala ees ausalt seistes selgub, et inimene on eksinud, too ta koguduse ette. Las ta räägib seal, mis toimus ja miks. Kui kogudus on ühel meelel, et inimene on eksinud, siis visake ta välja.
Katsuge KÕIK läbi, pidage kinni, mis hea on. Kõike tuleb avatud südame ja meeltega uurida, mitte võtta kindlust mitte millestki muust. Et mul pole häda midagi, ma juba nii austatud ja tunnustatud inimene. Või et, minul oli nii hea ja tore perekond, et mul on kohe kõik emapiimaga olemas. Mõelgem taas, mida ütles Spurgeon, kui meie meelevald ehk võidmine põhineb millelgi muul kui palves saadul, oleme petised. Kui meil pole niipalju julgust ega ausust, et dialoogi astuda inimestega, kes meid häirivad, siis millest me räägime? Kui me need, kes meile ei meeldi, tagaselja hukka mõistame ja endi seest välja arvame, siis kas me pole osutunud halbade tagamõtetega kohtumõistjaks, ehk jumalaks? Miks küll ei juleta inimestega suhelda? Väga palju probleeme võiks niiviisi saada ennetatud ja lahendatud.
Kui Su autoriteet tõesti Jumalast on, siis mida Sul karta on? Sina ja Jumal olete koos ju ülemvõimus mistahes olukorras. Pimedus aga kardab avatust, kardab siirust, kardab dialoogi. Jeesus ütleb Luuka 22:53 „Kui ma olin päevast päeva teie juures pühakojas, siis te ei pannud käsi mu külge. Kuid see on teie tund ja pimeduse meelevald." Ehk teisisõnu, see on teie viis „dialoogi“ astuda, sest te peate oma võimu kaitsma, kas või verd valades ega taha muutuda. Teisal ütleb Jumala sõna, et see, mida pimedas tehakse, sellest on häbi rääkidagi. See, kui me väliselt jääme naeratavaks ja vaoshoituks, aga tegelikult inimesi oma osadusest välja puksime, on ikkagi mõrv. Lahutus. Samas on see mõrv „valgete kinnastega“, sest inimene, näed, kõnnib ju ringi edasi...
Me käime laagrites ja püüame leida seda, mis on see väike asi, mis takistab, et kõrvad, silmad ja süda lahti läheks. Üldjoontes usume, et kõik on korras. Jeesus ju vastu võetud. Ja me ei näegi seda, et võib-olla on kogu süda vaja ümber lõigata; et suuga tunnistamisest jääb häbematult väheks (vt nt Jesaja 10, Jesaja 29 või Malaakia raamat).
Its just a matter of time… See on vaid aja küsimus, kui Jeesus tagasi tuleb. Kas usume, et ta üldse tuleb? Kas usume, et kui ta tuleb, siis ta toob meile meie palga tegude järgi, mitte juriidilise staatuse alusel? Mida sa oma lapseõigusega tegid? Kuidas elasid? Oli su süda avatud või kibeduses kinni? Kallid, tuleb aeg, kui kõik meie SÜDAMETE MÕTLEMISED avalikustatakse. Piibel räägib sellest. Kas usume? Või piisab meile sellest lootusest, et kord põrgust pääseme. Mis ei pruugi üldse niimoodi olla.
Üks põhjanaabrist konsultant väitis, et ärikultuur Eestis tegi esimese 10 aastaga läbi kapitalismimaailma 100-aastase arengutee… röövkapitalismist, kus omanik oli A ja O kuni sellise humaanse, kõiki osapooli ja nende vajadusi arvestava kultuurini välja. See väide justkui ütleks ka seda, et viimased 9-10 aastat oleme seda humaanset kultuuri viljelenud sügavuti. Ja eks see nii olegi. Firmad, kas riigi- või erasektoris ei saa endale lubada juhtimisstiili, mis juhitavatele liiga teeb. Olelusvõitlus on liiga karm.
Konkurents sööks sellised firmad ära, kes inimesi ei väärtusta. Seega, tähtis pole ainult see töö, mida inimene firmale teeb, vaid ka see, kas ta on rahul, seda nimetatakse pehmete väärtuste tähtsustamiseks. Ja püüd on muidugi selles suunas, et „ükski sõber solvatud ei saaks“—et kõik võiksid end hästi tunda. Läbisin hiljuti tagasisidestamise minikoolituse. Huvitav, huvitav, lõpuks jäid kõlama üleskutsed-olgem ausad, olgem siirad, laskem inimestel näha oma inimlikku poolt, olgem konkreetsed, ärgem oodakem, kuni asjad on läinud nii kaugele, et kõik lihtsalt pahiseb ühel hetkel välja. Ja eks seda kõike ilmalikus kultuuris jõudumööda praktiseeritaksegi.
Miskit on väga mäda Taani riigis, nagu Hamlet ütleks, kui ilmalik ärikultuur koguduse tegutsemiskultuurile silmad ette teeb ja nö pika puuga ära paneb. Või tähendabki see vaid seda, et maailma lapsed on oma sugupõlve suhtes targemad?! Ja on seda alati olnud? Võib-olla nutikuse suhtes küll, et kuidas omale paremat äraelamist kindlustada, millest ka see kurja majapidaja tähendamissõna räägib. Samas on ikkagi olnud läbi kiriku ajaloo aegu, kus kogudus maailmale valguseks ja soolaks on, ehk siis etaloniks, mille poole püüelda. Eestis kindlasti nõukogude aeg, kus koguduse moraal ja tegutsemine eristus maailmast positiivsel moel.
Kuna kirikul pole mitte ainult piisavalt ressurssi, et show edasi kesta võiks, vaid ka piisavalt võimu ja respekti väljaspool, võibki jääda mulje, et kõik mis tehakse, teenib ikka Jumalat. Ja ükskõik, kuidas tehakse, ka see teenib vaid Jumalat. Justkui Jumala sõna enam ei maksa. Vähemalt mitte sellele A-rühma liikmetele, kes „pärale“ on jõudnud. Nemad peavad vahendeid valimata kaitsma oma võimupiire ja –positsioone. Ja mõnikord võib juhtuda, et nad tunnevad, et neil ei olnud selles olukorras valikut.
1 Saamueli raamatus on lugu, kus Saul oli olukorras, kus ta pidi ootama Jumalat ja mitte enne ohverdama, kui Saamuel kohale jõuab. Aga kuna rahvas oli laiali jooksmas, siis ta tundis, et on SUNNITUD ise tegutsema. Ja see ei ole hea olukord, kui rahva juhina tunned end olevat suluseisus ja tegutsed selle ajendil. Väliselt ei juhtu ju midagi hullu… Saul vaid kiirustab pisut. Tagajärjed aga, eelkõige talle endale, on katastroofilised. Saulilt võetakse kuningriik ja pärand. Oleks ta tol hetkel pisutki oodanud, räägiksime täna ilmselt Messiast kui Sauli pojast (vt Saamueli vastust selle kohta).
Kas Saul on „määratud“ sellest hetkest hukule, kas on olemas tagasitee? Ju ilmselt ikka on, aga see eeldaks sügavat meeleparandust ja Jumala tahte ja plaanide esikohale seadmist, allumist nii Jumala kirjalikule sõnale kui suulisele sõnumile. Sauli puhul vabatahtlikult loobumist kuningavõimust ja selle hüvedest. Saul seda muidugi ei tee, sest see oleks lihale liiga valus. Kui on lõplikult selge, et Jumal temaga enam ei suhtle, läheb Saul nõiamoori juurde. Ma isegi ei mõista, mida ta selle kaudu lootis saavutada. Aga ju ikka seda, et Jumal oma armastuses oma Sõnaga vastuollu läheb. Mida aga ei juhtu. Jeesus ütleb ka: Õnnis on see, kes minust ei pahandu… Miks? Sest Jeesus ei muutu. Tema on seesama eile, täna ja igavesti.
Nii et see on väga ohtlik olukord, kui tunneme inimlikku või olukordade survet oma elus. Siis on vead ja näo järgi kohtumõistmised kerged tulema. Ja tagasi tulla on pea, et võimatu. Kuidas ma lähen ja ütlen, et ma eksisin?! Ma ei saa ju. Reputatsioon vaja kaitsta. Kuidas inimesed mind juhina järgida saavad, kui neile tunnistan, et olin totaalselt eksiteel?! Dag Hammarshjöld on öelnud, et mida turvalisemaks me püüame muuta oma elu juhtidena, seda suuremat ebakindlust me enda ümber külvame. Ja ebakindlat juhti järgides satuvad järgijad veel suuremasse mudasse, kui nad enne olid.
Muidugi on ka järgijatel vastutus. Neilgi on Jumala Sõna ressursid igapäevaselt olemas. „Neil on Mooses ja prohvetid, kuulaku nad neid“, soovitab Aabraham põrgus olevale suurele juhile, kes sooviks oma vendi hoiatada iseenda teenimiseks elatud elu eest. Kui nad Sõna millekski ei pea, ei aitaks neid ka ilmutus põrgust, jääb usuisa kindlaks.
Tänu Jumalale, ta ei ole meid ju vaeslasteks jätnud. Meil on sõna, aga ka metoodika, mis ka meid ennast sellise inimliku ja olukordade surve eest päästab. Kui keegi eksib, mine ja noomi. Astu dialoogi. Kuula ta ära. Võib-olla said ise millestki valesti aru. Kui vestlusest selgub, et sul oli õigus, aga inimene ei kuula, võta kaks-kolm kaasa, vestelge koos. Pange kõigi kolme-nelja südametunnistused koos Jumala ette ja otsige avatult tõde. Kui ikkagi, Jumala ees ausalt seistes selgub, et inimene on eksinud, too ta koguduse ette. Las ta räägib seal, mis toimus ja miks. Kui kogudus on ühel meelel, et inimene on eksinud, siis visake ta välja.
Katsuge KÕIK läbi, pidage kinni, mis hea on. Kõike tuleb avatud südame ja meeltega uurida, mitte võtta kindlust mitte millestki muust. Et mul pole häda midagi, ma juba nii austatud ja tunnustatud inimene. Või et, minul oli nii hea ja tore perekond, et mul on kohe kõik emapiimaga olemas. Mõelgem taas, mida ütles Spurgeon, kui meie meelevald ehk võidmine põhineb millelgi muul kui palves saadul, oleme petised. Kui meil pole niipalju julgust ega ausust, et dialoogi astuda inimestega, kes meid häirivad, siis millest me räägime? Kui me need, kes meile ei meeldi, tagaselja hukka mõistame ja endi seest välja arvame, siis kas me pole osutunud halbade tagamõtetega kohtumõistjaks, ehk jumalaks? Miks küll ei juleta inimestega suhelda? Väga palju probleeme võiks niiviisi saada ennetatud ja lahendatud.
Kui Su autoriteet tõesti Jumalast on, siis mida Sul karta on? Sina ja Jumal olete koos ju ülemvõimus mistahes olukorras. Pimedus aga kardab avatust, kardab siirust, kardab dialoogi. Jeesus ütleb Luuka 22:53 „Kui ma olin päevast päeva teie juures pühakojas, siis te ei pannud käsi mu külge. Kuid see on teie tund ja pimeduse meelevald." Ehk teisisõnu, see on teie viis „dialoogi“ astuda, sest te peate oma võimu kaitsma, kas või verd valades ega taha muutuda. Teisal ütleb Jumala sõna, et see, mida pimedas tehakse, sellest on häbi rääkidagi. See, kui me väliselt jääme naeratavaks ja vaoshoituks, aga tegelikult inimesi oma osadusest välja puksime, on ikkagi mõrv. Lahutus. Samas on see mõrv „valgete kinnastega“, sest inimene, näed, kõnnib ju ringi edasi...
Me käime laagrites ja püüame leida seda, mis on see väike asi, mis takistab, et kõrvad, silmad ja süda lahti läheks. Üldjoontes usume, et kõik on korras. Jeesus ju vastu võetud. Ja me ei näegi seda, et võib-olla on kogu süda vaja ümber lõigata; et suuga tunnistamisest jääb häbematult väheks (vt nt Jesaja 10, Jesaja 29 või Malaakia raamat).
Its just a matter of time… See on vaid aja küsimus, kui Jeesus tagasi tuleb. Kas usume, et ta üldse tuleb? Kas usume, et kui ta tuleb, siis ta toob meile meie palga tegude järgi, mitte juriidilise staatuse alusel? Mida sa oma lapseõigusega tegid? Kuidas elasid? Oli su süda avatud või kibeduses kinni? Kallid, tuleb aeg, kui kõik meie SÜDAMETE MÕTLEMISED avalikustatakse. Piibel räägib sellest. Kas usume? Või piisab meile sellest lootusest, et kord põrgust pääseme. Mis ei pruugi üldse niimoodi olla.
Tellimine:
Postitused (Atom)