Pöördumine moodsal viisil

Mu poeg sai n.ö päästetud. Eelmise laupäeva õhtul. Teda oli puudutanud ühe naise tunnistus, kes 20 aastat tagasi kristusekeskses kodus ja koguduses üles kasvanuna väsis õigesti elamisest ning pöördus narko, alkoholi ja pidude poole. Kuid palvetav ema ei loobunud tütrest ka siis, kui isa ta välja viskas ja tütar narkodiilerite hotellis elas, vaid ema palvetas üle lootuse lootuses ja tütar sai tänu Jeesusele sealt välja ning võib täna olla õnnelikus abielus ja teenida Jumalat. Laps kuulas seda ja see tunnistus puudutas teda südamepõhjani. Õhinal helistas poeg õhtul mulle ja teatas, et oli vastu võtnud "Jumala igavese elu anni".  Ta oli naise tunnistuse ajal kogenud Jumala ligiolu ja mõistnud, et oma hiljutistele kahtlustele vaatamata on Jumal siiski olemas. Veidi hiljem helistas taas ja teatas, et kuna tema on nii palju armastust kogenud, siis tahab ta armastust edasi jagada... seega, kas me palun võtaksime kutsika? Küsisin temalt siis, et mida ta täpselt vastu võttis--- "Igavese elu," oli vastus. Mina küsisin vastu, et "Aga Jeesus?"-- "see oli ka seal kuskil täitsa olemas," vastas vastpöördunu. Küsisin veel, et mida ta koges. "Kergendust (Relief)", oli vastus.

Kuna tema vähene seos Jeesusega mulle rahu ei andnud, püüdsin omalt poolt puuduvat kuidagimoodi tasa teha. Eile ta siis ütleski, et kuule, selleks et seda Jumala andi vastu võtta, pidi ju mingi päästepalve ka lugema. Ja seal oli Jeesus täitsa olemas. Nii et selle aspektiga on korras ja mis sa, mamps, muretsed. Ta isegi tsiteeris seda palutud palvet: "Jesus, I receive you as my Lord and Saviour". Ütlesin see peale, et ega järele ütlemisest üksi pole lugu, nüüd pead sa laskma Jeesusel ka olla oma päästja ja ülemus. Selle peale vaatas ta mind sellise pilguga, et no mis sa, vanainimene, üldse tead. Olen kutsunud teda koos palvetama ja ülistama--keeldub. Eile kutsusin üles lugema Piiblit (alustame Markuse evangeeliumist; see selline kiire ja lihtsam) ja seda siis arutama--pole huvitav. Samas ütleb, et ta palvetab küll omaette ja Jeesusele sellest ju piisab. Jah, teoloogiliselt on see viimane väide ju õigegi.

See ei ole esimene kord tema jaoks päästepalvet paluda, kuid tol korral oli muutus tõesti nähtav. Esimest korda tegi ta seda 3,5 aastasena maal saunas. Ta oli just kuulnud lastejutlust, kuidas keegi väike laps oli küsinud, et kui ta morssi joob, kas Jeesus peab siis südamest eest ära minema. Kui saunas kuumus südame põksuma pani, küsis ta, kas see ongi süda, kus on Jeesus. Ma vastasin, et ma ei tea, kas sa oled Jeesuse oma südamesse vastu võtnud. Ta ütles, et ei ole, aga et ta võib seda kohe ise teha. Ja tegigi. Ja siis mõtles paar hetke ja ütles: "Tuligi!" Ja pärast sauna istus ta ca 15 min liikumatult saunalinasse mässitult--ime juba iseenesest, sest kõigil eelnevatel kordadel pidi vanaema teda mööda tuba taga ajama. Lasteaias rääkis ta kõigile Jeesusest, nii et kasvatajad teda keelasid. Ja kasvatajad rääkisid veidi aega pärast saunakogemust, et nüüd on tal selline periood, kus ta kõige eest vabandust palub. Samasse aega jääb ka see, kui ta mind veebi vahendusel ülistamas nägi, küsis ta, kas ta tohib ka minuga ülistada. Vastasin jaatavalt ja ta istus põrandale, pani silmad kinni ja käed risti. Mõne minuti pärast hüppas püsti ja suundus teise tuppa, öeldes: "ma lähen nüüd multikaid vaatama. Aga ma kallistan Jeesust rohkem kui emmet!" Järgmisel päeval lasteaiast tulles ütles ta, et paneme jälle arvutis "selle Jeesuse asja peale, siis mul tuleb jälle selline tunne, et ma kallistan Jeesust rohkem kui emmet". Alles siis jõudis talle kohale, et miskit on seal öeldus valesti, sest kuidas üldse saab kellestki rohkem hoolida kui emmest.

Käitumises ega suhtumises ma seekord mingeid muudatusi ei ole märganud, kui, siis vaid seda, et noormees on muutunud veel pretensioonikamaks ja veel sõltuvamaks oma arvutist ning pokemonidest. Kuna ta oli vahepeal maal töötades raha teeninud (ja selle raha olime kokku leppinud, et ta võib kulutada enda peale), siis polnud mul ka põhjust uute vidinate ostmisest keelduda.  Samuti peab ta naljakaks ja lõbusaks Kristuse vastaseid "nalju". Kuid positiivsena võib välja tuua, et kindlasti on tugevnenud tema identiteet kogudusega seoses. Usun, et ta teeks õhinal kaasa, kui keegi talle mingi teenimisvõimaluse peaks pakkuma. Lisaks on uued sõbrad nii siin kui sealpool ookeani, kellest ta tõesti väga hoolib ja nendega osaduses olla tahab.

Eks ma olen nõutu. Ja kindlasti palvetan edasi. Ja usun üle lootuse lootuses, et mu laps (taas)kord Jeesuse ja tema armastuse ära tunneb. Aga kõigil vastpöördunutel ei ole kodus teoloogilise magistrikraadiga palvetavaid vanemaid. Kuidas nemad küll oma eluga toime peaksid tulema?! Me oleme nii vaimustuses sellest, kui keegi "patuse palve" järele ütleb, et me ei taipa küsidagi, et mis siis nendega juhtus. Või kas üldse juhtus või mida nad nüüd usuvad. Mu poeg teadis öelda, et ükski patt ega tegu pole Jumalale andestamiseks liiga suur. Jällegi ju teoloogiliselt õige, aga kui see muutub õigustuseks elada oma elu tehes ükskõik mida, sest Jumal andestab lõpuks niikuinii, siis...?!

Juba pea 30 aastat tagasi värske pöördununa tahtsin teha noortekoosolekul piiblitundi päästmisest ja lugesin õhinal evangeeliume. Sellist nelja punkti jaatamise kaudu Jeesuse juurde tulekut ma sealt ei leidnud. Jeesus ütleb tulla tahtjatele igasugu "inetuid" asju, mis pigem neid kahtlema panevad, kas nad üldse sellise Jeesusega tegemist teha tahavad. Ja Johannese evangeeliumis saadab nad päris minema, kui kõne kõvaduse üle nurisema hakatakse. Jagasin kellelegi hiljuti, et selleks ajaks, kui mina kirikusse jõudsin, oli mu esimene pastor teinud juba mitu raksu leerikursusi (tolleaegne "alfa") ja oh imet, inimesed võtsid pakutu rõõmuga vastu, kuid ei jäänud püsima. Pastor oli sellest väga häiritud ja pidas oma evangeelset tööd läbikukkunuks, lähtudes kirjakohast, et nüüd on nende inimeste viimane lugu läinud pahemaks kui esimene. Seega, meie leerikoolis kinnitas ta korduvalt, et kui terve elu pikkust pühendumisotsust teha ei taha, siis ära parem tule. Ja et Jumal tahab sind tervenisti ja sinu oma elu saab otsa, sest tema võtab üle. Ja tõesti, kui suurte sisemiste võitluste lõpus pöördusin, oli elumuutus radikaalne. Tean, millest loobusin ja mida vastu sain. Ma kardan, et minu laps ei tea. Ta teab, et sai igavese elu ja on nüüd rõõmus, et ei pea põrgusse minema. "Ja Jeesus on ka seal kuskil olemas". Ons Jeesus muutunud? Või oleme muutunud meie ja Jeesus on ikka seesama eile, täna ja igavesti?

Oh Issand! Ilmuta oma väge ja kirkust oma rahva hulgas! Las Sinu kartus täita me südamed. Ava me silmad ja kõrvad, et me näeksime Sind ja kuuleksime, mida Sa meile räägid! Sest ilma Sinuta, Sinu ligioluta, Sinu väeta ei suuda me midagi teha.

Tule, Issand Jeesus, ja ilmuta oma au!!! 

Igatsus valguse poole on elu käsk

Jeesus tuli maa peale eelkõige kehtestama oma riiki. „Sinu Riik tulgu… maa peal nõnda kui taevas“.  Ilmutuse raamatu lõpus on pruut võrdväärne valitseja Peigmehega taevases Jeruusalemmas. Kuidas sinna jõuda? Esmalt, Jeesuse vere ohver on see, mis inimlapsed päästab ja pühitseb. Igaüks, kes tunnistab, et ta on läbinisti patune, saab patud andeks ja uue elu. Kuid kas see ongi kõik? Kas tõesti on nii, et kui oled päästepalve ära lugenud, siis vaatad enda ümber ringi, loed kõik õnnistused kokku (mul on kena korter/maja, armas abikaasa, tore(dad) laps(ed), auto, töökoht, sõbrad--ja kui mõni punkt päris maksimum pole, palvetad, kuni korda saab), püüad elada korralikult, paned ennast kirja kristlikule (koguduse) tööle, teenid ustavalt oma parima äranägemise järgi, sellega rahul olles kiidad Jumalat ja oled kindel, et ükskord taevasse saad? Kuna Jeesus on kõik teinud, pole meil ju vaimulikult enam midagi teha.

Vaadates nt Moosest ja Taavetit, siis nemad olid justkui sõltuvuses Jumala ligiolust. Taavet igatseb Teda nii päeval kui öösel: „Millal ma saan näha Sinu palet?“ „Sa peitsid oma palge ja ma tundsin hirmu“. Pauluski, kellel kõik teoloogilised tarkused käes olid, ei rahuldu esmase kogemusega. "Ma pürin seatud võiduhinna poole…“ Moosese kohustus Issanda viinamäel on nii suur, et ta ütleb Jumalale, et kui Jumala ligiolu temaga kaasa ei tule, siis tema ei lähe edasi. Mitte meetritki! Kas meie ülesanne on kergem? Kas meie saame ise, oma tarkuse ja mõistusega hakkama? Inimlikult on see arusaadav—töö ootab tegemist ja Jumal on justkui eemaldunud.

19. sajandi metodisti pastor e. m. bounds ütleb oma traktaadis Preacher and Prayer (eesti keeles „Eduka jutlustaja käsiraamat“), et „Inimene on Jumala meetod. Kirik otsib paremaid meetodeid, Jumal otsib paremaid inimesi.“ Jumal tahab tuua meid paika, kus Tema saaks takistamatult meie läbi töötada ja astja kõrvalmaitse enam õli maitset ära ei riku, kui sama raamatut parafraseerida. Kasvamine ja areng on meile ka loomu päraselt sisse kodeeritud nii füüsiliselt kui vaimselt. Selle igatsuse tunnistuseks on ka eneseabiõpikute ja psühholoogiast esoteerikani kursuste suur populaarsus. Igatsus valguse poole on elu käsk. 

Üks kallis kaasteeline on öelnud: Sellega olen täielikult nõus, et inimesed tahavad ja vajavad kasvada. Parim väljund kasvamiseks on edasipürgimine Jumalas. Kui koguduses ei innustata inimesi pürgima edasi vaimulikus mõttes (Vaimus käimises, Jumala ligiolu ja Tema südame otsimises, tõelisuse janunemises) ja öeldakse, et nii nagu praegu on, ongi juba väga hästi, siis leitakse teised eluvaldkonnad, milles edasi pürgida - olgu selleks eneseareng, finantsiline vabadus, uute kogemuste otsimine läbi reiside vmt, mis võivad olla täiesti head asjad, aga igavikulises plaanis eriti tähtsust ei oma.

Jumala ligiolu taotlemist saab väärkasutada ja seda ongi aastasadu tehtud. Nii nagu Jumala sõna võib toimida sõnumitoojast sõltumatult, võib seda ka Jumala vägi. Jumala sõnal on meelevald vaimumaailmas vaatamata sellele, kas Sõna mõõga käsitseja on Jumala meelevalla all või mitte. „Ma ei ole teid eladeski tundnud“ –seda olen ikka kuulnud tsiteeritavat karismaatikute kohta, kes tundub, et otsivad vaid mingit mõnutunnet, mingit järgmist taset, aga elavad, kuidas juhtub. Tundub, et nad on liiga agarad, aga kõrvalt paistab, et mitte õiget tunnetust mööda. Kardan, et sama võib aga Jumal öelda ka tublide mittekarismaatikute kohta, kes oma südame Jumala valguse eest on sulgenud ja ise oma elu ja väljakutsetega toime püüavad tulla. Issanda viinamäel toimetamine ei ole osaduse garantii.

Jumala ligiolus elamine minu jaoks on kontrolli andmine täiesti Pühale Vaimule. Et tema saaks mulle ilmutada mu südame sügavamaid ja koledamaid paiku… ikka selleks, et tema neid puhastada saaks. Ja see suurendab minu armastust Tema vastu, sest ma mõistan, kui palju ja sügavalt ma eksinud olen—täiesti lootuseta ilma Temata. Minu jaoks on iga järgnev "tase"  suurem vabadus iseendast ja oma südame kurjusest. Ja tõepoolest, sellega kaasneb ligiolu ja õnnistus, eriti silma selguse kaudu, sest süda saab puhta(ma)ks. Puhtad südamelt näevad ju Jumalat ja saavad teha Tema tööd. Saavad teha neid tegusid, mille Jumal on ette valmistanud, et nad käiksid nendes. Ja see ike on hea ja koorem kerge.

Tallinna metos oli üks õde Selma Ratassepp, kes suri 91. aastal. Ta oli võimude poolt kõvasti taga kiusatud, puruvaene ja raskustes, aga ta võis öö läbi Jumalalt kiita. Jumal loomulikult kõneles tema läbi ja 20 aastat hiljem tulid välja killud, mida keegi oli käsikirjas kokku kogunud sahtlipõhja. Selma ütles näiteks nii: Praegu on pitserite aeg. Tooge varakambritest välja asjad, mis sinna viidud. Võtke kätte antiikne lamp. Aseained on võetud minu Vaimu asemele--popmuusika, tühi nali, plaksutamine. Saatan tulnud pühakotta. Eksituse vaim tungib vägevasti minu rahva ridadesse, et minu tööd saaks ära lämmatada. Ainult Püha Vaim võidab hingi. Maailm ei võida maailma. Ärge töötage rohkem, kui palutud, muidu varisete kokku. Vajan peeneid pilpaid, et tuld süüdata. Suured ahjud puid täis. Vajan alandlikke töötegijaid.

Jumal on igasugu aegu sallinud. Aga siis ühel hetkel tuleb Ta meid 'katsuma' --Ta kõneleb ning siis on vaja kuulda, mida Vaim kogudusele ütleb. Täpselt nagu Ilmutuse raamatu 2-3.ptks. Vaja on kuulda, sest „…muidu ma tulen ja lükkan su lambijala ümber“. Jeesus nutab ka Jeruusalemma pärast: Kui sa vaid teaksid sel tunnil, mis su rahule tarvis läheb. Aga nüüd on see pandud varjule Su silmade eest!

Igatsus valguse poole on elu käsk. Selle kaudu „meelitab“ Jumal meid kasvama ja sirutuma Tema poole. See kasv täidab Tema riigi huve, sest ta kujundab endale väärilist partnerit, kellega igavikus valitseda. Samas aga saame ka meie osa: kasvamise kaudu varustab Jumal meid, teeb tugevaks, vabastab patust ja surmaelust, et päeval, mil raskused me ellu tulevad, suudaksime seista, st püsima jääda. (Efesose 6). Taevariigis ei ole ühtki haiget ega patust, keda teenida. Aga seal on Jumal, kes otsib juba siin maa peal meiega osadust. Parim viis taevariigiks valmistuda on Jumala ligiolus end muuta lasta.

Aga see kutse ei ole kergete killast, vaid nõuab lahti laskmist mõttemallidest, mis aastaid meid karguna toetanud ja märkamatult Jumalast lahutanud on- reputatsioon, kohustused, eriti see tunne, et kui mina ei tee, siis kukub Jumal kokku. Aeg-ajalt on küll märke, et paat vist kõigub, aga tundub, et kõikuvas paadis on ikkagi kindlam kui vee peal kõndida, isegi kui see on Jeesus, kes meid vee peale kutsub. Uus elu nõuab seega kõikuva paadi servast lahti laskmist ja astumist veel ebakindlamale alale. Aga mis siis, kui ma vette kukun ja häbisse jään? Ma küsiksin vastu: Aga mis siis, kui Jeesus tõesti Su elu üle võtab ja näitab, et Tema võib sind toetada ja et vastupidist pole ta sinult mitte kunagi nõudnud…