See päev on ligidal...

Kuna täna oli mul taas lapsevaba pühapäevahommik, siis mõtlesin, kuhu minna. Kas paberite järgi emakirikusse? Ühte uude kogudusee, kuhu Jumal mind FB kaudu justkui juhtis? Või hoopis Olevistesse, kus kl 12 laulis Oslo gospelkoor, mille eelnevaist esitlustest olin ilma jäänud tänu väliskomandeeringule. Kuna ärkasin suht vara, siis aega tundus olevat ning sukeldusin Sõnasse. Kui 2 Kuningate raamat läi sai, siis vaatasin kella ja oh häda, oli juba 10:52, st emakirikusse ei jõua ja teenistus uues kirikus (EKs) hakkab peale 8 min pärast. No mis siis ikka, looduslik valik, jääb üle Oleviste...

Aga ei läinud nii. Kui jalad alla võtsin ja toimetama hakkasin, hakkas peas keerlema seesama plaat: Ärge jätke maha oma koguduse kooskäimisi. Juhuslikult oli just see olnud sõnum, mida olin EKs esimesel korral kuulnud. Püüdsin oma südant vaigistada: Come ooooon! Ma lähen ju kirikusse, pole hullu midagi. Plaat aga keerleb edasi. Lõpuks otsustasin alistuda ning kobisin autosse. Kohale jõudsin pea pooletunnise hilinemisega.

Et miks ma seda räägin? Oslo koor jäi kuulmata, laulsime küll ühte laulu nende repertuaarist, mis oli väga kaunis. Samas on mul hea meel, et ma just sinna läksin. Oluline on leida see koht, kus Jumal tahaks, et Sa oleksid. Ja siis tuleb sinna ka panustada. Isegi, kui see vaid kohalolu tähendab. Tookord, kui see esimene jutlus seal oli, siis oli sõnumis ka see, et seda manitsust "ärge jätke maha" on eri tõlgetes erinevalt väljendatud. Näiteks, et ärge suhtuge sellesse hoolimatult, või ärge arvake, et see on tühine asi. 

Ja tegelikult on sellel kirjakohal teine pool ka: Seda enam, mida rohkem te näete seda päeva lähenevat. Ja tegelikult on sama mõte ka täna loetud kirjakohas: Sest veel ainult pisut, pisut, siis tuleb see, kes peab tulema, ega viivita (He 10:37).

Nii et oluline on koonduda. Ja mitte ainult kruiisilaeva pardale, nagu John Wimber* olla tabavalt öelnud. Pigem on see tulek sõjalaeva pardale, kus pead olema varustatud ja relvastatud, et võitlustes püsima jääda. Muidugi üsna koomiline on sõjavarustuses kruiisilaevale sattuda ... tekitab vaid võõristust ja inimesed peavad su varustust karnevalikostüümiks. Ja mõtlevad, et ooot-oot, midagi on kommunikatsiooniga lahti... meil pidi ju hoopis stiilipidu olema...

Rääkisin põgusalt eile kahe sõbraga, või endise sõbraga või kuidas võtta. Igal juhul olid nad rohkem nagu Iiobi sõbrad... neil olid vastused kõigile küsimustele ja olukordadele varrukast võtta. Nad teadsid täpselt, mida Jumal teab ja arvab. Ja püüdsid ka mind "oma usku" pöörata. Sest nende maailmapilt, mis põhineb arusaamal, et inimesed, eriti kristlased on oma põhiolemuselt head ja õiged, kuid ülitundlikud ja sellepärast on vaja väga väga pehmelt asju ajada... ja sellepärast, kui vaid tõde  ilusti ja kenasti rääkida, siis saadakse sellest aru ja võetakse sõnum vastu. Ja kui vastu ei võeta, siis on see vaid seepärast, et kommunikatsioon piisavalt peenetundeline ei olnud. Kahjuks õpetab ajalugu meile midagi muud. Aga see selleks.

Mind hämmastas see "õigus" ja "õigustus", mis neil paistis olevat. Täpselt nagu Iiobi sõpradel, kellel kõik vastused olemas olid. Tänapäeval võiks Iiobi loo kohta öelda vist, et ta püüdis kogu raamatu vältel sõpradele tõestada, et ta ei ole kaamel. Sama tunne oli ka minul, kui vastati lademes küsimustele, mida ma ei esitanud ja lahati olukordi, mida ei eksisteeri. Täielik kommunikatsiooniauk, mis ajas lõpuks pea valutama...

Mu käes on ühe kalli inimese raamat. See inimene on kunagi olnud tulihingeline kristlane, kuid nüüd ka õpetusele selja pööranud, sest pettumus kristlastes, nende/meie? silmakirjalikkuses on nii suur. Pettumus selles, et me räägime küll, aga ei tee. See, et Jumala asjade ligidal olek annaks meile justkui õiguse otsustada inimese elu üle ja tema suhte üle Jumalaga, on kummastav. Suur sebimine (pikad palved ja usin misjonitöö) ongi justkui olemise viis ja lunastab ka möödalaskmised tunnetuses. Jah, nii võiks ju unistada, aga mul on ses suhtes omad kahtlused. SEST Issand, teie Jumal, on jumalate Jumal ja isandate Isand, suur, vägev ja kardetav Jumal, kes ei vaata isiku peale ega võta vastu meelehead, 18kes teeb õigust vaeslapsele ja lesknaisele ja kes armastab võõrast, andes temale leiba ja riiet. (5 Mo 10:17-18)


Jeesus on eelkõige rõhutute abimees. Kui me temast survemehhanismi teeme, on see meie probleem ja pole vahet, kui siirad ja sinisilmsed me seejuures oleme. Kui Jumalat ei oleks olemas või kui Jeesus ei tuleks tagasi, võiks elada nii, nagu tahame. Siis poleks ühelgi otsusel väga pikemaajalist mõju. Ja loeks vaid see, et saaks selle eluga siin kuidagi ühele poole.

Aga ta on tulemas tagasi. Üsna varsti. Mida me siis peale hakkame? Kas meil on lambis õli? Või on vaid lambid nühkima ja läikima löödud? Kas oleme valmis? Ja see päev on lähemal, kui siis, kui me usklikuks saime....

Lõpetuseks veel üks mõte 2 Kuningate raamatust. Kui Saalomon oli Jumalat vihastanud om ebajumalateenistusega, siis otsustas Jumal enamiku kuningriigist tema järglastelt ära võtta. Saalomoni järglase kaasvalitsejaks valis Jumal Jerobeam I, kes oli VÄGA TUBLI mees (loe 1 Kn 11:28). Me ei kuule Jerobeamist just sageli selles võtmes. Tavaliselt on meelde jäänud refrään ülejäänud Iisraeli kuningate kohta: nad ei loobunud Jerobeami pattudest, millega ta saatis Iisraeli pattu tegema.

Aga vähemalt alguses oli Jerobeam väga tubli mees ja Jumalal ei olnud tema heaks mitte millestki kahju: ta andis talle kõik, mida Jerobeami hing iganes himustas (1 Kn 11:37). Me kuuleme ka sellest tihti, et Jumal täidab meie vajadused, mitte meie himud. Siinkohal täitis Jumal ka selle mehe himud, et tal millestki puudus ei oleks. Lisaks sellele, Jumal vestleb temaga prohveti kaudu pikalt ja selgitab oma otsuste tagamaid (1 Kn 11:31-39). Saalomon saab sellest teada ja püüab Jerobeami surmata, mees peab põgenema ja peituma (nagu kuningas Taavet enne teda). Nagu Taaveti puhulgi, tuleb Jerobeamile lõpuks kuningriik. Ta kindlustab oma linnad ja oma kuningavõimu. Ja siis hakkab ta kalkuleerima.

Aga mis siis, kui rahvas läheb Jeruusalemma ohverdama?! Siis ehk pöörduvad nad tagasi Juuda kuninga poole ja minu kuningriik läheb temale tagasi?! Seda ei TOHI juhtuda!!! Ma pean midagi ette võtma!!! Jah, Jumal on prohveti kaudu küll rääkinud, kuid mine sa tea, kas Jumal ikka jaksab ilma minu abita oma tõotusi minu suhtes täita?!  Ma peaks teda ikkagi aitama. Õige pisut.

Nii seab Jerobeam alternatiivsed jumalateenistuspaigad, ühe Peetelisse ja teise Daani. Üks kaugel põhjas ja teine Jeruusalemma lähedal, et ei oleks mingit põhjust Jeruusalemma minna. Võiks ju arvata, et mis seal siis ikka oli?! Ta lihtsalt aitab kultuuriliselt Jumalat rahvale lähemale tuua, teda mõistetavamaks, käegakatsutavamaks, kergemini järgitavaks teha. Igati kenad ja viisakad lähenemisviisid tänapäeval. 2 Kn 17 selgitab, miks Iisrael kõrvaldati Issanda palge eest. Olulisel kohal oli seal ka Jerobeam I-se initsiatiiv õige pisut oma väevõimule ja Jumalale kaasa aidata.

Minu meelest on see järjekordne lugu vastutusest, kuidas ei tohiks kerglaselt suhtuda Jumala asjadesse ja Tema poolt antud vastutusse. Oma vaev ei lisa sellele midagi juurde ja kui Jumal ikkagi ei räägi oma Sõna läbi ja oma Vaimu kaudu unenägudes ja muul viisil, on aeg peatuda ja küsida, kas me oleme ikka veel õigel teel.

Inimsüda on lõpuni kuri ja paha ning mässab Jumala vastu kogu olemusega. On väga suur arm, kui Jumal aeg- ajalt annab meile võimalusi koos Temaga võidukas olla. Me ei peaks naiivselt arvama, et kui keegi meile piisavalt magusalt tõde serveerib, küll me siis kuulame ja vastu võtame. Ega ikka ei võta küll, kuni meil on lootust veel oma lihale. Kuni tundub, et ega need asjad nüüd NII hullud ka ei ole. Kuni arvame, et küll me ise ikka piisavalt targad ja tugevad ja ilusad oleme. "Sa arvad, et Sul on vara küllalt, aga tegelikult ei teagi oma olukorda... " (vt Ilm 3: 17)

Lõpetuseks see ülal juba viidatud tsitaat: 
**“too many people are sold Christianity as a trip on a cruise liner, and then are horrified when at the docks they find they’re boarding a battleship”. (John Wimber) Mina mõtlesin seda kuuldes, et teinekord võib see sõjalaev tänapäeval juba nii maskeeritud olla, et isegi laeval olles ei taibata, et kruiisilaev see küll ei ole...