Armuaken

Kuulasin täna eilset (reedest) IHOPU teenistust ja raju oli. Uups, raju pole just sõna minu sõnavarast ... Aga see selleks.

Mind puudutas üks mõte, mis välja öeldi. Nimelt, kui Jumal Sinule midagi ütleb, siis on tegelikult ainult kaks võimalust, sa kas võtad selle vastu ja kuuletud või vastupidi, suled oma südame ja ei kuula, ei pea seda sõnumit oluliseks, nö vaigistad ennast. Ja Sa pole kummalgi juhul enam endine. Oled kas Jumalale lähemal, taas pisut tundlikum kui enne, või kaugemal, paadunud ja kõrvetatud südamega.

Ja teine mõte, mis sellega seotud, on see, et meil on ettekujutus, et me võime selle "Jumala asja" kätte võtta, millal iganes soovime. Et praegu ei saa, mul on vaja seda teha veel ja teist ja kolmandatki, aga ühel kenal päeval, siis on kõik valmis ja siis ma hakkan teda tõsiselt võtma. Nagu see kurb lugu noorest abielunaisest, kelle mees talle kirstu väga erilise aluspesu selga pani, sest naine oli seda ikka hoidnud ühe väga erilise hetke jaoks... Aga me ei arvesta sellega, et meie meeled on paadnud ja meie sisemuses ei ole mingit eelsoodumust Jumalale kuuletuda, tegelikult on suisa vastupidi... meil on eelsoodumus Jumala vastu mässata, kogu raha eest. Nii et kui Jumal räägib, on ka see tema arm, et ta on mõneks hetkeks võtnud ära takistused, loonud soodsa keskkonna ning lasknud oma armukiire meieni paista... Ja seda ei tohi võtta kui tavalist, iseenesestmõistetavat asja. Harjuda nii ära, et seda mitte tähelegi panna...

Ja muidugi püüdsin samal ajal mõtiskleda oma teekonna üle. Miks ikkagi ei ole seda täit rõõmu, nagu olla võiks. Need patud, mis aasta tagasi said maha pandud, on maha jäänud. Lisaks olen hoidunud ennast kahtlase meelelahutusega tuimestamisest-- kriminullid, kuigi ahvatlevad, jäävad minust vaatamata. Sellegipoolest ei ole ehk need tuimestajad olemata. Toit, ühelt poolt kindlasti. Aga see on pigem tagajärg, kui põhjus. Minu elus küll. See on kui  mingi märk, eelkõige mu enda jaoks, et muu elu päris kokku ei tiksu.

Ja siis on veel kindlasti ka see, et ka mina lähen igal hommikul tööle, kotis naelad ja silt INRI. Mõte on laenatud mu esimese pastori blogist:  Mina ütleks ühte, seda mis oli ja on evangeelium et - te olete au Issanda risti löönud, see oli Peetri Neljapüha sõnum, ainus õige evangeeliumi sõnum. Enam nii ei kuulutata, sest…. meie põlvele ei saa nii öelda sest nemad pole seda sõna otseses mõttes ju teinud. Aga on küll – iga survang, viktimisatsioon, stigmatiseering, sildistamine on Jeesuse ristilööm. See et sa osaled selle ilma rivaliteetides ja lähed iga päev tööle naelad ja haamer kaasas ja silt INRI kotis. See tähendabki seda. Aga me pageme nii kollektiivse kui ka isikliku  vastutuse  eest ja teeme Jeesusest säärase kes annab meile identiteedi ja enesehinnagu ja läbilöömise ja enesekehtestamise jne jms alal pidevalt igapäiseid järeleaitamistunde ja siis kui saame tublideks kiskjateks ja oleme n.ö. edukad siis oleme me Jeesusele siiralt tänulikud et ta on aidanud meil mitte elada oma Evangeeliumi järele...

Ja ma olen sellega väga nõus. Iga kord, kui keeldume keeramast teist põske ja maksame ise kätte, naelutame me au Issanda iseenda hukatuseks uuesti ristile. Ja seda on kerge teha, kui näed enda ümber ebaõiglust ja arvad aeg-ajalt seisvat teiste, mitte enda huvide eest. Või kui sulle serveeritakse ette olukordi, kus pead lähedalt koos toimlema inimestega, kellest muidu kauge kaarega ringi kõnniks, nii objektiivsetel kui subjektiivsetel põhjustel.

Kui mingites protsessides ikka sinu sisemised tõekspidamised korralikult kraabitud saavad ja sa ühel hetkel kaotad silmist, MIKS sa seda kõike taluma peaksid?!, siis on kerge need naelad kotist ruttu üles leida ja kuvaldaga lajatada. Nätaki! Keelepeks, sarkasm, kohvinurgas ussitamine.... Lüües seda ebameeldivat indiviidi lööme paraku aga ka Jeesuse  uuesti risti. Selle Au Issanda, kes peaks juba 2000 aastat üles tõusnud olema...

Kuid Jumal räägib. Järjepidevalt ja kannatlikult. Ta on kui armukade peigmees, kes tahab oma pruuti vaid enesele hoida ning teeks ükskõik mida, et eesmärgini jõuda. Olen sellest juba kirjutanud, et aeg-ajalt, kui me tõesti siirad Tema ees oleme, täidab ta ka meie himud. Samas lootes, et me ükskord ikka Tema armastuseni välja jõuaksime ja Teda kalliks hakkaksime pidama, mitte tema ande.

Mis toob mind  kolmanda mõtteni sealt teenistusest. Et kas Sinul on nüüd Jumal või oled Sina nüüd Jumala oma? Do you have God or Does he have you? See on tegelikult oluline vahe ja eesti keeles jäin tõlkimisegagi hätta. Et see viimane variant tähendaks ühtlasi ka seda, et kui oled Tema oma, siis võib ta sinuga teha, mida tema soobib. Sa ei ole iseenese oma.

See, kui Jeesuse nime elukindlustusena kasutame (kord 20 a tagasi hüüdsin appi, nüüd olen päästetud), ei vii meid Jumalale lähemale. Sest Tema lambad on vaid need, kes kuulevad Tema häält--KUULEVAD, verbi vorm näitab teatud regulaarsust, harjumuspärast tegevust. Mis viib meid tagasi selle esimese mõtte juurde, et kui Jumal räägib, siis on mul alati üks valik. Ja ma ei ole pärast seda  kunagi enam endine.

See ongi justkui see armuaken, mis korraks avaneb ja Sulle pakutakse võimalust siseneda uude kogemusse. Kui sa seda ei tee, jääd mõneks ajaks taas külma ja rõsket kiviseina kobama...  Nii kaua, kuni uus aken avaneb... või armuaeg otsa saab... Sinu jaoks isiklikult või kõigi jaoks korraga, kui Jeesus tagasi tuleb.

Usun, et kõige ohtlikum on Jumala ligiolus (või selle vahetus läheduses) oma asja ajamine. See paadutab ikka põhjalikult (Pea aasta tagasi kirjutasin sellest ka postituses Juudase sündroom). Ja vastutus on suurem, mida selgemalt Jumal räägib või mida lähemal Jumala tööle ollakse. Näiteks kui vaadata Eli poegi, siis nemad olid Jumalale väga lähedal, kuid ei arvanud, et nad midagi valesti teevad. Ja Jumala sõna oli tol ajal haruldane ning lahendus/tagajärg andis ennast kaua oodata. Samas, kui Saamueli kaudu sai kogu maa uuesti Jumala sõna tunda, siis nõudis Jumal Saulilt aru ka juba selle eest, et ta lihtsalt inimlikule survele järele andis ja (pisut?!) rutakalt Jumalale põletusohvri tõi, ehk lihtsalt pisut  omamoodi asju ajas.

Seega, seda et mõista, kui tõsiselt peaksime Jumala märguandeid praegusel ajal võtma, peaksime teadma, mis ajas me elame. On see sügav talv või suur sula? Sest sellest samast arusaamisest sõltub talvitujate loomade elu ja püsimajäämine. Poleks just tark keset talve ringi kondama minna, samas sureks kevadel pimedas talvekoopas nälga, kui kangekaelselt keeldutaks välja minemast. Õnneks aga on loomad targemad ja teavad oma aega, nagu ka Jesaja on tähele pannud.

Iisrael aga ei tea oma aega ega tunne oma peremeest. Mõnikord väljendub see isetegevus sellises kontrollivas hoiakus... mina tean, kuidas on õige ja kui sa nii ei tee, siis ma sind sisse ei lase (enda juurde, Jumala juurde vms). Nojah, võiks keegi vastu küsida, aga kui Jumal mind läkitas selle sõnumiga, kinnitas ilmutuste ja oma Sõnaga ja käskis selle edasi öelda, mis siis... usun, et siis tuleks järgida Paulust, kes ütleb, et kui oled valeõpetajat 2-3 korda noominud ja ta ei kuula, siis jäta ta rahule. Küll siis saab kõik selgeks, kui "raamatud avatakse".  Ehk teisisõnu, jäta see inimene Jumala hooleks.

Isetegevus võib aga ka väljenduda sellises "hambad risti" pühitsusetaotluses. Pühitsus, mis ei põhine Jumala armastuse ja armu kogemisel, vaid hirmul ja kartusel tuleviku ees. Ta pea on pealpool pilvi ja jalad tolmuteel, ma kohtan külmi silmi, kuid armust räägib keel (P. Sink) Pühitsusjutlustajad võivad olla ühed kõige kalestunumad inimesed maailmas, on keegi öelnud,  kui nad ise Jumala armastust pidevalt kogeda ei suuda. Sest kui nemad on suurte pingutuste tagajärjel "kohale jõudnud", siis kuuluvad nad ju eliiti ja sama tuleb nõuda ka teiste käest. Aga lõpuks on see samasugune käsutegu nagu iga teinegi ja pole ju vahet, et seda "Jeesuse nimel" tehtud on. Või on see siis hoopis seda hullem.

Veel üks asi, mida tahaksin ära "õiendada". Mulle on ette heidetud mu vaimustust IHOPi suhtes (www.ihop.org) ning mu tähelepanu on juhitud ka kriitikale, mis selle liikumise vastu on tekkinud. Seda kriitikat, muide, on seinast seina. On paar kibestunud lapsevanemat, kelle lapsed nendega eriti enam kontakti ei otsi, kuigi väidavad neid edasi armastavat, on mõni "hüüdja hääl kõrbes", kes väidab saanud olevat eriilmutuse, et kogu asi on jama, ja on mõned segaduses järgijad, kes ütlevad siiralt, et nad käivad koosolekutel/konverentsidel ja saavad osa ja kogevad Jumalat, kuid siiski, äkki ikka kõik pole päris õige, et igaks juhuks teeme video ja riputame youtube'i, et teisi ka hoiatada...

Kui esimesed kaks gruppi on vähemalt kindlad oma veendumuses ja valinud poole, kus võidelda, siis see viimane grupp tahaks nagu mõlemal pool korraga olla. Nii pooldaja kui kriitik. Igaks juhuks. Sest üks neist on lõpuks õige ja ega oma tagala tuleks mõlemas kambas kindlustada. Et nagu kindla peale minek. Eh. Inimeste maailmas küll oleks, kuid Jeesus hoiatab meid korduvalt selle eest, et me ei jääks sellisesse määramatusse. Allikas samast soonest ei too ju välja kahesugust vett ega kanna viigipuu ohakaid. Inimesed, otsustage ära, kas vili maitseb või mitte, näib ta ütlevat. Kõik, mis ei tule usust, on patt, lisab Jakoobus. Ja lisab ka kahtlemise pattude hulka.

Miks see oluline on, et oleks oma mõtetes vähemalt selgus olemas? Sest kui on selline poolik pühendumine õigele asjale, siis võib ju ilma vaevata igasugused Vaimu puudutused "maha kanda" ja seeläbi ennast paadutada. Teisalt, kui on ikkagi veendumus, et on vale asi, tuleks põgeneda, nii kaugele, kui jalad võtavad. Ei tohi jääda flirtima valeõpetusega, sest see omakorda tõmbab veel suurema vale sisse.

Et mis ma sellest kriitikast üldse arvan? Ma usun, et meil on vastutus ja kohustus KÕIK läbi katsuda ja pidada kinni, mis hea on. Küll te tunnete minu õpetusest, kas ma olen Jumalast või mitte, annab Jeesus variseridele nõu. Seega, läbi tuleb katsuda ÕPETUS. Ja seda olen ma ka teinud. Tänu oma laiapõhjalisele konservatiivsele evangelikaalsele teoloogilisele haridusele on mul piisavalt tööriistu, kuidas seda teha ja mida jälgida. Ja siiani ei ole ma midagi kahtlast märganud, kui Ilmutuse raamatu teatud finessid välja arvata (aga seda ongi lõpuni hetkel veel võimatu kontrollida). Nii et minu meelest on siiani kõik usaldusväärne ja kui Jumal lubab ja me elame, tahaksin pooleteist kuu pärast UK-s ka nende teenistustele minna. Vt taas juba nimetatud veebilehte, kui lisainfot otsid.  Ja iseenesest ei ole järgnev küll väga tugev argument, kuid selle liikumise juhid on metodistid või vähemalt wesleyaanid, üks neist isegi meie oma seminari sõpruskooli Asbury TS vilistlane. Mitte et see teadmine mind pimestaks, kui õpetus vildakas oleks. Samas, see mis seal toimub, on kooskõlas nii Wesley õpetuse kui tegevusega. Miks ma metodistina ei peaks juba sellest faktist mitte vaimustuses olema?

Et mida öelda kokkuvõtteks? Tahaksin uuesti leida üles teravama fookuse, tagasi seda, kui Jumal pidevalt rääkis. Kuigi ajuti oli raske ja mõned ülesanded ja läkitused totrad tundusid.  Tahaksin tagasi seda olukorda, kus ma ei söandanud Jumala häält ignoreerida ega Tema tahet trotsida. SEST, See maailm hävib kord, koos sellega ka tema himu. Vaid see, mida oleme taevasele pangaarvele kogunud, jääb püsima. Olgu see siis palved või äraantud materiaalne ressurss või üleantud elu, mis on kahjana välja valatud...