Järgida Jumalat kogu südamest

Usust õigeks saamise õpetus - piibellik tõde ning õnnis vabadus viljatust legalismist ja mitte kuhugi jõudvatest inimlikest ponnistustest--on meie ajal kurja seltskonda sattunud ning seda tõlgendatakse paljude poolt sellisel moel, mis tegelikult inimesi Jumala tundmisest eemale tõukab. Kogu vaimuliku pöördumise protsess on tehtud mehhaaniliseks ja vaimutuks. Usku võib nüüdsest praktiseerida, ilma et see puudutaks meie moraalsust ja ilma, et see meie Aadama loomust häbistaks. Kristust võib "vastu võtta" ilma, et vastuvõtja hinges tekiks mingi eriline armastus Tema vastu.  Inimene saab "päästetud", kuid ta pole ei näljane ega janus Jumala järele. Tegelikult hoopis õpetatakse ja julgustatakse teda olema rahul vähesega.

Tänapäeva teadlane on kaotanud Jumala Tema maailma imede keskel; meil kristlastel on tõeline oht kaotada Jumal Tema sõna maailma imede keskel. Me oleme peaaegu unustanud, et Jumal on isik ja selles mõttes saab suhet temaga kultiveerida. Isikutele on ainuomane tunda teisi isikuid, kuid ühe isiku täielikku tundmist ei saavutata esimesel kohtumisel. Alles pärast pikka ja armastavat vaimset läbikäimist saavad kaks isikut teineteise täielikust potentsiaalist mingisuguse ettekujutuse.

Jumal on isik ja oma vägeva loomuse sügavuses Ta mõtleb, tahab, rõõmustab, tunnetab, armastab, igatseb ja kannatab nagu iga teinegi isik. Ennast meile tuntavaks tehes käitub ta isikuna. Ta suhtleb meiega meie meelte, tahte ja emotsioonide kaudu. Pidev ja ilma piinlikkustundeta armastuse ja mõtete vahetus Jumala ja lunastatud inimese hinge vahel on Uue Testamendi religiooni tukslev süda.

Sina ja mina oleme (kui meie patud välja arvata) Suure Jumala väikesed koopiad. Olles loodud Tema näo järgi, on meie sees võime Teda tunda. Oma pattude tõttu jääb meil vajaka väest. Sellest hetkest, kui Vaim on äratanud meid ellu uuestisünni kaudu, tunnetab kogu meie olemus oma sugulust Jumalaga ja hüppab rõõmust selle äratundmise tõttu. See on see taevane ülevaltsünd, ilma milleta me ei saa Jumala riiki näha. See pole siiski mitte lõpp, vaid alles algus, sest nüüd algab auline püüdlus, südame rõõmus avastusretk Jumala põhjatutesse rikkustesse. See on see, kus me alustame, kuid kus me lõpetame, seda pole ükski inimene veel avastanud, sest Kolmainsa Jumala hirmuäratavatel ja saladuslikel sügavustel ei ole ei otsa ega äärt.

Olles leidnud Jumala ja ikka tema poole püüelda, see on inimhinge armastuse paradoks, mida liiga kergesti rahulduv religionist põlgab, kuid mille põleva südamega Jumala laste rõõmsad kogemused õigeks mõistavad.

Tule ligi mineviku pühadele meestele ja naistele ning sa koged peagi nende Jumala järgi igatsuse tulisust. Nad leinasid Teda taga, nad palvetasid, nägid vaeva ja otsisid Teda päeval ja öösel, heal ajal ja kurjal. Kui nad Ta lõpuks leidsid, oli leidmine seda magusam, mida pikem oli olnud otsimine.

Mooses kasutas teadmist Jumalast argumendina, et Teda paremini tundma õppida. "Aga kui ma nüüd olen armu leidnud sinu silmis, siis õpeta mulle oma teed, et ma tunneksin sind ja leiaksin armu su silmis, sest vaata, see rahvas on sinu rahvas."(2 Mo 33:13). Ja sellelt pinnalt ta tõusis ning palus julgelt:  "Näita siis mulle oma auhiilgust!" (2 Mo 33:18). Jumalal oli tegelikult hea meel sellisest innukast avaldusest ja järgmisel päeval kutsus Ta Moosese mäele ja seal lasi Ta kogu oma au tema silme eest läbi käia.

Taaveti elu oli vaimuliku igatsuse voog, tema psalmides kajavad nii otsija karjed kui ka leidja rõõmsad hüüded. Paulus tunnistas, et tema elu allikaks on põletav igatsus Kristuse järele. Et ma tunneksin Teda" (Filipi 3:10) oli tema südame eesmärk, mille nimel ta ohverdas kõik muu. Jah, enamgi: ma pean kõike kahjuks Issanda Kristuse Jeesuse kõikeületava tunnetuse kõrval. Tema pärast olen ma minetanud kõik selle ja pean seda pühkmeiks, et saada kasuks Kristust (Fi 3:8).

Lauluraamatu hümnid on täis magusat igatsust Jumala järele, Jumala, keda laulik otsib, kuid samas teab, et ta Tema juba leidnud on. "Tema tee mu silme ees, seda otsin vaid", laulsid meie isad vaid üks lühike sugupõlv tagasi, kuid seda laulu meie suures koguduses enam ei kuule. Kui traagiline, et selle otsimise teevad praegusel pimedal ajastul meie eest ära meie piibliõpetajad. Kõige keskmeks on esimene samm ehk Kristuse "vastuvõtmine" (termin, mida muide Piiblist ei leiagi) ja pärast seda ei oodata meilt enam, et me igatseksime rohkem Jumala ilmutust oma hingedele. Meid on meelitatud vale loogika lõksu, mis tungivalt nõuab, et kui me oleme Tema leidnud, ei ole meil vaja Teda enam otsida.  Seda esitatakse meile kui õige õpetuse viimset sõna ning samas peetakse iseenesest mõistetavaks, et ükski Piibli järgi õpetatud kristlane pole kunagi teisiti mõelnudki. Seeläbi lükatakse järsult kõrvale kogu tunnistus ülistavast, otsivast, laulvast kogudusest. Kristuselõhnaliste pühade suure armee südame-teoloogia heidetakse ära ja asendatakse üleoleva piiblitõlgendusega, mis oleks kindlasti imelik tundunud nii Augustinuse, Rutherfordi kui ka David Brainerdi taolistele.

Selle suure üleüldise jahtumise keskmes, võin ma rõõmsalt tunnistada, on mõned, keda ei rahulda selline pinnapealne loogika. Nad möönavad, et argumendid on õiged, kuid siis pöörduvad eemale, otsivad pisarsilmil mõne üksiku paiga ja palvetavad: "Oo Jumal, näita mulle oma auhiilgust!" Nad tahavad maitsta, puudutada oma südametega, näha oma südame silmadega seda imet, kes on Jumal.

Ma tahan teadlikult julgustada üht võimsat igatsust Jumala järele. Selle puudumine on meid toonud meie praegusesse madalseisu. Meie vaimulike elude jäikus ja puisus on tingitud sellest, et meil puudub püha igatsus. Enesega rahulolu on kogu vaimuliku kasvamise surmav vaenlane. Sügav igatsus peab olema nähtav, muidu ei ilmuta Kristus ennast oma rahvale. Ta ootab, et teda tahetaks. Väga kahju, et väga paljude puhul meie hulgast ta ootab nii kaua, liiga kaua, ilmaasjata.

Igal ajastul on oma jooned. Praegu elame vaimuliku keerulisuse ajastul. Lihtsust, mis on Kristuses, on meie hulgas harva leida. Selle asemel on programmid, tegevuskavad, meetodid, organisatsioonid ning närviliste tegevuste maailm, mis kõik võtavad aega ja tähelepanu, kuid ei suuda kunagi rahuldada südame igatsust. Meie sisemise kogemuse pinnapealsus, meie ülistuse õõnsus ja see orjalik maailma jäljendamine, mis iseloomustab meie reklaamimeetodeid, kõik need kinnitavad, et meie, tänasel päeval, tunneme Jumalat vaid ebatäielikult ning Jumala rahu vaevalt et üldsegi.

Kui tahaksime leida Jumalat kesk kõiki väliseid vaimulikke asju, peame me esmalt otsustama, et otsime Teda ja siis jätkama teed lihtsuses. Nüüdsel ajal nagu muistegi ilmutab Jumal  ennast "imikutele" ja peidab end paksu pimedusse tarkade ja mõistlike eest. Peame oma lähenemist Temale lihtsustama. Peame jõudma välja põhiasjadeni (ja selgub, et neid on õnneks väga vähe). Peame ära heitma kõik pingutused muljet avaldada ja tulema ilma kavaluseta, lapseliku aususega. Kui me seda teeme, siis kahtlemata vastab Jumal meile kiiresti.

Kui religioon on öelnud oma viimase sõna, on vähe, mida me vajame, peale Jumala enese. Kurjuslik komme otsida "Jumalat-ja" tulemuslikult takistab meil leida Jumala täit ilmutust. "Ja" on meie suur vaenlane. Kui me jätame "ja" ära, leiame me peagi Jumala ning Temas leiame me kõik selle, mida oleme kogu elu salamisi igatsenud. Me ei peaks kartma, et otsides vaid Jumalat, me  äkki kitsendame oma elusid liialt või piirame oma südame suurenevaid igatsusi. Tõde on vastupidine. Me võime kindlalt endale lubada lasta Jumalal saada meile Kõigeks, koondada ja ohverdada paljusus selle Ühe nimel.

Inimesel, kelle  varandus on Jumal, on kõik asjad Ühes. Talle võidakse keelata palju tavalisi varandusi, või kui tal lubatakse neid omada, siis nende nautimine on niivõrd häiritud, et need ei saaks iialgi olla vajalikud tema õnne jaoks. Kui ta ka peab need käest andma, üks teise järel, siis ta peaaegu ei tunnegi kaotuse valu, sest tal on kõikide asjade Allikas, kogu tema rahulolu, kogu õndsus, kogu rõõm on Ühes. Mida ta iganes ka ei kaotaks, ta pole tegelikult kaotanud midagi, sest  tal on kõik asjad nüüd olemas Ühes, ja seda puhtalt, õigusega ja igavesti.

*******

Oo Jumal, ma olen maitsnud Sinu headust ja see on mind nii täitnud kui ka pannud janunema rohkema järele. Ma olen väga teadlik, et ma vajan veel enam armu. Mul on häbi igatsuse puudumise pärast. Oo Jumal, Kolmainu Jumal, ma tahan sind tahta; ma igatsen olla täidetud igatsusega; ma janunen, et mind tehtaks veel janusemaks. Näita mulle oma auhiilgust, ma palun Sind, et ma sel moel võiksin Sind tõeliselt tunda. Alusta armulikult minu sees üks uus armastuse töö. Ütle mu hingele: "Tõuse üles, mu kullake, mu kaunike ja tule eemale". Siis anna mulle armu tõusta ja järgida Sind, üles sellelt uduselt madalikult, kus ma olen uitanud nii kaua. Jeesuse nimel. Aamen. 

Tõlge katkenditest I peatükist raamatust A. W. Tozer. "The Pursuit of God. The Human Thirst for the Divine".