Tänane hommik leidis mind peale kella kuut köögist lapsele pannkooke küpsetamas. Pärast seda, kui olin lõpule viinud päev varem alustatud triikimise. Miks nii vara? Sest äratati. Miks pannkooki? sest sooviti. Seda, et ühe väikese inimese soovid võivad olla Jumalale sama tähtsad või tähtsamadki, kui minu omad, seda kogesin kiriku laagris, kui laps õhtuse jumalateenistuse ajal (Jumala ees!) palus šokolaadikommi ja ma talle seda lubasin, kui ta ilusti magama jääb ja rohkem ei sega, mida ta kuulekalt tegigi. Hommikul oli tal see tõotus tal meeles, kuid kommi mul polnud. Ja oh imet, sööklas tuli ta juurde tädi, kes talle lausa 2 šokolaadikommi anda tahtis. Mille peale emad alati ütlevad, et "oh mis sa nüüd, pole tal midagi vaja!" Nii tegin minagi, kuni aru sain, et töötan risti vastu Jumala plaanile selles olukorras.
Täna siis, kui pannkooki paluti, oli ka esimene mõte, et see ju meil nädalavahetuse teema. Aga kuna äsjamöödunud nädalavahetusel kooki ei tehtud, siis mõistsin, et ka see võib olla üks väikese inimese suur vajadus antud olukorras. Ja hakkasingi küpsetama ning tunnetasin, et see ja hilisem köögi koristamine on üle hulga aja üks vaimulikemaid asju, mida teen. Ehk minuni jõudis kogemuslikult paljukuuldud õpetus, et kristluses ei ole piiri nn vaimuliku ja ilmaliku elu vahel. Kõik on üks ja seesama elu ja üks ja seesama teenimine. Need samad asised toimetused olid ja on sama tähtsad, kui palvetamine ja Sõna lugemine. Ehk siis tagasi selle 31. juuli Oswald Chambersi "Kirkuse kütkes" teksti juurde: "tähtis pole mitte vaid sisemine hoiak, vaid ka meie suhte väline avaldumisvorm. Lõppkokkuvõttes ei pääse miski varju Jumala eest; iga meie elu üksikasi on tema uuriva pilgu all..." ehk siis kõik peab korras olema... ümbrus (toad, kapid, sahtlid, lauapealsed), suhted iseenda ja kaasinimestega.
Kunagi jaanuaris käisin ühel psühholoogiakonverentsil ja seal jagati nippe enesega toimetulekuks. Täpset tsitaati ei mäleta, aga üks soovitusi oli enese ees sõnapidajaks saada pisiasjades, olgu selleks õhtune metsajooks, hommikune võimlemine või midagi muud. Et kui sa juba iseenda ees oled saanud usaldusväärseks, hakkavad ka teised sind usaldama. Lõpetan Chambersi tsitaadiga samast päevast (31. juuli). "Milles ka ei seisneks meie hooletus, ei väsi Jumal sellele järjekindlalt osutamast, kuni me saame täielikult tema omaks."
Hei!
VastaKustutaVäga kosutav lugemine, palju tänu!
Asusin kohe peale lugemist elamist koristama, ise mõeldes, et kas samamoodi puhastab Jumal ka minu olemust tolmust ja prahtist nagu mina pühin toa põrandat. Ja kui palju ma usaldan tal lasta seda teha või eelistan oma mustuses edasi elada.