Oksalõikus

Kas olete kunagi tundnud, et mõni sõnum või jutlus on kui otse naelapea pihta tabanud. Et oled teatud asjade peale mõelnud, püüdnud neid mõista ja neist aru saada, konstrueerinud isegi mingid monstrumid endale abiks (a la mu postitus "Gaussi kõver") ning siis äkki tuleb keegi kantslisse ja seletab sulle asja ära, samas tehes seda niimoodi, et mingit kahtlustki pole... selle sõnumi allikas peab olema väljaspool inimlikku ponnistust. Tükid, mida sai kuidagi vägisi kokku pusserdatud, lähevad ise paika.

Minu jaoks oli selliseks sõnumiks eelmise pühapäeva jutlus "Responding well in the time of pruning", kus jutlustaja avas ühe lihtsa tõe, mis kogu aeg tegelikult Piiblis kirjas on olnud... kogu aeg on see väga lihtsalt olnud me kõigi nina all... ja mina vähemalt pole osanud neid tükke niimoodi kokku panna. Jutlus siis ise Johannese 15... viinapuu ja oksad.

Taustaks ehk nii palju, et see on see sama temaatika, mille kohta ma ka seal aasta esimeses postituses sõna võtsin-- et miks me siis ikkagi ei suuda säilitada seda vaimulikku kõrghetke, kui ta meil ükskord käes on. Ja pakkusin välja sellise inimlikul ponnistusel põhineva lahenduse, et kõrghetkel tuleks uuesti hakata valmistuma juba uueks kõrghetkeks. Mis on pehmelt öeldes jama... sest lähtub eeldusest, et kõik on inimese enda kätes. Nagu tantsimises mees-ja naispartner, kes mõlemad juhtida üritavad. Õppetund, kui ma seda mõistsin, oli mõnes mõttes valus, sest mäletan, et Tartu aegadel juhtus seda sageli, et ma mingite konstruidega oma mõtetes valmis saanuna läksin õhinal kiriku poole, mõeldes, et "ma nüüd selgitan". Aga oh imet, enne mind juhtus sellisel puhul alati, et kellegi eelnev tunnistus või jutlus või kasvõi kirjasõna lugemine, tõmbas sellele konstruile kriipsu peale. Ja nii ma seal siis kasvasingi, saades toitu õigel ajal õiges koguses ning õige koostisega. Seekord nii ei läinud... postitus oli juba päevi rippunud... no mis siis sellest... saab tagantjärele oma järeldused teha...

Aga jah, kas ei kulutata meilgi väga palju auru selle peale, et sundida inimesi 24/7 vilja kandma. Ning püütakse selgitada ja ennast/teisi süüdistada, kui asjad ikkagi ei toimi. See mainitud jutlus oli vabastav oma järeldustes. Nimelt. Kõigel on oma aeg. Jah, võite küsida, mis uudis see veel on? Nagu Kogujat ei ole lugenud või?! Ikka olen, aga selline sesoonsus usuelus, mida tuleks võtta kui elu paratamatut ja loomulikku osa... see paralleel pole küll mulle kohale jõudnud.

Ta alustab jutlust sellega, et Johannese 13-17 hakkab Jeesus jüngreid ette valmistama järgmiseks nö hooajaks nende elus... Siiamaani olid nad olnud ülivõidukad, deemonid olid neile alistunud ning nad kuulutasid sõna rõõmuga ja rahvas võttis selle vastu. Nii edukas oli olnud nende teenistus, et nad hakkasid isegi taevaseid positsioone ümber jagama... Kes on ikka taevariigis suurim? Aga see hooaeg või sesoon (season) oli kohe-kohe muutumas selliseks, mis on täis pimedust, meeleheidet ja segadust.

Ja see on NORMAALNE. See ongi viinapuu viljakandmise eeldus. Kõik oksad, mis kannavad vilja, tuleb tagasi lõigata. Oksad, mis vilja ei kanna, võivad jääda niisama, need põletatakse hiljem tules. Seega on katsumused, kaotused ja muud võimu, mõju, jõu, rikkuse jne kärped märgiks, et Jumal tahab sind puhastada ja anda sulle veel palju enamat, et sa kannaksid veel rohkem vilja. Ja selline tagasilõigatud oks on paljas, pole seal peal enam suurt midagi... vaid üks uue elu lootus, mida ajalike silmadega pea üldse näha pole. Sellisel tagasilõikamisel on oma sügav eesmärk, mis väljendub järgmistes nüanssides.

1. Tagasilõikamine ilmutab sulle, et "elu on viinnapuus", et ilma Temata ei saa me midagi teha. Meil on headel hetkedel ikka kiusatus mõelda, et äkki oli see ikka kõik meist enestest. Kärpimine (teadmine, et sinus endas pole mingit elu) vabastab pingest ning võimaldab keskenduda kõige olulisemale-- armastada Jumalat kogu südamest.  Kärpimine hoiab su südant sõltumatuse eest ja süvendab lähedast osadust Jumalaga. Asjad võivad taas keerulisest lihtsaks saada. Viljalõikuse ajal on vaja kõike käigus ja töös hoida ning ununeb, et Jumal on meie elu Allikas ja suurim ambitsioon.

2. Kärpimise kaudu toiub kahesuunaline Sõna avaldumine. Sõna, mis avanes eelmisel hooajal, testitakse kärpimise ajal. Kas see sõna jõudis sügavale või oli see vaid pinnavirvendus. Joosep pidi saama testitud, enne kui Jumala tõotused tema elus täituma hakkasid (Psalm 105:19)-Vt NIV, KJV jt inglisekeelseid tõlkeid. Jumal tahab oma sõna lihaks teha inimestes, et tema pühadus võiks surelikes avalduda. Sõna, mis on sinusse istutatud, tahab sealt välja pääseda. Et võiksime olla sõna tegijad, mitte üksi kuuljad.

3. Jõukuse ajal ei küsita tähtsaid küsimusi. Kes ma olen? Milleks ma siin olen? Miks mu süda tunneb niimoodi? Kärpimine ajab meid Sõna sisse vastuseid otsima ja näitab asju, mida me varem ei näinud.

Nii et äärmiselt kasulik protseduur, mida läbida selleks, et vaimulikus elus oleks kasv ja edenemine. Nüüd mida sellega peale hakata... ka sellele annab jutlus vastuse... tuleb koopereeruda Jumalaga nii palju kui võimalik, et see kärpimise aeg kiiremini ja valutumalt üle elada. Ja mida rohkem me end Jumalale sel ajal nö kätte anname, seda kiiremini saab ta hakata sellele oksale vilja andma.

Kuidas seda teha?

1. Heebra kiri tuletab meile meelde tunnistajate pilve, kes on eele läinud. Tuleta meelde ja mõista, et Jumal pole palunud sul läbi minna millestki, millest teised pole juba läbi läinud

2. Keskendu uuesti "võidujooksule". (He 12:1) Heida ära kõik segavad takistused. Las su usk saada väga lihtsaks. Palu teised appoi, et nad annaksid sulle teada su takistused. Las Jumal üllatab sind praegu, mitte hiljem, kui midagoi enam parandada ei anna.

3. Vaata üles Jeesusele (He 12:2)

4. Tõlgenda pimeduseaeg ümber, näe selles armastava isa distsiplinaartegevust, mitte ära hakka talle vastu ega kibestu. Ka Jeesus kannatas Jumala pojana... me usume küll Jumalasse, aga kas me usume ka Jeesuse Jumalasse, sellisesse, kes oma poja ristile võib saata? Ja kui ta juba Jeesusega niimoodi tegi, kuipalju enam siis meiega. Kui sa ei koge oma elus kärpimist, peaksid küsima, kas oled üldse Jumala laps.

5. Kärpimise aeg ei saa olema meeldiv(He 12:11), aga kui sa sellest õpid, kui sa mõistad selle eesmärki ja teed Jumalaga koostööd, siis sa võid särada Jumalikus valguses! Jumal toob oma õiguse sinu kaudu nähtavale.

6. He 12:13 Kinnita nõrkade käsi ja nõrkenud hingi. Mõista kogukondlikku kärpimise aega ja toetage üksteist. Ma vajan inimesi enda ümber. Jumal ei loonud sind olema üksikul saarel. Isolatsiooni jäämine lootuses ise oma asjad korda saada, on enesepete. Isolationist approach is a dead end approach. I need friends around me.

Seda kirjutades olen mõistnud, kui küündimatu on see kokkuvõte ja see outline. Märkmeis sirvides nägin, et kullateri oli seal veel lademes. Kel vähegi võimalik, soovitan jutlust kuulata vaadata: mp3, video . Kahju, et kirjalikke märkmeid ei ole...

Miks see jutlus mulle hinge läks: ju kogesin, et olen jäänud mitmeid kordi haavatuna lebama, selle asemel, et tõusta ja edasi minna. Olen süüdistanud ja põgeneda püüdnud, selmet tõusta ja edasi minna. Taandumine oma varem läbiproovitud turvalisusse ei ole lahendus. Nii ei jõua sa iialgi sellesse, mis Jumal Sulle valmistanud on.

Kui tahad olla suurim, siis 1) õpi olema kõikide teenija ja 2) õpi üht väikest last kogu südamest armastama. See on sinu tee kärpimisest väljatulekuks.