Mis see on, mis ärkvel hoiab hinge...

... mis see on, mis elu külge seob?
Pihkudesse püütud kõrgepinge
nelja silma, nelja seina peod...
(D. Kareva)

Läksin ühe tuttavaga raksu, kuna julgesin avaldada arvamust, et ta ei peaks mingi ameerika tädi kaudu saama ilmutust, et "Taavet palvetas KA, enne kui sõtta läks". Mind ärritas, et ta luges seda raamatut ja püüdis meelde jätta seda 5 sammu, mida tegema peab olukorras A, või teist 5 sammu olukorras B. Miks peab inimene, kellega Jumal aegajalt vahetult räägib, oma valguse saama sellest, mida keegi teine (igavuses vaevlev usa koduperenaine?) on sõnast välja kaevanud (ja mitte eriti sügavalt kaevanud)?! Miks peab sööma kellegi teise poolt ära nämmutatud toitu? Miks mitte minna otse Sõnasse ja toituda sellest, mida Issand tahaks anda?

Aga see muidugi ei meeldinud talle, et ma millelegi nii põhimõttelisele tema usuelus väljakutse esitasin. Julgesin väita, et mu meelest oleks päris karm, kui mu 4aastane poeg selliseid kalkuleeritud samme kasutaks minuga suhtlemisel, et mina eelistaksin igal juhul spontaansust. Selle peale sai spontaansus otsekohe ülimaks väärtuseks ja ma sain teada kõik, mida minust tegelikult arvati...

Mis lõpuks jätab mu katkise küna ette. Kas meie tänapäeva kristlikus elus ongi püha, kena, armas mask ülim, mida me saavutada võime? Ja siis me kõik ülejäänud peame seda maski, maksku mis maksab, toetama ja edasi arendama. Peame pehmelt rääkima, sest karme sõnu me ei vaja ega suuda taluda. Peame lihtsalt sekkumata ära kuulama, sest seda me just vajame. Ja nii edasi. Tänapäeva inimene on õrn ja peame tänulikud olema mistahes headuse virvenduse eest....

Aga siis kui tulevad tormid, mistahes tormid, kasvõi see, et keegi meile pettumuse valmistab, kasvõi sellega, et ei jaksa hetkel rohkem suhelda, siis variseb koheselt kõik kokku. Ja tegelikult on mul hea meel, et varises. Sest kui see alus ja hoone nii nõrgad olid, siis polnud nad konserveerimist väärtki. Ja kuna praegu on veel armuaeg, saab uuesti hakata ehitama. Kui viitsimist on. Kui ei ole, siis võib niisama edasi lasta.

Suhtlesin sel nädalal ka inimesega, kes muuhulgas väidab, et kristlased on kõik silmakirjatsejad. Ta on ise meie hulgas sündinud ja kasvanud. Tema lähisugulased on ta pärast mures, eriti selle uue õpetuse pärast, mida ta propageerib. Inimene tajus mingil hetkel, et PEAB OLEMA midagi enamat, kui väline vineer. Ja tuli välja oma versiooniga. Ning ta lähedaste hulgas on neidki, kes temaga nõustuvad. Mis näitab, et neid ei olegi nii vähe, kes meie ülipühas ja üliaulises osaduses haiget on saanud.

Samas on see, kus inimene nõuab, et mina temale eeskujuks olemise nimel ka oma välise maski pärast hoopis rohkem pingutama peaks, ikka natuke ikstriim. Aga juurprobleem on ju sama. Kusagil on mingi ideaal, mingi kuju (millel Jeesusega väga vähe ühist), millele peab vastama. Ja mu tuttav usub siiralt, et kui oleks mõni inimene, kes sellele kujule vastaks, siis suudaks tema seda ka. Samas on need nõudmised sellised (nt alati peab ilusti rääkima), mille täitmisega Jeesuski hakkama ei saaks. Tema oli ju see, kes jüngritele ütles: Kas ka teie tahate ära minna?! Tema oli ju see, kes lähimale jüngrile Peetrusele kohe pärast tema taevani kiitmist (kui oli põhjust), ütles, tagane minust saatan, sest sa mõtled inimlike mallide järgi.

Jah, Jeesust kujutame enda jaoks ikka õrna ja malbena. Kui paljud meie mõtted aga ilmutuslikud on, mille kohta Jeesus võiks öelda: Seda pole sulle su liha ja veri ilmutanud, vaid minu Isa, kes on taevas? Kas ei peaks me temalt hoopis sagedamini kuulma: "Tagane, vastupanija! Sa oled mulle kiusatuseks, sest sa ei mõtle Jumala, vaid inimese viisil."

Huvitav, kui kaua jaksaksime seda kuulata, kui meie oma kristlikus usinuses ja haletsuses ja milles kõik veel püüaksime anda oma parimat ja soovida parimat, ning tulemuseks on ikka Jeesuse sõnad: Tagane, vastupanija. Arvan, et kaua ei jaksaks. Ja küll me ta varsti risti lööksime...
 
Aga selmet juba praegu õppida, mida Jeesus tegelikult räägib ja kuidas inimestega suhtleb, loeme ikka pigem neid nämmutatud variante. Ja kuna teinekord pole need oma esialgset sööjatki tugevaks teinud, siis mis lootus meil saabki olla?!  Kogudusel oleks vaja JUMALA SÕNA, seda ehedat ja ilmutuslikku. Enamik originaaljutlusi, mida siis jätkuvalt ümber jutlustatakse, on aastatest 1950-1970. Tean muidugi ka üht kogudust Eestimaal, kus räägitakse elavat Sõna meelevallaga. Mujal olen näinud, et kantslist loetakse raamatuid ette või kasutatakse valmis outline'e. Aga kas me ikkagi teame, mida Vaim kogudusele ütleb?! Õnneks on praegu veel armuaeg ja meil on võimalus unest üles ärgata... Kui tahame.
 
Sest Jumala põhiloomuses on ennast ilmutada. Ta on seda teinud nii Piiblis kui oma loomingus. Ja Piibel räägib väga selgelt, et tulemas on väga rasked ajad. Ja kui me valmis pole, kui alus on vaid liivale rajatud, siis puruneb kõik hetkega. Meenub üks suvepäev Aa-rannas. Istusin rannal ja vaatasin eemal teiste lastega mängivat poega. Tegin igavuse peletamiseks enda kõrvale liivalossi. Korraks läks mu tähelepanu lastele, nii paariks sekundiks. Kui uuesti oma lossi vaatasin, haigutas seal tühi auk. Ma ei suutnud seda uskuda. Meri oli kõik kaasa viinud.
 
Piibel räägib, et samasugune, hetkeline saab olema ka meie laostumine, kui oleme oma maja liivale ehitanud. Aga kas me üldse teame, kuhu me ehitame, millest ehitame jne. Kui Piibel on unustatud lektüür, või pelgalt mingite üksikute kirjakohtade infopank oma mõtete toetamiseks, kuidas saaksimegi siis teada, millest seal üldse jutt käib?! Mikrolaine ajastul on vaja kiiresti midagi põske pista, tundidepikkune lugemine ja mõtisklemine pole lihtsalt  IN. Sellepärast ongi päevasõnad ja wilkersonid nii olulised. Saab kiiresti kätte ja on linnuke kirjas. Aga kas see ikkagi toidab ja meid hädaaajal kaitsta suudab?!
 
Üks teine tuttav tunnistab oma blogis, et vaenlane saab teda öösel hirmuunenägudes kätte ja järeldab, et ju see on nii, sest päeva ajal on ta usk väga suur ja vaenlane siis ei saa talle ligi. Et siis usk põhinebki eelkõige ta enda teadlikul ponnistusel?! Psalmides on öeldud, et Issand annab ju oma armsatele unes. Ja kui need unenäod just kõige meeldivamad pole, siis tasuks ehk lasta Issandal oma südant uurida, et mis on see, mida ma olen tahaplaanile tõrjunud oma teadlikus elus, kuid millele Jumal mu elus lahendust ootab?! See oleks üks võimalus košmaaridest vabaneda.
 
Et alguse juurde tagasi tulles... Mis see on, mis mulle jõudu annab? Mis see on, milleta ma elada ei saa? Mis see on, millele kogu mu elu ja jumalatundmine põhineb? Mis see on, mis ärkvel hoiab hinge? Mingi kuju kuskil kapi otsas, kelle sarnaseks ma ise saada tahan ja seda teistelt ootan, inimeste julgustust ja hoolitsust igatsedes,  või elava Jumala pilt lihases südames?! Et kui kõik inimesed ja asjad ka kõrvalt ära peaks kukkuma, ei pääse MITTE KEEGI mu hinge rüüstama. Sest see on varjul Issanda juures...