Tsiteerin üht hiljuti loetud raamatut: "Inimene ei saa olla suurem, kui Jumal, keda ta teenib." Mis on absoluutselt õige. Seega on üpris loogiline, et selleks, et teada, keda me teenime, peame seda Jumalat tundma. Inimesed on läbi ajaloo endale jumalaid teinud, kuid Paulus ütleb, et need ei olegi jumalad, kurjad vaimud hoopis. Loomulikult oli ebajumalateenistust kõigis suurtes religioonides Piibli ajal ja enne seda.
Egiptlastel oli suur ja keeruline süsteem kujudest, kes võisid olla kombineeritud kehaehitusega (nt looma keha, inimese peaga vms). Kreeka jumalad olid inimlikumad. Peajumal Zeusi juhtimise all elades ei olnud miski inimlik neile võõras. Kired möllasid ja "laastud lendasid". Rooma panteon oli mingitpidi kreeklaste kopeeritud variant.
Ja siis muidugi need kaananlaste ebajumalad. Nende põhiroll oli kaasa aidata viljakusele. Ühest küljest, et rahvas säiliks ja teisalt, et ebakindlates loodustingimustes ellu jääda ja kindlustada maale nii vajalik vihm. Kui Egiptuse Niilus toitis ustavalt sesoonselt üle kallaste ujutades, siis Kaananis oli vaja loota vihmale taevast. Ja seda korduvalt aasta jooksul... varane vihm ja hiline vihm. Kui tsükkel paigast läks, oli tulemuseks nälg ja kõrb. Tegemist oli potentsiaalselt väga viljaka maaga, mis küll vajas jumalikku abi, et oma potentsiaal kätte saada. (Nagu meiegi;-)
Vanas Testamendis, eriti prohvet Jeremija ja tema kaasaegsete ajal (Jesaja, Aamos jne) ilmneb veel üks ebajumalateenistuse vorm. Te tulete ja räägite nagu minu rahvas, aga teie süda on minust kaugel. Teie lootus on valedel asjadel. Te arvate, et see, et ma teid õnnistanud olen, annab teile õigustuse elada sisuliselt ilma Jumalata, käies oma teedel (Jesaja 2, Jermija 7, jne). Jumal kutsub selliselt antud ande tühisteks, sest samal ajal ei loobuta oma nurjatusest (Jes 1:13).
Aga milline on siis see päris Jumal?
Jumal on Looja.
Tema tegi, oma sõnaga nii taevad kui maad. Ta on oma loodust kõrgemal ja väljaspool, nii nagu pagar ei ole osa oma saiakestest. Pagar on täiesti saiakestest väljaspool, kuid samas on ta oma saiakestesse pannud tükikese iseennast. Ta on jätnud oma loomingusse jälje iseendast.
Looja Jumal ei ole ka piiratud geograafiliselt, nagu rahvaste ebajumalad tavaliselt olid. 1Kn 20:23Aga Süüria kuningale ütlesid tema sulased: "Nende jumalad on mägede jumalad, sellepärast olid nad meist vägevamad; aga tapelgem nendega lagendikul, siis me võidame nad kindlasti! Esile astus Jumalamees, kes väitis aga nii: "Nõnda ütleb Issand: Kuna süürlased on öelnud, et Issand on mägede Jumal ega ole orgude Jumal, siis ma annan selle suure rahvahulga sinu kätte, et te mõistaksite, et mina olen Issand!" 1Kn 20:28
Selleks, et luua midagi nii suurt ja võimast kui seda on universum, on vaja ka otsatut tarkust ja teadmist. Kuna Jumala juures aega ei ole, siis näeb ta kõiki asju korraga. Samas siin maa peal realiseeruvad sündmused väga täpses ajastuses. Ja see tähistab ju ka tarkust mingitpidi... Teada, mis juhtunud on, praegu juhtub ja juhtuma hakkab. Näha sündmusi nende toimumise kronoloogias ja osata neid mõtestada ehk tõlgendada. Inimeste tarkus suurt enamaks ei küünigi. Samas Jumala tarkus on veel kordades suurem.
Jumal on püha.
Pühadus tähendab eraldatust. Ta on täiesti teistsugune kui kõik inimesed ja ka nende (eba)jumalad. Kui ebajumalad olid inimlike pahede küüsis, siis Taeva Jumal seda ei ole. Ta on täiuslik armastus, täiuslik õiglus, täiuslik puhtus. Ja temas ei ole kurjust. Ja ta ei lähe ka kurjusega kompromissile. Nii ei saagi olla võimalik, et Jumal oma suures armastuses kõik inimesed vastu võtab, olgu nad millised tahes. Sest Taevasesse Jeruusalemma ei pääse ükski, kes või pisut pisutki plekiline on (Ilm 21:27).
Mitte et Jumal kõiki inimesi ei armastaks ja neid hukatusest päästa ei tahaks, vaid pigem see, et meil on olnud vaba voli oma hingedega "kaubelda"... müüa nad patu orjusesse või Jeesuse vere läbi end lasta vabaks osta... Ja kui sinu või minu hinge peale on pandud pitser teise omaniku nimega, kuna ma oma vaba tahet praktiseerides olen sellel sündida lasknud, siis Jumal ei "sõida üle" minu otsusest. Ta laseb mul vastutada minu valikute eest. Põrgu ei ole mõeldud inimestele, vaid saatanale ja tema inglitele. Kui meie aga neist kurjamitest kümne küünega kinni hoiame, läheme nendega paratamatult kaasa. Collateral damage, niiöelda.
Jumal on armastus.
Jumal on täiuslik juba ilma meieta. Tal ei ole meid vaja. See aga ei tähenda, et ta meist ei hooliks. Hoolib ja kuidas veel. Taavet ütleb oma lauludes. Mis on inimene, et Sa temale mõtled? Siin maises elus "sumbates" on meil inimestena seda raske mõista. Seda, et keegi meid armastada võiks või ka seda, et ta teeb seda lihtsalt seetõttu, et ta tahab meid armastada, mitte mingi tagamõttega ja peidetud motiiviga meid kuidagi ära kasutada ja enda huvide vankri ette rakendada. Meil on raske mõista Looja jumalat, kes huvitub vaatama, mis maa peal toimub ja kelle süda nutab iga rõhutud ja rusutud hinge pärast.
Jumal, kes oma poegagi ei säästnud, kas ta ei peaks temaga koos meile ka kõike muud annetama?! Muidgi võib ta seda teha. Ja teebki. Probleem on vaid selles, et kui me vaid Tema ande vastu võtame, muudame me Tema ebajumalaks, keda teenitakse üksnes selle pärast, et sealt midagi endale saada. Sisuliselt pole siis vahet viljakusjumalatega. See oleks vaid manipulatsioon selleks, et kindlustada oma tagalat. Ja see ei ole õige motiiv.
Jumal on kardetav
Jumala armastus ei ole mingi ninnu -nännu oi kui nummi. Jumal on ka hävitav tuli. Ta on väga kardetav. Kuid seda kardetavust saab mõista ainult Tema armastuse kontekstis. Ilma selleta asi ei tööta. Kui võtame vaid Jumala armastuse ja jätame kõrvale tema kardetavuse, siis saame lodevad järgijad, kes iseenese himusid rahuldavad ning seetõttu esmasünniõiguse maha müüvad.
Kui jätame aga kõrvale Jumala armastuse ja keskendume Tema kardetavusele, saame ranged käsutäitjad, kes samuti Jumala armust ilma jäävad. Keskendudes oma käsutegudele arvame, et me võime siis ka sellest kiidelda, nagu Paulus Rooma kirja 3 ja 4. peatükis räägib. Ja muidugi saame "ahju ajada" kõik need, kes on tundlikumad ja kes mõistavad, et iseenda ponnistused jäävad haledalt kahvatuks selle kõrval, mida Jumal ootab. Meie oleme suutnud oma südant vaigistada, ütlesid Jeesusele kirjatundjad, miks Sina seda teha ei võiks?"
Nojah, võib olla ei öelnud nad seda välja päris selliselt. Aga ikkagi igatsesid nad alguses päris siiralt, et Jeesus võiks pisut rohkem nende pilli järgi tantsida ja pisut rohkem neile mett moka peale määrida. Aga seda ta ei teinud. Nikodeemuski tuli öö varju all ja tahtis Jeesust meelitustega ära osta. Ju oli tal paketis mõni boonuski... Suurkohtu liikmekaart ehk?! Aga eks seegi ole ülimalt inimlik, et nüüd kus me lihast ja luust Jeesust kombata ei saa ega teda ei kuule, siis arvame (nt kristlastevaheliste konfliktide ja ebakõlade puhul), et Jeesus just meie väljakupoolel ja meie värvides mängib. Samas võib-olla on Jeesuse mängud hoopis teisest liigast...
Aga Jumal armastab meid piiritult ja ootab, et me Teda usuksime ja usaldaksime. Usaldaksime Tema sõna ja tema tõotusi. Ning seesama Kristuse armastus sunnib siis omakorda meid olema Jeesuse järgijad nii "paksus kui vedelas", nii "heas kui kurjas", kõiges andes ennast Temale, oma võitlused lõpetada ning oodata, et Jumala poeg Sulle õiguse toob. Kergem on muidugi ise enda eest võidelda ja sahmida ning sebida, mitte "käed rüpes" oodata. Aga ainult need, kes Issandat ootavad, pärivad maa (Ps 37:9),
Paulus, kelle rõõmusalme me tavatseme tsiteerida, kirjeldab oma praktilist kristlust nii:
3Me ei anna mitte milleski põhjust komistamiseks, et seda ametit ei laimataks,
4vaid näitame end Jumala abilistena kõiges: suures kannatlikkuses, ahistustes, hädades, kitsikustes,
5hoopide all, vangis, mässudes, vaevanägemistes, valvamistes, paastumistes,
6puhtuses, tunnetuses, pikameelsuses, helduses, Pühas Vaimus, siiras armastuses,
7tõe sõnas, Jumala väes, õiguse relvadega paremas ja vasakus käes,
8aus ja häbis, laituse all ja kiituse all; kui eksitajad, ja siiski tõerääkijad;
9kui tundmatud, ent ometi tuntud; kui surijad - ja ennäe, me elame!; kui karistatud, aga mitte surmatud;
10kui kurvad, aga ikka rõõmsad; kui vaesed, kes siiski paljusid rikkaks teevad; kui need, kellel ei ole midagi ja kelle päralt on kõik.
Vahet ei ole niisiis, millised on välised olukorrad, Kristus on üks ja Tema on Pauluse elu kese. Pole vahet, kas Paulust kiidetakse või laidetakse, austatakse või häbistatakse. Tema jääb ikka kannatlikuks ja ei löö vastu ega muretse endale siin maa peal õigust. Ta jääb ikka pikameelsusesse, heldusesse ja siirasse armastusse. Oh, kuidas ma ootan, kui saakisme neid salme koos rõõmustussalmidega tsiteerida südamest, teades et seesama Püha Vaimu vägi, mis Jeesuse surnuist äratas ja Pauluse pöördumisele tõi, ka meie elus samavõrra tegutseb kui nende kahe elus. Sest Jeesus ju ei muutu. Ta on seesama eile, täna ja igavesti.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar