Mõtlesin, et peaks ka ajaga kaasas käima ja blogima hakkama. Et viimasel ajal juhtub nagu iga päev midagi ja peaks kasvõi endalegi mingi jälje jätma. Ja ehk on kellelegi õnnistuseks. Kutsun julgelt kommenteerima, kui kellelgi ka samalaadsed mõtted mõlguvad.
Olin oma 3-aastase pojaga täna loomaaias ja päris ära väsitas see lõputu küsimuste vool. Viimaks, õnneks, teatas ta, et ta läheb mänguväljakule. Saingi siis paar hetke istuda, et mõtteid koguda ja kaasatassitud Oswald Chambersi raamatut "Kirkuse kütkes" lugeda/sirvida. 31. juulil ütleb ta, et lohakus on Püha Vaimu solvamine". ja et "me ei tohiks olla hooletud selles, kuidas me ülistame Jumalat ega isegi mitte selles, kuidas me sööme ja joome." Ja lõpuni tsiteerimata oli järgneva teksti mõte selles, et Jumal ei vii meid edasi, kuni need asjad korras on. Autost väljudes sai kõik praht kaasa võetud ja kodus ka köök korda tehtud ja nõud pestud, kuid eestuba küll kriitikat ei kannata ja salamisi tuleb hirm... kui palju õnnistusi on minu elus selle taga kinni, et ma mitte kõige korralikum inimlaps pole... Kohe, kui lõpetan, lähen viskan mustad riided masinasse ja teen lauapealsed korda... Mäng (segadus mu ümber) ei vääri ju küünlaid... Seda ma olen varasemalt küll kogenud, et mida suurem on stress ja tõmblemine ja murekoorem, seda suurem on segadus mu ümber. Mida harmoonilisem on mu suhe Jumalaga, seda korraldatumaks muutub mu ümbrus, "iseenesest".
No ja söömisest-joomisest ei maksa üldse rääkida. Veebruaris süvenesin mõneti kristlikku õpetusse, kus öeldi, et liigsöömine on ebajumalateenistus, sest liigne toit on Jumala aseaine- rääkimata sellest, et söök on meie kaaslane niikuinii kõigil meie elu olulistel sündmustel kui ka erinevate emotsioonide tähistamiseks. Ja et täitumatu himu viitab muudele probleemidele. Ja et süüa tuleb alles siis, kui kõht on tühi ja lõpetada kohe, kui kõht täis. Täiesti mõistlik lähtekoht mu arust. Mõnda aega see isegi toimis. Hetkel aga ei ole see väga kerge. Tundub, et see on kui viimane kants, millest lihalik loomus kinni hoiab... minu lahkel loal.
Selle viimase mõtte kohta ütleb Chambers midagi hästi lohutavat. Nimelt seda, et minu tahe, mis on uuesti sündinud, on algupärasem, kui patt, mis tuli hiljem sisse. Seega on liha ja vaim küll vastuolus, kuid minu tahe koostöös Jumalaga on tugevam kui lihalik loomus. (Teksti kuupäeva ei mäleta, kusagilt aasta algusest.) Nii et ka toitumishäiretest on vabadus olemas, kui kanal puhas.
Aga nüüd ruttu koristama!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar