Soovitav lugeda eelnevalt Nutulaulude 1. peatükk.
Viimasel ajal on olnud meenutusi sõjast ja ennesõjaaegsest ajast ning läbiv mõte, mis neid lugedes silma jäi, oli, et 'keegi ei osanud seda oodata'. Vaenlase baasid olid juba rajatud, kuid vabariigi aastapäev ei erinenud eelmistest mitte millegagi, 'seltskonnakroonikast võis veel 1940. aastalgi põnevat leida', jne. Oodati ja kuulutati rahu ning julgeolekut. Äkitselt aga muutus kõik ning keegi ei suutnud mõista, kuidas see juhtuda võis.
Nutulaulude autor Jeremija on sama dilemma ees: Kuidas küll sai see juhtuda?! Hävitus on täielik ja äärmiselt uskumatu. Jeruusalemm ei olnud mõelnud oma lõpule ja on langenud hämmastaval viisil: tal pole trööstijat (Nl 1:9). Nüüd on Jumala rahvas viletsuses ja rängas orjuses, elades paganate seas ei leia ta hingamist (Nl 1:3). Juuda viidi Paabelisse, kuid ilmselt saab Jumala rahvas viletsuses ja rängas orjuses olla ka maailma laiadel teedel kompromissipuntras ekseldes, kus samuti on väga raske, kui mitte võimatu 'hingamist leida'.
Tänapäeva järgijagi peaks neid salme lugedes mõistma, et kui me peame Jumalat iseenesest mõistetavaks 'õnnepommiks', siis võivad hädad ja raskused meid õige ootamatult tabada. Just Jeremija on see, kes meile näitab, et see tänapäeva heaolu ja rahu evangeelium ei saa tõene olla: Ela oma elu, nii nagu tahad, kuid lihtsalt usu ja oota, küll tuleb siis õnnistus/ärkamine... Kusagil ülipeenes kirjas (või 'läbi lillede') on neil välismaalt toodud õpetustel aeg-ajalt ka kirjas, et loe rohkem Sõna ja veeda rohkem aega palves, aga see on kuidagi peidetud; justkui tänapäeva inimesele ei saaks ega tohikski enam otse öelda, et tema enesekesksus on Jumala temast eemale peletanud või et tema viitsimatus Jumalaga aega veeta seab tõsised piirangud sellele, mida Jumal tema heaks või kaudu teha saab?!
Üks säutsuja ütles, et piibellik evangeelium kutsub üles kannatama nüüd, et hiljem pärida au, amerikaniseeritud (moonutatud) evangeelium aga lubab au nii siin- kui sealpoolsuses. Olgem ausad, ega seda risti kandmise ja kannatamise evangeeliumit ju tõesti tihti enam ei kuule. Ometi ei hakka Jumal mitte iialgi ühegi moonutatud evangeeliumi järgi asju ajama. Kui see, mida Jumal Jeesuses Kristuses meile pakkunud on ja pakub, ei sobi meile, tuleb meil tegeleda tagajärgedega, ükskõik kui rängad need ka poleks.
Juba mainitud "70 aastat sõja lõpust" seerias on lugu, kuidas üks naine endale ja oma nälgivale pojale sõja ajal süüa otsis... Lisaks toidupuudusele (Nl 1:11) ja mõõgale (Nl 1:20c) kaebab prohvet lisaks, et justkui tuli on tulnud ta luudesse, ta jalad on võrgus (Nl 1:13), sisemus käärib ja süda pööritab (Nl 1:20). Mis tunne on näha kõike seda hävitust, olles seda kogu aeg teadnud sügaval südames ja mõistnud, et temal prohvetina, võib-olla ühena vähestest rahva hulgast, kes sellele 'pihta sai' ning põhjuseid ja tagajärgi õigesti mõistis, pole mitte mingit väge seda kuidagi mõjutada?! Mida rohkem ta rääkis, seda suuremaks läks vastupanu ja omaõigus. Ja ometi on tal olnud õigus, kuid mida selle õigusega seal varemete vahel peale hakata?! Selle kõige mõttetuse nägemine on ilmselt piisav, et südant pööritama panna. Oh, oleks meil tarkust praegu Jumala käest seda tuld luudesse ja liikmestesse vastu võtta ning ägada Tema ees me rahva üleastumiste pärast.
Õiglane on tema, Issand, sest mina olen tõrkunud tema käsu vastu (Nl 1:18). Mina olen ka tõrkunud. Ma ei teadnud, kuidas edasi, mida edasi. Perekonna vastuseis ja tihe kohustuste graafik ühelt poolt justkui osutasid, et aitab küll. Teisalt aga suutmatus vabanenud aega konstruktiivselt kasutada ning mälestused sellest õrnast Vaimu puudutusest ja pea võimatu ülesande võimalikkusest, panid neid eelnenud aegu taga igatsema. Nii et ma alustan taas, andes endale aru, et teatud objektiivsetel põhjustel on seekord mu graafik veel pingelisem. Seega, ma ei luba, et igal päeval kirjutan, kuid püüan anda endast parima. Ja Nutulauludele järgneb teatavasti Hesekiel :-).
Kallis Jeesus, me täname Sind tänase päeva eest, Sinu armu eest! Issand, ilmuta ennast me rahvale, ilmuta ennast meie kristlaskonnale, et me võiksime uskuda ja usaldada Sind, mitte ühtegi moonutatud evangeeliumi. Näita meile, kuidas igaüks meist saaks olla soolaks ja valguseks oma õppe- ja töökohal ning elupaigas. Anna tuld meie palvekambritesse, et me oskaksime mõista Sinu südame ahastust rahva pärast, kes Sinu teedelt ära on pöördunud ja nende pärast, kes Sind isiklikult oma Päästja ja Lunastajana ei tunne. Kasvata nälga Sinu järele ja Sinu Sõna järele, et oskaksime Sind tähele panna ja Sinust õppida. Las Sinu au täidab me kojad ning voolab sealt välja igaüheni, kes Sind appi hüüab! Õpeta meid hingama Sinus, vabasta meid ahelatest, mis takistavad meid Sinust osa saama; tervenda me südamed. Juhi meie valitsejaid, ilmuta neile, et 'Taevas valitseb'. Sinu tahe sündigu me maal!
Viimasel ajal on olnud meenutusi sõjast ja ennesõjaaegsest ajast ning läbiv mõte, mis neid lugedes silma jäi, oli, et 'keegi ei osanud seda oodata'. Vaenlase baasid olid juba rajatud, kuid vabariigi aastapäev ei erinenud eelmistest mitte millegagi, 'seltskonnakroonikast võis veel 1940. aastalgi põnevat leida', jne. Oodati ja kuulutati rahu ning julgeolekut. Äkitselt aga muutus kõik ning keegi ei suutnud mõista, kuidas see juhtuda võis.
Nutulaulude autor Jeremija on sama dilemma ees: Kuidas küll sai see juhtuda?! Hävitus on täielik ja äärmiselt uskumatu. Jeruusalemm ei olnud mõelnud oma lõpule ja on langenud hämmastaval viisil: tal pole trööstijat (Nl 1:9). Nüüd on Jumala rahvas viletsuses ja rängas orjuses, elades paganate seas ei leia ta hingamist (Nl 1:3). Juuda viidi Paabelisse, kuid ilmselt saab Jumala rahvas viletsuses ja rängas orjuses olla ka maailma laiadel teedel kompromissipuntras ekseldes, kus samuti on väga raske, kui mitte võimatu 'hingamist leida'.
Tänapäeva järgijagi peaks neid salme lugedes mõistma, et kui me peame Jumalat iseenesest mõistetavaks 'õnnepommiks', siis võivad hädad ja raskused meid õige ootamatult tabada. Just Jeremija on see, kes meile näitab, et see tänapäeva heaolu ja rahu evangeelium ei saa tõene olla: Ela oma elu, nii nagu tahad, kuid lihtsalt usu ja oota, küll tuleb siis õnnistus/ärkamine... Kusagil ülipeenes kirjas (või 'läbi lillede') on neil välismaalt toodud õpetustel aeg-ajalt ka kirjas, et loe rohkem Sõna ja veeda rohkem aega palves, aga see on kuidagi peidetud; justkui tänapäeva inimesele ei saaks ega tohikski enam otse öelda, et tema enesekesksus on Jumala temast eemale peletanud või et tema viitsimatus Jumalaga aega veeta seab tõsised piirangud sellele, mida Jumal tema heaks või kaudu teha saab?!
Üks säutsuja ütles, et piibellik evangeelium kutsub üles kannatama nüüd, et hiljem pärida au, amerikaniseeritud (moonutatud) evangeelium aga lubab au nii siin- kui sealpoolsuses. Olgem ausad, ega seda risti kandmise ja kannatamise evangeeliumit ju tõesti tihti enam ei kuule. Ometi ei hakka Jumal mitte iialgi ühegi moonutatud evangeeliumi järgi asju ajama. Kui see, mida Jumal Jeesuses Kristuses meile pakkunud on ja pakub, ei sobi meile, tuleb meil tegeleda tagajärgedega, ükskõik kui rängad need ka poleks.Juba mainitud "70 aastat sõja lõpust" seerias on lugu, kuidas üks naine endale ja oma nälgivale pojale sõja ajal süüa otsis... Lisaks toidupuudusele (Nl 1:11) ja mõõgale (Nl 1:20c) kaebab prohvet lisaks, et justkui tuli on tulnud ta luudesse, ta jalad on võrgus (Nl 1:13), sisemus käärib ja süda pööritab (Nl 1:20). Mis tunne on näha kõike seda hävitust, olles seda kogu aeg teadnud sügaval südames ja mõistnud, et temal prohvetina, võib-olla ühena vähestest rahva hulgast, kes sellele 'pihta sai' ning põhjuseid ja tagajärgi õigesti mõistis, pole mitte mingit väge seda kuidagi mõjutada?! Mida rohkem ta rääkis, seda suuremaks läks vastupanu ja omaõigus. Ja ometi on tal olnud õigus, kuid mida selle õigusega seal varemete vahel peale hakata?! Selle kõige mõttetuse nägemine on ilmselt piisav, et südant pööritama panna. Oh, oleks meil tarkust praegu Jumala käest seda tuld luudesse ja liikmestesse vastu võtta ning ägada Tema ees me rahva üleastumiste pärast.
Õiglane on tema, Issand, sest mina olen tõrkunud tema käsu vastu (Nl 1:18). Mina olen ka tõrkunud. Ma ei teadnud, kuidas edasi, mida edasi. Perekonna vastuseis ja tihe kohustuste graafik ühelt poolt justkui osutasid, et aitab küll. Teisalt aga suutmatus vabanenud aega konstruktiivselt kasutada ning mälestused sellest õrnast Vaimu puudutusest ja pea võimatu ülesande võimalikkusest, panid neid eelnenud aegu taga igatsema. Nii et ma alustan taas, andes endale aru, et teatud objektiivsetel põhjustel on seekord mu graafik veel pingelisem. Seega, ma ei luba, et igal päeval kirjutan, kuid püüan anda endast parima. Ja Nutulauludele järgneb teatavasti Hesekiel :-).
Kallis Jeesus, me täname Sind tänase päeva eest, Sinu armu eest! Issand, ilmuta ennast me rahvale, ilmuta ennast meie kristlaskonnale, et me võiksime uskuda ja usaldada Sind, mitte ühtegi moonutatud evangeeliumi. Näita meile, kuidas igaüks meist saaks olla soolaks ja valguseks oma õppe- ja töökohal ning elupaigas. Anna tuld meie palvekambritesse, et me oskaksime mõista Sinu südame ahastust rahva pärast, kes Sinu teedelt ära on pöördunud ja nende pärast, kes Sind isiklikult oma Päästja ja Lunastajana ei tunne. Kasvata nälga Sinu järele ja Sinu Sõna järele, et oskaksime Sind tähele panna ja Sinust õppida. Las Sinu au täidab me kojad ning voolab sealt välja igaüheni, kes Sind appi hüüab! Õpeta meid hingama Sinus, vabasta meid ahelatest, mis takistavad meid Sinust osa saama; tervenda me südamed. Juhi meie valitsejaid, ilmuta neile, et 'Taevas valitseb'. Sinu tahe sündigu me maal!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar