Soovitav lugeda eelnevalt Nutulaulude 2. peatükk.
Uues tõlkes on selle peatüki pealkirjaks 'Jumala kohus on karm'. Francis Chan, üks praeguse aja tuntud jutlustajaid, säutsus hiljuti: "Why is it that we believe God’s promises of blessing but not his promises of punishment?" (Miks on nii, et me usume Jumala õnnistuse tõotusi, mitte aga karistuse tõotusi?) Ja vastused sellele on umbes stiilis, et Jeesus on kõik karistuse enda peale võtnud. Mis on ju õige, kuid samas ei toimi see automaatselt. Ka Jeruusalemm hävitati uuesti AD70, pärast Jeesuse surma ja ülestõusmist. Ja Uus Testamentki sisaldab ju palju hoiatavaid näiteid ja manitsusi. See, et me neist tänapäeval väga ei räägi, ei tähenda et nad kehtivuse kaotanud oleksid. Heebrea kiri räägib neist Uue ja Vana testamendi inimestest, kes otsisid taevast kodumaad ja elasid võõraste ja majalistena; nemad, kellede väärt maailm ei olnud. Meie elu sarnaneb aga tihti mitte vaese Laatsaruse, vaid pigem rikka mehega, selle samaga, kes on oma hea põlve siin elus juba kätte saanud (Lk 16:19-31).
Ma olen endalt küsinud, miks ma seda teen. Miks ma jätkan seda vastuvoolu ujumist, kirjutamist teemadel, mis pole populaarsed. Ajan ma mingit 'oma rida', mil tegelikkusega vähe pistmist on? Nüüd juba üle viie aasta tagasi tõi Jumal mind enese juurde tagasi, andis ühtäkki tohutu igatsuse palvetada, kasvõi öö läbi ning hommikul tuli suuta taas tööle minna. Need olid imelised ajad ja mina olin olnud enam kui valmis lihtsalt 'ilutsema ja rõõmutsema Temas', kuid paratamatult sain sellise pideva palve kaudu mõistma ka Jumala asju sügavamalt. Esmalt muidugi hakkas ta mu südamest tooma välja asju, mida ma isegi ei teadnud, et seal olid, muutma hoiakud, arusaamu, parandama hingehaavu. Mõistsin, et Ta oli tõepoolest kogu aeg olnud minuga ning soovinud mulle parimat, isegi kui ma seda alati näha ei osanud. Avanesid ka mitmed kogemused ja prohveteeringud minevikust ning lõpuks kujunes tervikpilt: Jumal ootab, et üks grupp võiks koonduda ja meeleparanduses Tema palet otsida, seistes müüripraos oma maa ja rahva eest ning end lõhki käristada Tema ees. Eesti seisab taas ristteel nagu enne teist ilmasõda ning just palvetajatest sõltub, mis saab edasi--kas täituvad need Reitsi kurjad prohveteeringud või saab Issand armu anda. Selle viimase eelduseks on aga meeleparandus ja süvitsi Sõnasse minek.
Ka siin 2. peatükis on read:
Sest su purustus on suur nagu meri,
kes suudaks sind parandada!
14 Su prohvetid on kuulutanud sulle
vääri ja mõttetuid nägemusi;
aga nad ei ole paljastanud su süüd,
et pöörata su saatust,
vaid on sulle ilmutanud
petlikke ja eksitavaid ennustusi.
Mu meelest tuleb siit üheselt välja, et prohveti ülesanne on eelkõige paljastada su süüd, et pöörata su saatust. Petlikud ja eksitavad ennustused ning väärad ja môttetud nägemused, need on need, mis panevad sind ennast hästi tundma, kinnitades sulle, et sinuga on kõik hästi, oled 'pärale jôudnud', nüüd tuleb vaid ôige pisut oodata. Ma olen alati mõelnud, et kui inimesed on väga kindlad oma (vale)arusaamades, siis pole ilmselt mõtet nende ega nende kaaskonnaga vaielda. Tuleb ainult anda neile võimalus ja julgustada neid minema oma teel lõpuni; kogeda kaotusi ning pankrotti. Siis on ehk lootust, et hakatakse uuesti otsima seda 'päris asja'. Niikaua aga kuni meile meeldivad väärad ja môttetud nägemused ning petlikud ja eksitavad ennustused, ei saa ka Jumal meile lähemale. Mis jääb tal siis muud üle, kui see võltssära ja valelootuste kants lammutada?! Jeremija päevil nii juhtuski. Nüüd kõlab kutse palvele hoopis intensiivsemalt: karju öösel vahikordade alguses! Vala oma süda välja kui vesi Issanda palge ette. Miks siis alles nüüd? Kas poleks seda parem olnud teha varem, kui meeleparandus kohtuotsuse pöörata oleks võinud?!
Armas Jumal, täname Sind selle eest, kes Sa oled. Täname, et Sinu teed ja teod on alati õiglased. Isa taevas, tõsta üles me maal see grupp inimesi, kes võiksid ööl kui päeval Sinu ees oma südant välja valada. Anna armu, et prohvetid me maa ja rahva hulgas ei kuulutaks vääri ega mõttetuid nägemusi, vaid otsiksid Sõna Sinu suust ja Sinu südamest. Anna meile ka armu panna praktikasse seda, mida oleme saanud Sinu käest. Me täname Sind, et veel on armuaeg, täname, et Sa oled meie maad säästnud. Pööra meie rahva südamed Sind otsima, pisemast suuremani. Anna nälga ja janu Su Sõna järele. Aita, et me ei valiks vaid seda, mis meile meeldib, vaid võtaksime Sind ja Su sõna vastu kogu täiuses. Ilmuta oma pühadust oma koguduses. Me palume, tule ja tervenda me maa.
Uues tõlkes on selle peatüki pealkirjaks 'Jumala kohus on karm'. Francis Chan, üks praeguse aja tuntud jutlustajaid, säutsus hiljuti: "Why is it that we believe God’s promises of blessing but not his promises of punishment?" (Miks on nii, et me usume Jumala õnnistuse tõotusi, mitte aga karistuse tõotusi?) Ja vastused sellele on umbes stiilis, et Jeesus on kõik karistuse enda peale võtnud. Mis on ju õige, kuid samas ei toimi see automaatselt. Ka Jeruusalemm hävitati uuesti AD70, pärast Jeesuse surma ja ülestõusmist. Ja Uus Testamentki sisaldab ju palju hoiatavaid näiteid ja manitsusi. See, et me neist tänapäeval väga ei räägi, ei tähenda et nad kehtivuse kaotanud oleksid. Heebrea kiri räägib neist Uue ja Vana testamendi inimestest, kes otsisid taevast kodumaad ja elasid võõraste ja majalistena; nemad, kellede väärt maailm ei olnud. Meie elu sarnaneb aga tihti mitte vaese Laatsaruse, vaid pigem rikka mehega, selle samaga, kes on oma hea põlve siin elus juba kätte saanud (Lk 16:19-31).
Ma olen endalt küsinud, miks ma seda teen. Miks ma jätkan seda vastuvoolu ujumist, kirjutamist teemadel, mis pole populaarsed. Ajan ma mingit 'oma rida', mil tegelikkusega vähe pistmist on? Nüüd juba üle viie aasta tagasi tõi Jumal mind enese juurde tagasi, andis ühtäkki tohutu igatsuse palvetada, kasvõi öö läbi ning hommikul tuli suuta taas tööle minna. Need olid imelised ajad ja mina olin olnud enam kui valmis lihtsalt 'ilutsema ja rõõmutsema Temas', kuid paratamatult sain sellise pideva palve kaudu mõistma ka Jumala asju sügavamalt. Esmalt muidugi hakkas ta mu südamest tooma välja asju, mida ma isegi ei teadnud, et seal olid, muutma hoiakud, arusaamu, parandama hingehaavu. Mõistsin, et Ta oli tõepoolest kogu aeg olnud minuga ning soovinud mulle parimat, isegi kui ma seda alati näha ei osanud. Avanesid ka mitmed kogemused ja prohveteeringud minevikust ning lõpuks kujunes tervikpilt: Jumal ootab, et üks grupp võiks koonduda ja meeleparanduses Tema palet otsida, seistes müüripraos oma maa ja rahva eest ning end lõhki käristada Tema ees. Eesti seisab taas ristteel nagu enne teist ilmasõda ning just palvetajatest sõltub, mis saab edasi--kas täituvad need Reitsi kurjad prohveteeringud või saab Issand armu anda. Selle viimase eelduseks on aga meeleparandus ja süvitsi Sõnasse minek.
Ka siin 2. peatükis on read:
Sest su purustus on suur nagu meri,
kes suudaks sind parandada!
14 Su prohvetid on kuulutanud sulle
vääri ja mõttetuid nägemusi;
aga nad ei ole paljastanud su süüd,
et pöörata su saatust,
vaid on sulle ilmutanud
petlikke ja eksitavaid ennustusi.
Mu meelest tuleb siit üheselt välja, et prohveti ülesanne on eelkõige paljastada su süüd, et pöörata su saatust. Petlikud ja eksitavad ennustused ning väärad ja môttetud nägemused, need on need, mis panevad sind ennast hästi tundma, kinnitades sulle, et sinuga on kõik hästi, oled 'pärale jôudnud', nüüd tuleb vaid ôige pisut oodata. Ma olen alati mõelnud, et kui inimesed on väga kindlad oma (vale)arusaamades, siis pole ilmselt mõtet nende ega nende kaaskonnaga vaielda. Tuleb ainult anda neile võimalus ja julgustada neid minema oma teel lõpuni; kogeda kaotusi ning pankrotti. Siis on ehk lootust, et hakatakse uuesti otsima seda 'päris asja'. Niikaua aga kuni meile meeldivad väärad ja môttetud nägemused ning petlikud ja eksitavad ennustused, ei saa ka Jumal meile lähemale. Mis jääb tal siis muud üle, kui see võltssära ja valelootuste kants lammutada?! Jeremija päevil nii juhtuski. Nüüd kõlab kutse palvele hoopis intensiivsemalt: karju öösel vahikordade alguses! Vala oma süda välja kui vesi Issanda palge ette. Miks siis alles nüüd? Kas poleks seda parem olnud teha varem, kui meeleparandus kohtuotsuse pöörata oleks võinud?!
Armas Jumal, täname Sind selle eest, kes Sa oled. Täname, et Sinu teed ja teod on alati õiglased. Isa taevas, tõsta üles me maal see grupp inimesi, kes võiksid ööl kui päeval Sinu ees oma südant välja valada. Anna armu, et prohvetid me maa ja rahva hulgas ei kuulutaks vääri ega mõttetuid nägemusi, vaid otsiksid Sõna Sinu suust ja Sinu südamest. Anna meile ka armu panna praktikasse seda, mida oleme saanud Sinu käest. Me täname Sind, et veel on armuaeg, täname, et Sa oled meie maad säästnud. Pööra meie rahva südamed Sind otsima, pisemast suuremani. Anna nälga ja janu Su Sõna järele. Aita, et me ei valiks vaid seda, mis meile meeldib, vaid võtaksime Sind ja Su sõna vastu kogu täiuses. Ilmuta oma pühadust oma koguduses. Me palume, tule ja tervenda me maa.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar