Aukartus Elu ees

Tunnen, et olen hiljuti ärganud justkui poolunest, kus üle 25 aasta kõndinud/elanud olen. Seljataga on 10-päevane turmtule palveosadus (turmtuli.blogspot.com.ee), mille jooksul käisime igal päeval koos ning palvetasime 2-2,5 tundi. Mingi tuumikgrupp oli sama, osa inimesi vahetus. Kokku sai sellest osa ehk 25-30 inimest. Osa sellest ajast oli laulmine ja blogi postituste üle arutamine, ülejäänu palve..., ikka nii 1-1,5 h jutti... ilma muusika taustata, lihtsalt oma südame lahti- ja lõhkirebimine Jumala ees.

Tundub, et nüüd, selle 10 päeva lõppedes olen taas üle selle pika aja päris koguduses, kus on päris inimesed oma päris väljakutsetega. Olen kui filmi "Mats minevikust" (pea)tegelane, kes on suure osa oma elust elanud varjendis ning nüüd taas maa peale tulnuna ei saa päris hästi aru, kuhu ta sattunud on.

Kogudus on väga muutunud selle ajaga, selles pole kahtlust. Küsimus on vaid, et milliseks. Täna hommikul äratati mind sõnadega "Aukartus. Aukartus Elu ees". Püüan siis sõnakuulelikult oma mõtteid siia koondada.

Üks asi, mis kindlasti on muutunud, on info kättesaadavus. Kui 28 aastat tagasi kogudusse tulin, andis pastor mulle piibli ja lauluraamatu... kuskilt mujalt neid saada poleks olnud võimalikki. Siis olid mingid käsitsi trükitud raamatud, mõned inglisekeelsed teosed ja mõned eestikeelsed teosed. Neid oli vähe ja need ei saanud mitte kuidagi asendada kantslikuulutust--pidid olema koguduses, et edasi minna, et Jumala asjadest aimu saada. Praegu ilmselt saaks vaimulikku 'iseolemist' palju mugavamalt praktiseerida. Kirjastusi Eestiski on mitmeid. Logose raamatupoe riiulid on lookas heast-paremast. Smörgasbord pakub igale maitsele midagi. Vali, võta, söö!

Teisalt annab tehnoloogia võimalusi, mida varem ei tuntud. Kasvõi see blogigi... et kirjutad hommikul mõtiskluse ja janunejad hinged on kokku tulles selle juba jõudnud enda jaoks selgeks teha. Kontseptsioonide tutvustamine ja istutamine, millele oleks vanasti kulunud kuid, saab tehtud paari päevaga.

Aga Aukartus Elu ees? Ka see  on muutunud. Tänu lugematutele teostele on meist saanud 'tehnoloogid', kes loevad ja praktiseerivad kõike, mida kätte saab. Vaimuliku elu reaalsus ja oma valmisolek ei pruugi sellele järele tulla. Puudu jääb väest, mida Jumal on lubanud anda puhasteile südamest. Elatakse illusioonis, et kui ma oskan teatud tüüpi sõnu ütelda, siis ongi kõik väga hästi. Eks see fenomen oli vast tookord ka olemas. 'Õnnistuse spetsialistid' tavatses pastor Andrus selle asja kohta vist öelda.

Ühel õhtul juhtus meie juurde naine, kes oli kõikidega tülli läinud ja päris enesepiisavuse otsakorral. Kui ta siis ükshaaval oma katkisi suhteid Jumala ja meie ette tõi, ikka "Õnnista Mallet ja Kallet ja Pillet ja Villet..." (nimed muudetud), siis ühtäkki sai murtud olek otsa ja ta hakkas sõitlema ning siduma mingeid vaime ja palvetama globaalsete probleemide eest. Katkestasin teda järsult, öeldes, et tegelegu ikka oma südamega kõigepealt, sest ta ei saaks niikuinii siduda mitte midagi ega kedagi, millega/kellega ta ise seotud on. Äärmiselt lihtne mõte, aga teatud osale kogudusest täiesti uus ilmutus. Kuna tehnoloogiad on käpas, siis kõik Jumala igatsused meie suhtes võib üle parda heita.

Jumal igatseb sinu puhast südant, üht koristatud ja korrastatud iluaeda, kus Tema võiks puude vilus sinuga osadust pidada. Kogu meie kristlik töö lõpeb kord ära... taevas pole ühtki kurja vaimu, keda välja ajada... Osadus aga jääb... igavikust igavikku. Ja seda on vaja juba siin maa peal harjutada, et igavikus hästi välja tuleks. Kust on küll saadud meid nõnda orjastada, et arvame, et vahet pole,  mis koormad me oma südames on--kibedus, omaõigus, domineerimine, teiste süüdistamine, andestamatus, jne...--et vaatamata kõigele sellele võime segamatult olla ministris ning teisi 'vabastada'.

Õnneks pole Jumal muutunud. Tema ootused meie suhtes samuti mitte. Kui ta annaks meile tõelist väge selle oma asja peale, siis poleks see tema armastus, vaid pigem kohtumõistmine... süda paaduks patu pettuses lõplikult. See on Jumala arm, et ta saadab meile tõkkeid ja takistusi, et me nende otsas end täielikult ära lõhuksime, et jõuda lõpuks välja armastava Isa rüppe, alasti ja paljastatuna, võimelisena tooma talle vaid oma pattu ja patusust. Alles sealt võib alata uus elu, alles oma vana enesepiisava elu varemetelt.

Ilmutuse raamatus on juttu Tüatiira kogudusest.

18 Ja Tüatiira koguduse inglile kirjuta: Nõnda ütleb Jumala Poeg, kelle silmad on nagu tuleleek ning kelle jalad on vasemaagi sarnased: 19 Ma tean sinu tegusid ja armastust ja usku ja teenimist ja su kannatlikkust ning et su viimaseid tegusid on rohkem kui esimesi. 

Jumal teadis nende tegusid. Nad olid ustavad ja usinad. Isegi nii palju, et viimaseid tegusid oli rohkem kui esimesi. Tinglikult on seal koguduses kaks gruppi inimesi. Üks neist see, kellest juttu lõpupoole--need silmapaistmatud, kes ei hiilanud oma vaimulike võitudega. Samas oli nende varjul olev elu kallis Jumala ees--neile ära pane peale muud koormat (25 Pidage vaid kinni sellest, mis teil on, kuni ma tulen!).

Teine grupp aga olid need 'tehnoloogid', kes püüdsid vaimulikke reaalsusi kätte saada manipulatsiooni ja kontrolli abil, kasutades kõverteid ja 'shortcut'-te. Ja loomulikult ei saa Püha Jumala ligiolus selline asi kaua kesta.  Kohtuotsus on karm. Tegemist on Iisebeli vaimuga. Iisebel oli teatavasti Ahabi naine, kes pööras Iisraeli ära elava Jumala juurest sööma ebajumalate ohvriliha. Kui meie ka, kasvõi oma parimat äranägemist mööda kasvõi vihjamisi anname teistele eeskuju, et osadus pole oluline, tähtis on pigem töö, siis oleme saanud Iisebeli kaastööliseks, sest selline hoiak hävitab Jumala töö meie eludes ja paneb meid ennast kinni 'lubivalgesse vangitorni' (http://armuaken.blogspot.com.ee/2010/08/variseride-hingeelust-ja-lubivalgest.html). Mt 23 järgi on tegemist 'tunnetuse võtme' äravõtmisega, kus sa ise ei lähe sisse ning ka teistel keelad minna. Iisebeli temaatikaga võib tutvuda ühe materjali abil (https://turmtuli.blogspot.com.ee/2017/03/mis-on-iisebeli-noiduse-vaim.html) . Kui kasvõi ükski asi sind sellest kõnetab, siis oled ohtlikul teel ja peaksid meelt parandama, kuni see veel võimalik on.

Jumala kohtuotsus Iisebelile ja tema järgijatele on karm: Iisebel heidetakse tõvevoodisse. Mõtlesin siis, et tegelikult see pole isegi mitte niivõrd needus kui asjade loomulik käik ja tagajärg... kaua sa jõuad kanda oma koormaid ise neid ristile panemata ning samal ajal teeselda, et kõik on kõige paremas korras... meie ihud pole mõeldud sellise pinge jaoks.

Teine asi, mis mind jätkuvalt hämmastab, on täielik kanapimedus vaimuliku autoriteedi ja meelevalla suhtes. See muide on üks usu põhiküsimusi. Kui Jeesuse juurde tuli Kapernaumas väeülem, kes teadis sõjavälise käsuliini toimimisest nii mõndagi ning rakendas seda ka vaimumaailma kohta, siis Jeesuse hinnang mehele on järgmine:  „Tõesti, ma ütlen teile, nii suurt usku ei ole ma leidnud Iisraelis ühelgi! (Mt 8:10). Niisiis, kui me ei mõista, kuidas toimib käsuliin Kristuse ihus (lapsed vanemaile, naised oma meestele, koguduse liikmed juhtidele), siis me pole tabanud üht usu põhituuma. Täiesti lubamatu on omada oma elus mitut käsuliini, eriti siis, kui need omavahel konfliktis on. Et oled küll nagu koguduse meelevalla all, aga 'kõrvalt' naudid kellegi teise 'vihmavarju,' sest see inimene tundub põnevam... selle kohta ütleb Vana testament, et see on vaimulike armukeste pidamine. Kõik prohvetid võtavad selle praktika vastu usinalt sõna (Vaata nt Jeremija ptk 2). Ja need armukesed ei suutnud katsumisepäeval Jumala rahvast mitte kuidagi aidata.

Kolmas asi on ehk kahe eelnevaga seotud ja see on otseses mõttes 'aukartus'. Tundub, et me väga ei adu vaimumaailma suursugusust. Kui valmistasin ette kolmanda päeva teemat, kus teadsin, et vaja on võidelda Jumalale vastupanu ja ebajumalate vastu, siis ei julgenud ma seda pealkirjas mainida. Teades, et info jõuab pereraadio kaudu paljudeni, ei tahtnud ma äratada liigset vastumõju, et kui keegi pealkirja kuuleb, sellele vastu hakkaks töötama. Samas olin terve päeva kartuse ja värinaga palves, et Jumal kaitseks kohaletulnuid, kes võib-olla nõrgemad on. Ja enne palvele minekut mainisin, et kõik palvetaksid oma usu mõõtu mööda ning et keegi ei palvetaks 'üle selle'. Et ei oleks nii, nagu Skeeva poegadega läks, et "Jeesuse nimel, keda Paulus kuulutab". Ja me teame, mis juhtus-- 15 Ent kuri vaim kostis neile: „Jeesust ma tunnen ja Paulust ma tean, aga kes teie olete?” (Apt 19:15). Vt ka nt 2 Peetruse 2. peatükk.

Armsad, praegu on veel armuaeg ja õli kogumise aeg. Praegu on veel võimalik ära tunda ja kindlaks teha, kas Jeesus meid ikka tõesti tunneb. Need, keda Ta mitte kunagi tundnud pole, olid ju ka need, kes vägevaid tegusid olid teinud Tema nimel Mt 7:23. Praegu on veel võimalus oma südant uurida ning kindlaks teha, kas me ikka hingame Jeesuse rinna najal nagu Johannes või ajame Tema ligiolus 'oma asja'. (http://armuaken.blogspot.com.ee/2009/09/juudase-sundroom_2898.html) . Kõige tabavamalt võttis kogu selle temaatika ehk ühel õhtul kokku õde Liivi, kes ühe arutluse lõppedes vaatas mulle sügavalt silma ja ütles: "Ehk siis, ainult osadus päästab?!" Jah, just nii see on.

See altar meid ootab, me Isa käed on avali. Me Jeesuse veri on maksnud andestuse eest."   

TULI SU LUUDES JA TUUL SU PURJEDES

”TULI SU LUUDES JA TUUL SU PURJEDES
(Nate Johnston, FB, 23. Aprill 2018)

Kuulen Jumala Vaimu ütlemas: Olen näinud sind hävinenu, unustatu, raisatu, pekstu ja purunenuna. Laevana, mis on pilbasteks läinud märatsevas tormis ja lõikavates tuultes, mis röövisid su igatsuse ja vaigistasid su hääle.

Olen näinud sind pillutatu, hirmunu ja uppuvana, kurbus on sind neelamas ja meeleheide saatmas, paisates sind vastu rannakive, tagudes su unistused tükkideks.

Olen näinud, kuidas su süda on appi hüüdnud, isegi kui sõnad lihtsalt ei pääsenud üle su huulte, kui su tahe oli purunenud ja hing kibedusest haige. Kuulsin su halamist, su lootus oli kustunud ja usk hääbumas… Kuid kas sa kuulsid minu vastust?

Täna ma ütlen sulle: oled näinud selle etenduse esimest vaatust, sa ei ole seda näinud lõpuni. Oled tunnistajaks olnud südamevalule, kuid pole näinud südant rõõmust hüppamas, oled kogenud surutist, kuid veel mitte tõotuste täitumist.

Selsamal tunnil panen ma uue tule sinu luudesse, tugevuse, väe, eesmärgi ja igatsuse, mis on tugevamad kui eales varem. Annan sulle uue ülesande ja uue sõnumi, mis läbistavad kõiki, kes seda kuulevad. See sõnum raputab maapinda su jalge all ning süütab tule pimeduses.

Saadan tuule sinu purjeid täitma ning tooma sind unistusteta, seiskunud paikadest ning kannan sind tagasi voogamisse, ning sa saad taas tundma end elava ja vabana ning sa täidad iga tõotuse, mida ma sulle andnud olen.

Sa oled öelnud: Kuhu on kadunud mu visioon? Ma ei tea, kuhu olen teel… Edasi minnes aga sinna poole, mis näeb välja kui lõpp, pöörad ümber nurga ning näed kõige elavamat hooaega lahti rullumas oma silme ees. Ma pidin puhastama su südame ja elu sügavaimad paigad, et valmistada sind ette selleks, mida ma tahan su elus teha.

Anna mulle oma pooleldi valmis maanteed, räpased teekonnad, taarumaajav häbi ja pimestav läbikukkumine. Mu auhiilgus su üle praegusel eluetapil saab varjutama kõik eelnenu. Mu tunnistus sinu üle saab sind hämmastama ja sa näed mu headust sellisena, nagu see on. On aeg keerata uus lehekülg ja liikuda edasi paigast, kus oled olnud. Vanad räbalad ei sobi sulle enam ega ole ka parajad, su vana nimi enam ei kirjelda sind ning su vangla ei suuda sind kauem kinni hoida.”

Üksikema pihtimus

Oli see vast umbes aasta tagasi, kui käisid tulised võitlused kooseluseaduse üle ning TV7 korraldas  lausa palvepäeva. Olin oma kalli sõbra ja palvekaaslase Siiriga seda vaatamas. Palvetamas olid seal innukad kristlikud õed. Ühtäkki ütleb palvetaja midagi sellist: Jumal, me palume kõigi Eestimaa perekondade eest. Ja perekond on ainult see, kus on ema-isa ning lapsed. Vaatasin jahmunult lesknaisele otsa ning ütlesin: "Sinu pere jäi nüüd ju välja. Minu oma samuti." Samuti jäi välja see kalasoomustega poiss, kellele me maja ehitasime, kelle ainus pereliige on teda kasvatav vanaema. See oli esimene kord, kui koguduses nii võimsalt liikmete vahele kunstlikke piire tõmmati. Ma ei olnud sinnani oma 25+ usuaasta vältel midagi sellist veel kogenud, ei koguduses ega isegi mitte väljaspool.

Suur aga oli mu imestus, kui sellega möödunud sügisel taas kokku puutusin. Nimelt mu praeguses koguduses ei väsinud üks hingehoidja mulle paari kuu jooksul kolm korda meelde tuletamast, et mu pere on katki, poolik, ilma isata. Pärast kolmandat korda juhtisin ta tähelepanu, et see nagu ei sobi. Nüüd mitme kuu möödudes märkasin, et ta põgeneb mind nähes ja otsustasin andeks paluda, et olen talle haiget teinud. Sain teada, et mul pole vaja andeks paluda ja tal pole vaja andestada. Tema hoopis palvetab mu pärast, et ma igas eluvaldkonnas rahu leiaksin. Et umbes, et kui ma selle va rahu leian, siis lasen endale rõõmuga kasvõi iga päev kuulutada “tõde”, kui katki ma ühes oma võtmerollidest olen. Olin jahmunud: inimene on valmis oma igavikulise saatuse vahetama omaõiguse vastu. Ta on valmis igavesti põgenema, kui ma ruumi sisenen. Ja ta tunneb, et Jumal on tema poolt. Ja oma õigusest kinni hoides on tal justkui oma missioon täita. Hiljuti FBs kommentaare lugedes sain aru, et ju on teda nii õpetatud (et ema-isa, laps(ed) on see ainuõige mudel) ja ta teistmoodi ei oskagi seda kiriklikku õpetust välja elada.

Selge see, et terviklik nukleaarpere on väga hea mudel, mis välistab paljud komplikatsioonid juba eos. Uus Testament on vähemalt juhtide koha pealt selles suhtes selge- "diakon olgu ühe naise mees". Kuid aegade algusest ei ole see mitte nõnda olnud. Usuisa Abraham omas  liignaisi ja mitte vähe. Usu eeskuju Taavet lausa kannatas selle all, et erinevate naiste pojad üksteist tapma hakkasid. Ca 1992.aastal oli juhust õppida koos aafriklastega. Ju ma kippusin kohut mõistma aafrika mudelite üle. Siis tuli väga hea vastus, umbes et te läänemaailma inimesed olete viimased silmakirjatsejad. Et teil on ju ka mitmenaisepidamine, mitte küll simultaanne, nagu Aafrikas, vaid seriaalne- üks naine v mees teise järel. Sellele argumendile oli võimatu midagi vastata ja nii see jäi.

FBs vastas Einike seda teemat kommenteerides: "Jumala peres oleme me kõik "poolikud" ja "üksikud" ja "puudulikud" ja samas vastu võetud. Nii peaksime me ka inimestesse enda ümber suhtuma". Need on kuldsed sõnad. Mis juhtub aga siis, kui seda poolikkust ei aduta? Kui oled end nii ustavaks elanud, et tunnedki end täiuslikuna? Kui mees ongi su vaimsete ambitsioonide pinnakel?

Miks see teema mind häirib? Väljastpoolt on kerge öelda: ju sa said haiget, kui keegi su haavadele soola raputas. Haavad on juba ammu vere all ning minevik ookeanide sügavusse vajunud :-) Olen juba pea 10 aastat leppinud, et see, mis juhtus, oli mu enda patuste valikute tulemus ning n.ö "katkine" pere on pigem fakt kui emotsioon, mille tõttu pöördesse minna. Sest kummalisel kombel ei tunne ma end pereelus katkisena. Saan palju vabamalt igal päeval valida, kuhu lähen ja mida teen. Vallalise naisena saan "hoolitseda selle eest, mis kuulub Issandale" 1Kr 7:34.  Samas ei ole ma ju üksi. Mu päevades on päike, kes küll väga tihti mulle väljakutseid esitab, nii et ma pean kõvasti pingutama, et talle "järele jõuda". Ja rõõm temast on kordades suurem. Lapse jaoks püüan olla nii ema kui isa eest, sundides teda nt kruvikeerajat käes hoidma või muid tööriistu käsitsema. Ja mis puudu jääb, selleks palun abi vendadelt. Lisaks ei viitsiks ma iialgi veel ühte komplekti meesteriideid pesta ega topeltkogust süüa vaaritada. Kunagi, kui kõik koos elasime, olid meil selleks teenijad :-) .

Kui elaksin näiteks täiesti düsfunktsionaalses suhtes lapse isaga, kus mõlemad on õnnetud ja laps kannataks sisepingete all, ei oleks kellelgi mitte midagi kobisemist. Siis oleksid välised kriteeriumid täidetud ja ma oleksin austatud. Ilmselt jäetaks mind "rahule" ka siis, kui uuesti mehele läheksin. Sest see oleks rohkem aktsepteeritav. Seisin selle küsimusega Jumala ees see kümmekond aastat tagasi. Sain aru, et minu jaoks ei olnud uus  mees tol hetkel valikus. Ja see võib ehk kunagi muutuda, kuid ma ei peaks aktiivselt kedagi otsima. Ja pealegi, mu seriaalsest mitmenaisepidajast mees on ju elus, seega on mul mees olemas. Lisaks, eriti meditsiiiniliste hädaolukordade puhul, eriti, mis lapsesse puutusid, on ta olnud e-kirja vahendusel peaaegu 24/7 saadaval. Lisaks  pärandab lapsele kinnisvara jne. Ja loomuikult on mu lapsel ja ka minul Taevane Isa, kes siitsaadik meid auliselt ja imeliselt kandnud on ning kõik meie vajadused, KÕIK meie vajadused, nii hingelised, vaimulikud kui ihulikud, ülevoolavalt täitnud on.

Kuigi usun, et olen tõepoolest selles valdkonnas oma rahu juba leidnud, häirib mind see teema pigem seetõttu, et see välistab osaduse. Kui Kristuse ihu liikmete vahelise suhtluse aluseks ei ole Kristuse rist, vaid mingid omaõiged mõttekonstruktsioonid, ei saagi ju ihu funktsioneerida. Ja kui see "püha peretõde" on saanud osaks identiteedist, siis ei pane me ju tähelegi, kui see suhtumine kui juhuslikult me suhtlusesse üle kandub. Välja ei peagi seda ütlema, piisab pilgust, peanoogutusest vms. Vastaspoolel on seda suhtumist üpris kerge ära tabada. 

Me igatseme ärkamist. Igatseme, et palju inimesi kirkusse tuleks. Ühiskonnas on aga kärgperesid ja üksikvanemaid palju. Mida on meil neile pakkuda? Kohtumõistmist, kui katki nad oma eelmise elu on elanud?! Ja kui nad oma patususe tõttu kogevadki suuremat armu Jumalalt, siis omaõigete jaoks jäävad nad igavesti teise sordi katkisteks kodanikeks. Ja see kindlasti ei ole Jumala tahe, et ihu ise ennast sellisel viisil vigastaks. Meie kätte on ju usaldatud evangeelium, seesama, et kõik inimesed on katki ja ainult Jeesuses võime kogeda terviklikkust. Oh ava me silmad, Issand!  

Uus algus II

Kui ma Suurel Reedel (30.märts) 1:1 altaripalvele vastasin,  ei osanud ma arvata, millise sündmusteahela see vallandab. Kõigepealt pidin minu eest palvetajale ütlema, mille eest paluma peaks. Ütlesin siis, et ma olen vaimulikult justkui kusagile 'kinni jäänud' ja vaja oleks sealt välja saada. Pealtnäha ei muutunud pärast palvet midagi ja ma isegi nagu unustasin selle. Küllap see igatsus vabaneda aga kasvas, sest eneselegi ootamatult otsin ma järgmise neljapäeva õhtul üles oma vidinate kasti ning riputan välisukse kohale risti, öeldes Jumalale, et niiviisi ma enam edasi minna ei taha ja ma vajan Tema sekkumist.  Samal ööl ärkan kell 2.13 valuga rinnus. Lisaks on kogu rindkere kui sellist külma elektrit täis, surub ja pigistab. Kutsun kiirabi.

Üsna pea saab selgeks, et tegemist on närvivaluga ja ohtu elule pole. Ometi tunnen end pärast visiiti kuidagi väga alandatuna. Saan ühest küljest aru, et käitusin ajuti ebaadekvaatselt. Teisalt häirib mind miski, millele ma seletust anda ei oska. Kiirabile ühtki etteheidet pole, abi oli professionaalne ning diskreetne. See, mis häirib, jääb aga mu sisse ketrama, kuni Jumal oma visiidi lõpetanud on. "Sind alandab su oma ülbus," on lõppdiagnoos. Ihu poolest ma tol ööl kiirabi ei vajanudki, küll aga vajas elektrišokki mu vaimne süda. Ning selle ma ka sain.

Järgmisel päeval saadab  Lou Engle (theCall) välja kirja, et kolmekordne 40-päevane paast, mida nad mitme ministriga Kalifornia pärast teinud on, on otsustatud 10 päeva pikendada. Pikenduse algus on kohe kätte jõudev esmaspäev. Tunnen, et see on kui Taeva Jumala personaalne kutse mulle. Second chance. Or third. Or fourth... Kes seda enne kuulnud on, et keegi 40-p paastu veel 10 päevaks pikendab?! (...I'll do it for you... sosistab mulle mu taevane peigmees...).  Viimastel aastatel olen ikka aasta alguses paastunud, kuidas kunagi. See aasta ei olnud see õnnestunud aga kohe mitte kuidagi. Nüüd aga on asjad teisiti. Kuna südames möllab tuli, pole eriti ka isu. Esmaspäevast hakkan paastuma. Õige pea selgub, et tegemist on lihtsaima paastuga üldse. Ei mingeid isusid, mingeid takistusi. Samal ajan ägan Jumala ees ja otsin väljapääsu oma kitsikustele. Jumal on armuline, ta avab mulle asju tükikaupa--kogu aeg on tunne, et oled kuskile kohale jõudnud  ja millestki aru saanud ning juba tegutsedki rõõmsalt saadud valguses, aga siis avaneb uus tükk ja sa pead edasi minema, tunnistades oma eksimusi ja meelt parandades.

Söömishäired. Mõne inimese patud on avalikumad kui teise omad. Minu omad kinnituvad muuhulgas ka puusadele ning kõhule. Kui mu suhe Jumalaga on dünaamiline, ei mõtle ma söömisele ja kaal püsib korras. See elevus, mis Temast tuleb, on kaugelt parem, kui mistahes söök. Kui aga elevust pole, tundub söök õigustatud aseaine olevat--mis on jaburaim asi üldse, kui järele mõelda ehk sisuliselt vahetada Elav Jumal millegi kasutamise läbi hävineva vastu. Aga söök ei esita sulle nõudmisi, ei pane meelt parandama ega utsita edasi minema. On lihtsalt chill. Paastuga koos hakkan ümbruskonnas ringi liikuma. Tuleb välja, et 5min majast on imelised männimetsad koos radadega. 8 kuud olen elanud kui kotis, teadmata, mis on väljaspool. Jagan perearstiga oma õhinat, oma uut algust ja igatsust iga päev jalutada, teen seda n.ö filtrita, sundimatu lõbusa vestluse käigus. Eelmisel reedel pikalt planeeritud kopsuarsti visiidil avastan, et kõik räägitu on jõudnud digilukku, igale järgnevale arstile vaadata ja arvamust avaldada. Lõpetuseks ütleb kopsuarst, et "ja siis muidugi ülekaal, aga teil on kenasti perearstiga kokkulepped juba sõlmitud." Tahaks õhku ahmida, aga üle huulte tuleb vaid malbe 'jah'. Kaheksa aastat on Jumal pealt vaadanud, kuidas ma end kokku ei suuda/taha võtta ning nüüd otsustas perearsti näol mulle ülevaataja saata. "Su alandus teeb mind suureks," õhkas kunagi ka kuningas Taavet (2 Sm 22:36).

Kolmapäeval, 18.aprillil saab 10-päevane paast läbi. Möödunud kümme päeva on olnud absoluutselt imelised, out of this world. Neljapäeval tunnen, et pean kirjutama blogi oma imelisest uuest algusest. Kohe, kui ära kirjutan, tabab mind sarnane atakk, rindkere on pinget täis ja vererõhk laes. Kestab 15 min, aga kogu päev on vaevused. Rohtu võtta väga ei saa, sest paastun edasi, Diclaci salv leevendab õhtul sümptomeid 4ks tunniks, kuid siis tuleb kõik tagasi ja otsustan selle lihtsalt ära kannatada (ja ei kutsu kiirabi!!!). Elevus on asendunud hämmastusega. Mis juhtus? Mida ma valesti teen? Elavaks saab Psalm 30:8: Issand, sina tegid oma heas meeles kindlaks minu kui mäe, kuid sa peitsid oma palge ja ma tundsin hirmu. Palvetades ja otsides saan esmalt aru, et papa Lou "kuuehõlmale"  ei saa igavesti loota. See oli kingitus, n.ö jumpstart. Tuleb hakata ise "kõndima" ja oma teed rajama. Teiseks tuletab Jumal meelde neid asju, mida ta on korduvalt mu mõtteisse toonud viimase 10 päeva jooksul ning mida ma olin otsustanud ignoreerida. Teen asjad, mida annab teha, kohe ära ja jätan teised oma aega ootama. Jälle taas kogen seda, mida ammu tean: suhtes Jumalaga on Tema see, kes juhib, ja sina järgid. Niisama  ilutsemine ei vii kusagile. Samas, niipea, kui seisatun ja Teda tähele panen, annab Ta ennast uuesti kogeda.

Mis edasi? Eks ma jätkan selles valguses, mis mul on. Usun, et mu kogemus võib olla kutseks paljudele neile, keda samuti ei rahulda paigaltammumine. Palu teda taas oma ellu ja vaata, mis juhtuma hakkab. Ilmselt on käes ajad, kus Jeesus tahab oma kogudust, oma pruuti üles äratada ning võida teda rõõmuõliga. Oh oleks meil igatsust vaid Tema riiki taotleda! 

Uus algus

Ma ei teagi, kuidas ma seda küll endale ette kujutasin, kui kaks nädalat tagasi kiirabi kutsusin. Et tulevad kikivarvul ja teevad 'small talki'", äkki mõni "icebreaker", a la "ilus ilm täna?" kuigi kell on juba mitu tundi üle südaöö?! Selle asemel maabub su juurde dessant, jooksu pealt küsitakse dokumenti ning hakatakse juhtmeid külge riputama.😊 Sinu uuest ja armsast kodust saab pooleks tunniks nende kuningriik ja sinust selle riigi alam ning sul on sõnaõigus vaid siis, kui midagi küsitakse. Ja omaõigus tuleb selleks lühikeseks ajaks loovutada inimestele, keda sa kunagi enne näinud pole. Ning oma 'võtmed' saad tagasi, kui nad läinud on. Võiks nagu elementaarne olla. Mina nii taibukas ei olnud. Eriti siis, kui enam-vähem terveks olin tunnistatud, kukkusin ma sehkendama ja korraldama. Ma nagu ei taibanud ka, et see mingi probleem on. Mina teen ju kõike oma parima äranägemise järgi?!

Kui kiirabi lahkunud oli, hakkas mul sees kobrutama. Tundus, nagu oleks see visiit mu vaimsesse südamesse istutanud mingi pöörleva rauatüki, mis nüüd aktiivselt kõike seintele sadestunut maha kraapima asus. Eriti valusalt said pihta mädapaised, mis lõhkesid ja väljapääsu otsisid. Sul on tunne, et oled kui mingis sulatusahjus, su sees on mingi veider elekter, mis ketrab ja ketrab ning rahu ei anna, kuni sa oma asjad korda saad. Umbes kahenädalase otsimise ja palvetamise tulemusena sain aru, et tegelikult käitusin nii veidralt just seetõttu, et mu omaõiguse loovutamine mitte kõige paremini välja ei tulnud. Lõpuks kirjutasin arstile vabanduskirja. Ei, tegelikult kirjutasin lausa kaks kirja. Esimese kirja ridadevaheline sõnum oli umbes selline, et näete, mul olid omad põhjused, miks ma seda või teist ütlesin/tegin (ja mul oli õigus). Sest just nii kaugele oli mu valgus selleks hetkeks ulatunud. Igal juhul, sügav kummardus, Tartu Kiirabi!

Mida see kõik aga kaasa tõi, oli UUS ELU. Elustiilimuutustest on ehk vara rääkida, sest aega pole läinud piisavalt, aga ma olen motiveeritud, esimest korda 10 aasta jooksul, ning algus on paljutõotav. Kerge masendus, mis 3-5 kuud mind igatepidi takistanud on, on asendunud teovõime ja -tahtega. Kõige imelisem on aga suhtlemine võõraste inimestega, nt teenindajad või inimesed rongis. Nad on kõik nii rõõmsad ja kuidagi tänulikud. Või töökaaslased, eriti need mõned, kes varem pisut okkalisemana olid tundunud, kuidas nad eile kohe 'sulama' hakkasid, kui ma nendega rääkima asusin?!

Ja Taevas on lahti. Ülistus huultel. On suur arm, et meil on Jumal, kes hoolib oma laste südametest ja kui vaja, saadab kiirabi, et vaimsesse südamesse puhastus tuua. Seesama Jumal jälgib ka kiivalt, et Tema poolt paika pandud hierarhiat järgitaks. Alistuge kõigele inimeste poolt seatud korrale Issanda pärast (2Pt 2:13). See tähendab, et kui sa kiirabile (või politseile, maksuametile, tööandjale vms) alistuda ei suuda, siis ei ole mõtet ennast petta, et Jumalale justkui suudaksid. Siis tuleb meelt parandada ja pöörduda ning otsida andestust. Seda on Jumala armu varasalvedes ülirohkesti! 

Nutulaulud 5/5. Palve

'Plaanid jäid kõik plaanideks nagu ikka' tõdeti kord ühes laulus. Olid ju minulgi plaanid muudkui edasi minna ja kirjutada, kirjutada, kirjutada. Ühel õhtul aga kohalikust palveosadusest naasnuna oli 'sein ees'--ärkasin justkui unest ja imestasin, kuidas ma ikka nii palju kirjutanud olin... Tagasi vaadates oli see üks kallis aeg. Kuidas kellelegi, minule mõjub aeg-ajalt väline sund hästi. Teadmine, et pead. Sest oled lubanud. Samas pidin ju palvetama ja Sõna uurima, sest teisiti poleks saanud. Imelisem muidugi oleks see, kui see 'sund' päris sisemiseks saaks, nii et ilma enam ei taha ega oskagi. Aeg-ajalt on sedagi armu mulle kogeda antud, kuid siis, tundub, mattub ajuti kõik taas igapäevalaviini alla... Aga ei peaks ja ei tohiks. Sest ajad on kurjad. Ja Jumal otsib inimesi müüriprakku--neid, kes maa ja rahva eest Tema ees kostaksid.

Nutulaulude 5. peatükk on viimane Jeremija kirjutis, mis meieni jõudnud. Taas kord kõlab see hämmastavalt tänapäevaselt. Puudutamata pole jäänud ka suurim teema, mis hetkel inimeste meeli ärevuses hoiab, pagulased-- meie kojad on läinud muulastele (Nl 5:2). Nagu Jr 5. peatükk prohveteerib, on maale tulnud 'igivana rahvas, kelle keelt nad ei oska ega mõista, mida ta räägib' (Jr 5:15). Tundub, et kristlased on selles küsimuses lõhestunud, nagu ka ülejäänud ühiskond. Osa usklikke kutsub üles sallivusele ja koostööle, osa aga on kapitaalselt nende siiatuleku vastu ning ei häbene seda ka välja ütelda. Mõlemad pooled leiavad Sõnast tuge. Mõlemal on justkui õigus. Ehk ei olegi omaõiguse tagaajamine tähtsaim, (a la, et 'kummal siis õigus on?!') Pigem peame hoolt kandma, et see, kuidas me seda teemat enda jaoks mõtestame, innustaks meid sügavamale palvele, meeleparandusele ja Jumala otsimisele. Üheks selliseks võimaluseks on näha neid viiendaid peatükke oma rahva ja koguduse kontekstis ning mõista, et see tulevane häda on meie enda tegude tulemus. Ka meie üleastumisi on palju,ning me taganemised on suured (Jr 5:6).

Teemasid, mis neid kahte viiendat peatükki seob, on teisigi.  See, mille kohta öeldi, et seda ei saa iialgi juhtuma (Jr 5:12), on nüüd ometi aset leidnud (Nl 5:1). Alles karistuse all lõppeb pilkamine ja prohveti pilk pöördub Taevase autrooni poole--vaid sealt võib tulla lahendus omal ajal (Nl 5:19). Ainuke lootus on, et Jumal nende südamed tagasi pöörab, selle 'sisemise sunni' oma rahva südameisse tagasi paneb, et nad otsiksid Teda kogu südamest, hingest ja väest ning Tema võiks neid seeläbi uuendada (Nl 5:21).

Kallis Issand, me täname Sind, et sel armuajal me võime veel Sind otsida ja Sinu poole hüüda. Anna tarkust oma rahvale mõista aegu ja ajastuid. Anna armu, et me südamed ei paaduks patu pettuses. Ilmuta meile oma suurust ja vägevust, ilu ja hiilgust ja au, et me võiksime aukartuses Sind kõrgeks pidada. Anna igatsust olla Sinuga osaduses, lugeda Sõna, mõtiskleda selle üle ning otsida Sind oma palvekambris. Issand, me täname, et veel on armuaeg ja Sa ei ole tulnud veel me maad külastama kohtuga. Anna armu meelt parandada enne, kui Sina tuled. Las Sinu kohus ja Su puhastus alata Jumala kojast. Paljasta seal kõik see, mis Sind ei austa. Ava meile me motiivid, sõnad, mõtted, teod ja tegematajätmised ning valgusta neid Sinu Sõna läbi. Aita meil neid näha nii, nagu Sina neid näed. Ole kiidetud, Issand! Ava me silmad, et näeksime Sind ning kõrvad kuulda Su juhtimist. Palume ka kõigi sõjapõgenike eest, kes elavad väga rasketes tingimustes. Täname, et ka nemad on loodud Sinu näo järgi ning sa armastad neist igaühte. Anna meile igatsust viia nendeni Sinu Sõna, Su evangeelium Jeesuse ristisurmat ja ülestõusmisest.  Ole kiidetud, Issand! Me ülistame Sind nüüd ja igavesti. Aamen.  

Nutulaulud 4/5. Kes oleks osanud arvata...

Eile oli Kreekas vaikne. Ostukeskuste parklad olid poodide sulgemise eel tavatult tühjad. Tavapärase sagimise asemel seisti rahulikult järjekorras... pangaautomaadi järjekorras... Polnud kuulda ka hilisöiseid kogunemisi veiniklaasi ja snäkilaua taga ega rõõmsat jutuvada. Hetke tõsidus paistab kohale jõudma hakkavat... Kes oleks osanud arvata, et kõik nii läheb... Isegi mitmed mu kôrgepalgalised kolleegid avastasid end esmaspäeva hommikul olukorrast, kus kôik nende aastatepikkune töövaev ähvardab haihtuda ja nüüd on ilmselt juba hilja midagi ette vôtta. Vaatamata ohumärkidele tundus ilmselt kogu aeg siiski, et ehk läheb mööda... Eriti raske on ühel rahval selliseid katsumusi alla neelata siis, kui oled pidanud end kuidagi eriliseks ning kui Jumala arm on imepäraselt ning nähtval kujul olnud su (rahva) üle (Nl 4:1-2, 4:7-8).

Sarnane teema kostub läbi ka Nutulaulude 4. peatükist ning  seda loomulikult hoopis teisel skaalal, palju sügavamalt ja palju suuremate kannatuste kaudu. Jumal oli Jeremija kaudugi kutsunud rahvast tagasi enese juurde, kuid kõik see oli jäänud tähelepanuta. Samas olid Jeremija meeleparandussõnumit kogu aeg oponeerimas rahuprohvetid, kes teadsid, et Jumal kindlasti nii (enam) ei tegutse! Kerge on praegusel ajal seda lugeda ja arvustada, kuid tolles hetkes, tolles olukorras, kas oleksime suutnud/tahtnud/osanud kuidagi teistmoodi käituda. Kas oleksime mõistnud hetke traagikat ning ära tajunud Jumala ootusi just selle aja jaoks? Kui jah, peaksime suutma mõista ka praegust aega ning tunnetama, kuhu oleme jõudnud ning kuidas peaksime jätkma.

Ma arvan kangekaelselt jätkuvalt, et parim kaitse mistahes rünnakute vastu on koguduse eestpalve- ühtmoodi Jumala asjadest aru saava grupi pealekäimine taevariigile, kuni nad selle endale kisuvad. Ma ei oska öelda, kas aeg on selleks veel paras või oleme oma võimalused suuresti maha visanud. Üks õde, kellega hiljuti rääkisin, ütles, et tema südames on selline ahastus rahva praeguse olukorra ning eesseisvate väljakutsete pärast, et ta tunnetab, et kogudus peaks kõik oma tavapärased (business-as-usual) teenistused ära jätma ning Raekoja platsil põlvili Jumala poole hüüdma. Kuid kes seda üleskutset kuuleb või tähele paneb?

Möödunud pühapäeval kuuldud jutluses prohveteeris pastor pagulastest rääkides, et õige pea võtame meie pagulasi vastu, hiljem muutuvad paljud meist endist pagulasteks. Ma tegelikult ei imestaks, kui see ettekuulutus täide peaks minema. Ükskord üle viie aasta tagasi ühes kauges linnas äratati mind keset ööd ning suunati lugema Jeremija 5. peatükki. Tol ajal ei paistnud lahtise nooletupega vapraid vôitlejaid igivana rahva hulgast, kelle keelt me ei môista, kusagilt. Täna on selline invasioon saanud lähituleviku reaalsuseks. Koos ohusônumiga tuli tol ööl ka mõistmine, et ainus võimalus meil peatselt tabavates olukordades "ellu jääda" on viivitamatult ühispalves koonduda. Oh häda, takistused tulid aga sealt, kust kõige vähem oodata oli... "Preestrid ja prohvetid", kes just selleks on kutsutud ja seatud, et vahendada Jumala armu ja tarkust (Nl 4:13), põlgasid sellise asja ära. Lõppeks annab Jumal ju kõigile vastutada neile usaldatud volituste ja võimaluste piires ning pärib aru omal ajal. Kummaline oli aga möödunud jõulude ajal kantslist kuulda ühe ärakeelaja suust: kes küll oleks võinud uskuda mõni aasta tagasi, et rahvusvaheline olukord me ümber nõnda kardinaalselt muutub...

Kas oleme valmis meie maad tabada võivateks vapustusteks? Või suudaksime siis vaid käsi laiutada: Kes oleks osanud arvata? (Nl 4:12) Praegu on veel armuaeg, kus pöördumine Jumala poole võib järele jätta õnnistuse. Minna tagasi Jeremija algusesse ning lugeda teda seni, kuni ta "helisema hakkab" ning meid juhatama teele, mis hea on. Ilmselgelt on tulemas ajad, kus pinnapealne jumalateenistus ei kanna enam läbi, vaja on tunda Teda isiklikult ning lasta Temal meid täielikult juhtida. Üks ammune jutlus Corporate crisis calls for a corporate response  on sama aktuaalne täna, kui päeval, mil seda esmakordselt kuulsin.

Have we stopped? Have we paused? The prophet says (Joel 1): Get in touch with it! Something monumental has happened. The prophet exhorts the community to awake. He says: Awake, you drunkards! Awake, you, farmers! Awake, you priests and wail! He says you must ask the question "What is going on"? And you must let it wake you up and it must move you to the place of intercession, wailing, mourning, weeping. And you must call, in a corporate crisis you must call for a corporate response of intercession, which is commensurate, equal to the crisis. You must shut everything down as usual and you must bring forth a prayer and fasting movement that is birthed in sincerity of heart, not just in a religious reform. 

Kas oleme seisatanud? Peatunud? Prohvet (Jl 1) ütleb: Mõista, miks on kõik nii läinud! Midagi monumentaalset on juhtunud (Jl 1:1-4). Prohvet manitseb kogukonda ärkama. Ta ütleb: Ärgake, te joobnud! (Jl 1:5) Ärgake, te põllumehed! (Jl 1:10-12) Ärgake, preestrid, ja leinake! (Jl 1:13) Ta ütleb, et te peate küsima "Mis toimub?" ja peate laskma sellel (küsimusel/vastusel) end üles äratada ja laskma end innustada eestpalvele, halades, leinates, nuttes. Ja siis tuleb sellises suures kriisis, selles tuleb kokku kutsuda suur üldine eestpalvekoosolek (Jl 1:14), mis on proportsionaalne, tähtsuselt võrdne kriisiga. Peate kõik tavapärased asjad ära jätma ning algatama palve- ja paastuliikumise, mis tuleneb südame siirusest, mitte lihtsalt püüdlusest usku reformida. 

Oh andku Issand armu ning avagu me südamete silmad, et mõistaksime, mis ajas me elame, ning mis on meie osa Meistri suures plaanis.