Üksikema pihtimus

Oli see vast umbes aasta tagasi, kui käisid tulised võitlused kooseluseaduse üle ning TV7 korraldas  lausa palvepäeva. Olin oma kalli sõbra ja palvekaaslase Siiriga seda vaatamas. Palvetamas olid seal innukad kristlikud õed. Ühtäkki ütleb palvetaja midagi sellist: Jumal, me palume kõigi Eestimaa perekondade eest. Ja perekond on ainult see, kus on ema-isa ning lapsed. Vaatasin jahmunult lesknaisele otsa ning ütlesin: "Sinu pere jäi nüüd ju välja. Minu oma samuti." Samuti jäi välja see kalasoomustega poiss, kellele me maja ehitasime, kelle ainus pereliige on teda kasvatav vanaema. See oli esimene kord, kui koguduses nii võimsalt liikmete vahele kunstlikke piire tõmmati. Ma ei olnud sinnani oma 25+ usuaasta vältel midagi sellist veel kogenud, ei koguduses ega isegi mitte väljaspool.

Suur aga oli mu imestus, kui sellega möödunud sügisel taas kokku puutusin. Nimelt mu praeguses koguduses ei väsinud üks hingehoidja mulle paari kuu jooksul kolm korda meelde tuletamast, et mu pere on katki, poolik, ilma isata. Pärast kolmandat korda juhtisin ta tähelepanu, et see nagu ei sobi. Nüüd mitme kuu möödudes märkasin, et ta põgeneb mind nähes ja otsustasin andeks paluda, et olen talle haiget teinud. Sain teada, et mul pole vaja andeks paluda ja tal pole vaja andestada. Tema hoopis palvetab mu pärast, et ma igas eluvaldkonnas rahu leiaksin. Et umbes, et kui ma selle va rahu leian, siis lasen endale rõõmuga kasvõi iga päev kuulutada “tõde”, kui katki ma ühes oma võtmerollidest olen. Olin jahmunud: inimene on valmis oma igavikulise saatuse vahetama omaõiguse vastu. Ta on valmis igavesti põgenema, kui ma ruumi sisenen. Ja ta tunneb, et Jumal on tema poolt. Ja oma õigusest kinni hoides on tal justkui oma missioon täita. Hiljuti FBs kommentaare lugedes sain aru, et ju on teda nii õpetatud (et ema-isa, laps(ed) on see ainuõige mudel) ja ta teistmoodi ei oskagi seda kiriklikku õpetust välja elada.

Selge see, et terviklik nukleaarpere on väga hea mudel, mis välistab paljud komplikatsioonid juba eos. Uus Testament on vähemalt juhtide koha pealt selles suhtes selge- "diakon olgu ühe naise mees". Kuid aegade algusest ei ole see mitte nõnda olnud. Usuisa Abraham omas  liignaisi ja mitte vähe. Usu eeskuju Taavet lausa kannatas selle all, et erinevate naiste pojad üksteist tapma hakkasid. Ca 1992.aastal oli juhust õppida koos aafriklastega. Ju ma kippusin kohut mõistma aafrika mudelite üle. Siis tuli väga hea vastus, umbes et te läänemaailma inimesed olete viimased silmakirjatsejad. Et teil on ju ka mitmenaisepidamine, mitte küll simultaanne, nagu Aafrikas, vaid seriaalne- üks naine v mees teise järel. Sellele argumendile oli võimatu midagi vastata ja nii see jäi.

FBs vastas Einike seda teemat kommenteerides: "Jumala peres oleme me kõik "poolikud" ja "üksikud" ja "puudulikud" ja samas vastu võetud. Nii peaksime me ka inimestesse enda ümber suhtuma". Need on kuldsed sõnad. Mis juhtub aga siis, kui seda poolikkust ei aduta? Kui oled end nii ustavaks elanud, et tunnedki end täiuslikuna? Kui mees ongi su vaimsete ambitsioonide pinnakel?

Miks see teema mind häirib? Väljastpoolt on kerge öelda: ju sa said haiget, kui keegi su haavadele soola raputas. Haavad on juba ammu vere all ning minevik ookeanide sügavusse vajunud :-) Olen juba pea 10 aastat leppinud, et see, mis juhtus, oli mu enda patuste valikute tulemus ning n.ö "katkine" pere on pigem fakt kui emotsioon, mille tõttu pöördesse minna. Sest kummalisel kombel ei tunne ma end pereelus katkisena. Saan palju vabamalt igal päeval valida, kuhu lähen ja mida teen. Vallalise naisena saan "hoolitseda selle eest, mis kuulub Issandale" 1Kr 7:34.  Samas ei ole ma ju üksi. Mu päevades on päike, kes küll väga tihti mulle väljakutseid esitab, nii et ma pean kõvasti pingutama, et talle "järele jõuda". Ja rõõm temast on kordades suurem. Lapse jaoks püüan olla nii ema kui isa eest, sundides teda nt kruvikeerajat käes hoidma või muid tööriistu käsitsema. Ja mis puudu jääb, selleks palun abi vendadelt. Lisaks ei viitsiks ma iialgi veel ühte komplekti meesteriideid pesta ega topeltkogust süüa vaaritada. Kunagi, kui kõik koos elasime, olid meil selleks teenijad :-) .

Kui elaksin näiteks täiesti düsfunktsionaalses suhtes lapse isaga, kus mõlemad on õnnetud ja laps kannataks sisepingete all, ei oleks kellelgi mitte midagi kobisemist. Siis oleksid välised kriteeriumid täidetud ja ma oleksin austatud. Ilmselt jäetaks mind "rahule" ka siis, kui uuesti mehele läheksin. Sest see oleks rohkem aktsepteeritav. Seisin selle küsimusega Jumala ees see kümmekond aastat tagasi. Sain aru, et minu jaoks ei olnud uus  mees tol hetkel valikus. Ja see võib ehk kunagi muutuda, kuid ma ei peaks aktiivselt kedagi otsima. Ja pealegi, mu seriaalsest mitmenaisepidajast mees on ju elus, seega on mul mees olemas. Lisaks, eriti meditsiiiniliste hädaolukordade puhul, eriti, mis lapsesse puutusid, on ta olnud e-kirja vahendusel peaaegu 24/7 saadaval. Lisaks  pärandab lapsele kinnisvara jne. Ja loomuikult on mu lapsel ja ka minul Taevane Isa, kes siitsaadik meid auliselt ja imeliselt kandnud on ning kõik meie vajadused, KÕIK meie vajadused, nii hingelised, vaimulikud kui ihulikud, ülevoolavalt täitnud on.

Kuigi usun, et olen tõepoolest selles valdkonnas oma rahu juba leidnud, häirib mind see teema pigem seetõttu, et see välistab osaduse. Kui Kristuse ihu liikmete vahelise suhtluse aluseks ei ole Kristuse rist, vaid mingid omaõiged mõttekonstruktsioonid, ei saagi ju ihu funktsioneerida. Ja kui see "püha peretõde" on saanud osaks identiteedist, siis ei pane me ju tähelegi, kui see suhtumine kui juhuslikult me suhtlusesse üle kandub. Välja ei peagi seda ütlema, piisab pilgust, peanoogutusest vms. Vastaspoolel on seda suhtumist üpris kerge ära tabada. 

Me igatseme ärkamist. Igatseme, et palju inimesi kirkusse tuleks. Ühiskonnas on aga kärgperesid ja üksikvanemaid palju. Mida on meil neile pakkuda? Kohtumõistmist, kui katki nad oma eelmise elu on elanud?! Ja kui nad oma patususe tõttu kogevadki suuremat armu Jumalalt, siis omaõigete jaoks jäävad nad igavesti teise sordi katkisteks kodanikeks. Ja see kindlasti ei ole Jumala tahe, et ihu ise ennast sellisel viisil vigastaks. Meie kätte on ju usaldatud evangeelium, seesama, et kõik inimesed on katki ja ainult Jeesuses võime kogeda terviklikkust. Oh ava me silmad, Issand!