Olles suvel kogenud, kuidas Jumal ühe võimsa ringi mu elule peale teeb ja kogemuslikult justkui mind päris algusesse, päris risti alla tagasi viib ja annab uue lootuse, siis olen ma viimasel ajal mõtisklenud ka selle üle, kuidas asjad seal alguses toimusid. Mis oli see, mis tolleaegset elu ja kogu järgnevat eristas.
Alguses oli sõna... nagu peabki--toitev, mahlane, läbitunnetatud ja läbipalvetatud sõna; siis oli osadus, üksteise eest hoolitsemine ja koormate kandmine ning nende kahe kombinatsioon... sõna osadus, ehk see kui liikmed tunnistavad ja üksteisele sõna jagavad; olid sakramendid ja viimaks palve ning üleandmine, täielik veendumus, et ilma Temata ei või me midagi teha. Jumala juhtimise reaalsus igas olukorras, see oli nii tavaline ja tegelikult nii kättesaadav. Mäletan, et väga kallis ja sageli meenutatud sõna oli Js 30:21 Ja su kõrvad kuulevad sõna, mis su tagant ütleb, kui te kaldute paremale või vasakule: "See on tee, käige seda!" Aeg-ajalt kobamisi, kuid siiski edasi minnes.
Seejärel tulid õpinguaastad, kus võis tihti kuulda, et Jumal oma suveräänsuses ei vastagi alati ja kõigel on oma aeg. Kindlasti nii ongi, aga kas tihti ei kasutata selliseid väiteid oma saamatuse ja tahtmatuse peitmiseks? "Te uurite küll pühi kirju, aga ei taha tulla minu juurde, et saaksite elu" (Joh 5:40). Pärast seda perioodi olin veendunud, et olgu mis on, tähtis on teha moraalselt õigeid valikuid ja natuke palvetada ka. Aega läks veel veidi edasi ja siis oli olulisim juba "armastus kõikide vastu". Kõige rohkem on seejuures kahju kaotatud ajast, aastad, mis oleksid võinud olla viljakad, läksid niisama mööda, käies tühjuse järel ning saades tühjuseks. Kuni sel suvel sain taas kogeda Tema mõõtmatut armu ja uut kutset.
Ehk kõige imelisem selle uue elu juures on näha, kuidas üks väike asi viib teiseni, mis viib kolmandani ja nii edasi, kuni moodustub üks pilt. Ja iga lüli selles ahelas on tähtis, iga kohtumine, iga öeldud sõna, isegi iga mõeldud mõte. Kui kogesin, et raadiojutlus mõistab kohut mu veel välja ütlemata mõtete üle, siis taipasin kuidagi uuesti, mida tähendab kitsas tee. Ei paremale, ei vasakule ja kui kaldudki, antakse märku: "see on tee, käige seda!". Selle eelduseks on muidugi, et ma tunnistan endale pidevalt, et ise ei saaks ega oskakski. Mina ju ei näe seda suurt pilti, mis Jumalal mõtteis on. Kuna minu käes on vaid taskulamp (või jalalamp Ps 119) pimedas öös, võin minna vaid valguse ääreni, kuid sealt näeb taas jälle edasi astuda. Võin vaid paluda juhatust ning küsida, mis on järgmine samm, siis astuda see ja seejärel, kui midagi imelist ongi juhtunud, see Talle ülistuses tagasi anda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar