Sipelgapesa lugu

Metsas on üks sipelgapesa. Seda ähvardab häving. Mets raiutakse maha ja asemele ehitatakse elamud. Sinul on vastutus ja igatsus seda pesa päästa. Su ees on kõik variandid, alustades metsatööde blokeerimisest ja lõpetades pesa teisaldamisega. Kui pesa ei õnnestu teisaldada, saab sipelgad transportida ohutusse kohta.Kuna Sa oled suur ja võimas, oleks üheks variandiks ka sipelgate ümberprogrammeerimine, nii et nad ise aru saavad, et vaja on mujale asukoht leida. Kaaludes kõiki olemasolevaid variante igakülgselt, otsustad sa saada sipelgaks ning rääkida neile ähvardavast hädaohust ning aidata neil pääseda. 

Kes küll mõtleb niimoodi? Igal juhul mitte meie inimestena. Suure ja vägeva mitte-sipelgana oleks ikkagi kordades kergem neid sipelgaid päästa. Ja ometi... see ongi meie jõululugu. 

Jumal, olles igakülgselt kaalunud kõiki variante, otsustas just selliselt olukorra lahendada, saates maailma oma Poja ning lastes tal sündida inimesena. Oleme harjunud ütlema ja mõtlema, et Jeesus tuli meie pärast, tuli meid päästma. Kui see tõesti nii oleks, oleks pelgalt inimese päästmiseks olnud ilmselt kümneid muid viise, mille õnnestumine oleks sõltunud vaid Jumala tegudest, alates konteksti muutmisest (raietööde blokeerimine) kuni pesa teiseldamiseni, kas kaitsvate seinte või ilma nendeta. Ometi valis Jumal just selle tee... 

Jõuluöö ime ei ole seega mitte niivõrd see, et üks ülisuur ja -võimas Mittesipelgas otsustas "sipelgaks" saada, kuigi ka see oleks iseenesest juba suur ime, vaid see, et meie Mittesipelgas arvas, et see on parim plaan võimalikest ja et see plaan võib kunagi lõplikult täituda. Tema, kelle käsutuses olid kõik võimalused, ja kelle vägi on lõputu, tegi panuse inimesele. Seega pole küsimus lihtsalt inimese päästmises, see lugu on laiem ja sügavam. 

Jeesus tuli inimeste sekka, et näidata teed, kuidas elada osaduses Jumalaga. Kuid mitte ainult. Ta tuli selleks, et taastada Jumala kuju ja nägu inimeses.  Jeesus tuli, elas me keskel kui Jumala kirkus, võttis enda kanda kõik patud ning suri meie eest ristipuul. Meie võime ristimises samastuda selle ristisurmaga ehk tunnistada, et meie vana inimene on surnud, "ristitud Jeesuse surmasse". Jeesus aga ei jäänud hauda. Ta tõusis üles. Samamoodi ärkavad ellu need, kes surid koos Jeesusega ristil. Piibel ütleb, et Jumal sünnitab nad uuesti kadumatust seemnest. See on uussünd, ilma milleta ei saa Jumalariiki näha. 

Uussünni kaudu saab Jumala seeme, Jumala sõna, hakata inimsüdames kasvama. Jumal hakkab muutma inimeste sisemust oma näo sarnaseks. Küsimus ei ole selles, kuidas saada nii "pühaks," et kunagi enam pattu ei tee, vaid selles, kuidas Jumalaga oma samme seada ja alati ning kõiges Tema kõnetustele koheselt vastata. Pühadus kui mõiste oli olemas juba siis, kui inimeste maailmas pattu veel ei olnud. Hingamispäev on pühitsetud ehk pühaks kuulutatud selleks, et Jumal ja inimene pragudeta läheduses üksteisest rõõmu saaksid tunda. 

Piibli suurim lugu ei ole päästelugu. See on küll keskne lugu, mis aga teenib teatud suuremat eesmärki. Ja suuremaks eesmärgiks on see, mis oli olemas Eedeni aias enne pattulangemist. Jumal elamas oma rahva keskel ja tema rahvas täitmas tema eesmärke -- heaperemehelikult valitsemas loodud maailma üle ning alistamas järjest suuremat ala Jumala meelevalla alla. Ilmutuse raamatu lõpus on inimajaloo eesmärk täitunud, sest Jumal saab taas elada inimeste keskel (Ilm 21:3). Ilm 21:3 Ja ma kuulsin suurt häält aujärjelt ütlevat: "Vaata, Jumala telk on inimeste juures! Ja tema asub nende juurde elama ja nemad on tema rahvad ja Jumal ise on nendega.

Jumala igatsus on aga juba nüüd elada oma rahva keskel. Just selleks sai Mittesipelgas "sipelgaks" ehk Jumal, Tema kõikehõlmav Loov Sõna inimeseks. Mitte sellepärast, et selline plaan kõige lihtsam ja kindlam oleks, vaid sellepärast, et selline protsess muudab inimsipelgate südamed armastusest leekivateks ning protsessi tulemus toob Talle kõige rohkem au.

Jumala suured lood

Kõige arhetüüpsem lugu maailmas on Armastuse Lugu. See, kuidas poiss ja tüdruk, mees ja naine teineteist leiavad. Esimene inimpaar ei pidanud üksteist otsima. Nad loodi teineteise jaoks. Samamoodi on Isa ette määranud, et Tema pojal saab olema Pruut, kes teda armastab kogu südamest. Pulmapidu saab teoks Ilmutuseraamatu viimastel lehekülgedel. Just seepärast on meie jaoks kõige põnevamad lood, kuidas sünnib armastus, mida selle kõige nimel tehakse ja kuidas armunud lõpuks üksteist leiavad. See lugu on inspiratsiooniks kõigile armastuslugudele meie ümber, nii raamatutes, kinolinal kui ka elus eneses. 

Aga on veel üks Suur Lugu, mis on inspireerinud paljusid lugusid meie ümber. Olgu näitena toodud USA filmid Sister Act 2 (Nunnad hoos 2) või Finding Forrester (Forresteri leidmine). Ja selles Suures Loos on alati mingi meeskond, sõpruskond või klass või ka üksikisik, kes on kõigi silmis alaväärne, maha rõhutud ja halvaks pandud. Korraga tuleb nende ellu mingi olukord, kus õnnestumine ilmvõimatu tundub. Samas on neil juhtumisi kõrval keegi mentor: särasilmne treener, õpetaja või lihtsalt keegi, kes hoolib. Ta innustab neid pingutama ja üritama võimatut. Mentor on teinekord ka liigselt vali, esitades väljakutse "vaesekes(t)e" laiskusele, enesehaletsusele ja mugavusele. Siiani mutta trambitud inimese pilk naelutub kõrgustesse ning ta hakkab uskuma, et parem tulevik on võimalik ning ta asub selle nimel pingutama. Paljudele läbikukkumistele vaatamata viib järelejätmatu püsiv pingutus lõpuks sihile ja meeskond/sõpruskond/klass võidab väljakutse ja jätab ülbed, kõigi poolt favoriidiks peetud grupi seljataha. Meie nõdrad kangelased said kõigepealt suurima võidu -- võidu enese üle ja siis polnud enam raske ka välist konkurenti võita. Võit aga oli tulnud enesesalgamise hinnaga.  See on rööviku liblikaks muutumise lugu. See on nisuiva hukkumise ja tärkamise lugu. Ka see on tegelikult Piibli lugu. 

Seega, see võiks olla ka meie lugu... Aga millegipärast ei ole. Meile räägitakse, et kõik on valmis, tule võta vastu ja siis jää ootama... kuni taevasse saad. Sellises elus ei ole ülalmainitud väljakutset ega erutust, et kas õnnestub mul võita oma sisemine vaenlane ja võidutseda ka etteantud katsumuse üle?! Vastupidi. Kõik on olemas, oota ainult. Usaldame Jumalat -- küllap sa kõik kätte saad, kui ustavaks jääd. Vaja on vaid käia kirikus ja täita etteantud rituaale. Eriti võimekad ja tublid peaksid ka teenima, esmalt Jumalat ja siis kaasinimesi. Ja nii tehaksegi.  Osa inimesi aga tüdivad. Siis on taas kaks võimalust, kas minna eemale ja otsida väljakutseid mujalt või jääda kirikusse ja püüda seal olles kuidagi oma igavust peletada. Appi tulevad igasugu tehnikad, kuidas mingit vaimulikku reaalsust või õnnistust kogeda. Teisalt aitavad igavust peletada ka arutelud mistahes teemadel, lootuses, et kui tõde on käes, siis pakub see ka minu sisemusele ülimat rahuldust. Rahuldus ja vägi aga viibivad... Miks küll ometi? 

Jumal on narratiivi Jumal. Ta on lugude Jumal. Ta on oma suure loo jutustanud just lugude kaudu, kus tihti ei anta isegi hinnanguid ja lugeja peab ise mõistma, kas teguviis oli hea või mitte. Jumala lood puudutavad meid süvitsi ning sütitavad igatsusi. Meie aga oleme usutunnistuse inimesed. Meile meeldib, kui asjad on lihtsad, selged, hallatavad ning alluvad loogikale. Usutunnistuses on usk punktide kaupa üles loetud, kuid süda ei pruugi sellest süttida, kui ma ei tunne süvitsi neid lugusid, millel usutunnistuse punktid põhinevad. See on hea destillaat, kuid minu kõikide meelte haaramiseks jääb sellest ehk väheseks. 

Kas pole meis ehk ka igatsust püüda Jumalat pressida "vajutatavate nuppude maailma," nagu Tozer kunagi väitis (https://armuaken.blogspot.com/2012/07/meie-aja-diagnoos.html). Taas selleks, et kõik hallatav ja kiiresti kättesaadav oleks. Seda tehes aga unustame, et meie Jumal on eelkõige Lugude Jumal ja Tema tahab oma kahte suurt lugu ilmutada meie igaühe sees ja igaühe läbi. Jumalasuhte eesmärgiks peaks olema Jumala järjest intiimsem ja lähedasem tundmine. 

Jeesus ütleb Mäejutluses, et on osa inimesi, kes agaralt on tegutsenud Tema nimel, aga keda Tema pole eladeski tundnud. See väide on ühest küljest absoluutselt vale, sest Jeesus Jumalana tunneb ju läbinisti igat viimset inimest, kelle ta on loonud. Ometi nii ta ütleb. Järelikult peab olema mingi teine Jumala tundmise tasand, mida Jeesus oma lunastatud rahvaga suhestudes igatseb. Ja igatseb niivõrd, et lükkab välja need, kes sellesse sisenenud pole. Vaimulik töö, isegi kui seal on vägi, ei ole piisav. Rääkimata sellest, kui väge üldse ei ole... 

Kui vaatame Piibli tegelasi, siis näeme kahte asja. Esiteks, Jumala valikud on pigem nõdrad. Just nende nõtrade valikute kaudu tahab ja saab Jumal oma au ilmutada. Iisraeli rahva esiemadeks on kolm viljatut naist. Hesekielis räägib Jumal, kuidas Ta kaks õde (Juuda ja Iisraeli) vereloigust päästis ja nad endale ilusaks kasvatas. Jeesuse jüngrid olid nõdrad kalamehed. Usukangelased Hb 11 said nõtruses tugevaks... jne. Teiseks näeme, et kõik need, kes Jumalale meelepärased olid, võitlesid Jumalaga. Nad said mingi tõotuse või ülesande ning hakkasid seejärel oma elusid selle valgel elama. Jumal ootas, et nad temaga "rinda pistaksid" ja teame, et näiteks esiisa Jaakob tegi seda kõige otsesemalt. Jumal ootab, et me osaduses temaga uuriksime, mismoodi küll need kunagi antud suured tõotused täide võiksid minna. Jumal ootab Sinult ja minult "müttamist" Temaga, et Ta saaks meile me palvekambris näidata, kes Tema on ja kuidas Ta tahab meid juhtida. 

Piibli viimastel lehekülgedel on otsatu taevase rõõmu põhjuseks see, et Talle Pruut on ennast valmis seadnud ja on riietunud peenlinasesse. Muutumine röövikust kauniks liblikaks on lõpule jõudnud. Ja see on protsess, mille Jumal meile ette on määranud, muutumise Tema Poja näo sarnaseks. Kuidas võiksime me aga selles osalised olla, kui me neid protsesse ei tähtsusta? Kui me isegi ei sisene sinna pimedasse üksildasse kookonisse ning arvame, et meil kõik juba käes on kas seepärast, et oskame peast mõnda usutunnistust või teame sügavamõttelisi nippe ja saladusi vaimumaailmast ning seda, millal üht või teist nippi kasutada.  

Vaadakem enda ümber. "Maailma inimesed" igatsevad väga kasvada, nad igatsevad vabanemist oma kammitsatest. Kogudusel on ligipääs vahenditele, mis muutumise päriselt võimalikuks teevad. Selleks on uussünd, vana loomuse surm koos Jeesusega ristil ja ülestõusmine uude ellu. Selle protsessi näitlikuks sümboliks on ristimine, mis näitab, et inimene on kristlaseks saanud. Just selle protsessi kaudu saab usu läbi võimalikuks enesele suremine ja uues elus käimine. 

Usun, et kui me hakkame Jumala sõnast aru saama ja seda kalliks pidades järgima, siis kaob usuelust ka igavus. Siis poleks ka vaja asendustegevusi, et usuelu veidigi põnevam oleks. Elu koos Jumalaga, kus Tema juhib ja suunab, julgustab ja korrigeerib, on kõige põnevam elu üldse. Sest me tunnetame siis sügavuti, et oleme osa Tema suurest loost. 

Kui ootad kirja...

Tere, Kersti! 

Otsustasin Sulle kirja kirjutada. Head uut aastast. Loodan, et te seal 5m allpool merepinda suudate endid siiski pinnal hoida. Sain semestri läbi. Kokku on mul nüüd 3a creditid, aga tühja sest. Tunnen end siin nagu asumisel, ainsaks aknaks välismaailma on kirjad. Olen nüüd ka mitmes katoliku kirikus käinud, eelmisel nädalal käisin karismaatilisel missal. Olen lugenud palju Franciscusest. Kui võimalik, püüa ka lugeda Murray Bodo "The Journey and the Dream" -- vapustav raamat. 

Olen katoliku pühakutest lugedes tähele pannud, et erinevalt protestantidest ei taha nad reeglina midagi saada, vaid anda. Arvan, et Eestis oleks praegu hädasti tarvis midagi kolmanda järgu (ilmik) Frantsiskaani Ordu taolist, mis meie varakapitalistliku hundimoraaliga ühiskonnas suudaks näidata kristlikku elamis(ühis)alternatiivi praktikas, s.t kelle elu oleks sõnumiks, mitte niivõrd õpetus ega jutt. Arvan, et seda oleks Eestis kõige rohkem vaja. (Kui midagi selle kohta lugemist leiad, siis loe). Tundub, et meie vabakirikud on suure hooga seda korralikuks kodanlaseks olemise asja kaasa tegemas ja näevad endi rolli pigem sotsiaalsuhete pehmendamises kui mingigi alternatiivi pakkumises (sotsiaaltöö).  

Aga on ainult 2 võimalust, kas olla alas või vasar, s.o kujundaja või kujundatav. Loodan, et te seal endid endi meelest targaks pole õppinud. Näen põhimõtteliselt 3 võimalust:

1) intellektuaalne s.o teadmiste omandamise ja jagamise tee -- Jumala sõnast ja selle kohta. -- mis küll hää on, aga tihtipelae kipub mõistus, kui Lutheri väljendust pruukida "kuradiga hoorama," s.o tekib uus intellektuaalpreesterkond, kes ainsana asjadest õigesti aru saab ja kipub teistele ülevalt alla vaatama. 

2) võimalust nimetaksin n.ö tehniliseks lähenemiseks. a la K. Hagin. see on leida Piiblist printsiipe ja põhimõtteid ja neid siis õigesti rakendada (a la 5 sammu, et Jumal ühe teeks). See on ka hää, aga tihtipeale (kui seda liiga tehniliselt ja vale meelsusega tehakse) kipub sellise suhtumise juures Jumala isik ja suveräänsus kaduma minema ja taanduma mingiks n.ö "Põhiprintsiibiks."

3) võimalus, mis teisi ei välista ja mulle kõige südamelähedasem oleks n.ö frantsiskaanlik tee, s.o teadlikult kohtlane või "armastusest pime olemine" suhtumine, misjuures terve elu on sõnum, iga sõna, liigutus ja hingetõmme, s.o terve elu kui tähendamissõna või võrdpilt, a la Hoosea, Hesekiel, Jeesus, Franciscus, jt. 

Kuidas seda aga täpselt realiseerida saaks, ei tea. Ei tea ka, kas ma piisavalt "hull" suudaks olla, kui Jumal lubab ja me elame. Kui õnnestub filmi "Sister Sun, brother Moon" näha, siis nähke või laenutage videoteegist. 

Mis Tartu kogudusest saab -- ei tea. Eks seegi ole Jumala käes. Olen mõelnud, kas see üldse õige oli, et seal töötasin, olen ikka rohkem evangelist kui administraator, aga mis sest enam, olen sellegi aja eest tänulik (Kersti sai ka päästetud). 

Ei tea, mis veel. Mõtteid on palju, aga selget visiooni ei ole, on aga küll embrüoloogilises vormis ja tahe inimesi teenida. Sotsiaalevangeelium on aga see, mida praegu Eestis vaja, kas siis metodistlikus vormis, päästearmeelikus või frantsiskaanlikus (mis küll päriselt sama pole, vt eespool). Vaja on inimesi, kes oleksid valmis elama sõnumit ja ka ütlema, ka siis, kui ükski kaasa ei tule (Jeremija). 

Usun, et mul midagi oma rahvale öelda on. (Olen mõelnud, et vahest alustada Harjumäel kõlakojast). Võib-olla sõidan sel kuul Benny Hinni koosolekule, aga see on kohutavalt kaugel, 800-900 miili. Ei tea. 

"The touch of Jesus. The shudder that shoots through your body when He places His hand in yours. That touch of Christ on Mount La Verna had flamed in Francis' mind every day these two years after La Verna up to this last day of his life as a wanderer. Every other experience of his life paled before that moment when Jesus burned His wounds in Francis' soft, sensitive skin. In that exquisite pain he felt the mystic merging of joy and suffering in one excruciating act of love. It was a continuous act, for he bore with him daily the pain of Jesus on Calvary. It was a tangible sign of Christ's  acceptance of him, a poor little man who tried." (lk 162).* 

Let's try. Let's have the dream**. mis vabastaks meid dualismist ja täidaks me olemise. Issanda aulisusega, et ta oleks kõigeks kõiges. 

Olen palju segast ajanud, aga eks tuulake terad välja. See pole küll minu asi, aga ärge va meheleminekuga ka väga kiirustage, sest vallaline on vabam, nagu Paulus ütleb. Kõike võib juhtuda, et tulen koju juunis 1994, aga ka varem. Lapsed on terved, naine ka. Elame Jumala armust. Hoidke oma ohvrite ja loobumistega esimese armastuse tuli põlemas Issanda vastu ja ärge "targaks" saage. 

Armu, rahu. Andrus Siiri Co

   

* Tõlge: 

"Jeesuse puudutus. Judinad, mis läbi su keha sööstavad, kui Ta võtab oma käega sinu käest kinni. See Kristuse puudutus La Verna mäel põles Franciscuse meeles iga päev kaks aastat pärast La Vernat kuni tema elu viimase päevani, mida ta elas rändurina. Kõik teised kogemused tema elus kahvatusid enne seda hetke, mil Jeesus põletas oma haavad Franciscuse pehme ja tundliku naha sisse. Selles erakordses valus tundis ta rõõmu ja kannatuste müstilist ühtesulamist ühes läbistavalt piinarikkas armastuses. See oli pidev kogemus, sest ta kandis iga päev endaga kaasa Jeesuse valu Kolgatal.See oli käegakatsutav märk sellest, et Kristus võttis ta vastu, vaese väikese mehe, kes püüdis/üritas."  

**Üritame meie ka. Olgu ka meil selline unistus.  

Kui ootad kirja...

 ... võib tulla see ka mulla alt. Nii laulis kunagi Orumets. Mina sain sellise kirja oma õpinguteaegse kirjavahetuse kastist, mille ca pool aastat tagasi avastasin aidast kodupaiga kabetreenerile kabekirjandust otsides. 

Kirja kontekst on ilmselt 1994. aasta jaanuar, kiri kirjutatud mulle ja Margitile (Sepp), kui me Hollandis seminaris õppisime. Autoriks Ameerikas õppiv meie pastor Andrus Norak.