Kuidas edasi?

Valimised on lõppenud. Usun, et need, kes südamest palvetasid, võisid neist valimistest osa saada hoopis erilisemal moel. See konkreetne algatus on läbi saanud, kuid võitlus meie maa ja rahva eest kestab edasi --seni, kuni näeme läbimurret; seni, kuni näeme kogudust üles ehitatuna oma Peigmehega koostööd tegemas, tema häält kuulmas ja teda järgimas.

Minu jaoks ei olnud siin kunagi küsimust valitavates inimestes. Kui oleksime üdini ausad, teaksime, et ka meie ise oleksime teatud tingimustes võimelised mistahes kuritööks. Seega ei ole ka põhjust mitte ühtegi teist inimest jäägitult usaldada, et ta mistahes tingimuste ja võimaluste avanedes jäägitult ausaks ja õiglaseks jääks. Seda siis, kui Jumal pole tema südant muuta saanud.

Küsimus ei ole ka Jumala armastuses meie rahva suhtes ega tema võimes meie väikest riiki kaitsta agressori eest. Ta armastab meid igavese armastusega, kuid meie oleme tema eest ära jooksnud. Habakuk selgitab seda väga selgelt. Kui ülekohus riigis saab väga suureks, siis peab Jumal sekkuma ja rohkeid vesikasve kärpima. Jah, ta võib oma viha vitsana kasutada rahvaid, kes ise on hullemad, aga ka nemad saavad kord oma palga. Jumala majapidamine on alati õiglane.

Palju on liikvel prohveteeringuid Eestimaa suurest ärkamisest ja Vaimu välja valamisest. Ma ei kujuta ette, et see võiks toimuda ilma koguduse meeleparanduseta, justkui kõigile nendele asjadele lisaks, mis meile praegu armsad on. Loomulikult on tore mõelda toredaid mõtteid, kuid kuidas küll saab Jumal meid juhtida, kui me ei veeda aega oma palvekambris pühendunud palves ega Sõna lugemises, vaid usaldame pigem järjekordset välismaist prohvetit, selmet ise Jumala ees seista ja oma riigi käekäigu pärast end palves 'välja valada'?!

Usun, et ühiskond peegeldab koguduse vaimulikku olukorda. Kui kogudus ärkab, saab ka teda ümbritsev ühiskond puudutatud ning joondub kõrgemate ideaalide järgi. Kui Jumal toob kriisi ühiskonda, peaksime peatuma ja küsima, mis on juhtunud ning miks see nii on läinud. Kramplikult klammerdumine Jumala tõotuste külge ei aita, sest isegi absoluutsed tõotused ei pruugi konkreetse inimgrupi jaoks toimida, kui varjul olev südameelu on käest ära lastud minna. Hesekieli raamatus 33:24-28 noomib Jumal rahvast, kes usaldasid tema tõotust, öeldes: "Aabraham oli üksinda ja ta päris maa; meid aga on palju, maa on antud meile pärandiks.” Kuna nad olid aga andunud ebajumalatele, astus Jumal ise nende tõotuste täitumisele vastu sel konkreetsel hetkel. Vaja oli lõpp teha 'kõrgile vägevusele' rahva seas, kes oli Jumala tõotused n.ö automatiseerinud. Vaid oma enesepiisavuse rusudel võis rahvas uuesti tunnetada, et Jumal on kõigeväeline Issand ning taas tema poole pöörduda.

Milles siis minu arvates küsimus on? Mille pärast tuleks palvetada?
1) et kogudus tunnetaks oma vastutust selles, et olukord ühiskonnas on käest läinud;
2) et koguduse sisekaemus ja meeleparandus tooksid uue innukuse ning aukartus Jumala ees võiks levida üle kogu maa;
3) et kogudus kasutaks vaimulikke sõjariistu, nt iga palvegrupp võiks 'adopteerida' ühe kristusevastase hääleka arvamusliidri ning võidelda tema pöördumise eest, kes omakorda radikaalselt pöördununa hakkab häälekalt Kristust kuulutama;
4) et Jumal puudutaks riigikogu ja valitsuse südameid ning nad seisaksid sotsiaalse õigluse ja väetite eest;
5) et Jumal kaitseks me maad ja rahvast agressori(te) eest.

Kindlasti ei tohiks palvetamist lõpetada. Mul on südames kutsuda neid, kes on Taanieli palve ja paastu www.facebook.com/paast2015 või mõnel muul ajal  saanud eestpalvetaja kutsumuse, tulla alates homsest 52-päevasele teekonnale koos piibliprohvet Jeremijaga. Jumala armust püüan mina iga päev postitada oma blogisse mõtteid selle päeva peatükist ja teisi palveteemasid. Sina püüad võtta igal päeval ühel kindlal ajal ühe tunni Jumalale, et uurida tema sõna ja palvetada ning lasta tal Sinu südames tööd teha. Loomulikult pole Sa piiratud selle blogiga oma Jumalale pühendatud tunni jooksul, kuid hea oleks, kui loeksid enne minu kirjutatu lugemist ise selle peatüki läbi ja oled avatud, mida Jumal Sulle oma Sõna kaudu avab. Ma millegipärast usun, et ärkamine saab tulla me maale alles siis, kui me oma Jumalaga oma palvekambris tuttava(ma)ks saame.

Kommentaarid ja tagasiside on alati teretulnud. 

Noa laeva mõtisklus (aprill 2014)

Kenad kevadilmad on kinno toonud ka kristlasi, kes igatsevad „liha näha luudel“, et kuiv piiblitekst kasvõi pisutki ellu ärkaks ja kuumal kõrbemaal janunevat hinge toidaks. Seetõttu on loomulikult suureks pettumuseks, kui hiljutine Noa Laev faktivigadest kubiseb. Ometi, ons 100% faktitruu käsitlus sedavõrd kasina algmaterjali puhul üldse võimalik? Ja kui juba juurde luuletama hakata, miks mitte teha seda siis ausalt ja läbipistvalt? Lapsevanemana olen ma vist kümnetele filmiküsimustele: Aga miks tegi see tegelane nii või naa, vastanud, „Kunstnik tahtis“. Ja kõik, sest alati on filmiloojatel oma kunstiline vabadus, ükskõik, kuidas meie tahame või mitte. Seega tuleks ehk alguses endale selgeks teha, et film ei taotlegi autentsust Piibli mõistes, vaid on kunstiline loooming hoopis teistele teemadele ja valupunktidele osundades.

Usun, et käesolev film põhineb samuti Jumala ilmutusel, mis ei pretendeeri ammuste sündmuste lahtikirjutamisele, vaid õpetab meid hoopis tuleviku tarbeks. Tegemist on õppefilmiga hukatuseeelsele prohvetite põlvkonnale, kutsele järgmimise hinnast ja vastutusest.

Noa on õiglane mees ja ta süda järgib Jumalat. Ta on saanud ilmutuse, kuid ei mõista seda lõpuni. Või siis hoopis, mõistab seda liigagi hästi. Kui tema naine, kes ainsana on pääsenutest nimetu, püüab mehele mõistust pähe panna, jutustades tema ja ta pere headusest, vastab prohvet, et nad on kõik patused. Sügav patutunnetus ja inimkonna patukoorem eristab Noad kõigist teistest tegelastest. Ta teab, et tema perest lähtuv inimkond lõpetaks kord samuti kui Kaini suguvõsa, sest probleem on sisemine, sügaval südames, ja ei ükski suguvõsa nimi suuda seda ära pühkida. Noa ei ole mingi kuri kohtumõistja, vaid ta usub teadvat, et vaid loomadele on avatud uus maailm, ilma inimliku kurjuseta. Kusagil ei näe me, et ka Jumal seda arusaama kinnitanud oleks. Pigem näeme, et Jumal toob kaksikute sünni kaudu lahenduse, mis küll pkemas perspektiivis eeldab lapsetegu onude või veel sündmimata vendadega ja tundub tänapäeval õõvastav.

Konflikt Noa ja perekonna vahel ongi jüngerluse hind. Naine räägib, et see on tema süü ja karistagu mees pigem teda, aga mees püüab naisele kasutult selgitada, et nad on kõik kohtu all. Ta ei taha kaksikõdede surma, kuid näeb, et see oleks ainuke võimalus Jumala uue maailma puhtust hoida. Suutmata oma tegu täide viia, mõistab ta enese üksindusse, süü- ja häbikoorma all.

Konflikt Tuubal-Kainiga saab alguse Noa noorusest, kui isehakanud kuningas ta isa tapab. Tuubal-Kain on mees, kes teab oma väärtust. Ta teab, et on loodud Jumala näo järgi ja selle tõttu on tal Jumalale pretensioone. Pealegi on Jumal aastasadu vaikinud. Kui ta just ei sekku, ju ta siis meie tegusid heaks kiidab, kas pole?! Kui Tuubal-Kain laevas loomi söögiks tapab ja Haam teda kohkunult takistada püüab: „Neid on (igast liigist) vaid kaks“, vastab mees: „Aga mind on ainult üks!“ Et siis looduse kroon ei hooli kellestki ega millestki peale iseenda. Tema on inimene (man). Kui filmi alguses üks kummaline loom ringi jookseb, ütleb Noa „men are here“ (inimesed on siin). Haam süüdistab isa, et see tal naist majja ei lase tuua, et ta siis meheks (man) saaks. Kummatigi saab Haam meheks/inimeseks siis, kui ta Tuubal-Kaini tapab. Nii saab ta sureva kuninga tunnustuse, et on man-eksami sooritanud. Tuubal-Kaini võit Noa üle ähvardab vastu taevast lennutada kõik, mille kallal Noa on nii kaua töötanud. Uus suguvõsa alanuks sel juhul ilmselt kõigi teiste meeste tapmise ning naiste vägistamisega. Viimasel hetkel leiab Haam, et peab enda tekitatud probleemi lahendama.

Probleemi, mis on tekkinud sellest, et Haam on kibestunud. Kibestunud, et Noa tema tüdruku Na'eli (Jumalast antud) metsloomadele seatud(?) lõksu surema jättis. Tol hetkel käitus Noa aga vaid oma algse ilmutuse põhiselt, teades, et teine minia Iila lapsi ei saa. See ei olnud tema täistahe pojad järeltulevast põlvest ilma jätta, vaid hoopis see, mida ta uskus Jumalat temalt nõudvat. Suure südamevaluga tegi ta neid valikuid, teades, et temastki ei ole paarikümne aasta pärast jälgegi. Kuulekus Jumalale oli esikohal kõigist inimlikest emotsioonidest ja soovunelmatest. Piibliloos on Jumal andnud väga konkreetsed juhised, kuidas, mida, milleks. Filmiloos pole ilmutus väga selge, prohvet pidi ise n.ö lüngad täitma. Ta saab ühel ööl esimese ilmutuse, mis viib teda ta vanaisa Metuusala juurde. Vanaisa keedab talle hallutsinogeene sisaldavat teed, mis ilmutuse lõpetada aitab. Oleks ta pidanud selgemaid juhtnööre ootama? Täpsemat ilmutust? Ometi arvas ta, et tal on olemas kõik, mida vajab ning ka aeg oli otsa saamas. Oli looma moodi lõksus olev Na'el Jumala märguanne paradigmat muuta, mille prohvet paraku tähele panemata jättis ja mis perekonda palju haavu tõi ning talle endalegi ning Jumala plaanile saatuslikuks oleks võinud saada?

Film apelleerib tugevalt ka loodushoiule ja näitab seoseid inimese patu ja maa olukorra vahel. Kogu loodu teatavasti ägab patukoorma all ning ootab lunastust. Kiviinglid on huvitav detail. Need muide on inglid, kes kaastunde langenud inimese Aadama vastu kord Jumala tahtest kõrgemale seadsid ja seeläbi langesid. Sellele vaatamata ei ole nad inimeste kombel niiöelda edasi korrumpeerunud, vaid on säilitanud tahte ja igatsuse Jumalale elada ning seetõttu aitavad ka Noal laeva ehitada ja ehitusplatsi kaitsta. Nende lunastus saabub, kui nad Jumala plaani kaitstes end ohvriks toovad.

Seega on minu meelest film ilmutuslik ning paneb mõtlema eelseisvatele väljakutsetele. Pigem oleme ehk tänapäeva kogudusena rohkem kallutatud inimliku kaastunde ja selgelt väljendunud soosingu taotlemisele. Suudaksime me noalikke ohvreid tuua, kui Jumal meile väljakutse esitab? Või ei suudaks me sootuks uskuda midagi, mis meie tavaarusaamale vastupidine tunduks? Mõtlemisainet jätkub küllaga ja hea investeering oli...  

Isa süda

Eestimaale on jõudnud "uus võimas õpetus", üks omapärane teistsugune evangeelium, kus rõõmusõnumiks pole mitte see, et Jeesus on Sinu eest surnud, vaid et sinu Taevane Issi armastab sind nii väga, et ta on valmis kõigile su puudustele läbi sõrmede vaatama ja sind juba täiuslikuks peab. Ja me teame, mida Paulus galaatlastele mistahes teistsuguse rõõmusõnumi kohta ütleb...

Inimesed, kes seda uut õpetust viljelevad, on imearmsad ja südamlikud. Nad olid kunagi ühel seminaril, kus neid asju räägiti, oma inimlike isade puudused andestada suutnud ning hakanud tunnustama oma taevast isa ning nüüd ei suuda nagu "tsüklist" välja tulla. Armastus Taevase Isa vastu polegi ju vale, kummaliseks muutub aga kogu lugu siis, kui Jeesus nagu sõnavarast ja mõtetest päriselt ära kaob.

Ühe järjekordse üliveenva esitluse ajal, kui väga nemad oma issit armastavad, julgesin küsida, et kus Kristus on sellise käsitluse puhul, kui sina oma issi süles istud? Selle peale ei osatudki vastata. Küll vabandati, et nemad pole teoloogid, küll soovitati lugeda üht ilukirjanduslikku teost, küll öeldi lõpuks, et mõned küsimused ei peagi vastust saama. Vahepeal püüti ikka seletada ka ja siis oli vastuseks, et Jeesus on meie eeskuju, tema on see, kes tee meie jaoks taevasse isa sülle avas. Et siis toimetas oma asja ära ja astus kõrvale, et meile isa süles ruumi teha. "Jeesus on eeskuju", muide kõlab justkui tsitaat Jehoova tunnistajate suust, nagu üks vend pärast seda mulle tabavalt ütles. 

Vaatasin huvi pärast nende ühte ülesriputatud videot, kus üks soomlane räägib malbe häälega, kuidas "Jumal ei ole kohtumõistja, Ta on sinu issi!". Siinkohal kahjuks peab tõdema, et Jumala üks olulisim atribuut, mis lõpuajal eriliselt avalikuks saab, see, et ta on kohtumõistja, on seega kadunud. Jumal on muutunud mitte enam ka vaid isaks, vaid selliseks seniilseks vanaisaks, kes oma laste puudusi pigem armsateks peab. Kuna Eesti ikka muust maailmast nii kaugel on, siis pole ka see õpetus muud kui ammuunustatud vana. John Wimberi ajal, 90ndatel oli Isa süda üks erilisi ilmutusi, mis tolleaegse ärkamisega kaasas käis. Nii et kümmekond aastat kulus, et see õpetus Soome kaudu Eesti jõuaks.

Ja ikkagi on ohtlik kellegi teise ilmutusi maale tuua, kui ise pole jaksanud palves ja sõnas seda läbi katsuda.  Sest esimene küsimus või mistahes kahtlus kellegi teise poolt võib täiesti kõik segi paisata ja emotsionaalselt raske kanda olla. Kui mina selle küsimuse küsisin, ei eeldanud ma, et see ületamatuid raskusi nii kindlameelselt oma tõde kuulutavatele inimestele valmistab. Samas polnud see muidugi midagi uut, et Jeesus kantslist aeg-ajalt kaduma kipub või pelgalt instrumentaalse rolli endale saab. Juskui lapsendamisametnik, kes on juriidiliselt paberid ära vormistanud ja soovib seejärel perekonaale edu uute laste kasvatamisel.

Pakun siinkohal välja ühe teistsuguse mudeli, mis minu meelest Jumala Sõnaga pisut premini haakub.
Jumalal on ainult üks laps. Ainus Poeg. Ainusündinud poeg. See on Jeesus, Jumala ainusündinud Poeg (Joh 3:16). Ainuke Poeg, kes on näinud Isa (Joh 1:18; ja kes ainsana Tema süles istuda saab (1 Tm 6:15). Meie ülejäänud oleme adopteeritud lapsed (Rm 8:15) ja seda vaid Jeesuse kaudu. Kas pole see mitte taas üks kena võrdpilt  taevasest pulmast, kus Jumal Isa võtab vastu oma Poja pruudi oma tütreks, nagu maised äiadki tihti (USA filmide) pulmades ütlevad: "Täna ei kaota ma oma poega, vaid saan juurde tütre, keda mul kunagi olnud pole." Oleme niikaua Jumala lapsed, kuni me oleme Jeesuses. Kui see suhe katkeb, siis pole meil enam osa sellest perekonnast (lakkame olemast "viinapuu oksad" (Joh 15))  ja me hukkume.

Kas seesugune käsitlus teeb mind Jumalale vähem kalliks? Ei sugugi mitte! Ma olen Kristuse pruut, tema armsaim, kalleim. Ta armastab mind minu enese pärast, mitte selle pärast, mida ma teha võiksin või kui palju palvetada või mida iganes. Ma olen tema jaoks kallihinnaline ja nii Isa kui Poeg on mind ihaldanud endale. Kas pole auline? Samas tean ma, et ma olen armust selles kuninglikus perekonnas ja see mõte teeb mind alandlikuks, sest ma tean, et minu väärtolemine pole neid sundinud seda tegema, vaid pelgalt nende armastus, isetu, tingimusteta, lõpmatu. Jeesus on valinud mind, sest ma olin nõdrem, kui enamik teisi (1 Ko 1:26-27) ja vajasin Tema armu enam kui nii mõnigi teine. Ja Ta on mind armastanud Igavese Armastusega, mis jääb püsima ka siis, kui see maailm siin lõpeb. Just Kristus ja Tema sõna minu sees on need, kes aitavad mul püsima jääda, mitte mingid sentimentaalsed mõtisklused mingist issist, kes mind ahviarmastuses juba täiuslikuks peab ja kõigis pattudes ja puudustes lubab edasi elada, sest ta ju nii väga nunnutab mind. Selline jumalapilt vaevalt et kedagi raskustes püsti suudab hoida. Vaid üks pilk Kristusele ristil suudab meid päästa mistahes pattudest ja kiusatustest.

Minu eesmärk siin elus on just Kristust tundma õppida, et ma kuidagi oma taevasest eesmärgist mööda ei paneks ja Jeesuse ikka ära tunneksin, kui Tema ilmub. Ja et ma Temast ei pahanduks, kui Tema mind edasi tahab viia ja mu teekonda korrigeerib, sest mu "äi" on vaatamata kõigele kogu maailma õiglane kohtunik. Just see on ka mu Taevase Isa suurim tahe minu jaoks. Et ma Tema Pojaga üheks saaksin ja kord seda perekonda täiel rinnal nautida võiksin.

... ja allik' mudane

Kui kaugelt jälle koju
:,: ma rõõmul rändasin :,:
ja allikat ja kaske
ma jälle tervitin.

Kask oli ära kuivan’d
:,: ja allik’ mudane, :,:
mu neiu oli läinud
ühe teise kaenlasse.

Et sai jälle Aa rannas suvekonverentsil käidud. Ja lootsin tõsimeeli sealt allikast vett ammutada, kuid allik oligi mudane. Suur reservuaar oli küll vett pilgeni täis, kuid samas vohasid ka vetikad ning toru tundus umbes olevat. Vesi valgus pigem mööda seinu alla. Et ei teagi, miks see mulle oluline tundus. Kuidagi kohane paralleel.

Olles käinud sel suvel kahes vaimulikus laagris võib vist öelda, et on vaikne aeg. Jumal ei räägi enam oma sulaste kaudu. Sellest annavad tunnistust 20-aasta tagused tsitaadid ja ajahambast puretud "mõtted, mida Jumal on täna lasknud mul jagada" ning kopeeritud õpetused, olgu siis algallikad kuitahes vägevad, kasvõi Watcman Nee isiklikult. Arutasime ühe lugupeetud seminaripidajaga, et kantslikuulutus võiks ju kõiki inimesi kasvõi pisutki puudutada, mitte vaid sel määral, et vaatad pingsalt kella ja ootad ettekande lõppu. Et kui Jumal ikka oma sõna taga on, on sõnumis kõigile midagi. Sulle antakse võimalus iseendaga silmitsi seista.

Samas on juurde tulnud palju ballasti. Kutsusime seda isekeskis "veiderdamiseks". See on umbes see, kui tõelise asja puudumisel püütakse Jumalat justkui aidata ja igasugu isetegevusega Teda pisutki söödavamaks ja meelepärasemaks muuta. Palvetunnelid ja koormakivikesed jne jne. Sest kui me ringiratast tammudes ikka ja jälle alust laome õpetusele pöördumisest surnud tegudest, siis võib küll muidu kätte igavaks ära minna. Kaua sa oma koormaid ära annad päevast päeva, kui seda juba esimesel õhtul südamest tegid? No jah, kui sa just päeva jooksul neid jälle hoolsasti tagasi ei korjanud. Mis lõpuks muutub ikkagi veiderdamiseks.

Tundub, et inimestel ongi lihtsalt igav. Kõik on juba liiga hästi. Seetõttu on vaja leida mingeid muid asju, mis köidaksid. Näiteks lauamängud, nagu monopol või tsitadell. Kuulsin ühes hommikusöögilauas õhinal selgitust, kuidas monopoli mäng eelmisel ööl lõppes, kes millisel ruudul pidama jäi ning mis siis kõik veel juhtus. See elevus, mis kaasnes, ületas kaugelt igasuguse vaimuliku elevuse. Mis on ju kurb. Sest näitab, kus meie süda tegelikult on.

Igavusest annab märku ka õpetusele oma mingi iseloomuliku nüansi lisamine, mis siis peaks mind ja minu järgijaid teistest eristama ning kogu asja põnevaks, mitteigavaks muutma. Sageli on selliste asjade aluseks kogemuslikud läbielamised. Meenub Peetrus, kes muutmismäele kohe kolm telki tahtis püstitada, sest seal oli ta Issandat kõige kirkamana näinud.  Ja usun, et Issand tahab meid sealjuures tagasi Tema enese juurde tuua, olgu meil vaid mõistlikkust Tema juhatust tähele panna.

Lootust muidugi on, sest ka laagri korraldajad möönsid, et peaks ikka sügavamale minema. Kuhu sügavamale ja kuidas, on ehk praegu veel tundmata maa. Võtmeks kujuneb siingi ehk see, kas arvesse võetakse kogu tarkust, mida Jumal oma koguduse kaudu on jaganud, või lastakse aastast aastasse edasi samas taktis, olles osavõtjad kaheks jaganud- teenijad ja teenitavad. Ei ole vist väga piibellik mudel.

Minu parimad hetked sellel konverentsil olid seotud sellega, kui ma sain kuulata Sillamäe, gorod smerti ehk surmalinna pastori proua lugusid sellest, kuidas inimesed tema koguduses elavad. Või peaks ütlema "hingitsevad" ja kuidas ta neid jätkuvalt Piiblisse suunab, öeldes, et vaadake, te olete kõige õnnelikumad inimesed, teil on vähemalt Kristus, teistel pole sedagi. Ja kuidas nad kogu selle materiaalse viletsuse keskel veel keskvõimule obrokit peavad tasuma. Mis ajuti pea ületamatu koormana tundub. See puudutas sügavalt ja pani enda olukorrastki hoopis teistmoodi aru saama.

Karl Reitsi raamat sai ostetud. "Turu prohvet" nimeks ja suures osas ehk siis pigem mälestused temast. Ja tollal oli samasugune aeg kui praegu. Iseseisvus kirjutati noorte meeste vere arvele. Jumal oli kõrvale heidetud ja mis peamine... kõige vaimulikumad usklikud ei tundnud Jumala märguandeid ära ja pidasid neid haige inimese soigumiseks. Ja seda 80 aastat tagasi, kui koguduses ega laagri teenimismeeskonnas polnud veel okei abielueelsed intiimsuhted ja muud rebased, kes salamahti meie viinamägesid hävitavad. Kallid, mis lootus on meil siis täna Teda ja Tema kuulutust ära tunda?!

Noore usklikuna sattus mulle kunagi ette üks ilmutus, kuidas Kristuse ihu viimsel ajal maa pealt tõuseb ja ennast kõigist röövikutest ja tõukudest vabastab. Ehk on see aeg juba kätte jõudnud? Ehk on aeg allikas mudast puhastada? Aga võib-olla pole see ka enam võimalik, kui liiga kaua ollakse ehitatud hingelisele alusmüürile, mis põhineb inimeste austusel ja polsterdamisel. Ja mis siis sellest, kui Jumal oma vaimuga pisut mõnikord puudutab, tahtes meid ehk üles raputada ja sügavamale viia? Meie saame ikka seda tõlgendada kui piiramatut luba lõdvestuda, "license to chill". Oh andku Issand armu ja oma tarkust!

Kristuspäev

Tänane hommik algas sellega, et kaissu puges pisut ärritunud väikemees, kes teatas, et ta nägi unes selle maailma hävingut. Kõik hävis ning inimesed tassisid koobastesse "mänguasju, lampe ja kardinaid", et midagigi päästa. Ja kõik püüdsid peitu pugeda. Ja korraga oli kogu maailm uus, ainult et teistsugune, kaskede asemel kasvasid palmid ja rästikute, nastikute ja vaskusside asemel olid kobrad, anakondad ja boad, ainult et nad olid kõik sõbralikud, sest saatanat ei olnud enam. Nii algas minu jaoks tänane Kristuspäev.

Nüüdseks olen tagasi ka pärastlõunaselt suurürituselt, kus kodumaa parimad pojad ja tütred, pastorid--kaasad kesksuvises lõõsas kolm tundi katmata palgega päeva koormat ja palavust kandsid. See ohver oli ehk kõige muljetavaldavam. Ja kindlasti oli tore, et keegi jaksas millegi nii suurejoonelisega tegeleda. Mõru maitse jääb aga suhu mõttest, et miks siis ikkagi on kasvõi Tallinnas üliraske leida gruppi inimesi, kes tõeliselt ja süstemaatiliselt viitsiksid ennast Jumala ees "lõhki käristada", ja nimelt südant, mitte riideid ega muidu vaid välisega silma paista.

Hellaks teeb mind ka see, kui mainitakse, et tegemist on 20 a möödumisega ajast, kui Jumal meile vabaduse kinkis. Et niisama lihtne see oligi, kinkis ja kõik. Seda, et kogu Vana Testament meile õpetab, et sõjalise interventsiooni võib tagasi pöörata vaid "eeskoja ja altari vahel" toimuv tõeline meeleparandus ja korporatiivne ühispalve, seda justkui ei teata ega tähtsustata. Inimesed, kes praegu on juhtpositsioonidel, polnud ilmselt 20 a tagasi vahimehe kohustustes ega kuulunud ringkondadesse, kus need vahipostid olid. Ja nii tundubki, et piisas vaid korraks Taeva poole õhata ja tankid läksid tuldud teed tagasi. Ja miks peaks see olukord nüüd siis teistsugune olema, kui mingi oht meid ähvardaks?!

Mina aga tean ja võin tunnistada, et poolteist aastat enne seda saatuslikku tankipäeva tõi Jumal ühe koguduse põlvili, tehes seda ilmutuse kaudu ja andis südamesse teha järelpalveid pärast igat teenistust ning ühtekokku 5 korda nädalas. Kirjakohtadeks Joel, Jeremija, Hesekiel... Tunnetan, et praegu on just samasugune aeg, kus tuleks oma palvejõud mobiliseerida, kuid sellekohased ettepanekud kukuvad pastorite kurtidele kõrvadele. Ja isegi selliste pastorite, kelle visioonitaju ja ettenägemisvõimet tänasel päeval eeskujuks toodi. "Inimene palvetagu üksi oma palvekambris," on mulle sulaselgelt vastatud. Ja inimesed, neil on muudki teha... elu vajab ju elamist, kõigi oma lampide, kardinate ja mänguasjadega...

Issanda päev... Kristuspäev... Äkitselt tuleb oma templi juurde Issand, keda me ootame. Aga kes suudaks küll taluda tema tulemise päeva?! Ja õnnis on see, kes Temast ei pahandu...

Meie aja diagnoos. A. W. Tozer

Generatsioon kristlasi, keda on kasvatatud vajutatavate nuppude ja automatiseeritud masinate keskel, on aeglasemate ja vähem otseste meetodite suhtes eesmärgile jõuda kärsitu.  Oleme püüdnud rakendada tehnoloogiaajastu meetodeid oma suhtesse Jumalaga. Loeme oma peatüki, peame lühikese hardushetke ja tormame minema, lootes kompenseerida oma sügavat sisemist pankrotti külastades järgmist evangeelset koosolekut või kuulates järgmist põnevat lugu, mida jutustab vaimulik seikleja, kes on hiljuti tulnud järjekordselt retkelt kaugelt maalt.

Sellise vaimsuse traagilised tagajärjed on igal pool meie ümber: pinnapealsed elud, õõnsad vaimulikud arutlused,  suurem osakaal naljal ja lõbul evangeelsetel koosolekutel, inimeste austamine, usuga seotud välistele asjadele lootmine, pool-religioossed osadused, müügimehe meetodid, dünaamilise isiksusetüübi segiajamine Püha Vaimu väega. Sellised ja sellega sarnased on kurja haiguse, raske ja tõsise tõve sümptomid.

Selle meid tabanud raske haiguse eest ei ole mitte keegi üksinda vastutav ja ükski kristlane pole täielikult süüst vaba. Oleme kõik panustanud otseselt või kaudselt sellesse kurba asjade seisu. Oleme olnud liiga pimedad märkama, liiga arad, et välja öelda või liiga enesega rahulolevad, et igatseda midagi paremat kui see kehv, keskpärane toit, millega teised tunduvad rahul olevat. Teisisõnu öeldes, oleme aktsepteerinud üksteise ideed, kopeerinud üksteise elusid ja teinud üksteise kogemused mudeliks meie endi omile. Ja terve sugupõlve kestel on trend olnud allapoole. Nüüd oleme jõudnud päris põhja välja, ja mis kõige hullem, oleme pannud Tõe Sõna muganduma oma kogemustega ja leppinud selle madalikuga pidades seda õnnistatud haljaks aasaks.

Vaja on otsustuskindlat südant ja rohkem kui natuke julgust, et end sellest meie aja haardest lahti väänata ja piibellike radade juurde tagasi pöörduda. Kuid see on võimalik. Aeg-ajalt on kristlased minevikus pidanud seda tegema. Ajaloos on kirja pandud mitmeid laiaulatuslikke tagasipöördumisi, mida on juhtinud sellised mehed nagu St. Francis, Martin Luther ja George Fox. Kahjuks ei tundu hetkel ühtki Lutherit ega Foxi silmapiiril olevat. Kas veel ühte sarnast pöördumist tasub loota eene Kristuse tagasitulekut on küsimus, milles kristlastel ei ole täielikku üksmeelt, kuid see pole meie jaoks praegu ka mitte väga suure tähtsusega küsimus. 

Ma ei väida teadvat, mida Jumal oma suveräänsuses maailma mastaabis veel teha võib. Kuid  mida ta kindlasti teeb tavalisele mehele või naisele, kes Tema palet otsib, seda tean ma hästi ning võin ka teistele rääkida. Pöördugu iga inimene Jumala poole tõsiselt, hakaku ta harjutama ennast jumalakartuses, otsigu ta võimalust arendada oma vaimuliku vastuvõtlikkuse võimeid usalduse, sõnakuulelikkuse ja alandlikkuse kaudu ning tulemused ületavad kõik, mida ta oleks võinud loota oma kehvematel ja nõrgematel päevadel.

Iga inimene, kes meeleparanduse ja Jumala juurde siira tagasituleku kaudu  murrab ennast välja vormist, milles teda on hoitud, ning läheb Piibli enda juurde vaimuliku mõõdupuu jaoks, saab väga rõõmustatud sellest, mida ta sealt leiab.

Öelgem seda veelkord: Üleilmne Ligiolu on fakt. Jumal on siin. Kogu universum on elav Tema elu kaudu. Ja ta ei ole mingi võõrapärane või tundmatu Jumal, vaid meile tuttav meie Issanda Jeesue Kristuse Isa, kelle armastus on need tuhanded aastad ümbritsenud patust inimrassi. Ja ta püüab alati saada meie tähelepanu osaliseks, meile ennast ilmutada, meiega suhelda. Meie sees on võime Teda tunda, kui me vaid vastame Tema pakkumistele (Ja seda me nimetamegi Jumala poole pürgimiseks!) Me saame teda tundma järjest suuremal määral, kui meie vastuvõtlikkus saab täiuslikumaks usu, armastuse ja praktika kaudu.

Oo Jumal ja Isa, ma parandan meelt, et kõik mu mõtted on kogu aeg patuselt tegelenud nähtavate asjadega. Maailm on olnud liiga palju minuga. Sina oled olnud siin ja ma ei teadnud seda. Olen olnud pime Sinu Ligiolu suhtes. Ava mu silmad, et ma võiksin näha Sind minus ja minu ümber. Kristuse pärast. Aamen. 

Tõlgitud raamatust "The Pursuit of God" V peatükist.

Eesriide eemaldamine

Kirikuisade väljaütlemistest pole ükski nii kuulus kui Augustinuse tsitaat: "Sina oled loonud meid Sulle Enesele ja meie südamed on rahutud, kuni nad leiavad rahu Sinus". Suur pühamees kirjeldab siin paari sõnaga inimrassi algust ja sisemist ajalugu. Jumal valmistas meid Temale endale—see on ainus selgitus, mis rahuldab mõtleva inimese südant, mida iganes ta mõistus selle peale ei kostaks. Kui aga väär haridus ja moonutatud mõtlemine juhivad inimese teistsugustele järeldustele, ei saa ükski kristlane teda palju aidata. Sellise inimese jaoks ei ole mul sõnumit. Mu innustus on suunatud neile, keda Jumala tarkus on eelnevalt salajas õpetanud. Ma räägin janunevatele südametele, kelle igatsused on saanud äratatud Jumala puudutusest nende südames ja sellised inimesed ei vaja mõistuslikku tõendusmaterjali.
…

Hinge sisemine rännak patutihnikust nauditavasse Jumala ligiollu on kaunisti illustreeritud Vana Testamendi pühamus. Tagasipöörduv patune sisenes esmalt välisõue, kus ta tõi vereohvri vaskaltaril ja pesi end pesunõus, mis seisis selle kõrval. Siis läks ta läbi eesriide pühasse paika, kuhu ei pääsenud ükski loomulik valgus. Kuldne küünlajalg, mis oli Jeesuse võrdpilt, heitis oma pehmet kuma kõige peale. Seal olid ka vaateleivad, mis rääkisid Jeesusest, Eluleivast ja viirukialtar, katkematu palve võrdpilt.

Kuigi jumalakummardaja oli juba nii palju kogenud, ei olnud ta siiski veel sisenenud Jumala ligiolusse. Veel üks eesriie lahutas teda kõige pühamast paigast, kus lepituskaane peal elas Jumal ise hirmuärataval ja aulisel kujul. Kuni pühamu püsis, tohtis vaid preester sinna siseneda ja sedagi vaid kord aastas, verega, mida ta ohverdas oma pattude ja oma rahva pattude eest. See viimane eesriie käristati katki, kui meie Issand Kolgatal hinge heitis ja püha kroonik selgitab, et see eeriide katkirebimine avas tee igale kummardajale maailmas, et tulla uuel ja elaval viisil otse jumalikku Ligiolusse.
 
Uues Testamendis ühildub kõik selle Vana Testamendi kujundiga. Vabaksostetud inimesed ei pea enam peatuma hirmu tundes, enne kui nad sisenevad Kõige pühamasse paika. Jumala tahe on, et me pressiksime Tema ligiolusse ja elaksime kogu oma elu seal. Me peame seda kogema teadlikult. See on enam kui vaid omandatud õpetus. See on elu, mida saab nautida iga päeva igal hetkel.

See Ligiolu Leek oli leviitpreesterluse tukslev süda. Ilma selleta oleksid kõik kogudusetelgi riistad ja seadmised kui mingi võõra keele tähed, millel mingit tähendust ei meie ega Iisraeli jaoks pole. Pühamu suurim tõsiasi oli, et Jehoova oli seal; Ligiolu ootas eesriide taga.  

Samamoodi on Jumala Ligiolu kristluse keskne tõsiasi. Kristliku sõnumi keskmes on Jumal ise ootamas, et Tema lunastatud lapsed pressiksid Tema ligiolu teadlikku kogemisse. Seda tüüpi kristlus, mis praegu moes juhtub olema, tunneb Tema ligiolu vaid teoreetiliselt. Seal ei rõhutata kristlase privileegi seda juba praegu kogeda. Sellise õpetuse järgi oleme me Jumala ligiolus positsiooniliselt ja mitte midagi ei räägita sellest, et seda ligiolu on vaja kogeda reaalselt. Leegitsev innukus, mis sütitas mehi nagu McCheyne, on täiesti kadunud. Ja praegune kristlaste põlvkond mõõdab ennast selle ebatäiusliku mõõdupuu järgi. Vääritu rahulolu asendab põlevat innukust. Oleme rahul oma juriidiliste õigustega ja enamikul juhul läheb meile väga vähe korda, et isiklikud kogemused puuduvad.
...
Jumal on nii võimsalt imeline, nii lõputult ja täiuslikult vaimustav, et Ta võib pelgalt Iseenda kaudu täita, pilgeni täita meie loomuse sügavaimad nõudmised, müstilised ja sügavad nagu me loomuski. Selline ülistus nagu Faberil (ja tema on vaid üks suurest hulgast, keda keegi loendada ei jõua) ei saa tulla pelgalt õpetuslikust teadmisest Jumalast. Südamed, mis on „valmis lõhkema“ armastusest Jumala vastu, on need, kes on seisnud Ligiolus ja on vaadanud avatud silmil Jumaliku majesteetlikkust. Lõhkenud südametega inimestel oli omadus, mida tavalisel inimestel pole ja mida nad ei mõista. Nad rääkisid vaimuliku autoriteediga. Olles olnud Jumala ligiolus, andsid nad ülevaate, mida nad seal nägid.

Nad olid prohvetid, mitte kirjatundjad, sest kirjatundja räägib meile, mida ta lugenud on, kuid  prohvet räägib, mida ta näinud on. Erinevus ei ole vaid kujuteldav. Kirjatundja, kes on lugenud ja prohveti, kes on näinud, vahel on merelaiune erinevus. Meil on tänapäeval  tohutul hulgal õige õpetusega kirjatundjaid, kuid prohvetid, kus nemad on? Üle evangelikaalse koguduse kõlab kirjatundja käre hääl, kuid kogudus ootab malbet häält pühakult, kes on eesriidest läbi uuristanud ja on sisemiste silmadega üksisilmi vaadanud Jumalat tema imelisuses. Ja siiski on selline läbiuuristamine, tungimine tundlikusse elukogemusse  Pühas Ligiolus  privileeg, mis on antud igale Jumala lapsele.

Eesriie on eemaldatud Jeesuse ihu katki käristamise kaudu ning Jumala poolt pole enam midagi, mis takistaks meil siseneda. Miks me siis passime ilma selleta? Miks nõustume elama kõik oma elupäevad Kõige Pühamast Paigast väljaspool ning ei astu kunagi sisse, et heita pilk Jumalale? Me kuuleme, kuidas Peigmees ütleb: Näita mulle oma nägu,  luba ma kuulen su häält, sest su hääl on meeldiv  ja su nägu on ilus!" (Ül 2:14) Me tunnetame, et see kutse on meie jaoks, kuid siiski ebaõnnestub meil lähedale tulemine. Aastad mööduvad, me jääme vanaks ja väsime kogudusetelgi välisõuedes. Mis meid takistab?

Vastus, mida sel puhul tavaliselt antakse, et me oleme lihtsalt „külmad“, ei selgita kõiki fakte. Südamekülmusest on midagi tähtsamat, midagi, mis võib olla selle külmuse taga ja põhjuseks. Mis see on? Mis muu kui eesriide olemasolu meie südametes! Eesriie, mida ei lükata kõrvale nagu esimest eeriiet, vaid mis jääb sinna edasi ning jätkuvalt hoiab eemale valgust ning peidab Jumala näo meie eest. See eesriie on meie lihalik langenud loomus, mis elab meis edasi, ilma kohtumõistmiseta, mitteristilöödud ja mittehüljatud.  See eesriie on tihedasti kootud mina-elu, mille olemasolu me pole kunagi tõeliselt tunnistanud, mille üle me oleme salajas häbi tundnud ja mida me neil põhjustel pole kunagi toonud risti alla. See läbipaistmatu eesriie ei ole väga müstiline ega väga raskesti äratuntav. Peame vaid vaatama oma südametesse ja me näeme seda seal, olgugi, et kokku õmmeldud, paigatud ja parandatud, kuid ta on siiski seal olemas, meie elude vaenlane ja tõhus takistus meie vaimulikule edasiminekule.

See eesriie ei ole kaunis ning sellest me tavaliselt ei suvatse rääkida. Kuid mina kõnelen janunevatele hingedele, kes on otsustanud järgida Jumalat ja ma tean, et nemad ei pöördu tagasi, kuigi tee läheb ajuti läbi tumedate mägede. Jumala õhutus nende sees kindlustab nende inimeste jätkuva edasipürgimise. Nad on võimelised silmitsi seisma kuitahes inetute faktidega ja kannatavad risti oodatava rõõmu asemel. Seega olen ka mina julge nimetama need lõimed, millest see sisemine eesriie kootud on.

Eesriie on kootud  mina-elu peentest niitidest, milleks on inimvaimu liitpatud. See pole midagi, mida me teeme, vaid midagi, kes me oleme ja selles just seisnebki nii nende filigraansus kui ka vägi. Kui minna konkreetsemaks, on mina-patud eneseõigus, enesehaletsus, enesekindlus, enesepiisavus, eneseimetlus, enesearmastus ja mitmed teised sarnased. Nad elutsevad liiga sügaval meie sees ja on meie loomuse lahutamatu osa, kuni tuleb Jumala valgus ja selle paljastab. Nende pattude räigemad ilmingud – egoism, eputamine, enesereklaam on kummalisel kombel sallitud kristlike juhtide hulgas, isegi laitmatu õpetusega ringkondades. Neist ilmingutest on nii palju tõendeid, et tegelikult on nad paljude inimeste jaoks samastunud evangeeliumiga. Ma loodan, et see ei ole küüniline tähelepanek öelda, et praegusel ajal, kui tahta olla populaarne mõnel pool nähtava koguduse juures, on need omadused väga nõutud. Mina edendamine Kristuse edendamise egiidi all on nii tavaline, et väärib vähe tähelepanu.

Võiks ju oletada, et õige õpetus inimese langenud loomusest ja õigeksmõistmise vajadusest Kristuse õiguse kaudu üksi päästavad meid mina-pattude väest, kuid nii need asjad ei toimi. Mina võib elada noomimata lausa altari peal. Ta võib vaadata verest nõretava ohvri surma ning mitte olla vähimalgi määral sellest puudutatud. Mina võib võidelda reformaatorite usu eest ja jutlustada kõlavalt päästmist armu kaudu ning ise nendest pingutustest tugevamaks saada. Õigust öelda tundub, et mina lausa toitubki ortodoksiast ja tunneb ennast kodusemalt piiblikonverentsil kui kõrtsilaua ääres. Kuna me igatseme Jumala järgi, siis annab see minale suurepärase keskkonna, mille rüpes õitseda ja kasvada.
Mina on see läbipaistmatu eesriie, mis peidab Jumala nägu meie eest. Seda saab eemaldada vaid vaimuliku kogemuse kaudu, mitte iialgi vaid õpetuse läbi. Samahästi võiksime õpetada pidalitõbe enda seest väljuma. Jumala hävitustöö peab tehtud saama enne, kui me vabaks saame. Peame kutsuma risti tegema oma surmavat tööd meie sees. Peame tooma oma mina-patud ristile kohtumõistmiseks. Peame valmistuma mõningal määral kannatustest läbiminekuks , kust ka meie Issand läbi läks, kui ta kannatas Pontius Pilaatuse all.

Pidagem meeles, et kui me räägime eesriide käristamisest, siis me kasutame kõnekujundit ja see kõlab poeetiliselt, peaaegu meeldivalt, kuid tegelikkuses ei ole selles midagi meeldivat. Inimkogemuses koosneb see eesriie elavast vaimulikust koest, mis on tundlik ja võdiseb—see on aine, millest kogu meie olemus koos seisab ja sealt meid puudutada tähendab teha meile valu. Kui seda rebitakse, oleme haavatud, vigastatud ja  veritseme. Väites vastupidist on muuta  rist mitteristiks ja surm üleüldse mittesurmaks. Kallist ja õrnast koest, kus on elu, läbi käristamine ei saa iialgi olla midagi muud kui sügavalt valus. Siiski just nii mõjus rist Jeesusele ja selliselt mõjub ta ka igale inimesele, et teda vabastada.

Vaadakem ette, et me ei mängiks oma sisemise eluga, lootes, et me ise suudame eesriide lõhki rebida. Jumal peab tegema meie jaoks kõik. Meie osa on alistuda ja usaldada. Peame patud üles tunnistama, ära heitma, mina-elust lahti ütlema ja siis arvama selle ristilööduks. Kuid peame tähelepanelikult eristama laisa „vastuvõtmise“ Jumala tõelisest tööst. Peame nõudma, et ta selle täide viiks. Me ei julge jääda rahule enese ristilöömise  õige õpetusega. See oleks kui Sauli jäljendamine, kes parimad lammastest ja härgadest alles jättis.

Nõua taga, et see töö saaks tehtud tões ja see saab tehtud. Rist on kare ja surmatoov, kuid ta on tõhus. Ta ei hoia oma ohvrit igavesti rippumas. Tuleb hetk, kui töö on lõpetatud ja kannatav ohver sureb. Pärast seda on ülestõusmise au ja vägi ning valu ununeb rõõmu pärast, et eesriie on eemaldatud ja oleme sisenenud tõelisse vaimulikku kogemusse elava Jumala ligiolus.

Issand, kui suurepärased on Sinu teed ja kui kavalad ja pimedad on inimeste tegemised. Näita meile, kuidas surra, et võiksime uuesti tõusta uude ellu. Kärista katki meie mina-elu eesriie ülevalt alla nagu sa templi eesriide katki käristasid. Me tuleme siis ligi täielikus usukindluses. Me elame Sinuga igapäevases kogemuses siin maa peal, et me harjuksime Sinu auhiilgusega, kui me siseneme Sinu taevasse et elada koos Sinuga seal. Jeesuse Nimel. Aamen.

Tõlgitud III peatükist "Removing the  Veil" A.W.Tozeri raamatust "The Pursuit of God"