Et kas ma tegin valesti või halvasti, et ma selle eelmise postituse üles panin ja üles jätsin. Presentatsiooni vaadates näeme seal üht joonistatud poissi, kelle särgi peal on yin-yangi märk. Et mõnes mõttes siis nagu provokatsioon. Et kas peaksime põgenema iga kord, kui miski väline sümbol või tegu viitab sellele, et pole ikka tegu päris kristliku asjaga?!
Eile tunnistas kirikus üks vend, kuidas ta oma sõprade joomapidudel nende abikaasade rõõmuks suudab suurema läbu ära hoida ja enamgi veel, muudkui külvab Jumala sõna ja osa sellest on küpsenudki ja lõigatud saanud. Iseenesest tore ju, muidu need sõbrad ei kuuleks Sõnumit üldsegi. Jäägu minust kaugele arutleda, kas see nüüd ikka on Jumala tahe tema suhtes või mitte. Mõtlesin vaid, et tegelikult on nii kahju, et me ise ei suuda olla niivõrd Jumala kirkuse all, et inimesed võiksid tõepoolest Jumalaga ja Tema väega päris vahetult kohtuda, kui me kuhugi saabume.
Ma kahtlustan, et tihtipeale need jõujooned on kusagil mujal, kui me arvame. See piir valguse ja pimeduse vahel võib olla hoopis teise koha peal, kui see, mida me inimlikult oma parima arusaamise juures selleks piiriks peame. Jeremija kurtis oma kaasaegsete kohta: Nad astuvad üle iga piiri.... (Jeremija 5:28). Samas oli see rahvas, kes pidas Jumala teenimist suureks auks ja privileegiks ning usaldas Tema armastust (Jeremija 3:4-5). Mine võta siis kinni, kus see tõde käest kadus ja miks küll nii viltu mindi.
Jeesus on meie universumi ainus selge mõtleja, ütles keegi hiljuti. Sellepärast ei vajagi ta inimeste tunnistust. Meie meeled on aga pimeduses ja kui Jumal neid pidevalt valgustada ei saa, siis on parimal juhul tulemuseks meelepete, halvimal midagi veelgi hullemat.
Ega mina usun ka, et kogudus peaks välja minema ja "aitama" Jumalal tema tööd teha. Samas usun ma aga enamgi veel, et peaksime esmalt laskma Jumalal täita tema vajadused meie suhtes, st tulema osadusse, laskma ennast puhastada, vastu võtma Tema armastuse ja andestuse. Sest kui me seda ei tee, siis mida on meil jagada? Vaid iseennast. Ning hiljem "uhkust" tunda, et vaata, kui vinge ma olin..... :-(
Nii et kas siis ikkagi tohib selliseid asju lugeda, nagu see tsiteeritud ettekanne, neid kuidagi esile tõsta vms. Isegi kui seal on yin-yangi märk või kui autor tegeleb joogaga näiteks?! Ma usun, et meid on kutsutud kõike läbi katsuma ja pidama kinni, mis hea on. Ilmalik psühholoogia ja edukuseõpetus on jõudnud (kahjuks) kaevata palju sügavamale, kui meie, valguse lapsed. Eluandvad printsiibid aga on lõppkokkuvõttes ikka Valguse Isalt.
Mu poeg sai täna oma isalt Aafrikast kaks suurt värviraamatut. Üks oli "Aafrika loomad" ja teine "Aafrika maskid". Loomade raamat läks kohe kaubaks ja ma ise olin maskide raamatu koha pealt kimbatuses. Võtta väevõimuga ära, peita ära, teha veel midagi?, sest paar sekundit nendele puuslikele ja on selge, et õige vaimsus seal taga ei ole. Mõtlesin siiski vaadata, mismoodi ta selle raamatu vastu võtab. Kui ta makside raamaut küsis, andsin selle talle öeldes: Vaata ise, kas sulle see raamat meeldib. Ta vaatas 2 sekundit, lõi siis kinni ja ütles: Ei meeldi, need on kurjad näod. Kinnine raamat lebas laua peal, kui ta kaane pealt kogemata ühe rõõmsama näo leidis ja ütles, et tahab seda värvida. Kuidagi totter oleks nüüd olnud radikaalselt sekkuda. Avasin raamatu õige koha pealt, ta vaatas seda jälle paar sekundit ja ütles: See on ka kuri nägu. Ma ei taha seda raamatut. Et kokkuvõtteks, ma pigem lasen lapsel ise otsustada ja nn "läbi katsuda", et tal tekiks mingi kogemus, kuidas head ja kurja eristada. Ja just nimelt süvitsi, mitte (pelgalt) väliste tunnuste alusel.
Et "kindel värk" tundub olevat võidelda biokiibi ja mõnede muude IT-lahenduste ja/või nanotehnoloogiliste toodete vastu. Samas see, millega oma mõtteid ja tegevusi täidame, võib pealtnäha küll malbe ja kena olla, kuid tegelikult kanda endas hävitavaid seemneid. Ja muidugi, iga asi, millele ette või taha sõna "kristlik"pannakse, ei pruugi seda absoluutselt olla. Ja suurimad valed võivad tegelikult olla pooltõed.
Mida siis teha ja kuidas ennast kaitsta. Eks päästa, ja eelkõige meid meie eneste eest, saab ikka vaid osaduses olemine selle ainukese selge mõtlejaga universumis. Tema võib anda meile kõik pidepunktid, mida vajame. Huvitav, et Archimedes on öelnud: Andke mulle toetuspunkt (st väljaspool maailma) ja ma liigutan maailma. Meile on see toetuspunkt ju antud. Miks siis kõik ikka veel paigal püsib nagu seisev vesi?! See ei ole etteheide teistele, küsin seda ka iseendalt. Kas pole mitte käes aeg päriselt osadusse tulla ja vaid Tema palet otsida, loobudes kõigist teistest lojaalsustest? Sest mis siis saab, kui kurjad päevad veel kurjemaks lähevad, kuid meie elame endiselt edasi selles mullis: Jumal armastab mind. Minuga on kõik hästi. Suva, mis teistest saab...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar