Mu poeg sai n.ö päästetud. Eelmise laupäeva õhtul. Teda oli puudutanud ühe naise tunnistus, kes 20 aastat tagasi kristusekeskses kodus ja koguduses üles kasvanuna väsis õigesti elamisest ning pöördus narko, alkoholi ja pidude poole. Kuid palvetav ema ei loobunud tütrest ka siis, kui isa ta välja viskas ja tütar narkodiilerite hotellis elas, vaid ema palvetas üle lootuse lootuses ja tütar sai tänu Jeesusele sealt välja ning võib täna olla õnnelikus abielus ja teenida Jumalat. Laps kuulas seda ja see tunnistus puudutas teda südamepõhjani. Õhinal helistas poeg õhtul mulle ja teatas, et oli vastu võtnud "Jumala igavese elu anni". Ta oli naise tunnistuse ajal kogenud Jumala ligiolu ja mõistnud, et oma hiljutistele kahtlustele vaatamata on Jumal siiski olemas. Veidi hiljem helistas taas ja teatas, et kuna tema on nii palju armastust kogenud, siis tahab ta armastust edasi jagada... seega, kas me palun võtaksime kutsika? Küsisin temalt siis, et mida ta täpselt vastu võttis--- "Igavese elu," oli vastus. Mina küsisin vastu, et "Aga Jeesus?"-- "see oli ka seal kuskil täitsa olemas," vastas vastpöördunu. Küsisin veel, et mida ta koges. "Kergendust (Relief)", oli vastus.
Kuna tema vähene seos Jeesusega mulle rahu ei andnud, püüdsin omalt poolt puuduvat kuidagimoodi tasa teha. Eile ta siis ütleski, et kuule, selleks et seda Jumala andi vastu võtta, pidi ju mingi päästepalve ka lugema. Ja seal oli Jeesus täitsa olemas. Nii et selle aspektiga on korras ja mis sa, mamps, muretsed. Ta isegi tsiteeris seda palutud palvet: "Jesus, I receive you as my Lord and Saviour". Ütlesin see peale, et ega järele ütlemisest üksi pole lugu, nüüd pead sa laskma Jeesusel ka olla oma päästja ja ülemus. Selle peale vaatas ta mind sellise pilguga, et no mis sa, vanainimene, üldse tead. Olen kutsunud teda koos palvetama ja ülistama--keeldub. Eile kutsusin üles lugema Piiblit (alustame Markuse evangeeliumist; see selline kiire ja lihtsam) ja seda siis arutama--pole huvitav. Samas ütleb, et ta palvetab küll omaette ja Jeesusele sellest ju piisab. Jah, teoloogiliselt on see viimane väide ju õigegi.
See ei ole esimene kord tema jaoks päästepalvet paluda, kuid tol korral oli muutus tõesti nähtav. Esimest korda tegi ta seda 3,5 aastasena maal saunas. Ta oli just kuulnud lastejutlust, kuidas keegi väike laps oli küsinud, et kui ta morssi joob, kas Jeesus peab siis südamest eest ära minema. Kui saunas kuumus südame põksuma pani, küsis ta, kas see ongi süda, kus on Jeesus. Ma vastasin, et ma ei tea, kas sa oled Jeesuse oma südamesse vastu võtnud. Ta ütles, et ei ole, aga et ta võib seda kohe ise teha. Ja tegigi. Ja siis mõtles paar hetke ja ütles: "Tuligi!" Ja pärast sauna istus ta ca 15 min liikumatult saunalinasse mässitult--ime juba iseenesest, sest kõigil eelnevatel kordadel pidi vanaema teda mööda tuba taga ajama. Lasteaias rääkis ta kõigile Jeesusest, nii et kasvatajad teda keelasid. Ja kasvatajad rääkisid veidi aega pärast saunakogemust, et nüüd on tal selline periood, kus ta kõige eest vabandust palub. Samasse aega jääb ka see, kui ta mind veebi vahendusel ülistamas nägi, küsis ta, kas ta tohib ka minuga ülistada. Vastasin jaatavalt ja ta istus põrandale, pani silmad kinni ja käed risti. Mõne minuti pärast hüppas püsti ja suundus teise tuppa, öeldes: "ma lähen nüüd multikaid vaatama. Aga ma kallistan Jeesust rohkem kui emmet!" Järgmisel päeval lasteaiast tulles ütles ta, et paneme jälle arvutis "selle Jeesuse asja peale, siis mul tuleb jälle selline tunne, et ma kallistan Jeesust rohkem kui emmet". Alles siis jõudis talle kohale, et miskit on seal öeldus valesti, sest kuidas üldse saab kellestki rohkem hoolida kui emmest.
Käitumises ega suhtumises ma seekord mingeid muudatusi ei ole märganud, kui, siis vaid seda, et noormees on muutunud veel pretensioonikamaks ja veel sõltuvamaks oma arvutist ning pokemonidest. Kuna ta oli vahepeal maal töötades raha teeninud (ja selle raha olime kokku leppinud, et ta võib kulutada enda peale), siis polnud mul ka põhjust uute vidinate ostmisest keelduda. Samuti peab ta naljakaks ja lõbusaks Kristuse vastaseid "nalju". Kuid positiivsena võib välja tuua, et kindlasti on tugevnenud tema identiteet kogudusega seoses. Usun, et ta teeks õhinal kaasa, kui keegi talle mingi teenimisvõimaluse peaks pakkuma. Lisaks on uued sõbrad nii siin kui sealpool ookeani, kellest ta tõesti väga hoolib ja nendega osaduses olla tahab.
Eks ma olen nõutu. Ja kindlasti palvetan edasi. Ja usun üle lootuse lootuses, et mu laps (taas)kord Jeesuse ja tema armastuse ära tunneb. Aga kõigil vastpöördunutel ei ole kodus teoloogilise magistrikraadiga palvetavaid vanemaid. Kuidas nemad küll oma eluga toime peaksid tulema?! Me oleme nii vaimustuses sellest, kui keegi "patuse palve" järele ütleb, et me ei taipa küsidagi, et mis siis nendega juhtus. Või kas üldse juhtus või mida nad nüüd usuvad. Mu poeg teadis öelda, et ükski patt ega tegu pole Jumalale andestamiseks liiga suur. Jällegi ju teoloogiliselt õige, aga kui see muutub õigustuseks elada oma elu tehes ükskõik mida, sest Jumal andestab lõpuks niikuinii, siis...?!
Juba pea 30 aastat tagasi värske pöördununa tahtsin teha noortekoosolekul piiblitundi päästmisest ja lugesin õhinal evangeeliume. Sellist nelja punkti jaatamise kaudu Jeesuse juurde tulekut ma sealt ei leidnud. Jeesus ütleb tulla tahtjatele igasugu "inetuid" asju, mis pigem neid kahtlema panevad, kas nad üldse sellise Jeesusega tegemist teha tahavad. Ja Johannese evangeeliumis saadab nad päris minema, kui kõne kõvaduse üle nurisema hakatakse. Jagasin kellelegi hiljuti, et selleks ajaks, kui mina kirikusse jõudsin, oli mu esimene pastor teinud juba mitu raksu leerikursusi (tolleaegne "alfa") ja oh imet, inimesed võtsid pakutu rõõmuga vastu, kuid ei jäänud püsima. Pastor oli sellest väga häiritud ja pidas oma evangeelset tööd läbikukkunuks, lähtudes kirjakohast, et nüüd on nende inimeste viimane lugu läinud pahemaks kui esimene. Seega, meie leerikoolis kinnitas ta korduvalt, et kui terve elu pikkust pühendumisotsust teha ei taha, siis ära parem tule. Ja et Jumal tahab sind tervenisti ja sinu oma elu saab otsa, sest tema võtab üle. Ja tõesti, kui suurte sisemiste võitluste lõpus pöördusin, oli elumuutus radikaalne. Tean, millest loobusin ja mida vastu sain. Ma kardan, et minu laps ei tea. Ta teab, et sai igavese elu ja on nüüd rõõmus, et ei pea põrgusse minema. "Ja Jeesus on ka seal kuskil olemas". Ons Jeesus muutunud? Või oleme muutunud meie ja Jeesus on ikka seesama eile, täna ja igavesti?
Kuna tema vähene seos Jeesusega mulle rahu ei andnud, püüdsin omalt poolt puuduvat kuidagimoodi tasa teha. Eile ta siis ütleski, et kuule, selleks et seda Jumala andi vastu võtta, pidi ju mingi päästepalve ka lugema. Ja seal oli Jeesus täitsa olemas. Nii et selle aspektiga on korras ja mis sa, mamps, muretsed. Ta isegi tsiteeris seda palutud palvet: "Jesus, I receive you as my Lord and Saviour". Ütlesin see peale, et ega järele ütlemisest üksi pole lugu, nüüd pead sa laskma Jeesusel ka olla oma päästja ja ülemus. Selle peale vaatas ta mind sellise pilguga, et no mis sa, vanainimene, üldse tead. Olen kutsunud teda koos palvetama ja ülistama--keeldub. Eile kutsusin üles lugema Piiblit (alustame Markuse evangeeliumist; see selline kiire ja lihtsam) ja seda siis arutama--pole huvitav. Samas ütleb, et ta palvetab küll omaette ja Jeesusele sellest ju piisab. Jah, teoloogiliselt on see viimane väide ju õigegi.
See ei ole esimene kord tema jaoks päästepalvet paluda, kuid tol korral oli muutus tõesti nähtav. Esimest korda tegi ta seda 3,5 aastasena maal saunas. Ta oli just kuulnud lastejutlust, kuidas keegi väike laps oli küsinud, et kui ta morssi joob, kas Jeesus peab siis südamest eest ära minema. Kui saunas kuumus südame põksuma pani, küsis ta, kas see ongi süda, kus on Jeesus. Ma vastasin, et ma ei tea, kas sa oled Jeesuse oma südamesse vastu võtnud. Ta ütles, et ei ole, aga et ta võib seda kohe ise teha. Ja tegigi. Ja siis mõtles paar hetke ja ütles: "Tuligi!" Ja pärast sauna istus ta ca 15 min liikumatult saunalinasse mässitult--ime juba iseenesest, sest kõigil eelnevatel kordadel pidi vanaema teda mööda tuba taga ajama. Lasteaias rääkis ta kõigile Jeesusest, nii et kasvatajad teda keelasid. Ja kasvatajad rääkisid veidi aega pärast saunakogemust, et nüüd on tal selline periood, kus ta kõige eest vabandust palub. Samasse aega jääb ka see, kui ta mind veebi vahendusel ülistamas nägi, küsis ta, kas ta tohib ka minuga ülistada. Vastasin jaatavalt ja ta istus põrandale, pani silmad kinni ja käed risti. Mõne minuti pärast hüppas püsti ja suundus teise tuppa, öeldes: "ma lähen nüüd multikaid vaatama. Aga ma kallistan Jeesust rohkem kui emmet!" Järgmisel päeval lasteaiast tulles ütles ta, et paneme jälle arvutis "selle Jeesuse asja peale, siis mul tuleb jälle selline tunne, et ma kallistan Jeesust rohkem kui emmet". Alles siis jõudis talle kohale, et miskit on seal öeldus valesti, sest kuidas üldse saab kellestki rohkem hoolida kui emmest.
Käitumises ega suhtumises ma seekord mingeid muudatusi ei ole märganud, kui, siis vaid seda, et noormees on muutunud veel pretensioonikamaks ja veel sõltuvamaks oma arvutist ning pokemonidest. Kuna ta oli vahepeal maal töötades raha teeninud (ja selle raha olime kokku leppinud, et ta võib kulutada enda peale), siis polnud mul ka põhjust uute vidinate ostmisest keelduda. Samuti peab ta naljakaks ja lõbusaks Kristuse vastaseid "nalju". Kuid positiivsena võib välja tuua, et kindlasti on tugevnenud tema identiteet kogudusega seoses. Usun, et ta teeks õhinal kaasa, kui keegi talle mingi teenimisvõimaluse peaks pakkuma. Lisaks on uued sõbrad nii siin kui sealpool ookeani, kellest ta tõesti väga hoolib ja nendega osaduses olla tahab.
Eks ma olen nõutu. Ja kindlasti palvetan edasi. Ja usun üle lootuse lootuses, et mu laps (taas)kord Jeesuse ja tema armastuse ära tunneb. Aga kõigil vastpöördunutel ei ole kodus teoloogilise magistrikraadiga palvetavaid vanemaid. Kuidas nemad küll oma eluga toime peaksid tulema?! Me oleme nii vaimustuses sellest, kui keegi "patuse palve" järele ütleb, et me ei taipa küsidagi, et mis siis nendega juhtus. Või kas üldse juhtus või mida nad nüüd usuvad. Mu poeg teadis öelda, et ükski patt ega tegu pole Jumalale andestamiseks liiga suur. Jällegi ju teoloogiliselt õige, aga kui see muutub õigustuseks elada oma elu tehes ükskõik mida, sest Jumal andestab lõpuks niikuinii, siis...?!
Juba pea 30 aastat tagasi värske pöördununa tahtsin teha noortekoosolekul piiblitundi päästmisest ja lugesin õhinal evangeeliume. Sellist nelja punkti jaatamise kaudu Jeesuse juurde tulekut ma sealt ei leidnud. Jeesus ütleb tulla tahtjatele igasugu "inetuid" asju, mis pigem neid kahtlema panevad, kas nad üldse sellise Jeesusega tegemist teha tahavad. Ja Johannese evangeeliumis saadab nad päris minema, kui kõne kõvaduse üle nurisema hakatakse. Jagasin kellelegi hiljuti, et selleks ajaks, kui mina kirikusse jõudsin, oli mu esimene pastor teinud juba mitu raksu leerikursusi (tolleaegne "alfa") ja oh imet, inimesed võtsid pakutu rõõmuga vastu, kuid ei jäänud püsima. Pastor oli sellest väga häiritud ja pidas oma evangeelset tööd läbikukkunuks, lähtudes kirjakohast, et nüüd on nende inimeste viimane lugu läinud pahemaks kui esimene. Seega, meie leerikoolis kinnitas ta korduvalt, et kui terve elu pikkust pühendumisotsust teha ei taha, siis ära parem tule. Ja et Jumal tahab sind tervenisti ja sinu oma elu saab otsa, sest tema võtab üle. Ja tõesti, kui suurte sisemiste võitluste lõpus pöördusin, oli elumuutus radikaalne. Tean, millest loobusin ja mida vastu sain. Ma kardan, et minu laps ei tea. Ta teab, et sai igavese elu ja on nüüd rõõmus, et ei pea põrgusse minema. "Ja Jeesus on ka seal kuskil olemas". Ons Jeesus muutunud? Või oleme muutunud meie ja Jeesus on ikka seesama eile, täna ja igavesti?
Oh Issand! Ilmuta oma väge ja kirkust oma rahva hulgas! Las Sinu kartus täita me südamed. Ava me silmad ja kõrvad, et me näeksime Sind ja kuuleksime, mida Sa meile räägid! Sest ilma Sinuta, Sinu ligioluta, Sinu väeta ei suuda me midagi teha.
Tule, Issand Jeesus, ja ilmuta oma au!!!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar