Tänased mõtted on ajendatud hommikusest jutlusest, mida peaks õige pea saama kuulata aadressilt http://www.bmk.ee/ . Vaatluse all olid Jeesuse sõnad Joh 14:1 "uskuge Jumalasse ja uskuge minusse". Väga lühendatud kokkuvõte võiks olla see, et Jumala väe tegelikkuse tunnetamine aitab "mõttetult enesekindlatel inimestel nagu Peetrus, mina ja võib-olla ka Sina" mõista usu reaalsust ning elada põgenemata iseenda ega elu eest, vaatamata sellele, kui nõrgad me oleme. Et küsimus jälle taas Jumala väes, mis vastandub teravalt meie väärt olemisele, tarkusele ning Jumala kogemisele.
Aga kuidas seda praktikasse rakendada--kuidas usaldada nii, et olla kindel, et oled kõik oma anded, püüded ja veel mis iganes risti alla maha pannud?! Hommikul sai taas Chambersit loetud ja seekord hakkasin algusest. 6. jaanuari tekstis räägib ta, kuidas Peetrusel sai pärast salgamist oma "enesepiisavus" (self-sufficiency) täielikult otsa ja vaid oma äärmises puuduses oli ta valmis vastu võtma seda, mida ülestõusnud Issandal anda oli. Chambers hoiatab ka, et pole tähtis milliseid muutusi Jumal Sinu sees on korda saatnud, ära toetu kunagi sellele. Kas mitte ei võiks siit järeldada seda, et mida taiplikum, ustavam, kogemustest rikkam on järgija, seda suurem on oht, et ta usaldab just seda, mida Jumal tema elus on teinud ning ei pea nii tähtsaks väge, mis on kui manna, mis peab igal hommikul uus olema. Et kui hakata õnnistusi endasse korjama, siis need ussitavad ära nagu mannagi. Ehk nagu ütleb üks ülistuslaul (ma ei tea selle tõlget, aga inglise keeles on nii): "Every blessing you pour out I'll turn back to praise!" See on üks mu lemmiklauludest alates 24.05. 09 Olevistes toimunud ülistuselt Effataa ja Arlen Salte eestvedamisel, kuula http://pub.oleviste.ee/Jutlused/2009.05.24_Arlen_Salte_ja_Effataa.mp3
Et point on siis vaeseks saada, täiesti tühjaks, et Jumal saaks täita. Ja kui Ta on täitnud, siis uuesti tühjaks saada... ehk nagu ütleb üks armas raamat "Meetilk kaljust" (T. Wilcox), et sa pead Kristusele tooma ainult oma pattu, muidu ei saa ta Sulle olla Kristuseks. Ei saa ja kõik! Pole võimalik! Miks siis mitte? sest "Oma au ma teistele ei anna!" Ja ometi on Jumal nii kannatlik ja pikameelne. Ta ootab...
Aga kuidas seda praktikasse rakendada--kuidas usaldada nii, et olla kindel, et oled kõik oma anded, püüded ja veel mis iganes risti alla maha pannud?! Hommikul sai taas Chambersit loetud ja seekord hakkasin algusest. 6. jaanuari tekstis räägib ta, kuidas Peetrusel sai pärast salgamist oma "enesepiisavus" (self-sufficiency) täielikult otsa ja vaid oma äärmises puuduses oli ta valmis vastu võtma seda, mida ülestõusnud Issandal anda oli. Chambers hoiatab ka, et pole tähtis milliseid muutusi Jumal Sinu sees on korda saatnud, ära toetu kunagi sellele. Kas mitte ei võiks siit järeldada seda, et mida taiplikum, ustavam, kogemustest rikkam on järgija, seda suurem on oht, et ta usaldab just seda, mida Jumal tema elus on teinud ning ei pea nii tähtsaks väge, mis on kui manna, mis peab igal hommikul uus olema. Et kui hakata õnnistusi endasse korjama, siis need ussitavad ära nagu mannagi. Ehk nagu ütleb üks ülistuslaul (ma ei tea selle tõlget, aga inglise keeles on nii): "Every blessing you pour out I'll turn back to praise!" See on üks mu lemmiklauludest alates 24.05. 09 Olevistes toimunud ülistuselt Effataa ja Arlen Salte eestvedamisel, kuula http://pub.oleviste.ee/Jutlused/2009.05.24_Arlen_Salte_ja_Effataa.mp3
Et point on siis vaeseks saada, täiesti tühjaks, et Jumal saaks täita. Ja kui Ta on täitnud, siis uuesti tühjaks saada... ehk nagu ütleb üks armas raamat "Meetilk kaljust" (T. Wilcox), et sa pead Kristusele tooma ainult oma pattu, muidu ei saa ta Sulle olla Kristuseks. Ei saa ja kõik! Pole võimalik! Miks siis mitte? sest "Oma au ma teistele ei anna!" Ja ometi on Jumal nii kannatlik ja pikameelne. Ta ootab...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar