Samuel Whitfield. Jüngerlus algab vaatlemisest.

 

Samuel Whitfield. Discipleship begins with beholding. 

Eestikeelne tõlge: 

"Jüngerlus algab vaatlemisest."

Tõlkinud: KõrbeRoos UY. 

Copyright  ©2023, by OneKing, Inc. All rights reserved.

Sissejuhatus

Meie põhiülesanne praegusel ajastul on inimeste tegemine jüngriteks:

Ja Jeesus tuli ja ütles neile: „Minule on antud kõik meelevald taevas ja maa peal. Minge siis ja tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse.” (Matteuse 28:18–19)

Kerge on sattuda tegema „kristlikke” tegevusi, millel on vähe mõju, sest need ei mängi lõpuks mingit rolli inimeste muutmisel jüngriteks. On palju tegevusi, millel on väike mõju. Peame silmitsi seisma tõsiasjaga, et suur osa meie kaasaegsest teenistusest on Shakespeare'i sõnul:

Täis müra ja raevu, mis ei tähenda midagi.^[1]

Iga usklik peab esitama kaks põhiküsimust:

1.       Kas sinu teenistus ^[2] teeb jüngreid? Su töö võib tekitada palju tegevust, kuid kui see ei aita kaasa jüngrite tegemisele, tuleb see ümber korraldada. Mõned taandavad misjoniülesande evangeliseerimisele, kuid see on vaid üks väike komponent misjonist. Evangeliseerimisega pole võimalik misjoniülesannet lõpetada. Misjoniülesanne on jüngrite tegemise ülesanne.

2.       Kas sa tead, mis on piibellik jüngriteks tegemine ehk jüngerlus? Traagiliselt taandub piibellik jüngerluse määratlus sageli teabele või teatud käitumisele, kuid jüngriks olemine on protsess, mille kaudu valmistatakse kogukonda inimesi, kes on Jumala sarnased.

Jüngerlus on koguduse esmane ülesanne, seega peame teadma, mis see on ja kuidas seda Piibli järgi teha.

Ei saa ehitada maja, kui ei teata, millist maja on vaja ehitada, ja ei saa õigesti jüngreid teha, kui ei mõisteta, mida Jumal praegusest ajastust tahab ja kuidas Ta tahab seda luua. Jumala eesmärgi võib praegusel ajastul kokku võtta kahe peamise teemaga:

•         Jumal kavandas praeguse ajastu, et ilmutada end Jeesuse isikus.

•         Jumal kavandas praeguse ajastu, et luua rahvas, kellest saab Tema kaaslane.

Kui me ei mõista neid kahte teemat ja Jumala kindlat kavatsust luua küpset kogudust, ei saa me õigesti jüngreid teha.^[3] Need kaks teemat tõstatavad olulise küsimuse: kuidas me seda teeme? See raamat käsitleb piibellikku alust, mis peab olema aluseks kõigile meie jüngrite tegemise meetoditele, et saaksime luua seda, mida Jumal tahab.

Kui rakendame jüngerluse tööriistu, mõistmata nende vahendite põhieesmärki, ei kohanda ega kasuta me neid õigesti. Näiteks kasutavad ehitajad naelte löömiseks sageli haamreid. Kujutagem aga ette väikest poissi, kes tahab saada ehitajaks. Ta vaatab eemalt naelu taguvaid ehitajaid. Igatsedes ehitada, saab see väike poiss haamri ja hakkab asju taguma, kujutades ette, et ta ehitab, kuigi tegelikult tekitab ta ainult müra. Ta kasutab tööriista, kuid tal pole selge tööriista täpne otstarve, seega on ta hõivatud tagumisega, kuid ta ei ehita midagi.

Jüngerlus võib kergesti selliselt välja kukkuda. Me võime lõpuks kasutada õigeid tööriistu, kuid kaotada silmist tööriistade otstarbe. Kui me oma kirikutes„ haamerdame“, kuid ei ehita seda, mis meie jaoks on ette nähtud või kui me ei järgi Piiblist meile antud „eskiise“, siis me ei kasuta oma tööriistu õigesti. Paljud inimesed alustavad jüngerlust teabe, õigete harjumuste ja distsipliinidega. Need on kõik olulised „tööriistad“, kuid kui neist saab jüngerluse keskpunkt, mitte vahendid, mis aitavad kaasa meie jüngriks olemisele, läheme kiiresti rajalt kõrvale.

Jüngerluse tööriistade kohta on palju väärtuslikke raamatuid ja seegi raamat ei ammenda jüngerluse  teemat. See raamat keskendub alusele, mis peab kandma kogu jüngriks olemist, kuid mida sageli eiratakse. See alus annab meile jüngerluse raamistiku, mis loob konteksti sellele, kuidas me jüngerluse tööriistu kasutame.

---

^[1]             William Shakespeare, Macbeth , 5. vaatus, 5. stseen, rida 28–30.

^[2]            Iga usklik on Uue Testamendi järgi töötegija. See küsimus puudutab meid kõiki, mitte ainult neid, kes töötavad kirikutes või muudes kristlikes organisatsioonides. Tegelikult peavad need, kes on kutselises „teenistuses“, teenima nii, et kõik usklikud saaksid teenida (Efeslastele 4:12).

^[3]             Need kaks teemat on nii olulised, et neid käsitletakse eraldi raamatus „Mida jumal tahab? Oma elu joondamine Jumala igatsusega,“ mis selle raamatuga koos moodustavad terviku. 

Sipelgapesa lugu

Metsas on üks sipelgapesa. Seda ähvardab häving. Mets raiutakse maha ja asemele ehitatakse elamud. Sinul on vastutus ja igatsus seda pesa päästa. Su ees on kõik variandid, alustades metsatööde blokeerimisest ja lõpetades pesa teisaldamisega. Kui pesa ei õnnestu teisaldada, saab sipelgad transportida ohutusse kohta.Kuna Sa oled suur ja võimas, oleks üheks variandiks ka sipelgate ümberprogrammeerimine, nii et nad ise aru saavad, et vaja on mujale asukoht leida. Kaaludes kõiki olemasolevaid variante igakülgselt, otsustad sa saada sipelgaks ning rääkida neile ähvardavast hädaohust ning aidata neil pääseda. 

Kes küll mõtleb niimoodi? Igal juhul mitte meie inimestena. Suure ja vägeva mitte-sipelgana oleks ikkagi kordades kergem neid sipelgaid päästa. Ja ometi... see ongi meie jõululugu. 

Jumal, olles igakülgselt kaalunud kõiki variante, otsustas just selliselt olukorra lahendada, saates maailma oma Poja ning lastes tal sündida inimesena. Oleme harjunud ütlema ja mõtlema, et Jeesus tuli meie pärast, tuli meid päästma. Kui see tõesti nii oleks, oleks pelgalt inimese päästmiseks olnud ilmselt kümneid muid viise, mille õnnestumine oleks sõltunud vaid Jumala tegudest, alates konteksti muutmisest (raietööde blokeerimine) kuni pesa teiseldamiseni, kas kaitsvate seinte või ilma nendeta. Ometi valis Jumal just selle tee... 

Jõuluöö ime ei ole seega mitte niivõrd see, et üks ülisuur ja -võimas Mittesipelgas otsustas "sipelgaks" saada, kuigi ka see oleks iseenesest juba suur ime, vaid see, et meie Mittesipelgas arvas, et see on parim plaan võimalikest ja et see plaan võib kunagi lõplikult täituda. Tema, kelle käsutuses olid kõik võimalused, ja kelle vägi on lõputu, tegi panuse inimesele. Seega pole küsimus lihtsalt inimese päästmises, see lugu on laiem ja sügavam. 

Jeesus tuli inimeste sekka, et näidata teed, kuidas elada osaduses Jumalaga. Kuid mitte ainult. Ta tuli selleks, et taastada Jumala kuju ja nägu inimeses.  Jeesus tuli, elas me keskel kui Jumala kirkus, võttis enda kanda kõik patud ning suri meie eest ristipuul. Meie võime ristimises samastuda selle ristisurmaga ehk tunnistada, et meie vana inimene on surnud, "ristitud Jeesuse surmasse". Jeesus aga ei jäänud hauda. Ta tõusis üles. Samamoodi ärkavad ellu need, kes surid koos Jeesusega ristil. Piibel ütleb, et Jumal sünnitab nad uuesti kadumatust seemnest. See on uussünd, ilma milleta ei saa Jumalariiki näha. 

Uussünni kaudu saab Jumala seeme, Jumala sõna, hakata inimsüdames kasvama. Jumal hakkab muutma inimeste sisemust oma näo sarnaseks. Küsimus ei ole selles, kuidas saada nii "pühaks," et kunagi enam pattu ei tee, vaid selles, kuidas Jumalaga oma samme seada ja alati ning kõiges Tema kõnetustele koheselt vastata. Pühadus kui mõiste oli olemas juba siis, kui inimeste maailmas pattu veel ei olnud. Hingamispäev on pühitsetud ehk pühaks kuulutatud selleks, et Jumal ja inimene pragudeta läheduses üksteisest rõõmu saaksid tunda. 

Piibli suurim lugu ei ole päästelugu. See on küll keskne lugu, mis aga teenib teatud suuremat eesmärki. Ja suuremaks eesmärgiks on see, mis oli olemas Eedeni aias enne pattulangemist. Jumal elamas oma rahva keskel ja tema rahvas täitmas tema eesmärke -- heaperemehelikult valitsemas loodud maailma üle ning alistamas järjest suuremat ala Jumala meelevalla alla. Ilmutuse raamatu lõpus on inimajaloo eesmärk täitunud, sest Jumal saab taas elada inimeste keskel (Ilm 21:3). Ilm 21:3 Ja ma kuulsin suurt häält aujärjelt ütlevat: "Vaata, Jumala telk on inimeste juures! Ja tema asub nende juurde elama ja nemad on tema rahvad ja Jumal ise on nendega.

Jumala igatsus on aga juba nüüd elada oma rahva keskel. Just selleks sai Mittesipelgas "sipelgaks" ehk Jumal, Tema kõikehõlmav Loov Sõna inimeseks. Mitte sellepärast, et selline plaan kõige lihtsam ja kindlam oleks, vaid sellepärast, et selline protsess muudab inimsipelgate südamed armastusest leekivateks ning protsessi tulemus toob Talle kõige rohkem au.

Jumala suured lood

Kõige arhetüüpsem lugu maailmas on Armastuse Lugu. See, kuidas poiss ja tüdruk, mees ja naine teineteist leiavad. Esimene inimpaar ei pidanud üksteist otsima. Nad loodi teineteise jaoks. Samamoodi on Isa ette määranud, et Tema pojal saab olema Pruut, kes teda armastab kogu südamest. Pulmapidu saab teoks Ilmutuseraamatu viimastel lehekülgedel. Just seepärast on meie jaoks kõige põnevamad lood, kuidas sünnib armastus, mida selle kõige nimel tehakse ja kuidas armunud lõpuks üksteist leiavad. See lugu on inspiratsiooniks kõigile armastuslugudele meie ümber, nii raamatutes, kinolinal kui ka elus eneses. 

Aga on veel üks Suur Lugu, mis on inspireerinud paljusid lugusid meie ümber. Olgu näitena toodud USA filmid Sister Act 2 (Nunnad hoos 2) või Finding Forrester (Forresteri leidmine). Ja selles Suures Loos on alati mingi meeskond, sõpruskond või klass või ka üksikisik, kes on kõigi silmis alaväärne, maha rõhutud ja halvaks pandud. Korraga tuleb nende ellu mingi olukord, kus õnnestumine ilmvõimatu tundub. Samas on neil juhtumisi kõrval keegi mentor: särasilmne treener, õpetaja või lihtsalt keegi, kes hoolib. Ta innustab neid pingutama ja üritama võimatut. Mentor on teinekord ka liigselt vali, esitades väljakutse "vaesekes(t)e" laiskusele, enesehaletsusele ja mugavusele. Siiani mutta trambitud inimese pilk naelutub kõrgustesse ning ta hakkab uskuma, et parem tulevik on võimalik ning ta asub selle nimel pingutama. Paljudele läbikukkumistele vaatamata viib järelejätmatu püsiv pingutus lõpuks sihile ja meeskond/sõpruskond/klass võidab väljakutse ja jätab ülbed, kõigi poolt favoriidiks peetud grupi seljataha. Meie nõdrad kangelased said kõigepealt suurima võidu -- võidu enese üle ja siis polnud enam raske ka välist konkurenti võita. Võit aga oli tulnud enesesalgamise hinnaga.  See on rööviku liblikaks muutumise lugu. See on nisuiva hukkumise ja tärkamise lugu. Ka see on tegelikult Piibli lugu. 

Seega, see võiks olla ka meie lugu... Aga millegipärast ei ole. Meile räägitakse, et kõik on valmis, tule võta vastu ja siis jää ootama... kuni taevasse saad. Sellises elus ei ole ülalmainitud väljakutset ega erutust, et kas õnnestub mul võita oma sisemine vaenlane ja võidutseda ka etteantud katsumuse üle?! Vastupidi. Kõik on olemas, oota ainult. Usaldame Jumalat -- küllap sa kõik kätte saad, kui ustavaks jääd. Vaja on vaid käia kirikus ja täita etteantud rituaale. Eriti võimekad ja tublid peaksid ka teenima, esmalt Jumalat ja siis kaasinimesi. Ja nii tehaksegi.  Osa inimesi aga tüdivad. Siis on taas kaks võimalust, kas minna eemale ja otsida väljakutseid mujalt või jääda kirikusse ja püüda seal olles kuidagi oma igavust peletada. Appi tulevad igasugu tehnikad, kuidas mingit vaimulikku reaalsust või õnnistust kogeda. Teisalt aitavad igavust peletada ka arutelud mistahes teemadel, lootuses, et kui tõde on käes, siis pakub see ka minu sisemusele ülimat rahuldust. Rahuldus ja vägi aga viibivad... Miks küll ometi? 

Jumal on narratiivi Jumal. Ta on lugude Jumal. Ta on oma suure loo jutustanud just lugude kaudu, kus tihti ei anta isegi hinnanguid ja lugeja peab ise mõistma, kas teguviis oli hea või mitte. Jumala lood puudutavad meid süvitsi ning sütitavad igatsusi. Meie aga oleme usutunnistuse inimesed. Meile meeldib, kui asjad on lihtsad, selged, hallatavad ning alluvad loogikale. Usutunnistuses on usk punktide kaupa üles loetud, kuid süda ei pruugi sellest süttida, kui ma ei tunne süvitsi neid lugusid, millel usutunnistuse punktid põhinevad. See on hea destillaat, kuid minu kõikide meelte haaramiseks jääb sellest ehk väheseks. 

Kas pole meis ehk ka igatsust püüda Jumalat pressida "vajutatavate nuppude maailma," nagu Tozer kunagi väitis (https://armuaken.blogspot.com/2012/07/meie-aja-diagnoos.html). Taas selleks, et kõik hallatav ja kiiresti kättesaadav oleks. Seda tehes aga unustame, et meie Jumal on eelkõige Lugude Jumal ja Tema tahab oma kahte suurt lugu ilmutada meie igaühe sees ja igaühe läbi. Jumalasuhte eesmärgiks peaks olema Jumala järjest intiimsem ja lähedasem tundmine. 

Jeesus ütleb Mäejutluses, et on osa inimesi, kes agaralt on tegutsenud Tema nimel, aga keda Tema pole eladeski tundnud. See väide on ühest küljest absoluutselt vale, sest Jeesus Jumalana tunneb ju läbinisti igat viimset inimest, kelle ta on loonud. Ometi nii ta ütleb. Järelikult peab olema mingi teine Jumala tundmise tasand, mida Jeesus oma lunastatud rahvaga suhestudes igatseb. Ja igatseb niivõrd, et lükkab välja need, kes sellesse sisenenud pole. Vaimulik töö, isegi kui seal on vägi, ei ole piisav. Rääkimata sellest, kui väge üldse ei ole... 

Kui vaatame Piibli tegelasi, siis näeme kahte asja. Esiteks, Jumala valikud on pigem nõdrad. Just nende nõtrade valikute kaudu tahab ja saab Jumal oma au ilmutada. Iisraeli rahva esiemadeks on kolm viljatut naist. Hesekielis räägib Jumal, kuidas Ta kaks õde (Juuda ja Iisraeli) vereloigust päästis ja nad endale ilusaks kasvatas. Jeesuse jüngrid olid nõdrad kalamehed. Usukangelased Hb 11 said nõtruses tugevaks... jne. Teiseks näeme, et kõik need, kes Jumalale meelepärased olid, võitlesid Jumalaga. Nad said mingi tõotuse või ülesande ning hakkasid seejärel oma elusid selle valgel elama. Jumal ootas, et nad temaga "rinda pistaksid" ja teame, et näiteks esiisa Jaakob tegi seda kõige otsesemalt. Jumal ootab, et me osaduses temaga uuriksime, mismoodi küll need kunagi antud suured tõotused täide võiksid minna. Jumal ootab Sinult ja minult "müttamist" Temaga, et Ta saaks meile me palvekambris näidata, kes Tema on ja kuidas Ta tahab meid juhtida. 

Piibli viimastel lehekülgedel on otsatu taevase rõõmu põhjuseks see, et Talle Pruut on ennast valmis seadnud ja on riietunud peenlinasesse. Muutumine röövikust kauniks liblikaks on lõpule jõudnud. Ja see on protsess, mille Jumal meile ette on määranud, muutumise Tema Poja näo sarnaseks. Kuidas võiksime me aga selles osalised olla, kui me neid protsesse ei tähtsusta? Kui me isegi ei sisene sinna pimedasse üksildasse kookonisse ning arvame, et meil kõik juba käes on kas seepärast, et oskame peast mõnda usutunnistust või teame sügavamõttelisi nippe ja saladusi vaimumaailmast ning seda, millal üht või teist nippi kasutada.  

Vaadakem enda ümber. "Maailma inimesed" igatsevad väga kasvada, nad igatsevad vabanemist oma kammitsatest. Kogudusel on ligipääs vahenditele, mis muutumise päriselt võimalikuks teevad. Selleks on uussünd, vana loomuse surm koos Jeesusega ristil ja ülestõusmine uude ellu. Selle protsessi näitlikuks sümboliks on ristimine, mis näitab, et inimene on kristlaseks saanud. Just selle protsessi kaudu saab usu läbi võimalikuks enesele suremine ja uues elus käimine. 

Usun, et kui me hakkame Jumala sõnast aru saama ja seda kalliks pidades järgima, siis kaob usuelust ka igavus. Siis poleks ka vaja asendustegevusi, et usuelu veidigi põnevam oleks. Elu koos Jumalaga, kus Tema juhib ja suunab, julgustab ja korrigeerib, on kõige põnevam elu üldse. Sest me tunnetame siis sügavuti, et oleme osa Tema suurest loost. 

Kui ootad kirja...

Tere, Kersti! 

Otsustasin Sulle kirja kirjutada. Head uut aastast. Loodan, et te seal 5m allpool merepinda suudate endid siiski pinnal hoida. Sain semestri läbi. Kokku on mul nüüd 3a creditid, aga tühja sest. Tunnen end siin nagu asumisel, ainsaks aknaks välismaailma on kirjad. Olen nüüd ka mitmes katoliku kirikus käinud, eelmisel nädalal käisin karismaatilisel missal. Olen lugenud palju Franciscusest. Kui võimalik, püüa ka lugeda Murray Bodo "The Journey and the Dream" -- vapustav raamat. 

Olen katoliku pühakutest lugedes tähele pannud, et erinevalt protestantidest ei taha nad reeglina midagi saada, vaid anda. Arvan, et Eestis oleks praegu hädasti tarvis midagi kolmanda järgu (ilmik) Frantsiskaani Ordu taolist, mis meie varakapitalistliku hundimoraaliga ühiskonnas suudaks näidata kristlikku elamis(ühis)alternatiivi praktikas, s.t kelle elu oleks sõnumiks, mitte niivõrd õpetus ega jutt. Arvan, et seda oleks Eestis kõige rohkem vaja. (Kui midagi selle kohta lugemist leiad, siis loe). Tundub, et meie vabakirikud on suure hooga seda korralikuks kodanlaseks olemise asja kaasa tegemas ja näevad endi rolli pigem sotsiaalsuhete pehmendamises kui mingigi alternatiivi pakkumises (sotsiaaltöö).  

Aga on ainult 2 võimalust, kas olla alas või vasar, s.o kujundaja või kujundatav. Loodan, et te seal endid endi meelest targaks pole õppinud. Näen põhimõtteliselt 3 võimalust:

1) intellektuaalne s.o teadmiste omandamise ja jagamise tee -- Jumala sõnast ja selle kohta. -- mis küll hää on, aga tihtipelae kipub mõistus, kui Lutheri väljendust pruukida "kuradiga hoorama," s.o tekib uus intellektuaalpreesterkond, kes ainsana asjadest õigesti aru saab ja kipub teistele ülevalt alla vaatama. 

2) võimalust nimetaksin n.ö tehniliseks lähenemiseks. a la K. Hagin. see on leida Piiblist printsiipe ja põhimõtteid ja neid siis õigesti rakendada (a la 5 sammu, et Jumal ühe teeks). See on ka hää, aga tihtipeale (kui seda liiga tehniliselt ja vale meelsusega tehakse) kipub sellise suhtumise juures Jumala isik ja suveräänsus kaduma minema ja taanduma mingiks n.ö "Põhiprintsiibiks."

3) võimalus, mis teisi ei välista ja mulle kõige südamelähedasem oleks n.ö frantsiskaanlik tee, s.o teadlikult kohtlane või "armastusest pime olemine" suhtumine, misjuures terve elu on sõnum, iga sõna, liigutus ja hingetõmme, s.o terve elu kui tähendamissõna või võrdpilt, a la Hoosea, Hesekiel, Jeesus, Franciscus, jt. 

Kuidas seda aga täpselt realiseerida saaks, ei tea. Ei tea ka, kas ma piisavalt "hull" suudaks olla, kui Jumal lubab ja me elame. Kui õnnestub filmi "Sister Sun, brother Moon" näha, siis nähke või laenutage videoteegist. 

Mis Tartu kogudusest saab -- ei tea. Eks seegi ole Jumala käes. Olen mõelnud, kas see üldse õige oli, et seal töötasin, olen ikka rohkem evangelist kui administraator, aga mis sest enam, olen sellegi aja eest tänulik (Kersti sai ka päästetud). 

Ei tea, mis veel. Mõtteid on palju, aga selget visiooni ei ole, on aga küll embrüoloogilises vormis ja tahe inimesi teenida. Sotsiaalevangeelium on aga see, mida praegu Eestis vaja, kas siis metodistlikus vormis, päästearmeelikus või frantsiskaanlikus (mis küll päriselt sama pole, vt eespool). Vaja on inimesi, kes oleksid valmis elama sõnumit ja ka ütlema, ka siis, kui ükski kaasa ei tule (Jeremija). 

Usun, et mul midagi oma rahvale öelda on. (Olen mõelnud, et vahest alustada Harjumäel kõlakojast). Võib-olla sõidan sel kuul Benny Hinni koosolekule, aga see on kohutavalt kaugel, 800-900 miili. Ei tea. 

"The touch of Jesus. The shudder that shoots through your body when He places His hand in yours. That touch of Christ on Mount La Verna had flamed in Francis' mind every day these two years after La Verna up to this last day of his life as a wanderer. Every other experience of his life paled before that moment when Jesus burned His wounds in Francis' soft, sensitive skin. In that exquisite pain he felt the mystic merging of joy and suffering in one excruciating act of love. It was a continuous act, for he bore with him daily the pain of Jesus on Calvary. It was a tangible sign of Christ's  acceptance of him, a poor little man who tried." (lk 162).* 

Let's try. Let's have the dream**. mis vabastaks meid dualismist ja täidaks me olemise. Issanda aulisusega, et ta oleks kõigeks kõiges. 

Olen palju segast ajanud, aga eks tuulake terad välja. See pole küll minu asi, aga ärge va meheleminekuga ka väga kiirustage, sest vallaline on vabam, nagu Paulus ütleb. Kõike võib juhtuda, et tulen koju juunis 1994, aga ka varem. Lapsed on terved, naine ka. Elame Jumala armust. Hoidke oma ohvrite ja loobumistega esimese armastuse tuli põlemas Issanda vastu ja ärge "targaks" saage. 

Armu, rahu. Andrus Siiri Co

   

* Tõlge: 

"Jeesuse puudutus. Judinad, mis läbi su keha sööstavad, kui Ta võtab oma käega sinu käest kinni. See Kristuse puudutus La Verna mäel põles Franciscuse meeles iga päev kaks aastat pärast La Vernat kuni tema elu viimase päevani, mida ta elas rändurina. Kõik teised kogemused tema elus kahvatusid enne seda hetke, mil Jeesus põletas oma haavad Franciscuse pehme ja tundliku naha sisse. Selles erakordses valus tundis ta rõõmu ja kannatuste müstilist ühtesulamist ühes läbistavalt piinarikkas armastuses. See oli pidev kogemus, sest ta kandis iga päev endaga kaasa Jeesuse valu Kolgatal.See oli käegakatsutav märk sellest, et Kristus võttis ta vastu, vaese väikese mehe, kes püüdis/üritas."  

**Üritame meie ka. Olgu ka meil selline unistus.  

Kui ootad kirja...

 ... võib tulla see ka mulla alt. Nii laulis kunagi Orumets. Mina sain sellise kirja oma õpinguteaegse kirjavahetuse kastist, mille ca pool aastat tagasi avastasin aidast kodupaiga kabetreenerile kabekirjandust otsides. 

Kirja kontekst on ilmselt 1994. aasta jaanuar, kiri kirjutatud mulle ja Margitile (Sepp), kui me Hollandis seminaris õppisime. Autoriks Ameerikas õppiv meie pastor Andrus Norak. 

On sel tähtsust?

Viimase paari päeva jooksul on mulle näppu sattunud kaks artiklit, kus allhoovus on sarnane. Ühes kiidab kunagi aasta vaimuliku tiitliga pärjatud õpetaja oma koguduseliiget, kel kõigi teiste eestimaalaste jaoks nõid-ravitseja kuulsus. Aga naine olevat olnud usin koguduseliige, käinud kenasti kohal, annetanud ning toonud ikka eestpalveid haigete eest. Lisaks olevat ta olnud ka füüsiliselt olemas, kui midagi praktiliselt vaja abistada oli. Ja ega ma ju ei tea, ju ta oligi tubli kirikuline.  Jh 14:13 lubab Jeesus palvevastuseid ühel tingimusel: "Ja mida te iganes palute minu nimel, seda ma teen, et Isa austataks Pojas!" Selle naise tervendamised vähemalt minu meelest küll Jeesusele au ei toonud, ikka tema enda ravitsejavõimeid ülistati.  Teises artiklis kuulutab väelise paiga perenaine ise, kuidas üks kõrgem ametikandja tema maadele palverändurid väge saama tõi. 

Aga näited ei piirdu kaugeltki nende kahega. Kogudused müüvad õnnekive, et ehitust finantseerida. Juhatustesse ja nõukogudesse kutsutakse selgelt New Age'i taustaga inimesi või neid, kes leheveergudel halavad, kui nende sünkretistlikud praktikad kellegi teise süül oma otsa leiavad.  On sel kõigel tähtsust, kui Jumal on armastus? On siis vaja tülitseda, mille või kelle kaudu inimene aidatud ja hingerahu saab?  On see üldse tähtis, mida uskuda? Üks aktiivne koguduseliige püüdis mulle selgeks teha, et igaüks usub nii, nagu tema tahab ja mingit Jeesust pole üldse vaja, piisab Taevaisastki. Ja Piibel olevat ka mõttetu raamat, kõik, kes seda loevad, muutuvat kurjaks. Ja pastor asus otsejoones kaitsma selle liikme õigust autonoomiale, samas ehk kantslist pisut teda teises suunas sudides. 

Kantsel tundubki veel olevat viimne kants, kust tõde kuuleb. Näiteks kuulutatakse, et Jumal nõuab oma asjades täpset kuulekust, et Mooses ei saanud tõotatud maale pelgalt seetõttu, et kaljut lõi, nagu esimesel korral, mitte ei öelnud sellele, nagu Jumal seekord oli instrueerinud. Ja tõesti rahva jaoks oli tookordki tähtis vaid see, et juua sai. Ja kuna rahva jaoks pole vahet, kust vesi tuleb, ja Jumalgi ei sekku enam nii nähtavalt kui Moosese ajal, võib meie mõttemaailm lootusetult sassi minna. Kõik taandub lõpuks halliks ühtlaseks massiks ja jumalateenistuski vaid kombekaks liturgiaks. Elu ei ole, voogamist ei ole, osadust ei ole, on vaid teadmine, et mina teen oma osa ja olen ustav, Sina, Jumal, tee kunagi oma ja võta mind taevasse. Ja küll ta teebki, sest ta nii väga armastab meid.  Ja siis on meile mõistatuseks, miks Jumal meile küll rohkem selliseid inimesi sedasi praktiseerima ei saada ja oleme puudutatud, et maailm leheveergudel selle kohta küsimusi esitab. 

Viimastel nädalatel kogutakse taas allkirju homokristlaste ordineerimise vastu. Kirja põhisisu on, et piiskoppidel pole meelevalda selliselt jumalavastaselt tegutseda. Et kui kirikus selle probleemi lahendaks, võiks igavene rahuriik maa peale tulla. Aga need teised asjad, mis minu südant hetkel vaevavavd? Kas sünkretismi kuulutada ja välja elada on meil Jumalast antud meelevald? Aga selle kohta pole ma ühtki petitsiooni näinud... 

Mu meelest asub asja tuum kusagil mujal.  Kui Jeesus ei saa meile kõigeks, kui vajame tema kõrvale muid vaimseid praktikaid,  ei saa ta olla mitte kellekski. Tema on Armukade Peigmees, kelle ülesanne on praegusel ooteajal oma pruuti valmistada ja puhastada, et Taevases Jeruusalemmas saaksid nad võrdselt vastutust võtta. Ta ei saa enda kõrval taluda naise arvukaid "armukesi." Tema Üksi peab jääma seisma, teised kõik peavad langema.  

Vastates pealkirjas esitatud küsimusele: Jah, Piibli järgi on sellel tähtsust. Vabastusretkel Egiptusest Moosese kaudu mõistis Jumal kohut kõigi Egiptuse ebajumalate üle, naeruvääristas neid ning lasi rahval taluda kannatusi. Aaroni kepi maoks muutumist saavad targad küll järele teha, n.ö needusele veel needust lisada, aga tagasi pöörata seda ei õnnestu. Aaroni keppmadu neelab kõik ülejäänud. Teise Moosese kaheteistkümnendas peatükis on juttu Paasatalle söömisest. Selle Paasatalle söömisest, kes pääste sümboliks sai. Teda tuli süüa tervenisti, kui ka kõik osad kaubanduslikku välimust ei evinud. Samasugune on ka Jumala tee--kas kõik või mitte midagi. 

Seega jah, Piibli järgi on sellel tähtsust, mida usume ja kuidas oma usku välja elame. Aga kas see ka meie aega kohalduv on? Või on tänapäeva pluralistlikus maailmas igalühel oma tõde ja oma praktika. Tundub küll, et on. Ja Jumal tundub sellega rahulduvat, et iga kord taas nullist alustame, oma patte andeks paludes ja päästearmule loodame, kui ka päriselt Jumalaga südameosadusse iial ei jõuagi. 

Ja ometi on midagi enamat selgelt olemas. Hiljuti tunnistas Tallinna metos vend Meelis https://youtu.be/S-ywtB9ASfY?t=3086 , kuidas ta 2009. aastast saadik oli Jumalat otsinud ja nüüd, 12 aastat hiljem, kui ta siirdeid täis IV staadiumi soolevähiga 7 päeva haiglas lamas, esimest korda Püha Vaimu osadust ja Jumala armastust praktiliselt tunda sai. Jumal kutsus teda  kõik tema patud üksipulgi lahti harutama, lapsepõlvest peale ning andis lõpuks tunnetuse, et Teda tuleb otsida palves nii ööl kui päeval. Ja vaid materiaalseid asju otsides oleme Jumalat ärakasutavad kristlased. Kusjuures, Jumalal pole kahju meile anda tervist ja materiaalseid väärtusi, aga need antakse kauba peale... "Kaubaks" on aga see hinnaline pärl, mille saamiseks kõik muu ära tuli müüa. 

Jumal ei suru ennast meile mitte kunagi peale. Meil on praegu veel valik, kuidas me Jumalat teenime või mida usume. Ja ikka ja jälle veeretab ta meie teele inimesi, kes meile ehk ebamugavad tunduvad, aga kes on hindamatu väärtusega, et meile endile me südame olukorda avaldada. Kord tuleb kõik nagunii avalikuks. Ja siis pole enam aega midagi muuta. Aga praegu veel on. Vaata, täna on päästepäev! 

Kõrge platvormi needus

"Kõrge platvormi needus"--sellist tunnetust olen kogenud vaimumaailmast viimase nädala jooksul. Kui vaadata piiblikangelasi, siis parimadki pojad on selle nähtusega kokku puutunud. Lühidalt öeldes kätkeb see endas väliseid privileege, millele toetudes püütakse teha jumalariigi tööd, aga tulemust ei ole või on see risti vastupidine Jumala eesmärkidele. 

Mooses oli kasvanud kuningakojas, ilmselt oli ta ka tunnetanud Jumala kutset oma elu üle ja arvas seetõttu, et ta pagas ja autoriteet on piisav jumalarahva vabastamiseks. Ometi kukkus ta haledalt läbi. Peetrus oli Jeesuse kaaskondlane ja võis arvata, et see lähikondlus annab talle kõik, mida ta vajab. Ometi kukub ka Peetrus läbi. Kibedaid pisaraid valades mõistab ta, et omast jõust ja heast tahtest ei piisa. Pauluse innukust variserina kätte õpitud mõtte- ja tegutsemismallidest taltsutab vaid kokkupõrge Igavese Valgusega Damaskuse teel. 

Kõik need läbikukkumised olid tegelikult õnnistuseks ning see valus kogemus suunab need mehed esiteks oma inimliku nõtruse tunnetamisele ja avab seeläbi võimaluse Jumalale tegutseda. Läbikukkumisele peab järgnema murdumine, oma tugevuste ja ka nõtruste pühkmeiks arvamine. 

Kõrge platvormiga kaasneb ka vajadus oma territooriumi kaitsta. Jeesust järgivad jüngrid pahandasid tihtipeale, kui keegi neist sõltumatult evangeeliumi kuulutas või kui lapsed ohtlikult kõvasti Jumalat ülistama hakkasid. Paulus oli olnud valmis kõigeks, et tema päranduseks saadud usku mitte keegi ega miski ei ohustaks. Kokkuvõttes taheti parimat, aga välja tuli hoopis midagi muud. 

Nelisada aastat oli kahe testamendi vahelist vaikset aega, kus Jumal justkui ei sekkunud. Siis ilmselt oligi ainus võimalik tegutsemisviis hoida kinni sellest, mis aastasadu kindel oli olnud. Aga korraga on taevas valge ja inimajalugu asetub pöördumatult uuele rajale. Ja siis sõltus kogu su elu ja igavik sellest, kuidas sa üht isehakanud teoloogi, puusepa poega Naatsaretist kohtled, kas sa üldse temas Jumala Poja ära tunned või on ta lihtsalt üks segadusetekitaja, kes meie rutiini rikub?! Prohveteidki on ju tagantjärele väga palju kergem ära tunda ja nende hauasambaid ehtida ja just selle eest Jeesus meid hoiatab. Jumal ootab meilt vaimulikku tundlikkust juba praegu, kui ajad on segased, ootab võimet õigesti kohut mõista--mitte näo järgi, vaid õiglaselt. 

Õigesti kohut mõista saab ainult inimene, kes on murdunud. Seda kogemust ei pruugi Jumal anda koheselt, Peetrus koges seda Jeesuse ristilöömisel. See on justkui teine kutse, mille lahutamatuks osaks on ühelt poolt murdumine ja oma nõtruse mõistmine ning teisalt tähelepanelikkus Jumala vaimu väikseimategi puudutuste suhtes ja neile allumine, isegi kui inimlikult ja mõistusega võttes tegutsed rumalasti. Iga samm sõnakuulelikkuse suunas avab Jumala vara-aidad sügavamalt. Kui sellesse püsima jääda, võib varsti avastada, et "tema ike on magus" ja "koorem on kerge" ehk teisiõnu, ebamugavus hajub ja asendub igatsusega Jumalat esindada, mitte oma reputatsiooni ega millegi muu pärast muretseda. Tema kannab ja annab. Ja kui anna, siis ikka on kõik hästi. 

Kõrge platvorm näib tohutu vastutusena, kusjuures ajuti hakkab tunduma, et kui mina vastu ei pea, siis kukub Jumal kokku. Oma nõtrust ehk enda eest ei peida, kuigi mõni on ka selles osav. Samas teiste eest peitumine tundub õnnestuvat. Võib mõelda, et sarnaselt maailma klantspiltidele ootab ka Jumal meilt vaid poleeritud pealispinda. Mõelgem, kui meie pingeolukorras Jeesust salgaksime, kas viiks see meid kahetsuseni? Või "usaldaksime" Jumala armastust, mis nii mõõtmatult kõik kinni katab ning leiaksime lohutust, et Jumal nagunii andestab, seega ei ole vaja selle väikese vahejuhtumi pärast põdeda!? 

Või kui oma suures territooriumi kaitsmise tuhinas inimesi, keda Jumal on võidnud ja läkitanud, eemale tõrjume? Mäletan 90-ndatest üht linnahalli üritust, kus esinesid nii Villu Olesk kui ka ansambel Credo. Kuna tundsin ansambli liikmeid isiklikult, siis teadsin, et tol õhtul ei õnnestunud neil lauljaid kokku saada ja muusika tuli kassetilt, ansambel maigutas vaid suud. Villu aga laulis otse. Rahvas aplodeeris Villule palavalt ja nõudis lisapalu, seda aga talle ei võimaldatud, Küll esitas lisapala Credo, hoopis tagasihoidlikuma aplausi peale. Kui mõistmatult muusikajuhi poole pöördusin, vastas ta elukogenult: "Villul on võidmine!"

Ka Jeesusel oli ja on võidmine. Variserid püüdsid teada saada, kust see pärit on. Üks jumalamees tõlgendas variseride küsimust kunagi aastakümneid tagasi nii: "Ütle, Jeesus, kust sa selle said, me läheme võtame endale ka, siis on meie teenistus ka väliselt täiuslik". Ometi annab Jumal oma Vaimu vaid nõtruse peale, et ainult Tema võiks saada ja jääda ülistatuks. Vaid murdunud inimest, kes on nii oma nõtrused kui ka tugevused sarnaselt Paulusele pühkmeiks arvanud, saab Jumal kasutada. Teised võivad end väsitada, kuni nad end lõplikult katki kulutavad. Jumal aga ootab avasüli igal käänakul, igal ristteel, kutsudes inimesi enda juurde. 

Hiljuti pea 100-aastaselt igavikku lahkunud poetess Aino Henno (25.11.1921-06.09.2021) on 1955.aastal kirjutanud luuletuses "Öö järel tuleb päev" (kogumikust "Hõbepasun"): 

Mooses sai aastakümnete järel
kuulda Jumala selget häält
Küpsena polnud ta enam väle
võitlema ise ja omal käel

Sügavalt kaevates talle ilmus
taeva Jumala tõeline palg
Enam ta Tema teelt ei irdund
enam ei eksinud kuuleka jalg.

Andku Issand meile armu kuulda ta kõnetusi ja järgida neile. Andku Tema meile armu oma kõrged platvormid pühkmeiks arvata ja märgata ning tunnetada igavesi väärtusi.  

Võõras tuli

Maailm on väsinud vihkamast. Mu hea kolleeg Jürgen on just kirjutanud arvamusloo, et tal on kõrini, kuidas kõik teemad polariseeruvad ja suubuvad vandenõuteooriate sumbunud mülkasse. Näidetest ilmneb, et osa kive tuleb ka kristlaste kapsaaeda. Samas pole see väga imekspandav, sest konspiratsiooniteooriaid õpetatakse meil ka kantslitest ning innukas poolte valimine kõiges, isegi võõrriigi presidendi valimisel, on vaata et õndsuse küsimus.  

Miks küll ei adu me kristlastena, et hapuks läinud asjad me ümber on vaid Koguduse sisemise näo peegeldus? Mäletate, kuidas Läänemaal kõrtsid ja vanglad kinni pandi ärkamise ajal, sest neid asutusi polnud enam lihtsalt vaja. Kui suudaksime vaid keskeneda enesesse, tunda ära oma viletsuse ning oma meeleparanduse kaudu armastust ette näidata, kas siis Taeva Jumal, kes on Armastuse kehastus, ei tuleks meiega? 

Viimase poole aasta jooksul on Jumal mind kokku viinud nelja noore mehega, kellest kaks prohveteerivad vabalt "igast asendist". Teised kaks on Vaimu ilmingute suhtes vägagi ettevaatlikud. Samas on nende elus olev meelevald reaalne ja kogetav. Ettevaatlikust vaimumaailmas kompenseerib aastaid palvekambris ja keerulistes olukordades küpsenud karakter ehk sisemine inimene--selline, kes armastab ka ebamugavaid inimesi ning näitab seeläbi Jumalat ja Tema iseloomu. Või kas ikka lõpuni kompenseerib? Kas ei jää midagi vajaka Jumala täistahte ilmutamisel? 

Hiljuti ringles kristlikes gruppides hoiatav prohveteering, et koguduses on võõras tuli. Mida see tähendab? Loeme 3 Moosese 10: 

1 Aga Aaroni pojad Naadab ja Abihu võtsid kumbki oma sütepanni ja 
tegid neisse tule, panid selle peale suitsutusrohtu ja tõid Issanda 
ette võõra tule, mida ta neid ei olnud käskinud teha.
2 Siis läks Issanda eest välja tuli ja põletas neid, nõnda et nad surid 
Issanda ees.
3 Ja Mooses ütles Aaronile: „See ongi, millest Issand on rääkinud, öeldes: 
Oma lähedaste keskelma ilmutan oma pühadustja kogu rahva eesma teen nähtavaks oma au.”

Siit kirjakohast nähtub, et võõras tuli on teenimine oma arusaamisest lähtuvalt, oma suitsutusrohtude ehk mõtete "suitsutamine" Issanda ees. Jumal aga on kiivas... selline isetegevus ei jää karistuseta, sest Jumala iseloom saab selle kaudu valesti edasi antud. Jumal peab võõra tule hävitama, sel viisil teeb ta nähtavaks oma au. 

Oh, kuidas ma igatsen, et tõuseksid need mehed (neid on kindlasti rohkem kui kaks), kelle südame põllumaad Jumal aastakümneid harida on saanud. Et nad näeksid meie maad, nagu Jumal seda näeb... täis lambaid, kellel ei ole karjast... lambaid, kes ekslevad vandenõuteooriate rägastikus... Mul on igatsus, et keegi kuuleks ja võtaks vastutuse. Et kolleeg Jürgen saaks hingata... ja näha Jumala palet Jumala rahva kaudu.  

Muidugi on mul kaastundmust kahe ülejäänud venna suhtes, kuigi ausalt öeldes on nende väljakutsed ja takistused suuremad. Aastakümneid puudujääke põlluharimisel ei saa korda panna üleöö. Kuid enamgi veel, kogetud õnnistused on jätnud valekindluse, et kõik on üldjoontes hästi. Ei suutnud ju kuningas Sidkijagi Jeremija kaudu tulnud Jumala sõnumit, et Paabelile tuleb alistuda, tõsiselt võtta. Kuidas olekski ta saanud sellist "jampsi" uskuda, kui ta oli üles kasvanud ärkamise õhkkonnas ning "teadis," kuidas asjad "tegelikult" on--et Jumal justkui ei tohi oma rahvast iialgi korrigeerida. Või nii ta arvas. Need muistsed lood on meile õpetuseks. Aga kas keegi kuuleb?