Kriis

Mul on kriis. Vist juba pikemat aega. Väljendub see niiviisi, et selline liiva söömise tunne on. Et nagu jood, aga janu ei kustuta ja hamba all krigiseb. Väliselt avaldub see kümnes lisakilos, mida ma alles eile avastasin, sest kehakaal iseenesest ei ole mulle olnud eemärk omaette., Kui aga teatud riided enam selga hästi ei läinud ja teised suuremad parajamad olid, otsustasin üle kontrollida. 10 kilo mõne kuuga on ikka tõsine "saavutus".

Möönan, et inimesed on kõik erinevad ja see on vaid minu jaoks selline märguanne, et fookus on ära kadunud ja armastus Jumala vastu on külmaks läinud. Tühjana see koht südames kindlasti ei püsi, niisiis saab selle täita perekonna, söögi, huvitegevuse või muu taolisega. Ja nii ma ikka teengi. Paraku.

Ja nii nagu soome saun on veel mõnda aega soe, kui puid pidevalt alla ei pane, tabab ühtäkki sind šokk, kui oled kütmise unustanud. Ühel hetkel lava peal saab aur otsa ja siis on külm, isegi pesemiseks. Ja siis tuleb midagi ette võtta, kas uuesti kütma hakata ja oodata, millal jälle soojaks läheb või hambad ristis ikka end jahedas ruumis lõpuni pesta ja loota, et järgmine kord läheb paremini, et jätkub mõlemat, nii mõistust kui viitsimist. Eks see oleneb ka sellest, kas oled ainus saunaline või on veel teisigi, kes puhtaks saada tahavad... Et siis otsustamise koht.

Mäletan selgesti, kuidas siis, kui kaal kaduma hakaks ja mingi aeg päris "kadnud oli", küsiti kirikus minult etteheitvalt: miks sa ei võiks olla selline nagu enne?! Selline, kes silma ei torkaks mitte millegagi. Pingis istuv nohiseja? Miks pead olema kui elav etteheide teistele, et alternatiiv on olemas? Ja kindlasti on kergem ühes teistega "lodeva elu voolus" triivida kui vastuvoolu ujuda. Tunduvalt vähem keeruline on teha inimeste tahtmist kui Jumala oma.

Sest esiteks, inimestel on kõigil oma kuju, milele sa vastama pead. Ühed, kes arvavad, et sa kõike valesti teed, nendel on oma nägemus, kuidas sa heaks ehk selles mõtttes "päästetud" võiksid saada. Lunastus kogukonna aktsepteeringu läbi.

Teised on need, kes arvavad, et sa (kasvõi) midagi õigesti teed. Sellel inimesel on silme ees üks ebainimlik ebajumala kuju, mis paljudest jutlustest on kokku klopsitud, mis aga omakorda ei tähenda, et see isegi ühelegi lihast ja luust usukangelasele Piiblist vastaks. Sellline üliinimlik üliinimene lihtsalt. Ja kuna see lati püstitaja inimene ise püüdleb edasi, on sind tema jaoks vaja sellise etalonina. Kui sina suudaksid selle kõrge lati ületada (või kui ka alt läbi jooksed, siis vähemalt jäta mulje, et hüppasid), siis järgiks ka tema sind kogu südamest. Ja siis oleksite mõlemad õnnelikud. Latiületaja, et ikkagi suutis kõik trikid kaasa teha, mida temalt nõuti ja järgija selle üle, et ei pea oma eelarvamustest loobuma--Hoolega ehitatud ebajumal on teenimist väärt. Lunastus üksikindiviidi aktsepteeringu läbi, sest vähemalt latipüstitaja silmis oled sa päästetud, kui suudad läbi põleva rõnga hüpata.

Aga kuhu jääb seejuures Jeesus Kristus, Jumala poeg, kes oma vere minu eest on valanud?! Tema ohver on siis ju tühine, kui kogukond või üksikindiviid mind lunastada saab...  Ja milline on üldse Tema arvamus minust või see pilt, mille sarnaseks Tema tahab, et ma saaksin?! Lõppude lõpuks, nagu eelmine kord kirjutatud, on Tema ainuke selge mõtlemisega isik siin universumis. Ja see, et tema arvamus meie sebimise kohta võib meie omast kardinaalselt erineda, selle tõestust ei maksa otsida kaugemalt kui Ilmutuse raamatu kolmest esimesest peatükist. Refräänina kordub: Sina, kogudus, arvad, et on nii. Tegelikult on aga hoopis teisiti. 

Huvitav, kas need tolleaegsed kogudused tajusid, et seesama piir, millest ka eelmises postituses juttu on, on kusagil mujal. See piir, mida meie nii hoolega jälgime, ei pruugi Jumala jaoks üldse tähtsust omada. Oluliseks saab kasvõi see "väike" pisiasi: Sa ARVAD, et oled rikas ja jõukas, Tegelikult oled Sa Jumala ammu unustanud...

Huvitav, kas kogudused läbi kirikuajaloo on seda tajunud? Huvitav, kas praegused kogudused tajuvad seda või toimetavd "õndsas usus", et küll Jumala arm kõik kinni katab? Kas ikka katab? Kas ikka kõike? Kas ka selle, et ma TEGELIKULT temast üldse ei hooli ja pöördun näiteks söögi või muude abivahendite poole, kui on stress või vaev või mingi muu häda, mitte ennastunustavalt palvesse. Kusjuures väliselt suudan ma ikka sellise püha maski välja kanda. Kogemust ju nagu oleks...

See, kui Jeesus manitseb meid koguma varandust taevasse, siis me võtame seda kuidagi ülekantud tähenduses. Tegelikult aga ongi see üks tegelik pangaarve, mis taevases elus tõepoolest maju ja valdusi võib osta. Kusjuures intressi ei kanna see summa mitte nominaalväärtuse järgi, vaid selle järgi, kui palju sul andmise hetkel endale alles jäi. Selline meie mõistes äraspidine matemaatika. Samas arvestus on ülitäpne.

Kriisid on head. Jõuetus on hea. Isegi meeleheide on hea. Sest muidu me ei teakski, et peaksime edasi otsima. Nagu see, kui Forrest Gumpilt küsiti, kas ta Jeesuse juba on leidnud. Vastus oli: ma ei teadnud, et ta kadunud on... Just nimelt.  Kui poleks kriise, ei teaks me, et ta tegelikult juba me elust kadunud on. Eks ta hoolib ikka ja toimetab, nii palju kui vähegi võimalik, aga täistahtest on asi kaugel.

Tallinna pastorid kutsuvad meid taas üles paastuma ja palvetama maa ja rahva eest. Ühispalve aja ja koha sain läkitusest teada, reede, 17. septembri õhtul Olevistes. Paastumise kohta polnud sõnagi. Kas kogu see vahepealne aeg tuleks paastuda või ainult mõned päevad või üldse mitte (st paastume kuidagimoodi "südames"). Kes sai teatest paremini aru, andke mulle ka teada.

20 aastat tagasi küll peeti ühiseid paastupäevi. Nüüd räägime pigem sellest, kuidas Jeesus kõigiga koos süüa armastas, mis on absoluutselt õige. Samas mainis Jeesus aga ka muuhulgas, et küll tema jüngrid ükskord paastuvad, kui peiupoiss nende juures enam füüsiliselt ei ole. John Wesley on öelnud, et inimene, kes pole kunagi paastunud, on sama kaugel Jumala riigist, kui inimene, kes pole kunagi palvetanud. Mõelgem sellele. See oli mees , kes ise paastus kaks korda nädalas, kusjuures ta igapäevane toidulaud polnud ilmselt nii gourmet kui  keskmine läbilõige eestimaalase päevaratsioonist.  Jüngritel polnud mingit põhjust paastuda, kui Jeesus oli nende juures. Nende usu lõppeesmärk oli saavutatud. Jumal elas nende keskel.

Mind puudutas psalm 69, kus Taavet nõuab kättemaksu oma vaenlastele, neile, kes teda põhjuseta taga kiusavad ega usu Jumala tõotusi tema suhtes. Meenutagem, et see on seesama Taavet, kelle sees oli Püha Vaim nagu Uue Testamendi inimeste seeski. Nii ei saa seda psalmi kui "vana seaduse pärandit" maha kanda.  Sest tegelikult ka; mis on kergem, kas järele anda välisele survele ja teha nii, nagu üldsus sinult ootab, et oleksid "selline nagu enne" või jääda Jumala tõotustele kindlaks, isegi kui kõik inimesed su kõrvalt langevad? Eks lõpuks taandub seegi küsimus põhiküsimusele, et kumb sulle lõppude lõpuks olulisem on, Jumala heakskiit või inimestele meelepärane olemine. Sest inimeste kartus paneb püüdepaela. Sellise, kust hästi enam välja ei rabele...

Ja kriisist aitab välja (vähemalt teoreetiliselt peaks nii olema, mitte et ma selle juba kätte oleksin saanud) ikka see Jeremija kirjakoht, mis juhib ja suunab: Kui sa lahutad väärtusliku tühisest, siis ma lasen sind jälle seista oma palge ees.... Ja muide, üks pisidetail veel... need lambad Johannese 10, keda mitte keegi Karjase peopesast ära ei kisu, need on vaid need, kes KUULEVAD Tema häält ja JÄRGIVAD seda.