Kõrbest iluaiaks

Kuid mida siis saaksime teha oma olemusliku üksi olekuga, mis nii sageli murrab meie teadvusse kui lootusetu üksilduse tunne? Mida tähendab öelda, et ei sõprus ega armastus, ei abielu ega kogukond või seda üksildust ära võtta? Mõnikord on illusioonid rohkem elatavad kui reaalsus ja miks mitte järgida meie igatsust hüüda abi oma üksilduses ja otsida kedagi, keda emmata ning kelle kätel meie pinges ihu ja meel võiksid hetkeks leida sügava rahu ja me võiksime nautida hetkelist kogemust, et meid mõistetakse ja aktsepteeritakse?!

Need on rasked küsimused, mis lähtuvad meie haavatud südametest, kuid nendega tuleb arvestada, olgugi, et nad viivad meid okkalisele teele. See okkaline tee on pöördumise tee, pöördumine üksildusest üksindusse. Selle asemel, et oma üksilduse eest ära joosta, püüdes seda unustada või eitada, peame me seda kaitsma ja muutma selle viljakandvaks üksinduseks. Et elada vaimulikku elu, peame esmalt leidma julgust astuda meie üksilduse kõrbesse, et seda leebete ja järjepidevate ponnistustega muuta üksinduse aiaks. See nõuab mitte ainult julgust, vaid ka tugevat usku. Nii raske, kui on uskuda seda, et kuiv, mahajäetud kõrb võiks anda lõputuid liike lilli, on sama raske ette kujutada, et meie üksildus peidab tabamata ilu. Suundumine üksildusest üksindusse on aga iga vaimuliku elu algus, sest see on suundumine rahutust meelest rahulikku vaimu, väljapoole suunatud himudest sissepoole suunatud otsimisse, kartust täis klammerdumisest kartmatusse mängulisusesse.

Üks noor tudeng kirjutas hiljuti oma kogemuse üle mõtiskledes nii: Kui üksildus kummitab mind võimalikkusega olla lävepakk tupiktee asemel, uus loodu haua asemel, kohtumispaik põhjatu sügaviku asemel, siis kaotab aeg oma meeleheitliku haarde minu suhtes. Siis ei pea ma enam elama tegevuste virvarris, mis mind enda alla matavad ega kartma, et olen mingi võimaluse käest lasknud.

On väga raske uskuda, et see tõsi on. Sageli läheme toredate meeste ja naiste juurde oma probleemidega, lootes salamisi, et nemad meie raskused ära võtavad ning vabastavad meid meie üksilduse koormast. Sageli see ajutine kergendus, mida nad pakuvad, viib meid samade valude tugevama ilmnemiseni, kui oleme taas omaette. Kuid mõnikord me kohtame ja kuuleme seda harukordset inimest, kes ütleb: "Ära jookse, ole tasa ja vaiki. Kuula tähelepanelikult oma enda heitlust. Vastus sinu küsimusele on peidetud sinu enda südamesse".

Tõeline vaimulik teejuht on see, kes selle asemel, et öelda meile, mida teha või kelle juurde minna, pakub meile võimalust jääda üksi ja siseneda meie oma kogemusse. Ta paneb meid nägema, et vee valamine meie kuivale pinnasele väikeste sortsude kaupa ei aita meid sugugi, vaid et me leiame elava vee allika siis, kui me sirutume piisavalt sügavale oma kaeblemiste pealispinna alla.

Üks sõber kirjutas kord: "Õppida nutma, õppida pidama vahti, õppida ootama koidikut. Võib olla see ongi inimeseks olemise tähendus." Seda on raske tõeliselt uskuda, sest me pidevalt leiame end klammerdumas inimeste, raamatute, ürituste, kogemuste, projektide ja plaanide külge, lootes salamisi, et seekord on kõik teisiti. Me muudkui katsetame igat tüüpi tuimestitega, sest leiame, et "psüühika tuimestus" on sageli meeldivam, kui meie sisemise tundlikkuse teravamaks muutumine. Kuid... me võime vähemalt endale oma enesepettust meelde tuletada ja tunnistada enesele oma haiglast poolehoidu tupikteede suhtes.

Need mõned korrad aga, kui me tõesti alistume oma rangetele isandatele ja kuulame hoolikalt oma rahutuid südameid, võime hakata tunnetama kurbuse keskel rõõmu, hirmude keskel rahu, meie ahnuse keskel võimalust olla kaastundlik ja et tõepoolest, meile vastiku üksilduse keskel võime leida vaikse üksinduse algeid.

Henri J. M. Nowen "Reaching Out. The Three Movements of the Spiritual Life". From Desert to Garden.