Juudase sündroom

Kõige ohtlikum asi usuelus on elada Jeesuse füüsilises ligiolus (ehk osa saada välistest armuvahenditest, jumalateenistusest, isegi ülistusest, palvest ja osadusest) ja Temaga mitte vaimselt osaduses olla. Nimetaksin seda Juudase sündroomiks. Sellele mõttele viis mind muuhulgas juba tsiteeritud Wilcoxi meetilga tsitaat : "Sai Juudaski ju kastetud leivapala, ristimise, pühaõhtusöömaaja, jüngrite osaduse väliseid eesõiguslikke paremusi, kuid Johannes hingas Jeesuse rinnal“ Joh 13:23.

Kuidas ta võis? Ta oli olnud 3 aastat Jeesusega, kuulnud kogu õpetust, ilmselt oskas säravalt kuuldut edasi anda ja Jeesusest tunnistada. Jeesus pesi ta jalgu... Ja ometi. Tema lõpp on andestuseta. Vähemalt ei näe me, et Jeesus talle enne surma andestanud oleks. Ka ei pöördu ta Jeesuse poole, kui on oma veast aru saanud. Ikka juhindub ta oma mõistusest ja arvab, et raha tagastamine ta sellest supist päästab. Miks ta ikkagi Jeesuse ära andis? Mõned arvavad, et Juudas oligi lihtsalt iseenesest kuri inimene, et sellepärast ta tegi nii, nagu tegi. Mina nii ei arva, sest muidu poleks ta pärast tehtut kahetsenud, kui kõik teisiti (ehk „nagu alati“) välja kukkus. Nõustun pigem nendega, kes arvavad, et ta oma parimat kavatsust mööda püüdis Jeesust sundida oma kuninglikku väge eksponeerima, kui ta kinni võetakse ja vangistatakse, Ta võis arutleda umbes nii, et mis sa, Jeesus, viivitad, ole juba see auline kuningas, kelle me usume sind olevat! Juudase kavatsused on head, aga tagajärjed on katastroofilised. Mitte küll igavikulise mõttes, sest Jumal oma kirkuses võib kasutada mistahes inimlikku eksitust oma plaanide edendamiseks ja on seda isegi ette näinud (Vana Testamendi prohveteeringud). Miks Juudal ei õnnestu olla siis (lõpuni) edukas? Aga sellepärast, et ta vaatab Jumala tööd ja tõlgendab seda, mida tuleb ära mõista vaimselt (vt 1 Kor kirja algust), läbi inimliku arusaama. Ehk teisisõnu, ta saab Jumala plaanidest valesti aru ja tegutseb oma arusaamade valguses, arvates, et kõik on väga hästi.

Miks siis ikkagi nii? Võibolla sellepärast, et nendest välistest armuvahenditest osasaamine, armulaud, sõna kuulmine ja lugemine, palve, isegi kõrged ametikohad jumalariigi töös (nagu minul on arm olnud olla) jätavad petliku mulje, justkui oleksime selle kaudu Jumalale lähedal. Aga nagu keegi kunagi ütles, et garaaži astumine ei tee sind veel autoks, nii ei tee sind kristlaseks ega hoia Kristuses ka kirikus käimine ega isegi mitte tema teenistuses olemine. Pigem vastupidi. See vaid paadutab südant ja tekib petlik enesekindlus, et kõik on korras. Ajuti küll miski närib hinge, aga ju see on „hingevaenlane“, minul läheb enamvähem hästi. Umbes nii, et kuniks hoidume kõige suurematest lihapattudest, elame enamvähem korralikult, siis Jumala arm katab muu kõik kinni. Aga Sõna on kuiv, jutlus on igav, Pauluse manitsused (a la Kristuse sõna elagu rohkesti teie sees) liig utoopilised täitmiseks.

Ka Piibel on selliseid hoiatusi täis. Vt nt ka juba tsiteeritud Joh 5:39-40 „Te uurite pühi kirju, sest te arvate nendest saavat igavese elu- ja just need on, mis tunnistavad minust. Aga te ei taha tulla minu juurde, et saada elu“. Või nt see armulaua kirjakoht, et kes enesele aru ei anna sellest ihust (ehk Kristusest siis), see sööb ja joob enesele nuhtlust. Et mida rohkem kuuled Sõna ja palvetad ja käid armulaual, aga ei otsi seda lähedast isiklikku kontakti Jeesusega, seda rohkem paadub su süda ja ühel päeval ei ole tagasipöördumine enam võimalik, kuigi väliselt oled igati eesrindlik ja eeskujulik.

Samuti ei tohi mitte kunagi oma usukindlust rajada sellele, kui palju Jumal sind aitab või päästab või isegi oma riigi tööl kasutab. Minul oli paar aastat tagasi selline juhus, kus sõitsime Tallinn-Tartu maanteel ja sooritasin möödasõitu, kuni ühtäkki avastasin, et mul on autod mõlemal pool. Kuum jutt käis läbi ning otsustasin, et edaspidi kasutan vaid Viljandi või Piibe maanteed Võrtsu äärde jõudmiseks. Samal nädalal kuulsin juhuslikult raadiost just neil kahel maanteel toimunud surmaga lõppenud õnnetustest. Ja mulle justkui öeldi, et kui Jumal sind ei kaitse, ei ole tähtsust, mis maanteel sa sõidad. Ja seda kõike sel ajal, kui mu osadus oli pea olematu ja tegelikult olin täieõiguslik „Juudas“. Ka Iisraeli lapsed kogesid imelist Jumala ligiolu, päästet läbi Punase mere, tulesammast öösel ja pilvesammast päeval ja ometi ei muutnud see nende südameid, nad langesid kõrbes. Mägi veel suitses, kui kuldvasikat valmistati.

Olen Jumala armu kogenud, et Ta mind on justkui uuesti vastu võtnud, mitte ainult oma teenistusse, vaid ma kogen tema armastust ja juhtimist iga päev. Mitte kindlasti ei ole see minu ainuõiguslik privileeg, vaid avatud kõigile, kes seda igatsevad. Tuleb vaid otsida Jumala andestust, alluda Tema juhtimisele koheselt, kui ta midagi südamele paneb. Ei tohi hakata oma liha ja verega nõu pidama, nagu Paulus ütleb. Kui ülesanne tundub raske, ei tohi märguannet ignoreerida, vaid võib sellest palves rääkida Jeesusega ja küllap annab ta siis mõista, et ta ei palu midagi ületamatut, vaid tuleb ise armust appi ja et see, mida ta palub, on vaid meie hüvanguks ja päästeks.

Kordan veelkord seda meetilga tsitaati. (T. Wilcox, Meetilk kaljust, tõlkinud Peeter Sink).
"Sai Juudaski ju kastetud leivapala, ristimise, pühaõhtusöömaaja, jüngrite osaduse väliseid eesõiguslikke paremusi, kuid Johannes hingas Jeesuse rinnal, Joh 13:23. See on evangeeliumi armukorra seisukord, milles me peaksime paluma, sõna kuulma, ja kõik tööd tegema. Ainult Jeesuse süles hingamine sulatab südame kõvaduse ja paneb sind hellalt kurvastuma oma pattude pärast. See parandab Vaimu õõtsuvuse ja isepäisuse, mis on usuelu pahim mürk. See alandab põhjalikult, liidab südame Kristusega ja teeb patu hingele hirmsaks, isegi muudab kõige inetuma põrgu tuki Kristuse aulise kuju sarnaseks. Ära end millalgi pea seesugusena, missuguseks sa saama pead, kuigi oled kuhugi juba jõudnud, enne kui oled tulnud sellele paigale, et aina näed ja tunned hingavat Kristuse süles, tema, kes on Isa süles, Joh 1:18. Tule ja palu Isalt vaadelda Kristust ja siis kindlasti saad edasi. Ei saa tuua talle paremat palvet, mis oleks talle meelepäralisem. Ta andis teda omast sülest just selleks, et ta oleks patuse silmade ees Isa armastuse igavese tunnistusena."

Nurjatutest sõnadest ja Kristuse ihust

Olles eile sügavalt mõtelnud Jumala suveräänsusest ja laste usust, püüan täna olla tähelepanelikum sõnumitele, mis väikemehe suust tulevad. Olles kirikutee päris alguses küsib ta "laevalaulu", kusagilt mälusopist tuleb meelde üks laul paadist. Laulan selle ette ja küsin, kas see? Ta vastab hõisates: "Laula veel seda laulu, sellest võib saada meie uus laul!" Uus laul? see ju taas piibellik mõiste ja kohe tuleb mõtteisse mitmeid pilte paadist ja veest jne, millele kirikus olles aina lisa antakse. Kirikus on laps tavapäraselt kannatamatu ja püsimatu, kuid teenistuse lõpus jookseb ta minu juurde ja ütleb õhinal, et kohe algab tenniselaud ja me peame ka sinna minema. (Ilmselt on sõnad õnnistus ja tennis segamini läinud ja jutt käib armulauast.) Armulaual olles ei tekita saiatükk mingeid küsimusi. Kui ta aga näeb inimesi väikestest topsikestest joomas, küsib ta, et mis see on. Vastan asiselt: see on mahl ning saan iseeneses kohe noomida ning parandan: "See on Kristuse veri!" Ta joob topsi põhjani ja ütleb: "Väga hea mahl! Ma mõtlesin, et see on vein." Selle peale puhken nutma, sest toimuv ületab taas minu arusaamise.

Pärast jumalateenistuse lõppu lähen rääkima pastoriga, sest selline vajadus anti südamesse. Kuna midagi muud pakilist pole, räägime lapsest ja me mõlemad rõõmustame tema usu üle. Lõpuks palvetame ka kolmesi koos ja meie kahekesi lahkume. Kabinetist väljudes näen lapse pühapäevakooli õpetajat. Kuna tean, et laps tunnist üsna ruttu jalga lasi, hüüan talle juba eemalt: "No mis juhtus, kas teil on seal valeõpetus?!" Ta vaatab mind arusaamatult ja ma kordan öeldut. Õpetaja jääb alandlikuks ja rahulikuks, kuid minul tuleb südamesse terav valu. Kuidas ma võisin? Nädal tagasi olin olnud meeletult tänulik nende inimeste eest, kes ohverdavad oma aja, mil nad muidu saaksid teenistusest osa võtta, lastele. Pomisen midagi vabanduseks ja õpetaja ütleb, et ah pole midagi. Kuid sellest hetkest saadik olen kui diskvalifitseeritud. Kogetud õnnistused on kui peoga pühitud, saadud sõnum pole enam nii tähtis, üldse paistab kõik kuidagi mõttetu. Tean, et kui ma sellest ei tunnista, ei ole mul rohkem kellelegi midagi öelda. Tajun, kui tühine ja rumal ma ilma Jumalata olen. Ja hinges on ääretu kurbus...

Armulaual kogetu põhjal teen järelduse, et mu poeg on saadetud mulle õpetajaks, selgitama, milles see lapselik usk ikkagi seisneb ja enamgi veel, mis on need puudused, mille ilmnemisel Jumal meie usku ikka veel hindab. Teen mõtteis nimekirja.
1) Ta mõtleb palve ajal muudele asjadele (nagu meiegi)
2) Ta jookseb jumalateenistuse ajal ringi (nagu meiegi, oma mõtetes)
3) Ta palvetab pidevalt oma uute mänguasjade eest, kuigi tal neid juba niigi palju on (nagu meiegi)
4) Ta ei saa räägitust aru ja nimetab asju ebaõigete nimedega a la "tenniselaud" mitte "armulaud" (nagu meiegi, vt nt 1Kor 13:9)
5) ta räägib ajuti liiga palju ja on pisut tüütu (nagu meiegi mõnikord või vähemalt mõned meist, mina nende hulgas loetelu igas punktis)

Neid "iluvigu" on ilmselt veelgi, kuid siirus, avatus ja meeleparanduslik hoiak katavad selle kõik kinni, vähemalt kuni usus kasvame. Kuid kindlasti ei ole lapselikus usus küünilisust, sarkasmi ega irooniat. Need on täiskasvanute pärusmaa. Kõik need kristlikud naljad, mis balansseerivad hea maitse piiril, on tegelikult tõelises usuelus välistatud. Ega Paulus niisama ei ütle: Ükski nurjatu sõna ärgu tulgu teie suust Ef 4:29. Kirjakohti on veelgi, nt Ef 5:4, Kl 3:8. Samas ütleb Jakoobus, et kes kõnes ei eksi, on juba täiuslik (3:2). Ja tegelikult teadis Jumal seda ette ning oli mulle juba eile abi saatnud, kui üht netijutlust kuulates köitis tähelepanu etteloetud kirjakoht: 1Kr 9:27 ma löön oma ihu ja teen ta oma orjaks, et muile jutlustades ma ise ei muutuks väärituks. Mõtlesin, et oi kui huvitav, vana tõlge kasutab ju väljendeid "talitsen" ja "kõlvatumaks". Ehk oleks pikem mõtisklemine selle salmi üle (mitte vaid lingvistiline huvi) tänase ära suutnud hoida? Samas elasin ma ju oma arust Jumala armastuses ja ligiolus ning püüdsin Teda tähele panna igal sammul. Et loo moraal ehk selline, et vaatamata sellele, kui palju Jumal sind oma armust õnnistanud on, ei ole see kunagi garantii, et sa ei langeks. Aitab vaid see, kui Temast 100% kinni hoiad.

Aga selles loos on ka üks väga julgustav mõte. Nimelt, Jumal hoiab omi. Ja eriliselt on tema hoole all need, kes päeva koormat ja palavust kannavad. Ning ta valvab kiivalt, et keegi nendele ega nende kohta midagi öelda ei saaks. Need, kes ütlevad, muutuvad õige pea ise irrelevantseks. Sarkasm, küünilisus ja iroonia osutavad aga südame kõvadusele ja isekusele. Õnneks on aga patt ja kõva süda ainsad annid, mida Kristusele tuua saame (vt. postitust Uskuge Jumalasse ja uskuge minusse Joh 14:1 ).

Nooremast ja vanemast pojast

Eile hommikul, kui ärkasin, sain südamesse, et ma olen kui Jumalast määratud sekretär-masinakirjutaja. Oli kunagi selline amet, mida nüüd peenemalt nimetatakse –juhiabi, sest enamiku kirjatööga saavad juhid ise ka hakkama tänu arvutitele. Ilmselgelt nägin selles märguandes viidet oma blogindusele ja olin omamoodi uhkegi. See on ikka väga mõnus tunne, kui tead, et sul enesel ei ole midagi ja siis korraga antakse... kogu loodu jutustab Jumala aust ja ühtäkki on just sinule antud silmad seda näha (või pole teised osanud seda igatseda). Igal juhul olin põnevil ja mõlgutasin seda mõtet aeg-ajalt päeva jooksul, kuni koduteel sai mulle selgeks, et see on ka kõik, kes ma Jumalale hetkel olen... töövõtja, kes täidab kohustusi. Kusjuures, mitte ka väga lojaalne ja rõõmsameelne töövõtja, vaid ikka nurisedes ja puigeldes ja justkui sunniviisiliselt täites seda, mis ette on antud (vt eelmisi postitusi). Samas on Piibel kutsunud meid olema teenijad. Probleemid tekivad seal, kus see saab olema inimese ainuke või põhiline roll suhtes Jumalaga.

Kiriku suvelaagris ühel õhtusel jumalateenistusel jutlustati kadunud poegade lugu (Lk 15), keskendudes just vanemale pojale ja julgustati eelkõige pastoreid tulema taas Jumalale lähemale uut armu kogema. Minu vastu rääkis see jutlus tol hetkel sedaviisi, et ma mõistsin, et olin oma teenistuses varemalt olnudki see vanem poeg, töökas ja kohusetundlik teenistuja. Ja olles pettunud selles rollis, olin lahendusena näinud (mitte teadlikult muidugi) nooremaks pojaks hakkamist, läinud võõrale maale ja raisanud varandust. Jutlust kuulates olin just olnud Isa juurde naasnud noorem poeg, nii et väga personaalseks see minu jaoks ei läinud. Eile aga sai mulle selgeks, et olen taas jälle muutunud vanemaks pojaks või väga kiiresti sinnapoole teel.

Miks küll ometi? Ma kogen päevast päeva Jumala ülisuurt armu, et ta on mind uuesti puhastanud mu pattudest, andnud mulle oma sõnumeid ning armastavaid kaaskristlasi. Ja ometi ei koge ma Jumala armastust sellisel määral, nagu võiksin. Kunagi üks mu õpetajatest ütles, et „on imeline näha, et see või teine asi juhtub su teenistuse kaudu, aga peaasi on see, et sa mõistaksid, kui väga Jumal sind armastab.“ Ja just sellisest tunnetusest tunnen hetkel puudust.

Ma tean, kui palju ma oma väikest poega armastan. Jeesus ütleb, et Isa taevas armastab oma lapsi veel palju rohkem, kui ükski „kuri“ lapsevanem (Mt 7:11) seda eales suudab. Ma näen, kuidas mu poeg paneb oma käed mu kaela ümber või poeb kaissu ning ütleb: „Emme, ma armastan sind niiiii väga! Sa oled mulle niiiii kallis!“

Miks siis mina sedaviisi ei suuda armastada oma Taevaisa, kes andis minu eest oma armsa poja, keda ta kindlasti vähem ei armastanud kui mina oma poega?! Selle ohvri kaudu olen Tema laps ja pärija. Ehk nagu öeldakse vanemale pojale: Kõik, mis minu oma, on Sinu oma. Võta ainult vastu! Mine rõõmsalt uute avarusteni, sest Jumalal on meile veel nii palju anda!